7 Wonders

7 Wonders - 7 maailmaimet. Puhastverd kaardimäng, mis õnneks ei sarnane mitte vähimalgi määral eestikeelse Maailma Imede mänguga. 7 Wonders on fantastiliselt hea strateegiamäng, millele isegi mina, kes ma tavaliselt mänge suhteliselt madalalt hindan, hindeks 9 panin.

Mäng on eelmisel aastal (2010) välja lastud ning Essenil me seda ka nägime, kuid millest me samas külmalt mööda kõndisime. Me ei mõistnud inimeste kära ja vaimustust selle ümber, kuna tegemist oli vaid kaartidega (ehkki ilusatega) ning mingit olulist strateegiat me ka peale vaadates ei näinud. Mäng oli aga messi algusest peale edetabelis esikohal ning seda sai osta vaid ettetellimisega.

Pärast esimest mängitud mängu meie arvamus aga oluliselt muutus. 7 Wonders on lihtsate reeglitega ning hämmastavalt lühikese mänguajaga - kuni tund aega. Karbis on seitsme maailmaime mängulauad, kolme ajastu kaardipakid, raha ning sõjalised võidupunktid. Kuid mida mängus tegema peab? Pole täiesti õige öelda, et peab valmis ehitama oma maailmaime, sest seda otseselt ei PEA tegema. Ma nt olen vähestel kordadel oma maailmaimega valmis saanud ja sellest hoolimata mängu võitnud. Pole ka õige see, nagu oleks tegemist sõjamänguga. Puhtalt sõjalisele strateegiale toetuda pole eriti mõistlik, kuna punkte selle eest saab vähe. Samas on sõdade võitmine mõningatel asjaoludel vajalik. Pole ka päris hea variant kaarte lihtsalt koguma hakata, lootes mingit setti kokku saada, kuna teised üritavad sind selles nagunii takistada. Tänu mängu mehhaanikale on asjade kogumine suhteliselt keeruline (aga mitte võimatu, nagu elu on näidanud).

Mida siis ikkagi peaks tegema? Kahtlane, kas oskabki nii täpselt öelda, millist strateegiat tuleks kasutada. See kujuneb mängu jooksul, ehkki mina pole tavaliselt veel kolmandaski ajastus mingit korralikku strateegiat ajama hakanud. Kõike tuleb veidike teha (või ühte natuke rohkem kui teist) ning samas ka teiste tegevustel silma peal hoida.

Mäng on ainulaadne seetõttu, et tegelikult mõjutavad mängijat vaid tema naabrid. Ainulaadsust lisab veel juurde ka asjaolu, et kuigi alguses jagatakse kõikidele kaardid kätte, siis kellelegi seesama pakk kätte ei jää, vaid käib päri- või vastupäeva ringi (olenevalt mängu staadiumist). Nii et katsuge kokku panna strateegiat kui te isegi ei tea, mis teile järgmisena kätte tuleb või mida teie naabrid teha plaanivad.

Mängu teeb väga heaks ka võimalus mängida seda vaid kahekesi ning kui korra on juba selliselt proovitud, siis alles hakkab mängu tõeliselt hoomama. Kusjuures kogemused on näidanud, et kahekesi mängides on see vaat et keerulisem kui mitmekesi ning vajab veel rohkem mõtlemist, kuid on seetõttu ka mitu korda parem.

7 Wonders on minu jaoks muidugi ülihea ka põhjusel, et see on vist ainus mäng, kus ma pole Aigarile veel ühtegi korda alla jäänud. Tema strateegilisele mõistusele suudan ma harva vastu astuda, kuid see mäng on eriline. Aigar kahtlustas juba ka seetõttu, et mäng on broken. Ehk siis kui mu käes on väga tugevate eriomadustega maailmaime, siis äkki ongi võimalik selliselt teist võita, kellel on nõrgemate omadustega ime. Kuid vahetades järgmises mängus maailmaimed lihtsalt omavahel ära, pidi Aigar pärast mu järjekordset võitu tunnistama, et mäng on korralik. Lihtsalt mina tegevat sohki. :)

Lauamängurid läbi lauamängutibi silmade (part 4)

See jääb nüüd (vähemalt hetkel) viimaseks osaks selles sarjas, kuna ülejäänuid inimesi olen ma lauamängude taga kohanud juba suht harva ning neist on keeruline kirjutada. Kuid viimased kolm inimest siiski leidsin, kes on niivõrd värvikad kujud, et on ehk isegi läbi kirjelduse arvatavad.

Esimene neist käib harva kuskil lauamänguõhtutel, kuid kui temaga siiski ühe mängulaua taga kokku satub, jääb ta tahes-tahtmata silma (ja kõrva). Mängus haarab ta enamasti sujuvalt ohjad enda kätte ja lõpuks kujuneb selliselt, et kõik ülejäänud mängijad teevad täpselt nii nagu ta ütleb. See paistab silma eriti igasugustes koostöömängudes. Ka teistes mängudes kostab tema hääl üle teiste, kui ta energiliselt nõustab, kuidas oleks kõige õigem liikuda, rünnata, ära võtta... Kui keegi otsustab käia siiski nii nagu ise heaks arvab, kostub hiljem (ebaõnnestunud käigu puhul) parastav häälitsus: "Ma ju ütlesin sulle!" Kui mõni mäng talle üldse ei meeldi, siis võib kindel olla, et ülejäänud kuulevad seda terve mänguaeg (et ikka kõik sellest aru saaksid). Kui aga juhtumisi saabub mängulaua taha harjumatu vaikus, tähendab see seda, et ta on otsustanud mõtlema hakata vahelduseks tavapärasele lahmimisele (olgugi, et ka lahmimised on reeglina hästi edasiviivad). Need väikesed mõttepausid ei lõpe enamasti teiste jaoks hästi, kuna ta saab nende kavatsustest aru ning seab siis sellele vastavalt enda omi. Tal on tugev strateegiline meel ning kui ta asja tõsiselt võtab on temast üle ehk vaid paar inimest. Seda eriti siis kui teised tema mahhinatsioonidele järele ei anna ning teevad oma käike siiski nii nagu nad ise plaaninud on. Kui ta aga peaks tugevalt kellelegi kaotama, on tema solvumine nii kaugele näha, et kõik igaks juhuks temast kaarega mööda käivad. Mine tea veel, mis teeb... :)

Ka teda näeb suhteliselt harva, kuid kui ta siis kohale tuleb, on terve ülejäänud õhtu kuulda lakkamatut jutuvada, millest põhiosa moodustavad humoorikad norimised. Temas on muutumatuna püsiv energia, mis avaldub nii jutlemises kui mängimises. See on inimene, kes pole veel kunagi solvunud või pahandanud mängus kaotuse üle; keda võib halastamatult materdada, kuid kellel sellest hoolimata on suu kõrvuni, kuna situatsioonid mängus olid lihtsalt niivõrd koomilised tema jaoks. Tänu sellele on lõbus ka kõigil teistel, kuna see, kuidas ta mängu keskel tekkinud "probleemidest" räägib, on fantastiliselt emotsiooniküllane ning illustratiivne. Ta mängib peaaegu kõiki mänge lõppematu energia ja vaimustusega, mis küll alati ei too edu punktiseisus, kuid see teda ei heiduta. Kui pakutakse võimalust midagi mängida, on ta alati nõus, sest ta näeb positiivsust nii seltskonnas kui alguses kahtlasena paistvas mängus.

Seda inimest tundub olevat õpetatud lauamänge mängima juba maast madalast peale. Tal on väga hästi arenenud strateegiline mõtlemine ja nii mõneski mängus teeb ta kogenumatele mängijatele tugeva punktiskooriga lihtsalt pähe. Ta näeb erinevate mängude plusse ja miinuseid ning oskab need ka korralikult ja väga otsekoheselt välja tuua. Tõsiselt kiire on ta reegleid selgitama ning kui peaks minema vaidluseks, on enamasti õigus temal, mitte sellel, kes alguses õpetusega alustas. Mõnikord võib mängude juures püsivusest puudu jääda (eriti kui mäng kipub mingi hetk tema jaoks igavaks minema) ning siis leiab ta kõrvale mingi muu tegevuse, mis ta erksana hoiab. Seega täringuid on parem tema käeulatusse mitte jätta, kuna muidu kestab enamuse ajast veeretamiskrõbin ja käib üks põnev sorteerimine: head täringud endale, halvad teistele. Selle järgi võiks arvata, et tal on tugev ebausk, kuna neid "häid täringuid" on suhteliselt võimatu hiljem enda kätte saada, aga tegelikult kasutatakse seda rohkem igavuse peletajana. Mida muud siis ikka teha kui tal endal on juba järgmine käik ette läbi mõeldud, kuid teised miskipärast nii kaua venitavad. Mängud, kus saab teistele keerata ning kus saab lihtsalt materdada (ükskõik keda), on ühe tema lemmikumad ning on kaugele näha, et ta neid tegevusi ka suure innu ja mõnuga teeb.

Järjejutu lõpp, kuid kes teab, äkki kunagi alustan teist hooaega. :)

BGG 2010 Secret Santa vol 3

This is dedicated to my Secret Santa

Well, finally I got my parcel and I must tell - I'm speechless.

Sure, after all those letters we wrote I knew he must be one good Santa. We wrote 7 letters in BGG before I got an email with a note that he posted the package. Well, after that I checked my post every day very carefully. :) But new year began and I was wondering again what's happening with my present. And yesterday I finally got it. I didn't even have to go to the post office, the carrier brought me that.

I had two games in my wishlist that I had marked "must have": Fury of Dracula and Age of Mythology. Those were really valuable games in my eyes and also out of print, when I searched them in the internet. That's why they are also so expensive and I thought I'd never have them.

And now I have them both. Fantastic! Fabulous! Marvelous! Impressive! Also I have a game I've never heard about - Iliad. As I'm a mythology fan Santa thought I might like it. One of my friend knew the game by name and he also tried it yesterday on the boardgame event. He told me that it's a good game and I believe him. Unfortunately I couldn't play this at that time of myself, but I think I still have a chance. Now when I own it. :)

I never would have guessed that Secret Santa would do that much to a stranger boardgame fan. The best thing I haven't told about - I also got many chocolates. I think he knows what kind of chocoholic I am. Santa knows everything. :)

I'm so glad that my first time of being BGG Secret Santa paricipant I met such a wonderful Santa. I hope to keep in touch with him, because now I know who he really is. And I discovered he's a real wargamer. I already told him that if he ever comes to Estonia I bet it would be interesting to him to meet my friends who are the best wargamers I know. Actually I don't know many, but still... :) He promised to think about it. Anyway, I had to keep safe all those cookies I made for him in Christmas. :)

Thanks again, Santa, and hope to hear from you again.

PS. I wrote the previous text about 4pm. It's almost 10pm right now and I just found the postcard that Santa has added. It was stucked into the box. Thanks, it was a real suprise right now. :) I've a feeling like I've got a present from a very close friend.

Lauamängurid läbi lauamängutibi silmade (part 3)

Kuna viimane kord anti mulle lausa nimekiri, kellest võiks veel kirjutada, siis pidin vaimu teritama ning taas klaviatuuri taha istuma. Ja ehkki nuriseti selle üle, et ma diskrimineerin naisi, siis ei tee ma ka "naiste eri", nagu üheks ideeks oli, vaid "sulatan" naisseltskonna vaikselt sisse. Kes ütles, et elu peab kerge olema?

Esimene inimene, kellest jutt, astub ruumi alati laialt särava heatahtliku naeratusega. Temast kiirguv optimism ulatub mitme meetri kaugusele ning on näha, et teda rõõmustab see seltskond, kellega ta jälle kokku puutub. Ta paistab ainult võhivõõrale vaikne ja tagasihoidlik - mängulaua taga räägib rohkem kui mitme eest. Tema "Cyloni!" hüüe kostab sama valjult kui selle ala meistrilt ning innuka kättemaksuhimulisusega on ta valmis teistele keerama. Mängudes, mis talle põnevust ei paku, võivad tema saavutused jääda tagasihoidlikeks, kuid nii mõneski rongimängus või Race for the Galaxys võib talle häbenemata alla anda. Ta on heaks lepitajaks kurjade osapoolte vahel, kuid samas võib mõnikord ka ise tulihingeliselt vaidlustes kaasa lüüa. Tal on oma nägemus asjadest ning ta ei karda seda välja öelda. Ta naudib mänge eelkõige just seltskonna tõttu ning oluline on, et kõigil oleks tore. Alati on ta valmis aitama, seletama ning kannatlikkust tal jätkub, isegi kui teine mängur puruloll peaks olema. Mängumaitse varieerub päris kõvasti kiirete ja lõbusate seltskonnamängude ning karmide aktsiamängude vahel. Ning ehkki eelistab mängida vanu häid tuttavaid mänge pidevalt uute juurdeõppimisele, siis huvitava mängu puhul, kui on näha, et inimesed seda naudivad, on ta ikka valmis kaasa lööma.

See inimene jõuab harva mängulaua taha, kuid kui ta sinna ükskord satub, võib ta hooletu elegantsiga kõiki võita - nii karme strateegikuid kui tugevaid sõdalasi. Mängu alguses paistab ta näost esiti, et ta reegleid üldse ei kuula, vaid mõtiskleb omi mõtteid. Korraga aga küsib ta küsimuse ning enne uurimist ei lõpeta, kui asi talle täiesti selgeks on tehtud. Tema rahulik suhtumine ning pikaajaline mõtlemine mängu keskel ajab ülejäänud mängijad päris korralikult segadusse, kuna tundub, et asjast arusaamisega läheb tal väga kaua aega. Ta ajab üksinda oma rida, esitab naiivseid-kordavaid küsimusi ning keegi ei oska midagi kahtlast aimata. Ent järsku selgub, et igasugune selgitamine on mõttetu, kuna ta on oma punktidega niivõrd palju ees, et polegi lootust teda enam võita. Kavalus? Pigem ütleks, et tema mõistus töötab energiliselt ja, kaaludes läbi kõik võimalused, leiab ta sellise lahenduse, mille peale teised tavaliselt ei tulegi. Mängu lõppedes vastab ta ülejäänud mängijate kirumisele rahulikult, et hämmastav, kuidas teised sellist võimalust mängu võitmiseks ei näinud. Ning kui süüdistada teda mahhinatsioonis ja teiste mängijate kurjalt ärakasutamises, ajab ta silmad süütult suureks ning teatab: "See oli ju ainuvõimalik lahendus!".

Kui lugeda Vikipeediast Napoleoni isikuomaduste kirjeldust, siis võiks arvata, et meie seas on teine Napoleon. Samas on ta pidevas naiivses lootuses, et keegi temaga ometi ükskord Agricolat mängib. Kui seda ei mängita, siis olgu, seni võib ka teisi mänge proovida. Aga ega need paremad ikka pole. Tal on eriline oskus teha igast mängust sõjamäng, isegi kui mängus pole sellist mehhaanikat olemaski. Tema anne koguda sõjalistelt ressurssidelt meeletu kogus punkte on märkmisväärne. Samas ei saa jätta tunnistamata tõtt - ta mängib nagu hea strateeg ja seda ka teistes mängudes. Nii mõneski kaardimängus on ta punktidega juba kuskil poole peal, kui teised pole veel skoori avanudki. Samas kui ta peaks kaotama või veel hullem - teiseks tulema - on mäng tema jaoks rikutud. Kuidas see saab nii olla?! Enamasti on siis süüdi teised mängijad, kes suutsid mängida nii, et tal polnud võimalustki esimeseks trügida. Tõenäoliselt sellel põhjusel ta teisi mängu keskel ka eriti ei õpeta, muidu õpetab äkki nii hästi, et ta ise kaotab. Tema varjamatud iroonilis-sarkastilised märkused nii mängude kui inimeste kohta lõbustavad rahvast. Tõsist juttu kuuleb temalt suhteliselt harva; tõenäoliselt siis, kui ta unustab, kellega ta koos on. Aga ega me seda tal naljalt unustada ei lase...

Kas ikka veel järgneb? Mine tea, järjest keerulisemaks muutub kirjeldamine ja tõenäoliselt ka arvamine. Aga annan oma parima. :)

Halbade mängude õhtu

Vahelduseks headele mängudele on vaja korraldada ka halbade mängude õhtuid. Juba teist aastat järjest on see populaarsust võitnud üritus ennast tõestanud - ikka meeletult viletsaid mänge on olemas.

Soojenduseks alustati Touchéga, mis etteruttavalt öeldes oli ehk isegi parim mäng õhtu jooksul. Seda muidugi minu arvates. Vähemalt sai seal natuke mõelda, natuke keerata ja natuke nalja. Ja mis kõige parem - võit tuli kätte, koostöös tiimikaaslase Heikiga. Mängu sisust rääkides... Tegelikult ega seal polegi eriti midagi rääkida. Peaaegu tavaliste mängukaartidega tuli laduda väikesi tornikesi mängulauale, üritades moodustada teatud kujundeid. Ülimalt juhuslikkuse elemendiga mäng. Kujundid valis mängu alguses Aigar ning tõenäoliselt olid need ühed raskemad. Saada kokku rist oli keerulisem kui paistis, eriti kui peale sinu mängib seda mängu veel 5 inimest, kes kõik leiavad, et sinna pole üldse vaja midagi ehitada, kuhu just torni püsti ajasid. Igatahes seni, kuni teised kirusid, muljetasid ning maast ja ilmast rääkisid, tegime meie Heikiga mängule vaikselt ning tagasihoidlikult lõpu peale.

Pärast seda mängu sai ette võetud Das Große Turnier - World Cup Tournament Football. Alguses ei suutnud me uskuda, et mäng käib tõesti nii nagu Aigar reegleid tutvustades rääkis. Sisuliselt eeldas mäng jalgpallikaartide paigutamist mängulauale and that's it. Andreas väitis, et mängus on strateegia olemas ning võib-olla on see isegi tõsi, kuna ta (õigemini tema meeskond) võitis mängu. Igatahes ladus ta neid kaarte püüdlikumalt kui teised, vaadates kuhu mida panna ja mis edasi saab. Ülejäänud lobisesid, vaatasid kaarte ning paigutasid need laual suht suvaliselt. Seevastu kui läks kaartide avaldamiseks, läks lahti ka tõeline mäng. Aigar ja Martti olid oivalised kommentaatorid, tehes seda ihu ja hingega. Mul on sellest isegi mõned minutid filmi, mida Andreas tahtis, et ma kasvõi BGGs avaldaksin, et oleks näha, kuidas mängu peab mängima. Tõenäoliselt kui ma selle sinna panen, siis pean ka tõlke alla panema, muidu läheb pool võlust kaotsi. Igatahes mängu lõppedes oli kõigil nahk märg - kel naerust, kel kaasaelamisest, kel kommenteerimisest. Ainult seetõttu mulle see mäng meeldiski - seda tuleb mängida vaid õigete inimestega.

Pärast jalgpallimängu oli vaja puhata. See toimus selliselt, et Martti ja Viivka mängisid kaheldamatult kõige viletsamat mängu üldse - Kelgukoerad - ja ülejäänud vaatasid pealt ning innustasid neid edasi mängima, kui tahtejõud kippus raugema. Vaadates seda kõrvalt ma imestan siiani, kuidas me A&Aga seda kunagi 4 tundi mängisime. Kuidas me ometi jaksasime?!? Martti emotsioonid olid enam-vähem samasugused nagu meil pärast 3 tundi, ainult et Marttil avaldusid need juba 10 min järel. Mängu alguses läks neil tükk aega enne kui nad aru said, mida nad peavad tegema. Ja seda ka ülejäänute kaasabil. Ülejäänud aeg läks soigumisele, kuidas saab üks mäng tehniliselt nii halb olla. Mängu lõpus läks veel vaidluseks, kumb mängu rohkem võitis, kas Viivika või Martti. Peaks ütlema, et mängu kõrvaltvaataja on märksa lõbusam olla kui seda mängu mängida. Mul on ka pilt sellest, kuidas Martti süvenenud näoga reegleid kuulab, kuid seda ei saa siia üles panna. See oleks mängule liiga heaks reklaamiks.

Kuna kõik olid pärast Kelgukoeri puhanud olemistega, võeti ette Kalevi kommimäng, mille reegleid luges kõigepealt Andreas mitu korda läbi, enne kui juhe kokku jooksis. Pärast luges Aigar, kellel jooksis samuti juhe kokku ning lõpuks mitme peale kokku suudeti mõistatada, mida mängus teha tuleb. Kas oli põhjuseks hiline kellaaeg, varem mängitud mängud või halvasti kirjeldatud reeglid, seda ma ei julge öelda. Tõenäoliselt kõik kokku. Asja ei teinud ka lihtsamaks Viivika värvikas kirjeldus selle kohta, kuidas tema oma lapsega on seda mänginud, nii et mängu alguses valitses totaalne segadus, kuid lõpuks loksus asi kuidagi paika ning pärast poolt tundi lõppes mäng minu võiduga. Hea mäng! :)

Igatahes tunduvalt parem mäng kui Monopol, mis järgmisena ette võeti. Huvitav, kuidas ma suutsin seda kunagi oma tuttavaga täiesti normaalselt mängida? Tundub uskumatu, sest mäng on nii meeletult igav ja tuim, et ajab hauda. Miks sellest ometi nii mitu erinevat varianti tehtud on kui on näha, et juba see põhimäng on nii neetult jama? Noh, jah, igatahes oli Viivika, kes oli lõpuks aru saanud, mis mänge me sellel päeval mängime, võtnud eesmärgiks end pankrotti ajada. Ta ootas seda nii suure innuga, et poole mängu peal ladus ta kogu oma varanduse, k.a. pangast suvaliselt võetud summad Andrease ette ning teatas, et nüüd on pankrot. Ülejäänud vaatasid seda pisut hämmeldunult ja Martti küsis, et mida ta sellega nüüd mõtleb. See tekitas igatahes mõningase lõbususe, kuni asja klaariti. Mul olid naeru pärast lausa pisarad silmas. Aga oodatud pankrot siiski tuli ja pärast seda suutis ka Aigar end pankrotti ajada. Ma ei ütleks, et ülejäänutel isegi kahju oleks olnud, et Andreas mängu võitis, kes kogu selle pankrotistunud varanduse endale sai. Kõigil oli lihtsalt niivõrd hea meel mängu lõppemise üle.

Kell oli juba palju, kuid ometi alustati viimase mänguga - Shakespeare: The Bard Game. Ma arvan, et see mäng polekski nii hull tundunud, kui kell poleks olnud nii palju ning ajud kurnatud. Sisu iseenesest oli lihtne - käia mööda teatreid jt hooneid, korjata vajalikku kraami, et avaldada näidend. Kuid kraami korjamine oli päris vaevarikas, kuna selleks pidi iganes palju vaeva nägema. Mina igatahes unustasin pidevalt ära, kuhu oma nupuga on vaja jõuda, millisest majast mis ressursse endale korjata saab ning Shakespeare teoste äraarvamisest ei tahtnud ma kuuldagi. Kõige hullem selle mängu juures oli ilmselt kirjaniku teoste katkendite ettekandmine ning ainuke, kes suutis seda osa täita, oli Heiki. Andreas oli võimeline ainult pealkirja ütlema, kuid sai selle eest tasu siiski kätte (suurema kui oli ära teeninud). Mingi hetk ma tundsin, et mina enam ei jõua edasi mängida ja loobusin. Pealegi pidi mäng kestma nii kaua, kui mängijad ise tahavad seda mängida.

Ja siis võiski mängudele joone alla tõmmata. Rohkem viletsaid mänge nimekirjas polnud. Edetabelis saab esikoha kindlasti Kelgukoerad, teise ehk Monopol ning ülejäänud lähevad jagamisele. Jalgpallimäng jääb ehk isegi viimaseks, seda just mängijate tõttu. Head mängijad teevad ka halvad mängud mängitavaks.