Genoa

Üllatuslikult hea majandusmäng, kus eelkõige tuleb toetuda oma läbirääkimisoskustele. Sest just see otsustab, kes võidab. Kes mõtleb, et ta ei pea teiste soovidega arvestama ning keskendub vaid iseendale, võib suht kindlalt viimase või eelviimase koha kinni panna. Sellise strateegiaga pole siin mängus midagi teha.

Tegemist on siis Itaalia linnakesega nagu nimigi ütleb ning mängijad kehastuvad kaupmeesteks, kes täidavad klientide tellimusi kaupade kohale viimise näol. Samuti on võimalik edastada hoonete vahelisi teateid, korjata erinevatest villadest lepinguid, saada ise mõne hoone omanikuks jne. Kõik selleks, et saada palju raha ning sellega siis mäng võita.

Mäng on täitsa laheda ülesehitusega. Erinevaid strateegiaid on väga palju ning ei puudu ka kaaskaupmeestele tünga tegemise võimalus. Muidugi kes sellest rohkem kannatada saab, selgub mängu lõpus sente üle lugedes.

Mängu teevad huvitavaks ka erinevad boonused, mida on võimalik hoonetest actioni tegemisel saada. Nii saab endale hankida tõllaratta, millega saab oma käiku alustada endale meelepärasest kohast mängulaual, mitte täringuveeretamisega. On võimalik võita endale lisategevus, vahetada 1:1 kaupa jne.

Kogu seda tegutsemist hoiab kontrolli all reegel, et üks mängija saab teha oma või kellegi teise käigu ajal vaid ühe tegevuse kuskil hoones. Kui tal just lisaactioni võimalust pole. Kaupmees saab liikuda oma käigu jooksul neli sammu. Kuhu ta aga kõnnib, see oleneb juba enda ja teiste mängijate soovidest. Mõnikord võidakse ühe kindla tee või hoone läbimiseks pakkuda üsna suuri summasid.

Mängu pikkus oleneb mängijate arvust ning seda tähistab marker, mis liigub teekonnajoonel iga ringi lõpus ühe sammu edasi. Kui juhtumisi peaks mõni mängija alustama oma käiku turuplatsilt, mis talle täringuveeretuse tulemusel tuli, liigub marker kohe ühe võrra edasi. Kogu päev veedeti ju turul, mis teha.

Kõige ilusam selle mängu juures on kaart, millele on piinliku täpsusega joonistatud peale hooned, inimesed ning fantastiline varjudemäng. Kuid ka kõik ülejäänud komponendid on kvaliteetsed ning hästi kujundatud. Olgugi, et ma alguses ei saanud ühest tükist aru, kas seal on kujutatud riiderulli või WC paberit.

Igati hea mäng ning mängijatevaheline kommunikatsioon on kindlustatud.

Club Kung Fu

Tegelikult on selle ülinaljaka kaardimängu nimi Kung Fu Fighting, kuid terve see aeg, mil me mängisime, ümises igaüks omal viisil Club Kung Fu'd. See paistis teiste mättasselöömise kergemaks tegevat.

Alguses vaatasime, et nuh, mis, kaardimäng. See ka mõni mäng! Kuid tegevuse arenedes olime varsti kõik naerust kõveras. Kujutada vastasmängijat söögilauda haaramas, seda pea kohal keerutamas, siis sellega veel mööda seina üles jooksmas ning vastasele virutamas, oli meiesugustele hea kujutlusvõimega inimestele lihtsalt ülikoomiline.

Tegelikult kogu mängu mõte oligi teised mängijda ükshaaval oma kõva kung fu oskusega maha nottida, et siis üksi võitu tähistada. Kuid see polnud üldsegi mitte lihtne. Kui ikka on sellised kaardid käes, mis lubavad vastasel sinult 13 chid maha võtta, siis on asi suht karm, kuna ainult 20ne chiga alustadki. Esines küll taoline kaart, mis lubas vastasele irvitades öelda, et "your kung fu is no match for mine!", lööki ignoreerida ning siis ise vastu lajatada, kuid neid kaarte liikus ringi masendavalt harva. Enne olid juba tooliga pihuks ja põrmuks pekstud.

Oma oskusi sai muidugi mitmete relvade ja asenditega tugevdada, samas said need ka mõnikord kallaletungis saatuslikuks. Minu mõõgarünnakul haarati mõõgast lihtsalt paljakäsi kinni ja suunati see kõrvale, lüües mulle siis hoopis kepiga vastu pead, joostes ühtlasi mööda seina üles, mille tagajärjel ma kaotasin kohe mitu chid.

Päris esimesena ma välja ei langenud, kuid võitjaks ka ei tulnud. Võitjaks tuli hoopis inimene, kellest seda oodatagi ei osanud (arvestades tema elude hulka lõpus).

Jamaica

Vähe sellest, et selles mängus on täringud, neid täringuid saab ka vastasmängijatele täiesti mittesobivalt ringi tõsta. Ja see oli juba tõeliselt frustreeriv.

Algus tundus lahe. Idee oli piraadilaevadega ümber saare sõita, varandust koguda ja siis kullalaadungiga kodusadamasse naaseda. Vahepeal pidid maksma kas toitu või kulda, olenevalt sellest, millisele ruudule parajasti sattusid. Võimalik oli ka sõda alustada kaasmängijaga, kui juhtumisi kokku saadi (mida juhtus tihti). Ringiliikumiseks, varanduse ja püssirohu kogumiseks olid vastavad kaardid, mida siis käisid vastavalt sellele välja, mis tundus täringusilmadega kõige paremini kokku minevat. Kuid asja kippusid ära rikkuma teised mängijad, kes ei tahtnud kuidagi ülejäänutele vastu tulla ning kippusid asja vaatama omaenda mätta otsast.

Nii siis oligi, et sellal kui teised juba kuskil poole saare peal olid, hulpisin mina alles suht teekonna alguses ilma toidu ja püssirohuta. Kulda küll oli, kuid ka selle pidi vahepeal tollimaksudeks ära maksma. Hea oli asja juures see, et kuna ma olin üksinda, siis teised mängijad mind oma kallaletungidega ei ohustanud. Kuid mul puudus ka positiivne võimalus kodusadamas randuda, kuivõrd see oli alles miilide kaugusel.

Poole mängu peal aga miskipärast teised jäid toppama ja nii ma jõudsin neile isegi järele, mis lõppes minu jaoks muidugi halvasti - kaotasin ühe kullalaadungi kohe teisele mängijale, kellega ühe saarenuki juures kokku põrkasin. Õnneks siis lõppes ka mäng ja päris viimaseks ma ei jäänudki.

Kaardid olid lahedad. Nendest oli võimalik moodustada omamoodi panoraam, kus siis piraatide tegevused jooksid nagu lindil. Mängulaua kujundus oli samuti äge. Väga vinged olid ka laevad. Kuid need täringud... Olgu, täringutega suudaks veel leppida, aga need teised piraadid, kes ainult enda peale mõtlesid... Vot see oli masendav.

Sõltuvust raskendavad asjaolud - online Brass

Ei, tegemist pole narkosõltuvuse või alkoholismiga. Probleem on hoopis lauamängusõltuvuses. Kas sellest vabanemiseks on ka eraldi sanatoorium olemas?

Asi algas sellest, et tutvustati lauamängu Brass. Põnev majandusmäng, kus ei puudu ka teistele käki keeramine. Tuleb aus olla ja tunnistada, et esimene mäng läks aia taha. Kohutavalt keeruline tundus see kaartidega majandamine - millised, mis juhul ja mille jaoks tuleb maha käia. Lihtsam ei olnud ka tehaste või kanalite/raudteede ehitamine. Pole just keeruline mäng, kuid planeerimist on üksjagu.

Tulemus ei olnud halb esimese mängu kohta, kuid oli tunda, et vaja oleks veel mängida, et hakkaks asjast aimu saama. Ehk siis sõrm mängule oli antud.

Võimalus teistkordseks mängimiseks tuli ruttu. Lauamängude praktikumil võeti mäng taas välja ning anti tuld. Seekord läks paremini, kuigi lõpuskoor oli enam-vähem samal tasemel kui esimese mängu lõpuks. Kuid see kõik andis tõuke hakata Brassi netis harjutama. Ja juba võttiski mäng terve käe.

Aadressil http://brass.orderofthehammer.com/index.php on väga hea võimalus teiste Brassi-sõltlastega mängida. Ning see muidugi raskendab pisut mängimisest loobumist. Alguses oli küll keeruline leida endale sobivat mängu, millega liituda, kuna enamus kasutajaid on teinud mängud kinniseks. Aga ka sellele leidis lahenduse - panime oma tiimi kkku, tegime oma mängu ning nii me siis veedame üksildasi töötunde arvuti taga.

Praegu on mängimine veel natuke harjumatu, kuna netis pole kõigest head ülevaadet. Ühel hetkel avastasin, et ei saagi enam midagi ehitada, kuna raha on otsas. Selline väike asi oli kahe silma vahele jäänud. Reaalses mängus on rahahunnik nina all ja ei saa sellest kuidagi mööda vaadata. Teine moment ehitasin tehase ning alles hiljem nägin, et oleks olnud võimalus teise, veel paremasse asukohta ehitada. Nii et online mängul omad puudused on, kuid käe harjutamiseks sobib.

Sõltuvus on igatahes käes, kuna töötunnid lähevad praegu usinalt Brassile. Üritad nautke paberitesse süveneda kui juba tuleb meilile teade - sinu käik! Nii et miks ei kirjutata ajalehtedes sellises sõltuvusest nagu lauamängud, kuna on selgelt näha, et see on ohtlik ala?

Through the Ages

Tõenäoliselt teavad paljud arvutimängu Civilization. Through the Ages on Civilizationi põhjal tehtud lauamäng.

Alguses oli väheke segadust kuubikutega, kuhu neid tõsta, palju neid tõsta, miks neid üldse liigutada on vaja. Arvutis tegi mäng ju kõik ise ära. Kui aga see lõpuks selgeks sai (tõsi küll - minul võttis see aega pool mängu), siis läks kõik juba libedalt.

7 tundi mängimist ja voila - viimane koht garanteeritud. Aga üldiselt ei kurda, mängiks täitsa veel. Nüüd juba teaks ehk paremini, mida arendada, kui kiiresti ja milleks. Muidugi, karta on, et ka teistel on nüüd pilt selgem.