Eelmisel aastal sai messil ringi käidud suu lahti ja tahtmisega igale poole jõuda ning kõike osta. Sellel aastal käisime samuti ringi suu lahti, kuid selle vahega, et jõudsimegi kõikjale ja ostsime väga palju.
Aigar ja Andreas olid nagu töölähetusel. Mina üritasin neid siis tiba aidata, olles vaheldumisi raamatupidaja, pakikandja ja valvekoer. Kogu selle tiheda ajagraafiku tõttu sai neljal päeval väga vähe mänge proovitud, kuid see-eest palju uusi muretsetud.
1. päeval tormasime messikeskusesse sisse ning A&A võtsid koheselt suuna Fantasy Flight sektsiooni, kus üllatusena vaatas paljudele tuntud mängudele vastu ka Sid Meier's Civilization. Olles vaid tund aega messil olnud, oli kohutav tõdeda, et selle ajaga sai muretsetud tervelt kaks kasti mänge. Kuid kuna see oli eesmärk omaette, siis keegi ei kurtnud. Vastupidi.
Tänu neile kastidele oli messil liikumine suht piiratud. Enamasti võis näha pilti, kus Aigar kõndis muretult ees, tema järel ettevaatlikult kaste kärutades Andreas ja rivi lõpu moodustasin mina, kes ma neil silma peal hoidsin. Põhiliselt seetõttu, et nad ära ei kaoks, sest selles rahvamassis kedagi hiljem üles leida oli suht võimatu (proovisin korra, ei õnnestunud).
Sel päeval sai proovitud Tšehhi mängu, mille nimi oli Travel Blog, kuid mille sügavamale sisule me õieti pihta ei saanudki. Eesmärgiks oli nö maailmas ringi reisida ning olenevalt mängu staadiumist kas kõige rohkem või kõige vähem riike läbi käia. Sellest olenes rahasumma suurus, mida riikide läbimise eest jagati. Mis valemi järgi see jagamine toimus, jäi meile kõigile aga hämaraks. Üritasime asjale pihta saada, kuid lõpuks kujunes ikkagi asi selliselt, et mängu õpetav naisterahvas arvutas raskelt, kuni meie igavlevalt mööduvat rahvahulka silmitsesime. Nii kestis see mängu lõpuni, kust me siis kiirelt sääred tegime. Samas olen suht veendunud, et eestlastele selline mäng meeldiks. "Eestlaste" all mõtlen neid, kes armastavad selliseid mänge nagu Alias, Imago jt.
Põhimõtteliselt see oligi kogu päeva saavutus. Käisime veel ringi, A&A ostsid hunniku mänge ning oligi aeg hotelli suunduda.
2. päev algas kohe korraliku ringijooksmisega. Telefoni pandi Udo Grebe oksjoni meeldetuletuseks äratus, kuna eelmisel päeval sai see rumalal kombel maha magatud. Kes teab, mis seetõttu kõik ostmata jäi... Kuid ega seegi kord oksjonilt eriti palju nodi ei muretsetud - hinnad algasid päris kõrgetest numbritest.
Enne oksjonit sai Duel of the Giants boksis kokku lepitud, et tuleme mängima ja nii me siis pärast Udo Grebet suundusimegi sinna. Mängu hakkas õpetama Michael Koznarsky, kes on Duel in the Dark mängu disainer. Nii Duel in the Dark kui Duel of the Giants on kerged sõjamängud. Ehkki ma üldiselt sõjamängudes ei osale, siis need mulle meeldivad, kuna on teistlaadi - lihtsad, planeerimist nõudvad, kavalad. Mäng lõppes küll kehvasti ses mõttes, et olin kaotajate poolel, kuid see ei vähenda sugugi mängu väärtust ning soovi uuesti proovida.
Boksis tekkis ka naljakas vestlus lauamängude kestusest. Nimelt üks seltskond mängis Duel of the Giants'it juba neljandat tundi, kuigi mängu pikkuseks on märgitud tegelikult tund. Michael ütles meile usaldusliku sosinaga, et tema ei tea, mida seal nii kaua mõelda on. Selle peale aga nii Aigar kui Andreas teatasid ühest suust, et meile on see tuttav teema, kuna ka Eestis esineb mängijaid, kes mõtlevad kaua. Nii et kui mängu tegelik kestus on 4 tundi, siis teatud inimeste osalemisel muutub see 8-tunniseks. Ning sellega tuleb juba enne mängima asumist arvestada.
Pärast mõningat ringitrampimist ning uute mängude ostmist sai veel üks mäng prooviks ette võetud - Era of Inventions. See oli samuti lihtsa mehhaanikaga... kui me kõigest lõpuks aru saime. Arusaamine tekkis vaevaliselt, kuna meie õpetaja ei püsinud üldse kättesaadavana ja nii me pidime ise reeglitest järge ajama. Päris lõpuni me mänguga ei jõudnudki (messi uksed pandi enne kinni), kuid see-eest saime seda uuesti proovida juba õhtul hotellis. Hea mäng, mida mängiks täitsa veel.
3. päev pidi olema ärikohtumiste päev. Niisiis A&A jooksid boksist boksi läbirääkimisi pidama ning mina sörkisin kannul, valvates ostetud mängusid. Kuid Udo Grebe oksjonist muidugi mööda ei saanud ning seekord, nähes oksjonimüügiks pandud kaupu, oli kindel plaan sealt hunniku mänge osta. Kui mängude kuhi mu süles hakkas juba aukartustäratavaid mõõtmeid saavutama, anti mulle paber kätte, et saaksin mängude nimed ja hinnad kirja panna. See pakkus lähedalolevale rahvale palju nalja ning eriti lõbus paistis olevat oksjoni raamatupidaja ametit pidaval meesterahval, kes kaastundliku muigega küsis minult, kas ma pean ka kõik kirja panema. Ent pole midagi, järgmisel oksjonil oli kirjapandud infost palju kasu.
Ühest boksist mänge ostes anti kaasa mingid paberilipakad, millega sai õnneratta juures kätt proovida. Mängujuht oli üliaktiivne kuju, kes siples ringi, karjus võidukaid hüüatusi ning jagas veidraid auhindu. Kuna ma olin Essenis ka osaliselt midagi fotograafi taolist, siis tegin kogu show'st pilte ning minu tihedat klõpsimist nähes küsis õnneratta tegelane teistelt üllatunult "What is she doing?". Aga ega ta sellele rohkem tähelepanu ei pööranud ja tundus nagunii üks edev kuju olevat.
Üldiselt oli pildistamine igal pool lubatud, ainult mingite eriliste kujude juures öeldi mulle välgusähvatust nähes, et fotografeerimine maksab 15 euri. Seepeale ma palusin vabandust ja tõmbusin väärikalt eemale. 15 euri mingi Loch Nessi kuju eest ma küll maksta ei tahtnud.
Omaette elamuseks kujunes Valley Games'i boksis Liberté mängimine. Seal tuli reegleid õpetama Rik Falch, kes oli kunagi lauamängupoe omanik, nüüd aga Valley Games'i president. Väga lahe tegelane, toreda voolava jutuga. Reeglid selgitati kiirelt ja lihtsalt ning põhimõtteliselt keerulist polnud ka mängus endas midagi. Küll aga ei taibanud me alguses, mida täpsemalt meie tegevused kaasa toovad, seega sai esimene ring kuubikuid lauale pandud mõttega "eks näeb, mis pärast juhtub". Juhtus see, et esimese ringi lõpus punktide kokku arvestamisel hakkasime taipama, mida tegelikult tegema oleks pidanud. Järgmine ring läks juba mõtlemisele rohkem aega ning lisaks suutsid A&A tekitada tüüpilise olukorra - saavutada mängus selline seis, mille peale õpetajad pead kratsima hakkavad. Kuidagimoodi jõudsid A&A viigini ning reeglitest nad lahendust ei leinud. Kutsusime Riki kohale, kes vaatas mängu ning oli näha, et ta mõtlemine hetkeks tardus. Ta võttis reeglid kätte, vaatas mängu, vaatas reegleid, sügas ninajuurt ning tähendas, et küsib Martin Wallace'i (mängu autori) käest järele. Tagasi tulles nentis, et Martinit polnud, kuid reeglites peab ju ometi olema midagi selle kohta öeldud. Lõpuks leidis Rik pika otsimise peale reeglitest koha, kus oli kirjas, kuidas asi lahendatakse, kuid meil oli nalja kui palju. Põhimõtteliselt mina paneksin Aigari ja Andrease kohe kuhugi mängude testijateks tööle. Kui nende käes asi vigadeta töötab, siis on terve mäng puhas.
Päev möödus selliselt, et vähemalt korra oli vaja auto juures käia kaupa viimas, et saaks messil kergema kandamiga edasi-tagasi saalida. Aga üldiselt hakkasime juba kõik väikese hirmuga mõtlema, kuidas kastid autosse paigutada selliselt, et midagi (ega kedagi) maha ei jääks.
4. päev pidi olema kergem päev, kuid kujunes loomulikult selliseks nagu eelmisedki. Udo Grebe oksjonilt saabusime taas kasti mängudega, samuti saime teistest boksidest mitu kasti mänge. Ning ühegi lauamängu mängimiseni me seekord ei jõudnudki. Tuli hoopis hoida silm hindadel peal, kas viimasel päeval saab mängud soodsamalt kätte kui messi alguses. Eraldi sündmusena käis Aigar Martin Wallace'lt autogrammi võtmas Liberté mängule, mille ta ära ostis.
Sel viimasel päeval ostsin ka mina lõpuks endale kolm mängu: Abandon Ship, mis paistab reeglite järgi olevat kiire, lihtne ja lõbus; Koplopers & Dwarsliggers, mis on küll eelmise aasta mäng, kuid see-eest hea ning Garibaldi: La Trafila, mis oli täiesti umbropsu sooritatud ost, kuid reeglite järgi paistis huvitav olevat.
Abandon Ship mäng oli ainus, mille ma sain messi hinnast odavamalt kätte. Kuid samas kui Aigar ostis sealt Thunderstone'i, anti talle see mäng lihtsalt tasuta kaasa. Oleks ma vaid messi lõpuni oodanud... Koplopers & Dwarsliggers maksis 29 euri, kuid see-eest sain sellele autori autogrammi peale ning üliedeva pastaka. Garibaldit ma tükk aega kõhklesin, kas osta, sest 20 euri maksta mängu eest, millest midagi ei tea, tundus palju olevat, kuid kirjeldus tundus huvitav ja nii see kotti pandud saigi. Ilma ühegi muu boonuseta.
Üldiselt sellise sündmuse jaoks pole kahju ei rahast, ajast ega puhkusest, nii et peab juba järgmise aasta messi plaani võtma.
Aigar ja Andreas olid nagu töölähetusel. Mina üritasin neid siis tiba aidata, olles vaheldumisi raamatupidaja, pakikandja ja valvekoer. Kogu selle tiheda ajagraafiku tõttu sai neljal päeval väga vähe mänge proovitud, kuid see-eest palju uusi muretsetud.
1. päeval tormasime messikeskusesse sisse ning A&A võtsid koheselt suuna Fantasy Flight sektsiooni, kus üllatusena vaatas paljudele tuntud mängudele vastu ka Sid Meier's Civilization. Olles vaid tund aega messil olnud, oli kohutav tõdeda, et selle ajaga sai muretsetud tervelt kaks kasti mänge. Kuid kuna see oli eesmärk omaette, siis keegi ei kurtnud. Vastupidi.
Tänu neile kastidele oli messil liikumine suht piiratud. Enamasti võis näha pilti, kus Aigar kõndis muretult ees, tema järel ettevaatlikult kaste kärutades Andreas ja rivi lõpu moodustasin mina, kes ma neil silma peal hoidsin. Põhiliselt seetõttu, et nad ära ei kaoks, sest selles rahvamassis kedagi hiljem üles leida oli suht võimatu (proovisin korra, ei õnnestunud).
Sel päeval sai proovitud Tšehhi mängu, mille nimi oli Travel Blog, kuid mille sügavamale sisule me õieti pihta ei saanudki. Eesmärgiks oli nö maailmas ringi reisida ning olenevalt mängu staadiumist kas kõige rohkem või kõige vähem riike läbi käia. Sellest olenes rahasumma suurus, mida riikide läbimise eest jagati. Mis valemi järgi see jagamine toimus, jäi meile kõigile aga hämaraks. Üritasime asjale pihta saada, kuid lõpuks kujunes ikkagi asi selliselt, et mängu õpetav naisterahvas arvutas raskelt, kuni meie igavlevalt mööduvat rahvahulka silmitsesime. Nii kestis see mängu lõpuni, kust me siis kiirelt sääred tegime. Samas olen suht veendunud, et eestlastele selline mäng meeldiks. "Eestlaste" all mõtlen neid, kes armastavad selliseid mänge nagu Alias, Imago jt.
Põhimõtteliselt see oligi kogu päeva saavutus. Käisime veel ringi, A&A ostsid hunniku mänge ning oligi aeg hotelli suunduda.
2. päev algas kohe korraliku ringijooksmisega. Telefoni pandi Udo Grebe oksjoni meeldetuletuseks äratus, kuna eelmisel päeval sai see rumalal kombel maha magatud. Kes teab, mis seetõttu kõik ostmata jäi... Kuid ega seegi kord oksjonilt eriti palju nodi ei muretsetud - hinnad algasid päris kõrgetest numbritest.
Enne oksjonit sai Duel of the Giants boksis kokku lepitud, et tuleme mängima ja nii me siis pärast Udo Grebet suundusimegi sinna. Mängu hakkas õpetama Michael Koznarsky, kes on Duel in the Dark mängu disainer. Nii Duel in the Dark kui Duel of the Giants on kerged sõjamängud. Ehkki ma üldiselt sõjamängudes ei osale, siis need mulle meeldivad, kuna on teistlaadi - lihtsad, planeerimist nõudvad, kavalad. Mäng lõppes küll kehvasti ses mõttes, et olin kaotajate poolel, kuid see ei vähenda sugugi mängu väärtust ning soovi uuesti proovida.
Boksis tekkis ka naljakas vestlus lauamängude kestusest. Nimelt üks seltskond mängis Duel of the Giants'it juba neljandat tundi, kuigi mängu pikkuseks on märgitud tegelikult tund. Michael ütles meile usaldusliku sosinaga, et tema ei tea, mida seal nii kaua mõelda on. Selle peale aga nii Aigar kui Andreas teatasid ühest suust, et meile on see tuttav teema, kuna ka Eestis esineb mängijaid, kes mõtlevad kaua. Nii et kui mängu tegelik kestus on 4 tundi, siis teatud inimeste osalemisel muutub see 8-tunniseks. Ning sellega tuleb juba enne mängima asumist arvestada.
Pärast mõningat ringitrampimist ning uute mängude ostmist sai veel üks mäng prooviks ette võetud - Era of Inventions. See oli samuti lihtsa mehhaanikaga... kui me kõigest lõpuks aru saime. Arusaamine tekkis vaevaliselt, kuna meie õpetaja ei püsinud üldse kättesaadavana ja nii me pidime ise reeglitest järge ajama. Päris lõpuni me mänguga ei jõudnudki (messi uksed pandi enne kinni), kuid see-eest saime seda uuesti proovida juba õhtul hotellis. Hea mäng, mida mängiks täitsa veel.
3. päev pidi olema ärikohtumiste päev. Niisiis A&A jooksid boksist boksi läbirääkimisi pidama ning mina sörkisin kannul, valvates ostetud mängusid. Kuid Udo Grebe oksjonist muidugi mööda ei saanud ning seekord, nähes oksjonimüügiks pandud kaupu, oli kindel plaan sealt hunniku mänge osta. Kui mängude kuhi mu süles hakkas juba aukartustäratavaid mõõtmeid saavutama, anti mulle paber kätte, et saaksin mängude nimed ja hinnad kirja panna. See pakkus lähedalolevale rahvale palju nalja ning eriti lõbus paistis olevat oksjoni raamatupidaja ametit pidaval meesterahval, kes kaastundliku muigega küsis minult, kas ma pean ka kõik kirja panema. Ent pole midagi, järgmisel oksjonil oli kirjapandud infost palju kasu.
Ühest boksist mänge ostes anti kaasa mingid paberilipakad, millega sai õnneratta juures kätt proovida. Mängujuht oli üliaktiivne kuju, kes siples ringi, karjus võidukaid hüüatusi ning jagas veidraid auhindu. Kuna ma olin Essenis ka osaliselt midagi fotograafi taolist, siis tegin kogu show'st pilte ning minu tihedat klõpsimist nähes küsis õnneratta tegelane teistelt üllatunult "What is she doing?". Aga ega ta sellele rohkem tähelepanu ei pööranud ja tundus nagunii üks edev kuju olevat.
Üldiselt oli pildistamine igal pool lubatud, ainult mingite eriliste kujude juures öeldi mulle välgusähvatust nähes, et fotografeerimine maksab 15 euri. Seepeale ma palusin vabandust ja tõmbusin väärikalt eemale. 15 euri mingi Loch Nessi kuju eest ma küll maksta ei tahtnud.
Omaette elamuseks kujunes Valley Games'i boksis Liberté mängimine. Seal tuli reegleid õpetama Rik Falch, kes oli kunagi lauamängupoe omanik, nüüd aga Valley Games'i president. Väga lahe tegelane, toreda voolava jutuga. Reeglid selgitati kiirelt ja lihtsalt ning põhimõtteliselt keerulist polnud ka mängus endas midagi. Küll aga ei taibanud me alguses, mida täpsemalt meie tegevused kaasa toovad, seega sai esimene ring kuubikuid lauale pandud mõttega "eks näeb, mis pärast juhtub". Juhtus see, et esimese ringi lõpus punktide kokku arvestamisel hakkasime taipama, mida tegelikult tegema oleks pidanud. Järgmine ring läks juba mõtlemisele rohkem aega ning lisaks suutsid A&A tekitada tüüpilise olukorra - saavutada mängus selline seis, mille peale õpetajad pead kratsima hakkavad. Kuidagimoodi jõudsid A&A viigini ning reeglitest nad lahendust ei leinud. Kutsusime Riki kohale, kes vaatas mängu ning oli näha, et ta mõtlemine hetkeks tardus. Ta võttis reeglid kätte, vaatas mängu, vaatas reegleid, sügas ninajuurt ning tähendas, et küsib Martin Wallace'i (mängu autori) käest järele. Tagasi tulles nentis, et Martinit polnud, kuid reeglites peab ju ometi olema midagi selle kohta öeldud. Lõpuks leidis Rik pika otsimise peale reeglitest koha, kus oli kirjas, kuidas asi lahendatakse, kuid meil oli nalja kui palju. Põhimõtteliselt mina paneksin Aigari ja Andrease kohe kuhugi mängude testijateks tööle. Kui nende käes asi vigadeta töötab, siis on terve mäng puhas.
Päev möödus selliselt, et vähemalt korra oli vaja auto juures käia kaupa viimas, et saaks messil kergema kandamiga edasi-tagasi saalida. Aga üldiselt hakkasime juba kõik väikese hirmuga mõtlema, kuidas kastid autosse paigutada selliselt, et midagi (ega kedagi) maha ei jääks.
4. päev pidi olema kergem päev, kuid kujunes loomulikult selliseks nagu eelmisedki. Udo Grebe oksjonilt saabusime taas kasti mängudega, samuti saime teistest boksidest mitu kasti mänge. Ning ühegi lauamängu mängimiseni me seekord ei jõudnudki. Tuli hoopis hoida silm hindadel peal, kas viimasel päeval saab mängud soodsamalt kätte kui messi alguses. Eraldi sündmusena käis Aigar Martin Wallace'lt autogrammi võtmas Liberté mängule, mille ta ära ostis.
Sel viimasel päeval ostsin ka mina lõpuks endale kolm mängu: Abandon Ship, mis paistab reeglite järgi olevat kiire, lihtne ja lõbus; Koplopers & Dwarsliggers, mis on küll eelmise aasta mäng, kuid see-eest hea ning Garibaldi: La Trafila, mis oli täiesti umbropsu sooritatud ost, kuid reeglite järgi paistis huvitav olevat.
Abandon Ship mäng oli ainus, mille ma sain messi hinnast odavamalt kätte. Kuid samas kui Aigar ostis sealt Thunderstone'i, anti talle see mäng lihtsalt tasuta kaasa. Oleks ma vaid messi lõpuni oodanud... Koplopers & Dwarsliggers maksis 29 euri, kuid see-eest sain sellele autori autogrammi peale ning üliedeva pastaka. Garibaldit ma tükk aega kõhklesin, kas osta, sest 20 euri maksta mängu eest, millest midagi ei tea, tundus palju olevat, kuid kirjeldus tundus huvitav ja nii see kotti pandud saigi. Ilma ühegi muu boonuseta.
Üldiselt sellise sündmuse jaoks pole kahju ei rahast, ajast ega puhkusest, nii et peab juba järgmise aasta messi plaani võtma.
