Anonüümne
Vastu tulles lugejate soovile jätkan lauamängurite kirjeldust läbi lauamängutibi silmade, ehkki on ju teada, et kui tehakse millelegi järg, siis see on tavaliselt esimesest osast kehvem. :)

Eelmise osa lõpetasin fanaatikuga ning taolisega ma ka jätkan. Ei saa nimelt kuidagi rääkimata jätta omapärasest isendist, kelle mängude maailm paistab käivat ainult läbi arvude ja tõenäosuste. Usun, et ta on paljud tundlikuks teinud küsimustega: "Mitu seda tüüpi kaarti pakis on?", "Palju neid komponente mängus on?" jne. Vastuse kätte saamisel võib ta näol näha sügavat keskendumist väljendavat ilmet, mis püsib seal mängu lõpuni. Ta on sõjamängur. Hoolimata sellest, et ta mängib igasuguseid strateegiamänge suure mõnuga on sõjamängud need, mis ta silmad fanaatiliselt särama panevad. Olen üsna kindel, et juba mängu alguses on ta paika pannud selle, kuidas mäng peab kujunema. Päris mitmel korral olen üllatusega kuulnud alles mängu algstaadiumis, et "rohelised võidavad kahe käigu pärast". Et need rohelised aga mingil juhul ei võidaks, üritab ta mängu keskel teisi segadusse ajada erinevate väidetega, nagu oleksid nood mingis suhtes paremas eduseisus kui tema. Need, kes temaga varem mänginud pole, lähevadki õnge jutuga "Ründa teda, ta on tugevam, mina ei saa rünnata, minu käik alles tuleb." Temaga mängides peab arvestama, et terve see aeg läheb süvenenud mõtlemisele, asjade ümbepaigutamisele, nii et ettenähtud mänguajale võib julgesti mõned tunnid otsa liita, ehkki viimasel ajal on ka sellele lahendus leitud, kuidas tema mõtlemisaega kontrolli all hoida. Ta on suurepärane strateeg ning tasemel mängija, kelle jaoks mäng peab olema selgelt määratletud võidutingimusega. Kas võit või võit, kaotuse varianti ta eriti ei tunnista. Kui soovitud võit kätte ei tule, on näol näha pettumust ning ta üritab välja mõelda põhjuseid, miks nii läks. Tema lahedad ja kohati naiivsena tunduvad laused lõbustavad rahvast ning mis on eriti positiivne tema juures - ta võtab nii enda kui teiste puudusi huumoriga.

Hea huumoriga võtab kõike laual toimuvat ka järgmine lauamängur. Ta on kõigesööja ehk siis ta on lapselikus vaimustuses igasugustest mängudest, olgu nad lihtsad või keerulised, sõja- või peremängud. On vaid mõned üksikud mängud, mis temas tugevat vastumeelsust tekitavad; nii tugevat, et ta enam kunagi ei taha neid proovida. Ta on väga hea lauamängukaaslane, kuna ta ei solvu, ei pahanda, ei ole kärsitu ning tal jätkub ikka indu ja optimismi viia alustatu lõpule. Isegi kui on kaotusseisus, siis ta võitleb lõpuni. Tema ülimalt häälekad protestiavaldused ja tundeküllased laused ("Misassssja?!?, Ja mina nüüd imegu näppu??"), kui temalt mängus midagi ära võtta, kui teda takistada, kui teda rünnata, pakuvad rahvale nalja. Usun, et juba seetõttu meeldib teistele teda materdada. Ta ise küll sellest naljast aru ei saa, kuid õnneks ei pahanda ta seepeale - sõjas ja mängus on ju kõik lubatud. Tema ohkimine ja puhkimine, kirumine ja siunamine mängu ajal, kui midagi täitsa metsas on, tekitavad tunde, et terve mäng on ta vaid valesid otsuseid teinud ("No täitsa ...! Enam pole midagi teha. Kui sa poleks siia käinud, siis ma oleks..."). Ta näeb, kus ta vigu tegi ning järgmine kord üritab mängida teisiti, aga ka teised on midagi õppinud ja nii läheb jälle tema jaoks kõik nässu. Ent ta ei anna alla. Ta tahab veel proovida, veel võidelda ning kui tema pingutusi kroonib lõpuks edu, on tema rõõm ülevoolav... ja pisut uhkegi: "Jess, ära tegin!" Tõsiselt keeruline on aga tema osavõtt mänguõhtutest, kuna alati leidub palju ja rohkesõnalisi vabandusi, miks ta ei saanud osaleda või miks ta küll lubas, aga ei tulnud. Seetõttu on tema kutsumine muutunud ettevaatlikuks ning enamasti juba mõeldakse ka tagavaravariantide peale.

Järgmine, kelle seltskond pakub alati rõõmu ja elevust, on samas aga äärmiselt kärsitu tegelane. Ta võib vaimustuda kergesti, kuid samas ka äärmiselt kiiresti tüdineda. Mängud, kus hakkab viltu vedama ning on näha, et see talle edasi mingit pinget ei paku, võib ta lausa poole pealt katki jätta. Talle meeldivad teatud tüüpi mängud; mängud, kus on mingi teema ja taust, põhjendatud tegevus, mitte lihtsalt kuubikute liigutamine ühest kaardi servast teise; mängud, mis on lihtsate reeglitega ning mitte väga laia ampulaaga. Kõige paremini sobivad talle seltskonnamängud, kus on jutustaja roll. Seda rolli naudib ta ise kõige rohkem ning oma osasse sisse elades esitab ta selle tõelise näitleja meisterlikkusega. Pärast mängu on kohe tahtmine plaksutada ning karjuda: "Kor-ra-ta!". Oma hinnangutes on kohati üsna järsk ning seda mitte ainult mängude, vaid ka inimeste suhtes. Ning kahtlemata on selliseid, kellega ta hea meelega ühe mängulaua taga ei istuks, kuna on näha, et need käivad talle närvidele. Asi polegi selles, et inimene on talle ebameeldiv, vaid teda ärritab kas tolle aeglus või tühi loba (viimane eriti siis kui ta ise üritab millelegi keskenduda). Aeg on talle oluline. Mitte isegi mängu enda kestuse tõttu, vaid pigem selles osas, kui palju tegevusetust on. Jorutamine talle ei istu. Mitmeid kordi on juhtunud, et kui keegi mängu jooksul liiga pikalt mõtlema jääb, tõuseb ta püsti ja hakkab närviliselt ringi käima, otsides tegevust. Pidevalt peab midagi tegema, millegi kallal ajusid ragistama. Ent kogu tema kärsituse kompenseerib terav mõistus ning hea huumorimeel, samuti üüratult hea oskus mõnda teemat edasi anda.

Järgneb...? :)
Üldistused: | edit post
Anonüümne
Kunagi tekkis idee kirjutada lauamänguritest keda tunnen ning kuidas nende olemus mulle läbi lauamängude paistab. Täna sai see mõte teoks tänu ühele ässitajale, keda asi huvitama hakkas. Kujutan ette, et tegelikult võiks sellest saada hea psühholoogilise uurimistöö, kui asjasse kõvasti süveneda. Mina kirjutan üsna lühidalt ning nimesid nimetamata, kuna tegemist on ju ikkagi vaid minu nägemusega. Hilisemad võimalikud kaebused, solvangud ja protestid võib postituse lõppu kirjutada või saata mulle meilile. :)

Mängurid on kirevad tüübid ning fantastiline on see, kui erinevate iseloomudega inimesed on kokku sattunud ning sõpruskonna moodustanud. Alustan inimesest, kes on ülimalt heatahtlik, rahulik ning abivalmis. Reeglina ei taha ta kellelegi liiga teha; ta on alati valmis selgitama, seletama ning teda suudab ärritada vaid kas rumalus (k.a. enda oma kui juhtub oma plaanides mõne väikese vea tegema) või kellegi kiiks, mis on jätnud kustumatuid ning küllaltki ebameeldivaid mälestusi. Kujutan ette, et kui ta korra vihastab, siis tugevasti ja põhjalikult. Mängib mängimise ja mängude pärast, uute strateegiate katsetamine pakub alati põnevust. Mänguhinnangud on lihtsad; oskab lühidalt välja tuua mängude head ja halvad omadused. Tal on aga hämmastav eriomadus - ta paistab alati kõikide mängude reegleid teadvat, isegi kui pole neid lugenud. Ta põhjendab seda ise nii nagu ühes filmis öeldi: "But it's always the story." Reeglite selgitamises on saavutanud teatud osavuse - mängu keskel ilmneb ikka mõni detail, mis on ununenud rääkida, väga oluline detail, sageli tema enda kasuks. :) Ega see pole meelega unustatud, ehkki mõned näivad nii arvavat, vaid pigem seetõttu, et meeles on see kõige olulisem - kuidas tuleb liikuda, kuidas tuleb sõdida jne. Ehk siis võiduks vajaminev strateegia, mitte mingid tühised lisadetailid. Tema strateegilise mõistuse ees teen sügava kummarduse. Ta on väejuht, kõikide võimaluste nägija ning tundub, et ta teab täpselt, mida teha, et võita. Kusjuures ma olen üsna veendunud, et mängu alguses tal polegi mingit ideed, kuidas seda mängu mängima peaks, vaid see kujuneb mängu jooksul. Hoolimata sellest, kuidas teised mängivad, suudab ta nende vahelt osavalt mööda manööverdada ja kui teda ei takista, on tema võit küllaltki kindel. Kui kunagi oli küsimus, kas üritada ise võita ja lüüa tema tegemistele käega või takistada teda võitmast ja riskida oma kaotusega, siis nüüd on tihti juba mängu alguses moodustunud teistest mängijatest koosnev ühisrinne tema vastu, sest ainult nii on ka ülejäänutel mingi šanss. Temas endas tekitab selline (tema solvunud tooni matkides) "alatu käitumine" muidugi mõningast meelepaha, kuid samas usun, et see on ka väljakutse. :)

Kirjeldatud tegelasega suudab võistelda vaid teine sarnase ajuehitusega isik. Viimasel ajal ma enam ei imestagi selle üle, et isegi kui keegi teine mõnes mängus algselt juhtima on läinud, siis mängu lõpus minnakse tollest kerge vaevaga mööda. Ta oskab näha nüansse, detaile, mida teised ei näe ja isegi kui nähakse, siis ei osata kokku panna. Minul on eelis ainult väga kergetes lastemängudes. :) Suhteliselt lühikese mõtlemisajaga pannakse strateegia paika ning üritatakse seda teed minna. Kui mängus tekib mingi muutus, kui teda takistatakse, tehakse kiire plaanide korrigeerimine ja võit tuleb ikkagi. Isegi kui mängu alguses pole mingit aimdust, mida peaks tegema, siis oskab ta mingil moel valida sellise tee, mille tagajärjel punktid muudkui kogunevad. Tema on ainuke, kes suudab ohjeldada teist strateegilise mõtlemisega tüüpi, nähes läbi tolle plaanid ning väheste kaotustega käe ette paneb. See on tema peamine põhjus teistele keeramiseks. Teiseks põhjuseks on lõbu. Sageli võib mängides kuulda temalt lauset: "Aga nüüd ma käin välja sellise action kaardi, mis..." ja see keerab kõikide kavatsused pea peale. Mängu reeglite tutvumisel/tutvustamisel ning mängu enda tundmaõppimises on väga täpne, korralik ja süstemaatiline. Uued mängud on alati teretulnud, kuid samas peab neis olema mingi teema, mingi mehhaanika, mis paneb mängu teist-kolmandat-jne korda mängima. Loomulikult sõltub palju ka teistest mängijatest. Mängude hindajana on ta küllaltki leebe, mõnikord võiks peaaegu öelda, et on mängu üle hinnanud, kuid põhjalik ja heade argumentidega. Üldiselt paneb mängu sisule rohkem rõhku kui selle välimusele ja komponentidele.

Kuid on üks inimene, keda ma suudaks kirjeldada põhiliselt kui hullu fanaatilist arvustajat. Kaheldamatult on tal omad lemmikmängud, kuid põhiliselt meeldib talle mänge mängida nende katsetamise ja hindamise tõttu, seetõttu tahab ta ka alati uusi mänge proovida. Võimalik, et see on rohkem viimase aja kiiks, kuid millestki pidi see ju tekkima... Esimesena läheb kriitika alla mängukarp, järgmisena mängulaud, siis komponendid jne jne. Mängima asudes võib temalt tulla põhiliselt infot mängu disaini, mehhaanika, metoodika jms kohta. Tema erakordne kriitikameel paneb teda mänge hindama karmilt ja halastamatult. Vähe on mänge, mis teenivad tõsiselt kõrgeid punkte ning need on tulnud siis ka puhtalt mehhaanika ja pinge tõttu. Erakordne on tema tahtmine teistele keerata. Mitte isegi enda võidu pärast, vaid et oleks lõbus, et oleks näha, kuidas mäng vastu peab, et mitte lasta teistel võita. Tema kohta kehtib täpselt lause: "It's not about trying to win myself. It's about not letting others to win." Kus keeramiselementi sees pole, siis pole viga - paneme sisse. Kui muuta ka ei saa on asi halb - mäng on jama. :) Veider on see, et taoline mängustiil on enamusele seltskonnast külge hakanud. Isegi mulle... Tema strateegilist mõistust ma nimetaks käänuliseks. Päris kindlasti on ta hea sõjamängur, hea strateeg, kuid teed, mille kaudu ta lahenduseni jõuab, on kuidagi keerulised, teistele kohati arusaamatud. Lõpptulemus on sama, mis teistel, kuid tänu sakilisusele aeglasem. Seetõttu lõpevad tema saavutused sageli teise või kolmanda kohaga. Kuid miski ei takista tal edasi proovimast, kangekaelselt üritamast, kui mäng just totaalselt igav ning tehnilises mõttes mööda pole.

Järgneb... :)
Üldistused: | edit post
Anonüümne
Eelmisel aastal sai messil ringi käidud suu lahti ja tahtmisega igale poole jõuda ning kõike osta. Sellel aastal käisime samuti ringi suu lahti, kuid selle vahega, et jõudsimegi kõikjale ja ostsime väga palju.

Aigar ja Andreas olid nagu töölähetusel. Mina üritasin neid siis tiba aidata, olles vaheldumisi raamatupidaja, pakikandja ja valvekoer. Kogu selle tiheda ajagraafiku tõttu sai neljal päeval väga vähe mänge proovitud, kuid see-eest palju uusi muretsetud.

1. päeval tormasime messikeskusesse sisse ning A&A võtsid koheselt suuna Fantasy Flight sektsiooni, kus üllatusena vaatas paljudele tuntud mängudele vastu ka Sid Meier's Civilization. Olles vaid tund aega messil olnud, oli kohutav tõdeda, et selle ajaga sai muretsetud tervelt kaks kasti mänge. Kuid kuna see oli eesmärk omaette, siis keegi ei kurtnud. Vastupidi.

Tänu neile kastidele oli messil liikumine suht piiratud. Enamasti võis näha pilti, kus Aigar kõndis muretult ees, tema järel ettevaatlikult kaste kärutades Andreas ja rivi lõpu moodustasin mina, kes ma neil silma peal hoidsin. Põhiliselt seetõttu, et nad ära ei kaoks, sest selles rahvamassis kedagi hiljem üles leida oli suht võimatu (proovisin korra, ei õnnestunud).

Sel päeval sai proovitud Tšehhi mängu, mille nimi oli Travel Blog, kuid mille sügavamale sisule me õieti pihta ei saanudki. Eesmärgiks oli nö maailmas ringi reisida ning olenevalt mängu staadiumist kas kõige rohkem või kõige vähem riike läbi käia. Sellest olenes rahasumma suurus, mida riikide läbimise eest jagati. Mis valemi järgi see jagamine toimus, jäi meile kõigile aga hämaraks. Üritasime asjale pihta saada, kuid lõpuks kujunes ikkagi asi selliselt, et mängu õpetav naisterahvas arvutas raskelt, kuni meie igavlevalt mööduvat rahvahulka silmitsesime. Nii kestis see mängu lõpuni, kust me siis kiirelt sääred tegime. Samas olen suht veendunud, et eestlastele selline mäng meeldiks. "Eestlaste" all mõtlen neid, kes armastavad selliseid mänge nagu Alias, Imago jt.

Põhimõtteliselt see oligi kogu päeva saavutus. Käisime veel ringi, A&A ostsid hunniku mänge ning oligi aeg hotelli suunduda.

2. päev algas kohe korraliku ringijooksmisega. Telefoni pandi Udo Grebe oksjoni meeldetuletuseks äratus, kuna eelmisel päeval sai see rumalal kombel maha magatud. Kes teab, mis seetõttu kõik ostmata jäi... Kuid ega seegi kord oksjonilt eriti palju nodi ei muretsetud - hinnad algasid päris kõrgetest numbritest.

Enne oksjonit sai Duel of the Giants boksis kokku lepitud, et tuleme mängima ja nii me siis pärast Udo Grebet suundusimegi sinna. Mängu hakkas õpetama Michael Koznarsky, kes on Duel in the Dark mängu disainer. Nii Duel in the Dark kui Duel of the Giants on kerged sõjamängud. Ehkki ma üldiselt sõjamängudes ei osale, siis need mulle meeldivad, kuna on teistlaadi - lihtsad, planeerimist nõudvad, kavalad. Mäng lõppes küll kehvasti ses mõttes, et olin kaotajate poolel, kuid see ei vähenda sugugi mängu väärtust ning soovi uuesti proovida.

Boksis tekkis ka naljakas vestlus lauamängude kestusest. Nimelt üks seltskond mängis Duel of the Giants'it juba neljandat tundi, kuigi mängu pikkuseks on märgitud tegelikult tund. Michael ütles meile usaldusliku sosinaga, et tema ei tea, mida seal nii kaua mõelda on. Selle peale aga nii Aigar kui Andreas teatasid ühest suust, et meile on see tuttav teema, kuna ka Eestis esineb mängijaid, kes mõtlevad kaua. Nii et kui mängu tegelik kestus on 4 tundi, siis teatud inimeste osalemisel muutub see 8-tunniseks. Ning sellega tuleb juba enne mängima asumist arvestada.

Pärast mõningat ringitrampimist ning uute mängude ostmist sai veel üks mäng prooviks ette võetud - Era of Inventions. See oli samuti lihtsa mehhaanikaga... kui me kõigest lõpuks aru saime. Arusaamine tekkis vaevaliselt, kuna meie õpetaja ei püsinud üldse kättesaadavana ja nii me pidime ise reeglitest järge ajama. Päris lõpuni me mänguga ei jõudnudki (messi uksed pandi enne kinni), kuid see-eest saime seda uuesti proovida juba õhtul hotellis. Hea mäng, mida mängiks täitsa veel.

3. päev pidi olema ärikohtumiste päev. Niisiis A&A jooksid boksist boksi läbirääkimisi pidama ning mina sörkisin kannul, valvates ostetud mängusid. Kuid Udo Grebe oksjonist muidugi mööda ei saanud ning seekord, nähes oksjonimüügiks pandud kaupu, oli kindel plaan sealt hunniku mänge osta. Kui mängude kuhi mu süles hakkas juba aukartustäratavaid mõõtmeid saavutama, anti mulle paber kätte, et saaksin mängude nimed ja hinnad kirja panna. See pakkus lähedalolevale rahvale palju nalja ning eriti lõbus paistis olevat oksjoni raamatupidaja ametit pidaval meesterahval, kes kaastundliku muigega küsis minult, kas ma pean ka kõik kirja panema. Ent pole midagi, järgmisel oksjonil oli kirjapandud infost palju kasu.

Ühest boksist mänge ostes anti kaasa mingid paberilipakad, millega sai õnneratta juures kätt proovida. Mängujuht oli üliaktiivne kuju, kes siples ringi, karjus võidukaid hüüatusi ning jagas veidraid auhindu. Kuna ma olin Essenis ka osaliselt midagi fotograafi taolist, siis tegin kogu show'st pilte ning minu tihedat klõpsimist nähes küsis õnneratta tegelane teistelt üllatunult "What is she doing?". Aga ega ta sellele rohkem tähelepanu ei pööranud ja tundus nagunii üks edev kuju olevat.

Üldiselt oli pildistamine igal pool lubatud, ainult mingite eriliste kujude juures öeldi mulle välgusähvatust nähes, et fotografeerimine maksab 15 euri. Seepeale ma palusin vabandust ja tõmbusin väärikalt eemale. 15 euri mingi Loch Nessi kuju eest ma küll maksta ei tahtnud.

Omaette elamuseks kujunes Valley Games'i boksis Liberté mängimine. Seal tuli reegleid õpetama Rik Falch, kes oli kunagi lauamängupoe omanik, nüüd aga Valley Games'i president. Väga lahe tegelane, toreda voolava jutuga. Reeglid selgitati kiirelt ja lihtsalt ning põhimõtteliselt keerulist polnud ka mängus endas midagi. Küll aga ei taibanud me alguses, mida täpsemalt meie tegevused kaasa toovad, seega sai esimene ring kuubikuid lauale pandud mõttega "eks näeb, mis pärast juhtub". Juhtus see, et esimese ringi lõpus punktide kokku arvestamisel hakkasime taipama, mida tegelikult tegema oleks pidanud. Järgmine ring läks juba mõtlemisele rohkem aega ning lisaks suutsid A&A tekitada tüüpilise olukorra - saavutada mängus selline seis, mille peale õpetajad pead kratsima hakkavad. Kuidagimoodi jõudsid A&A viigini ning reeglitest nad lahendust ei leinud. Kutsusime Riki kohale, kes vaatas mängu ning oli näha, et ta mõtlemine hetkeks tardus. Ta võttis reeglid kätte, vaatas mängu, vaatas reegleid, sügas ninajuurt ning tähendas, et küsib Martin Wallace'i (mängu autori) käest järele. Tagasi tulles nentis, et Martinit polnud, kuid reeglites peab ju ometi olema midagi selle kohta öeldud. Lõpuks leidis Rik pika otsimise peale reeglitest koha, kus oli kirjas, kuidas asi lahendatakse, kuid meil oli nalja kui palju. Põhimõtteliselt mina paneksin Aigari ja Andrease kohe kuhugi mängude testijateks tööle. Kui nende käes asi vigadeta töötab, siis on terve mäng puhas.

Päev möödus selliselt, et vähemalt korra oli vaja auto juures käia kaupa viimas, et saaks messil kergema kandamiga edasi-tagasi saalida. Aga üldiselt hakkasime juba kõik väikese hirmuga mõtlema, kuidas kastid autosse paigutada selliselt, et midagi (ega kedagi) maha ei jääks.

4. päev pidi olema kergem päev, kuid kujunes loomulikult selliseks nagu eelmisedki. Udo Grebe oksjonilt saabusime taas kasti mängudega, samuti saime teistest boksidest mitu kasti mänge. Ning ühegi lauamängu mängimiseni me seekord ei jõudnudki. Tuli hoopis hoida silm hindadel peal, kas viimasel päeval saab mängud soodsamalt kätte kui messi alguses. Eraldi sündmusena käis Aigar Martin Wallace'lt autogrammi võtmas Liberté mängule, mille ta ära ostis.

Sel viimasel päeval ostsin ka mina lõpuks endale kolm mängu: Abandon Ship, mis paistab reeglite järgi olevat kiire, lihtne ja lõbus; Koplopers & Dwarsliggers, mis on küll eelmise aasta mäng, kuid see-eest hea ning Garibaldi: La Trafila, mis oli täiesti umbropsu sooritatud ost, kuid reeglite järgi paistis huvitav olevat.

Abandon Ship mäng oli ainus, mille ma sain messi hinnast odavamalt kätte. Kuid samas kui Aigar ostis sealt Thunderstone'i, anti talle see mäng lihtsalt tasuta kaasa. Oleks ma vaid messi lõpuni oodanud... Koplopers & Dwarsliggers maksis 29 euri, kuid see-eest sain sellele autori autogrammi peale ning üliedeva pastaka. Garibaldit ma tükk aega kõhklesin, kas osta, sest 20 euri maksta mängu eest, millest midagi ei tea, tundus palju olevat, kuid kirjeldus tundus huvitav ja nii see kotti pandud saigi. Ilma ühegi muu boonuseta.

Üldiselt sellise sündmuse jaoks pole kahju ei rahast, ajast ega puhkusest, nii et peab juba järgmise aasta messi plaani võtma.
Üldistused: | edit post
Anonüümne
Ühe sõnaga kokku võetud nädalavahetus, mis siis täisnimetusega oli Estonian Wargamers Society alternatiivlaager.

Ove kirjutas neist päevadest ning mängitud mängudest oma blogis, kuid mina, kes ma tavaliselt karmidest sõjamängudest kõrvale hiilin, otsustasin kirja panna selle, mis mina nägin.

Reede õhtul pärast tööd kihutasime Aigariga koju, et suht varsti hakata juhendama Marttit, kes kuskil lähedal ringi tiirutas. Meie poole keeravast teeotsast on üsna lihtne mööda kihutada teed märkamata ja seda Martti muidugi tegigi. Aigar läks lõpuks talle vastu ning tema eskordi saatel Martti meie juurde sisse keeraski.

Läks mõni aeg maja ja ümbrust tutvustades kui saabusid Andreas, Sirje ja Andrea koos Ove ja Vincentiga, kes olid neile kuskil Nirgiuru juures sappa võtnud. Nüüd oli juba selline seltskond koos, et võis hakata mõne mängu peale mõtlema ja kuna eesmärgiks oli mängida ükskord võiduka lõpuni Diplomacy, siis pandi see üles.

Kui Kaarel saabus istutigi kohe laua taha ning alustati reeglite selgitamist Marttile, kes mängis Diplomacyt esimest korda. Poole 8 ajal alustatigi optimistlikult meelestatuna mängu. Jälgisin seda veidi eemalt, kui iga natukese aja tagant inimesed hüppasid laua tagant püsti ning jooksid terrassile, teise tuppa või õue läbirääkimisi pidama.

Kella 11 ajal läksin Neemele teeotsa vastu, et siis auto tagatuledele järele lehvitada. Neeme kihutas samamoodi teest mööda, kuid varsti siiski pööras tagasi ning sain hilineja tuppa juhatada. Kuna kõik mängisid jäi Neemel üle vaid lugeda igasuguste mängude reegleid. Tema seltsiks oli Andrea, kes oli otsustanud läbi lugeda kõik minu majas olevad Miki Hiired (olen väike kollektsionäär, nii et hiired pärinevad juba aastast 1992).

Kui hakkasin kooki tegema, oli rahvas juba mängu juures hoo maha võtnud. Võrdlemisi tüdinud nägudega istuti laua taga ning kuna läbirääkimisi enam ei peetud, puudus mängus endine ind. 12 ajal sai kook kähku otsa ning mina, leides, et midagi huvitavat enam teha pole, üritasin magama minna, mis osutus keeruliseks teisest toast kostuvate hõigete tõttu "Miks sa MIND ründad, mis ma sulle teinud olen!" jne.

Hommikul sain teada, et mäng lõppes pool 5, mis kestis seega 8 tundi. Pole paha kui arvestada seda, et tavaliselt jäi see mäng pärast 8 tundi pooleli inimeste ajapuuduse tõttu.

Tõusin pool 9 ning hakkasin kohvi tegema. Seltsiks tuli Andrea, kellest paistis, et see oli öö läbi Miki Hiiri lugenud, kuna leidsin ta suurest toast samas asendis, nagu ta eelmisel õhtul oli jäänud. Mul kästi vaikselt tegutseda, et Andreas saaks magada 12ni, nagu ta olevat harjunud. Kui aga inimesed hakkasid uniste nägudega kööki vajuma, osutus vaikselt liikumine võimatuks ja nii oli ka Andreas sunnitud juba poole 10 ajal üles tõusma. Kättemaksuhimuliselt läks ta seepeale Ovet üles ajama, kes urises ainult midagi vastuseks. Ma oleks ka urisenud, kui mulle oleks öeldud tund varasem kellaaeg ärkamisajaks, nagu seda Andreas tegi. Igal juhul saabus lõpuks tuppa ka kohutavalt sünge näoga Ove, kes suruti kohe mängulaua taha istuma, ilma, et too oleks üldse veel ümbrusest eriti aru saanud. Ainuke, kes rahulikult edasi magas oli Sirje.

Lahti löödi The Napoleonic Wars, mis pidi olema kerge lühike mäng (ametlik aeg 4 tundi pole ikka 8 tunniga võrreldav). Lühikest mängu tervitati rõõmuga, kuna oli ju veel palju teisi mänge ees, mida taheti läbi võtta.

Kella 12 ajal käisin poes sööki juurde ostmas, viisin Sirje ja Andrea koju ning tõin ühtlasi endale mängukaaslase külla (Martti elukaaslase), kellega sain ülejäänud osa päevast "naistemänge" mängida (The Hanging Gardens, Small World, Finca). Meie mängud läksid kiirelt, samuti jõuti vahepeal teise laua peal The Napoleonic Warsist üle jäänud sõjamänguritega ära mängida 3-tunnine Axis & Allies Pacific 1940, kuid The Napoleonic Wars kestis.

Kella 7 ajal õhtul läksid mängus omavahel sõjajalal olevad inimesed rahulikult sööma ning ülejäänud üritasid endale niisama tegevust leida. Nii luges Aigar selle vahepealse vaikushetke ajal mängureegleid ning Ove ja Kaarel mängisid Valor & Victory. Mina tegelesin põhiliselt koristamisega.

Kui The Napoleonic Wars uuesti inimeste saabumisega edasi läks, olid kõik juba loidude nägudega. Kui mingit otsest sõjategevust ei toimunud, käidi niisama mööda maja ringi, arutati strateege või teiste mängijate puudusi. Kella 10 ajal hakkasin taas kooki küpsetama ning 1 ajal suundusin magama, mida seekord ei katkestanud ka mingid hõiked. Inimesed olid liialt läbi omadega, et veel midagi kisada.

Pühapäeva hommikul sain teada, et mäng oli kestnud tavapärase poole 5ni, võttes mänguaega seega 16 tundi. Taas aeti Ove vägivaldselt maast lahti ning kohvilaua taga arutati juba üsna tõsiste nägudega, mida ette võtta, kuna märksõnu "lihtne lühike mäng" ei uskunud enam keegi. Oli selge, et kõiki kaasavõetud mänge ei jõua kõige parema tahtmisegi korral läbi mängida, seega pidi valik olema läbimõeldud ja arukas. Lõpuks otsustati Tide of Ironi kasuks, kuhu kadusid 4 mängijat. Ülejäänud kolm võtsid ette Twilight Imperiumi. Kuna ma olen mõlemat kunagi korra mänginud, ühte veel ka oma mängurikarjääri alguses, siis eelistasin niisama oleskleda.

Pärast esimest tundi kostus Tide of Ironi juurest võidukas kisa - reeglid said seletatud. Pärast järgmist tundi kostus uus kisa - reegleid oli tõlgendatud valesti, nii et ei saanud enam edasi mängida, seega pidi uuesti alustama. Kõik see tõestas veel kord, et lühikesi kergeid sõjamänge ei ole olemas, kuna need inimesed ei lase seda selliselt olla.

Pärast 4 tundi mängimist said siiski mõlemad mängud lõpetatud ning rahvas hakkaski vaikselt laiali valguma. Nägudelt oli näha, kui läbi inimesed tegelikult on ning teadmine, et kolmel päeval sai mängitud kõigest 3 mängu, lisas masendust juurde. Lohutati end mõttega, et kunagi kordab jälle ja siis ei võeta ette enam ei Diplomacyt ega The Napoleonic Warsi.

Ja mis siis minu mälestused nendest päevadest on. Meeletult õllepudeleid ja kohvi, väga hea õunakook ning võit kõigis kolmes mängus, mis ma mängisin. Boonuseks veel ööd, mille kohta ei saa öelda, et see läks töönädalast puhkamisele. Kuid ometi oli pärast inimeste lahkumist veidralt tühi tunne ning oleks nädal aega veel sellele 3 päevale otsa pannud.
Üldistused: | edit post
Anonüümne
Ilmselt võib sissekandeid lugedes jääda minust mulje kui nohikust teismelisest, kes selle asemel, et minna pittu või tüdrukuid jahtima, veedab aega kodus lauamängude keskel. Seega on mul au end nüüd lähemalt tutvustada - olen üle 30 a naisterahvas, kes käib täitsa tööl, vabal ajal loeb raamatuid (kriminulle, mille sekka eksib vahel ka mõni ajaloo- või populaarteaduslik raamat), rohib aias peenraid, kihutab autoga mööda maanteid, otsib geopeituse aardeid või pildistab loodust (vahel ka inimesi). Mingit erilist vaimset puuet pole endal märganud ja siiani on ka teised mind suhteliselt normaalseks tunnistanud.

Need lauamängurid, kellega ma olen viimase 2 a jooksul tuttavaks saanud, on enamikus üle 25 a väga erinevate elukutsetega inimesed. On advokaate, on arste, on IT-mehi, on autoparandajaid. On mehi, on naisi. Ütleks, et tänu mängudele on mu tutvusringkond ääretult laienenud.

Kui nüüd keegi arvab, et lauamängurid on teistsugused inimesed kui "harilikud" inimesed, siis ma võib-olla isegi nõustun. Lauamängurid on avatumad, energilisemad, kõrge fantaasialennuga ning väga arenenud strateegilise meelega. Usun, et lauamängud ongi sellele kõik kaasa aidanud ning päris kindlasti on igal mänguril oma iseloom, oma stiil. Omad lemmikmängud.

On inimesi, kelle ajuehitus ongi minu arvates nii ehitatud, et mõned sajad aastad tagasi oleksid nad päris kindlasti olnud väejuhid. See planeerimine, kalkuleerimine ja kõikide võimaluste ettenägemine oleks teinud au ka Napoleonile. Ma ei kahtlegi, et väejuhtidena oleksid nad suutnud oma impeeriumi püsti ajada ja seda ka hoida. Igatahes on nendega täiesti võimatu mängida mingeid strateegilisi sõjamänge, sest nad võidavad peaaegu alati, kui just kohe mängu alguses neid hävitama ei hakata. Kui kaks strateegi ühes mängus kokku satuvad, siis pole teada, kes jääb peale, kuid kindel on, et mäng tõotab tulla väga pingeline ning tavapärasele mõistusele absoluutselt arusaamatu.

Rääkides arusaamatustest, siis on mängureid, kes tunnevad mängides lõbu eelkõige teistele käki keeramisest. Võit on suhteliselt teisejärguline, kuigi selle võimaluse üle rõõmustaksid nad ka kindlasti. Kuid kui on võimalus teisele mängijale tegevuses käsi ette panna, ta hävitada või liikumatuks muuta, siis seda tehakse kõhkluseta ja kiiresti. Mis tähendab, et oluline on võit? Ei ole! Mäng tuleb teha selliseks, et see jääks meelde, et seda kiruks veel mitmeid nädalaid hiljem. Ühtlasi on vaja katsetada, kas mängu looja on üldse selliste situatsioonide tekkimistele mõelnud. Mõnikord on, mõnikord mitte. Essenis prooviti ühte mängu, kus mängiti end nii puntrasse, et omanik, kes juurde vaatama tuli, haaras peast kinni ja küsis, kuidas see võimalik on. Lõpuks pärast mitmete variantide kõrvaleheitmist soovitas ta mängu uuesti alustada, kuna sellest olukorrast polnud väljapääsu. Üldiselt arvan, et mängude väljamõtlejad võiksid mängude valmissaamise korral need meie grupile katsetamiseks anda. Kui asi töötab, siis mäng kõlbab.

On ka selliseid kavalaid tegelasi, kes terve mängu jooksul räägivad kui kehvasti neil läheb, kui hästi teistel läheb ning ässitavad ülejäänud mängijad üksteise vastu. Lõpuks pärast pikka mõtlemisrohket mängu nad ise loomulikult võidavad, kuna kõik teised on maha hävitatud. Kui teised ei lange igasuguste intriigide ohvriks, võib mäng veel hästi minna, kui aga selliseid kavalaid lükkeid uskuda, siis on mäng kaotatud ka.

Eelnevalt kirjeldatud inimesi on suhteliselt vähe, kuna enamik on siiski nn kõigesööjad, kes mängivad igat mängu innu ja õhinaga, üritavad keerata, mõtlevad strateegiaid välja ning proovivad vastast üle kavaldada. Nad näevad erinevate mängude plusse ja miinuseid ning ei väsi igasuguste variantide proovimisest.

Loomulikult on kõik spetsialiseerunud teatud kategooriale: ühtedele meeldivad sõjamängud, teised on huvitatud strateegiamängudest, kolmandate kogumiku moodustavad põhiliselt kaardimängud jne. Nende eelistus on selgelt äratuntav, kuigi loomulikult mängivad nad kõike, mis ette söödetakse. Vaja ju uus asi järele proovida.

Mina pole üldse lauamängufriik. Ma ostsin Essenist kõigest kaks mängu erinevalt teistest, kes ei suutnud oma 10 mängu kohvrisse ära pakkida. Ma ei veeda kõiki oma vabu õhtuid mängulaua taga ega ürita öö läbi hoolimata teiste takistustest kuidagi tsivilisatsiooni püsti ajada. Kuid on palju selliseid mänge, mis mulle meeldivad ning olen alati valmis uutega tutvuma. Suur osa on selles ilmselt seltskonnal, kes mind taolisesse ellu kaasas, suur osa mu enda huvis. Järjest enam muretsen endale uusi lauamänge, millest ma pole varem midagi kuulnud, kuid mis paistavad olevat huvitavad ning mille kriitika on olnud positiivne. Kuna iga arvamus on subjektiivne, siis päris kindlasti kõigile ei meeldi Cyclades, Vasco da Gama jm, kuid mulle need meeldivad ja ma pole veel mängimisest väsinud.
Üldistused: | edit post