Anonüümne
Vastu tulles lugejate soovile jätkan lauamängurite kirjeldust läbi lauamängutibi silmade, ehkki on ju teada, et kui tehakse millelegi järg, siis see on tavaliselt esimesest osast kehvem. :)

Eelmise osa lõpetasin fanaatikuga ning taolisega ma ka jätkan. Ei saa nimelt kuidagi rääkimata jätta omapärasest isendist, kelle mängude maailm paistab käivat ainult läbi arvude ja tõenäosuste. Usun, et ta on paljud tundlikuks teinud küsimustega: "Mitu seda tüüpi kaarti pakis on?", "Palju neid komponente mängus on?" jne. Vastuse kätte saamisel võib ta näol näha sügavat keskendumist väljendavat ilmet, mis püsib seal mängu lõpuni. Ta on sõjamängur. Hoolimata sellest, et ta mängib igasuguseid strateegiamänge suure mõnuga on sõjamängud need, mis ta silmad fanaatiliselt särama panevad. Olen üsna kindel, et juba mängu alguses on ta paika pannud selle, kuidas mäng peab kujunema. Päris mitmel korral olen üllatusega kuulnud alles mängu algstaadiumis, et "rohelised võidavad kahe käigu pärast". Et need rohelised aga mingil juhul ei võidaks, üritab ta mängu keskel teisi segadusse ajada erinevate väidetega, nagu oleksid nood mingis suhtes paremas eduseisus kui tema. Need, kes temaga varem mänginud pole, lähevadki õnge jutuga "Ründa teda, ta on tugevam, mina ei saa rünnata, minu käik alles tuleb." Temaga mängides peab arvestama, et terve see aeg läheb süvenenud mõtlemisele, asjade ümbepaigutamisele, nii et ettenähtud mänguajale võib julgesti mõned tunnid otsa liita, ehkki viimasel ajal on ka sellele lahendus leitud, kuidas tema mõtlemisaega kontrolli all hoida. Ta on suurepärane strateeg ning tasemel mängija, kelle jaoks mäng peab olema selgelt määratletud võidutingimusega. Kas võit või võit, kaotuse varianti ta eriti ei tunnista. Kui soovitud võit kätte ei tule, on näol näha pettumust ning ta üritab välja mõelda põhjuseid, miks nii läks. Tema lahedad ja kohati naiivsena tunduvad laused lõbustavad rahvast ning mis on eriti positiivne tema juures - ta võtab nii enda kui teiste puudusi huumoriga.

Hea huumoriga võtab kõike laual toimuvat ka järgmine lauamängur. Ta on kõigesööja ehk siis ta on lapselikus vaimustuses igasugustest mängudest, olgu nad lihtsad või keerulised, sõja- või peremängud. On vaid mõned üksikud mängud, mis temas tugevat vastumeelsust tekitavad; nii tugevat, et ta enam kunagi ei taha neid proovida. Ta on väga hea lauamängukaaslane, kuna ta ei solvu, ei pahanda, ei ole kärsitu ning tal jätkub ikka indu ja optimismi viia alustatu lõpule. Isegi kui on kaotusseisus, siis ta võitleb lõpuni. Tema ülimalt häälekad protestiavaldused ja tundeküllased laused ("Misassssja?!?, Ja mina nüüd imegu näppu??"), kui temalt mängus midagi ära võtta, kui teda takistada, kui teda rünnata, pakuvad rahvale nalja. Usun, et juba seetõttu meeldib teistele teda materdada. Ta ise küll sellest naljast aru ei saa, kuid õnneks ei pahanda ta seepeale - sõjas ja mängus on ju kõik lubatud. Tema ohkimine ja puhkimine, kirumine ja siunamine mängu ajal, kui midagi täitsa metsas on, tekitavad tunde, et terve mäng on ta vaid valesid otsuseid teinud ("No täitsa ...! Enam pole midagi teha. Kui sa poleks siia käinud, siis ma oleks..."). Ta näeb, kus ta vigu tegi ning järgmine kord üritab mängida teisiti, aga ka teised on midagi õppinud ja nii läheb jälle tema jaoks kõik nässu. Ent ta ei anna alla. Ta tahab veel proovida, veel võidelda ning kui tema pingutusi kroonib lõpuks edu, on tema rõõm ülevoolav... ja pisut uhkegi: "Jess, ära tegin!" Tõsiselt keeruline on aga tema osavõtt mänguõhtutest, kuna alati leidub palju ja rohkesõnalisi vabandusi, miks ta ei saanud osaleda või miks ta küll lubas, aga ei tulnud. Seetõttu on tema kutsumine muutunud ettevaatlikuks ning enamasti juba mõeldakse ka tagavaravariantide peale.

Järgmine, kelle seltskond pakub alati rõõmu ja elevust, on samas aga äärmiselt kärsitu tegelane. Ta võib vaimustuda kergesti, kuid samas ka äärmiselt kiiresti tüdineda. Mängud, kus hakkab viltu vedama ning on näha, et see talle edasi mingit pinget ei paku, võib ta lausa poole pealt katki jätta. Talle meeldivad teatud tüüpi mängud; mängud, kus on mingi teema ja taust, põhjendatud tegevus, mitte lihtsalt kuubikute liigutamine ühest kaardi servast teise; mängud, mis on lihtsate reeglitega ning mitte väga laia ampulaaga. Kõige paremini sobivad talle seltskonnamängud, kus on jutustaja roll. Seda rolli naudib ta ise kõige rohkem ning oma osasse sisse elades esitab ta selle tõelise näitleja meisterlikkusega. Pärast mängu on kohe tahtmine plaksutada ning karjuda: "Kor-ra-ta!". Oma hinnangutes on kohati üsna järsk ning seda mitte ainult mängude, vaid ka inimeste suhtes. Ning kahtlemata on selliseid, kellega ta hea meelega ühe mängulaua taga ei istuks, kuna on näha, et need käivad talle närvidele. Asi polegi selles, et inimene on talle ebameeldiv, vaid teda ärritab kas tolle aeglus või tühi loba (viimane eriti siis kui ta ise üritab millelegi keskenduda). Aeg on talle oluline. Mitte isegi mängu enda kestuse tõttu, vaid pigem selles osas, kui palju tegevusetust on. Jorutamine talle ei istu. Mitmeid kordi on juhtunud, et kui keegi mängu jooksul liiga pikalt mõtlema jääb, tõuseb ta püsti ja hakkab närviliselt ringi käima, otsides tegevust. Pidevalt peab midagi tegema, millegi kallal ajusid ragistama. Ent kogu tema kärsituse kompenseerib terav mõistus ning hea huumorimeel, samuti üüratult hea oskus mõnda teemat edasi anda.

Järgneb...? :)
Üldistused: | edit post
Anonüümne
Kunagi tekkis idee kirjutada lauamänguritest keda tunnen ning kuidas nende olemus mulle läbi lauamängude paistab. Täna sai see mõte teoks tänu ühele ässitajale, keda asi huvitama hakkas. Kujutan ette, et tegelikult võiks sellest saada hea psühholoogilise uurimistöö, kui asjasse kõvasti süveneda. Mina kirjutan üsna lühidalt ning nimesid nimetamata, kuna tegemist on ju ikkagi vaid minu nägemusega. Hilisemad võimalikud kaebused, solvangud ja protestid võib postituse lõppu kirjutada või saata mulle meilile. :)

Mängurid on kirevad tüübid ning fantastiline on see, kui erinevate iseloomudega inimesed on kokku sattunud ning sõpruskonna moodustanud. Alustan inimesest, kes on ülimalt heatahtlik, rahulik ning abivalmis. Reeglina ei taha ta kellelegi liiga teha; ta on alati valmis selgitama, seletama ning teda suudab ärritada vaid kas rumalus (k.a. enda oma kui juhtub oma plaanides mõne väikese vea tegema) või kellegi kiiks, mis on jätnud kustumatuid ning küllaltki ebameeldivaid mälestusi. Kujutan ette, et kui ta korra vihastab, siis tugevasti ja põhjalikult. Mängib mängimise ja mängude pärast, uute strateegiate katsetamine pakub alati põnevust. Mänguhinnangud on lihtsad; oskab lühidalt välja tuua mängude head ja halvad omadused. Tal on aga hämmastav eriomadus - ta paistab alati kõikide mängude reegleid teadvat, isegi kui pole neid lugenud. Ta põhjendab seda ise nii nagu ühes filmis öeldi: "But it's always the story." Reeglite selgitamises on saavutanud teatud osavuse - mängu keskel ilmneb ikka mõni detail, mis on ununenud rääkida, väga oluline detail, sageli tema enda kasuks. :) Ega see pole meelega unustatud, ehkki mõned näivad nii arvavat, vaid pigem seetõttu, et meeles on see kõige olulisem - kuidas tuleb liikuda, kuidas tuleb sõdida jne. Ehk siis võiduks vajaminev strateegia, mitte mingid tühised lisadetailid. Tema strateegilise mõistuse ees teen sügava kummarduse. Ta on väejuht, kõikide võimaluste nägija ning tundub, et ta teab täpselt, mida teha, et võita. Kusjuures ma olen üsna veendunud, et mängu alguses tal polegi mingit ideed, kuidas seda mängu mängima peaks, vaid see kujuneb mängu jooksul. Hoolimata sellest, kuidas teised mängivad, suudab ta nende vahelt osavalt mööda manööverdada ja kui teda ei takista, on tema võit küllaltki kindel. Kui kunagi oli küsimus, kas üritada ise võita ja lüüa tema tegemistele käega või takistada teda võitmast ja riskida oma kaotusega, siis nüüd on tihti juba mängu alguses moodustunud teistest mängijatest koosnev ühisrinne tema vastu, sest ainult nii on ka ülejäänutel mingi šanss. Temas endas tekitab selline (tema solvunud tooni matkides) "alatu käitumine" muidugi mõningast meelepaha, kuid samas usun, et see on ka väljakutse. :)

Kirjeldatud tegelasega suudab võistelda vaid teine sarnase ajuehitusega isik. Viimasel ajal ma enam ei imestagi selle üle, et isegi kui keegi teine mõnes mängus algselt juhtima on läinud, siis mängu lõpus minnakse tollest kerge vaevaga mööda. Ta oskab näha nüansse, detaile, mida teised ei näe ja isegi kui nähakse, siis ei osata kokku panna. Minul on eelis ainult väga kergetes lastemängudes. :) Suhteliselt lühikese mõtlemisajaga pannakse strateegia paika ning üritatakse seda teed minna. Kui mängus tekib mingi muutus, kui teda takistatakse, tehakse kiire plaanide korrigeerimine ja võit tuleb ikkagi. Isegi kui mängu alguses pole mingit aimdust, mida peaks tegema, siis oskab ta mingil moel valida sellise tee, mille tagajärjel punktid muudkui kogunevad. Tema on ainuke, kes suudab ohjeldada teist strateegilise mõtlemisega tüüpi, nähes läbi tolle plaanid ning väheste kaotustega käe ette paneb. See on tema peamine põhjus teistele keeramiseks. Teiseks põhjuseks on lõbu. Sageli võib mängides kuulda temalt lauset: "Aga nüüd ma käin välja sellise action kaardi, mis..." ja see keerab kõikide kavatsused pea peale. Mängu reeglite tutvumisel/tutvustamisel ning mängu enda tundmaõppimises on väga täpne, korralik ja süstemaatiline. Uued mängud on alati teretulnud, kuid samas peab neis olema mingi teema, mingi mehhaanika, mis paneb mängu teist-kolmandat-jne korda mängima. Loomulikult sõltub palju ka teistest mängijatest. Mängude hindajana on ta küllaltki leebe, mõnikord võiks peaaegu öelda, et on mängu üle hinnanud, kuid põhjalik ja heade argumentidega. Üldiselt paneb mängu sisule rohkem rõhku kui selle välimusele ja komponentidele.

Kuid on üks inimene, keda ma suudaks kirjeldada põhiliselt kui hullu fanaatilist arvustajat. Kaheldamatult on tal omad lemmikmängud, kuid põhiliselt meeldib talle mänge mängida nende katsetamise ja hindamise tõttu, seetõttu tahab ta ka alati uusi mänge proovida. Võimalik, et see on rohkem viimase aja kiiks, kuid millestki pidi see ju tekkima... Esimesena läheb kriitika alla mängukarp, järgmisena mängulaud, siis komponendid jne jne. Mängima asudes võib temalt tulla põhiliselt infot mängu disaini, mehhaanika, metoodika jms kohta. Tema erakordne kriitikameel paneb teda mänge hindama karmilt ja halastamatult. Vähe on mänge, mis teenivad tõsiselt kõrgeid punkte ning need on tulnud siis ka puhtalt mehhaanika ja pinge tõttu. Erakordne on tema tahtmine teistele keerata. Mitte isegi enda võidu pärast, vaid et oleks lõbus, et oleks näha, kuidas mäng vastu peab, et mitte lasta teistel võita. Tema kohta kehtib täpselt lause: "It's not about trying to win myself. It's about not letting others to win." Kus keeramiselementi sees pole, siis pole viga - paneme sisse. Kui muuta ka ei saa on asi halb - mäng on jama. :) Veider on see, et taoline mängustiil on enamusele seltskonnast külge hakanud. Isegi mulle... Tema strateegilist mõistust ma nimetaks käänuliseks. Päris kindlasti on ta hea sõjamängur, hea strateeg, kuid teed, mille kaudu ta lahenduseni jõuab, on kuidagi keerulised, teistele kohati arusaamatud. Lõpptulemus on sama, mis teistel, kuid tänu sakilisusele aeglasem. Seetõttu lõpevad tema saavutused sageli teise või kolmanda kohaga. Kuid miski ei takista tal edasi proovimast, kangekaelselt üritamast, kui mäng just totaalselt igav ning tehnilises mõttes mööda pole.

Järgneb... :)
Üldistused: | edit post