Võimalus tellida lauamänge ülemaailmselt lauamängumessilt Spiel 2010

Lauamangud.ee pakub võimalust tellida lauamänge otse Essenist:

Tõsistele lauamänguritele on meil aga veelgi parem uudis: nimelt oleme oma väikese kuid tööka kollektiiviga siirdumas oktoobri lõpus Saksamaale Essenisse, maailmakuulsale lauamängumessile Spiel 2010. Seega on nüüd esmakordselt võimalik kõigil Eesti lauamänguhuvilistel saada omale uhiuusi mänge otse messilt - on ju teada, et tootjatele on Spiel üks olulisemaid üritusi, kus oma vääriskivid vaka alt välja tuua! Meie kaudu tellitavate mängude nimekiri on nähtav ESSEN 2010 kategoorias - ja kohaletoimetamine on endiselt tasuta, nii Eestis kui ka kogu Baltikumis!

Olles ise eelmisel aastal Essenis käinud ning minnes sinna tänavu veel, siis tean, kuivõrd fantastiline see info on. Muidugi võiksid inimesed ka ise messile minna, kuna sealt saadev kogemus on kirjeldamatu (ok, oma kogemustest kirjutasid pisut Aigar ja Andreas). Kuid kel pole sõitmine võimalik, see võib vähemalt otse Esseni letilt tuliuue mängu saada, kuna see tuleb justnimelt seal alles esmakordselt esitlemisele.

Suur valik eestikeelseid lauamänge

Kuigi ma käin lauamangud.ee lehel suhteliselt sageli vaatamas, mida uut tekkinud on, siis avastasin täna isegi üllatuseks, kui tohutu suur valik on poes eestikeelseid mänge. Ja mitte mingid Monopolid, Maailma Imed jms pahn (kuigi neid leidub seal ka) vaid ka maailmas kõrgelt tunnustatud mängud: Carcassonne, Katan, Lübeck, Wind River jne veel paar lehekülge. Kui keegi otsib juba varajast jõulukingitust (või ka sünnipäeva-) inimesele, kes ei viitsi või ei oska ingliskeelsetest tekstidest läbi närida, siis eestikeelsete mängude hulgast saaks enam kui hea kingi. Pealegi on seal palju selliseid, mida saab mängida suurema seltskonnaga (Baila, Merehädalised, Sabotöör).

Ja on ju ka olemas kasutatud lauamängud, kust leiab nii mõndagi huvitavat. Praegu on näiteks saadaval üliäge sõjamäng Tide of Iron. Kes peab seda hinda kalliks, see ei tea, kui palju kordi saab seda tulevikus tüdinemata mängida. Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt sõjamänge ei mängi. Tide of Iron on mul siiski ära proovitud ja ma ei kahetse. Saavutasin isegi võidu (seda küll tänu vastasmängija abile).

Run Wild

Enamus Eesti inimesi teavad ilmselt mänge Rummy ja Uno. Vot Run Wild on edasijõudnutele, kuna see on mõlema mängu ristsugutis.

Igale mängijale jagatakse pakk kaarte, millest kätte võetakse vaid väike osa ning siis hakatakse neid lauale laduma, üritades moodustada sama värvi järjestatud või siis sama väärtusega kaartidest gruppe. Mingit käigujärjekorda ei ole. Kes saab kõige kiiremini oma käes olevatest kaartidest lahti, see on ka võitnud. Kui käes aga ühtegi sobivat kombinatsiooni pole, siis võib selle laualt või oma kaardipakist võtta.

Esimene kord mängides pidin naerust lämbuma, kui mängu suhtes skeptilised Andreas ja Martin käesolevaid kaarte jõllitasid ning üritasid aru saada, mis üldse toimub. Kuna mängu võidab mängija, kellel on peale neljandat vooru kõige vähem punkte, siis pärast esimest vooru 90 punktiga "juhtiv" Andreas kirus kiiruse peale üles ehitatud mänge. Muidugi tuli pärast teist vooru välja ka asjaolu, et olime pisut valesti mänginud - ehk siis teinud mängu endale raskemaks kui ta tegelikult on. Nii et kui juba õigete reeglite järgi edasi mängisime, ei tulnud kellelgi enam üle 30 punkti kätte. Tuleb ikka reeglitesse korralikult süveneda.

Mäng on täitsa kvaliteetne, kaardid korralikud ning reeglid lihtsad (kui nendega korralikult tutvuda). Kuna mängukarp on väike ja metallist, siis on seda mugavam reisile kaasa võtta kui mingit muud mängu, mille puhul peab kartma laiaks vajutamist, murdumist, kotti mahutamist ja kõike muud kohutavat. Ainus nurinat tekitav asjaolu on see, et mängijaid mahub laua äärde kõigest 4, kuid samas usun, et seda arvu saab ka veidike suurendada. Lihtsalt igaüks saab siis natuke vähem kaarte kätte kui reeglites ette nähtud.

Üldiselt üsna lõbus mäng, kui mängida õigete inimestega. Ja kuna ma olen olnud pikaajaline Uno ja Rummy austaja, siis pole imestada, et ka see mäng täitsa hästi istus ning võit kätte tuli. Seltskonna soojenduseks sobiv ning ka kiireks ajatäiteks hea kaaslane.

Nii reklaami mõttes lisan veel juurde, et mäng on lauamangud.ee poes ka täitsa saadaval ning pealegi eestikeelsete reeglitega. Kes kiirustab, saab selle veel soodsa hinnaga kätte.

Metallurgy

See on siis uus eestikeelsete reeglitega kaardimäng, mille kirjelduse leiab lauamangud.ee lehelt.

Metallurgy's on eesmärk koguda mängu jooksul kõige rohkem metallikaarte. Mängijad asetavad kordamööda mängulauale raua-, vase-, hõbeda- ja kullakaarte ning üritavad võimalikult suurt maa-ala sarnase metalliga katta, sest selle eest saabki endale võiduks vajalikke metallikaarte. Mängu võidab mängija, kel on mängu lõpuks kõige rohkem kaarte.

Nii lihtsalt see kõlab jah, aga kui esimest korda mängima asusime ning reeglid lahti selgitati, jooksis juhe ikka täitsa kokku. Hakkasime küll kaarte metoodiliselt ja oma arvates taktikaliselt üksteise peale lappima, kuid iga natukese aja tagant tuli välja mõni nüanss, millest polnud veel täielikult aru saanud. Kui lõpuks tundus, et kõik on selge, oli pool mängu mängitud ning üks helge peaga mängija oli teinud endale (tänu ülejäänute strateegilistele plaanidele) vägeva skoori. Tema lõpus 8 punktiga võitiski, mina olin suutnud endale kokku ajada kõigest 3 punkti.

Ütleks, et mängu see kehvemaks küll ei teinud ja pigem prooviks veel, kuna paistab, et natuke valede reeglite järgi sai ikka mängitud. Ei tohi kaartide panekul kuhugi mingeid tühje vahesid sisse jätta, nagu meie jätsime, vaid kõik peavad olema kenasti külg-külje kõrval. Aga vaevalt see oluliselt skoori oleks muutnud. Tuleb lihtsalt tunnistada tõtt - esimene mäng läheb ikka aia taha.

Aga seda peab küll ütlema, et mõtlemist, kalkuleerimist ning ettenägemisvõimet peab küll kõvasti olema. Sellest, kuidas need kaardid lauale asetada, millised kinni katta, millised hiljem ära korjata, sõltub mitte ainult enda, vaid ka teiste mängijate punktiskoor. Ja kes see ikka teisele rohkem punkte anda tahab. Nii üllaid lauamängureid ei eksisteeri, vaid pigem on vastupidi - keerata teisele nii palju kui võimalik. Selleks sobib see mäng aga suurepäraselt.

San Juan

Kaardimäng, mida vahepeal sai mängitud ikka kord nädalas vähemalt.

Üsna lihtne ning mida mäng edasi, seda kogenumaks muututakse. Lõpuks kuluvad kaardid juba nii pähe, et on teada, mida võiks/peaks ehitama, et rohkem punkte saada.

Mängu eesmärgiks on ehitada võimalikult suure punktikoguse väärtusega hooneid. Igas voorus saab valida omale ühe karakteri, mis annab teatud eelise: kas olla kuberner, maapõuevarade otsija, nõukogu liige, ehitaja, tootja või kaupmees. Nii näiteks ehitaja saab ehitada hoone ühe raha võrra vähem jne. Ehitatud hoonetel on omakorda erinevad eriomadused, mis teatud hüvesid annavad. Ma olen leidnud, et Library on väga kasulik hoone, kuna see annab võimaluse oma eriomadust kaks korda kasutada.

Mäng lõpeb siis, kui keegi ehitab omale kaheteistkümnenda hoone ja see käib küllaltki kähku. Seega mäng on kiire, kuid samas ka pingeline. Võimalikke võidukombinatsioone on tohutult palju, kuna kaartidega on võimalik kombineerida oma leiutatud strateegia järgi metsikuid punktisummasid.

Mäng ise olevat Puerto Rico kergem variant. Mina seda ei oska kahjuks kommenteerida, kuna Puerto Rico on mul endiselt mängimata. Küll aga leidsin ma sarnasusi Race for the Galaxyga. Seda viimast pole ma aga suutnud kuidagi ära õppida, kuna seal on erinevaid variante, strateegiaid veelgi rohkem. San Juan mulle aga sobib, eriti kui avastasin veel java-versioonil San Juani, mille saab endale arvutisse laadida. Tükk maad parem kui Solitaire'i mängida.

Giants

Nüüd kirjutan siis oma viimase aja ühest lemmikumast lauamängust - Giants. Samad tegijad on välja lasknud ka fantastilise mütoloogilise mängu Cyclades ning lõbusa seltskonnamängu Ca$h 'n Gun$.

Giants ei räägi mitte hiiglastest, nagu võiks pealkirja järgi arvata, vaid hoopis Lihavõttesaarest, millele üritatakse püsti ajada kuulsad Moaid. Kivikujud paigutatakse rannikule märgitud kohtadesse, mille juurde on kirjutatud, palju selle eest mängu lõpus punkte saab. Kes kogub kõige rohkem punkte, on mängu võitnud.

Iga mängija esindab üht hõimu, kuhu kuuluvad pealik, külanõid ning trobikond lihttöölisi. Nende abil püütakse kujud valmis ehitada ning saare rannikule ritta seada. Kujusid on kolme suurust, mis näitab ühtlasi, kui palju läheb vaja töölisi kuju tassimiseks. Kolmese suurusega kuju jaoks on vaja 3 töölist ühel heksil tööle panna.

Mängulaud kujutab tõelist Lihavõttesaart ning saarel on 5 erinevat tegevuspaika. Üks koht on mets, kus on võimalik puid langetada. Palgid on mõeldud tööliste elu kergemaks tegemiseks ehk siis on vajalikud kujude tassimiseks. Teine on Moaide karjäär - sealt hakatakse kujusid mööda saart laiali vedama. Kolmas koht on mütsivalmistamise kaevandus. Nimelt käivad Moaidel ka mütsid peas, kui nende kohale toomiseni üldse jõutakse. Mütsid annavad, olenevalt kujude asukohast, päris palju lisapunkte. Neljas koht on küla, kust tulevad vabad töölised ja viiendaks on nõiahütt, kust saab hõimumarkereid. Markerid on vajalikud oksjoni pidamiseks või Moai tähistamiseks.

Igal ringil on 4 faasi. Kõigepealt veeretatakse täringuid, et näha, mitu ja missugused Moaid on võimalik saada. Siis toimub oksjon, mis käib hõimumarkeritega. Võitja valib endale kivikuju, mida ta on valmis kaevandusest oma kohale tassima ning siis on valik võitjast järgmisel mängijal jne. Tuleb tähele panna, et kui koos markeriga töölisi ei paku, siis pole võimalik ka mingit kuju saada, kuna tassimiseks puudub vajalik tööjõud.

Kolmas faas on miniatuuride lauale asetamine vastavalt siis sellele, mida järgmises faasis teha tahetakse. Ja neljas käik ongi kujude vedamine või muude asjade saamine (mütsid, markerid jne). Moaid veetakse mööda töölisi - nii enda kui ka teiste mängijate töölisi. Lihtsalt kui võtta appi ka võõras hõim, saab teine mängija selle eest lisapunkte. Punkte saab vastavalt Moai suurusele.

Pärast viimast faasi korjatakse oma jukud laualt ära ning alustava mängija marker läheb järgmisele. Ja nii see mäng käibki, kuni keegi on ehitanud valmis kõik kivikujud.

Natuke omapära lisab juurde pealiku erivõimalus, kes kahe Rongo tahvli tagastamisel saab endale külanõia omaduse. Tahvleid saab endale tööliste paigutamise faasis hõimumarkerite eest. Veel suuremat omapära lisab aga mängule naljakas kujude paigutamise moodus. Nimelt olles paigutanud kuju rannikule, pannakse selle alla alusmarker, mille järgi tehakse hiljem kindlaks, millisele mängijale Moai kuulub. Kuid kuna see pannakse tagurpidi, siis on mängu keskel suur võimalus kõik need kujud segi ajada ning panna müts pähe hoopis teise mängija Moaile. Loomulikult saab siis hoopis too rohkem punkte.

Mängu saab ametlikult mängida 3-5 inimest, kuid ka kahe mängija jaoks on tehtud reeglid. Seda ma pole küll veel proovinud. Kuid neljakesi mängides on Giants ülimalt äge ning ütleks, et muutub iga korraga järjest paremaks. Samuti ei teki mängus korduvaid stsenaariume, vaid iga kord on mäng eelmisest erinev. Lõbu ja pinevust on küllaga ning mängijatevaheline suhtlemine on samuti oluline. Nii et praegu on Giants minu enda mängudest üks kõrgemalt hinnatumaid mänge.

Robotics

Nüüd on siis lauamangud.ee lehele jõudnud uus mäng, mille reeglid on saadaval puhtas eesti keeles. Eile sai see lauamängude praktikumil ka endal esimest korda läbi mängitud.

2-5 mängijale mõeldud Roboticsi mängu eesmärgiks on ehitada roboteid. Kes esimesena kolm robotit valmis saab, on mängu võitnud. Teiseks võidutingimuseks on kokku ajada 10 000 raha. Ja niisama lihtne see ongi.

Robotitükke saab kas turuplatsilt, mustalt turult või vanarauahunnikust. Turult ostes muutub iga ostuga kõikide tükkide hind. Nii võib juhtuda, et järgmisel mängijal on vajamineva rauaosa hind juba üsna krõbe. Mustal turul on hind odavam, kuid samas saab ostetud tükile "märgi külge", ehk kui ilmub inspektor, jääd muretsetud varuosadest täitsa ilma.

Vanarauakuhjast saab vajalikke (või ka ebavajalikke) osasid täiesti tasuta, kuid sealt hunnikust võib leida muudki. Nt võib nurga tagant välja ilmuda sabotöör, kellel on kalduvus lõhkuda teiste peaaegu või päris valmis roboteid. Samuti on seal valvel varem nimetatud inspektor, kes revideerib kõiki roboteid oma kurja pilguga.

Mäng on täitsa lahe ning äärmiselt lihtsa ülesehitusega. Minu kasutatud taktika tõi mulle ka mängus võidu (või tõi võidu õnn). Nimelt ostsin ma turult vaid ühe osa ning kõik ülejäänud sain ma vanarauahunnikust, seega raha ma kulutasin äärmiselt vähe. Inspektor mind ei ohustanud ja sabotöörid osutasid minu suhtes tõelist südameheadust. Robotid nägid küll välja tõelised käkerdised ja üldse mitte nii ilusad ja loogilised nagu piltidel, kuid olid täiesti töökorras ja tõid teenitud raha kätte.

Ma soovitaks Roboticsi ilmselt rohkem peremänguks, kuna see pakub nalja nii suurtele kui väikestele.

Three-Dragon Ante

Mina kutsun seda draakonipokkeriks. Tegelikult pole Three-Dragon Antes pokkeri algteadmisi üldse vaja, kuid mängus on mõned reeglid, mis kohati sarnanevad pokkeri omadele. Seetõttu paistis taoline lühinimetus sellele sobivat. Lisaks on mängu eesmärgiks võita endale kõige rohkem raha.

Kaartidele on joonistatud erinevad lohed ja kõigil on oma eriomadus, mis enamasti tähendab kelleltki raha või kaardi varastamist. Draakonite tugevused varieeruvad ühest kolmeteistkümneni ning nad kõik jagunevad veel omakorda teatud tüüpideks, mida on võimalik kindlaks teha värvi järgi.

Kaarte hakatakse kordamööda enda ette lauale käima ning kolme käimise järel võidab panused kõige suurema kogutugevusega mängija. Kui on näha, et tugevusega jääb teistele mängijatele alla, siis on variant käia kolme ühte värvi või ühesuguse tugevusega draakonit lauale. Kuid selleks peab muidugi teatud vedamine juba olema, et sellised kaardid kätte juhtuksid.

Pakis on ka surelike kaardid, millel on eriti karmid eriomadused. Nii võib juhtuda, et panused võidab hoopis kõige nõrgema kogutugevusega mängija. Või midagi veel hullemat.

Kellele meeldib pokker, sellele võiks ka see lihtne kaardimäng meeldida. Kaardid on ilusad ja kvaliteetsed. Mängida saab päris hulgakesi, kasvõi kümnekesi, olgugi, et ametlikuks arvuks on pandud kuni 6. Kaarte jätkub ning rahahulk ka suurem. Mängu ainus puudus on see, et raha tuleb kuskilt mujalt otsida. Kuid pokkerižetoonid võiksid elukutselisel lauamänguril juba nagunii kodus olla.

Lübeck

Üks ülilihtne Saksa peremäng, milles ei puudu samas ka loogiline mõtlemine ning kalkuleerimine. Nii et kes tavatseb kurta, et lauamängud on liiga keerulised või et need on vaid lastele, siis neile peaks Lübeck väga hästi sobima.

Peale vaadates näeb mäng üsna hale välja: kaardid, suured puust jublakad ning mingid kahtlased paadid (koged), mis tuleb alguses veel ise välja lõigata. Mängulaud on küll tugevast ja kvaliteetsest materjalist, kuid kaart ise paistab igav. Koged on igavesed pirakad, nii et nendega laual liikumine on paras manööverdamine. Kuid kui mängu endasse juba süveneda, siis läheb asi põnevaks. Nii et iial ei tasu uskuda vaid mängu välimust - enne pettumist tuleb järele proovida.

Reeglid on tõsiselt lihtsad. Kui võrrelda teiste mängudega, mida saab samuti reeglite poolest nimetada lihtsateks (Wind River, 1001 karavani), siis Lübeckile jäävad nad ikkagi kõvasti alla. Viimast on võimalik seletada 5 minutiga ning siiani on kõigile ka sama kiirelt asi selgeks saanud.

Mängu iva seisneb siis taas kaubitsemises. Mängukaartidega saab liikuda samanimelisse sadamasse, teenides selliselt nii palju punkte, kui on märgitud kaardi nurka. Või kui juba ollakse selles sadamas, saab lihtsalt kaardi vahetada punktide vastu ehk siis nö kaubaks teha. On veel igasugused erikaardid, mis lisavad põnevust juurde: piraadid, kellega saab vastase laeva ära uputada; kaubalaevad, millega saab käiku alustada vastavast sadamast; laevavahetuskaardid, mis lubavad hüpata ühelt kogelt teisele jne.

Liikuda saab ainult mööda vastavaid nooli teatud suunas ning ühtegi sadamat vahele jätta ei saa. Kogede peal võib olla piiramatult palju mängunuppe ning seal võivad olla nii enda kui teiste nupud. Mõnikord on isegi kasulik, kui purjetad teiste mängijatega ühes paadis - jõuab kiiremini edasi. Mõnikord võib see aga ka saatuslikuks saada.

Mäng lõpeb siis kui kaardipakk on kaks korda läbi mängitud ja see võtab aega kõige rohkem tund. Kellel kõige rohkem punkte, see on võitnud. That's it.

Mulle mäng meeldib; kusjuures tundub, et mida rohkem mängida, seda paremaks muutub. Meeldivalt lihtne, kuid samas saab kiruda, kakelda ja teistele ära teha. Juurdlemist, ettenägelikkust ning kalkuleerimist on päris palju ja seetõttu ei muutu ka mäng igavaks, kuigi ta oma lihtsate komponentidega selliselt välja paistab. Ning mis eriti äge - kaardil on ju Tallinn (Reval) täitsa peale kantud. Igal juhul julgen soovitada ning kes pakkumise vastu võtab, see võib tulla ja üritada mulle lauamängude praktikumis pähe teha.

Hansa Teutonica

See on tõsine strateegiamäng, kuna erinevaid võiduvõimalusi on 5-6 varianti. Sellest tulenevalt on Hansa Teutonica ühtaegu lihtne, kuid samas ka raske mäng.

Mängu teeb ülimalt heaks asjaolu, et see on ka kahekesi mängitav ning mitte sugugi vähem põnev. Samuti on plussiks võrdlemisi lühike mänguaeg ning hämmastav punktide kogumise võimalus. Ning mis mulle veel meeldib - mäng on iga kord eelmisest erinev - alati võib endale välja mõelda uue strateegia, sest on kindel, et seda teevad ka kõik teised. Negatiivsem pool on aga just see tohutu võiduvõimaluste hulk, mistõttu mäng on kohati raskesti hoomatav. Ning keda ikka kuubikutest teede ja linnade ehitamine ei huvita, sellele võib Hansa Teutonica lõpuks kuivaks muutuda.

Mängu sisu ise on lihtne - kõik mängijad on kunagises Hansa Liidus kauplejad, üritades saada suurteks kaupmeesteks. See võib kõlada igavalt (ajalugu, kaupmehed, kauplemine jne), kuid kui mängima hakata, siis see teema ununeb ning strateegia haarab täielikult. Kuna variantideks on luua linnadesse kaubakontoreid, arendada oma kauplemisoskusi, tekitada linnade võrgustik jne jne, siis mõtlemist ning planeerimist on palju. Võib juhtuda, et keegi, väga tõenäoliselt, tõmbab sinu esialgsele võiduplaanile kriipsu peale oma ehitustegevusega, nii et peab kibekähku hakkama mõtlema uut strateegiat. Seega tuleb valmis olla ümberarvestusteks, käki keeramisteks, 1-punktiliseks kaotuseks.

Omapärane asjaolu on see, et mäng lõpeb kohe kui keegi mängijatest saab 20 punkti täis. Kuid siis alles hakkab tõeline punktiarvestus pihta. Nii et see, kes saab 20 punkti esimesena täis, ei pruugi veel olla võitnud. Tean seda omadest kogemustest.

Kahekesi mängides reeglid muutuvad ainult selle koha pealt, et kaart jagatakse sõduritega väikesteks provintsideks, kus siis selleks, et kuhugi kontorit ehitada, peab liigutama suurt valget jukut. Seda ei saa aga ka niisama lihtsalt ümber tõsta, vaid see liigub ainult teatud arvu sammude kaupa. Veel mõtlemist ja kalkuleerimist juurde.

Mäng muutus ootamatult kohutavalt populaarseks, nii et see kadus lauamangud.ee poest väga lühikese ajaga. Kurb lugu on ka see, et seda enam ei toodeta. Kuid kuuldatavasti lastakse sellel aastal Essenis välja uuem variant, ilusamate komponentidega ning kaardiga, seega tõenäoliselt tuleb see varsti jälle müüki. Praegu on Hansa Teutonicat võimalik mängida veel lauamängude praktikumil, kui mõni osaleja selle oma kodustest mänguvalikutest kaasa võtab.

Sõjamängulaager

Ühe sõnaga kokku võetud nädalavahetus, mis siis täisnimetusega oli Estonian Wargamers Society alternatiivlaager.

Ove kirjutas neist päevadest ning mängitud mängudest oma blogis, kuid mina, kes ma tavaliselt karmidest sõjamängudest kõrvale hiilin, otsustasin kirja panna selle, mis mina nägin.

Reede õhtul pärast tööd kihutasime Aigariga koju, et suht varsti hakata juhendama Marttit, kes kuskil lähedal ringi tiirutas. Meie poole keeravast teeotsast on üsna lihtne mööda kihutada teed märkamata ja seda Martti muidugi tegigi. Aigar läks lõpuks talle vastu ning tema eskordi saatel Martti meie juurde sisse keeraski.

Läks mõni aeg maja ja ümbrust tutvustades kui saabusid Andreas, Sirje ja Andrea koos Ove ja Vincentiga, kes olid neile kuskil Nirgiuru juures sappa võtnud. Nüüd oli juba selline seltskond koos, et võis hakata mõne mängu peale mõtlema ja kuna eesmärgiks oli mängida ükskord võiduka lõpuni Diplomacy, siis pandi see üles.

Kui Kaarel saabus istutigi kohe laua taha ning alustati reeglite selgitamist Marttile, kes mängis Diplomacyt esimest korda. Poole 8 ajal alustatigi optimistlikult meelestatuna mängu. Jälgisin seda veidi eemalt, kui iga natukese aja tagant inimesed hüppasid laua tagant püsti ning jooksid terrassile, teise tuppa või õue läbirääkimisi pidama.

Kella 11 ajal läksin Neemele teeotsa vastu, et siis auto tagatuledele järele lehvitada. Neeme kihutas samamoodi teest mööda, kuid varsti siiski pööras tagasi ning sain hilineja tuppa juhatada. Kuna kõik mängisid jäi Neemel üle vaid lugeda igasuguste mängude reegleid. Tema seltsiks oli Andrea, kes oli otsustanud läbi lugeda kõik minu majas olevad Miki Hiired (olen väike kollektsionäär, nii et hiired pärinevad juba aastast 1992).

Kui hakkasin kooki tegema, oli rahvas juba mängu juures hoo maha võtnud. Võrdlemisi tüdinud nägudega istuti laua taga ning kuna läbirääkimisi enam ei peetud, puudus mängus endine ind. 12 ajal sai kook kähku otsa ning mina, leides, et midagi huvitavat enam teha pole, üritasin magama minna, mis osutus keeruliseks teisest toast kostuvate hõigete tõttu "Miks sa MIND ründad, mis ma sulle teinud olen!" jne.

Hommikul sain teada, et mäng lõppes pool 5, mis kestis seega 8 tundi. Pole paha kui arvestada seda, et tavaliselt jäi see mäng pärast 8 tundi pooleli inimeste ajapuuduse tõttu.

Tõusin pool 9 ning hakkasin kohvi tegema. Seltsiks tuli Andrea, kellest paistis, et see oli öö läbi Miki Hiiri lugenud, kuna leidsin ta suurest toast samas asendis, nagu ta eelmisel õhtul oli jäänud. Mul kästi vaikselt tegutseda, et Andreas saaks magada 12ni, nagu ta olevat harjunud. Kui aga inimesed hakkasid uniste nägudega kööki vajuma, osutus vaikselt liikumine võimatuks ja nii oli ka Andreas sunnitud juba poole 10 ajal üles tõusma. Kättemaksuhimuliselt läks ta seepeale Ovet üles ajama, kes urises ainult midagi vastuseks. Ma oleks ka urisenud, kui mulle oleks öeldud tund varasem kellaaeg ärkamisajaks, nagu seda Andreas tegi. Igal juhul saabus lõpuks tuppa ka kohutavalt sünge näoga Ove, kes suruti kohe mängulaua taha istuma, ilma, et too oleks üldse veel ümbrusest eriti aru saanud. Ainuke, kes rahulikult edasi magas oli Sirje.

Lahti löödi The Napoleonic Wars, mis pidi olema kerge lühike mäng (ametlik aeg 4 tundi pole ikka 8 tunniga võrreldav). Lühikest mängu tervitati rõõmuga, kuna oli ju veel palju teisi mänge ees, mida taheti läbi võtta.

Kella 12 ajal käisin poes sööki juurde ostmas, viisin Sirje ja Andrea koju ning tõin ühtlasi endale mängukaaslase külla (Martti elukaaslase), kellega sain ülejäänud osa päevast "naistemänge" mängida (The Hanging Gardens, Small World, Finca). Meie mängud läksid kiirelt, samuti jõuti vahepeal teise laua peal The Napoleonic Warsist üle jäänud sõjamänguritega ära mängida 3-tunnine Axis & Allies Pacific 1940, kuid The Napoleonic Wars kestis.

Kella 7 ajal õhtul läksid mängus omavahel sõjajalal olevad inimesed rahulikult sööma ning ülejäänud üritasid endale niisama tegevust leida. Nii luges Aigar selle vahepealse vaikushetke ajal mängureegleid ning Ove ja Kaarel mängisid Valor & Victory. Mina tegelesin põhiliselt koristamisega.

Kui The Napoleonic Wars uuesti inimeste saabumisega edasi läks, olid kõik juba loidude nägudega. Kui mingit otsest sõjategevust ei toimunud, käidi niisama mööda maja ringi, arutati strateege või teiste mängijate puudusi. Kella 10 ajal hakkasin taas kooki küpsetama ning 1 ajal suundusin magama, mida seekord ei katkestanud ka mingid hõiked. Inimesed olid liialt läbi omadega, et veel midagi kisada.

Pühapäeva hommikul sain teada, et mäng oli kestnud tavapärase poole 5ni, võttes mänguaega seega 16 tundi. Taas aeti Ove vägivaldselt maast lahti ning kohvilaua taga arutati juba üsna tõsiste nägudega, mida ette võtta, kuna märksõnu "lihtne lühike mäng" ei uskunud enam keegi. Oli selge, et kõiki kaasavõetud mänge ei jõua kõige parema tahtmisegi korral läbi mängida, seega pidi valik olema läbimõeldud ja arukas. Lõpuks otsustati Tide of Ironi kasuks, kuhu kadusid 4 mängijat. Ülejäänud kolm võtsid ette Twilight Imperiumi. Kuna ma olen mõlemat kunagi korra mänginud, ühte veel ka oma mängurikarjääri alguses, siis eelistasin niisama oleskleda.

Pärast esimest tundi kostus Tide of Ironi juurest võidukas kisa - reeglid said seletatud. Pärast järgmist tundi kostus uus kisa - reegleid oli tõlgendatud valesti, nii et ei saanud enam edasi mängida, seega pidi uuesti alustama. Kõik see tõestas veel kord, et lühikesi kergeid sõjamänge ei ole olemas, kuna need inimesed ei lase seda selliselt olla.

Pärast 4 tundi mängimist said siiski mõlemad mängud lõpetatud ning rahvas hakkaski vaikselt laiali valguma. Nägudelt oli näha, kui läbi inimesed tegelikult on ning teadmine, et kolmel päeval sai mängitud kõigest 3 mängu, lisas masendust juurde. Lohutati end mõttega, et kunagi kordab jälle ja siis ei võeta ette enam ei Diplomacyt ega The Napoleonic Warsi.

Ja mis siis minu mälestused nendest päevadest on. Meeletult õllepudeleid ja kohvi, väga hea õunakook ning võit kõigis kolmes mängus, mis ma mängisin. Boonuseks veel ööd, mille kohta ei saa öelda, et see läks töönädalast puhkamisele. Kuid ometi oli pärast inimeste lahkumist veidralt tühi tunne ning oleks nädal aega veel sellele 3 päevale otsa pannud.

RoboRally

Selle mängu juures jagunevad inimesed täiesti kindlalt kahte gruppi - need, kellele mäng üldse ei meeldi ja need, kes peavad seda fantastiliselt heaks. Mingit vahepealset varianti eriti ei kipu olema.

Minule RoboRally väga meeldib. Siin on analüüsimist, vaja läheb ruumilist mõtlemist ning ka loogikat (lintide ja rataste liikumisega peab väga täpselt arvestama). It-inimestele võiks see kõik sobida ja minus on ka natuke IT verd.

Kellele ei meeldi juhuslikkus, võib selle mängu ilmselt kõrvale panna, kuna mängu käik otsustatakse puhtalt kaartide ning teiste mängijate liikumisega. Kuna eesmärgiks on programmeerida oma robotit selliselt, et see jõuaks punktist A punkti B, siis ei piisa isegi vaid headest kaartidest. Kui selgub, et teisel mängijal on sinuga üks tee, võib juhtuda, et sind laseriga selga tulistatakse või kuhugi auku lükatakse. See võib aga sinu plaanid täiesti pea peale pöörata ja nii juhtubki, et planeeritud ühe käigu asemel tuleb teha viis käiku, et taas rajale saada.

Kõiksugu liikuvad lindid, pöörlevad rattad ja teatud ajavahemiku tagant lükkavad seinad ajavad roboti programmeerimisel pea kaunikesti sassi, nii et vahel võib juhtuda, et oled andnud juhitatavale sellised käsud, mis viivad ta otsapidi lihtsalt vastu seina. Midagi pole teha - kõik käsud lähevad sellegipoolest käiku ning kui kõik läheb õnnelikult, siis veedad oma käigu lihtsalt seina ääres. Kui aga juhtub, et jääd käigu lõpuks laserite vahele, siis on lood muidugi üsna halvad, kuna nii võivad mõned antud käsud lukku jääda. See aga teeb edasise liikumise veelgi raskemini planeeritavaks.

Mänguga on kaasas väga palju erinevaid mängulaudu, mida saab omavahel kokku kombineerida, tehes liikumisrajad kas lihtsamaks või väga keeruliseks. Tohutu pakk käsukaarte annab tunnistust sellest, et mängu saab mängida väga suure hulga inimestega - kuni 8. Kui isegi keerulised rajad juba liiga lihtsatena tunduvad, saab mängule vürtsi lisada erinevate lisakaartidega, mis annavad niigi võimsale robotile veel igasuguseid lisavõimeid juurde: küll saab ta tulistada nii eest kui tagant, küll saab ta tulistamise asemel kedagi kas lükata või vastupidi - tõmmata, küll saab ta teise mängija kaarte välja vahetada jne.

Seltskonnamänguks väga hea variant, kuid samas täiesti võimalik mängida ka kahekesi. Siis võib asja huvitavamaks tegemiseks endale mitu robotit programmeerimiseks ette võtta.

Sabotöör

Lihtne ja kiire kaardimäng. Osad mängijad on kenad, lõbusad ja töökad päkapikud, teised aga väikesed, kurjad sabotöörid. Päkapikud peavad ehitama tunneli kullani, sabotöörid aga neid iga hinna eest takistama.

Et aga kõik liiga lihtne ei oleks, siis mängu alguses, kui rollid kätte jagatakse, ei tohi teistele teada anda, kes sa tegelikult oled. Nii võibki juhtuda, et üks päkapikk takistab sabotööri hirmus teist päkapikku tunneli ehitamisel või sabotöör aitab päkapikku, kellest ta arvab, et see ta kuri kaasvõitleja on.

Et asi veelgi keerulisem oleks, siis võimalikke kulla kohti on 3. Ainult ühes kohas pesitseb tegelik kullakoorem, ent millises, ka see on saladus. On küll kaardid, mille abil on võimalik vaadata, mis ühe või teise kullakaardi all pesitseb, kuid kas vaataja ka tõtt räägib? Kas kulla olemasolu kinnitab aus päkapikk või hoopis kaval sabotöör, kes tahab, et ehitaksid tunneli valekaevandusse?

Esimest korda mängides, kui sain endale päkapiku rolli, tundus mulle, et usin tööline on väga igav olla ja nii ma siis loopisin teistele päkapikkudele igasugu takistusi ette - lõhkusin kirkad ja lambid ära, lasin käigu õhku, ehitasin tupikuid jne. Loomulikult olid kõik kindlad, et ma olen sabotöör, kuid minul oli päris lõbus. Sama strateegiat kasutas Aigar, kellest olid kõik samuti veendunud, et too on sabotöör. Kui mäng aga lõppes (päkapikkude kaotusega) ja me avaldasime oma rollid, oli segadus suur. Allan, üks päkapikkudest, hoidis kahe käega peast kinni ja karjus meile ahastavalt: "Mida te kaks tegite? Mida te kaks ometi tegite?!?"

Noh, järgmine kord olime siis korralikud päkapikud ja ütleks nii, et mäng oli kohe poole igavam.

Aga on ka teist strateegiat kasutatud. Andreas, igavene kaval põrguline, jättis terve mängu ajal mulje, et ta on hea päkapikk. Aitas kõiki teisi, sabotööridele loopis takistusi ette... Kui aga saabus viimane käik, mil päkapikud olid juba peaaegu kulla juures, lõhkes pomm - ehk siis käik tehti tupikuks ning päkapikud jäidki kullast ilma. Kes see saadanas nii tegi? Muidugi vale-päkapikk Andreas alias sabotöör.

Kui selliseid kavalaid nõkse kasutada, on mäng päris lõbus. Kui aga jääda oma tõelise rolli juurde, sinisilmselt kõigile näidates, kes sa oled, võib teema suhteliselt igavaks muutuda pärast mitmeid kordi läbi mängides. Oleneb aga muidugi suuresti ka seltskonnast, kellega mängida. Positiivne on see, et mängijaid võib olla väga palju.