Anonüümne
Arvasite, et ma enam intervjuusid ei tee? Ahaaa... Tõmmata saite! :)
Tegelikult sündis idee, teha intervjuu Ovega, suhteliselt ootamatult. Aga nähes ridamisi tema postitusi Facebookis tuli ette, et ma sest inimest mitte midagi ei tea. Olen teda vaid eemalt näinud. :)
Räägitakse igatahes temast kui kõvast sõjamängurist ning Ove blogi lugeja olen loomulikult ka mina paljude teiste hulgas. Ühe mängulaua taha oleme aga sattunud vaid paaril korral kui mingeid mitte-sõjamänge juhuslikult mängisime. Nüüd aga sai siis natuke põhjalikumalt selle isiku elu kohta uuritud.

Pilt on Ove erakogust, aitäh! :)
Kuidas asi alguse sai? Kuidas sina oma tee "tõeliste" lauamängudeni leidsid?

Kui vaid täpselt mäletaks... Aasta oli siis 2005 - sõber tellis omale Troonide mängu. Sai seda paar korda mängitud ja oligi olemas. Polnud ma siis ei mingit raamatut selle mängu kohta lugenud ega miskit. Riski olin sõjaväes pidevalt mänginud, kuid just Troonide mängu täringuvaba käskudel põhinev sujuv mängusüsteem jättis mulle sügava mulje. Alles pärast mängu sai hakatud Martini raamatuid lugema - ega mäng sellest halvemaks just ei läinud. Isegi enda variant sai sellest mängust valmis tehtud, kuna sel ajal ju keegi sulle mängu pakkuma ei tulnud. Mängulaud oli tunduvalt suurem ning käskude-väejuhtide liimimiseks kasutatud liim vajus paari kuu pärast paberi vahelt välja ning muutis paki kaarte üheks suureks kleepuvaks paberihunnikuks... Oh-jah. Miski aastake hiljem sai Leedust omalegi mäng tellitud ja sedamoodi see hullus lahti läks.

On ka mingi kindel kategooria olemas, mis mängud sulle meeldivad või oled kõigesööja?

Üks kategooria, kus ma suudan peaaegu kõike seedida, on sõjamängud, kuid ka seal on omad erandid. Kõike ma kohe kindlasti ei mängi. Kasvõi see Liberté, mida me lauamängulaagris mängisime. Täiesti jube mäng. Sihukesi on veel ning tuleb tunnistada, et ka mul endal on selliseid asju, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Aga jah, kui mängus on madinat ja/või läbirääkimisi, olen ma heal meelel nõus katsetama. :) Veel parem, kui mõlemat leiab.

Kuidas on mängudega, mida kutsutakse eurokateks? Palju sa neid üldse mängid?

Vahetevahel ikka juhtub, aga üldiselt harva. Igal võimalusel nõutakse minult küll Agricola mängimist, kuid seni olen suutnud sellest juba tubli aastake igal korral kõrvale hiilida. Dixit on ilmselt kõige rohkem mängitud seda tüüpi mängudest.

Palju sul endal mänge olemas on?

Ilma BGGta oleks see arve pidamine keeruline. Osad on Tallinnas, osad Elva maamõisas. Hetkel näitab aga BGG skooriks 142. 142 +/- need, mis ma ainuüksi Tellale olen ostnud. :) Keegi peab need ju perest BGG'sse märkima ning tema sellega tegeleda ei viitsi.

Nii et sõjamängud on sinu ja muud mängud Tella? :)

Põhimõtteliselt võib neid isegi sedasi jagada, kui väga tahta, kuna tema minuga sõjamänge ei viitsi mängida ning mina ei viitsi enamasti midagi peale sõjamängude mängida.

Paar lauamängurit on alustanud muudest mängudest ning pikapeale jõudnud sõjamängudeni öeldes, et see oleks nagu mingi tase edasi. Sina paistad olevat alustanud sõjamängudest ning nende juurde ka jäänud. Oskad sa öelda, miks see nii on?

Ühest küljest olen ma piisavalt ajaloohuviline, et sihukesi asju fännata. Teisest küljest... no ehk olen ma tõesti mingi sõjard. :) Aga ausalt-öeldes ei oska küll sulle sihukest asja öelda. Võime ju minna süvitsi maitseküsimustesse, kuid kokkuvõttes mulle nad lihtsalt meeldivad. Kujutletav kuulipildujatärin, appi hüüdvad haavatud... fun ju. :)

Võib-olla on see jälle üks sihuke asi, mida päriselus teha ei taha ja seepärast tõmbab. Ühe korra ma olen pidanud tule all vaenlast (küll kujutatavat, kuid kuulipildujatuli oli üpriski päris) tiibama minema. Üldse ei tõmmanud need pimeduses lendavad drasserid. Aga laua peal on kole hea mehi käsutada ju. :)

On sul ka oma lemmikmäng?

Hetkel on lemmikuks Hannibal: Rooma vs. Kartaago.

Miks just see?

Esiteks huvitav ajaperiood, teiseks lihtne mängumehaanika ning kolmandaks täiesti geniaalne lahingusüsteem.

On inimesi, kes mängivad lauamänge meelelahutuse pärast, osad oma oskuste treenimiseks, parandamiseks, mõned aga puhtalt võitmise pärast. Miks sina lauamänge mängid?

Lauamängud on siiski meelelahutus. Ma ei mängi kunagi seepärast, et võita. Muidugi on vahel tore võita, kuid see on täiesti teisejärguline, peaasi, et lõbus oleks. Ja kui mäng ise on kuiv nagu saepuru, tuleb ise nalja teha.

Seega seltskond on lauamängude juures oluline?

Ülimalt. Valin suhteliselt hoolikalt, kellega ma mida mängin. Ja ei, see ei ole põhjus, miks ma nii kaua teie seltskonnas mängimas pole käinud. :)

Kas rollimängudega ka tegeled ja kui, siis palju?

Jutumängudega tegelen viimasel ajal suhteliselt harva - pole gruppi ega viitsimist seda kokku ajada. Aastas korra saab Estconil ulmehuvilistele ühe mängu korraldatud ja mõnel korral ehk ka sõpradega istudes. Päris-elu-rollimängudega (LARP) sai vahepeal isegi võrdlemisi tihti tegeletud - tegime isegi orkide MTÜ ära, mille läbi mänge korraldada ja muud sihukest teha. Minu Elva sepikojas sai isegi üht-teist turvistest välja taotud, aga viimasel ajal on seltskond mööda Eestit laiali vajunud, mistõttu ka tegevust vähem.

Jutumängudega sai kusjuures eriti varakult alustatud - keskkooli algul (aastal 2001) sai esimesed mängud tehtud. Siis oli veel vana hea (sel ajal küll võrdlemisi uus) D&D 3.0. :) Mul vist peaks isegi pilt olemas olema, kus ma oma esimesel LARPil olen. :) Ohh.. olid ajad. :)

Aga jah, eks neid erinevaid süsteeme ole uuritud ja mängitud, kuid senimaani olen sõbra poolt eesti keelde pandud d10 peale jäänud. Hea lihtne süsteem - 10 minutiga teed oma tegelase valmis ning mängimine ei meenuta matemaatika kontrolltööd.

Kuidas MTÜ-l praegu läheb?

Vaikselt, väga vaikselt. Tahtsime küll siin rollimängijate kokkutuleku raames ka oma orki-peo teha, kuid aktivistide vähesuse tõttu jäi see soiku. Eks saab mingil ajal jälle asi käsile võetud. Ega see ära ei kao. :)

Mis on olnud kõige hullem lauamäng, mida mänginud oled?

Twilight Struggle. Vähemalt tol hetkel tundus see kõige hullem. Võimalik, et nad jagavad esikohta Liberté'ga. :)

Mille poolest siis see hetkel kõige hullem oli?

Masendav teema ja veider mängusüsteem. Võib-olla kui ma uuesti seda mängiks, siis pakuks see mulle natuke rohkem huvi. :)

Sul on aukartustäratavalt mahukas ja teemarikas blogi. Millal sa sellega alustasid ja kust see idee tuli?

Alustatud sai sellega 2007 aastal, kui Tallinna kooli tulin. Idee tuligi sellest, et Eesti maastikul lauamängudest üldiselt nõnda vähe teati. Mõtlesin, et teeks ühe häälekandja. Ajapikku sai sinna lisaks lauamänguarvustustele ka igast muud sorti jutte üles laadida. Üks mu lemmikuid on poliitiliselt ebakorrektsete mängude sari, mida kahjuks pole jõudnud edasi teha.

On selliseid mänge palju?

Ikka jagub, eks igas riigis leiab selliseid. Näide kohe kodu lähedalt - ega see "Mees, kes teadis ussisõnu" selles osas parem ei ole. Poliitilist ebakorrektsust jalaga segada.

Milles see ebakorrektsus seal seisneb?

Mul kahjuks ei ole mängu käepärast, seega otseseid näiteid ei saa tuua, aga üldistavalt võin ära mainida. Sealne pappide peksmine. Ühe kaardi peal hea näide: "Kirik. Pista tuli räästasse!" Piibli kohta oli seal kah miskit mahlast kirjutatud. :) Sellest tuli ju ilge jama, kui mingid padukristlased selle üle kisama pistsid. Õnneks on Eesti selles osas piisavalt tolerantne, et mäng jäeti poelettidele. :)

Pead sa ennast õiglaseks arvustajaks? :)

Ma ütlen mängude kohta välja, mis ma neist arvan. Mõned peavad seda õiglaseks, mõned arvavad, et ma teen mängule ülekohut ja ülejäänud, et ma kiidan seda liialt. Kui mulle mäng ikka ei meeldi, siis ma oma arvamust tagasi ei hoia.

Hea näide on Carcassonne. Kirjutasin ju sellest mängust mõnusalt mahlaka arvustuse. Kui lauamängud.ee oma leheküljel minu arvustusi linkis, siis seda arvustust ei kasutatud - see ei olevat objektiivne.

Ma ei üritagi olla arvustustel objektiivne, vaid puristan oma arvamuse välja, olgu see siis nii hea või halb, kui ta on.

Tänud Ovele! :)
Üldistused: , edit post