Selline veetlev nimi on ühel lauamängul, mis tõlkes võiks siis ilmselt tähendada "Kahtlusalused". Pole vist vaja öeldagi, et tegemist on Soome meistritelt valminud mänguga ja kui kinnitada, et see on puhas Soome mäng, siis vastab see 100% tõele, kuna karp sisaldab ainult soomekeelset teksti. Sain küll müüjatelt ka ingliskeelsed reeglid (pooleks saksakeelsetega), kuid neil pole muidugi nii kaunist välimust kui soome reeglitel, mis on rikkalikult illustreeritud ning sisaldab muuhulgas mängus olevate hoonete ajalugu ning isikute (kahtlusaluste) nimesid. Pärast Essenit oli eile siis esimene kord, kui nimetatud mäng sai taas ette võetud. Olin reeglid küll läbi lugenud ning üht-teist oli ka Essenist meeles, ent sellegipoolest sai esimese mängu set up valesti pandud. Hämmastav oli see, et kuigi me kõik terve mängu ajal imestasime, kuidas laual on vähe nuppe, suutsime me terve mängu valesti paigaldatud osadega läbi mängida ning isegi võiduka lõpuni. Nagu hiljem välja tuli, mängisime meie Kristjani ja Costelloga nö õigete reeglitega, Aigar aga oma reeglitega, mille tulemusel ta suutiski mängu võita, kuna meile oli tema kaval mõttekäik teadmata.
Olles aru saanud, et mäng oli algusest peale valesti mängitud, tuli muidugi kohe teha ka revanš. Olin kindel, kuidas tuleb vajalikud kettad paigale panna ning suutsime pool mängu ära mängida, kui Kristjan tõstatas küsimuse, mis tõi selgelt välja asjaolu - taas on mängu algus valesti tehtud. Olin reeglitest ühte punkti valesti lugenud, mis muutis muidugi kogu mängu kulgu, nii et edasi polnud mõtet mängidagi.
Kolm on kohtu seadus, seega võttis Aigar reeglid ette ning piinliku täpsusega asetas kõik vajalikud mänguosad lauale. Tänu sellele sai kolmas mäng edukalt lõpetatud ning Aigar võitis ka õigete reeglite järgi mängu, kuigi Kristjan üritas teda õigelt teelt kõrvale kallutada. Alguses see isegi õnnestus, kuna kui Kristjan jooksis süüdlasi vahistama, ajas see rahva küllaltki segadusse, sest ilmselgelt olid ülejäänutel teised kahtlusalused. Kristjani plaan kukkus läbi ja ka mina suutsin valesid inimesi süüdistada, seega olime mängust väljas. Pärast seda pidid nii Aigar kui Costello kõvasti mõtteid koondama, et aru saada, mis toimub ja keda kinni võtta, kuni Aigar, kellel oli edumaa, suutis kolm kurjategijat tabada. Tundub, et ka Costello oli õigetel jälgedel, lihtsalt ajapuudus tekkis.
Kui aga rääkida lühidalt mängu mõttest, siis seisnebki see selles, et mängijatel on vaja tabada kolm kurjategijat, kes end Helsingi katedraali ees varjavad. Kõik kolm tuleb õigesti ära arvata, vastasel juhul oled kaotanud ning oletamist/mõistatamist/kahtlustamist aitavad lahendada isikute kohta käivad vihjed.
Lauale asetatakse süüdistatavate kohta käivad vihje- ning alibikettad. Esialgu mängijad koguvad nii palju kui võimalik kurjategijate kohta infot, et siis hakata kuritegu rekonstrueerima. Kui sul on käes kellegi kohta kolm vihjet, on täiesti kindel, et see isik on süüdi, kuna rohkem tõenedid tema kohta polegi olemas. Kui on kaks vihjet, siis tõenäosus süüdimõistmiseks on suur, kuid siiski on olemas ka risk, et süüdistad tühja, kuna laual võis olla ka alibi kaart, mis tõendab tema süütust. Ühe vihjega pole õieti midagi peale hakata, kuna sellest ei piisa süüdistamiseks ega õigeks mõistmiseks. Alibi kaardid on väärtuslikud, sest see näitab kindlalt, kes pole süüdi. Neid on mängus iga isiku kohta üks ja seda infot mängijad omavahel ei vaheta. Küll aga vahetatakse omavahel vihjeid.
Kui satuvad kaks mängijat ühele ruudule, siis on võimalik vaevatasu eest saada ühe konkreetse isiku kohta vihjet, kelle suhtes sul kahtlused on. Annad teisele enda olemasolevatest vihjetest ühe ning loodad, et teine saab sind aidata. On võimalik, et saabki aidata. On võimalik, et tal selle isiku kohta mingit teavet pole ning ta annab, puhtalt oma südameheadusest, seda kellegi teise kohta. On aga võimalik ka teisele näkku irvitada ning öelda "I know nothing!", mida miskipärast kasutatakse alati ilmse mõnuga.
Ringi käiakse käigukaartidega, kus peal on kirjas, mitu sammu tohid liikuda. Võid sõita trammiga, mis toimub tasuta, peatusest peatusesse. Kuna isiklikke mängunuppe on kolm, siis võid oma käigukorra ajal järgmise abilise lauale asetada vastavasse linnaossa, mille kaart sul käes on. Võid kõndida teise mänguri kannul, üritades teda kuskil kätte saada ning infot välja pumbata. Ning lõpuks muidugi võid, kui arvad, et tead kõike, tormata süüdlasi tabama. Pole eriti mõistlik seda üsna algstaadiumis joonelt tegema minna, kuna niimoodi võivad ülejäänud mängurid oletada, et too teab ilmselt midagi, mida nemad ei tea ja kihutavad tema järel vahistama. Võiks pigem mõnda aega kahtlusaluste majade juures ringi hiilida, sinna lähedusse pidama jääda ning teha nägu, et ootad lihtsalt trammi. Või teist mängurit.
Vahistamine ise käib lihtsalt. Lihtsalt suundud ühe isiku pildi juurde, seisad sinna peale ning rohkem enam liikuda ei saa. Kui oled juba kellelegi sõrmega näidanud, siis ümber mõelda ei tohi. Nii et kui arvasid valesti, siis oma viga. Kui oled kõik kolm arvatavat süüdlast välja valinud, võid vaadata kurjategijate pilte, kes katedraali ees vaikselt oma saatust ootavad ning kui oled õigesti arvanud, on mäng läbi ja võit käes. Kui aga kellegagi oled eksinud, läheb teiste jaoks mäng edasi, kuid sina istud ja vaatad teiste peataolekut pealt ning naerad vaikselt pihku, kuna seda infot ei anna sa nüüd enam kellelegi, mida teada said.
Üldiselt on lahe mäng, kuigi ma olen nüüd set upi kohapealt natuke tundlikuks tehtud (kaks korda valesti! liiga uskumatu, et tõsi olla), aga noh, järgmisel korral tean nüüd küll une pealt, kuidas see käib. Mängulaud ise on väga korralik, mida saab ka öelda ülejäänud mänguosade kohta. Fantastilised pildid, päris ehtne 1930ndate Helsingi linna kaart ning vastupidavad kujundid. Ainus asi, mille kallal ma nuriseks, on see, et kõik on puhtas soome keeles. Läks hulk aega, enne kui hakkasin aru saama, mida tähendab vahtimestari ja kes on palvelijatar. See, kes on muurari, selgus alles õhtul hilja pärast mängu lõppu. Mängijatele antud aluste teisel küljel võiks olla vähemalt ingliskeelne tekst. Aga paistab, et see mäng on mõeldud soomesiseseks kasutamiseks, kuigi nagu ma lugesin, siis annavad nad järgmisel aastal välja ka sakslastele mõeldud editioni.
Olles selle mänguga lõpuks edukalt toime tulnud, sai ette võetud ka teine soomlaste poolt valmistatud mäng Modern Society (hmh, ingliskeelne). Mina seda kirjeldama ei hakka, kuid tahaks siiski ära mainida, et jõudsime ka selle mänguga poole peale kui avastasime, et oleme kõik see aeg valesti mänginud ja alustasime otsast peale. Huvitav, kas kõikide soomlaste mängudega läheb selliselt?
