Vastu tulles lugejate soovile jätkan lauamängurite kirjeldust läbi lauamängutibi silmade, ehkki on ju teada, et kui tehakse millelegi järg, siis see on tavaliselt esimesest osast kehvem. :)Eelmise osa lõpetasin fanaatikuga ning taolisega ma ka jätkan. Ei saa nimelt kuidagi rääkimata jätta omapärasest isendist, kelle mängude maailm paistab käivat ainult läbi arvude ja tõenäosuste. Usun, et ta on paljud tundlikuks teinud küsimustega: "Mitu seda tüüpi kaarti pakis on?", "Palju neid komponente mängus on?" jne. Vastuse kätte saamisel võib ta näol näha sügavat keskendumist väljendavat ilmet, mis püsib seal mängu lõpuni. Ta on sõjamängur. Hoolimata sellest, et ta mängib igasuguseid strateegiamänge suure mõnuga on sõjamängud need, mis ta silmad fanaatiliselt särama panevad. Olen üsna kindel, et juba mängu alguses on ta paika pannud selle, kuidas mäng peab kujunema. Päris mitmel korral olen üllatusega kuulnud alles mängu algstaadiumis, et "rohelised võidavad kahe käigu pärast". Et need rohelised aga mingil juhul ei võidaks, üritab ta mängu keskel teisi segadusse ajada erinevate väidetega, nagu oleksid nood mingis suhtes paremas eduseisus kui tema. Need, kes temaga varem mänginud pole, lähevadki õnge jutuga "Ründa teda, ta on tugevam, mina ei saa rünnata, minu käik alles tuleb." Temaga mängides peab arvestama, et terve see aeg läheb süvenenud mõtlemisele, asjade ümbepaigutamisele, nii et ettenähtud mänguajale võib julgesti mõned tunnid otsa liita, ehkki viimasel ajal on ka sellele lahendus leitud, kuidas tema mõtlemisaega kontrolli all hoida. Ta on suurepärane strateeg ning tasemel mängija, kelle jaoks mäng peab olema selgelt määratletud võidutingimusega. Kas võit või võit, kaotuse varianti ta eriti ei tunnista. Kui soovitud võit kätte ei tule, on näol näha pettumust ning ta üritab välja mõelda põhjuseid, miks nii läks. Tema lahedad ja kohati naiivsena tunduvad laused lõbustavad rahvast ning mis on eriti positiivne tema juures - ta võtab nii enda kui teiste puudusi huumoriga.
Hea huumoriga võtab kõike laual toimuvat ka järgmine lauamängur. Ta on kõigesööja ehk siis ta on lapselikus vaimustuses igasugustest mängudest, olgu nad lihtsad või keerulised, sõja- või peremängud. On vaid mõned üksikud mängud, mis temas tugevat vastumeelsust tekitavad; nii tugevat, et ta enam kunagi ei taha neid proovida. Ta on väga hea lauamängukaaslane, kuna ta ei solvu, ei pahanda, ei ole kärsitu ning tal jätkub ikka indu ja optimismi viia alustatu lõpule. Isegi kui on kaotusseisus, siis ta võitleb lõpuni. Tema ülimalt häälekad protestiavaldused ja tundeküllased laused ("Misassssja?!?, Ja mina nüüd imegu näppu??"), kui temalt mängus midagi ära võtta, kui teda takistada, kui teda rünnata, pakuvad rahvale nalja. Usun, et juba seetõttu meeldib teistele teda materdada. Ta ise küll sellest naljast aru ei saa, kuid õnneks ei pahanda ta seepeale - sõjas ja mängus on ju kõik lubatud. Tema ohkimine ja puhkimine, kirumine ja siunamine mängu ajal, kui midagi täitsa metsas on, tekitavad tunde, et terve mäng on ta vaid valesid otsuseid teinud ("No täitsa ...! Enam pole midagi teha. Kui sa poleks siia käinud, siis ma oleks..."). Ta näeb, kus ta vigu tegi ning järgmine kord üritab mängida teisiti, aga ka teised on midagi õppinud ja nii läheb jälle tema jaoks kõik nässu. Ent ta ei anna alla. Ta tahab veel proovida, veel võidelda ning kui tema pingutusi kroonib lõpuks edu, on tema rõõm ülevoolav... ja pisut uhkegi: "Jess, ära tegin!" Tõsiselt keeruline on aga tema osavõtt mänguõhtutest, kuna alati leidub palju ja rohkesõnalisi vabandusi, miks ta ei saanud osaleda või miks ta küll lubas, aga ei tulnud. Seetõttu on tema kutsumine muutunud ettevaatlikuks ning enamasti juba mõeldakse ka tagavaravariantide peale.
Järgmine, kelle seltskond pakub alati rõõmu ja elevust, on samas aga äärmiselt kärsitu tegelane. Ta võib vaimustuda kergesti, kuid samas ka äärmiselt kiiresti tüdineda. Mängud, kus hakkab viltu vedama ning on näha, et see talle edasi mingit pinget ei paku, võib ta lausa poole pealt katki jätta. Talle meeldivad teatud tüüpi mängud; mängud, kus on mingi teema ja taust, põhjendatud tegevus, mitte lihtsalt kuubikute liigutamine ühest kaardi servast teise; mängud, mis on lihtsate reeglitega ning mitte väga laia ampulaaga. Kõige paremini sobivad talle seltskonnamängud, kus on jutustaja roll. Seda rolli naudib ta ise kõige rohkem ning oma osasse sisse elades esitab ta selle tõelise näitleja meisterlikkusega. Pärast mängu on kohe tahtmine plaksutada ning karjuda: "Kor-ra-ta!". Oma hinnangutes on kohati üsna järsk ning seda mitte ainult mängude, vaid ka inimeste suhtes. Ning kahtlemata on selliseid, kellega ta hea meelega ühe mängulaua taga ei istuks, kuna on näha, et need käivad talle närvidele. Asi polegi selles, et inimene on talle ebameeldiv, vaid teda ärritab kas tolle aeglus või tühi loba (viimane eriti siis kui ta ise üritab millelegi keskenduda). Aeg on talle oluline. Mitte isegi mängu enda kestuse tõttu, vaid pigem selles osas, kui palju tegevusetust on. Jorutamine talle ei istu. Mitmeid kordi on juhtunud, et kui keegi mängu jooksul liiga pikalt mõtlema jääb, tõuseb ta püsti ja hakkab närviliselt ringi käima, otsides tegevust. Pidevalt peab midagi tegema, millegi kallal ajusid ragistama. Ent kogu tema kärsituse kompenseerib terav mõistus ning hea huumorimeel, samuti üüratult hea oskus mõnda teemat edasi anda.Järgneb...? :)
