Anonüümne
Ilmselt võib sissekandeid lugedes jääda minust mulje kui nohikust teismelisest, kes selle asemel, et minna pittu või tüdrukuid jahtima, veedab aega kodus lauamängude keskel. Seega on mul au end nüüd lähemalt tutvustada - olen üle 30 a naisterahvas, kes käib täitsa tööl, vabal ajal loeb raamatuid (kriminulle, mille sekka eksib vahel ka mõni ajaloo- või populaarteaduslik raamat), rohib aias peenraid, kihutab autoga mööda maanteid, otsib geopeituse aardeid või pildistab loodust (vahel ka inimesi). Mingit erilist vaimset puuet pole endal märganud ja siiani on ka teised mind suhteliselt normaalseks tunnistanud.

Need lauamängurid, kellega ma olen viimase 2 a jooksul tuttavaks saanud, on enamikus üle 25 a väga erinevate elukutsetega inimesed. On advokaate, on arste, on IT-mehi, on autoparandajaid. On mehi, on naisi. Ütleks, et tänu mängudele on mu tutvusringkond ääretult laienenud.

Kui nüüd keegi arvab, et lauamängurid on teistsugused inimesed kui "harilikud" inimesed, siis ma võib-olla isegi nõustun. Lauamängurid on avatumad, energilisemad, kõrge fantaasialennuga ning väga arenenud strateegilise meelega. Usun, et lauamängud ongi sellele kõik kaasa aidanud ning päris kindlasti on igal mänguril oma iseloom, oma stiil. Omad lemmikmängud.

On inimesi, kelle ajuehitus ongi minu arvates nii ehitatud, et mõned sajad aastad tagasi oleksid nad päris kindlasti olnud väejuhid. See planeerimine, kalkuleerimine ja kõikide võimaluste ettenägemine oleks teinud au ka Napoleonile. Ma ei kahtlegi, et väejuhtidena oleksid nad suutnud oma impeeriumi püsti ajada ja seda ka hoida. Igatahes on nendega täiesti võimatu mängida mingeid strateegilisi sõjamänge, sest nad võidavad peaaegu alati, kui just kohe mängu alguses neid hävitama ei hakata. Kui kaks strateegi ühes mängus kokku satuvad, siis pole teada, kes jääb peale, kuid kindel on, et mäng tõotab tulla väga pingeline ning tavapärasele mõistusele absoluutselt arusaamatu.

Rääkides arusaamatustest, siis on mängureid, kes tunnevad mängides lõbu eelkõige teistele käki keeramisest. Võit on suhteliselt teisejärguline, kuigi selle võimaluse üle rõõmustaksid nad ka kindlasti. Kuid kui on võimalus teisele mängijale tegevuses käsi ette panna, ta hävitada või liikumatuks muuta, siis seda tehakse kõhkluseta ja kiiresti. Mis tähendab, et oluline on võit? Ei ole! Mäng tuleb teha selliseks, et see jääks meelde, et seda kiruks veel mitmeid nädalaid hiljem. Ühtlasi on vaja katsetada, kas mängu looja on üldse selliste situatsioonide tekkimistele mõelnud. Mõnikord on, mõnikord mitte. Essenis prooviti ühte mängu, kus mängiti end nii puntrasse, et omanik, kes juurde vaatama tuli, haaras peast kinni ja küsis, kuidas see võimalik on. Lõpuks pärast mitmete variantide kõrvaleheitmist soovitas ta mängu uuesti alustada, kuna sellest olukorrast polnud väljapääsu. Üldiselt arvan, et mängude väljamõtlejad võiksid mängude valmissaamise korral need meie grupile katsetamiseks anda. Kui asi töötab, siis mäng kõlbab.

On ka selliseid kavalaid tegelasi, kes terve mängu jooksul räägivad kui kehvasti neil läheb, kui hästi teistel läheb ning ässitavad ülejäänud mängijad üksteise vastu. Lõpuks pärast pikka mõtlemisrohket mängu nad ise loomulikult võidavad, kuna kõik teised on maha hävitatud. Kui teised ei lange igasuguste intriigide ohvriks, võib mäng veel hästi minna, kui aga selliseid kavalaid lükkeid uskuda, siis on mäng kaotatud ka.

Eelnevalt kirjeldatud inimesi on suhteliselt vähe, kuna enamik on siiski nn kõigesööjad, kes mängivad igat mängu innu ja õhinaga, üritavad keerata, mõtlevad strateegiaid välja ning proovivad vastast üle kavaldada. Nad näevad erinevate mängude plusse ja miinuseid ning ei väsi igasuguste variantide proovimisest.

Loomulikult on kõik spetsialiseerunud teatud kategooriale: ühtedele meeldivad sõjamängud, teised on huvitatud strateegiamängudest, kolmandate kogumiku moodustavad põhiliselt kaardimängud jne. Nende eelistus on selgelt äratuntav, kuigi loomulikult mängivad nad kõike, mis ette söödetakse. Vaja ju uus asi järele proovida.

Mina pole üldse lauamängufriik. Ma ostsin Essenist kõigest kaks mängu erinevalt teistest, kes ei suutnud oma 10 mängu kohvrisse ära pakkida. Ma ei veeda kõiki oma vabu õhtuid mängulaua taga ega ürita öö läbi hoolimata teiste takistustest kuidagi tsivilisatsiooni püsti ajada. Kuid on palju selliseid mänge, mis mulle meeldivad ning olen alati valmis uutega tutvuma. Suur osa on selles ilmselt seltskonnal, kes mind taolisesse ellu kaasas, suur osa mu enda huvis. Järjest enam muretsen endale uusi lauamänge, millest ma pole varem midagi kuulnud, kuid mis paistavad olevat huvitavad ning mille kriitika on olnud positiivne. Kuna iga arvamus on subjektiivne, siis päris kindlasti kõigile ei meeldi Cyclades, Vasco da Gama jm, kuid mulle need meeldivad ja ma pole veel mängimisest väsinud.
Üldistused: | edit post