Anonüümne
Küsides Aigarilt halvimate mängude kohta, pani mind üllatama, et nimekirjas, mille ta mulle esitas, ei olnudki Kelgukoeri. Tean raudselt, et ta on seda varem mänginud. Aga põhjus oli väga lihtne: "No Kelgukoerad, Cashflow jmt jätsin seepärast välja, et need on nii halvad, et ei kõlba isegi halbade mängude nimekirjas välja tuua. :)".

See pole küll absoluutne nimekiri (kõige-kõige-kõige), aga siiski suht põhjariismed. Ning järjekord on ka suvaline: Dominion, Hundimäng, 6. võtab, Twilight Struggle, Globopolis.

Dominion.
No see on selline nipa-napa halva mängu staatuse saavutanud isend. Tõenäoliselt tuleb siin panna kokku iseenese teadmatus, kogenud vastane ning Intrigue'i kaardivalik - aga peale kaks korda sellise kombinatsiooni üleelamist kadus vähimgi soov seda uuesti mängida. Iseenesest pole mul pakiehitamise (deck-building) kui mehaanika vastu mitte kui midagi, tean selles vallas ka väga mõnusaid isendeid, kuid Dominion jätab kuidagi eriti sellise multiplayer solitair tunde. Samas on see BGGs suht kõrgel kohal olev mäng - no ju siis litsalt mina ei oska selle võlu hinnata.

Hundimäng.
See mõjub mulle samamoodi kui viisakale külalisele kohvi pakkumine ning pildialbumi väljavõtmine - ehk siis selge märk sellest, et aeg on peolt lahkuma hakata. Teoorias (ideaalis) suurepärane analüüsivõimalusi ja varjatud isiksusi pakkuv psühholoogiline mäng, mis paraku viimastel mängukordadel suht kesise mulje jättis... ning viimasel korral sedavõrd kehva, et otsustasin edaspidi taolistele elamustele oma aega enam mitte kulutama hakata. Üksteisest võidu üle rääkimine olukorras, kus su põhjenduste ratsionaalsus jätab külmaks ning kõige paremini mõjub hoopis karjatus: "MA TEAN, TA ON HUNT!!! üks!!! üksüks!!!" - igaühele oma. Mulle: ei, aitäh.

6. võtab.
Selle osas ma polegi nii väga kindel, et kas ta just halb on... ehk oleks isegi "sisutühi" õigem termin. Aga see selleks, ega nime muutmine seda paremaks minu silmis ikka tee. Mänginud olen ma seda kolm korda, mis on küll mitu korda rohkem kui enamusi oma hindamisskaala alumise otsa mänge tavaliselt... aga paradoksaalsel moel saigi too "ülemängimine" sellele mängule minu jaoks saatuslikuks. Esimene kord proovisin ma nimelt ühtviisi taktikaga mängida, teine kord teistsuguse, risti vastupidisega. Kolmas kord segasin oma kätte saadud kaardid ära ning võtsin ja mängisin neid sealt pimesi. Kõik kolm mängu lõppesid ühesuguse tulemusega: ei tulnud ma esimeseks, ei jäänud viimaseks, olin tublide keskmike hulgas. Kui aga pakist juhuslike kaartide mängimine annab sama hea tulemuse, siis milleks üldse mind sinna vahele vaja on? Ega ei olegi...

Twilight Struggle.
Arvestades, et antud mäng pidevalt BGG esikolmiku äärel ripub, olen ma tõenäoliselt kogu maailmas üks väheseid, kellele see ei istu. TSi olen ma kokku mänginud kahel korral: esimene neist oli lauamängurikarjääri algusaegadel ning sellest ma suurt muud ei mäleta, kui et tulin küll teiseks, aga see võttis (minu toonaste standardite järgi) ikka suht kaua aega. Tookord ma sellesse mängu nii kriitiliselt ei suhtunudki, võrdlusbaasi eriti polnud ja mäng kulges ka suht tasavägiselt. Teine mäng läks aga tunduvalt kiiremini: juba esimese ajastu keskel oli selgelt näha, kelle kasuks kaalukauss vajunud on, nii et edasi jäi üle vaid paratamatut oodata. Õnneks saabus lõpp suht kähku. Oma suur osa on seega kindlasti minu oskamatusel ning vastase suurel kogemusel, kuid samas jättis ka mängumehaanika mulle suhteliselt meh-mulje. Veeretad täringuga vale numbri - nojah, jama küll, aga nüüd on teise käik. Mängides NLi, saad omale käejagu ainult USAle kasulikke kaarte - nojah, mis teha, eks järgmises mängus veab paremini. Ühesõnaga: pikemat plaani kui üheks vooruks ei näinud ma siin võimalik olevat teha, olulisel määral sõltud vooru alguses saadavatest kaartidest - kui need on kehvad siis head piinlemist. (Ehk tõesti aitaks see, kui eelnevalt kõik vähemalt ühe ajastu kaardid läbi töötada, vaadata, millised on võimalikud head/halvad kombinatsioonid mingites piirkondades jmt - aga kuulge, see ei ole enam see mäng.)

Globopolis.
See on mäng, mida Eestis on tõenäoliselt vaid üks koopia ja seda on mänginud vaid kaks inimest. Üks neist olen mina ja mul on hea meel, et see mäng mult ära osteti. Aga see selleks. Põhimõtteliselt on tegu Monopoliga. Et mulle aga keegi kohe ei helistaks ja kõrva karjuks, täpsustan: tegemist ei ole üks-ühele ripoffiga nagu mõne muu mängu puhul. Globopolise puhul on tahetud anda Monopolile natuke sügavamat sisu ning seega on sinna juurde pandud ka mõningane ressursihaldus. Veelgi enam: et ka sõjamängurid seda sööks, on juurde toodud sõdimine. Ja missioonid. Saite aru? Monopol. Veeretad täringut ja siis astud edasi. Sõdimisega. Missioonidega. Ressurssidega. Tunduvalt keerulisemate reeglitega. Ei ole hea kombinatsioon.
Anonüümne
Urmase ajasid ette antud reeglid mõningasse kimbatusse, kuid oma ülesandega tuli ta siiski suurepäraselt toime. Mis aga peamine, siin pole Kelgukoeri... No tegelikult pole neid siin sel lihtsal põhjusel, et Urmas pole seda veel mänginud. :) Ülejäänud mängud on aga korralikult nimekirjas: Cashflow, Britannia, Katani Asustajad, Brass, Hanging Gardens.

Halvad mängud. Iseenesest nimekiri, mida peaks olema suhteliselt lihtne koostada, kui vaid poleks esitatud nõuet, et peab ka olema seda mängu mänginud. Kuna ma olen aga eemale hoidnud ennast kõigist, mille suhtes on mul väikseimgi kahtlus, et ma neid ei naudi (muu hulgas ka üks väga tuntud Eesti lauamäng), pean ma leppima nimekirjaga, mis koosneb mängudest, mis ilmtingimata pole halvad, aga mida ma sellegipoolest ei plaani enam kunagi mängida.

Cashflow.
Cashcow... st flow. Kindlasti kõige ülehinnatum mäng, nii rahalises kui haibi mõttes, mida ma mänginud olen. Ja sealjuures ka veel mitte eriti hea. Tegelikult, selle mängu võiks lugeda ka ametlikult halbade mängude hulka. ’Majandusmäng’ roll-and-move mehaanikaga, kus selleks, et võiduvõimalust omada tuleks sattuda õigetele ruutudele. Ning aktsia ja kinnisvara hinnad dikteeritakse tõmmatud kaarti poolt, mängijatel pole selles osas suurt midagi kaasa rääkida. Erinevad rollid erineva lähtepositsiooniga, kus lihtsam on mängu võita näiteks madala sissetulekuga koristajal kui kõrge sissetulekuga arstil ei ärata ka just kõige suuremat usaldust. Hetkel kõige tipus mängude nimekirjas, mida ma enam mängida ei plaani.

Britannia.
Vist ei ole eriline saladus, et see mäng mulle esmasel mängimisel suutis väga halva mulje jätta. Esiteks, see mäng on liiga pikk oma sisu kohta – 6-8 tundi kulutada täringutega Small Worldi mängides ei ole väga kõrgel minu prioriteedidnimekirjas. Teiseks, vähe mänginutel ei ole eriti kerge hoomata, mida peaks tegema ning kes parasjagu tegelikult juhtpositsioonil on. Kolmandaks on väga suur osa mängust ’rööbastel’. Kõrge skoori saamiseks peab tegutsema igas mängus laias laastus sama plaani järgi, optimeerimise kõrvalt improviseerimisele väga kohta ei jää, kui sul pole just eesmärgiks iga hinna eest kellelegi kaikaid kodaratesse loopida selle asemel, et ise võitu püüda. Arusaadav, et ajalooline paikapidavus ongi olnud mängu disainerite eesmärgiks, ent mind kriibib see kuidagi valedest kohtadest.

Katani Asustajad.
Väga raske on sõnadesse panna, mis täpselt mulle selle mängu juures ei meeldi. Esikohal ilmselt on täringud, või õigemini, nende kasutus antud mängu piires. Sisuliselt otsutab üks vise, kes saab käigu ajal midagi teha ning kes mitte. Ja kui see juhtub ühe mängijaga mitu käiku järjest siis kaob mängust lõbu ära. Lõpptulemus on igatahes see, et ma väldin seda mängu nagu katku.

Brass.
Veidikene imelik on seda halbade mängude nimekirja panna, aga ma ei suuda kuidagi leida enda jaoks sealt midagi, mis ta nauditavaks teeks. Esiteks, reeglid on euroka kohta hirmus keerulised, millest tulenevalt algajad ja kogenud mängijad ühe laua taga lõpeb suht koledasti algajatele. Teiseks on tegemist sellise omaette nokitsemise mänguga - mängijatevaheline interaktsioon praktiliselt puudub. Saab küll kasutada osaliselt teiste püsti pandud ehitisi, aga see on ka kõik. Kolmandaks, mängu fun factor on absoluutselt null, naerukohad mängus puuduvad. Tüüpilise eurokana pole ka tugevat teemat. Ehk siis asjad, mida ma mängude juures kõige rohkem hindan (interaktsioon, veidikene lõbu) on jäetud täielikult tahaplaanile. Lisaks kõigele muule paneb kogu see arvutamine mul pea valutama...

Hanging Gardens.
Mäng, mis ei ole suutnud mulle mällu jääda millegi muuga, kui et rohkem ma seda mängida ei plaani. Täiesti teemavaba klotsiasetuse ja seeriakogumise mäng. Ainukene positiivne kommentaar oleks, et komponendid on päris ilusad.
Anonüümne
Arvasite, et ma enam intervjuusid ei tee? Ahaaa... Tõmmata saite! :)
Tegelikult sündis idee, teha intervjuu Ovega, suhteliselt ootamatult. Aga nähes ridamisi tema postitusi Facebookis tuli ette, et ma sest inimest mitte midagi ei tea. Olen teda vaid eemalt näinud. :)
Räägitakse igatahes temast kui kõvast sõjamängurist ning Ove blogi lugeja olen loomulikult ka mina paljude teiste hulgas. Ühe mängulaua taha oleme aga sattunud vaid paaril korral kui mingeid mitte-sõjamänge juhuslikult mängisime. Nüüd aga sai siis natuke põhjalikumalt selle isiku elu kohta uuritud.

Pilt on Ove erakogust, aitäh! :)
Kuidas asi alguse sai? Kuidas sina oma tee "tõeliste" lauamängudeni leidsid?

Kui vaid täpselt mäletaks... Aasta oli siis 2005 - sõber tellis omale Troonide mängu. Sai seda paar korda mängitud ja oligi olemas. Polnud ma siis ei mingit raamatut selle mängu kohta lugenud ega miskit. Riski olin sõjaväes pidevalt mänginud, kuid just Troonide mängu täringuvaba käskudel põhinev sujuv mängusüsteem jättis mulle sügava mulje. Alles pärast mängu sai hakatud Martini raamatuid lugema - ega mäng sellest halvemaks just ei läinud. Isegi enda variant sai sellest mängust valmis tehtud, kuna sel ajal ju keegi sulle mängu pakkuma ei tulnud. Mängulaud oli tunduvalt suurem ning käskude-väejuhtide liimimiseks kasutatud liim vajus paari kuu pärast paberi vahelt välja ning muutis paki kaarte üheks suureks kleepuvaks paberihunnikuks... Oh-jah. Miski aastake hiljem sai Leedust omalegi mäng tellitud ja sedamoodi see hullus lahti läks.

On ka mingi kindel kategooria olemas, mis mängud sulle meeldivad või oled kõigesööja?

Üks kategooria, kus ma suudan peaaegu kõike seedida, on sõjamängud, kuid ka seal on omad erandid. Kõike ma kohe kindlasti ei mängi. Kasvõi see Liberté, mida me lauamängulaagris mängisime. Täiesti jube mäng. Sihukesi on veel ning tuleb tunnistada, et ka mul endal on selliseid asju, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Aga jah, kui mängus on madinat ja/või läbirääkimisi, olen ma heal meelel nõus katsetama. :) Veel parem, kui mõlemat leiab.

Kuidas on mängudega, mida kutsutakse eurokateks? Palju sa neid üldse mängid?

Vahetevahel ikka juhtub, aga üldiselt harva. Igal võimalusel nõutakse minult küll Agricola mängimist, kuid seni olen suutnud sellest juba tubli aastake igal korral kõrvale hiilida. Dixit on ilmselt kõige rohkem mängitud seda tüüpi mängudest.

Palju sul endal mänge olemas on?

Ilma BGGta oleks see arve pidamine keeruline. Osad on Tallinnas, osad Elva maamõisas. Hetkel näitab aga BGG skooriks 142. 142 +/- need, mis ma ainuüksi Tellale olen ostnud. :) Keegi peab need ju perest BGG'sse märkima ning tema sellega tegeleda ei viitsi.

Nii et sõjamängud on sinu ja muud mängud Tella? :)

Põhimõtteliselt võib neid isegi sedasi jagada, kui väga tahta, kuna tema minuga sõjamänge ei viitsi mängida ning mina ei viitsi enamasti midagi peale sõjamängude mängida.

Paar lauamängurit on alustanud muudest mängudest ning pikapeale jõudnud sõjamängudeni öeldes, et see oleks nagu mingi tase edasi. Sina paistad olevat alustanud sõjamängudest ning nende juurde ka jäänud. Oskad sa öelda, miks see nii on?

Ühest küljest olen ma piisavalt ajaloohuviline, et sihukesi asju fännata. Teisest küljest... no ehk olen ma tõesti mingi sõjard. :) Aga ausalt-öeldes ei oska küll sulle sihukest asja öelda. Võime ju minna süvitsi maitseküsimustesse, kuid kokkuvõttes mulle nad lihtsalt meeldivad. Kujutletav kuulipildujatärin, appi hüüdvad haavatud... fun ju. :)

Võib-olla on see jälle üks sihuke asi, mida päriselus teha ei taha ja seepärast tõmbab. Ühe korra ma olen pidanud tule all vaenlast (küll kujutatavat, kuid kuulipildujatuli oli üpriski päris) tiibama minema. Üldse ei tõmmanud need pimeduses lendavad drasserid. Aga laua peal on kole hea mehi käsutada ju. :)

On sul ka oma lemmikmäng?

Hetkel on lemmikuks Hannibal: Rooma vs. Kartaago.

Miks just see?

Esiteks huvitav ajaperiood, teiseks lihtne mängumehaanika ning kolmandaks täiesti geniaalne lahingusüsteem.

On inimesi, kes mängivad lauamänge meelelahutuse pärast, osad oma oskuste treenimiseks, parandamiseks, mõned aga puhtalt võitmise pärast. Miks sina lauamänge mängid?

Lauamängud on siiski meelelahutus. Ma ei mängi kunagi seepärast, et võita. Muidugi on vahel tore võita, kuid see on täiesti teisejärguline, peaasi, et lõbus oleks. Ja kui mäng ise on kuiv nagu saepuru, tuleb ise nalja teha.

Seega seltskond on lauamängude juures oluline?

Ülimalt. Valin suhteliselt hoolikalt, kellega ma mida mängin. Ja ei, see ei ole põhjus, miks ma nii kaua teie seltskonnas mängimas pole käinud. :)

Kas rollimängudega ka tegeled ja kui, siis palju?

Jutumängudega tegelen viimasel ajal suhteliselt harva - pole gruppi ega viitsimist seda kokku ajada. Aastas korra saab Estconil ulmehuvilistele ühe mängu korraldatud ja mõnel korral ehk ka sõpradega istudes. Päris-elu-rollimängudega (LARP) sai vahepeal isegi võrdlemisi tihti tegeletud - tegime isegi orkide MTÜ ära, mille läbi mänge korraldada ja muud sihukest teha. Minu Elva sepikojas sai isegi üht-teist turvistest välja taotud, aga viimasel ajal on seltskond mööda Eestit laiali vajunud, mistõttu ka tegevust vähem.

Jutumängudega sai kusjuures eriti varakult alustatud - keskkooli algul (aastal 2001) sai esimesed mängud tehtud. Siis oli veel vana hea (sel ajal küll võrdlemisi uus) D&D 3.0. :) Mul vist peaks isegi pilt olemas olema, kus ma oma esimesel LARPil olen. :) Ohh.. olid ajad. :)

Aga jah, eks neid erinevaid süsteeme ole uuritud ja mängitud, kuid senimaani olen sõbra poolt eesti keelde pandud d10 peale jäänud. Hea lihtne süsteem - 10 minutiga teed oma tegelase valmis ning mängimine ei meenuta matemaatika kontrolltööd.

Kuidas MTÜ-l praegu läheb?

Vaikselt, väga vaikselt. Tahtsime küll siin rollimängijate kokkutuleku raames ka oma orki-peo teha, kuid aktivistide vähesuse tõttu jäi see soiku. Eks saab mingil ajal jälle asi käsile võetud. Ega see ära ei kao. :)

Mis on olnud kõige hullem lauamäng, mida mänginud oled?

Twilight Struggle. Vähemalt tol hetkel tundus see kõige hullem. Võimalik, et nad jagavad esikohta Liberté'ga. :)

Mille poolest siis see hetkel kõige hullem oli?

Masendav teema ja veider mängusüsteem. Võib-olla kui ma uuesti seda mängiks, siis pakuks see mulle natuke rohkem huvi. :)

Sul on aukartustäratavalt mahukas ja teemarikas blogi. Millal sa sellega alustasid ja kust see idee tuli?

Alustatud sai sellega 2007 aastal, kui Tallinna kooli tulin. Idee tuligi sellest, et Eesti maastikul lauamängudest üldiselt nõnda vähe teati. Mõtlesin, et teeks ühe häälekandja. Ajapikku sai sinna lisaks lauamänguarvustustele ka igast muud sorti jutte üles laadida. Üks mu lemmikuid on poliitiliselt ebakorrektsete mängude sari, mida kahjuks pole jõudnud edasi teha.

On selliseid mänge palju?

Ikka jagub, eks igas riigis leiab selliseid. Näide kohe kodu lähedalt - ega see "Mees, kes teadis ussisõnu" selles osas parem ei ole. Poliitilist ebakorrektsust jalaga segada.

Milles see ebakorrektsus seal seisneb?

Mul kahjuks ei ole mängu käepärast, seega otseseid näiteid ei saa tuua, aga üldistavalt võin ära mainida. Sealne pappide peksmine. Ühe kaardi peal hea näide: "Kirik. Pista tuli räästasse!" Piibli kohta oli seal kah miskit mahlast kirjutatud. :) Sellest tuli ju ilge jama, kui mingid padukristlased selle üle kisama pistsid. Õnneks on Eesti selles osas piisavalt tolerantne, et mäng jäeti poelettidele. :)

Pead sa ennast õiglaseks arvustajaks? :)

Ma ütlen mängude kohta välja, mis ma neist arvan. Mõned peavad seda õiglaseks, mõned arvavad, et ma teen mängule ülekohut ja ülejäänud, et ma kiidan seda liialt. Kui mulle mäng ikka ei meeldi, siis ma oma arvamust tagasi ei hoia.

Hea näide on Carcassonne. Kirjutasin ju sellest mängust mõnusalt mahlaka arvustuse. Kui lauamängud.ee oma leheküljel minu arvustusi linkis, siis seda arvustust ei kasutatud - see ei olevat objektiivne.

Ma ei üritagi olla arvustustel objektiivne, vaid puristan oma arvamuse välja, olgu see siis nii hea või halb, kui ta on.

Tänud Ovele! :)
Üldistused: , | edit post
Anonüümne
Jätkates halbade mängude kirjeldamist, siis seekord võttis raske analüüsi ette Kristjan. Loetelu esikohal on endiselt Eesti kurikuulsaim lauamäng Kelgukoerad, millele tulevad juba pikema vahe tagant järjekorras Mamma Mia ja MASU. Aga üldiselt on nimekiri lühike, nii et kas pole tõeliselt viletsaid mänge teele sattunud või on lihtsalt inimene ise oma hinnangutes leebe. :)

Kelgukoerad.
Kui nüüd mõelda kõige halvemate mängude peale mida ma kunagi mänginud olen, siis eelkõige meenub selline üllitis, mis lauamängu nime eriti ei väärigi, nimelt "Kelgukoerad". Mängu teemaks on kodumaine samanimeline telesari, mida ma kordagi näinud ei ole. Aga vaevalt, et selle sarja nägeminegi aitaks.

Mängu idee ja mehaanika on maha viksitud ühe olemasoleva lauamängu pealt - CSI: Crime Scene Investigation. Ja õnnetuseks ei ole mitte kopeeritud parima, vaid halvima pealt. Aga erinevalt originaalist (kus on stsenaariumeid veidi rohkem kaasas) saab kodumaist koopiat mängida vaid ühe korra, kuna pärast seda on lahendus juba teada. Pealegi on selle lahenduseni jõudmine üks tohutu piin, sest mäng on mehaanika poolest kõige tüütumat sorti "veereta ja liigu", kus nii mõnigi käik möödub tuimalt nuppu edasi liigutades ilma, et ühegi tegevusruudu peale satuks. Ja isegi kui lahenduse võib juba poole mängu pealt ära dedukteerida, siis ei ole sellest kasu - tuleb lõpuni läbida kadalipp, mis on ühe heade lauamängudega harjunud inimese jaoks umbes sama lõbus kui naelte peaga seina löömine: täringu silmade kaupa viletsast papist lauakesel oma nupuga ringi käies tuleb kõik vastava lahendusega seotud kaardid üles leida ja iga kaardi pealt täht kirja panna, sest alles see tagab lahenduse ja õiguse võidule. Sealhulgas tuleb ära kannatada käigud, kus mitte midagi peale nupu füüsilise edasi liigutamise teha ei saagi ja ka käigud, kus saad küll pakist kaardi võtta, kuid oled seda juba näinud. Mida edasi, seda nürimaks selline ringi tiirutamine seal laual läheb, kuna oled pea kõiki kaarte juba näinud ja nende uuesti lugemine ei oma enam sisuliselt mingit mõtet. Mäng aga aina venib ja venib.

Ja see, et mängu saab vaid ühe korra mängida, on täiesti absurdne. Ma tean mänge, mida võib 10, 100 või isegi 500 korda mängida ja ikka on seal veel taasmängitavuse väärtust ja mänguvõlu. Selle armetu karbikese aga võib heal juhul ahju puude alla hakatiseks lükata - sest mis mõtet on hoida kodus riiulis mängu, kui külla tulnud sõpradele ei jää muud vastata, et sa ei saa seda enam ise mängida, kuna tead juba lahendust. Ausalt öeldes on targem seda teha juba enne esimest mängukorda.

Mamma Mia.
Pärast Kelgukoerte lauamängulaadset toodet tuleb pikk tühja maad enne kui mõni halb lauamäng meenub. Paar kõige tüütumat mis meenuvad on siiski Mamma Mia ja Crunch.

Mamma Mia on eelkõige tüütu oma mäluelemendi pärast, sest selle peale ongi kogu mäng üles ehitatud - kui tavalises "Memory"-s on vaja lihtsalt kaks ühesugust üles leida ja saab rakendada spatiaalset võimet mäletamaks, kus reas ja tulbas mingi asi paiknes, siis Mamma Mia-s tuleb kaartide flippimisel asju meelde jätta (või midagi sarnast, nii palju kui ma seda mängu mäletan). Igatahes oli selle mängu näol minu jaoks tegemist üsna ärritava aja viitmisega. Ainus hea asi, mis selle mänguga seoses meenub on see, et Ludo poes pakuti selle mängu esitlusel pitsat! :)

MASU.
Crunch ehk eesti keelse väljaandena "Masu" oli samuti väga tüütu kogemus. Esiteks on mäng üsna lihtsakoeline, teiseks on reeglid üsna puudulikud ja kohati oleks mäng nagu katki. Kolmandaks on seal mängus ametlikult lubatud sohi tegemine, ehk siis rahakaartide taskutesse ja varrukatese toppimine võidu nimel. Mõnele inimesele läheb selline asi peale, mulle aga mitte. Mis aga mängu kõige hullemaks tegi on Government Investigation kaart (ei mäleta, mis selle nimi eesti keeles oli), mille abil on kaasmängijal õigus sind läbi otsida. Kui ma mängiks seda kolme ilusa tüdrukuga ei olekski selle vastu nii väga midagi, muul juhul aga: ei, aitäh!

Rohkem ärritavaid mänge nagu ei meenugi.. Ülejäänud halvad mängud on lihtsalt igavad või siis oli mõni sessioon jama. Mingis muus hetkes, olukorras ilma püssi ähvarduseta oleksin võib-olla isegi nõus neid mängima kui muud paremat käepärast pole :)
Anonüümne
Vahelduseks ilusate ja heade lauamängude sekka ka midagi sellist, mis samuti jätab kustumatud muljed mällu... aga mitte positiivses mõttes. Milline on mõne lauamänguri jaoks halb mäng ja miks.

Martti pani kokku oma nimekirja, millest ainult esimene mäng asus lihtsa vaevaga oma positsioonile: Kelgukoerad, 3 Commandments, Hamburgum, Origin: How We Became Human, Starship Catan.

3 Commandments.
Mäng, mida me ei lõpetanud kummalgil korral. Otsuste tegemine tundus olema suht-koht suvaliselt, ilma et sinu loogika või teiste tundmine oleks suuremat kasu andnud. Lisaks ei saanud keegi laua ümber aru, miks me seda teeme või kas see peaks olema tore ja lõbus. Kuna see oli esimene nn seltskonna mäng, mille ostsime soovituse peale ja üldse esimene mäng, mida üritasime oma sõpradega mängida ning neid meelitada lauamängudega tegelema, siis oli see tagasilöök ikka väga suur. Võib-olla mingis tugevas rollimängurite seltskonnas see asi ka töötab, aga mitte mulle/meile.

Hamburgum.
Um, "Like watching paint dry on the wall". Rämedalt kuiv, igav. Mängu erinevad osad ei tundunud omavahel väga hästi seotud olema, erinevatel "valuutadel" ei olnud mingit vahet ja see mäng venis ning ei tahtnud lõppeda. Igaüks nokitses omaette. Mingit konflikti oli üritatud ka sisse tuua, aga see tundus rohkem selline, et "noh, kui te väga tahate omavahel nagistada, siis laske käia, aga ega suurt mõtet sellel pole".
Starship Catan.
Kahe mängija mäng - kogu resursse ja arenda laeva. Iseenesest ei olnudki nagu halb, aga kahe mängija mäng, mis ei lõpe ka kahe ja poole tunniga otsa, samal ajal kui mängu reeglid ja käik on lihtsad, võiks läbi saada poole tunni, maksimaalselt tunniga. Lisaks memory-element (vist) nelja erineva kaardipaki järjekorra meeldejätmiseks ning seda üle 2 tunni järjest. Lisaks tundusid mingid arendused olema teistest peajagu üle ning mängijal, kes need endale sai, oli teise ees räme eelis ning võit oli sellega põhimõtteliselt kindel. Ning ikka ei saanud mäng läbi, vaid kestis veel tund aega... Pärast mida me lihtsalt pakkisime asja kokku ilma, et oleks seda lõpuni mänginud. Komponentide poolest oli suht OK ja mehhaanika isegi mingil määral huvitav, aga kui asi venib ja venib ja venib...
Originis: How We Became Human.
Selle mängu lõppu on mul olnud kõige raskem ära oodata. Mehhaaniliselt on mäng huvitav. Huvitavad elemendid, kuidas inimene puu otsast alla tuleb, kuidas tal aju välja areneb, kuidas teadmised erinevate rasside vahel levima hakkavad, kuidas ressursside omamine on tähtis ja tehnoloogiapuu jms - kõik on nagu tibens-tobens. Samas iga sammu astumine on suht keeruline ja raske. Selleks pead suutma mitmed asjad joonele ajada ning tagatipuks pead sa suutma hästi täringut veeretada. Ning oi oi! kui sa selle täringuveeretamisega hakkama ei saa, siis oota järgmist käiku ning sea aga asjad jälle nii, et oleks hea ja soodne. Lisaks see suurepärane ajastute vahetus, kus sinu suure vaeva ja raskusega ehitatud/arendatud tsivilisatsioon lihtsalt kokku kukub, kuna sa ei suuda veeretada täringu peal õiget numbrit. Ning seda pärast 6 tunnist mängu... oeh. Lisaks seda ajastute vahetust saad sa teha mängus 3 korda. Iga kord omades toredat võimalust nullist alustada, samal ajal vaadates, kuidas õnnesärgis sündinud opponent vajalikud veeretused ära teeb esimese korraga. Lisan igaks juhuks, et tegemist ei ole koostöö mänguga, kus teise õnnestumise üle suurt rõõmu saab tunda. See kena mäng saab läbi kõigest 12 tunniga, mille lõpus kõige paremini juhitud rahvusgrupp siis võidukalt maailma parim on.

Mäng ise on teaduslikust vaatevinklist igati paigas. Jah, ajalooliselt kõik suured ja tugevad tsivilisatsioonid lagunesid ning nende asemele tulid uued ja paremad, aga tegemist on siiski mänguga. Näha enda tööd ja vaeva kokku kukkumas ja põrmu langemas, ei ole tore, eriti kui opponentidel sellist asja ei juhtu. Kui kogu see täringu teema ja liiga suur random mängust välja pookida ning lühemaks pakkida, oleks tegelikult tegemist täitsa toreda ja vahva mänguga. Sellise pika mängu saatus ei saa oleneda sellest, kas sul õnnestub mängu 8/9ndal tunnil ära teha üks täringuveeretus või mitte.

Kelgukoerad.
No mida selle kohta öelda. Mäng, mis peaks kujutama detektiive jälgi ajamas ning süüdlast. Detektiivi suurepärane õnn heade vihjete tõmbamisel pakist ning veel suurepärasem loogika, kuidas need vihjed omavahel toredaks mõrvamüsteeriumiks seonduvad; kuidas ühest toredast vihjest on võimalik teha mitu erinevat järeldust ning kus ÕIGE järeldus, miks see vihje oli just õige, öeldakse sulle vastuse puhul ära ilma, et mängu ajal oleks võimalik see loogiliselt tuletada. Oeh, kurat, see mäng on nii halb, et selle mängu halbu külgi on isegi raske välja tuua. See on nn anti-mäng. Mängija tegelikult ju ei leia süüdlast mitte uurimise teel, vaid valede välistamise teel. Miks keegi on süüdlane, ei selgu mitte mängu käigus, vaid vastusekaardi lugemisel. Kogu see komplekt, kuidas sulle vihjeid antakse ning kuidas sa neid saad säilitada... Õigemini küll ei saa säilitada. Brrr, halb.
Anonüümne
Viimasel päeval ootasime messil metsikut rahvamassi, kuid veidral kombel oli liikumine isegi vabam kui laupäeval. Imselt Saksamaal võetakse pühapäeva ikka tõsise puhkepäevana.

Alguses olid kõigil omad tegemised, nii jäi ajapuuduse tõttu ära Martiniga Kingdom Builderi taasmängimine, see-eest toimus aga Ascensioni laiendite proovimine. Pärast mängu olime kõik ühel meelel: tegu on fantastiliselt hea kaardimänguga, millele laiendid annavad väga palju juurde. Nin esimest korda tundus, et isegi mängulaual on mingisugune mõte. Kaardid on aga uuesti illustreeritud, värvirikkamad ning loomulikult on palju uusi tegelasi.

Martin otustas meid taas hüljata, kuid tema lahkumisest oli ka omamoodi kasu - saime nimelt oma käsutusse Martini renditud kapi, mis küll tema enda mänge pooleldi täis oli, kuid kuhu ka meie omad hiljem mahtusid. Martini järel läks välja ka Aigar, kes pidi pangaautomaadist raha juurde võtma ning teda ma ootasin ligi pool tundi, kuna Aigar pidi asjaolude sunnil minema messikeskusest võimalikult kaugele oleva automaadi juurde, kuna lähedalasuva juurde oli moodustunud mitmesaja meetri pikkune järjekord.

Pärast seda oligi aeg hakata liikuma Udo Grebe oksjoni suunas, kus ma lõbustasin end peaasjalikult põhiosalejate pildistamisega. Nii jäi pildile Vunts, kes on osalenud absoluutselt igal aastal oksjonil ning võtab asja väga tõsiselt. Samuti Heidelbergi boksi tegelane, kes ostis asju ilmselt rohkem oma boksi kui enda tarvis. Ajakirjad igatahes läksid ludinal. Kahjuks ei saanud ma pildile Jeremy Clarksonit meenutavat tüüpi, kes muidu oli igal oksjonil kohal nagu 5 kopikat, kuid just seekord ta ei tulnud. Mäletasin teda muidu ka eelmisest aastast.

Kõige lõbusam oli siiski oksjoni juures see kui Udo Grebe meie saabumisel Aigarit jõllitama jäi ning teatas muiates talle, et ta näeb välja nagu tennisist Novak Djokovic. Üldse suhtles ta meiega juba nagu vanade tuttavatega, mis oli päris muhe. Iga kord enne oksjoni algus teatas ta meile, et me letiäärset tooli nihutaksime, kus peal me tavatsesime istuma vajuda veel enne kui asi pihta hakkas. Viimane kord pöördus ta meie poole terve pika lausega harjumusest saksa keeles, mispeale Aigar tähendas talle, et tal pole aimugi, mida ta ütles, kuid meile on reeglid nagunii teada.

Kuna me rohkem liikusime ringi kui mängisime, jäid silma igasugused huvitavad inimesed, asjad, mängud, mis jäidki põhilisteks täna tehtud piltideks. Suurem osa ajast läks kottide tassimisele ning hinnasiltide uurimisele.

Siiski oli meil piisaval aega ühele lihtsamat sorti mängule nimega Atlantis.



Mäng oli tõesti oma olemuselt lihtne, kuid samas mänguliselt nii kohutavalt keeruline. Mingite segaste asjaolud tõttu ei saanud ma mängus ühtegi punkti, kuna aga Aigar mängu võidu kinni pani. Oleks selle ehk isegi ära ostnud, kuid leidsime ühiselt, et 25 eurot sellise mängu eest on ilmselgelt liiga palju.

Lohutuseks läksime hoopis uuele Grebe oksjonile, mis oli mängude poolest küll rikkam, kuid osalejate poolest vaesem kui kunagi varem. See oli esimene kord, kus ma tundsin, et mul on igav. Rahvas ei pakkunud, vanu tuttavaid nägusid polnud ning kuigi Grebe tegi, mis võimalik, et seda kõike elus hoida, siis 4 päev järjest särada oli ka talle juba raske. Pärast oksjoni lõppu jagati aga kõigile osalejatele tasuta Command&Strategy ajakirju, nii et nüüd olen ka mina ühe sõjamängu omanik.

Hakkasime väljapääsu poole liikuma, kuid ma ei pidanud vastu ja läksin tagasi meie tuttava ameeriklase juurde ning ostsin ära punamütsikese mängu. Sain koguni mõlema omaniku autogrammid peale. Nüüd on vaja veel ainult leida inimesed, kes seda tahaksid mängida.

Udo Grebe oksjoni pärlid võtsin ka ise seekord linti, kus on kahjuks suur taustamüra, kuid ehk on võimalik siiski midagi aru saada. Lugejateni jõuab see siiski alles siis kui koju tagasi jõuan.
Üldistused: | edit post
Anonüümne
Kolmas päev algas tõdemusega, et nädalavahetusel on rahvast rohkem. Surusime end läbi masside Fantasy Flight boksi poole, kus tegin ühe impulsiivse ostu - muretsesin mingisuguse veidra (aga odava) Cat & Fish mängu. Paistis naljakas ja isegi kui pärast ühte mängu tundub, et seda rohkem enam mängida ei taha, saab ju alati müüki panna kui "otse Essenilt ostetud lauamängu".

Läksime taaskord piiluma Wilderness mängu ning seekord oli meil õnne. Saime kohad laua taga ning üks tegelane, kes oli tulnud eemalt mängu kiibitsema, lükati ka kohe letti. Ega midagi - mäng on väga hea. 175 eurot ma küll välja ei käi selle eest, aga mängida oli mõnus, kuigi Aigaril oli lihtsalt roppu moodi õnne. Mängu idee on jõuda mängulaua ühest servast teise seal asuvasse külakesse ning püsida elus. Sellal kui me teise tüübiga raskelt ning vaevaliselt küla poole liikusime, kuhu jõudmine oli mängu lõpu tingimuseks, lippas Aigar igasuguste heade sündmuskaartide toel välejalgselt hurtsiku suunas. Üritasime iganes teda takistada, kuid isegi siis kui ta peaaegu poolsurnud oli, õnnestus tal kuidagi lõppu roomata ning mängu võit kinni panna. Tasuks hea mängu eest premeeriti teda FryxGames mälupulgaga ning anti pilet finaalmängule.

Udo Grebe oksjoni alguses tabasime loomulikult Martini esireas istumas, kuid oksjon ise oli jällegi üsna lage heade mängude poolest. Küll aga oli see täis Udo enda emotsioone: "And here's another critical shit... sorry, hit! Starting with 1 euro!". Ja nii edasi samas vaimus. Oksjoni lõpus otsustas Aigar õnne proovida loositäringutega, millel iga vise võitma pidi. Ja nii õnnestuski tal endale saada mäng House of Spirits, lisaks veel Command&Strategy ajakiri. Paistis olevat õnnelik käsi...

Kuniks läksime Wildernessi finaalmängule, kus 10 osaleja hulgast loositi välja 6 õnnelikku mängijat. Aigar kahjuks finaali ei pääsenud ning nii me suundusime veidike tusaselt tagasi miniatuuride keskele arutades endamisi, et FryxGames oleks saanud ju ka kaks finaalmängu korraldada.

Vaadanud miniatuurid üle, avastasime boksi tühja lauaga, kus keegi ei mänginud. Istusime varmalt maha, vaatamata isegi, mis mänguga tegemist on. Meie juurde tuli neiu, kes küsis, kas inglise või saksa keeles. Kui ütlesime, et eelistaks inglise, andis ta reeglite seletamise au mängu omanikule endale, kelle näol oli tegemist ühe erakordselt särava ning irooniliselt vaimuka tegelasega. Mäng ise oli Little Dead Riding Hood, reeglite poolest ääretult lihtne, kuid meeletult suure keeramise mehhanismiga. Mängu algus juba algas taoliselt. Nimelt sarnaselt Wildernessiga pidi jõudma elusalt mängulaua ühest servast teise ehk siis 4 punamütsikest pistsid vanaema maja poole kihutama läbi sünge, hunte täis oleva metsa. Juhuslikult olin mina alustav mängija, kes pidi valima endale karakteri ning siis liikuma. Võtsin maast kolm tükki ning pidin need mängulauale asetama. Ühe peal oli hunt, nii ma siis panin selle heade tavade kohaselt ja kõhklematult mängu looja ette. "You can't put it there," ütles tema. "Why not?" küsisin. "Because I'm the owner of this game." "Yeah, I know, that's why I put it there!" Mängu keskel üritasin teda segadusse ajada väitega, et ma pole üldse sinine mängija, vaid hoopis punane. Pärast seda kui ta oli käinud punasele ehk Aigarile mingi suht nõmeda kaardi ette ning avastas, et see polegi mina, haaras ta kahe käega peast kinni ja küsis: "Are all Estonias like you?" Kuid pärast mitmekordselt taolist keeramist temale kui põhivaenlasele teatas ta, et me hakkame talle üha rohkem meeldima ning küsis vahepeal oma naiselt, kas too on kindel, et nad meid ikka ei tunne. Igatahes lõppes mäng Martini võiduga, mispeale Martin läks ja ostis endale ühe nende mängu ära, küsides ka autogrammi, mida talle lahkelt jagati koos pühendusega. Seda võib näha Martini mängu pealt, mis seal seisab.

Olles tükk aega messil suht sihitult ringi konnanud, läksime Queen Games'i boksi lootuses seal Frescot mängida, kuna Martin polnud seda mänginud. Sinna jõudes avastasime aga, et Fresco on kinni, küll aga on Kingdom Builderil laud vaba. Kiirustasime kohale ning valmistusime õpetaja ootamiseks, kes seekord tuli aga päris kiiresti ning seletas isegi reegleid arusaadavalt ning lihtsalt. Ka mäng ise oli lihtne, kuigi alguses tegime kõik vigu ning põhireegel kippus meelest minema, mis ajas mind hulluks. Kuid pikapeale muutus asi arusaadavamaks ja pärast mängu lõppu (kus Aigar väga alatult võitis) tahtsime teha kohe uue mängu, mis aga ajapuudusel ära jäi. Mäng mõjus mõnele meist aga nii hästi, et Martin läks ja ostsis selle ära. Kõigest 35 euro eest.

Ja oligi päevake möödas. Leppisime homme hommikuks Martiniga uue Kingdom Questi mänguaja kokku ning läksime laiali.


Üldistused: | edit post
Anonüümne
Teise päeva hommikul jõudsime oma üllatuseks koguni enne messikeskuse uste avamist kohale. Seetõtt oli uste taga väikene, kuid täiesti talutav saba.

Mõeldes, kus messi osas Martin võib asuda, alustasime oma ringkäiku odavate mängude boksist ning liikusime messihalli keskossa. Aigar kadus kuhugi ning mina uurisin Warmachine'i, mida ka mängima kutsuti, kuid millest siiski keeldusin kartuses, et see liiga pikaks läheb. Erinevaid kaupu silitades jooksin Martinile sülle ning sealt edasi ühendasime oma väed ja läksime kõik koos luurele.

Kuniks mina vaatlesin miniatuuride värve ja pintsleid, arvutades endamisi kulud kokku, silmitsesid Aigar ja Martin joovastavate nägudega täringuid. Martin uuris neid vastu valgust nagu teemante, hea, et veel hambaga ei proovinud.

Tahtsime täna kindlasti päeva rahulikumalt võtta ning ka mõnda mängu proovida. Kuna eelmisel päeval tutvustatud Alcatraz paistis huvitav, seadsime sammud sinnapoole, kuid oh häda! Kohad oli võetud ning ei paistnud ka, et keegi oleks tahtnud hakata sealt lahkuma. Jalutasime edasi, kuni avastasime Pitchcari, kus kiiremale osalejale oli koguni auhind välja pandud. Kahjuks me nii kõrgele tasemele ei küündinud, kuid osa võtsime sest siiski kõik.

Alcatraz ei olnud endiselt vabanenud ning ma lõin sellele lõpuks käega. Suundusime taas miniatuuride maailma ning ühtlasi ka Ascensioni boksi mängima ja särke ostma. Kartsime, et viimase tegevuse hilisemaks jätmise korral võivad olla õiged suurused läinud. OK, 3XL oleks ilmselt jätkunud pühapäevani, aga ma kartsin, et S on selleks ajaks kadunud. Nüüd olen ühe ilusa särgi omanik. Järgmisel lauamänguõhtul astub uksest sisse stiilne kolmik. Oma võidust Ascensioni mängus ma enam pikemalt ei kirjutagi. See on muutunud nii tavaliseks... (evil grin).

Udo Grebe oksjonist võtsime taaskord osa, kus Udo oli seekord end ka tavapäraselt üles löönud. Laual oli rohkem mänge, kuigi mitte häid... Martini suureks kurvastuseks. Osad olid pealegi kõvast kannatada saanud - karbid lömmis, sisemus lömmis. Aigar sai siiski ühe suhteliselt odava mängu omanikuks, mis Ovele edasi läheb.

Mina seevastu kauplesin välja pildi Süüria kuninga endaga, kes enne seda rääkis, et ta tegelikult kardab natuke pildistamist ja nende üles laadimist, kuna mõnikord võib oksjonil tema käeasendi järgi jääda mulje kui Hitleri ülistajast. Pilt on nüüd aga hindamatu väärtusega.

Tahtsin kindlasti näha rootslaste Wilderness mängu, mille kirjeldus mulle BGGs enne Essenisse tulekut meeldis, kuid laua juures sellele mängule löögile ei pääsenud. Seevastu aga tegime koos FryxGames esindajaga (Martin otsustas meid alatult hüljata) Space Stationi, kus ma näitasin oma lauamängumeistritelt õpitud oskusi: 1. peksta kindlasti mängu õpetajat, 2. peksta mängurit, kes tavaliselt mängudes võidab. See õnnestus mul nii hästi, et suutsin mängu võita. Kahjuks ei pääsenud ma edasi finaali, kus oleks võidu korral mängu auhinnaks saanud. Liiga vähe mängijaid oli meie lauas (pagana Martin).

Oles teinud 10 minutilise Rumble in the House'i, läksime edasi Queen Games'i boksi, kus ühe laua vabanemisel kohe platsi võtsime. Fresco, mis sellel laual oli, nõudis 4 inimest ja nii me siis ootasime 10 min, et meiega veel keegi ühineks. Lõpuks tuligi üks paarike, kes tahtsid seda mängida ning siis ootasime juba 15 minutit mängu õpetajat, kuna sealses käras ise reeglitest midagi aru saada oli ilmselgelt võimatu. Uskumatu, 20 lauda, kuid ainult 3 õpetajat. Käisin küll kahe Queen Games'i esindaja käest küsimas, kas nad ehk tuleksid appi, kuid üks ei teadnud sest mängust midagi ja teine oli kinni. Viimaks tuli mingi tibi, kellel oli raskusi ingliskeelsete sõnade, samuti mängu sisu meelde tuletamisega, kuid lõpuks sai mängu mõte meile üldjoontes selgeks ja nii me hakkasime sellega pihta. Mäng on täitsa OK ning vastasmängijad olid samuti toredad tegelased. Poiss võttis küll asja enam-vähem nii tõsiselt kui Neeme, kuid õnneks lühema ajaga. Tema selle mängu võidu kinni ka pani.

Kell oli 6 ja kaalusime lahkumist. Tegime ühe pisikese lõputiiru, mille hulgas avastasime nii mõndagi huvitavat - 20 eurose 1853 ja Ghost Stories'e delux versiooni.

Üldistused: | edit post
Anonüümne
Lauamangud.ee tegi illustratsioonidega lühijutu 2011 a. lauamängumessist. Kuna ma pidin kirjutama, kuidas asjad tegelikult toimusid, siis tuleb väheke pikem jutt illustratsioonidega.

Messikeskuse juurde jõudes viskas Aigar mu autost välja, et ise parklasse kohta otsima minna. Mina läksin lõdisedes piletisaba lõppu, mis oli eelmise aastaga võrreldes ikka 5x lühem. Jõudsin vaevalt end seal sisse seada kui minu juurde tulid kaks sakslannat küsima, kas ma tahan messil olla 4 päeva ning edasi - kas ma oleksin huvitatud grupipiletist. Kuna ma muidugi olin, pandi kamp kokku ning enne kui Aigar parklast kohale jõudis, olin ma juba piletitega sees.

Aigari kohale jõudes seadsime sammud lettide vahele ning otsustades, et sel aastal me vähemalt esimesel päeval suurt midagi ei osta, vaid rohkem vaatame ja mängime, liikusime aeglaselt ja uudistades ringi. Rahvast paistis vähe olevat. Huvitavaid mänge paistis samuti vähe olevat. Või oli asi selles, et ikkagi 3 aasta järjest viibisime messil ning hakkasime harjuma ning liiga nõudlikuks muutuma...

Miniatuuridest rohkem lugu pidades kui mõni aeg tagasi, sai nende keskel ringi käidud ja imetletud. Mõtlesime värve osta, kuid lükkasime ka selle pühapäevale. Vaevalt need otsa saavad.

Avastasin ühe leti juures iPadid, millel mängud peal, sh Agricola, Summoner Wars, Ascension jm. Viimast proovisin isegi mängida. Ascensioni leti juures aga sattusime T-särkidest ning kahest laiendist vaimustusse. Aga ikka lükkasime ostmise edasi.

Pratchetti mängu delux versiooni nähes tilkus Aigari süda verd, kuid seda 120 euro eest ka ikkagi ostma poleks hakanud. See-eest läksime hoopis osa saama kohustuslikust programmist - Udo Grebe oksjonist. Ka see tundus sel aastal olevat lahjem ning tühjem. Grebe ei olnud oma kostüümis, mänge oli vähe ning oksjon toimus tavapärase 3 korra asemel vaid 1 kord päevas. Küll aga saime oksjonil kokku Martiniga, kes istus enne algust kohal nagu 10 euro senti ning võttis ka paari mängu juures sõna. Pildil on aga mäng, mille eest Aigar õhinal pakkumisi tegi, Ovet meeles pidades. Kahjuks läks see siiski mujale.

Edasi käisime juba kolmekesi ringi ning vaatasime hindava pilguga üle ka 1830 rongimängu, mis nägi välja erakordselt kvaliteetne ja ilus. 50 eurot me selle eest aga välja käia ei tahtnud ning kuna Martin otsustas jääda üht sõjamängu vaatama/kuulama ja me ei jaksanud teda oodata, tegime oma tavapärast ringi: miniatuurid, odavad mängud, Fantasy Flight. Ja jälle uuesti - miniatuurid, odavad mängud...

Naljaka välimusega mänge oli palju. Samuti igasuguseid delux variante. 7 wondersil olid laual üüratult suured komponendid. Sellest võib mingit aimu ehk ka pildilt saada, kus on võrdluseks toodud kõrvalolev pastakas.

Pärast 8 tundi ringi kõndimist, kusjuures mitte ühtegi korda me ei istunud ega mänginud midagi, hakkasid jalad tuld lööma ning kaalusime äraminekut. Tegime küll korra peatuse soomlaste boksis, kus mõtlesime mängida, kuid selgus, et laual olev mäng on hoopis mingi prototüüp, mida keegi õpetama ei tulnud, niisiis liikusime edasi väljapääsu poole.

Ligi tund aega otsisime Valley Games' boksi, kuid seda me ei leidnudki. Paistab, et teda messil polegi seekord. Kella 6 ajal lahkusime messilt hotelli suunas, võttes nõuks homme aega rohkem istudes veeta ja mängida. Tänane päev läks nagu rohkem liikumisele ja kaalu kaotamisele.

Üldistused: | edit post
Anonüümne
Battlestar Galactica nimi on kuulus ja enamikule teada. Aga seda telesarja tõttu, mistõttu suur osa inimestest ei teagi, et on tehtud ka selleteemaline lauamäng. Battlestar Galactica on paljude lauamängurite lemmikmäng oma põnevuse, riugaste ja ootamatuste tõttu. On nii koostööd kui vastuhakku, kriiside lahendamist kui paranoiat. Mis selle mängu aga mõnele mängijale veel nii võluvaks teeb, on allpool kokku võetud.
Battlestar Galactica

Mängu mitmekesisust tutvustab Kristjan.

Lühitutvustus.

Battlestar Galactica on samanimelise telesarja põhjal loodud lauamäng, kus sarnaselt sarjale kehastavad mängijad kosmoselaeva meeskonna liikmeid. Nende hulgas on aga reeturid, kes kogu üritust saboteerida üritavad.

Kuna mäng on väga tugeva temaatikaga, siis ei saa mängust rääkida ilma selle taga peituvat lugu tutvustamata. Nimelt on Battlestar Galactica sarja ja ka selle lauamängu sisu järgmine: inimesed lõid kunagi kõrgetasemelised robotid, kes aga oma loojatele vastu hakkasid ja nende juurest ära põgenesid, et hiljem hävitava rünnakuga tagasi tulla. Nüüd põgenevadki alles jäänud inimesed väheste varude ja ühe lahingulaevaga - Battlestar Galactica - Cylonite eest. Cylonid on vahepeal aga suutnud areneda nii kaugele, et osad mudelid on täielikult inimestega sarnased ja seda lausa füüsiliselt viimse detailini. Ja otse loomulikult on nad inimeste sekka imbunud, et neid saboteerida ja nad Cyloni sõjalaevastikule kätte mängida.

Nagu ka telesarjas, on osad mängijatest Cylonid, seda aga varjatult - kes mingit rolli mängib, loositakse rollikaartide põhjal välja ja jääb vaid mängija enda teada. Nii on võimalik Cylonist mängijal abivalmi inimesena kehastuda ja hoopis mõne teise mängija suhtes kahtlusi õhutada, ise samal ajal salaja inimeste ponnistusi saboteerides.

Seda, et mängu temaatika tugev on, kinnitab ka minu enda kogemus selle mänguga. Nimelt olin mänginud seda ca 10 korda, enne kui sarja vaatasin. Ja kui sarja nägin, siis tundus mulle, et ohoo kui hea telesari on lauamängu põhjal tehtud! Tegelikult aga oli ju vastupidi.

Kuidas seda mängitakse?

Mäng toimib nii, et mängu alguses valib iga mängija ühe tegelase keda mängida ja lisaks loositakse ka varjatult tema roll - inimene või Cylon. Inimeste võidu nimel on vaja jõuda sihtpunkti - Koboli nimelisele planeedile ilma, et ressursid otsa saaksid või inimesi Cylonite poolt hävitataks. Selleks tuleb inimestel oma laevaga FTL (faster than light travel) hüppeid tehes reisida 8 distantsiühiku kaugusele ja siis sooritada veel üks viimane hüpe.

Nagu sarjaski, kummitab seda ponnistust aga pidev saboteerimine Cylonite poolt ja Cylnoni sõjalaevastike rünnakud. Cylonitest mängijad võidavadki siis, kui inimestel sihtpunkti jõudmine ebaõnnestub.

Lahendatud on see nii, et iga mängija saab enda käigu ajal teha ühe liikumise ja ühe tegevuse - tegevus võib olla näiteks mõne laeval oleva asukoha aktiveerimine või käest mõne tegevuskaardi välja mängimine. Iga mängija käigu lõpus aga tõmmatakse kriiside kaardipakist üks kaart, mida siis mängijad lahendama peavad asuma - kas on tekkinud leke veehoidlas, ellujäänud vajavad päästmist, Cyloni viirus on pardaarvutites valla pääsenud või on juhtunud midagi veel hullemat. Kriis lahendatakse enamasti skill checki tehes - selleks on kaardi peal näidatud positiivsena ja negatiivsena mõjuvad värvid. Vastavat värvi skill kaarte käest lauale mängides (enamasti pilt allapoole ning siis enne avaldamist segades) üritatakse nõutud summa jagu kaarte kokku saada - iga kaardi puhul on oluline tema värv ja numbriline tugevus. Et paranoiat tekitada, tuleb kaks kaarti alati "saatuse" pakist, kuhu on eelnevalt igast võimalikust värvist kaks juhuslikku kaarti segatud.

Kriiside lahendamise teeb keeruliseks see, et kaardid on piiratud ressurss ja igat kaarti annab ka teisteks eesmärkideks kasutada - näiteks enda käigu ajal tegevusena mängida või siis käiguväliselt teiste abistamiseks mängida. Erinevat tüüpi skill kaarte saavad mängijad enda käigu alguses vastavalt oma tegelaskuju erisustele ja kaarte ei ole kunagi piisavalt, et kõiki kriise lahendada. Seda enam, et Cylonist mängijad võivad neid skill checkide puhul salaja vastu mängida. Käigu lõpus selgub ka see, kas FTL seadme valmisolekut suudeti suurendada või mitte. Iga natukese aja tagant on võimalik uus ülevalguskiiruseline hüpe sooritada, mis aga nõuab seadme taaskordset laadimist mitme käigu jooksul. Kui hüpe sooritatakse, siis suudetakse eest ära põgeneda ka Battlestar Galacticat ründama tulnud Cylonite laevade eest. Seda aga ainult seniks, kuni nad tagasi tulevad.

Cyloni sõjalaevade vastu saab sõdida nii Battlestar Galactica pardalt kahuritega kui ka väikeste hävitajatega avakosmoses, mida saavad osad mängijad ka mehitada - nimelt need kes on piloodi rolli valinud. Lisaks pilootidele on võimalik mängida veel mitmeid erinevaid tegelaskujusid. Üheks nendest on president, kes langetab osad tähtsamad otsused ning omab ka Quorum kaardipaki näol teatavat võimu ja lisavõimalusi. Alati on keegi mängijatest ka admiral, kes omab kontrolli tuumalõhkepeade üle, teeb samuti osad tähtsamad otsused ning hüppe ajal saab kahe võimaliku sihtpunkti vahel salaja "parima" välja valida. Mis tema arust parim on, sõltub juba sellest kas tegemist on inimesega või varjatud Cyloniga. Avalikustatud Cylonid enam inimeste rolle täita ja salaja saboteerida ei saa, küll aga saavad nad Cyloni vägesid abistada ja sedasi Cylonite võidu nimel inimeste vastu mängida.

On selles mängus ka strateegiat?

Ikka on. Kuna seal on õnnefaktorit nii kaartide kui ka täringu näol, siis tihti tulebki otsuste langetamisel lähtuda sellest, mis tõenäoliselt juhtuda võib, kui üks või teine valik teha. Tihtipeale viib kaval planeerimine ka heade kombinatsioonideni, millega ühest või teisest tekkinud takistusest üle saada.

Kuna tegemist on koostöömänguga, kus võidab kas üks või teine meeskond, ongi tähtis oma meeskonna võidu nimel koostöö tegemine oma tiimikaaslastega. Kes aga tiimikaaslased on, tuleb deduktsiooni kasutades või teisi mängijaid lugedes välja selgitada. Kui Cylonist mängija on osav bluffija, siis see ei pruugigi õnnestuda enne, kui ta ise oma rolli kõige ootamatul hetkel avaldab.

Tihtipeale on mängus ka usaldusel suur roll - kui teist mängijat Cylon olemises kahtlustatakse, siis ei saa ka talle vastutusrikast ülesannet anda, mis võib teinekord inimeste võidu nimel väga oluline olla. Liigne paranoia võib inimesed hukatusele viia ja samuti võib ka liigne usaldamine mängu hetkega kõvasti Cylonite kasuks keerata. Cylonina on oluline oma sigadusi õigesti ajastada ja tihtipeale on kasulik ka enne mängu lõppu oma roll avaldada ning avalikult inimeste vastu tegutseda.

Nagu paljudes teistes lauamängudes, võib ka siin esimestel mängukordadel osa mängu strateegilisest sügavusest märkamata jääda ja alles hiljem avastada, et tegelikult on igal otsusel, kaardi kasutamisviisil ja valikul ka oluline tagajärg.

Miks see mäng sulle meeldib?

Esiteks sellepärast, et tegemist on koostöömänguga, mis tähendab väga palju mängijatevahelist suhtlemist ja nõu pidamist. Aga eriliselt heaks teeb mängu just see, et koostöömäng on ta vaid osaliselt - alati on keegi reetur ja lisab seega mängule pinget ja põnevust. Vastasmängijaid on ikka huvitavam üle kavaldada kui mängusüsteemi. Pealegi tekitavad varjatud rollid ka palju paranoiat ja psühholoogilist pinevust - on vaja välja selgitada, keda usaldada ja keda mitte ning samal ajal võita teiste usaldus, et siis inimene olles paremat koostööd teha või Cylon olles inimesi kõige hävitavamal hetkel reeta.

Lisaks on mäng väga temaatiline ja pea iga kord jutustab mäng ühe eepilise loo sellest, kuidas inimesed lõputuid takistusi trotsides siiski napilt pääseda suudavad või siis Cylonite väed nad napilt peatada suudavad. Kui mängijad loosse ja oma rolli sisse elavad, siis suudab mäng väga hästi endasse haarata ning pakkuda põnevat elamust ootamatute ja lõbusate seikadega.

Ka taasmängitavuse väärtus on mängul tänu kriiside juhuslikkusele väga hea - kunagi ei tea, mis ees võib oodata. Samuti lisab psühholoogiline pool sügavust ja varieeruvust - Cyloni ja inimeste rollid jagatakse juhuslikult ja erinevad inimesed mängivad rolle erinevalt. Ja nagu rollide mängimisega ikka, isegi sama inimene võib sama rolli erinevalt mängida. It never gets old. :)

Kui tihti sa suudad Cyloni mängus ära arvata?

Sellega on olnud nii pihta- kui ka möödapanekuid, aeg-ajalt ikka õnnestub. Sõltub ka mängija bluffimisoskusest ja sellest, kui hästi ma teda tunnen.

Mängul on psühholoogilist poolt küll, aga samas mitte näiteks nii palju kui hundimängus, kus reeturi ära aimamine on mul veidi paremini õnnestunud. Battlestar Galacticas on palju mängumehaanikaid ja iga mängija käik on ikkagi tema enda otsustada. Mõnikord tehakse teiste mängijate soovitustest erinevalt ka lihtsalt sellepärast, et mängijale endale tundub see valik parem ja selle peale võivad teised teda Cylon olemises kahtlustama hakata. Ka ise olen sellisel põhjusel kedagi Cylonina hakanud kahtlustama, kuigi ta tegelikult ei olnudki.

Mõnikord on Cylon võimalik välja selgitada ka puhtalt dedukstsiooni teel. Näiteks kriisi lahendamisel, kui kasutatakse käesolevaid kaarte ja mängitakse need nägu allpool lauale ning seejärel segatakse. Kui selgub, et vastumängitud kaarte on palju, saab sellest omad järeldused teha, arvestades seda, kes selliseid kaarte oli võimeline mängima.

Kas algajal on mängus lihtsam olla Cylon või inimene?

Kindlasti inimene, sest Cylonil on mitmed erireeglid ja neid mängu ajal küsima hakates paljastab mängija tahes tahtmata oma tegeliku rolli. Kui reeglid on juba selged, siis on tegelikult Cylonina veidi lihtsam võita, kuna mäng viskab ilma Cylnoist mängijate abitagi inimeste eduteele ohtralt takistusi (oleneb ka sellest kas ja milliseid mängulaiendeid kasutatakse).

Millist rolli sulle endale kõige rohkem meeldib mängida - Cylonit või inimesi?

Mõlemat on huvitav mängida. Inimesena on huvitav teisi pinnida ja süüdistada Cyloniks olemises ning vaadata, kuidas nad reageerivad ning sellest omad järeldused teha. Samuti on inimeste jaoks mängu veidi raskem võita - seega on inimesena mängimine omaette väljakutse ja võitmine eriti rahuldust pakkuv. Ka koostöö teiste inimestega annab hea meeskonnatöö tunde.

Cylonit aga on huvitav mängida, kuna tuleb käiku panna bluffimisoskus ja kuigi usalduse võitmine on mõlemal puhul oluline, on Cylonina võimalik mõnel hetkel usaldust väga kurjasti ära kasutada. Ja kuna ma päris elus olen hea inimene (vähemalt enda arust), siis on vahelduseks väga lõbus mängida tõeliselt kurja tegelast, muahahaha! :)

Battlestar Galactical on mitu laiendit. Kas need annavad mängule ka midagi juurde?

Jah, mängule on tõepoolest lühikese aja jooksul kaks laiendit välja antud. Nad annavad üht-teist juurde küll, kohati isegi liiga palju. Ehk siis teisisõnu on mõlema laiendi puhul tegemist suurekarbilise laiendiga, kuhu on pandud hulk häid ideid ja ka paar liigset täiendust või muudatust, mis tunduvad lisatud olevat vaid sellepärast, et suur laiendikarp oma hinda õigustaks ja pooltühjaks ei jääks. Õnneks on laiendite loojad sellest ka ilmselt ise aru saanud ja kõik need kahtlased ideed valikuliselt kasutuselevõetavaks teinud.

Esimeses laiendis, nimega Battlestar Galactica: Pegasus Expansion, tuli juurde hulk tegevuskaarte, uued tegelased, keda mängida ja teine lahingulaev Pegasus, mida saab nii Cylonite rünnakute ajal põhilaeva asemel ohverdada kui ka seal olevaid uusi asukohti tegevustena kasutada. Minu jaoks aga on esimeses laiendis üleliigseteks osaks New Caprica, mis teeb mängu kõvasti pikemaks ilma eriti midagi huvitavat mängudünaamikale lisamata. Õnneks saab laiendit ka ilma selleta edukalt kasutada. Samuti rikub mängu ära see, kui mängida valikulist Cylon Leaders mänguvarianti - Cyloni liidrit võib isegi huvitav ise mängida olla (ma pole seda kunagi mänginud), aga kõigi teiste mängijate jaoks solgib see mängu ära, kuna selle mängija suhtes kaob paranoia, et kas ta on inimene või Cylon. Isegi kui juhtub, et tema salajane võidutingimus eeldab inimeste võitu, sigatseb ta ikkagi inimeste vastu ja seda kogu mängu vältel avalikult.

Teiseks laiendiks on Battlestar Galactica: Exodus Expansion, kus peale lisandunud tegelaste ja tegevuskaartide on üheks peamiseks uuenduseks Cylon Fleet, mis muudab mängu päris palju ja õnneks paremuse poole (kuigi ka baasmäng on juba väga hea). Nimelt ei tule Cylonite sõjalaevade rünnakud enam üllatusena kriiside pakist, vaid kogu aeg on näha, kuidas vägi koguneb ja siis korraga inimestele kaela hüppab. Sellega seoses on ka pilootide elu põnevamaks muudetud, kuna nendest sõltub inimeste ellujäämislootus rohkem kui varasemates mänguversioonides. Ka rollikaartide jagamisele on huvitavaid lisavõimalusi lisatud. Järjekordselt on aga ka midagi üleliigset lisatud - nimelt Ionian Nebula mänguvariant, mille puhul toimub kogu mängu jooksul mingi veider tokenite korjamine ja mängu lõpufaasis nendega midagi pimesi oksjoni pidamise sarnast - asi mis sellesse mängu eriti hästi ei sobi minu meelest.

Veidratest täiendustest hoolimata on laiendid igati väärt kraam ja ise mängingi viimasel ajal mõlema laiendiga, kasutades neid variante, mis laiendite loojatel hästi välja on kukkunud. :)
Anonüümne
Et millest siis alustada? Sünnipäeva kui sellise jätaks vahele, sest nagunii polnud tegelikult selle tähistamiseks õige päev ja eesmärgiks oli hoopis rahvas kokku saada ja mängida. Ja rahvast oli nii palju nagu sõjamängulaagris. Fantastiline, et kõik kutsutavad leidsid aja kohale tulla. Kahju ainult, et õigel hetkel ei tulnud pähe teha üks grupipilt, kuhu ka haruldased isendid oleksid peale jäänud.

Kuniks rahvast veel vähe oli, võeti ette mäng Blackbeard, kinnitades mittemänginutele selle olevat hea lihtsa mängu. Tagajärjeks oli meeletu lappamine reeglites ning Martin sai endale vastumeelsete mängude nimekirja uue mängu. Blackbeard lõppes Martti võiduga (of course), kusjuures mina kui ohtlikuim vastane elimineeriti. Kuna mängu lõpp saabus siiski üsna ootamatult, saavutasin auväärse teise koha ligi 30ne punktiga tänu Martti susserdamisele ning ülejäänud pidid leppima 1-10 punktiga. Mäng, mida peaks ja tahaks kindlasti veel mängida, kuid millele paistab olevat järjest keerulisem mängijaid leida. Samas on see nii mõnegi arvates tükk maad parem kui Merchants & Marauders, mis oleks nagu lasteversioon Blackbeardist.

Külaliste arv jõudis haripunkti ning mina läksin süüa tegema. Mängijad jagunesid osavalt laudade vahel ära ning vähemalt üks grupp mängis terve ülejäänud päeva vaid ühte mängu - Gears of War. Teisel laual nägin korra Cadwallonit ning kolmandal Ascensioni. Kolmanda laua vaidluse nägin ka ära. Nimelt Kristjan, kes mängib mänge seltskonna ning mängumõnu pärast, teatas Neemele, et mängida ainult võidu pärast on igav. Ning üldse, mis on parem - kas lugeda BGGst võidustrateegiaid enne või pärast mängimisi? Enamus pooldas seisukohta, et parem on jõuda ise mingi tulemuseni, mitte üle võtta teiste strateegiaid puhtalt selleks, et iga hinna eest võita. Ma ei usu, et Neeme sellega üldse kunagi nõustuks, kuid igatahes kui ma mingi hetk tuppa tagasi läksin, oli laua ümber vaikus. Tõenäoliselt osapooled leppisid üksteise veidrustega. Mina mahtusin tagasi tulles veel ainult Giantsi mängima, milles panin suurejooneliselt võidu tasku.

Pärast Giantsi tekkis uus vaidlus - mis edasi saab. Mina tahtsin kangesti Brassi mängida, kuna olen seda tihti Marttilt tellinud, kuid mis pole kunagi lauale jõudnud. Teised tahtsid mängida midagi lihtsamat, nt Draculat. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et kõigepealt Brass ja siis Dracula (ehk siis viimaseni ei jõutudki).

Martti saatis teises lauas igatsevaid pilke Brassi poole, kuniks me mängu setupi tegime ning Neemele ja Kristjanile reegleid meenutasime, kes olid viimati mänginud seda kuskil aasta tagasi. Aigar meenutas veel ka minu mingit väga juhuslikku kunagist võitu, kus ta oli kindel, et ma olin teinud mingi kurja plaani tema vastu. Samuti meenutas ta Martti võite, kes teab alati täpselt, mida ta teeb. Kõnealune isik hüüdis küll toa teisest otsast, et ta on süütu, kuid seda me keeldusime uskumast.

Ülejäänud mäng me seletasime reegleid veel ainult Neemele, kes ei suutnud kuidagi aru saada, mis toimub. Seetõttu venis pooleteisetunnine mäng kolmetunniseks. Külalised lahkusid, k.a. mängu omanik, kuna meie ikka veel uniselt silmi pilgutades mängulauda põrnitsesime ja Neeme järgi ootasime. Martti oli enne lahkumist veel palju strateegiasoovitusi andnud, tehes mängu Neemele veel raskemaks. Kristjan ja Aigar paistsid vahepeal tukkuvat, mina aga meenutasin sõjamängulaagris Kaareliga mängitud Brassi, mis sarnanes kohutaval kombel selle praegusega. Aegluse tõttu.

Neeme meeletuid mõtteponnistusi vaadates kippus jubedalt juhe kokku jooksma, kuid lõpuks saabus siiski kauaoodatud lõpp ning üllatuslikul kombel mina võitsin mängu. Ma võitsin nii Neemet kui Aigarit! Elu tundus kohe nii ilus, mida rikkus vaid üks mõte - kardetavasti ei usu nüüd vist enam keegi, et ma seda juhuslikult võidan.

Kell oli küll palju, kuid kellelgi polnud midagi kiire Ascensioni vastu. See oli tõesti kiire ning kuna oli juba järgmine päev, siis lõppes ka minu õnn mängudes, sest mängu võitis Aigar. Pärast seda läksime magama, kusjuures Neeme üritas püüdlikult diivanist ja tugitoolist mugava voodi meisterdada. Kristjan, kes oli sunnitud põrandal magama, tähendas, et vähemalt hommikuks oli tugitool kõrvale jäetud. Ühtlasi oli neid mõlemaid vahepeal üles ajanud raske mürtsatus samas toas, nii et nad kahtlustasid juba zombisid. Aigar aga arvas, et see oli kõigest kass, kes hüppas aknalaualt põrandale - loom, kes peaks olema hiilimises meister ning imepehmete käppadega.

Eelmisel õhtul oli Martti R lubanud hommikul 11 ajal tagasi olla ja nii me siis alustasime kuskil 10 paiku kiire Roborallyga. Oi, see oli põnev. Aigar oli valinud teema, kus liivakell oli mängus, nii et kõik pidid oma programmeerimisega hakkama saama poole minuti jooksul. Kahtlustan, et see stsenaarium valiti Neeme pärast, aga see mõjus kõigile üsna värskendavalt. Igatahes läks jubedaks sahmimiseks ning kaarte tundus iga käigu alguses hirmus palju olevat. Kuni hetkeni, mil kõik olid vigased, kaarte vähe, nii et lõpuks jäi aega ülegi. Neeme tekitas endale süsteemi ja mängis lahtiste kaartidega, kuna muidu läks tal programmeerimine küll kiiresti, kuid ajas järjekorra sassi.

Olles poolteist tundi madistanud, kusjuures ma pidin üle ühe käigu power downi tegema, oli selge, et Neeme võidab. Ta liikus rahulikult viimase punkti poole, kuna meie keerutasime kõik alles teise punkti juures ega saanud sealt kuidagi minema. Kes sõitis lindi peal, ega saanud maha, kes lükati lihtsalt üle ääre, kes seisis rahulikult mitu käiku laserite vahel. Kuid ainuke, kes üritas kaval olla, oli Urmas, kes veeres Neemele vastu.

Ma küsisin hiljem Urmaselt, miks ta ometi sinna läks kui ta pidi hoopis teise punkti jõudma. Urmas tähendas, et ta tahtis lihtsalt ringiga minna, kuna meie vahelt polnud võimalik läbi minna. Igatahes kui Neeme astus viimase punkti peale, tuli teisest suunast Urmas, kes lükkas ta sealt jälle maha. Kuna Neeme oli ülejäänud kaardid pannud suht suvaliselt, kukkus ta lõpuks veel üle ääre.

Neeme alustas eelmisest punktist uuesti ning kõige kitsamas kohas sattus taas Urmasega vastamisi. Nagu Neeme tähendas - oli kitsas, keerata polnud kuskile ja nii elimineeriti Neeme robot mängust. Ta võttis küll sama roboti ja hakkas täiesti algusest peale, kuid kartuses, et ta võib tõesti ka niimoodi võita, läksin mina ja lõpetasin mängu ära. Tõsiselt eepiline ja lõbus mäng.

Kuna Martti R oli viimaks saabunud, võtsime ette uuesti Giantsi, kus mul seekord läks äärmiselt kehvasti tänu Kristjani riugastele. Kuniks tema kõik oma kujud püsti sai, olin mina jõudnud valmis ehitada vaid ühe ja nii polnud neid punkte ka kuskilt võtta. Kuid mängu võitis siiski hoopis Martti R, kel läks ka järgmises mängus väga hästi - Tulipmanias.

Ma pole seda kunagi õieti osanud, kuna aktsiatega manipuleerimine ja võimaluste nägemine läheb minust suht suure kaarega mööda. Seekord paistis küll, et läheb kenasti, kuid õnnetute kokkusattumiste tõttu läksid nii Aigar kui Martti R minust ette. Nojah, aga vähemalt on kiire mäng.

Kuna paistis veel olevat aega ühe kiire mängu jaoks, võeti ette The Kids of Carcassonne, mida Andreas eelmisel päeval keeldus kategooriliselt mängimast. Ma olen seda mänginud siiani vaid lastega, kuid peaks mainima, et täiskasvanutega on see hoopis teine. Mitte, et seal oleks mingi eriline strateegia või midagi (kuigi tänu strateegiale ma selle mängu võitsin), kuid asi on selles, et lapsed mängivad lihtsalt ja oma võidule. Täiskasvanud üritavad iga hinna eest teistele keerata, mis teeb ka enda võitmise keeruliseks.

Pärast mängu lõppu haaras Martti R kahe käega peast kinni ning hakkas arutama, kus ta küll mängus vea tegi. Tegi isegi mängulauast pildi, et selle üle hiljem kodus järele mõelda ning oma käike analüüsida.

Ja oligi pidu läbi. Kuidagi ootamatult, kuid enne sai kõigilt lubadus võetud, et varsti näeb jälle. Juba lauamänguõhtul, kus saab varsti ka minu kingitusi mängida - Carson Cityt ja DungeonQuesti. Aitäh!
Üldistused: | edit post
Anonüümne
18xx ehk rongimängud on ühed karmimad mängud mängulistis. Mitte ainult seepärast, et seal on nii palju jändamist aktsiate ja firmade ostmise/müümise/vahetamisega, vaid seal on meeletult jändamist ka teiste mängijatega. Kuid on inimesi, kes on sellest vaimustuses ning kellel ei saa nende mängimisest kohe kuidagi küllalt.

18xx
Oma mängukogemustest räägib Neeme.


Lühitutvustus.


18xx mängud on tegelikult väga lihtsad. :) Olgu, ma tahtsin seda lihtsalt öelda, tegelikult see pole muidugi tõsi. :)

Neis mängudes on omajagu reegleid, aga see pole üldjuhul probleem, sest kui mõni selline mäng juba ette võetakse, siis kindlasti leidub keegi, kes on nõus algajatel naha üle kõrvade tõmbama ja enne seda ka pisut reegleid selgitama.

Jättes detailid kõrvale, on mängu põhimõtted siiski lihtsad. Sa ostad raudteefirmade aktsiaid, püüad mõne firma üle kontrolli saavutada ja kui see on sul õnnestunud, siis juhid selle firma tegevusi nii hästi või halvasti kui oskad. Raudteefirmad omakorda ehitavad raudteed, ostavad ronge, teenivad raha reisijaid vedades ja maksavad õnnelikele omanikele dividende. Vahel sa tahad ka mõne firma aktsiaid müüa ja vahel isegi mõne firma põhja lasta. Kõik selleks, et omaenda rahapakki kasvatada ja samal ajal kaasmängijatele kaikaid kodaratesse loopida.

Millele peaks mängu alustades esmalt tähelepanu pöörama?

Ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et ma ei ole eriti tugev 18xx mängudes, nii et minu soovitustest on ehk ainult päris algajale natuke kasu.

Minu number üks reegel kõigis rahaga seotud mängudes on väga lihtne - raha mängu alguses on rohkem väärt kui raha mängu lõpus. :) Tegelikult kehtib see üldse kõigis mängudes, sest igas mängus on olemas mingisugune raha ekvivalent. Paljud mängijad seda reeglit ei tea ja sel juhul on neid lihtne võita. :) Seega, kui sul on valida, kas arendada firmat, mille president sa oled või võtta raha välja, siis 99% juhtudel on mängu algul kasulikum raha välja võtta. Sest raha välja võttes on võimalik see uuesti investeerida ja omakorda kasumit tootma panna. Mängu lõpupoole see reegel enam ei kehti, sest 18xx mängudes on tegelikult tegemist bütsantsilike reeglitega pseudoaktsiaturuga, kus muuhulgas omandatavate aktsitate arv on piiratud.

Väga oluline mängu alguses on ka jätta peale erafirmade oksjonit alles piisavalt raha, et käivitada mõni raudteefirmadest. Kui näiteks firma käivitamiseks on vaja, et vähemalt 5 aktsiat on välja ostetud ja odavaim võimalik aktsiahind firma alustamiseks on 65 raha, siis on vaja firma käivitamiseks vähemalt 325 raha. Kui see eeldus on täidetud, siis üldiselt tasub krabada mõni võimalikult kallis erafirma, sest erafirma on üldjuhul võimalik hiljem raudteefirmale 100% kasumiga maha müüa.

On sul välja kujunenud oma kindel strateegia või tekib see jooksvalt?

Ma üldiselt püüan mingi kindla strateegia järgi mängida. Kui see ebaõnnestub, siis üritan uue strateegia leida. :)
Millist strateegiat kasutad?

Ega mul väga palju muud polegi lisada. Võimalusel püüan aktsiavoorus mitte viimane tegutseja olla, sest siis saavad kõik teised järgmises aktsiavoorus enne mind aktsiaid osta/müüa. Tegelikkuses see aga ei kipu eriti õnnestuma, kuna mul kipub olema alguses rohkem raha kui teistel ja seega saan/tahan rohkem osta/müüa. Paraku saab 18xx mängudes ainult ühe aktsia korraga osta.

Mängu lõpupoole läheb mul tavaliselt hoopis kehvemini, sest ma tavaliselt olen oma firmadest liiga palju raha välja kantinud ja nad on viletsamas seisus kui teiste firmad. Ja raudteede ja jaamade ehitust ei oska ma ka adekvaatselt planeerida. Tahaks muidugi teha nii, et minu rongid pääsevad igale poole ja vastaste omad ei pääse, aga üldjuhul läheb just vastupidi. :)

Ma eelistaksin tegelikult täiesti vaba aktsiaturgu, ilma mingite tobedate piiranguteta. :) Aga siiski, ka sellisel piiratud kujul, on ikkagi tegemist väga huvitava mänguga.

On nendes palju aktsiatega manipuleerimist?

See oleneb mängijatest. Kes tahab manipuleerida, sellel on see võimalus olemas.

Aktsiaid müües nende hind langeb, aga ostes ei tõuse, seega on võimalik konkurentide aktsiaid ostes ja seejärel kohe neid müües nende hinda langetada. Hinna langetamine on põhiliselt oluline mängu lõppu silmas pidades (aktsiate väärtus läheb mängija varade hindamisel lõpus arvesse) ja firmade käigujärjekorra manipuleerimisel (kallimad firmad saavad enne käia kui odavamad).

Kas algajale mängurile on need 18xx mängud keerulised või kergelt õpitavad?

Keskmine, ma arvan. Hästi mängida on keeruline, halvasti mängida lihtne. :)

18xx mänge on väga palju. Mille poolest need üksteisest erinevad?

Internetis on olemas erinevuste tabel. Neid erinevusi võib olla kõvasti, aga üldiselt on need ikkagi detailides. Laias laastus on need mängud kõik väga sarnased.

Muidugi mina olen kokku puutunud ainult mõnedega neist. Kui mul kõik meeles on, siis olen siiani mänginud 1830, 1844, 1856, 1889, 18FL, 18AL, 18Scan, 18EU.

Sa oled öelnud, et 1844 meeldib sulle kõige rohkem. Miks just see?

Seal on mitmeid täiustusi võrreldes teiste 18xx mängudega, mis minu meelest teevad mängu veelgi paremaks. Näiteks aktsiavooru käigujärjekord sõltub konkreetselt sellest kui palju kellelgi raha on, seega on võimalik enamasti valida ise endale sobiv koht järjekorras. Teistes mängudes sõltub sinu koht järjekorras pigem teistest mängijatest, mis on natuke totter minu meelest.

Samuti on seal võimalik osta 100% firma aktsiatest, mis mulle samuti meeldib. Ja vabal turul olevad aktsiad langetavad aktsiahinda, mis on samuti huvitav mehhanism. Pealegi on seal erineva suuruse ja omadustega firmasid, mis teeb firmade valimise paindlikumaks ja põnevamaks. :)

Hetkel mulle meeldib ka 1830 päris hästi, kus küll 1844 moodi uuendusi pole, aga kus nii erafirmad kui ka raudteefirmad on väljavaadete poolest väga ebavõrdsed ja sellega tekib väga huvitava dünaamikaga mäng.

Ma ise tahaks näha küll hoopis realistikuma aktsiaturuga 18xx mängu, aga ma pole kindel, et see kunagi juhtub. Näiteks võiks aktsia hinna määrata puhtalt nõudmine ja pakkumine, mitte mingi veider kunstlik pseudosüsteem nagu praegustes mängudes. Samuti võiks dividendide maksmine olla täiesti vaba, s.t. igal ajal ja suvalises koguses. Firmad võiksid saada laenu võtta (ok 1856-s saabki teatud määral). Aktsiate ostmisel ja müümisel ei tohiks ka mingeid piiranguid olla. Ja firma ei tohiks saada dividende vabale turule müüdud aktsiate eest (kes tahaks olla aktsionär kui firma kõik dividendid endale jätab? :))

Kas need mängud on paremad rohkema või vähema arvu mängijatega?

Ma arvan, et iga strateegiamäng on tegelikult parem vähema arvu mängijatega, sest suurem mängijate arv tekitab rohkem juhuslikku "müra" ja kaob võimalus asju ette planeerida. Aga teisest küljest võib see juhuslikkus ja "müra" mängu vahel just huvitavamaks teha. Nii et minu jaoks on mõlemad variandid head. :)

Seega mul mängijate arvu osas tegelikult eelistust ei ole, aga ma tean mängijaid, kellele selline kaos kindlasti rohkem meeldib ja nemad tahaksid just võimalikult suurema arvu mängijatega seda mängida.

Kas mõnikord on võit või kaotus tulnud mängus ka kuidagi ootamatult, planeerimatult?

Jah, on ikka. Mängu alguses ma üldiselt planeerin võita ja kui siis kaotus tuleb, siis on see täiesti planeerimatult. :) Vastupidist pole küll olnud. :)

Aga on mõnikord mängu lõpp ootamatult tulnud?

Ei, üldiselt mitte. Ühes mängus üks algaja organiseeris end pankrotti kohe mängu alguses, aga ma ei saa öelda päris, et see liiga ootamatu oleks olnud. Aga jah, ma polnud selleks siiski valmistunud ja kahjuks ei võitnud. ;)

Kusjuures tore asi selle juures, et kui see mängija, kelle nime me siinkohal ei maini :), oleks pisut teistmoodi asja organiseerinud, oleks ta võinud pankrotti minnes mängu ka võita. :) 18xx mängudes on see nimelt võimalik, et pankrotistunud mängija varad on kõige suuremad ja ta võidab (mängija pankrot üldiselt lõpetab mängu).
Anonüümne
Sõjamängud on inimestele kuidagi vastumeelsed. Üldjuhul arvatakse, et need on liiga keerulised, vägivaldsed ja pikad. Osad on seda tõesti, kuid leidub ka erandeid. Allolev mäng on just üks taolistest eranditest.

Maria
Oma mõtteid mängu kohta annab edasi Aigar.

Mängu lühitutvustus.

Kõige lühemalt öelduna on Maria 3-le inimesele mõeldud sõjamäng, kus tegevus toimub Austria pärilussõja aegadel (ehk siis 18. sajandil). Üks mängija on õnnetu Maria Theresa, ehk siis Austria, teine mängija juhib Austriat ründava Prantsusmaa ning Baieri vägesid ja kolmas on nö. kahestunud isiksus - samaaegselt võitleb ta Austria liitlasena Prantsusmaa vastu ning samas juhib ka Preisi vägesid Austria vastu.

Kuidas seda mängitakse?

Mängu alguses saab igaüks vastavalt oma mängitud poolele mõned kindralid ja hulga väeüksuseid, mille ta siis oma kindralite vahel ära jagab. Edasine mängumehaanika on aga ülimalt lihtne: kõigepealt tõmbab mängija omale teatud hulga kaarte (kõigil osalevatel riikidel on see kogus erinev), kontrollib ega tema kindralid vägedega moonavankrist liiga kaugel ole, kui ei, siis väed liiguvad (liikumise reeglid on kõigil vägedel-kindralitel samad) ning vajadusel ka sõdivad. Seda kõike tehakse kindlas järjekorras.

Erandina on aga Austrial kasutada kaks husaaride üksust, kelle peamine ülesanne ongi võimalusel vaenlaste varustusteid läbi lõigata ja seeläbi nende tegutsemist piirata. Nimelt kui selgub käigu alguses, et mõnel sinu kindralil on varustustee katkenud, kaotab ta kohe oma vägedest ühe üksuse ning samuti ka võime linnasid vallutada. Väike, kuid ülimalt oluline nüanss Austria kasuks, millele esimestes mängudes eriti tähelepanu pöörata ei osanudki. :)

Võidutingimus on kõigil osapooltel sama: peab saama teatud hulga linnasid enda kontrolli alla - nõutav kogus on aga osapooliti erinev.

Millistele asjaoludele tuleb siin mängus veel olulist tähelepanu pöörata?

Erinevaid nüansse, mida on kasulik meeles pidada, on siin mängus tegelikult mitmeid. Esmatähtis on vaadata, millisesse kaardimasti sa oma eesliinil paiknevad väed paigutad - sest mida vähem sul mingit konkreetset masti käes on, seda suurema tõenäosusega sa lahingu korral korraliku hävingu osaliseks saad. Samas tuleb aga silmas pidada ka teiste lahinguid: kui näiteks Austria peab Preisimaaga maha pika ja verise lahingu risti mastis, on Prantsusmaal hea Austriaga omakorda ristis võidelda, kuna Austria käsi on tõenäoliselt sellest mastist suhteliselt tühi.

Siinkohal tasubki ära seletada kaardimastide roll Marias. Nimelt koosneb käigu alguses tõmmatavate kaartide pakk nö. "tavalistest" nelja masti mängukaartidest, kus ka üksikud reserv-kaardid (jokkeri analoogid) sees on. Mängulaud on omakorda jaotatud ruutudeks, kus igale ruudule vastab üks kindel kaardimast - ning lahingu korral tohid kasutada vaid seda kaardimasti, millises ruudus olevas linnas sa parajasti viibid. Samas on võimalik, et kõrvuti asuvad linnad asuvad eri mastide mõjutsoonides - nii et sellisel juhul toimuks lahing ühel poolel näiteks ärtut, teisel aga ruutu masti kasutades.

Lahing ise on aga elegantselt lihtne: konflikti korral võrreldakse kõigepealt kummal poolel on suurem vägede hulk. Seejärel on väiksema väehulga omanikul võimalik käest välja käia kaarte, mille väärtused liidetakse tema väe suurusele - ning seda senikaua kuni väe suurus ületab vastase oma. Seejärel on vastasel omakorda võimalus kaartide abil oma väge teisest võimsamaks ajada ning see kordub senikaua, kuni üks pool ei suuda või ei taha enam rohkem kaarte välja käia ning peab kaotuse vastu võtma. Niimoodi kontekstist väljakistuna võib taoline lahingumeetod tunduda kuidagi primitiivse kaardiladumisena kuid mängu kestel on tegemist üsnagi pingelise võitlusega - kas tal on veel üks kaart või mitte?

Kaardid pole aga mitte ainult sõdimiseks vajalikud - nende abil on võimalik mõjutada ka riikidevahelist poliitikat. Nii võib näiteks tekkida olukord, kus mängu alguses Preisimaa liitlaseks olev Saksimaa hakkab Inglismaa, Austria ja Hollandiga moodustama nelik-allianssi, mille korral muutuks ta hetkega hoopis Austria liitlaseks ning suure tõenäosusega on Preisimaa sellisele sammule kohe väga-väga vastu. See on muidugi vaid üks näide, iga käiguvooru alguses võetakse kaardipakist juhuslikult kaks poliitilist sündmust, millele seejärel riigid panuseid tegema hakkavad. Panuseks saab iga riik valida käest ühe kaardi ning paneb selle tagurpidi vastavasse alasse. Kui kõik osapooled on oma kaardi valinud, avalikustatakse need - ning suurima väärtusega kaardi asetanud riik saab passida (kui kumbki sündmus teda ei huvita) või valida ühe sündmuse ning otsustada, kas see toimub või mitte. Kui tema on passinud või otsuse teinud, valib/passib väärtuselt järgmise kaardi asetanud riik - ja seda niikaua kuni kas mõlemad sündmused on otsustatud või kõik on otsustanud/passinud.

Ning lisaks saab kaartide abil omale iga kolme käiguvooru tagant sõjaväge juurde värvata. Arvestades aga, et mäng kestab maksimaalselt 12 vooru, pole neid võimalusi just eriti meeletult - nii et sõjaväe elushoidmine (ehk "kaotamise kunst") on siin mängus suhteliselt kõrges hinnas.

Miks see mäng sulle meeldib?

Mulle meeldib lihtsus mängumehaanikas ning minu hinnangul on see mehaanika Marias elegantselt lihtsalt lahendatud. Reegleid on vaid 10 lehekülje jagu ja illustratsioonidega, kellelgi pole käes salajasi sündmuskaarte ega missioone, kõik toimuvad sündmused on avalikud, juhuslikkus on viidud miinimumini (täringuid ei ole) - see võimaldab keskenduda lahinguväljale ning sealsetele manöövritele ja üksteise ülekavaldamisele. Strateegia "ehitan sinust võimsama armee ning sõidan siis sinust üle" siin lihtsalt ei toimi.

Millised on sinu strateegiad?

Saada enda kontrolli alla võimalikult kiirelt võimalikult palju linnasid, hoides samal ajal kaotused minimaalsed. :) Eks need strateegiad sõltuvad kõigepealt suurenisti sellest, kellena mängida. Austria puhul näiteks tuleb esimene aasta lihtsalt kuidagi vastu pidada, Prantsusmaa saab aga Baieri vägede abil päris jõudsalt edasi liikuda. Oma osa on ka alguses kätte jagatud kaartidel - kui satub kätte hea mast, on ehk võimalik kohe mängu alguses mõni võidukas rünnak teha.

Mängu keskel on erinevaid faktoreid tegelikult veelgi rohkem: mida teevad vastased ja kui palju nad hiljuti mingit masti kaarte kulutanud on, milline on hetkel poliitiline olukord ja mida oodata on, milline on endal käes olevate kaartide hulk ja kvaliteet. Ehk siis erinevalt keskmistest eurokatest pole siin kindlat võiduni viivat teed (või vähemalt mina pole seda veel leidnud), sest väga palju sõltutakse teistest mängijatest. Iga strateegia on seega täpselt nii hea, kui palju vastased sul seda realiseerida lasevad. :)

On seda võimalik mängida ka inimesel, kes pole varem sõjamängudega kokku puutunud?

Otseloomulikult. Ma ei julge küll lubada, et ta kohe võitma hakkab, kuid peale paari mängu pole seegi enam võimatu. Inimesi millegipärast hirmutab termin "sõjamäng", samas ma tean päris mitmeid eurokaid, mille reeglid on Mariast keerulisemad: Vinhos, Automobile, Brass, Le Havre, Puerto Rico või siis hoopis suvaline 18xx seeria mäng. Erinevate üksuste omadusi pole vaja meeles pidada, laual on liigutada vaid paar-kolm kindralit - ma julgeks algajale soovitada pigem seda kui mõnda dicefest'i.

Kui pikalt Maria kesta võib?

Nii ja naa. Mäletan, et kord selgus võitja isegi pisut vähem kui kahe tunniga - muigasime tookord, et jäime isegi Power Gridile alla. Keskmiselt võiks aga kolmekesi mängides arvestada siiski 3-4 tunniga, kui mõni mängijatest keskmisest pikemalt mõtelda armastab, siis isegi kauem.

Milline on su võitude/kaotuste suhe ses mängus?

Ummm... palju kibedaid kaotuseid, vähe magusaid võite. :)

Milline on olnud kõige magusam võit?


Ma pakun, et see võis olla minu kõige esimene mäng (nii et ka juba esimesel mängul on siiski võitmine võimalik :P) ning seda siis Austriaga. Mängu alguses küll hoiatati mind, et Austriat pidavat väga keeruline olema algajal mängida, kuid sellest hoolimata õnnestus teised üle kavaldada.

Iroonilisel kombel on aga kõige paremini meelde jäänud hoopis üks hale kaotus, kuid seda hoopis toimunu dramaatilisuse tõttu. Tegemist oli viimase mänguvooru viimase mängija (Martti) viimase lahinguga minu vastu. Kui selle lahingu oleks võitnud mina, oleks kogu mängu võitnud kolmas mängija, Martin, samuti oleks ta võitnud mängu siis, kui Martti oleks saanud vaid väikese võidu. Mina olin juba ammu võidukonkurentsist väljas, Marttil oli aga ainsaks võiduvõimaluseks tookord minu kindral kapitaalselt kasti panna - see oleks võimaldanud tal militaarse saavutuse abil ühest markerist veel lahti saada ning seeläbi mäng ise ära võita. Ma ei mäleta küll, mis mastis võitlus toimus, kuid sobivaid kaarte mul käes oli, seega võtsin võitluse vastu. Muidugi olid Martti väed minu kindrali ka siis ümber piiranud, nii et ega tal taktikaliselt taganeda kuhugi olnudki - võitlus käis elu ja surma peale. Martin jälgis pingeliselt, kuidas kumbki pool kordamööda kaarte välja käis - ja mida kauem see lahing kestis, seda pingelisemaks olukord läks - kellel enne kaardid otsa saavad. Paraku läks nii, et Marttil oli täpselt üks kaart rohkem, millele mul enam vastata midagi polnud... ja nii ta viimasel hetkel Martini nina eest võidu ära noppiski. :)

Kas algajale mängijale on ka mõned mängusoovitused?

Ära lenda hurraaga peale, valmistu hoolikalt lahinguks. Austriaga mängides kasuta võimalikult palju husaare. Teiste riikide puhul manööverda oma vägedega nii, et Austrial ei õnnestuks husaare kasutada. Jälgi mida teised teevad, eriti millises mastis lahinguid peetakse. Linna kaitsmiseks ei pea sa linnas sees olema - vali positsioone! Muuda oma võimalik suur häving parem napiks kaotuseks. Õpi "kaotamise kunsti". :)
Anonüümne
Warmachine'i ei peeta üldjuhul üldse lauamänguks, vaid lihtsalt vingete miniatuuridega sõdimiseks. Tõestamaks, et see on siiski midagi enamat kui laste tinasõduritega mängud, sai tehtud allolev intervjuu.
Warmachine
Mängust ja selle maailmast räägib Heiki
. Ning ühtlasi aitäh piltide eest.

Kõige algus ja mä
ng ise.

Oli aeg, mil ma arvasin, et must ei saa kunagi miniatuurimängurit. Olen paar korda elus proovinud neid tuntud sünge fantaasia ning tuleviku mänge, jah, neid kõige tuntumaid, ning korduvalt pettunud. Need on olnud kõige viletsamat laadi disainid - komplekssed reeglid ning triviaalsed otsused. Sünge tuleviku mängu uusima raamatu isegi ostsin ning müüsin pärast läbilugemist rahalist kahju kandes maha - taipasin, et selle reeglid on lihtsalt halvad ning auklikud.

Samamoodi arvasin vana rollimängijana, et mind huvitab narratiiv, kindlasti mitte reeglid ning mitte mingid jubinad, olgu need siis plastikust või metallist. Soovisin mängudes korraks pageda teise maailma ning uskusin, et vaimusilmas tuleb see palju paremini välja kui füüsilisi juppe abivahendina kasutades.

Olen paar korda varemgi sattunud üritusele, kus miniatuure värviti, suurema juhendamiseta. Viimasel sellisel pettusin oma oskustes selliselt, et tegin otsuse selles oskuses osavaks saada. Mängurina oli selleks muidugi vaja leida ka sobiv mäng. Mängu ma leidsin - ja oi veel millise!

Warmachine on (toona) väikese Seattle’i firma Privateer Pressi poolt 2003. aastal välja lastud miniatuurimäng. Mängijad kontrollivad ühe Immoreni mandril tegutseva fraktsiooni sõjasalka, enamasti mitte enam kui 10-15 mudelit (skirmish-skaala, samas on viimastel aastatel hakatud pakkuma ka suuremate armeedega mängimise formaate). Fraktsioonideks on vabadustarmastav Cygnari kuningriik, Khadori punastes värvides põhjamaalased, endine Cygnari protektoraat ning sügavalt religioosne Menoth, Cryxi surnumanajad, Retribution of Scyrah vihane haldjasekt ning kõigist konfliktidest võitjana väljuvad palgasõdurid. Caeni maailm on keskaegne fantaasiamaailm, mis on avastanud arenenud mehhaanika ning aurujõu ning kombineerib seda maagiaga (kokkuvõtteks siis mechanika). Sellisel tehnoloogial põhinevad hiiglaslikud poolintelligentsed tehismasinad warjack’id, keda on suutelised kontrollima vaid eriväljaõppe ning -eeldustega isikud, warcaster’id.

Maailm võib meeldida või mitte (mulle meeldib), kuivõrd ta ei ole ei selge ulme- ega fantaasiaklišee. Kõige lähedasem nimetus on steampunk, kuid ka viimasest jääb puudu aurupungis algselt sisaldunud mässumeel valitseva korra vastu - Warmachine’i maailmas, Raudsetes Kuningriikides (Iron Kingdoms), on võimude tasakaalu ja poliitiliste intriigide poolest enam ühist kõrgfantaasia suurte kuningriikidega. Siiski on ka “headel” võimudel oma tumedad küljed ning häbiväärsed lood...

Iron Kingdoms on algselt olnud rollimängumaailm, üks esimesi, mis tuli välja Dungeons & Dragons 3.0 väljalaskega 2000. aastal. Warmachine’i turuletuleku ajaks oli seega maailm juba sissetöötatud ning rikkalik. Miniatuurimängude maailmas, millest enamik sureb paari aasta jooksul välja, võib selle maailma edulugu pidada imelapseks - jõutud on toimivate üleilmsete turniiride ning vabatahtlike võrgustikuni, kogutavate action-figuurideni ning varsti tuleb välja arvutimäng.

Mängumehhaanika on samuti omanäoline - või vähemalt oli omal ajal omanäoline, sest vaadates uuemaid miniatuurimänge nagu Malifaux, on selge, et paljud on asunud vähemalt osaliselt Privateeri põhimõtteid kopeerima. Mäng sisaldab peaaegu eurolikke planeerimise elemente, igale sõjamängule tuttavat riskihaldamise elementi ning Magic: the Gatheringu taolist eriomaduste kombinatsioonide ekspluateerimist.

Küsin nagu inimene, kes mängust kui sellisest õieti midagi ei tea. Kuidas seda mängitakse?

Üldiselt olen jõudnud tõdemuseni, et paberil ning ilma et mängu käepärast oleks, ei ole erilist mõtet reeglitest ja mängitavusest rääkida. Antud juhul ehk on tõesti paslik erand teha, sest eks Sina ja enamik Su lugejaid on lauamängurid ning ehk miniatuurisõjamängu formaat on midagi uut ja huvitavat.

Mõlemal mängijal on vaja armeed või sõjasalka. Armee võib kumbki mängija ise koostada nendest miniatuuridest, mida mängija õigemaks peab (kas siis välimuse või omaduste poolest). Sõjasalga juht (warcaster) tuleb kaasa “tasuta”, ülejäänute eest tuleb maksta punktidega. Näiteks võidakse kokku leppida, et mängitakse 25-punktine lahing - selline peaks hiljemalt kahe tunniga ühele poole saama. (Mängu starterid on 11-punktised ning isegi mõnevõrra lihtsustatud reeglitega on nendega vähemalt 10 mängu põnev mängida).

Nii nagu punktides, lepitakse kokku ka stsenaariumis. Enamiku stsenaariumite võidutingimuseks on vastase warcasteri elimineerimine, mille kõrval võib olla muid eesmärke. Warcaster’i elimineerimine on omapäraseks “äkksurma” tingimuseks - põhimõtteliselt on mõeldav esimese käiguga mäng võita, kui vastane on oma üksused mitte just kõige läbimõeldumalt paigutanud. Samas põhimõtteliselt võib olla ka stsenaarium, kus warcaster’it üldse pole.

Kuivõrd warcaster’id on ühed tugevamad “nupud” mängus, soovid enamasti teda siiski sündmuste keskele tuua, hoolimata riskist mida sellega võtad. Nimelt iga käigukorra alguses paigutab warcaster oma maagilise väe, fookuse (Focus), laiali warjack’idele ning säilitab osa loitsudeks. Siiski saab fookust paigutada vaid teatavale kontrollkaugusele. Samuti on igal warcaster ühekordselt kasutatav eriti tugev eriomadus (Feat), mis õigesti ajastatuna sageli otsustab mängu käigu.

Pihtaviskeid ning vigastuste tekitamist visatakse 2D6-viskega, mille tõenäosuskõver on küll selge, kuid nagu iga Settlers of Catani mängija teab, pakub sageli vanduma ajavaid üllatusi. Tõenäosusi saab siin erinevate eriomadustega parandada, samuti saab mõningate üksuste viskeid buustida (boost), kulutades selleks fookust. Buustimine lisab buustitavale viskele ühe täringu.

Üheks oluliseks elemendiks mängu juures on maastik, mis iseenesest mänguga kaasa ei tule. Metsade, küngaste, ehitiste taha varjumine võib anda nii eeliseid kui ka muutuda selles võrdlemisi agressiivses mängus kaotajate kilpkonnastrateegiaks. Seetõttu on jätkuv mängimine motivatsiooniks maastiku järjepidevale juurdemeisterdamisele. Maastikule paigale asetatud kenasti värvitud armee sütitab tule igaühe silmis, kes südames on veel häbitult kümneaastane poisike.

Kas ka siin mängus on olemas erinevad strateegiad?

Huvitav küsimus. Mõistagi on, ja palju! Mäng koosneb paljudest rasketest taktikalistest otsustest, piiratud ressurssidest maksimaalse väljapigistamisest, kuid loomulikult ohjavad neid suuremad kaalutlused, millest lähtutakse juba oma armee planeerimisel. Üheks suureks otsustuseks ongi see, millist warcaster’it kasutada. Sellest sõltub sageli ka see, kas sinu armee on tugevaim ootamatutes ümberpaigutustes või lühikeses, kuid hävitavas kaugrelvatules.

Strateegia valik siiski sõltub ka vastase tundmisest ja tema armee tundmisest. See mäng läheb järjest paremaks sama vastase vastu mängides, kelle eelistusi ning kiikse juba tunned. Samuti peab lisaks oma armee eriomadustele teadma ka vastase üksuste omadusi - vastupidisel juhul ootavad sind kindlasti halvad üllatused. Informatsioon on küll kaartidel ning avalik, kuid kindlasti võimaldab eelnev tutvumine teha mängu käigus paremaid otsuseid.

Kas algajal mängijal on parem seda mängida teise algajaga või kogenud mängijaga?

Ütleksin, et mõlemal on omad eelised. Peamine küsimus on, kellega, st milliste isiksuseomaduste vastu mängid.

Pean oluliseks kõigepealt välja tuua Privateeri mängude viienda lehekülje põhimõtted, nn Page 5, mängu filosoofia. Põhimõtted nagu “Play like you’ve got a pair” (tõlkimatu sõnademäng), “Give no quarter and expect no in return” (ära anna armu ega ka oota seda), “Come heavy or not at all” (tõlkimatu sõnademäng) jne viitavad kõik sellele, et tegemist on agressiivse mänguga, mis nõuab omalaadset sõdalase aukoodeksit. Pole õige kaevelda millegi üle, mida vastane tegi, kui seda tehti reeglite piirides. Õige on talle see järgmises mängus tagasi teha.

Kui mängida esimesi mänge kogenud mängijaga, siis oled kindlasti suuresti tema võimuses. Mina ei pea õigeks mängu õpetades algajat tuustida samal kombel kui kedagi, kes mängu hästi tunneb. Samas see on ahvatlev ning seda tuleb arvatavasti ette. Pean õigemaks osutada kasulikumatele võimalustele ning potentsiaalsetele lõksudele, et vastane saaks teha paremaid valikuid. See on õppimise protsess, mille käigus kogenud mängija teeb reeglid sulle arusaadavaks ning sujuvaks. Reeglid võimaldavad enam-vähem kõike teha, mis pähe tulla võiks - värvikas näide on näiteks, et warjack võib käega haarata muust mudelist kinni, seda korra ümber pea keerutada ning siis see lahinguväljal kuhugi heita. Küsimus on pigem, millised tingimused selleks täidetud peavad olema, milline täringuvise peab õnnestuma jne. Narratiivne ning visuaalne, kino-taoline pool aga on Warmachine’is tugev ja see peaks kohe esimestest mängudest selgeks saama.

Algaja vastu on mängida eeldatavasti küll “võrdsem”, kuid sel juhul esineda võivate paratamatute eksimuste tõttu reeglites ei saa ma ka seda tingimata soovitada, kui on mitu valikut. Alati aga valikut ei pruugi olla ning sellisel juhul pole ka sellele midagi ette heita. See mäng on piisavalt robustne, nõnda et ei lähe iga eksimuse peale täiesti katki.

Oluline tegur mängu õppimise juures on see, et kogu info on avalik - alati võib paluda teise mängija kaarte ning neid vaadata. See võimaldab soovi korral situatsiooni ja võimalusi üsna põhjalikult vaagida.

On sul endal olemas mingid kavalad võidule viivad nipid või kujuneb kogu olukord jooksvalt mängulaual?

Ütlen kohe, et peamine vastane on mul väga tugeva taibuga ning mängib lihtsakoelist, tugeva turvise ning ründevõimega Khadori armeed. Tema vastu ma väga sageli ei võida - minu Cygnari tüübid jäävad kurnamissõjas lihtsalt paratamatult alla. Kui mul teda õnnestub võita, siis ikka suurema sõjakavaluse teel.

Loomulikult on olemas kavalad nipid, ennekõike on need Magic: the Gatheringuga sarnased kombinatsioonide ekspluateerimised. Lihtne näide: Cygnari warcaster Markus ‘Siege’ Brisbane’il on loits nimega Fox Hole, mis tekitab maasse teatava kaevikutaolise augu. Selles augus olemise tulemusena suureneb selles olijate kaitsevõime ning nad ei blokeeri nägemisvälja (Line of Sight). Mis aga saab siis, kui ma ei tee seda loitsu mitte enda üksuste kaitsmiseks, vaid kukutan kaevikusse vastase üksused, mis blokeerivad ründeliine vastase warcaster’ini? Kui Siege’i raketipüssiga ning muude abistavate üksustega warcaster’it tulistada, võibki võit mulle kuuluda! Sedasorti kombinatsioonid siiski ei too pikas plaanis väga suurt edu, ikka tuleb midagi uut välja mõelda.