Tikal

Esialgsel pealevaatamisel ei olekski öelnud, et mäng eriti lootustandev oleks, kuid mängima hakates tekkis juba teine tunne.

Ajaloolane nagu ma olen (paberiteta küll) pakuvad mulle igasugu iidsed tsivilisatsioonid huvi. Ning antud mängus tuleb nimelt minna Guatemala džunglisse Maiade kultuuri kadunud templeid otsima.

Mängu ülesehitus on hea. Võtad pimesi heksitüki, asetad kaardile, paigutad oma töölised telkidesse ning käitud edasi juba vastavalt oma parema äranägemise järgi - kas kaevad kulda, avastad templit või "vallutad" templi. Kõik maksab muidugi, aga mitte raha, vaid tegevuste arvu. Nt kulla kaevamine maksab kolm tegevust. Kokku on endal 10 tegevust.

Eelmise mängija tegevusest sõltub tegelikult väga palju. See võib ringis viimasele suht saatuslikuks saada. Ma näiteks kaotasin palju punkte just eelkõige seetõttu, et minu ees käisid kolm inimest, kes kõik üritasid ise võimalikult palju punkte saada ning siis ka mitte teisi "ära unustada". Kuna templi juurest saab punkte vaid see, kellel on sellel territooriumil tööliste ülekaal, toimus pidevalt rabelemine kõrgepunktiliste templite juures. Sisuliselt võis templi ehitaja punktidest üldse täitsa ilma jääda, kuna vahepeal toimus massiline võõrtööliste juurdevool.

Mängu mehaanika oli väga lahe. Kena lihtne mäng. Teine võimalus on veel mängida ka panustamistega. Ning kolmas võimalus on lisada mängule veel juurde ka zombid.

Cyclades

Sellised mütoloogilised mängud mulle meeldivad. Ostetud saigi põhiliselt figuuride ning teema tõttu. Mängu sisusse süvenesin siis kui see juba kohal oli.

Reeglitest närisin end suure vaevaga läbi, olgugi, et need olid erakordselt lihtsasti kirjutatud. Lihtsalt mina olen reeglite lugemises veel täielik algaja.

Mis mulle eriti meeldib on see, et erineva arvu mängijatega on ette nähtud erinev mängu setup: kaardi suurus ja nuppude paiknemine kaardil. Nupud on väga ägedad - kõik on erinevad. On vibukütid, on sõjamehed jne. Välimus on fantastiline. Ning mütoloogilised koletised on veel eriti detailselt välja joonistatud. Kükloobil on koguni arm kõhul ning skalbid vööl.

Mis sisusse puutub, siis pead ehitama kaks metropoli ja oledki mängu võitnud. See ehitamine aga polegi nii lihtne kui tundub. Et metropoli kokku saada, on vaja nelja erinevat tüüpi ehitist: tempel, ülikool, sadam ja kindlus. Või siis minema lihtsama vastupanu teed ning ostma selle filosoofi kaartide eest. Et aga neid ehitisi ning kaarte saada, selleks peab jumalatele ohverdusi tooma, nende poolehoidu võitma ning alles siis lubavad nad vastavalt oma eriomadustele ehitada, sõdida, kaarte võtta jne.

See jumalatele ohverdamine on üks põnevamaid osi mängu juures, kuna ohverdamise juures on võimalik teisi mängijaid üle lüüa. Oleneb muidugi, palju raha on. Alati jääb aga tagavaravariant - jumal Apollon, kellele ei pea midagi ohverdama, vaid kes pakub ise raha ning küllusesarve. Küll aga ei saa teda valides midagi muud teha - ei ehitada ega sõdida.

Omamoodi pinget pakuvad mütoloogilised koletised, keda saad teatava raha eest endale appi kutsuda. Neid on palju ja väga erinevaid, alates sireenidest lõpetades Krakeniga. Üldiselt saab neid vaid korra kasutada oma käigu ajal ning siis on neist mõneks ajaks rahu, kuid viis koletist on sellised võimsamad, kes püsivad laual pisut kauem ehk siis oma järgmise käigukorra alguseni. See on selle mängu juures päris pikk aeg.

Ei kahetse oma ostu. Mäng on väga lahe, põnev ning ootamatusi täis. Väga hästi saab teistele käkki keerata, mis on muidugi põhi lõbu.