Sixteni huvi lauamängude vastu nägin lauamängude praktikumil, kus ta suht regulaarselt kohal käis. Üsna kohe avastasin ka tema ande teha igast mängust sõjamäng, isegi kui sõjalist poolt mängus üldse polnudki. Seetõttu hakkasin mõnedest mängudest ka kohati kõrvale hoidma kus Sixten osaline oli, muidu võis kindel olla, et sõidetakse lihtsalt 30se tugevusega väega sisse ja minust talle kindlasti vastast pole.
Sixteni sarkastilised-iroonilised märkused on aga lõbusad ning hämmastavad on ka tema teadmised. See kõik kumab läbi ka allolevas intervjuus.

Mis sind lauamängudeni viis?

Raske öelda. Ma olen nendeni "jõudnud" mitu korda. Kunagi väiksena mulle ikka meeldis (rohkem, kui teistele) Monopoli või Aafrika tähte mängida. Aga isegi 8-aastasena ammendasid need ennast mingi hetk.

Paarikümne aastane paus ja siis paar aastat tagasi võttis sõber õhtu ajaviiteks Carcassonne'i (või "dinosauruse mäng", tolle hetke kõnepruugis) ja hiljem Ticket to Ride'i kaasa, mis tegid täpselt selle töö, mida neilt gateway mängudena (selgitus: mäng, mis sobib hästi esimeseks tutvuseks tänapäevaste lauamängudega) oodatakse.

Veel aasta edasi ja sattus üks igav teisipäev, kui too sama sõber vihjas, et ta olla kuulnud mingisugusest lauamängurite salajasest koosistumisest ühes salajases Kadrioru keldris. Tundus pisut kentsakas mõte, aga noh... tulin, nägin ja ei mäleta, kas just tookord, aga mõned võidud on ka sattunud.

Kui tihti lauamänge mängid? Ainult lauamänguõhtutel või on ka sõprade-tuttavatega omad üritused?

Arvet pole pidanud, aga vast kord-kaks nädalas. Tuleb ette ka sõprade-tuttavatega, aga sel juhul peab see peaaegu alati olema minu eestvedamisel ja ma pole just oma entusiastliku eestvedamise poolest tuntud. Tüüpiliselt hõlmab see läbirääkimis- ja logistikaülesannete lahendamist, mis karmimad lauamängud häbisse jätab. Suur pluss sellel igateisipäevasel üritusel on see, et keegi on selle kõige raskema osa juba ära teinud.

Millised mängud sulle meeldivad?

Hästi disainitud mängud. Kus mõistliku aja sisse on mahutatud võimalikult lai valik võimalikult sügavaid ja omavahel balansseeritud strateegilisi valikuid. Ja loomulikult kõige olulisem - salapärane fun factor. Ning siis need kaks poolt mõistlikult omavahel klappima saada.

Mu esialgse kirjelduse järgi tundub, et male võiks olla mulle parim valik, aga see lihtsalt pole lõbus ega köitev. Eks ühe hea mängu leiutamine on sama palju kunst, kui teadus.

Kas oskad mängud ka paremusjärjestusse panna?

Ma olen BoardGameGeekis pisut hindeid pannud, aga mitte just nüüd kõige sügavama mõttetegevusega. Laias laastus on tulemus sama, mis sealses üldises tabelis. Seal esimese 20ne hulgas on mitmeid väga erineva temaatika ja mehhaanikaga mänge, aga üldiselt ühendab neid kõiki hea disain: fun pluss mõistlik kogus strateegilist sügavust. Sealt edasi, milline mõnel kindlal päeval paremini istub, sõltub rohkem tujust.

Üheks eriliseks lemmikuks on sul Agricola. Miks just see?

Ei oskagi mingit väga spetsiifilist punkti välja tuua. Oluline on vast see, et seal on kõike parajalt. Ühest küljest on kogu aeg surve peal, et lihtsalt elus püsida, aga samas on just napilt piisavalt aega selle jaoks ka, et pisut käru keerata konkurentidele või siis mingi uue enneolematu kombinatsiooniga välja tulla. Ja üldiselt kajastub mängu lõpus skooritabelis hästi see, kes kui hästi oma asjad aetud sai.

See käru keeramine konkurentidele paistab sulle meeldivat. :)

Nii see on. :) Iga punkt, mis vastasel teenimata jääb, on lisa punkt endale. Ainult, et veel magusam. :)

Mis selles siis nii suurt naudingut pakub?

Ma muidu olen üsna rahumeelne, ju see siis on väljund minu pulbitsevale agressioonile. :) Teistes võistluslikes mängudes - pokker, tennis jne - kipub olema samamoodi, et ceteris paribus (selgitus: muu võrdsuse korral) eelistan ma agressiivsemat taktikat.

Samas otsesed sõjamängud mulle väga ei meeldigi. Pigem sellised ehitamise mängud, kus potentsiaalne negatiivne interaktsioon on ainult üks võimalikest variantidest. Ja on ka mulle meelepäraseid mänge, kus see üldse puudub (näiteks üks mu teine lemmik - Race for the Galaxy).

Samas paistab, et on sul erakordne oskus teha peaaegu igast mängust sõjamäng. Miks sulle siis konkreetselt sõjamängud ei istu?

Mu huvi pole niiväga igat mängu võimalikult sõjakaks pöörata, vaid pigem leida võimalikult efektiivseid ja/või ebakonventsionaalseid meetodeid selle võitmiseks.

Sõjamängude kohta midagi väga teravalt ei tahaks öelda, kuna ma tegelikult neid ainult üsna piiratud hulgal olen mänginud, aga läbiva joonena on meelde jäänud see, et nad koosnevad alati meeletust kogusest super-keerulistest reeglitest ja kestavad igaviku, mille keskpaigas ma umbes saan aru oma esimeste käikude vigadest, aga sealt edasi jääb üle ainult lõpuni vapralt vastu pidada. Aga võib-olla mulle on lihtsalt valed mängud sattunud. Claustrophobia ja Twilight Struggle, tuntud kui peaaegu-aga-mitte-päris-sõjamängud, on vägagi toredad minu jaoks.

BoardGameGeeki tabelist jääb mulje, et madalama hinde saavad sinult just mängud, kus on suur õnnemoment sees. Kas sulle õnnefaktor mängudes ei istu?

Väike juhuslikkuse moment on mängudes täiesti omal kohal. Hea mängudisaineri töö on see tasakaalustada strateegiliste valikutega. Kui sa teed mängu jooksul kümmekond täringuviset, mis oluliselt mõjutavad mängu tulemust, siis varieeruvad tulemused kõvasti ja võitjat otsustab juhus. Kui viskad mängus 100+ täringut, siis pole tulemus tegelikult enam juhus, kuna selle aja peale juba visete jaotud koondub ennustatavatesse piiridesse. Vähegi tõsiseltvõetava matemaatika koha pealt on 100 loomulikult tühine arv, aga meelelahutuslike lauamängude jaoks piisav. Loomulikult pole kõik visked võrdsed, mõni olukord on mängu lõppresultaadi aspektist palju tähtsam kui mõni muu, aga see on jälle mängudisaineri töö siluda.

Ehk siis ei ole juhuslikkusel (või õnnel, kui eelistad seda nii nimetada :)) väga viga midagi, niikaua kui see ei domineeri strateegiat. Minu jaoks on mängudes oluliselt häirivamaid mehhaanikaid.

Milliseid?

Nagu näiteks pimedad oksjonid - väga vähe praktilist strateegiat ja need kipuvad alati lõppema minu jaoks kõige halvemal mõeldaval moel :) - ning vabas vormis kauplemine. Kraami vahetamine mõlemapoolse kasu nimel tundub tore alustala majandusmängu jaoks, sest nii ju asjad põhimõtteliselt päris elus käivad, aga päris elus ei käi tüüpiliselt sinna juurde kaalutlused stiilis "kuigi me mõlemad võidame sellest tehingust, siis tema võidab rohkem kui mina, seega kokkuvõttes on see negatiivne käik minu jaoks."

Ehk siis seda tüüpi otsuse juures on sul kaks varianti: 1. mitte sügavalt hoolida skoorist ja minna kaasa millega iganes vastased välja pakuvad (ja põhimõtteliselt teadlikult leppida "petta saamisega"); 2. vaevarikkalt arvutada välja asjade objektiivsed väärtused ja mitte nõustuda ühegi diiliga, mis sind rohkem aitab, kui vastaseid. Kui vähemalt kaks inimest teise variandi valib, siis on seda tüüpi mäng patiseisus.

Kas sa arvutad lauamängude juures tihti neid väärtuseid või kuidas sul õnnestub nii sageli, eriti just karme strateegiamänge, võita? Sa mõtled ju ka mõnikord oma käigu juures päris pikalt.

Üksipulgi punkte lugeda jaksan harva ja ainult mängudes, kus see võrdlemisi lihtne on. Üldiselt on pigem lihtsalt pisut ette mõtlemine - mis juhtub, kui ma nii teen; mis variandid mulle/teistele jäävad; mida Neeme plaanib; kuidas ma teda takistada saaks; kas see on minu jaoks vaeva väärt, jne.

Kas võit on sulle mängudes oluline?

Jah, ikka. Esmajärjekorras on tähtis hästi mängida. Kui keegi paremini mängib, siis mis teha, hea töö, proovin õppust võtta. Oma rumaluse tõttu kaotamine on kõige nõmedam.

Kas mõnikord kaotamine rikub ka pikemaks ajaks tuju ning paneb veel hiljemgi mõtlema, mida oleks saanud/võinud teisiti teha? Või on see siiski hetkeemotsioon?

Kui pingeline mäng minu kahjuks lõpeb, siis ikka ärritab. Ja selliseid kaotusi on mul meeles küll, osad päris pika aja tagant.

Kindlasti mõtlen nende puhul, mida oleks pidanud tegema. Aga et tuju rikuks, on palju öeldud. Halb mäng võib tuju rikkuda.

Kirjelda kahte eredalt meeles olevat mängu, milles võitsid ja milles kaotasid.

Kaotus tuleb kergemini meelde.

War of the Roses. Viimasel käigul ma olin nii kaugel kõigist ees, et polnud põhimõtteliselt vaja midagi teha. Kavalalt otsustasin siis suvaliselt oma käigud lauale visata ja saatuse tahtel läks see täpselt nii, et käivitas mingi ulmelise ahelreaktsiooni, mille tulemusena Neeme võitis stiilis 164-162.

Võidud? Ei tea, need ei tundu nii meeldejäävad. Hiljuti suutsin ühe Agricola võita 57/51/x/x/x. 51 punktiga kaotada on üsna märkimisväärne tolles mängus, aga ei mäleta, et Erikul väga teravaid arvamusi selle kohta oleks olnud.

Ühe 1:1 Ticket to Ride: Europe võitsin umbes 15 punktiga, kui suutsin vastase kõik piletid ära blokkida ja ta negatiivse skooriga lõpetas. See jäi meil mõneks ajaks päris viimaseks mänguks.

Üks 1:1 Carcassonne meenub ka, kus kogu kaart koosnes ühest hiiglaslikust linnast, kus mõlemal 5-6 sõdurit oli. Ma ei mäleta, kas tolle võitsin või mitte, aga põnev mäng oli.

Ja viimane küsimus. Mina isiklikult olen sind väga harva näinud mõnes mängus vastaseid õpetamas, mida neil oma käigu ajal oleks kõige kasulikum teha. Isegi kui küsitakse. Kas see on tahtlik ja sinu jaoks põhimõtteline küsimus või juhuslik kokkusattumus?

Ma ausalt öeldes ei mäleta, et eriti küsitud oleks. Kui keegi abi vajab (ja keegi teine juba asja ei seleta), siis eks ma ikka räägin. Päris vabatahtlikult välja ei paku, et "kui tahad minu peened plaanid ära nullida, käi siia". Võib-olla kellegi teise plaanide vastu. :)

"Mis kõige kasulikum on?" on mõnikord keerulisem küsimus, kui paistab. Kui keegi teeb etteöeldud käigu ilma selle põhjusi mõistmata, võib see ta mänguliselt isegi halvemasse olukorda panna. Mõnikord on asi ilmselge, mõnikord on käigust olulisem eelnevat ja järgnevat strateegiat kaaluda.

Ja tüüpiliselt inimestele ei meeldi provotseerimata pikaldane targutamine. :)

Tänud Sixtenile ning kuna järgmine intervjuu on juba peaaegu valmis, siis kaua oodata ei tule. :)

Urmasega puutusin ma rohkem kokku lauamangud.ee praktikumidel ning eralauamänguõhtutel, kus ta jäi silma eelkõige oma tasakaaluka, vaikse, kuid see-eest tabava huumoriga. Kuid lauamängude osas oli tema arvamus enamasti üsna tagasihoidlik. Tõenäoliselt seepärast, et otse temalt seda ei küsitud ning ta pole ka selline, kes valjuhäälselt oma arvamusega lagedale tuleb. Seetõttu on ka keeruline aru saada, kas talle mäng tegelikult meeldib või mitte. Eriline sõdija nagu poleks, käkikeerja ka mitte... Mis siis üldse lauamängude juurde tõmbas?

Nüüd oli lõpuks hea võimalus kõik huvipakkuvad küsimused esitada ja inimesest veidi rohkem teada saada.
Miks sulle lauamängud meeldivad?

Peamiselt seepärast, et need on selline mõnus sotsiaalne kogemus. Mulle meeldib sinna juurde käiv suhtlus ja vahel ka veidikene aju kiusata. Viimast vähemasti siis, kui see enam-vähem värske on.

Milliste mängudega sulle aju kiusata meeldib?

Põhiliselt sellistega, kus olulisemad on strateegilised otsused ja veidikene instinkti. Kuiv matemaatika mängudes jätab mind suht külmaks. Või siis peab see olema väga hästi teema sisse ära peidetud. Näiteks Twilight Struggle. Arvutada oskamine kindlasti aitab, aga teema ja kaardid annavad piisavalt palju juurde, et tegemist oleks väga nauditava mänguga. Väike õnne moment on ka sees.

Saan aru, et õnnefaktor mängudes sinu jaoks häiriv pole, vaid pigem isegi plussiks?

Mängud, mis on puhtalt üles ehitatud õnnele, minu eriliste lemmikute hulgas ei ole. Samas väike õnn peab ikka sees olema, muidu läheb mäng minu jaoks liiga kuivaks. Õnneks on sama meelt ka enamik mängudisainereid, nii et mängitavatest mängudest ma puudust tundma ei pea.

Õnne "mehhaanika" poole pealt eelistan ma pigem kaarte kui täringut, vähemalt lauamängude puhul. Pen'n'paper RPG puhul täringutele vastast ei ole. Ühte kaartidel baseeruvat süsteemi olen proovinud (Dragonlance), aga väga ei istunud.

Õnne teemadel muidugi ei saa jätta ära toomata ka ühte minu lemmikütlust, mis pärineb ühelt kunagiselt ameerika golfimängijalt: "Mida rohkem ma harjutan, seda rohkem on mul õnne."

See instinkti kasutamine lauamängudes kõlas huvitavalt. Kus seda vaja on läinud ja kuidas see toiminud on?

Siiani on sellega nii ja naa olnud. Mõnikord õnnestub. Sõjamängu näitel - Europe Engulfedis Prantsusmaa ründamine üle Maginot liini - ajalooliselt ebakorrektne ning kui ei vea, siis ka väga suuri tagasilööke andev. Aga korra on õnnestunud, sest kõhutunne ütles, et sinna paigutatud väed on pigem bluff.

Muudest mängudest Battlestar Galactica cylonite jahtimine, kui just ise kogemata üheks ei osutu, kipub olema esialgu suht instinktiivne. Siiani on esialgsed arvamused olnud nii enam-vähem 50-50.

Enamustes mängudes üritan ma rohkem jälgida ja tegutseda vastavalt sellele, kuidas mulle tundub, et teised mängivad, mitte selle järgi, mis mängulaual parasjagu välja paistab. Ja kui mängijal on käes ports kaarte, siis ma lihtsalt pean peas läbi käima igasuguseid erinevaid võimalusi, mis need küll olla võiks.

Kui pead oluliseks strateegilisi oskusi, kas sellisel juhul istuvad hästi ka sõjamängud?

Nii palju kui ma neid mänginud olen, on nad enamasti mulle huvitavad küll. Rohkem meeldivad need, kus täringuid vähem kasutatakse, seega päris paadunud sõjamänguriks ennast pidada ei saa. Kaardid tunduvad mulle kuidagi sõbralikumad. Ei ole päris seda ohtu, et ilus plaan väga kehvade visete tõttu täiesti lörri läheb. Kaartide puhul enamasti on balanss paremini paigas.

Konkreetselt nimesid mainides, täringutega sõjamängudest on hea mulje jätnud Europe Engulfed, aga selle mängimine kipub võtma kõvasti aega. Kaartidega mängitavatest on siiani üks lemmikuid Horus Heresy. Peamiselt võlub see, et kui oled ennast paari tunniga reeglitest läbi hammustanud, siis mängud ise on suht lühikesed - tunniga saab isegi hakkama.

Kas sulle meeldivad ka puhtad kaardimängud?

Usun, et rohkem kui nii mõnelegi teisele lauamängurile. Lapsepõlves sai kõvasti bridži mängitud, eks sealt see pisik külge on hakanudki. Hiljem sai tegeletud Magic: the Gathering'iga - muidu väga tore mäng, aga veidikene liiga kulukas. Selle kõrvalt sai proovitud teisigi sarnaseid kaardimänge - Babylon 5, Lord of the Rings. Praegusel ajal suht hea meelega mängin Dominion'i, Race for the Galaxy't (milles ma eriti tugev ei ole), San Juan'i, Thunderstone'i.

Räägi Babylon 5 kaardimängust pisut lähemalt.

See oli üsna kohe peale seda, kui ma samanimelist sarja olin vaadanud. Tartus oli päris mitu selle sarja fänni ning kui me leidsime selle põhjal tehtud kaardimängu, siis loomulikult pidi seda kohe proovima. Iga mängija esindas seal ühte suuremat fraktsiooni - inimesed, narnid, centaurid, minbarid, mitte-ühinenud rahvaste liiga. Lisaks tuli lisadest juurde Psi-korpus.

Mängu eesmärgiks, nii palju kui ma mäletan, oli koguda mõjuvõimu - seda sai kuni mingi piirini lihtsalt tegelaste otsese tegevuse tulemusena. Aga võitmiseks tuli algatada konflikte ning neid võita. Igal mängijal oli sarnaselt Magicuga oma pakk, mis sisaldas tema erinevaid tegelasi, asukohti, konflikte, laevastikke, (eesti keeles ei oska hetkel head sõna pakkuda, inglise keeles Agenda) jms. Konfliktid jagunesid diplomaatilisteks, intriigideks, psi-konflitkideks ning sõjalisteks konfliktideks. Nende tulemustena reeglina võideti ja kaotatigi mõjuvõimu.

Kui tihti sa praegu lauamänge mängid?

Viimasel ajal on veidikene unarusse jäänud, aga püüan ennast taas parandada. Mingi aeg sai ikka kord-paar nädalas lauamängude taha aetud, viimasel ajal päris lauamänge on harvem välja võetud. Samas, kord nädalas saab minu juures kokku väike seltskond rollimängureid, mis on ju peaaegu sama hea kui lauamäng.

Milliseid rollimänge mängite?

Peamiselt on kaks süsteemi, millega praegu mängud käivad - Dungeons and Dragons 3.5 versioon (kõige klassikalisem fantaasiarollikas). 4 kisub juba liiga "arvutimänguks" kätte ära. Ning White-Wolfi poolt välja antud World of Darkness - täpsemalt siis Vampire: Dark Ages - pseudo-keskaegne maa, kus tegutsevad lisaks inimestele veel vampiirid, libahundid, sortsid ja muud üleloomulikud olendid. See teine ongi see, mida nii enam-vähem iga nädal korra ikka teeme. Aegade jooksul on ära proovitud teisigi - Shadowrun (küberpunkist inspireeritud maailm, kus valitsevad korporatsioonid ning korruptsioon), Star Wars jmt.

Milliseid mänge eelistad rohkem ajaveetmiseks - rolli-, kaardi- või klassikalisi lauamänge (sõjamängud, strateegiamängud jne)?

Ma ei jagaks kaardimänge ja lauamänge erinevateks kategooriateks, minu jaoks on mõlemad ühtselt lauamängud. Rollimängud on küll veidikene teistmoodi - eeldavad rohkem ettevalmistust, eriti mängujuhilt. Minu jaoks on nad kõik on omamoodi huvitavad. Võtan seda, mida parasjagu pakutakse. Kuna ma olen ise suht laisk organiseerija, siis lähen sinna, kuhu kutsutakse.

On sul ka oma lemmikmäng?

Praegu on vist ikka Battlestar Galactica. Ei ole jõudnud sellest veel küllastumust tekkida. Seltskonnast kindlasti sõltub ka palju, aga reeglina on tegemist väga mõnusa sotsiaalse üritusega.

Teised mängud, mida hea meelega veel ja veel mängiks on Twilight Imperium ja Twilight Struggle. Oma kogumikust tahaks ka Starcrafti vahel tihedamalt lauale (või pigem põrandale, kuna nii suurt lauda pole :)) saada. Hiljuti ära proovitud Androidi tahaks ka veel mängida. Aga üldiselt, kuna mulle meeldivad väga paljud mängud, siis on äärmiselt raske ühte, või isegi ainult viit lemmikut välja tuua. :)

Viimase küsimusena küsin, kumba sulle rohkem meeldib mängida Battlestar Galacticas - cylonit või inimesi? :)

Peale seitsmendat mängu oleks ma kindlasti öelnud, et tahaks vahelduseks inimesi ka proovida, aga praeguseks võin juba julgelt väita, et mõlemad meeldivad. Aga kui peaks ühe kindlasti valima, siis napilt jäävad cylonid peale.

Miks just nemad?

Põnevust on rohkem, eriti enne seda, kui sa ennast avalikustad. Et kas saadakse aru; ega ma ennast nüüd millegagi ei reetnud; kas peaks agressiivsemalt kaikaid kodaratesse loopima. Muidugi siis, kui avalikult cylon olla, oleks inimesena ilmselt huvitavam, raskem võita. Ja siis, kui see peaks juhtuma, panna sigar suhu ning öelda: "I love it when a plan comes together".

Aitäh Urmasele ning üritan varsti uue lauamänguri võrku saada. :)