Sai taas proovitud üht Eesti lauamängu. Lühidalt ütleks nii - parem kui Kelgukoerad, kuna saab teist, kolmandat jne korda veel mängida. Aga muidu võtab ohkama.
Esimene hetk kui karpi nägin mõtlesin, et sees on pizza. Äravahetamiseni sarnane. Tohutu suur. Ja siis vehi terve mängu aeg sellega teiste nina ees, kuna vaja reegleid lugeda, mis on joonistatud karbi tahaküljele.
Reeglid on suht lihtsad ja arusaadavad. Samas mitmetimõistetavust tuleb ette. See, et kogu mäng on üles ehitatud tegelikult jalgrattaga sõitmise peale, tuli välja alles ülesannete kaartidest. Kuskil mujal mina sellekohast infot enne ei näinudki. Võib-olla ei osanud vaadata. Ma alguses arvasin, et pean autoga sõitma.
Mängulaud on nagu ta on - hiiglaslik ja osaliselt kokkupandav. Juures on veel mängunupud ning hunnik ülesannete kaarte. Osad kaardid on sellised, kus peab liiklusteemalisele küsimusele õigesti vastama. Teised aga käsivad minna punktist A punkti B, jätavad vihma tõttu korra vahele jne.
Kõige tobedam selle mängu juures on mängulaua all olev ketas, millega muudetakse valgusfooride tulesid. Juba esimene hetk sai see kohutavalt ebapopulaarseks, kuna iga käigu lõpp tuli seda keerata, mis oli väga tüütu. Kuid minu silmis muutus see ekstra ebapopulaarseks, kuna jäin ristmikule punase tule tõttu seisma ja mitu ringi sealt enam edasi ei saanud, sest osava keeramise tõttu oli iga minu käigukorra ajal endiselt punane tuli. Lõpuks läksin ringiga, tänu millele lõhkes mul rattal kumm ja pidin veel käigukorra vahele jääma.
Küsimused ja nendele vastamine tekitas küll omajagu elevust ja nalja, kuid see võis olla ka tingitud sellest, et olime eelnevalt mänginud 7 tundi Through the Ages lauamängu ning peast suhteliselt soojad, nii et iga jabur situatsioon ajas naerma. Samas tuleb tunnistada, et mõnele küsimusele ei osanudki vastata.
See mäng on kaheldamatult ainult lastele mõeldud ning vaesed vanemad, kes peavad lastega kaasa mängima või reegleid selgitama. Just taolistest mängudest jääb tõesti mulje, et lauamängud on vaid lastele. Kui elu esimese mänguna võtta kätte Kelgukoerad või Liiklusmäng, siis ega teist korda ei kutsu enam midagi muud proovima küll. Nt kasvõi Reis ümber maailma. Kaua sa ikka jooksed nuppudega ühelt ümmarguselt väljalt teisele. Tüdimus tekib päris kiiresti. Alias on ehk isegi mingil moel etem, kuna seal saab harjutada väljendusoskust jne, on lõbus, saab suhelda, aga see minu arvates ei kvalifitseeru ka eriti lauamänguks. Omamoodi hariv küll, kuid samas kui mõni päev hiljem pärast Aliase mängimist tuleb keegi rääkima mulle "Äkki mängiks täna mingit ägedat lauamängu", siis ma jookseks nii kiiresti kui võimalik teises suunas.
Kui aus olla, siis eestlased võiksidki jääda ainult lastele mõeldud lauamängude valmistamise juurde, kuna laste jaoks on Liiklusmäng ehk täitsa talutav. Aga kui mängida tahavad (või peavad koos lastega) täiskasvanud, kes on harjunud end läbi närima taolistest mängudest nagu Imperial, kus tuleb vaevaliselt aktsiaportfelli kasvatada, siis tuleb eestlaste mänguvalmistamisoskuse peale ahastus.
