Urmase ajasid ette antud reeglid mõningasse kimbatusse, kuid oma ülesandega tuli ta siiski suurepäraselt toime. Mis aga peamine, siin pole Kelgukoeri... No tegelikult pole neid siin sel lihtsal põhjusel, et Urmas pole seda veel mänginud. :) Ülejäänud mängud on aga korralikult nimekirjas: Cashflow, Britannia, Katani Asustajad, Brass, Hanging Gardens.
Halvad mängud. Iseenesest nimekiri, mida peaks olema suhteliselt lihtne koostada, kui vaid poleks esitatud nõuet, et peab ka olema seda mängu mänginud. Kuna ma olen aga eemale hoidnud ennast kõigist, mille suhtes on mul väikseimgi kahtlus, et ma neid ei naudi (muu hulgas ka üks väga tuntud Eesti lauamäng), pean ma leppima nimekirjaga, mis koosneb mängudest, mis ilmtingimata pole halvad, aga mida ma sellegipoolest ei plaani enam kunagi mängida.
Cashflow.
Cashcow... st flow. Kindlasti kõige ülehinnatum mäng, nii rahalises kui haibi mõttes, mida ma mänginud olen. Ja sealjuures ka veel mitte eriti hea. Tegelikult, selle mängu võiks lugeda ka ametlikult halbade mängude hulka. ’Majandusmäng’ roll-and-move mehaanikaga, kus selleks, et võiduvõimalust omada tuleks sattuda õigetele ruutudele. Ning aktsia ja kinnisvara hinnad dikteeritakse tõmmatud kaarti poolt, mängijatel pole selles osas suurt midagi kaasa rääkida. Erinevad rollid erineva lähtepositsiooniga, kus lihtsam on mängu võita näiteks madala sissetulekuga koristajal kui kõrge sissetulekuga arstil ei ärata ka just kõige suuremat usaldust. Hetkel kõige tipus mängude nimekirjas, mida ma enam mängida ei plaani.
Britannia.
Vist ei ole eriline saladus, et see mäng mulle esmasel mängimisel suutis väga halva mulje jätta. Esiteks, see mäng on liiga pikk oma sisu kohta – 6-8 tundi kulutada täringutega Small Worldi mängides ei ole väga kõrgel minu prioriteedidnimekirjas. Teiseks, vähe mänginutel ei ole eriti kerge hoomata, mida peaks tegema ning kes parasjagu tegelikult juhtpositsioonil on. Kolmandaks on väga suur osa mängust ’rööbastel’. Kõrge skoori saamiseks peab tegutsema igas mängus laias laastus sama plaani järgi, optimeerimise kõrvalt improviseerimisele väga kohta ei jää, kui sul pole just eesmärgiks iga hinna eest kellelegi kaikaid kodaratesse loopida selle asemel, et ise võitu püüda. Arusaadav, et ajalooline paikapidavus ongi olnud mängu disainerite eesmärgiks, ent mind kriibib see kuidagi valedest kohtadest.
Katani Asustajad.
Väga raske on sõnadesse panna, mis täpselt mulle selle mängu juures ei meeldi. Esikohal ilmselt on täringud, või õigemini, nende kasutus antud mängu piires. Sisuliselt otsutab üks vise, kes saab käigu ajal midagi teha ning kes mitte. Ja kui see juhtub ühe mängijaga mitu käiku järjest siis kaob mängust lõbu ära. Lõpptulemus on igatahes see, et ma väldin seda mängu nagu katku.
Brass.
Veidikene imelik on seda halbade mängude nimekirja panna, aga ma ei suuda kuidagi leida enda jaoks sealt midagi, mis ta nauditavaks teeks. Esiteks, reeglid on euroka kohta hirmus keerulised, millest tulenevalt algajad ja kogenud mängijad ühe laua taga lõpeb suht koledasti algajatele. Teiseks on tegemist sellise omaette nokitsemise mänguga - mängijatevaheline interaktsioon praktiliselt puudub. Saab küll kasutada osaliselt teiste püsti pandud ehitisi, aga see on ka kõik. Kolmandaks, mängu fun factor on absoluutselt null, naerukohad mängus puuduvad. Tüüpilise eurokana pole ka tugevat teemat. Ehk siis asjad, mida ma mängude juures kõige rohkem hindan (interaktsioon, veidikene lõbu) on jäetud täielikult tahaplaanile. Lisaks kõigele muule paneb kogu see arvutamine mul pea valutama...
Hanging Gardens.
Mäng, mis ei ole suutnud mulle mällu jääda millegi muuga, kui et rohkem ma seda mängida ei plaani. Täiesti teemavaba klotsiasetuse ja seeriakogumise mäng. Ainukene positiivne kommentaar oleks, et komponendid on päris ilusad.
Halvad mängud. Iseenesest nimekiri, mida peaks olema suhteliselt lihtne koostada, kui vaid poleks esitatud nõuet, et peab ka olema seda mängu mänginud. Kuna ma olen aga eemale hoidnud ennast kõigist, mille suhtes on mul väikseimgi kahtlus, et ma neid ei naudi (muu hulgas ka üks väga tuntud Eesti lauamäng), pean ma leppima nimekirjaga, mis koosneb mängudest, mis ilmtingimata pole halvad, aga mida ma sellegipoolest ei plaani enam kunagi mängida.
Cashflow.
Cashcow... st flow. Kindlasti kõige ülehinnatum mäng, nii rahalises kui haibi mõttes, mida ma mänginud olen. Ja sealjuures ka veel mitte eriti hea. Tegelikult, selle mängu võiks lugeda ka ametlikult halbade mängude hulka. ’Majandusmäng’ roll-and-move mehaanikaga, kus selleks, et võiduvõimalust omada tuleks sattuda õigetele ruutudele. Ning aktsia ja kinnisvara hinnad dikteeritakse tõmmatud kaarti poolt, mängijatel pole selles osas suurt midagi kaasa rääkida. Erinevad rollid erineva lähtepositsiooniga, kus lihtsam on mängu võita näiteks madala sissetulekuga koristajal kui kõrge sissetulekuga arstil ei ärata ka just kõige suuremat usaldust. Hetkel kõige tipus mängude nimekirjas, mida ma enam mängida ei plaani.
Britannia.
Vist ei ole eriline saladus, et see mäng mulle esmasel mängimisel suutis väga halva mulje jätta. Esiteks, see mäng on liiga pikk oma sisu kohta – 6-8 tundi kulutada täringutega Small Worldi mängides ei ole väga kõrgel minu prioriteedidnimekirjas. Teiseks, vähe mänginutel ei ole eriti kerge hoomata, mida peaks tegema ning kes parasjagu tegelikult juhtpositsioonil on. Kolmandaks on väga suur osa mängust ’rööbastel’. Kõrge skoori saamiseks peab tegutsema igas mängus laias laastus sama plaani järgi, optimeerimise kõrvalt improviseerimisele väga kohta ei jää, kui sul pole just eesmärgiks iga hinna eest kellelegi kaikaid kodaratesse loopida selle asemel, et ise võitu püüda. Arusaadav, et ajalooline paikapidavus ongi olnud mängu disainerite eesmärgiks, ent mind kriibib see kuidagi valedest kohtadest.
Katani Asustajad.
Väga raske on sõnadesse panna, mis täpselt mulle selle mängu juures ei meeldi. Esikohal ilmselt on täringud, või õigemini, nende kasutus antud mängu piires. Sisuliselt otsutab üks vise, kes saab käigu ajal midagi teha ning kes mitte. Ja kui see juhtub ühe mängijaga mitu käiku järjest siis kaob mängust lõbu ära. Lõpptulemus on igatahes see, et ma väldin seda mängu nagu katku.
Brass.
Veidikene imelik on seda halbade mängude nimekirja panna, aga ma ei suuda kuidagi leida enda jaoks sealt midagi, mis ta nauditavaks teeks. Esiteks, reeglid on euroka kohta hirmus keerulised, millest tulenevalt algajad ja kogenud mängijad ühe laua taga lõpeb suht koledasti algajatele. Teiseks on tegemist sellise omaette nokitsemise mänguga - mängijatevaheline interaktsioon praktiliselt puudub. Saab küll kasutada osaliselt teiste püsti pandud ehitisi, aga see on ka kõik. Kolmandaks, mängu fun factor on absoluutselt null, naerukohad mängus puuduvad. Tüüpilise eurokana pole ka tugevat teemat. Ehk siis asjad, mida ma mängude juures kõige rohkem hindan (interaktsioon, veidikene lõbu) on jäetud täielikult tahaplaanile. Lisaks kõigele muule paneb kogu see arvutamine mul pea valutama...
Hanging Gardens.
Mäng, mis ei ole suutnud mulle mällu jääda millegi muuga, kui et rohkem ma seda mängida ei plaani. Täiesti teemavaba klotsiasetuse ja seeriakogumise mäng. Ainukene positiivne kommentaar oleks, et komponendid on päris ilusad.
