Ghost Stories

Nüüd siis mängust, mille järgi mu blogi endale nime sai.

Järjekordne koostöömäng - üks kõigi, kõik ühe eest. Neli mängijat kehastuvad kung-fu'd oskavateks taostidest munkadeks, kelle ülesandeks on väikest küla igasuguste põrgusigitiste eest kaitsta. Igal mungal on oma eriomadus, mis teeb võitlemise ja koostöö pisut kergemks, kuid ainult pisut. Igal hoonel on samuti oma eriomadus, mida võib kasutada, kui selleks aega jätkub.

Täringumängude fännidele peaks see meeldima, kuna koletistega võitlemine toimub justnimelt täringutega - kui mitu sama värvi sa täringutel kokku saad, nii tugeva kolli saad ka maha lüüa. Mängu võidab siis kui saadakse jagu "kõigi üheksa põrgutaseme valitsejast Wu-Fengist".

Ütleks, et kui kümnest mängust üks või kaks on võidetud, siis on veel hästi läinud. Raskusastet on võimalik endal valida, kuid isegi kõige kergema raskustasemega variant on päris keeruline. Eriti algajaile. Positiivne on aga see, et mängu on võimalik mängida nii üksi, kahekesi, kolmekesi kui neljakesi.

Teema on minu arvates päris lahe, kenad ja detailsed on ka mängukomponendid. Kaardid ja külamosaiigitükid on väga ilusa graafikaga. Mäng, mida mängiks ikka ja jälle puhtalt tekkinud hasardi tõttu - kas suudab ükskord võita.

Nüüd on ka igasuguseid huvitavaid lisasid välja antud. Nt White Moon, kus tulevad mängu ka külaelanikud ise. Koletiste sekka aga tulevad sellised kuulsused nagu Chuck Norris, Bruce Lee ja Van Damme. Nii et igati muhe mäng.

Lauamängufriigid

Ilmselt võib sissekandeid lugedes jääda minust mulje kui nohikust teismelisest, kes selle asemel, et minna pittu või tüdrukuid jahtima, veedab aega kodus lauamängude keskel. Seega on mul au end nüüd lähemalt tutvustada - olen üle 30 a naisterahvas, kes käib täitsa tööl, vabal ajal loeb raamatuid (kriminulle, mille sekka eksib vahel ka mõni ajaloo- või populaarteaduslik raamat), rohib aias peenraid, kihutab autoga mööda maanteid, otsib geopeituse aardeid või pildistab loodust (vahel ka inimesi). Mingit erilist vaimset puuet pole endal märganud ja siiani on ka teised mind suhteliselt normaalseks tunnistanud.

Need lauamängurid, kellega ma olen viimase 2 a jooksul tuttavaks saanud, on enamikus üle 25 a väga erinevate elukutsetega inimesed. On advokaate, on arste, on IT-mehi, on autoparandajaid. On mehi, on naisi. Ütleks, et tänu mängudele on mu tutvusringkond ääretult laienenud.

Kui nüüd keegi arvab, et lauamängurid on teistsugused inimesed kui "harilikud" inimesed, siis ma võib-olla isegi nõustun. Lauamängurid on avatumad, energilisemad, kõrge fantaasialennuga ning väga arenenud strateegilise meelega. Usun, et lauamängud ongi sellele kõik kaasa aidanud ning päris kindlasti on igal mänguril oma iseloom, oma stiil. Omad lemmikmängud.

On inimesi, kelle ajuehitus ongi minu arvates nii ehitatud, et mõned sajad aastad tagasi oleksid nad päris kindlasti olnud väejuhid. See planeerimine, kalkuleerimine ja kõikide võimaluste ettenägemine oleks teinud au ka Napoleonile. Ma ei kahtlegi, et väejuhtidena oleksid nad suutnud oma impeeriumi püsti ajada ja seda ka hoida. Igatahes on nendega täiesti võimatu mängida mingeid strateegilisi sõjamänge, sest nad võidavad peaaegu alati, kui just kohe mängu alguses neid hävitama ei hakata. Kui kaks strateegi ühes mängus kokku satuvad, siis pole teada, kes jääb peale, kuid kindel on, et mäng tõotab tulla väga pingeline ning tavapärasele mõistusele absoluutselt arusaamatu.

Rääkides arusaamatustest, siis on mängureid, kes tunnevad mängides lõbu eelkõige teistele käki keeramisest. Võit on suhteliselt teisejärguline, kuigi selle võimaluse üle rõõmustaksid nad ka kindlasti. Kuid kui on võimalus teisele mängijale tegevuses käsi ette panna, ta hävitada või liikumatuks muuta, siis seda tehakse kõhkluseta ja kiiresti. Mis tähendab, et oluline on võit? Ei ole! Mäng tuleb teha selliseks, et see jääks meelde, et seda kiruks veel mitmeid nädalaid hiljem. Ühtlasi on vaja katsetada, kas mängu looja on üldse selliste situatsioonide tekkimistele mõelnud. Mõnikord on, mõnikord mitte. Essenis prooviti ühte mängu, kus mängiti end nii puntrasse, et omanik, kes juurde vaatama tuli, haaras peast kinni ja küsis, kuidas see võimalik on. Lõpuks pärast mitmete variantide kõrvaleheitmist soovitas ta mängu uuesti alustada, kuna sellest olukorrast polnud väljapääsu. Üldiselt arvan, et mängude väljamõtlejad võiksid mängude valmissaamise korral need meie grupile katsetamiseks anda. Kui asi töötab, siis mäng kõlbab.

On ka selliseid kavalaid tegelasi, kes terve mängu jooksul räägivad kui kehvasti neil läheb, kui hästi teistel läheb ning ässitavad ülejäänud mängijad üksteise vastu. Lõpuks pärast pikka mõtlemisrohket mängu nad ise loomulikult võidavad, kuna kõik teised on maha hävitatud. Kui teised ei lange igasuguste intriigide ohvriks, võib mäng veel hästi minna, kui aga selliseid kavalaid lükkeid uskuda, siis on mäng kaotatud ka.

Eelnevalt kirjeldatud inimesi on suhteliselt vähe, kuna enamik on siiski nn kõigesööjad, kes mängivad igat mängu innu ja õhinaga, üritavad keerata, mõtlevad strateegiaid välja ning proovivad vastast üle kavaldada. Nad näevad erinevate mängude plusse ja miinuseid ning ei väsi igasuguste variantide proovimisest.

Loomulikult on kõik spetsialiseerunud teatud kategooriale: ühtedele meeldivad sõjamängud, teised on huvitatud strateegiamängudest, kolmandate kogumiku moodustavad põhiliselt kaardimängud jne. Nende eelistus on selgelt äratuntav, kuigi loomulikult mängivad nad kõike, mis ette söödetakse. Vaja ju uus asi järele proovida.

Mina pole üldse lauamängufriik. Ma ostsin Essenist kõigest kaks mängu erinevalt teistest, kes ei suutnud oma 10 mängu kohvrisse ära pakkida. Ma ei veeda kõiki oma vabu õhtuid mängulaua taga ega ürita öö läbi hoolimata teiste takistustest kuidagi tsivilisatsiooni püsti ajada. Kuid on palju selliseid mänge, mis mulle meeldivad ning olen alati valmis uutega tutvuma. Suur osa on selles ilmselt seltskonnal, kes mind taolisesse ellu kaasas, suur osa mu enda huvis. Järjest enam muretsen endale uusi lauamänge, millest ma pole varem midagi kuulnud, kuid mis paistavad olevat huvitavad ning mille kriitika on olnud positiivne. Kuna iga arvamus on subjektiivne, siis päris kindlasti kõigile ei meeldi Cyclades, Vasco da Gama jm, kuid mulle need meeldivad ja ma pole veel mängimisest väsinud.

Zombie Attack!

Pealkiri on tegelikult ühe lauamängu nimi, kes veel ei tea, et on ka muid mänge olemas peale Imago ja Monopoli. Ning kui veel ei teadnud, siis on paras aeg seda nüüd avastada.

Lapsena tüütasin iga õhtu isa, kellega me koos istusime ja mängisime mänge, mis said kuskilt ajakirjadest välja lõigatud (no kasutati ikka nuppe ja täringuid ka muidugi). Olid ju ka veel olemas vanad mängud nagu “Tsirkus”, “Reis ümber maailma”, “Reis läbi Aafrika”, “Matk loomariigis”, mis mulle väga meeldisid. Viimased mängud hakkasid lõpuks nii pähe kuluma, et veel aastaid hiljem ütlesime kodus “nandu–>keiser pingviin”, vihjates sellele, et “Matk loomariigis” on kustumatud jäljed mällu jätnud. Ega me ilmselt elus looduses poleks neid elukaid ära tundnud, kuid kui lauamängunupp ühele loomale peale sattus, siis selle nimi tuli une pealt.

Umbes 2 aastat tagasi hakati mu silmaringi avardama ning tutvustama teistsuguseid mänge. Ei olnud lihtsalt poolümarad nupud, mida ühest kohast teise liigutada ja täringud, mida vaid sammumise eesmärgil visati. Olid kujunditega nupud, ilusasti välja joonistatud pisimate detailideni ning isegi 10-nurksed täringud, mida kasutati võitlemiseks, ründamiseks jmt, mitte lihtsalt ühest ruudust teise astumiseks.

Kes on mänginud arvutis Civilizationi, see võiks nüüd ette kujutada hoopis suurt mängulauda paljude nuppude ning kaartidega ja kus vastasteks on tõelised inimesed poole meetri kaugusel, keda üritaks (vähemalt mängu mõistes) maailmast hävitada (Sid Meier’s Civilization: The Board Game). Ei ole mingit arvutiga võitlemist, vaid teiste lauamängufriikidega, kes katsuvad mind iga hinna eest tümaks teha. Kui arvuti taga istud ja kirud vaikselt omaette, kui rünnak ebaõnnestub ning paari tunni pärast on asi ununenud, siis 6 inimese seltskonnas sõimad valjult ja mahlaselt, kui keegi liiga jultunuks muutub või tõmbab mingi sellise kaardi, mis enda ilusatele ja hoolikalt kavandatud plaanidele kriipsu peale tõmbab ning veel mitmeid kuid tagantjärgi räägid, milline paganama käkk keerati.

Või siis zombimäng (Last Night on Earth, The Zombie Game), kus on olemas tavalised inimesed ehk herod, kes üritavad linnakest päästa zombide rünnaku eest. Esimest korda seda mängu mängides tuli mul momentaalselt silme ette stseen filmist "From Dusk Till Dawn", kus vaesed inimesed üritasid kuskil sara all kuidagi päikesetõusuni vastu pidada. Mängus on asi keerulisem, sest päikesetõus tähendab tegelikult zombide võitu kui ei ole teatud arv elajaid enne maha notitud. Mäng on üldse raskem kui päriselu, kuna pärast mitmeid kordi reeglite ülelugemist ning arusaamist, mis kõik on valesti tehtud, on muutunud zombide võitmine üsna võimatuks. Elus on ehk vähemalt mingi võimalus zombist ka niisama jagu saada ilma, et pead täringutega veeretama duubli. Nii et miks üldse kulutada aega sellise filmi vaatamisele, kui on tegelik võimalus maailma päästa.

Puhtad seltskonnamängud, kus ei tohi midagi isiklikult võtta, muidu oled kadunud (ei saa ju isiklikult võtta seda, kui astud üks õhtu lauamängude poe uksest sisse, kus seltskond mingit mängu mängib, üks mängijatest kargab mind nähes püsti, näitab näpuga ja karjub “Cylon!!”, ehk teisisõnu – reetur). Seda veel eriti meie seltskonnas, kus üksteisele keeramine on seadus, mitte võimalus end mängust läbi vedada ja võita. Võitmine on muutunud täiesti teisejärguliseks, põhiline on mäng teha huvitavaks, keeruliseks ja lõbusaks. Asi, millest ei saanud aru ei Essenis lauamängumessil osalenud uute mängude loojad/tutvustajad ega Läti mängurid, kes uurisid, miks me mõningaid mänge nii mitu korda ja nii suure naudinguga mängime.

Tänu igasugustele mängudele on nüüd selliste inimestega tutvutud, koos mängitud ja öid veedetud, keda muidu tavaelus iial ei kohtaks (võib-olla ehk ainult kohtuistungil või arstikabinetis, aga katsu sa sellistes kohtades rääkida muust peale oma probleemide). Tänu lauamänguõhtutele ja -laagritele on pimedad sügis- ja talveõhtud sisustatud. Rääkimata sellest, et ka muud ajad üritatakse võimalikult kiiresti erinevate mängudega ära täita (nädala kava: esmaspäeva õhtul – The 3 Musketeers, teisipäeva õhtul lauamängude praktikum, kolmapäeva õhtul lauamänguklubi, neljapäeva õhtul – Cleopatra and the Society of Architects, reede õhtu vaba, laupäev – 18AL, pühapäev – Twilight Imperium).

Maailmas on laialt levinud friikidele lisandunud nüüd ka lauamängufriigid.

Civilizationi lauamäng

Eilsel lauamängude praktikumil, kui rahvas sai mängida mitmeid põnevaid mänge nagu Cyclades, Tide of Iron, Tales of the Arabian Nights jpm, istusin mina vaguralt 5 tundi laua taga, millele oli laiali löödud Through the Ages - a Story of Civilization. Pealkiri võib-olla ei ütle seda, aga tegemist on tegelikult puhtal kujul Civilizationi arvutimängu koopiaga, lihtsalt lauamängu kujul.

Civilization arvutimängu fännasin ma juba siis kui saadaval oli see kõige esimene versioon, rääkimata siis IV versioonist, mille graafika on tõesti tasemel. Nüüd muidugi kogun raha V ostmiseks. Seetõttu olin elevil kui sain proovida ka lauamängu.

Fantastiline mäng, ütleks ma selle peale. Sisu poolest identne arvutimängule, kuid lauamängu puhul tuleb tõsiselt jälgida, kas suudad oma rahva ära toita, mitu meest su kodu kaitseb ja kas suudad vaenlasele (st teisele mängijale) vastu seista, mida ja palju sa arenduste eest maksad jne. See on kõik see, mida arvutimäng ise sinu eest kalkuleeris ja viskas siis lihtsalt vajalikult hetkel ekraanile teksti, kui rahvas hakkas mässama, et hei! rahvas mässab! ehita tempel! vmt. Lauamängus pead jälgima ise oma arengut, teiste arengut, rahalist seisu, toitu, teiste edusamme ja kaotusi - lühidalt kõike, mis võimalik. See on pingutav, kuid samas see ongi tõeline mäng.

Esimese mängu, mida mängisin millalgi aprillis 7 tundi, ma kaotasin suurelt. No võib-olla mitte nii kohutavalt suurelt, aga siiski kaotasin, kuna kõikide asjade jälgimine, vidinate liigutamine, kaartide lugemine, käis mul ilmselgelt üle jõu. Pealegi oli tegemist tugevate vastastega, inimestega, kelle aju minu arvates ongi ehitatud strateegiamängude mängimiseks. Selle kõige tõttu tahtsin Through the Agesit veel korra mängida. Eile kestis mäng 5 tundi või veidi vähem ning jäin teiseks, kuid üsna napilt esikohast madalamal. Tänu esimese mängu kogemusele sain kiiremini selgust, mida arendada, mida jälgida, mida tähele panna.

Mäng on neljale inimesele. Meie mängisime kolmekesi, nagu ka aprillis. Saab mängida ka kahekesi. Ning võin kinnitada, et hoolimata vähestest mängijatest ei saa see mäng kunagi olema igav. Iga kord on erinev seis, erinevad strateegiad, mida proovida. Sellest lihtsalt ei saa küllalt.

Pärast mängu rääkisime kaasmängijaga, et nüüd peaks vahepeal arvutimänguga kätt harjutama ja siis uuesti lauamängu proovima. Samas ma ei saaks öelda, et ma arvutimängu järele nii kohutavalt igatsen. Rohkem tahaksin lauamängu mängida, kuna ikkagi: 1. omavahelist suhtlemist on rohkem, 2. tähelepanu ja strateegiaid treenib rohkem, 3. tänu eelmistele punktidele on mäng lõbusam, põnevam ja pingelisem ja 4. ma tahan ükskord VÕITA! Arvuti taga vaatad ikkagi vaid ekraani ning mis sa nende Cleopatrate ja Napoleonidega ikka läbi arvuti räägid. Hakatakse sind veel vaimselt ebatsabiilseks pidama. Lauamängu juures võid aga vabalt kiruda, siunata, nalja heita, arutleda.

Kaheldamatult muretsen ma endale Civilization V arvutimängu, kuna see on lihtsalt ülihea mäng, mida tõesti tasub mängida. Samas keerleb mõte juba ka lauamängu ostmise ümber. Suht kõhklematult võin väita, et kes on Civilizationi arvutimängu fänn, see fännab kindlasti ka lauamängu. Kuid seda fännavad ka kõik teised inimesed, kellele meeldivad lauamängud, strateegiamängud, sõjamängud.

Pandemic

Praeguse aja kohta vägagi teemakohane mäng - maailmas levivad ringi surmavad viirused ning kui valitud meeskond küllalt kiirelt ning läbimõeldult ei tegutse, on mäng kaotatud.

See on puhas koostöömäng. Kui kaotatakse, kaotavad kõik, kui võidetakse, võidavad kõik, kuna mängitakse mängulaua vastu. Nii et vajalik on väga hea koostöö, läbimõtlemisoskus ning kriisisituatsioonides toimetulek.

Erinevaid rolle on 5, kõigil omad eriomadused. Nii näiteks meedik saab linna liikudes eemaldada kõik viirused ühe käiguga, samas kui teised saavad ühe käiguga eemaldada vaid ühe viirusekuubiku. Teadlane aga saab nelja kaardiga avastada viirusele ravimi, kui teistel läheb vaja viis kaarti. Nii et kõik tegelased on väga olulised ja vajalikud. Ent mäng on tehtud nii, et üks roll peab alati välja jääma, seega mängu alguses tuleb ära otsustada, kelleta võiks hakkama saada.

Eesmärgiks on leida kõikidele viirustele ravim, kuid seda raskendavad pidevad uute viiruste tekkimised ning saabuvad epideemiad. Kui ühes linnas on viiruste hulk juba nii suur, et juurde tekkimine on võimatu, toimub viirusepuhang, mis kandub edasi ka lähedalolevatesse asulatesse. Pärast 8ndat sellist puhangut on mäng juba kaotatud. Mängulaud võidab ka siis kui mängijakaardid või viirusekuubikud saavad otsa (mis on täiesti võimalik).

Igal mängijal on oma käigu ajal 4 tegevust ja need tuleb väga hoolikalt läbi mõelda, kuna sellest sõltub ikkagi maailma päästmine. Pärast tegevusi tõmmatakse uued kaardid ning lauale tulevad uued viirused. Kaartidega saab tekitada ravimi, lennata teise linna või ehitada uurimisjaamu, kuid nende vahelt võivad ootamatult välja tulla ka epideemiakaardid, mis näitavad, millises maailma osas tekib uus taud. Kogu selle masenduse keskel on ka mõned positiivsed erikaardid, mis nt tekitavad maailmas ühe vaikse öö, mil viiruseid juurde ei tule, lasevad kopteriga lennata ühest kohast teise ja palju muudki.

Ütleks, et mäng on põnev ja üksluisust ei teki. Pikkus varieerub täiesti seinast seina - võib kesta vaid 10 min, võib muutuda ka tunniajaliseks. Oleneb, kui kiiresti viirused maailma vallutavad. Lisaks saab ise otsustada, millise raskusastmega mäng valida. Esialgu soovitaks kindlasti ette võtta kergeim, kuna juba sellegagi on piisavalt keeruline toime tulla. Mängule on hiljuti juudre tehtud ka laiend - Pandemic on the Brink, kus tulevad juurde uued kaardid, rollid, mutantviirused ja isegi bioterrorist.

Võib-olla mõnele tundub selline mäng halastamatu ja maailma olukorda ironiseeriv. Samas meeldivad ju inimestele tõsiselul põhinevad filmid, raamatud. Miks siis mitte ka mängud? See laseb mõelda, et igast olukorrast leidub väljapääs ning mängus on see vähe lihtsam ning mitte nii tõsiste tagajärgedega kui reaalses elus. Ma ütleks, et filmid on märksa jubedamad ning masendavamad kui selletaolised lauamängud.

Lifeboats

Ehk siis "Merehädalised". Mäng, milles ei tasu lootma jääda teiste rüütellikkusele. Nõrgemad visatakse üle parda ning ainult parema läbirääkimisoskusega inimesed jõuavad sihtpunkti. Igaüks seisab ainult enda eest ning igasugused kokkulepped on mõttetud, sest järgmisel ringil ei pea neist enam keegi kinni. Hääletamissüsteem on vägagi demokraatlik ning seisu päästab mõnikord vaid kaptenikaart. Suur võit on see, kui mõnegi oma nupuga saarele jõuad.

Omapärane süsteem, kus alguses pannakse paadid merele, nupud sisse, ning siis hakatakse hääletama: kõigepealt seda, milline paat lekkima hakkab ning siis milline paat edasi liigub. Hääletamine käib käesolevate kaartidega. Lõpuks hüppab igast paadist üks tegelane välja, et minna teise paati, kus on ehk sõbralikum seltskond. See võib õnneks minna, aga võib ka mitte minna. Lisaks kui paadis lekke tekkimise jaoks kohta pole, siis hääletatakse seda, kelle peaks üle parda viskama. Suht südametu mäng, kus võidab see, kes kogub kõige rohkem kohalejõudnud meremeestega saartelt punkte.

Suurema rahvahulgaga on mäng lõbusam kui väiksema arvu inimestega. Kolmekesi mängides võib asi muutuda üsnagi tuimaks kaarditagumiseks, kuid viie-kuuekesi tuleb sellest lahe seltskonnamäng. Eeldusel, et keegi pikka viha pidama ei hakka, et just tema meremehed paatidest välja visati.

Ca$h 'n Gun$

Kui juba seltskonnamängudele jutt läks, siis ei saa mööda ka sellest.

Ca$h 'n Gun$ist on raske tüdineda. Püstolitega vehkimisest lihtsalt ei suuda loobuda ning kui mängu tulevad ka eriomadused ja lisastsenaariumid, muutub seis veelgi pingelisemaks. Üle laua seiratakse teisi kahtlustavate pilkudega - kes on politseinik, kes kurjategija? Kui sihitakse püstoliga kedagi, kel käes granaat, mille võib "kogemata" käest pillata, tekib situatsioonis teatud ümberarvestamine ning see, kes sihib, ei tahagi äkki enam nii väga tulistada. Kas politseinik jõuab endale mängu jooksul abiväge kutsuda või suudavad jõuguliikmed ta enne tuvastada? Kas suudab raha selliselt ära jagada, et endal oleks kõige rohkem ning mängu lõpuks veel ka hing sees on?

See viimane on üsna kaheldav, sest kui su ees on aukartustäratav rahahunnik, siis jõugu liikmed, kes alguses üksteist üritasid maha nottida, suunavad üsna üksmeelselt püstolitorud sinu suunas. Kui sa osutud argpüksiks, kes peab oma elu tähtsamaks kui raha ning hüppad nelja sinule pööratud püstolit nähes laua alla, ei võta sa ka saagi jagamisest osa. Kui oled hulljulge ja otsustad riskida, võib juhtuda, et saad ridamisi endale haavu sisse ja pärast kolmandat sellist ebaõnne oledki surnud mees. Mitme otsaga asi.

Mäng on väga kiire ning põnev. Reeglid on ülilihtsad ning inimesi mahub püstoleid kätte võtma päris palju. Saab suhelda ja saab naerda, nii et seltskonnamänguks väga sobiv.

Horse Fever

Väga hea seltskonnamäng ning täiesti teenitult kuulub Ludoteca Ideale konkursil 10 nominendi hulka.

Veider, et Horse Fever mulle meeldib, kuna hasartmängija ma ei ole, kihla ei vea, hobused on kenad, kuid nende võistlustele pole ma kunagi kaasa elanud. Kuid omapärased tegelaskujud (assistendid, kellest osad on vägagi pahatahtlikud raha väljapressijad), erinevate omadustega hobused (Napoleon, kes kardab pauku jne), lõbusad tegevuskaardid (must kass läheb üle tee, mis blokeerib hobuse liikumise jne), eesmärgikaardid, millega mängu lõpus teenib punkte... see kõik lisab hasarti. Üsna mitmel mängijal värisesid mängu keskel käedki. See pole ju tühipaljas ühe hobuse võit, mis mängija võidu kindlustab, vaid terve strateegia, milles on oma osa ka bluffimisel ja õnnel. Bluffimine algab hobustele panuseid tehes ning õnn selgub võiduajamisel.

Mängu reeglid on pikad ja põhjalikud, samas kohati raskesti arusaadavad. Kuid see-eest on iga kaart lahti seletatud. Muidugi raskendab see veidi mängu kulgu, kui pead iga kaardi kohta reeglid kätte haarama ning lugema hakkama, kuid selle juures on ka positiivne külg - pärast mitmendat mängu hakkavad need kaardid juba pähe jääma.

Mängu alguses saab iga mängija omale ühe assistendi ning rahapataka. Ning siis hakatakse käigujärjekorras lahendama tegevusi: kõigepealt on võimalik osta endale erinevaid kaarte (hobuseid, talle, eesmärke jne), seejärel tehakse panuseid, millele järgneb võiduajamine ja lõpuks saab oksjonil müüa/osta oma võidupunkte. Nii et sisu on väga lihtne.

Kõige põnevam osa mängu juures on ehk hobustele tegevuskaartide mängimine ning nende hilisem avalikustamine. Kuna panustamine on osavalt jagatud kahte ossa - kõigepealt enne ja siis pärast tegevuskaartide mängimist - on võimalik selle pealt kuidagi ennustada mõne hobuse võitu või kaotust. Aga mitte tingimata, sest siin tuleb mängu bluffimine.

Võidusõit käib lihtsalt täringutega ja siin on tegemist juba puhta õnnega... Või siiski mitte päris puhta. Tegevuskaardid otsustavad päris palju, kas hobune saab üldse stardist minema või mitte, kas ta liigub vaid ühe sammu või pistab kohe meeletult kihutama. Nii et selline omapärane segu õnne- ja strateegiamängust.

Ütleks, et mängu võita on päris keeruline. Mõte on koguda endale kõige rohkem punkte, kuid selle kogumise juures on see "aga", et panuseid tehakse vastavalt sellele, palju punkte on. Mida rohkem punkte, seda kõrgemad peavad olema panused. Nii et võib-olla polegi nii tark tegu mängu keskel teistest suure hurraaga mööda minna. Eriti veel kui raha otsas, kuna siis on oht, et pead minema maffia käest raha laenama. Need aga küsivad ju meeletuid intresse...

Fantastiline on selle kõige juures see, et mängul on lausa kolm mänguvarianti: lauamäng, peremäng ja seltskonnamäng. Sisu ei muutu, muutub mängijate arv ning mängu pikkus. Võin aga üsna kindlalt väita, et seltskonnamänguna on sellel olnud edu.

1001 karavani

No selle mängu kohta saab kindlalt öelda, et see treenib mälu ja jutustamisoskust. Nii et kui täiskasvanud tavatsevad põlastavalt öelda, et lauamängud on ainult lastele, siis see on tõesti mäng, mille peaks lapsele muretsema, kuna see vähemalt arendab. Ma omalt poolt lisaksin seda, et ega suurematele inimestele ka väheke treenimist kahjuks tule.

Mängu mõte on väga lihtne - koguda kokku kõrbest kolm maagilist eset ja toimetada need kõik ohutult linna. Kes nendega esimesena linna jõuab, on mängu võitnud.

Kõrbes liigutakse oma käigukorra ajal kaameliga ühelt kõrbetükilt teisele kolme sammu kaupa. Olles nendest üle liikunud, vaadatakse, mis nende tükkide all kujutatud on. Teistele ei tohi näidata, las aga lähevad ise kohale, kui arvavad, et maksab minna. Sa võid ju jutustada, mis sa nägid ja kas oli ka midagi põnevat, sest ise tead, palju sa räägid. Nagunii jätad kindlasti olulisemad asjad mainimata.

Kõrbetükkide all on peidus erinevad paigad. Võid sattuda oaasi, kus ei pea enda varutud vett kulutama, võid külastada võõrastemaja, kus oled röövlite eest kaitstud, võid sattuda lossi, kust saad endale maagilise eseme jne. Kuid samas enamus tükkide all on siiski igav liiv ja tühi väli. Seetõttu, et sa seal kõrbes ellu jääksid, on kindlasti enne minekut vaja endale varuda vett, kaameliajajaid ja ehk ka kaupu, kui juhuslikult satud linna, kus saad need maha müüa. Sest ka raha eest saab endale maagilisi esemeid osta.

Mängu teevad huvitavamaks neli džinni või siis maakaarti, mida just keegi kasutada tahab. Need jagatakse kõigile enne mängu algust kätte ning neid võib suvalisel hetkel oma käigukorra ajal kasutada. Džinniga saad kõrbetükke omavahel ära vahetada, isegi siis kui keegi seal peal on. Nii võid mõne oaasi endale sobivasse paika sokutada või teise mängija lihtsalt kuhugi kõrbe teise serva sõidutada. Kaardiga aga saad mõne tüki avalikustada ehk siis keerad selle lihtsalt teistpidi ning sellest hetkest on see kõigile nähtav.

Mäng on ilus ja väga lihtsate ning kõigile arusaadavate reeglitega. Seetõttu ongi see ideaalne peremäng. Strateegiamänguks on seda palju nimetada, kuna strateegiat kui sellist on siin ülivähe. Kuid kuna eestlastele kipuvad meeldima nagunii rohkem need mängud, mis on üles ehitatud juhusele, siis peaks see ju väga hästi sobima, kuna vastab kõigile nõuetele.

Wind River

Wind River (eesti keeles siis "Tuulte jõgi") oli lauamänguõhtute algusaegadel väga populaarne mäng. Ise pakuksin põhjuseks mängu lihtsust ning uudsust. Rongimänge on palju, sõjamänge veel rohkem, aga indiaanlaste mänge ei tea ma peale ülalnimetatu praegu üldse. Kuna peale aga tulevad järjest uuemad ja proovimata mängud, siis on Wind River nüüdseks jäänud tagasihoidlikumale kohale, mis aga ei vähenda selle väärtust.

Nagu öeldud - mäng on lihtne, kuid seda oma reeglite ja õpitavuse poolest. Mängima asudes osutub see aga väga strateegiliseks ning mõtlemapanevaks.

Idee on oma püstkodadega jõuda suurele tasandikule, kus ootab tõenäoliselt helge tulevik. Kuid sinna jõuda pole sugugi nii lihtne. Nimelt vigvamid püsivad laual ainult tänu piisonitele, kes aga iga käigu alguses liiguvad ühe sammu võrra edasi. Kui alguses piisonitest puudust ei tule, siis mängu keskpaigas läheb juba trügimiseks ning lõpus tekib suisa toidupuudus. Rääkimata sellest, et igasugused naabrid (st teised mängijad) tahavad pidevalt külla tulla ning süüa saada, mida on endalgi vähe.

Igal mängijal on ees väike spikker, kust on väga selgelt näha, mis tegevusi peab oma käigu ajal tegema. Kõigepealt liiguvad piisonid. Mängija peab liigutama nii mitut piisonit kui palju tal on püstkodasid laual. Siis kontrollitakse, kas kõik vigvamid on toidetud. Üks piison toidab ära ühe telgi. Ning siis on neli valikut, mida edasi teha: kas ostad endale 3 toidukuubiku eest ühe vigvami lauale, kas lähed jahile, kas liigutad ühte oma vigvamit ühe ruudu võrra edasi või liigutad ühte laual olevat piisonit veel lisaks. Valikute tegemine pole lihtne, kuna sellest sõltub sinu edasine saatus. Ja ka teiste.

Mis mulle väga meeldib on see, et mängu tulemus on iga kord eelmisest erinev. Isegi kui mängida samade mängijatega. Nii et tüdinemisvõimalus on minimaalne. Väga lahedad on pisikesed piisonikujukesed ning telgid. Tõsi küll, telgid tuleb ise alguses välja lõigata ja kokku kleepida, aga no siis ongi omalt poolt ka mängu valmimisele kaasa aidatud. Ääretult lihtsad mängureeglid teevad asja eriti positiivseks. Rääkimata sellest, et juures on eestikeelsed reeglid.

Väga hea peremäng, seda enam, et mõtlemist on nii suurtele kui väikestele.

Days of Steam

Rongimäng. Väga lihtsat sorti, kuigi reeglid on mahukad ning ohtrate illustratsioonidega, mis teeb lugemise ja arusaamise keerulisemaks.

Põhiidee on ehitada raudteid, mida mööda siis liigutad oma ronge, et vedada kuubikuid ühest linnast teise. Ja tegelikult see ongi kõik. Mäng lõpeb siis kui keegi jõuab 13nda punktini, pärast mida loetakse ka igasugused boonused kokku. Võidab see, kes kogub kõige rohkem punkte.

Ehitamisel on palju lisatingimusi. Ei tohi ehitada linna teisele linnale liiga lähedale, ei tohi ehitada mittekuhugiviivaid raudteid, ei tohi ehitada pikemaid teid kui 5 ruutu jne. Üldiselt on suht loogilised tingimused. Omaette boonuseks on ehitada raudteedest ringtee, mille valmimisel saad endale kohe ühe punkti. Siin muidugi võib tekkida segadus, mis kvalifitseerub ringteena, kuid ka sellele on reeglistikus põhjalik seletus antud.

Ronge saab liigutada vaid siis kui jätkub piisavalt kütust. Kütust saab hankida aga raudtee ehitamisega - igal tükil on peal number, kui palju ta sütt annab. Kui oled vajaliku koguse kätte saanud, saad rongi paari ruudu võrra liigutada. Keerulisemad on kurvid, mille läbimisel tuleb veeretada täringut, kas rong läheb kummuli või mitte. Kui veeretus ebaõnnestub, lähed sellele ruudule tagasi, kust alustasid, kuid kütus on ka kasutatud.

Kuubikuid saab vedada vaid vastavasse värvi linna. Kuubiku kohale vedamisel saad 2 punkti. Kui lõpuks on mitu eri värvi kuubikud kogutud, saad selle eest boonust.

Mängu teevad raskemaks mäeahelikud, mis võtavad topelt kütust. Samas lihtsamaks teevad veetornid, kus saad sütt laadida, mis kulutab aga ühe käigukorra. Teisest rongist möödumine kulutab jällegi rohkem kütust, nii et söe hankimine on selles mängus päris vaevaline tegevus.

Teised mängijad raudteel sinuga ühel ruudul peatuda ei saa, kui just ei seisa ristmikul. Nii et kui istud parajasti täis lastiga kuskil teel, siis keegi ei saa seda ära võtta. Küll aga saab seda teha kuskil linnas, kui otsustad seal pikemalt peatuda ning juhuslikult liigub sinna ka teine rong, kes otsustab sellesama kuubiku minema viia, millel sina silma peal hoidsid.

Mäng on hea, kuna ta on lihtne. Kuidas seda aga võita, pole mina päris selgeks saanud. Alati on keegi ikka punktidega eespool. Mõnikord isegi need, kes kulutavad oma energiat põhiliselt teistele käkki keerates.

Essenis Days of Steami esmakordselt proovides haaras vaene mängulooja omal kahe käega peast kinni kui nägi, mismoodi meie seltskond mängib. Keegi ei mõelnudki võidule. Kõik mõtlesid vaid sellele, kuidas teiste elu võimalikult raskeks teha. Mängu omanik seisis kõrval ja küsis meeleheitliku häälega: "Why are you playing like this? What are you doing?". Ning siis üritasid Eesti mängijad talle selgeks teha, et tähtis pole mitte võit, vaid keeramine.

Ega meid eriti ei mõistetud.