Viimasel päeval ootasime messil metsikut rahvamassi, kuid veidral kombel oli liikumine isegi vabam kui laupäeval. Imselt Saksamaal võetakse pühapäeva ikka tõsise puhkepäevana.

Alguses olid kõigil omad tegemised, nii jäi ajapuuduse tõttu ära Martiniga Kingdom Builderi taasmängimine, see-eest toimus aga Ascensioni laiendite proovimine. Pärast mängu olime kõik ühel meelel: tegu on fantastiliselt hea kaardimänguga, millele laiendid annavad väga palju juurde. Nin esimest korda tundus, et isegi mängulaual on mingisugune mõte. Kaardid on aga uuesti illustreeritud, värvirikkamad ning loomulikult on palju uusi tegelasi.

Martin otustas meid taas hüljata, kuid tema lahkumisest oli ka omamoodi kasu - saime nimelt oma käsutusse Martini renditud kapi, mis küll tema enda mänge pooleldi täis oli, kuid kuhu ka meie omad hiljem mahtusid. Martini järel läks välja ka Aigar, kes pidi pangaautomaadist raha juurde võtma ning teda ma ootasin ligi pool tundi, kuna Aigar pidi asjaolude sunnil minema messikeskusest võimalikult kaugele oleva automaadi juurde, kuna lähedalasuva juurde oli moodustunud mitmesaja meetri pikkune järjekord.

Pärast seda oligi aeg hakata liikuma Udo Grebe oksjoni suunas, kus ma lõbustasin end peaasjalikult põhiosalejate pildistamisega. Nii jäi pildile Vunts, kes on osalenud absoluutselt igal aastal oksjonil ning võtab asja väga tõsiselt. Samuti Heidelbergi boksi tegelane, kes ostis asju ilmselt rohkem oma boksi kui enda tarvis. Ajakirjad igatahes läksid ludinal. Kahjuks ei saanud ma pildile Jeremy Clarksonit meenutavat tüüpi, kes muidu oli igal oksjonil kohal nagu 5 kopikat, kuid just seekord ta ei tulnud. Mäletasin teda muidu ka eelmisest aastast.

Kõige lõbusam oli siiski oksjoni juures see kui Udo Grebe meie saabumisel Aigarit jõllitama jäi ning teatas muiates talle, et ta näeb välja nagu tennisist Novak Djokovic. Üldse suhtles ta meiega juba nagu vanade tuttavatega, mis oli päris muhe. Iga kord enne oksjoni algus teatas ta meile, et me letiäärset tooli nihutaksime, kus peal me tavatsesime istuma vajuda veel enne kui asi pihta hakkas. Viimane kord pöördus ta meie poole terve pika lausega harjumusest saksa keeles, mispeale Aigar tähendas talle, et tal pole aimugi, mida ta ütles, kuid meile on reeglid nagunii teada.

Kuna me rohkem liikusime ringi kui mängisime, jäid silma igasugused huvitavad inimesed, asjad, mängud, mis jäidki põhilisteks täna tehtud piltideks. Suurem osa ajast läks kottide tassimisele ning hinnasiltide uurimisele.

Siiski oli meil piisaval aega ühele lihtsamat sorti mängule nimega Atlantis.



Mäng oli tõesti oma olemuselt lihtne, kuid samas mänguliselt nii kohutavalt keeruline. Mingite segaste asjaolud tõttu ei saanud ma mängus ühtegi punkti, kuna aga Aigar mängu võidu kinni pani. Oleks selle ehk isegi ära ostnud, kuid leidsime ühiselt, et 25 eurot sellise mängu eest on ilmselgelt liiga palju.

Lohutuseks läksime hoopis uuele Grebe oksjonile, mis oli mängude poolest küll rikkam, kuid osalejate poolest vaesem kui kunagi varem. See oli esimene kord, kus ma tundsin, et mul on igav. Rahvas ei pakkunud, vanu tuttavaid nägusid polnud ning kuigi Grebe tegi, mis võimalik, et seda kõike elus hoida, siis 4 päev järjest särada oli ka talle juba raske. Pärast oksjoni lõppu jagati aga kõigile osalejatele tasuta Command&Strategy ajakirju, nii et nüüd olen ka mina ühe sõjamängu omanik.

Hakkasime väljapääsu poole liikuma, kuid ma ei pidanud vastu ja läksin tagasi meie tuttava ameeriklase juurde ning ostsin ära punamütsikese mängu. Sain koguni mõlema omaniku autogrammid peale. Nüüd on vaja veel ainult leida inimesed, kes seda tahaksid mängida.

Udo Grebe oksjoni pärlid võtsin ka ise seekord linti, kus on kahjuks suur taustamüra, kuid ehk on võimalik siiski midagi aru saada. Lugejateni jõuab see siiski alles siis kui koju tagasi jõuan.

Kolmas päev algas tõdemusega, et nädalavahetusel on rahvast rohkem. Surusime end läbi masside Fantasy Flight boksi poole, kus tegin ühe impulsiivse ostu - muretsesin mingisuguse veidra (aga odava) Cat & Fish mängu. Paistis naljakas ja isegi kui pärast ühte mängu tundub, et seda rohkem enam mängida ei taha, saab ju alati müüki panna kui "otse Essenilt ostetud lauamängu".

Läksime taaskord piiluma Wilderness mängu ning seekord oli meil õnne. Saime kohad laua taga ning üks tegelane, kes oli tulnud eemalt mängu kiibitsema, lükati ka kohe letti. Ega midagi - mäng on väga hea. 175 eurot ma küll välja ei käi selle eest, aga mängida oli mõnus, kuigi Aigaril oli lihtsalt roppu moodi õnne. Mängu idee on jõuda mängulaua ühest servast teise seal asuvasse külakesse ning püsida elus. Sellal kui me teise tüübiga raskelt ning vaevaliselt küla poole liikusime, kuhu jõudmine oli mängu lõpu tingimuseks, lippas Aigar igasuguste heade sündmuskaartide toel välejalgselt hurtsiku suunas. Üritasime iganes teda takistada, kuid isegi siis kui ta peaaegu poolsurnud oli, õnnestus tal kuidagi lõppu roomata ning mängu võit kinni panna. Tasuks hea mängu eest premeeriti teda FryxGames mälupulgaga ning anti pilet finaalmängule.

Udo Grebe oksjoni alguses tabasime loomulikult Martini esireas istumas, kuid oksjon ise oli jällegi üsna lage heade mängude poolest. Küll aga oli see täis Udo enda emotsioone: "And here's another critical shit... sorry, hit! Starting with 1 euro!". Ja nii edasi samas vaimus. Oksjoni lõpus otsustas Aigar õnne proovida loositäringutega, millel iga vise võitma pidi. Ja nii õnnestuski tal endale saada mäng House of Spirits, lisaks veel Command&Strategy ajakiri. Paistis olevat õnnelik käsi...

Kuniks läksime Wildernessi finaalmängule, kus 10 osaleja hulgast loositi välja 6 õnnelikku mängijat. Aigar kahjuks finaali ei pääsenud ning nii me suundusime veidike tusaselt tagasi miniatuuride keskele arutades endamisi, et FryxGames oleks saanud ju ka kaks finaalmängu korraldada.

Vaadanud miniatuurid üle, avastasime boksi tühja lauaga, kus keegi ei mänginud. Istusime varmalt maha, vaatamata isegi, mis mänguga tegemist on. Meie juurde tuli neiu, kes küsis, kas inglise või saksa keeles. Kui ütlesime, et eelistaks inglise, andis ta reeglite seletamise au mängu omanikule endale, kelle näol oli tegemist ühe erakordselt särava ning irooniliselt vaimuka tegelasega. Mäng ise oli Little Dead Riding Hood, reeglite poolest ääretult lihtne, kuid meeletult suure keeramise mehhanismiga. Mängu algus juba algas taoliselt. Nimelt sarnaselt Wildernessiga pidi jõudma elusalt mängulaua ühest servast teise ehk siis 4 punamütsikest pistsid vanaema maja poole kihutama läbi sünge, hunte täis oleva metsa. Juhuslikult olin mina alustav mängija, kes pidi valima endale karakteri ning siis liikuma. Võtsin maast kolm tükki ning pidin need mängulauale asetama. Ühe peal oli hunt, nii ma siis panin selle heade tavade kohaselt ja kõhklematult mängu looja ette. "You can't put it there," ütles tema. "Why not?" küsisin. "Because I'm the owner of this game." "Yeah, I know, that's why I put it there!" Mängu keskel üritasin teda segadusse ajada väitega, et ma pole üldse sinine mängija, vaid hoopis punane. Pärast seda kui ta oli käinud punasele ehk Aigarile mingi suht nõmeda kaardi ette ning avastas, et see polegi mina, haaras ta kahe käega peast kinni ja küsis: "Are all Estonias like you?" Kuid pärast mitmekordselt taolist keeramist temale kui põhivaenlasele teatas ta, et me hakkame talle üha rohkem meeldima ning küsis vahepeal oma naiselt, kas too on kindel, et nad meid ikka ei tunne. Igatahes lõppes mäng Martini võiduga, mispeale Martin läks ja ostis endale ühe nende mängu ära, küsides ka autogrammi, mida talle lahkelt jagati koos pühendusega. Seda võib näha Martini mängu pealt, mis seal seisab.

Olles tükk aega messil suht sihitult ringi konnanud, läksime Queen Games'i boksi lootuses seal Frescot mängida, kuna Martin polnud seda mänginud. Sinna jõudes avastasime aga, et Fresco on kinni, küll aga on Kingdom Builderil laud vaba. Kiirustasime kohale ning valmistusime õpetaja ootamiseks, kes seekord tuli aga päris kiiresti ning seletas isegi reegleid arusaadavalt ning lihtsalt. Ka mäng ise oli lihtne, kuigi alguses tegime kõik vigu ning põhireegel kippus meelest minema, mis ajas mind hulluks. Kuid pikapeale muutus asi arusaadavamaks ja pärast mängu lõppu (kus Aigar väga alatult võitis) tahtsime teha kohe uue mängu, mis aga ajapuudusel ära jäi. Mäng mõjus mõnele meist aga nii hästi, et Martin läks ja ostsis selle ära. Kõigest 35 euro eest.

Ja oligi päevake möödas. Leppisime homme hommikuks Martiniga uue Kingdom Questi mänguaja kokku ning läksime laiali.

Teise päeva hommikul jõudsime oma üllatuseks koguni enne messikeskuse uste avamist kohale. Seetõtt oli uste taga väikene, kuid täiesti talutav saba.

Mõeldes, kus messi osas Martin võib asuda, alustasime oma ringkäiku odavate mängude boksist ning liikusime messihalli keskossa. Aigar kadus kuhugi ning mina uurisin Warmachine'i, mida ka mängima kutsuti, kuid millest siiski keeldusin kartuses, et see liiga pikaks läheb. Erinevaid kaupu silitades jooksin Martinile sülle ning sealt edasi ühendasime oma väed ja läksime kõik koos luurele.

Kuniks mina vaatlesin miniatuuride värve ja pintsleid, arvutades endamisi kulud kokku, silmitsesid Aigar ja Martin joovastavate nägudega täringuid. Martin uuris neid vastu valgust nagu teemante, hea, et veel hambaga ei proovinud.

Tahtsime täna kindlasti päeva rahulikumalt võtta ning ka mõnda mängu proovida. Kuna eelmisel päeval tutvustatud Alcatraz paistis huvitav, seadsime sammud sinnapoole, kuid oh häda! Kohad oli võetud ning ei paistnud ka, et keegi oleks tahtnud hakata sealt lahkuma. Jalutasime edasi, kuni avastasime Pitchcari, kus kiiremale osalejale oli koguni auhind välja pandud. Kahjuks me nii kõrgele tasemele ei küündinud, kuid osa võtsime sest siiski kõik.

Alcatraz ei olnud endiselt vabanenud ning ma lõin sellele lõpuks käega. Suundusime taas miniatuuride maailma ning ühtlasi ka Ascensioni boksi mängima ja särke ostma. Kartsime, et viimase tegevuse hilisemaks jätmise korral võivad olla õiged suurused läinud. OK, 3XL oleks ilmselt jätkunud pühapäevani, aga ma kartsin, et S on selleks ajaks kadunud. Nüüd olen ühe ilusa särgi omanik. Järgmisel lauamänguõhtul astub uksest sisse stiilne kolmik. Oma võidust Ascensioni mängus ma enam pikemalt ei kirjutagi. See on muutunud nii tavaliseks... (evil grin).

Udo Grebe oksjonist võtsime taaskord osa, kus Udo oli seekord end ka tavapäraselt üles löönud. Laual oli rohkem mänge, kuigi mitte häid... Martini suureks kurvastuseks. Osad olid pealegi kõvast kannatada saanud - karbid lömmis, sisemus lömmis. Aigar sai siiski ühe suhteliselt odava mängu omanikuks, mis Ovele edasi läheb.

Mina seevastu kauplesin välja pildi Süüria kuninga endaga, kes enne seda rääkis, et ta tegelikult kardab natuke pildistamist ja nende üles laadimist, kuna mõnikord võib oksjonil tema käeasendi järgi jääda mulje kui Hitleri ülistajast. Pilt on nüüd aga hindamatu väärtusega.

Tahtsin kindlasti näha rootslaste Wilderness mängu, mille kirjeldus mulle BGGs enne Essenisse tulekut meeldis, kuid laua juures sellele mängule löögile ei pääsenud. Seevastu aga tegime koos FryxGames esindajaga (Martin otsustas meid alatult hüljata) Space Stationi, kus ma näitasin oma lauamängumeistritelt õpitud oskusi: 1. peksta kindlasti mängu õpetajat, 2. peksta mängurit, kes tavaliselt mängudes võidab. See õnnestus mul nii hästi, et suutsin mängu võita. Kahjuks ei pääsenud ma edasi finaali, kus oleks võidu korral mängu auhinnaks saanud. Liiga vähe mängijaid oli meie lauas (pagana Martin).

Oles teinud 10 minutilise Rumble in the House'i, läksime edasi Queen Games'i boksi, kus ühe laua vabanemisel kohe platsi võtsime. Fresco, mis sellel laual oli, nõudis 4 inimest ja nii me siis ootasime 10 min, et meiega veel keegi ühineks. Lõpuks tuligi üks paarike, kes tahtsid seda mängida ning siis ootasime juba 15 minutit mängu õpetajat, kuna sealses käras ise reeglitest midagi aru saada oli ilmselgelt võimatu. Uskumatu, 20 lauda, kuid ainult 3 õpetajat. Käisin küll kahe Queen Games'i esindaja käest küsimas, kas nad ehk tuleksid appi, kuid üks ei teadnud sest mängust midagi ja teine oli kinni. Viimaks tuli mingi tibi, kellel oli raskusi ingliskeelsete sõnade, samuti mängu sisu meelde tuletamisega, kuid lõpuks sai mängu mõte meile üldjoontes selgeks ja nii me hakkasime sellega pihta. Mäng on täitsa OK ning vastasmängijad olid samuti toredad tegelased. Poiss võttis küll asja enam-vähem nii tõsiselt kui Neeme, kuid õnneks lühema ajaga. Tema selle mängu võidu kinni ka pani.

Kell oli 6 ja kaalusime lahkumist. Tegime ühe pisikese lõputiiru, mille hulgas avastasime nii mõndagi huvitavat - 20 eurose 1853 ja Ghost Stories'e delux versiooni.

Lauamangud.ee tegi illustratsioonidega lühijutu 2011 a. lauamängumessist. Kuna ma pidin kirjutama, kuidas asjad tegelikult toimusid, siis tuleb väheke pikem jutt illustratsioonidega.

Messikeskuse juurde jõudes viskas Aigar mu autost välja, et ise parklasse kohta otsima minna. Mina läksin lõdisedes piletisaba lõppu, mis oli eelmise aastaga võrreldes ikka 5x lühem. Jõudsin vaevalt end seal sisse seada kui minu juurde tulid kaks sakslannat küsima, kas ma tahan messil olla 4 päeva ning edasi - kas ma oleksin huvitatud grupipiletist. Kuna ma muidugi olin, pandi kamp kokku ning enne kui Aigar parklast kohale jõudis, olin ma juba piletitega sees.

Aigari kohale jõudes seadsime sammud lettide vahele ning otsustades, et sel aastal me vähemalt esimesel päeval suurt midagi ei osta, vaid rohkem vaatame ja mängime, liikusime aeglaselt ja uudistades ringi. Rahvast paistis vähe olevat. Huvitavaid mänge paistis samuti vähe olevat. Või oli asi selles, et ikkagi 3 aasta järjest viibisime messil ning hakkasime harjuma ning liiga nõudlikuks muutuma...

Miniatuuridest rohkem lugu pidades kui mõni aeg tagasi, sai nende keskel ringi käidud ja imetletud. Mõtlesime värve osta, kuid lükkasime ka selle pühapäevale. Vaevalt need otsa saavad.

Avastasin ühe leti juures iPadid, millel mängud peal, sh Agricola, Summoner Wars, Ascension jm. Viimast proovisin isegi mängida. Ascensioni leti juures aga sattusime T-särkidest ning kahest laiendist vaimustusse. Aga ikka lükkasime ostmise edasi.

Pratchetti mängu delux versiooni nähes tilkus Aigari süda verd, kuid seda 120 euro eest ka ikkagi ostma poleks hakanud. See-eest läksime hoopis osa saama kohustuslikust programmist - Udo Grebe oksjonist. Ka see tundus sel aastal olevat lahjem ning tühjem. Grebe ei olnud oma kostüümis, mänge oli vähe ning oksjon toimus tavapärase 3 korra asemel vaid 1 kord päevas. Küll aga saime oksjonil kokku Martiniga, kes istus enne algust kohal nagu 10 euro senti ning võttis ka paari mängu juures sõna. Pildil on aga mäng, mille eest Aigar õhinal pakkumisi tegi, Ovet meeles pidades. Kahjuks läks see siiski mujale.

Edasi käisime juba kolmekesi ringi ning vaatasime hindava pilguga üle ka 1830 rongimängu, mis nägi välja erakordselt kvaliteetne ja ilus. 50 eurot me selle eest aga välja käia ei tahtnud ning kuna Martin otsustas jääda üht sõjamängu vaatama/kuulama ja me ei jaksanud teda oodata, tegime oma tavapärast ringi: miniatuurid, odavad mängud, Fantasy Flight. Ja jälle uuesti - miniatuurid, odavad mängud...

Naljaka välimusega mänge oli palju. Samuti igasuguseid delux variante. 7 wondersil olid laual üüratult suured komponendid. Sellest võib mingit aimu ehk ka pildilt saada, kus on võrdluseks toodud kõrvalolev pastakas.

Pärast 8 tundi ringi kõndimist, kusjuures mitte ühtegi korda me ei istunud ega mänginud midagi, hakkasid jalad tuld lööma ning kaalusime äraminekut. Tegime küll korra peatuse soomlaste boksis, kus mõtlesime mängida, kuid selgus, et laual olev mäng on hoopis mingi prototüüp, mida keegi õpetama ei tulnud, niisiis liikusime edasi väljapääsu poole.

Ligi tund aega otsisime Valley Games' boksi, kuid seda me ei leidnudki. Paistab, et teda messil polegi seekord. Kella 6 ajal lahkusime messilt hotelli suunas, võttes nõuks homme aega rohkem istudes veeta ja mängida. Tänane päev läks nagu rohkem liikumisele ja kaalu kaotamisele.