Nagu pealkirigi ütleb toimus 28.01-30.01 Lelle Rahvamajas lauamangud.ee poolt korraldatud lauamängulaager.
Meie jõudsime kohale kella 7 paiku ning leidsime eest juba paar ringi sagivat inimest. Kolm tohutut lauda täideti ühtlase kihina lauamängudega ning valik võis alata.
Mingi veidra juhuse tõttu said kõik lauad hõivatud erinevate mängudega, kuhu meie Annika ja Andreaga enam ei mahtunud. Seetõttu võtsime meie oma esimeseks mänguks... pokkeri. Veidi naljakas oli küll alustada lauamängulaagris hasartmänguga, kuid kuna teisi see huvitas, siis tuli žetoonid lagedale võtta ning kaardipakist jokkerid eemaldada. Olles tutvustanud kahte naisinimest pokkeri põhitõdedega alustasime mängimist, mille keskel Andrea üritas järjekindlalt oma "rahast" lahti saada. See õnnestus nii hästi, et meie Annikaga hõõrusime juba käsi, lootes kiiret lõppu, kuni Andrea tegi järsu kannapöörde ja võitis kogu mängitud žetoonid tagasi. Siis vabanes õnneks lauatäis rahvast ning ma panin kergendusega pokkerikomplekti kokku.
Kuna ruumid, mis meie käsutusse anti, olid suured, siis seetõttu olid need ka päris jahedad. Nii et kui alguses ei tahetud eriti kampsuneid ära võtta, siis pikemaajalise istumise järel olid osadel juba jopedki seljas. V.a Ove, kes tundis end T-särgis täitsa mõnusalt. Ent pikapeale läks ruum soojemaks, inimestel meel lõbusamaks ning tegevused aktiivsemaks. Välja ilmusid erinevate jookidega pudelid, keedeti teed ja toodi välja küpsised, šokolaadid jm näksimine. Laudadele võeti tugevamat mõtlemist nõudvad mängud ja kuigi kell hakkas lähenema juba 10le, ei paistnud keegi seda segavaks asjaoluks pidama.
Mina osalesin järgmise mänguna oma isiklikus lemmikus Giantsis, mis lõppes Annika napi võiduga. Siit selgub, et ei tasu oma mänge teistele ikka liiga hästi õpetada. 7 Wondersis läks paremini ning selles mängus saan end tõesti juba tunda võimsa ja võitmatuna. Kui aga vabaneti taas teistest laudadest, sai kokku Thebese seltskonna, milles Ove kõikidele pika puuga ära tegi. Eks see ole ka selline õnnemäng suuresti.
Kell oli 3 öösel kui võeti ette London kui mitte-eriti-palju-mõtlemist-nõudev mäng ja kui kell 4 pakiti lahti Acquire, siis ma tundsin, et mulle aitab. Ronisin tuppa, kus pidin ööbima ning üritasin kellegi jubeda norskamise saatel uinuda. See õnnestus nii hästi, et ma kuulsin täpselt, millal teised magama saabusid ja kuidas vahepeal teises ruumis midagi röögiti.
Öö läbi kestva norksamise tõttu oli hommikul poole 10 ajal väga keeruline ärgata. Kuid olles maast lahti saanud ning ka teised jalule ajanud, läksime sööma, kus kuulsin igasuguseid põrutavaid uudiseid. Nimelt, et Acquire kestis kella 6ni öösel ning see on muutunud nüüd Martinile sama vastumeelseks mänguks kui RoboRally. Et Civilization kestis umbes sama kaua, mis lõppes ainult tänu Kristjani vihastamisele, kes nördinult ning sajatusi taeva poole lendu lastes lauast enne võitja selgumist lahkus. Selles mõttes oli isegi kahju, et nii vara magama läksin, kuna nii palju huvitavaid emotsioone läks kaduma.
Pärast hommikusööki alustasid elukutselised sõjamängurid optimistlikult Friedrichi, rahulikuma meelelaadiga inimesed aga Vinhost. Ülejäänud osalejad jaotasid end mugavalt lühemate mängude vahele ära. Vinhos on mänguna väga hea, kuid reeglite kohapealt jube. Kaarel, kes seda mänginud polnud, pidi kuulama minu ja Neeme segast selgitamist, kuna Andreas hiilis sellest osavalt kõrvale. Üritasin küll Aigari moodi loogilises järjekorras tegevusi kirjeldada, kuid aeg-ajalt lõikas Neeme sisse, kes täpsustas seda, teist ja kolmandat, nii et mul kippus järg käest minema. Lõpuks aga sai kõik räägitud ning Kaarel õnneks on ülihea taibuga tegelane, mida tõestas juba ka tema koht antud mängus. Minul pole igatahes varem nii kehvasti läinud kui seekord.
Lõuna jõudis kätte, kuid Friedrich kestis. Hakkas juba sarnanema sõjamängulaagriga, kus toimus üks mäng päevas. Pärast lõunat võtsin pealtvaatajana Friedrichi laua taga koha sisse, kuna see pidi "kohe-kohe Kristjani võiduga lõppema". Mäng aga kestis ja minul tuli täis kõhu ning magamata öö tõttu uni peale. Läksin viskasin end tunnikeseks siruli ja lootsin, et kui üles ärkan, siis saab mõne mõistliku mänguga ühineda.
Toibusin mingi kisa peale ja läksin lootusrikkalt kohale, kuid pilt oli peaaegu sama, mis magama minnes. Kõik mängud, mis mu lahkumisel laual olid, kestsid edasi. Ainult High Frontier juures oli märgata muutust. Nimelt oli minu mälu järgi seal alguses mängimas 5 inimest, kuid tagasi tulles oli järgi vaid 2. Hiljem kuulsin, et kõik ülejäänud olid lihtsalt juba mängu algusjärgus mängimisest loobunud.
Uimerdasin ringi, kuni lõpuks Friedrich läbi sai ning ette võeti suhteliselt lühike mäng Chinatown. See oli isegi täitsa tore mäng, kuigi alguses peale vaadates meenutas oma olemuselt Acquiret, mis Martini silmad pöörlema pani. Ent suhtlemist oli palju ja nii võis üle terve saali kuulda meie hüüdeid: "Kes tahab pesumasinat? Pakun kalu! Kellel on teemaja??" jne. Mängu lõppedes avastasime, et varsti on jälle söögiaeg ning võtsime ette taas 7 Wondersi, mis lõppes minu ja Martti viigiga. Seejärel kõmpisime sööklasse kohale, ehkki kõhud polnud vist eriti kellelgi tühjad.
Sööklas küsisin pärast sööki kaasa kaks termosetäit kohvi, kuna meenus eelmine õhtu, kus isegi need, kes tavaliselt kohvi ei joo, tundsid sellest puudust. Kaarel aga, arvates, et sellest on vähe, nuias perenaiselt välja terve paki kohvi, et laagris ise juurde keeta. Nendevaheline vestlus kujunes aktsiamängu sarnaseks ning seda ilmestasid veel eriti pealtvaataja hõiked kõrval: "Mina teie asemel seda pakki alla 10 euro ära ei annaks!"
Laagrisse tagasi jõudes alustasime Libertéga. Erinevalt Aigarist ja Marttist ei tunne mina selle mängu suhtes nii suurt vaimustust. Lisaks olen ma alati jäänud viimasele kohale. Seekord sain küll suuresti tänu Kaareli mängustiilile teise koha, kuid mäng jääb endiselt minu jaoks kuivaks. Ent Liberté juures avastasin ma äkki Kaareli ja Neeme tohutu sarnasuse. Nimelt kuskil mängu keskel kuulsin üllatusega, et ma pidavat võitma. Loomulikult ma ei võitnud, vaid võitis see, kes seda ütles, kuid ajusopis meenusid sarnased situatsioonid ühe teise mänguriga.
Seesama sarnasus hakkas aga eriti välja lööma järgmises mängus - Age of Industry. Kell oli pool 1 öösel, kuid Kaarel, kes polnud seda mängu varem mänginud, mõtiskles iga oma käigu juures ligi 5 min, tegi siis oma sammu ära, et see kohe jälle tagasi võtta ja nii see kestis, kuni mu kannatus oli tõsiselt katkemas. Kardan, et suuresti tänu meeletule tüdimusele ma ei jaksanud enam eriti mõelda, mis tagas ka äärmiselt viletsa koha mängus. Hämmastaval kombel ei olnud Marttil lõpus eriti parem seis. Võidu ei pannud siiski ka mitte Kaarel tasku, vaid hoopis Aigar, kes ilmselt suudab oma mõtlemise värskena hoida ka kõikide venitamiste kiuste.
Kell hakkas 2 saama ning ma kaalusin juba magama minemist, kuid teised arvasid, et ühe lühikese mängu võiks siiski lõpetuseks teha. Olin hirmus skeptiline selle suhtes ning eriti veel siis kui öeldi, et järgmine mäng olevat lihtne. Kuid pärast Ascensioni reeglite kuulamist pidin tunnistama, et mäng on tõesti lihtne. Seda tõestas ka minu võit.
Kell oli kõigest 2 kui me magama läksime ning ehkki meie tuppa oli jäänud vaid paar inimest, oli seal endiselt ka norskaja. Kuid tänu magamatusele ei seganud norskamine see öö peaaegu üldse ning ärgata oli veel raskem kui eelmine hommik. Hommikul tegi esimesena silmad lahti Aigar, siis mina ning avastasime õudusega, et kellaaja järgi peaks me juba sööklas istuma. Läks lahti kiireks rapsimiseks ning suurde saali astudes nägime, et praktiliselt kõik veel magavad. Ainult Neeme nägi välja, nagu oleks ta just ärganud ning Kristjan ilmus vastikult puhanud ning erksa ilmega teisest toast välja. Üritasin Andreast raputamisega üles ajada, kuid see ei liigutanudki. Ärkas hoopis Andrea, kellele tegin siis ülesandeks Andreas maast lahti ajada ning läksin Märti togima, kes küsis segaselt, kas kell on juba tõesti nii palju. Vähehaaval tõusid kõik uimaste nägudega üles, kuid Marttit ja Martinit ei suutnud me hoolika otsimise järel leida. Eeldasime sellest seda, et nad juba söövad ning varsti võis näha unist salka söökla poole rühkimas.
Martti ja Martin juba lõpetasid söömist kui me kohale tormasime ning irvitasid mõnutundega kui rääkisime, et olime kõik sisse maganud. Pressisime hommikusööki alla ning kuulasime Neeme ja Kaareli vaidlust mängude teemal, mis läks sujuvalt üle poliitikale. Tagasi rahvamaja poole minnes vaatasime, kuidas nad koos ees läksid, ise kätega vehkides ning teineteisele midagi elavalt seletades.
Kuivõrd laagrist lahkumine pidi toimuma 3-4 ajal, ei saanud mingit väga pikka mängu ette võtta. Ja kuna pooltel meist oli huvi Inca Empire ära proovida, löödi see üksmeelselt lauale üles. Mängul polnud väga viga, ehkki Aigar läks suhteliselt alguses juhtima ning sinna ette ta jäigi. Meil Andreasega toimus võitlus kolmanda-neljanda koha vahel ning pärast pikka rabelemist Andreas võitis kahevõitluse. Omapärane ja lihtne mäng ning mängiks veel, kuna nüüd ma juba tean, mida ma valesti tegin.
Kuna kell oli juba päris palju, sai viimase mänguna ette võetud Before the Wind, mis pidi olema lühike ja põnev kaardimäng. Selle mänguga tõestasin, et päris lootusetu juhtum ma pole ning mõningase heitluse järel panin esikoha kinni.
Siis oligi aeg liikuma hakata. Tegime saali korda, pakkisime mängud jälle kastidesse, kuulasime Neeme nördinud avastust, et viimasel ööl olid alusmatid vabalt saadaval, kuid tema magas ikka paljal põrandal, irvitasime Andrease autot, millel olid saapajäljed miskipärast katusel ning lehvitasime ülejäänutele. Koju jõudes avastasime, et toas on 8 kraadi sooja ning nagu ikka pärast taolist laagrit võttis vastu veider tühjusetunne. Ega midagi - varsti peab vist uue sõjamängulaagri korraldama.
Meie jõudsime kohale kella 7 paiku ning leidsime eest juba paar ringi sagivat inimest. Kolm tohutut lauda täideti ühtlase kihina lauamängudega ning valik võis alata.
Mingi veidra juhuse tõttu said kõik lauad hõivatud erinevate mängudega, kuhu meie Annika ja Andreaga enam ei mahtunud. Seetõttu võtsime meie oma esimeseks mänguks... pokkeri. Veidi naljakas oli küll alustada lauamängulaagris hasartmänguga, kuid kuna teisi see huvitas, siis tuli žetoonid lagedale võtta ning kaardipakist jokkerid eemaldada. Olles tutvustanud kahte naisinimest pokkeri põhitõdedega alustasime mängimist, mille keskel Andrea üritas järjekindlalt oma "rahast" lahti saada. See õnnestus nii hästi, et meie Annikaga hõõrusime juba käsi, lootes kiiret lõppu, kuni Andrea tegi järsu kannapöörde ja võitis kogu mängitud žetoonid tagasi. Siis vabanes õnneks lauatäis rahvast ning ma panin kergendusega pokkerikomplekti kokku.
Kuna ruumid, mis meie käsutusse anti, olid suured, siis seetõttu olid need ka päris jahedad. Nii et kui alguses ei tahetud eriti kampsuneid ära võtta, siis pikemaajalise istumise järel olid osadel juba jopedki seljas. V.a Ove, kes tundis end T-särgis täitsa mõnusalt. Ent pikapeale läks ruum soojemaks, inimestel meel lõbusamaks ning tegevused aktiivsemaks. Välja ilmusid erinevate jookidega pudelid, keedeti teed ja toodi välja küpsised, šokolaadid jm näksimine. Laudadele võeti tugevamat mõtlemist nõudvad mängud ja kuigi kell hakkas lähenema juba 10le, ei paistnud keegi seda segavaks asjaoluks pidama.
Mina osalesin järgmise mänguna oma isiklikus lemmikus Giantsis, mis lõppes Annika napi võiduga. Siit selgub, et ei tasu oma mänge teistele ikka liiga hästi õpetada. 7 Wondersis läks paremini ning selles mängus saan end tõesti juba tunda võimsa ja võitmatuna. Kui aga vabaneti taas teistest laudadest, sai kokku Thebese seltskonna, milles Ove kõikidele pika puuga ära tegi. Eks see ole ka selline õnnemäng suuresti.
Kell oli 3 öösel kui võeti ette London kui mitte-eriti-palju-mõtlemist-nõudev mäng ja kui kell 4 pakiti lahti Acquire, siis ma tundsin, et mulle aitab. Ronisin tuppa, kus pidin ööbima ning üritasin kellegi jubeda norskamise saatel uinuda. See õnnestus nii hästi, et ma kuulsin täpselt, millal teised magama saabusid ja kuidas vahepeal teises ruumis midagi röögiti.Öö läbi kestva norksamise tõttu oli hommikul poole 10 ajal väga keeruline ärgata. Kuid olles maast lahti saanud ning ka teised jalule ajanud, läksime sööma, kus kuulsin igasuguseid põrutavaid uudiseid. Nimelt, et Acquire kestis kella 6ni öösel ning see on muutunud nüüd Martinile sama vastumeelseks mänguks kui RoboRally. Et Civilization kestis umbes sama kaua, mis lõppes ainult tänu Kristjani vihastamisele, kes nördinult ning sajatusi taeva poole lendu lastes lauast enne võitja selgumist lahkus. Selles mõttes oli isegi kahju, et nii vara magama läksin, kuna nii palju huvitavaid emotsioone läks kaduma.
Pärast hommikusööki alustasid elukutselised sõjamängurid optimistlikult Friedrichi, rahulikuma meelelaadiga inimesed aga Vinhost. Ülejäänud osalejad jaotasid end mugavalt lühemate mängude vahele ära. Vinhos on mänguna väga hea, kuid reeglite kohapealt jube. Kaarel, kes seda mänginud polnud, pidi kuulama minu ja Neeme segast selgitamist, kuna Andreas hiilis sellest osavalt kõrvale. Üritasin küll Aigari moodi loogilises järjekorras tegevusi kirjeldada, kuid aeg-ajalt lõikas Neeme sisse, kes täpsustas seda, teist ja kolmandat, nii et mul kippus järg käest minema. Lõpuks aga sai kõik räägitud ning Kaarel õnneks on ülihea taibuga tegelane, mida tõestas juba ka tema koht antud mängus. Minul pole igatahes varem nii kehvasti läinud kui seekord.
Lõuna jõudis kätte, kuid Friedrich kestis. Hakkas juba sarnanema sõjamängulaagriga, kus toimus üks mäng päevas. Pärast lõunat võtsin pealtvaatajana Friedrichi laua taga koha sisse, kuna see pidi "kohe-kohe Kristjani võiduga lõppema". Mäng aga kestis ja minul tuli täis kõhu ning magamata öö tõttu uni peale. Läksin viskasin end tunnikeseks siruli ja lootsin, et kui üles ärkan, siis saab mõne mõistliku mänguga ühineda.
Toibusin mingi kisa peale ja läksin lootusrikkalt kohale, kuid pilt oli peaaegu sama, mis magama minnes. Kõik mängud, mis mu lahkumisel laual olid, kestsid edasi. Ainult High Frontier juures oli märgata muutust. Nimelt oli minu mälu järgi seal alguses mängimas 5 inimest, kuid tagasi tulles oli järgi vaid 2. Hiljem kuulsin, et kõik ülejäänud olid lihtsalt juba mängu algusjärgus mängimisest loobunud.
Uimerdasin ringi, kuni lõpuks Friedrich läbi sai ning ette võeti suhteliselt lühike mäng Chinatown. See oli isegi täitsa tore mäng, kuigi alguses peale vaadates meenutas oma olemuselt Acquiret, mis Martini silmad pöörlema pani. Ent suhtlemist oli palju ja nii võis üle terve saali kuulda meie hüüdeid: "Kes tahab pesumasinat? Pakun kalu! Kellel on teemaja??" jne. Mängu lõppedes avastasime, et varsti on jälle söögiaeg ning võtsime ette taas 7 Wondersi, mis lõppes minu ja Martti viigiga. Seejärel kõmpisime sööklasse kohale, ehkki kõhud polnud vist eriti kellelgi tühjad.
Sööklas küsisin pärast sööki kaasa kaks termosetäit kohvi, kuna meenus eelmine õhtu, kus isegi need, kes tavaliselt kohvi ei joo, tundsid sellest puudust. Kaarel aga, arvates, et sellest on vähe, nuias perenaiselt välja terve paki kohvi, et laagris ise juurde keeta. Nendevaheline vestlus kujunes aktsiamängu sarnaseks ning seda ilmestasid veel eriti pealtvaataja hõiked kõrval: "Mina teie asemel seda pakki alla 10 euro ära ei annaks!"
Laagrisse tagasi jõudes alustasime Libertéga. Erinevalt Aigarist ja Marttist ei tunne mina selle mängu suhtes nii suurt vaimustust. Lisaks olen ma alati jäänud viimasele kohale. Seekord sain küll suuresti tänu Kaareli mängustiilile teise koha, kuid mäng jääb endiselt minu jaoks kuivaks. Ent Liberté juures avastasin ma äkki Kaareli ja Neeme tohutu sarnasuse. Nimelt kuskil mängu keskel kuulsin üllatusega, et ma pidavat võitma. Loomulikult ma ei võitnud, vaid võitis see, kes seda ütles, kuid ajusopis meenusid sarnased situatsioonid ühe teise mänguriga.
Seesama sarnasus hakkas aga eriti välja lööma järgmises mängus - Age of Industry. Kell oli pool 1 öösel, kuid Kaarel, kes polnud seda mängu varem mänginud, mõtiskles iga oma käigu juures ligi 5 min, tegi siis oma sammu ära, et see kohe jälle tagasi võtta ja nii see kestis, kuni mu kannatus oli tõsiselt katkemas. Kardan, et suuresti tänu meeletule tüdimusele ma ei jaksanud enam eriti mõelda, mis tagas ka äärmiselt viletsa koha mängus. Hämmastaval kombel ei olnud Marttil lõpus eriti parem seis. Võidu ei pannud siiski ka mitte Kaarel tasku, vaid hoopis Aigar, kes ilmselt suudab oma mõtlemise värskena hoida ka kõikide venitamiste kiuste.
Kell hakkas 2 saama ning ma kaalusin juba magama minemist, kuid teised arvasid, et ühe lühikese mängu võiks siiski lõpetuseks teha. Olin hirmus skeptiline selle suhtes ning eriti veel siis kui öeldi, et järgmine mäng olevat lihtne. Kuid pärast Ascensioni reeglite kuulamist pidin tunnistama, et mäng on tõesti lihtne. Seda tõestas ka minu võit.
Kell oli kõigest 2 kui me magama läksime ning ehkki meie tuppa oli jäänud vaid paar inimest, oli seal endiselt ka norskaja. Kuid tänu magamatusele ei seganud norskamine see öö peaaegu üldse ning ärgata oli veel raskem kui eelmine hommik. Hommikul tegi esimesena silmad lahti Aigar, siis mina ning avastasime õudusega, et kellaaja järgi peaks me juba sööklas istuma. Läks lahti kiireks rapsimiseks ning suurde saali astudes nägime, et praktiliselt kõik veel magavad. Ainult Neeme nägi välja, nagu oleks ta just ärganud ning Kristjan ilmus vastikult puhanud ning erksa ilmega teisest toast välja. Üritasin Andreast raputamisega üles ajada, kuid see ei liigutanudki. Ärkas hoopis Andrea, kellele tegin siis ülesandeks Andreas maast lahti ajada ning läksin Märti togima, kes küsis segaselt, kas kell on juba tõesti nii palju. Vähehaaval tõusid kõik uimaste nägudega üles, kuid Marttit ja Martinit ei suutnud me hoolika otsimise järel leida. Eeldasime sellest seda, et nad juba söövad ning varsti võis näha unist salka söökla poole rühkimas.
Martti ja Martin juba lõpetasid söömist kui me kohale tormasime ning irvitasid mõnutundega kui rääkisime, et olime kõik sisse maganud. Pressisime hommikusööki alla ning kuulasime Neeme ja Kaareli vaidlust mängude teemal, mis läks sujuvalt üle poliitikale. Tagasi rahvamaja poole minnes vaatasime, kuidas nad koos ees läksid, ise kätega vehkides ning teineteisele midagi elavalt seletades.
Kuivõrd laagrist lahkumine pidi toimuma 3-4 ajal, ei saanud mingit väga pikka mängu ette võtta. Ja kuna pooltel meist oli huvi Inca Empire ära proovida, löödi see üksmeelselt lauale üles. Mängul polnud väga viga, ehkki Aigar läks suhteliselt alguses juhtima ning sinna ette ta jäigi. Meil Andreasega toimus võitlus kolmanda-neljanda koha vahel ning pärast pikka rabelemist Andreas võitis kahevõitluse. Omapärane ja lihtne mäng ning mängiks veel, kuna nüüd ma juba tean, mida ma valesti tegin.
Kuna kell oli juba päris palju, sai viimase mänguna ette võetud Before the Wind, mis pidi olema lühike ja põnev kaardimäng. Selle mänguga tõestasin, et päris lootusetu juhtum ma pole ning mõningase heitluse järel panin esikoha kinni.
Siis oligi aeg liikuma hakata. Tegime saali korda, pakkisime mängud jälle kastidesse, kuulasime Neeme nördinud avastust, et viimasel ööl olid alusmatid vabalt saadaval, kuid tema magas ikka paljal põrandal, irvitasime Andrease autot, millel olid saapajäljed miskipärast katusel ning lehvitasime ülejäänutele. Koju jõudes avastasime, et toas on 8 kraadi sooja ning nagu ikka pärast taolist laagrit võttis vastu veider tühjusetunne. Ega midagi - varsti peab vist uue sõjamängulaagri korraldama.
