KOLLEKTSIOON      WISHLIST      MÜÜGIKS      

2011-09-29

Mängud, mis tekitavad sõltuvust, 5 - Battlestar Galactica

Battlestar Galactica nimi on kuulus ja enamikule teada. Aga seda telesarja tõttu, mistõttu suur osa inimestest ei teagi, et on tehtud ka selleteemaline lauamäng. Battlestar Galactica on paljude lauamängurite lemmikmäng oma põnevuse, riugaste ja ootamatuste tõttu. On nii koostööd kui vastuhakku, kriiside lahendamist kui paranoiat. Mis selle mängu aga mõnele mängijale veel nii võluvaks teeb, on allpool kokku võetud.

Battlestar Galactica
Mängu mitmekesisust tutvustab Kristjan.

Lühitutvustus.

Battlestar Galactica on samanimelise telesarja põhjal loodud lauamäng, kus sarnaselt sarjale kehastavad mängijad kosmoselaeva meeskonna liikmeid. Nende hulgas on aga reeturid, kes kogu üritust saboteerida üritavad.

Kuna mäng on väga tugeva temaatikaga, siis ei saa mängust rääkida ilma selle taga peituvat lugu tutvustamata. Nimelt on Battlestar Galactica sarja ja ka selle lauamängu sisu järgmine: inimesed lõid kunagi kõrgetasemelised robotid, kes aga oma loojatele vastu hakkasid ja nende juurest ära põgenesid, et hiljem hävitava rünnakuga tagasi tulla. Nüüd põgenevadki alles jäänud inimesed väheste varude ja ühe lahingulaevaga - Battlestar Galactica - Cylonite eest. Cylonid on vahepeal aga suutnud areneda nii kaugele, et osad mudelid on täielikult inimestega sarnased ja seda lausa füüsiliselt viimse detailini. Ja otse loomulikult on nad inimeste sekka imbunud, et neid saboteerida ja nad Cyloni sõjalaevastikule kätte mängida.

Nagu ka telesarjas, on osad mängijatest Cylonid, seda aga varjatult - kes mingit rolli mängib, loositakse rollikaartide põhjal välja ja jääb vaid mängija enda teada. Nii on võimalik Cylonist mängijal abivalmi inimesena kehastuda ja hoopis mõne teise mängija suhtes kahtlusi õhutada, ise samal ajal salaja inimeste ponnistusi saboteerides.

Seda, et mängu temaatika tugev on, kinnitab ka minu enda kogemus selle mänguga. Nimelt olin mänginud seda ca 10 korda, enne kui sarja vaatasin. Ja kui sarja nägin, siis tundus mulle, et ohoo kui hea telesari on lauamängu põhjal tehtud! Tegelikult aga oli ju vastupidi.

Kuidas seda mängitakse?

Mäng toimib nii, et mängu alguses valib iga mängija ühe tegelase keda mängida ja lisaks loositakse ka varjatult tema roll - inimene või Cylon. Inimeste võidu nimel on vaja jõuda sihtpunkti - Koboli nimelisele planeedile ilma, et ressursid otsa saaksid või inimesi Cylonite poolt hävitataks. Selleks tuleb inimestel oma laevaga FTL (faster than light travel) hüppeid tehes reisida 8 distantsiühiku kaugusele ja siis sooritada veel üks viimane hüpe.

Nagu sarjaski, kummitab seda ponnistust aga pidev saboteerimine Cylonite poolt ja Cylnoni sõjalaevastike rünnakud. Cylonitest mängijad võidavadki siis, kui inimestel sihtpunkti jõudmine ebaõnnestub.

Lahendatud on see nii, et iga mängija saab enda käigu ajal teha ühe liikumise ja ühe tegevuse - tegevus võib olla näiteks mõne laeval oleva asukoha aktiveerimine või käest mõne tegevuskaardi välja mängimine. Iga mängija käigu lõpus aga tõmmatakse kriiside kaardipakist üks kaart, mida siis mängijad lahendama peavad asuma - kas on tekkinud leke veehoidlas, ellujäänud vajavad päästmist, Cyloni viirus on pardaarvutites valla pääsenud või on juhtunud midagi veel hullemat. Kriis lahendatakse enamasti skill checki tehes - selleks on kaardi peal näidatud positiivsena ja negatiivsena mõjuvad värvid. Vastavat värvi skill kaarte käest lauale mängides (enamasti pilt allapoole ning siis enne avaldamist segades) üritatakse nõutud summa jagu kaarte kokku saada - iga kaardi puhul on oluline tema värv ja numbriline tugevus. Et paranoiat tekitada, tuleb kaks kaarti alati "saatuse" pakist, kuhu on eelnevalt igast võimalikust värvist kaks juhuslikku kaarti segatud.

Kriiside lahendamise teeb keeruliseks see, et kaardid on piiratud ressurss ja igat kaarti annab ka teisteks eesmärkideks kasutada - näiteks enda käigu ajal tegevusena mängida või siis käiguväliselt teiste abistamiseks mängida. Erinevat tüüpi skill kaarte saavad mängijad enda käigu alguses vastavalt oma tegelaskuju erisustele ja kaarte ei ole kunagi piisavalt, et kõiki kriise lahendada. Seda enam, et Cylonist mängijad võivad neid skill checkide puhul salaja vastu mängida. Käigu lõpus selgub ka see, kas FTL seadme valmisolekut suudeti suurendada või mitte. Iga natukese aja tagant on võimalik uus ülevalguskiiruseline hüpe sooritada, mis aga nõuab seadme taaskordset laadimist mitme käigu jooksul. Kui hüpe sooritatakse, siis suudetakse eest ära põgeneda ka Battlestar Galacticat ründama tulnud Cylonite laevade eest. Seda aga ainult seniks, kuni nad tagasi tulevad.

Cyloni sõjalaevade vastu saab sõdida nii Battlestar Galactica pardalt kahuritega kui ka väikeste hävitajatega avakosmoses, mida saavad osad mängijad ka mehitada - nimelt need kes on piloodi rolli valinud. Lisaks pilootidele on võimalik mängida veel mitmeid erinevaid tegelaskujusid. Üheks nendest on president, kes langetab osad tähtsamad otsused ning omab ka Quorum kaardipaki näol teatavat võimu ja lisavõimalusi. Alati on keegi mängijatest ka admiral, kes omab kontrolli tuumalõhkepeade üle, teeb samuti osad tähtsamad otsused ning hüppe ajal saab kahe võimaliku sihtpunkti vahel salaja "parima" välja valida. Mis tema arust parim on, sõltub juba sellest kas tegemist on inimesega või varjatud Cyloniga. Avalikustatud Cylonid enam inimeste rolle täita ja salaja saboteerida ei saa, küll aga saavad nad Cyloni vägesid abistada ja sedasi Cylonite võidu nimel inimeste vastu mängida.

On selles mängus ka strateegiat?

Ikka on. Kuna seal on õnnefaktorit nii kaartide kui ka täringu näol, siis tihti tulebki otsuste langetamisel lähtuda sellest, mis tõenäoliselt juhtuda võib, kui üks või teine valik teha. Tihtipeale viib kaval planeerimine ka heade kombinatsioonideni, millega ühest või teisest tekkinud takistusest üle saada.

Kuna tegemist on koostöömänguga, kus võidab kas üks või teine meeskond, ongi tähtis oma meeskonna võidu nimel koostöö tegemine oma tiimikaaslastega. Kes aga tiimikaaslased on, tuleb deduktsiooni kasutades või teisi mängijaid lugedes välja selgitada. Kui Cylonist mängija on osav bluffija, siis see ei pruugigi õnnestuda enne, kui ta ise oma rolli kõige ootamatul hetkel avaldab.

Tihtipeale on mängus ka usaldusel suur roll - kui teist mängijat Cylon olemises kahtlustatakse, siis ei saa ka talle vastutusrikast ülesannet anda, mis võib teinekord inimeste võidu nimel väga oluline olla. Liigne paranoia võib inimesed hukatusele viia ja samuti võib ka liigne usaldamine mängu hetkega kõvasti Cylonite kasuks keerata. Cylonina on oluline oma sigadusi õigesti ajastada ja tihtipeale on kasulik ka enne mängu lõppu oma roll avaldada ning avalikult inimeste vastu tegutseda.

Nagu paljudes teistes lauamängudes, võib ka siin esimestel mängukordadel osa mängu strateegilisest sügavusest märkamata jääda ja alles hiljem avastada, et tegelikult on igal otsusel, kaardi kasutamisviisil ja valikul ka oluline tagajärg.

Miks see mäng sulle meeldib?

Esiteks sellepärast, et tegemist on koostöömänguga, mis tähendab väga palju mängijatevahelist suhtlemist ja nõu pidamist. Aga eriliselt heaks teeb mängu just see, et koostöömäng on ta vaid osaliselt - alati on keegi reetur ja lisab seega mängule pinget ja põnevust. Vastasmängijaid on ikka huvitavam üle kavaldada kui mängusüsteemi. Pealegi tekitavad varjatud rollid ka palju paranoiat ja psühholoogilist pinevust - on vaja välja selgitada, keda usaldada ja keda mitte ning samal ajal võita teiste usaldus, et siis inimene olles paremat koostööd teha või Cylon olles inimesi kõige hävitavamal hetkel reeta.

Lisaks on mäng väga temaatiline ja pea iga kord jutustab mäng ühe eepilise loo sellest, kuidas inimesed lõputuid takistusi trotsides siiski napilt pääseda suudavad või siis Cylonite väed nad napilt peatada suudavad. Kui mängijad loosse ja oma rolli sisse elavad, siis suudab mäng väga hästi endasse haarata ning pakkuda põnevat elamust ootamatute ja lõbusate seikadega.

Ka taasmängitavuse väärtus on mängul tänu kriiside juhuslikkusele väga hea - kunagi ei tea, mis ees võib oodata. Samuti lisab psühholoogiline pool sügavust ja varieeruvust - Cyloni ja inimeste rollid jagatakse juhuslikult ja erinevad inimesed mängivad rolle erinevalt. Ja nagu rollide mängimisega ikka, isegi sama inimene võib sama rolli erinevalt mängida. It never gets old. :)

Kui tihti sa suudad Cyloni mängus ära arvata?

Sellega on olnud nii pihta- kui ka möödapanekuid, aeg-ajalt ikka õnnestub. Sõltub ka mängija bluffimisoskusest ja sellest, kui hästi ma teda tunnen.

Mängul on psühholoogilist poolt küll, aga samas mitte näiteks nii palju kui hundimängus, kus reeturi ära aimamine on mul veidi paremini õnnestunud. Battlestar Galacticas on palju mängumehaanikaid ja iga mängija käik on ikkagi tema enda otsustada. Mõnikord tehakse teiste mängijate soovitustest erinevalt ka lihtsalt sellepärast, et mängijale endale tundub see valik parem ja selle peale võivad teised teda Cylon olemises kahtlustama hakata. Ka ise olen sellisel põhjusel kedagi Cylonina hakanud kahtlustama, kuigi ta tegelikult ei olnudki.

Mõnikord on Cylon võimalik välja selgitada ka puhtalt dedukstsiooni teel. Näiteks kriisi lahendamisel, kui kasutatakse käesolevaid kaarte ja mängitakse need nägu allpool lauale ning seejärel segatakse. Kui selgub, et vastumängitud kaarte on palju, saab sellest omad järeldused teha, arvestades seda, kes selliseid kaarte oli võimeline mängima.

Kas algajal on mängus lihtsam olla Cylon või inimene?

Kindlasti inimene, sest Cylonil on mitmed erireeglid ja neid mängu ajal küsima hakates paljastab mängija tahes tahtmata oma tegeliku rolli. Kui reeglid on juba selged, siis on tegelikult Cylonina veidi lihtsam võita, kuna mäng viskab ilma Cylnoist mängijate abitagi inimeste eduteele ohtralt takistusi (oleneb ka sellest kas ja milliseid mängulaiendeid kasutatakse).

Millist rolli sulle endale kõige rohkem meeldib mängida - Cylonit või inimesi?

Mõlemat on huvitav mängida. Inimesena on huvitav teisi pinnida ja süüdistada Cyloniks olemises ning vaadata, kuidas nad reageerivad ning sellest omad järeldused teha. Samuti on inimeste jaoks mängu veidi raskem võita - seega on inimesena mängimine omaette väljakutse ja võitmine eriti rahuldust pakkuv. Ka koostöö teiste inimestega annab hea meeskonnatöö tunde.

Cylonit aga on huvitav mängida, kuna tuleb käiku panna bluffimisoskus ja kuigi usalduse võitmine on mõlemal puhul oluline, on Cylonina võimalik mõnel hetkel usaldust väga kurjasti ära kasutada. Ja kuna ma päris elus olen hea inimene (vähemalt enda arust), siis on vahelduseks väga lõbus mängida tõeliselt kurja tegelast, muahahaha! :)

Battlestar Galactical on mitu laiendit. Kas need annavad mängule ka midagi juurde?

Jah, mängule on tõepoolest lühikese aja jooksul kaks laiendit välja antud. Nad annavad üht-teist juurde küll, kohati isegi liiga palju. Ehk siis teisisõnu on mõlema laiendi puhul tegemist suurekarbilise laiendiga, kuhu on pandud hulk häid ideid ja ka paar liigset täiendust või muudatust, mis tunduvad lisatud olevat vaid sellepärast, et suur laiendikarp oma hinda õigustaks ja pooltühjaks ei jääks. Õnneks on laiendite loojad sellest ka ilmselt ise aru saanud ja kõik need kahtlased ideed valikuliselt kasutuselevõetavaks teinud.

Esimeses laiendis, nimega Battlestar Galactica: Pegasus Expansion, tuli juurde hulk tegevuskaarte, uued tegelased, keda mängida ja teine lahingulaev Pegasus, mida saab nii Cylonite rünnakute ajal põhilaeva asemel ohverdada kui ka seal olevaid uusi asukohti tegevustena kasutada. Minu jaoks aga on esimeses laiendis üleliigseteks osaks New Caprica, mis teeb mängu kõvasti pikemaks ilma eriti midagi huvitavat mängudünaamikale lisamata. Õnneks saab laiendit ka ilma selleta edukalt kasutada. Samuti rikub mängu ära see, kui mängida valikulist Cylon Leaders mänguvarianti - Cyloni liidrit võib isegi huvitav ise mängida olla (ma pole seda kunagi mänginud), aga kõigi teiste mängijate jaoks solgib see mängu ära, kuna selle mängija suhtes kaob paranoia, et kas ta on inimene või Cylon. Isegi kui juhtub, et tema salajane võidutingimus eeldab inimeste võitu, sigatseb ta ikkagi inimeste vastu ja seda kogu mängu vältel avalikult.

Teiseks laiendiks on Battlestar Galactica: Exodus Expansion, kus peale lisandunud tegelaste ja tegevuskaartide on üheks peamiseks uuenduseks Cylon Fleet, mis muudab mängu päris palju ja õnneks paremuse poole (kuigi ka baasmäng on juba väga hea). Nimelt ei tule Cylonite sõjalaevade rünnakud enam üllatusena kriiside pakist, vaid kogu aeg on näha, kuidas vägi koguneb ja siis korraga inimestele kaela hüppab. Sellega seoses on ka pilootide elu põnevamaks muudetud, kuna nendest sõltub inimeste ellujäämislootus rohkem kui varasemates mänguversioonides. Ka rollikaartide jagamisele on huvitavaid lisavõimalusi lisatud. Järjekordselt on aga ka midagi üleliigset lisatud - nimelt Ionian Nebula mänguvariant, mille puhul toimub kogu mängu jooksul mingi veider tokenite korjamine ja mängu lõpufaasis nendega midagi pimesi oksjoni pidamise sarnast - asi mis sellesse mängu eriti hästi ei sobi minu meelest.

Veidratest täiendustest hoolimata on laiendid igati väärt kraam ja ise mängingi viimasel ajal mõlema laiendiga, kasutades neid variante, mis laiendite loojatel hästi välja on kukkunud. :)

2011-09-27

Lauamangud.ee avas poeuksed

Üheks suureks uudiseks on lauamangud.ee poe avamine, kus saab nüüd käia ja mänge näpuga katsuda... enne ära ostmist.

Avamispeol oli rahvast palju, nii et ühe hetkega said kõik mängulauad hõivatud ning tuli hakata kombineerima. Mina mängimiseni ei jõudnudki, pidin enne lahkuma, kuid kuuldatavasti olla rahvas olnud seal ligi 12ni õhtul.

Kohal olid nii vanad kui uued sõbrad, sai kohvi ja kooki ning imetleti mänguriiuleid. Ega midagi, valik on hea. Peatselt kategoriseeritakse riiulid ära, nii et ostjal on seda lihtsam poes orienteeruda. Samas... teades müüjat, siis ega seal ilmselt väga rahus midagi vaadata ei lastagi. :)

Uue poe aadress on Luha 19 Tallinnas ning igateisipäevased lauamänguõhtud hakkavad samuti poeruumides toimuma. Ruumi on ju nüüd laialt. Aga oma söök ja jook tuleb ise kaasa võtta, kuniks kööginurk valmis saab. Siis võib-olla on lootust muffinitele... :)

Sünnipäev on tore päev...

Et millest siis alustada? Sünnipäeva kui sellise jätaks vahele, sest nagunii polnud tegelikult selle tähistamiseks õige päev ja eesmärgiks oli hoopis rahvas kokku saada ja mängida. Ja rahvast oli nii palju nagu sõjamängulaagris. Fantastiline, et kõik kutsutavad leidsid aja kohale tulla. Kahju ainult, et õigel hetkel ei tulnud pähe teha üks grupipilt, kuhu ka haruldased isendid oleksid peale jäänud.

Kuniks rahvast veel vähe oli, võeti ette mäng Blackbeard, kinnitades mittemänginutele selle olevat hea lihtsa mängu. Tagajärjeks oli meeletu lappamine reeglites ning Martin sai endale vastumeelsete mängude nimekirja uue mängu. Blackbeard lõppes Martti võiduga (of course), kusjuures mina kui ohtlikuim vastane elimineeriti. Kuna mängu lõpp saabus siiski üsna ootamatult, saavutasin auväärse teise koha ligi 30ne punktiga tänu Martti susserdamisele ning ülejäänud pidid leppima 1-10 punktiga. Mäng, mida peaks ja tahaks kindlasti veel mängida, kuid millele paistab olevat järjest keerulisem mängijaid leida. Samas on see nii mõnegi arvates tükk maad parem kui Merchants & Marauders, mis oleks nagu lasteversioon Blackbeardist.

Külaliste arv jõudis haripunkti ning mina läksin süüa tegema. Mängijad jagunesid osavalt laudade vahel ära ning vähemalt üks grupp mängis terve ülejäänud päeva vaid ühte mängu - Gears of War. Teisel laual nägin korra Cadwallonit ning kolmandal Ascensioni. Kolmanda laua vaidluse nägin ka ära. Nimelt Kristjan, kes mängib mänge seltskonna ning mängumõnu pärast, teatas Neemele, et mängida ainult võidu pärast on igav. Ning üldse, mis on parem - kas lugeda BGGst võidustrateegiaid enne või pärast mängimisi? Enamus pooldas seisukohta, et parem on jõuda ise mingi tulemuseni, mitte üle võtta teiste strateegiaid puhtalt selleks, et iga hinna eest võita. Ma ei usu, et Neeme sellega üldse kunagi nõustuks, kuid igatahes kui ma mingi hetk tuppa tagasi läksin, oli laua ümber vaikus. Tõenäoliselt osapooled leppisid üksteise veidrustega. Mina mahtusin tagasi tulles veel ainult Giantsi mängima, milles panin suurejooneliselt võidu tasku.

Pärast Giantsi tekkis uus vaidlus - mis edasi saab. Mina tahtsin kangesti Brassi mängida, kuna olen seda tihti Marttilt tellinud, kuid mis pole kunagi lauale jõudnud. Teised tahtsid mängida midagi lihtsamat, nt Draculat. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et kõigepealt Brass ja siis Dracula (ehk siis viimaseni ei jõutudki).

Martti saatis teises lauas igatsevaid pilke Brassi poole, kuniks me mängu setupi tegime ning Neemele ja Kristjanile reegleid meenutasime, kes olid viimati mänginud seda kuskil aasta tagasi. Aigar meenutas veel ka minu mingit väga juhuslikku kunagist võitu, kus ta oli kindel, et ma olin teinud mingi kurja plaani tema vastu. Samuti meenutas ta Martti võite, kes teab alati täpselt, mida ta teeb. Kõnealune isik hüüdis küll toa teisest otsast, et ta on süütu, kuid seda me keeldusime uskumast.

Ülejäänud mäng me seletasime reegleid veel ainult Neemele, kes ei suutnud kuidagi aru saada, mis toimub. Seetõttu venis pooleteisetunnine mäng kolmetunniseks. Külalised lahkusid, k.a. mängu omanik, kuna meie ikka veel uniselt silmi pilgutades mängulauda põrnitsesime ja Neeme järgi ootasime. Martti oli enne lahkumist veel palju strateegiasoovitusi andnud, tehes mängu Neemele veel raskemaks. Kristjan ja Aigar paistsid vahepeal tukkuvat, mina aga meenutasin sõjamängulaagris Kaareliga mängitud Brassi, mis sarnanes kohutaval kombel selle praegusega. Aegluse tõttu.

Neeme meeletuid mõtteponnistusi vaadates kippus jubedalt juhe kokku jooksma, kuid lõpuks saabus siiski kauaoodatud lõpp ning üllatuslikul kombel mina võitsin mängu. Ma võitsin nii Neemet kui Aigarit! Elu tundus kohe nii ilus, mida rikkus vaid üks mõte - kardetavasti ei usu nüüd vist enam keegi, et ma seda juhuslikult võidan.

Kell oli küll palju, kuid kellelgi polnud midagi kiire Ascensioni vastu. See oli tõesti kiire ning kuna oli juba järgmine päev, siis lõppes ka minu õnn mängudes, sest mängu võitis Aigar. Pärast seda läksime magama, kusjuures Neeme üritas püüdlikult diivanist ja tugitoolist mugava voodi meisterdada. Kristjan, kes oli sunnitud põrandal magama, tähendas, et vähemalt hommikuks oli tugitool kõrvale jäetud. Ühtlasi oli neid mõlemaid vahepeal üles ajanud raske mürtsatus samas toas, nii et nad kahtlustasid juba zombisid. Aigar aga arvas, et see oli kõigest kass, kes hüppas aknalaualt põrandale - loom, kes peaks olema hiilimises meister ning imepehmete käppadega.

Eelmisel õhtul oli Martti R lubanud hommikul 11 ajal tagasi olla ja nii me siis alustasime kuskil 10 paiku kiire Roborallyga. Oi, see oli põnev. Aigar oli valinud teema, kus liivakell oli mängus, nii et kõik pidid oma programmeerimisega hakkama saama poole minuti jooksul. Kahtlustan, et see stsenaarium valiti Neeme pärast, aga see mõjus kõigile üsna värskendavalt. Igatahes läks jubedaks sahmimiseks ning kaarte tundus iga käigu alguses hirmus palju olevat. Kuni hetkeni, mil kõik olid vigased, kaarte vähe, nii et lõpuks jäi aega ülegi. Neeme tekitas endale süsteemi ja mängis lahtiste kaartidega, kuna muidu läks tal programmeerimine küll kiiresti, kuid ajas järjekorra sassi.

Olles poolteist tundi madistanud, kusjuures ma pidin üle ühe käigu power downi tegema, oli selge, et Neeme võidab. Ta liikus rahulikult viimase punkti poole, kuna meie keerutasime kõik alles teise punkti juures ega saanud sealt kuidagi minema. Kes sõitis lindi peal, ega saanud maha, kes lükati lihtsalt üle ääre, kes seisis rahulikult mitu käiku laserite vahel. Kuid ainuke, kes üritas kaval olla, oli Urmas, kes veeres Neemele vastu.

Ma küsisin hiljem Urmaselt, miks ta ometi sinna läks kui ta pidi hoopis teise punkti jõudma. Urmas tähendas, et ta tahtis lihtsalt ringiga minna, kuna meie vahelt polnud võimalik läbi minna. Igatahes kui Neeme astus viimase punkti peale, tuli teisest suunast Urmas, kes lükkas ta sealt jälle maha. Kuna Neeme oli ülejäänud kaardid pannud suht suvaliselt, kukkus ta lõpuks veel üle ääre.

Neeme alustas eelmisest punktist uuesti ning kõige kitsamas kohas sattus taas Urmasega vastamisi. Nagu Neeme tähendas - oli kitsas, keerata polnud kuskile ja nii elimineeriti Neeme robot mängust. Ta võttis küll sama roboti ja hakkas täiesti algusest peale, kuid kartuses, et ta võib tõesti ka niimoodi võita, läksin mina ja lõpetasin mängu ära. Tõsiselt eepiline ja lõbus mäng.

Kuna Martti R oli viimaks saabunud, võtsime ette uuesti Giantsi, kus mul seekord läks äärmiselt kehvasti tänu Kristjani riugastele. Kuniks tema kõik oma kujud püsti sai, olin mina jõudnud valmis ehitada vaid ühe ja nii polnud neid punkte ka kuskilt võtta. Kuid mängu võitis siiski hoopis Martti R, kel läks ka järgmises mängus väga hästi - Tulipmanias.

Ma pole seda kunagi õieti osanud, kuna aktsiatega manipuleerimine ja võimaluste nägemine läheb minust suht suure kaarega mööda. Seekord paistis küll, et läheb kenasti, kuid õnnetute kokkusattumiste tõttu läksid nii Aigar kui Martti R minust ette. Nojah, aga vähemalt on kiire mäng.

Kuna paistis veel olevat aega ühe kiire mängu jaoks, võeti ette The Kids of Carcassonne, mida Andreas eelmisel päeval keeldus kategooriliselt mängimast. Ma olen seda mänginud siiani vaid lastega, kuid peaks mainima, et täiskasvanutega on see hoopis teine. Mitte, et seal oleks mingi eriline strateegia või midagi (kuigi tänu strateegiale ma selle mängu võitsin), kuid asi on selles, et lapsed mängivad lihtsalt ja oma võidule. Täiskasvanud üritavad iga hinna eest teistele keerata, mis teeb ka enda võitmise keeruliseks.

Pärast mängu lõppu haaras Martti R kahe käega peast kinni ning hakkas arutama, kus ta küll mängus vea tegi. Tegi isegi mängulauast pildi, et selle üle hiljem kodus järele mõelda ning oma käike analüüsida.

Ja oligi pidu läbi. Kuidagi ootamatult, kuid enne sai kõigilt lubadus võetud, et varsti näeb jälle. Juba lauamänguõhtul, kus saab varsti ka minu kingitusi mängida - Carson Cityt ja DungeonQuesti. Aitäh!

2011-09-13

Cadwallon: City of Thieves

Pimedal ööl longib üksik valvur mööda inimtühja alleed. Väikese kivi põrkumine sillutisel toob temani täpselt õigel hetkel nägemuse mustast figuurist, kes kaob ümber nurga. "Seis! Varas!", karjub Kornak. Hingest kirudes jookseb ta põgeneva varju järel. Lihtsalt üks järjekordne öö Cadwallonis...

Saa rikkaks või sure seda üritades. See on midagi rohkemat kui Cadwalloni varaste moto - see on nende elustiil. Kuid sinu jõuk ei ole mitte ainus, kes selles linnaosas töötab. Tegelikult... sinu suurimaks väljakutseks ei pruugigi olla linna valvurid...

Cadwallon: City of Thieves ei ole koostöömäng, kuigi ta esmapilgul selle moodi välja paistab. Täiesti vastupidi - kui sa üritad teiste jõukudega koostööd teha, tõmmatakse sul mängu keskel julmalt nahk üle kõrvade. Siin peab igaüks ise enda eest väljas seisma ning parem kohe rünnata kui sellega oodata, muidu lõpeb asi veel hullemini.

Mängus on 4 jõuku, kelle eesmärgiks on koguda võimalikult palju rikkuseid ning nendega linna müüride vahelt välja pääseda, põigeldes osavalt mööda kahest valvurist, kes uimaselt mööda linna ringi komberdavad. See on mängu lihtsaim stsenaarium. Raskemates võid nt lihtsalt mingi tüübiga ühte ruumi sattudes surma saada, kogu oma varanduse kaotada vmt.

Vargad on gängides erinevad ja nii on ka nende eriomadused, ehkki neil kõigil on ühe palju samme liikumiseks, sama palju täringuid veeretamiseks. Mängu teevad õige pisut keerulisemaks erinevad actionkaardid, mis annavad kirstu avamisel lisaraha, löövad kirstukaane kellegi käeulatuses veelgi kõvemini kinni või annavad jõulisema rusikalöögi kellegi vastu. Samas nii gängide vaheline kui valvuritega võitlemine on lihtne - 1:1 vastu ning suurem number täringul võidab. Kuid just erinevad stsenaariumid on need, mis mängu tõeliselt põnevaks teevad.

Olles seda mitmeid kordi mänginud, tuleb tõdeda, et ahnus on hukutav jõud. Nii mõnedki korrad on raha kokku kraabitud päris palju ja aeg oleks linnast välja joosta... aga ei, kohe mitte ei suuda, kui lähedal on veel üks maja varanatukesega või teise jõugu varas "juhuslikult" sul jalgu jääb. Seega võib juhtuda, et jääd oma varandusega linna luku taha, kui valvurid lõpuks alarmi löövad ning linnaväravad kinni pannakse.

Lihtne, kiire, kuid omajagu põnevust pakkuv mäng. Ning eelkõige lõbus, kuna see pole mäng, mida saaks tõsiselt võtta.

Last Night on Earth: The Zombie Game

Kui üle unise Woodinvale'i väikelinna on laskumas ööpimedus, toovad udu ning öised varjud kaasa midagi rohkemat kui lihtsalt kergeid külmavärinaid. Kunagine rahulik kogukond on muutumas tõeliseks luupainajaks, kui mööda linna hakkavad liikuma näljaste zombide hordid, janunedes inimliha järele. Nüüd ongi järel vaid käputäis inimesi, kes võitlevad oma elude eest. Selles lõppematuna tunduvas öös on ainult üks asi surmast veelgi hullem - saada nakatatud.

Kui piisavalt hästi ette kujutada, tuleb silme ette õudusfilm, kus jutustaja hääl annab loole verdtarretava sissejuhatuse. Tõele au andes - kui seda mängu juba mängida, siis ega ette kujutamiseks väga palju pingutama ei peagi.

Last Night on Earth tõusis kohe minu eriliseks lemmikuks, ehkki ma pole eriline zombide austaja; pole isegi õieti ühtegi ehtsat zombifilmi näinud. Kuid tegemist on puhta koostöömänguga, teemad on põnevad ning pinge püsib mängu lõpuni.

Mängu süžee on väga sarnane filmile From Dusk Till Dawn. Osad mängijad, kes kehastuvad herodeks, peavad stsenaariumi kohaselt kas zombid, keda juhivad teised mängijad, enne päikesetõusu mättasse lööma, keerulisemates olukordades kaitsma vana mõisahoonet zombide sissetungi eest või hoopis leidma verejanulisi olevusi täis linnast kütusekanister ning autovõtmed, et seejärel päikesetõusu poole kihutada. Nii et koostöömäng mõlemale poolele - inimesed peavad ühte hoidma ning leidma võimalusi ellujäämiseks, zombid peavad läbirääkimisi pidama hero'de võimalikult jälgi tapmiskava kokkupanekuks.

Mängus on meeletult igasuguseid kaarte, mida saab olukordade raskendamiseks välja käia. Inimeste seisukord on mängus suhteliselt raske - väga keeruline on zombisid võita, kuna nende võitmiseks peab veeretama täringutega duubli, mis peab ühtlasi olema zombi mängija viskest suurem. Kõigele lisaks võidavad viikide puhul zombid. Kui zombid saavad iga käigu alguses omale kaarte juurde, siis inimesed peavad kuhugi hoonesse jooksma neid otsima.

Kuid herodel on palju igasuguseid huvitavaid eriomadusi ning hoonetest, kui sinna ükskord jõuab, on võimalik leida erinevat nänni - püstoleid, kirveid, saage, bensiini, dünamiiti jne jne, mida kõike saab zombide vastu kasutada. Kui koostöö on mängus hea ning külm mõistus domineerib, siis polegi võit nii lootusetu. Kuid iial ei või ette teada ja nii mõnigi kord juhtub, et hoolimata karakteri headest isiku- ja muudest omadustest, muutub mäng täiesti etteaimamatuks. Nii võib isa Joseph nii mõnegi zombi ainult püha sõnaga tagasi hauda ajada, samas kui šerif Anderson võib hoolimata püstoli eeldatavalt osavast käsitsemisest zombide saagiks langeda.

Stsenaariume on mängul väga palju, nii et mängida saab seda suht tüdinematuseni. Kui mänguga kaasas olnud variantidest siiski millalgi küllalt saab, on netist võimalik neid juurde hankida. Eks neid tehakse juurdegi. Reeglid on nii üksi, kaksi kui mitmekesi mängimiseks. Vidinaid ning miniatuure palju. Palju võitlusi, võimatute olukordade lahendamisi. Mida sa, hing, veel ihkad?

2011-09-09

Ascension: Chronicle of the Godslayer

Aastatuhandeid on Vigil olnud isoleeritud ja teiste poolt kaitstud maailm. Kuid nüüd on barjäär dimensioonide vahel langemas ja Samael, langenud jumal, on saabunud oma koletiste armeega.

Samasuguses ilmekas keeles jätkates - sina oled üks vähestest sõduritest, kes peab ohuga silmitsi seisma ning kaitsma oma maailma, kutsudes appi võimsaid kangelasi. Lihtsalt öeldes aga pead lihtsalt võimalikult palju punkte koguma.

Põhjus, miks ma Ascensionist üldse kirjutama hakkasin, on see, et mäng hakkab mind üha enam ja enam endasse tõmbama. Dominion ja Thunderstone, mis on oma ülesehituselt täpselt samasugused, ei veedelnud mind üldse. Dominion on kuiv ja igava teemaga. Thunderstone'il on küll teema täitsa olemas, kuid liiga palju asju pidi korraga jälgima ning mäng polnud ka nii sujuv. Ascension on aga ääretult lihtne, samas rohkete valikute ning huvitavate kombineerimisvõimalustega.

Tegemist on puhta kaardimänguga, kuigi punktiarvestus toimub nö kalliskividega - lisavidin, mis annab mängule minu silmis väärtust juurde. Ehkki mängul on ka mängulaud, on see üks täiesti mõttetu kulutus. Kas lapid kaardid ritta lauale või mängulauale, pole mingit vahet.

Ascensionis on kahtlemata vajalik mõningane inglise keele oskus, kuid kui saab juba aru, kes on Hero või mis on Construct ning mida nad teevad, läheb mängimine eriti lihtsaks, sest siis saab kaartide lugemise asemel juba strateegiale rohkem tähelepanu pöörata.

Mäng käib iseenesest lihtsalt: võtad oma isiklikust kaardipakist 5 kaarti ning tegutsed nendega edasi: ostad kaarte juurde või lööd kolle maha. Kaartide peal olevate märkide tähendused on väga selged - kolmnurgad tähendavad raha, viisnurgad võidupunkte ja ringid jõudu.

Keerulised võivad alguses tunduda maas olevad kaardid, kuna igalühel on mingi oma jõud, oma eripära. Nt Constructid, kui neid endale muretseda, jäävad pärast oma käigu lõppu enda ette lauale, nii et neid saab ka järgmine käik kasutada. Kui neid kokku kombineerida, saab väga võimsa tulemuse. Herosid on palju ja erinevaid ning kuigi nad lähevad käigu lõpus maha, on nad siiski kasulikud, kuna nende tõttu võib üks käigukord päris pikaks venida (seda muidugi enda seisukohast vaadatuna). Monsterid on kõige lihtsamad kaardid - nende mahanottimise eest saad lihtsalt punkte ja võimsamate kollide puhul ka mingi lisaomaduse.

Strateegia? Olen Ascensionit mänginud ligi 20 korda ja kuigi enamus korrad võitnud, ei saaks öelda, et ma käituksin mingi kindla strateegia järgi. Või ehk üks siiski on - ei maksa välja minna vaid ühele asjale. Ainult kollide tapmisega ei saa lõppkokkuvõtteks palju punkte, ainult kaartide kogumisega ei saa ka palju punkte. Tuleb kõike teha. Peab tähele panema, mida vastased teevad, mida korjavad, mida ostavad, sest selle põhjal peab mõnikord ümberarvestusi tegema.

Võib ehk öelda, et tänu sellele saavutasin hiljuti punktides oma isikliku rekordi - 103. Aga noh, tõenäoliselt oli ka lihtsalt võiduks hea päev. Oleneb ju ka üsna palju sellest, mis kaardid lauale ja kätte tulevad.

Ja lõpuks - Ascension on hea ka seetõttu, et seda saab mängida ka üksinda. Netis on reeglid täiesti olemas ning mäng pole sugugi paha. Eriti harjutamise mõttes. Aga hiljem võib laua vastu võitmine muidugi juba liiga lihtsaks minna.

2011-09-07

Mängumudel

Mängumudel, Aaron Dignan.
/.../"
Meile on ajast aega kinnitatud, et mängud on ajaraisk. Tõepoolest, nad sobivad küll mõnusaks ajaveetmiseks, kuid neil puudub seos eduga mis tahes valdkonnas. Raamatus “Mängumudel” tõestab Aaron Dignan aga vastupidist: mängud loovad soodsa pinnase õppimisele ning kiirele edule. Autor toob päevavalgele otsustava kokkupuutepunkti meie armastatud (kuid seni mõttetuks peetud) mängude ning igapäevaste ülesannete, eesmärkide ning teostamatuna tunduvate unistuste vahel."/.../

Ma kirjutasin ühes blogipostituses peaaegu bakalaureusetöö mõõtmetes jutu teemal - kas lauamängud on kasulikud või kahjulikud. Aga kui ilmub juba selleteemaline raamat, siis äkki seda võetakse tiba tõsisemalt kui mingi lauamänguhullu kirjatükki.

Ma ise ei ole seda veel lugenud, kuid kavatsen küll. Tõenäoliselt kirjutan oma muljetest siis ka pikemalt.

Üldjuhul kipub mul olema tunne, et "mäng" on lauamängude tutvustamiseks väga vale sõna, kuna inimestele seostub sõnaga "mäng" koheselt "laps". Ei tulda selle pealegi, et täiskasvanud, need jubedad tööloomad, mängivad elus märksa jubedamaid mänge. Lauamängud on nendega võrreldes siiski ohutumad ja kordi meelelahutuslikumad.

2011-09-01

Mängud, mis tekitavad sõltuvust, 4 - 18xx

18xx ehk rongimängud on ühed karmimad mängud mängulistis. Mitte ainult seepärast, et seal on nii palju jändamist aktsiate ja firmade ostmise/müümise/vahetamisega, vaid seal on meeletult jändamist ka teiste mängijatega. Kuid on inimesi, kes on sellest vaimustuses ning kellel ei saa nende mängimisest kohe kuidagi küllalt.

18xx
Oma mängukogemustest räägib Neeme.










Lühitutvustus.


18xx mängud on tegelikult väga lihtsad. :) Olgu, ma tahtsin seda lihtsalt öelda, tegelikult see pole muidugi tõsi. :)

Neis mängudes on omajagu reegleid, aga see pole üldjuhul probleem, sest kui mõni selline mäng juba ette võetakse, siis kindlasti leidub keegi, kes on nõus algajatel naha üle kõrvade tõmbama ja enne seda ka pisut reegleid selgitama.

Jättes detailid kõrvale, on mängu põhimõtted siiski lihtsad. Sa ostad raudteefirmade aktsiaid, püüad mõne firma üle kontrolli saavutada ja kui see on sul õnnestunud, siis juhid selle firma tegevusi nii hästi või halvasti kui oskad. Raudteefirmad omakorda ehitavad raudteed, ostavad ronge, teenivad raha reisijaid vedades ja maksavad õnnelikele omanikele dividende. Vahel sa tahad ka mõne firma aktsiaid müüa ja vahel isegi mõne firma põhja lasta. Kõik selleks, et omaenda rahapakki kasvatada ja samal ajal kaasmängijatele kaikaid kodaratesse loopida.

Millele peaks mängu alustades esmalt tähelepanu pöörama?

Ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et ma ei ole eriti tugev 18xx mängudes, nii et minu soovitustest on ehk ainult päris algajale natuke kasu.

Minu number üks reegel kõigis rahaga seotud mängudes on väga lihtne - raha mängu alguses on rohkem väärt kui raha mängu lõpus. :) Tegelikult kehtib see üldse kõigis mängudes, sest igas mängus on olemas mingisugune raha ekvivalent. Paljud mängijad seda reeglit ei tea ja sel juhul on neid lihtne võita. :) Seega, kui sul on valida, kas arendada firmat, mille president sa oled või võtta raha välja, siis 99% juhtudel on mängu algul kasulikum raha välja võtta. Sest raha välja võttes on võimalik see uuesti investeerida ja omakorda kasumit tootma panna. Mängu lõpupoole see reegel enam ei kehti, sest 18xx mängudes on tegelikult tegemist bütsantsilike reeglitega pseudoaktsiaturuga, kus muuhulgas omandatavate aktsitate arv on piiratud.

Väga oluline mängu alguses on ka jätta peale erafirmade oksjonit alles piisavalt raha, et käivitada mõni raudteefirmadest. Kui näiteks firma käivitamiseks on vaja, et vähemalt 5 aktsiat on välja ostetud ja odavaim võimalik aktsiahind firma alustamiseks on 65 raha, siis on vaja firma käivitamiseks vähemalt 325 raha. Kui see eeldus on täidetud, siis üldiselt tasub krabada mõni võimalikult kallis erafirma, sest erafirma on üldjuhul võimalik hiljem raudteefirmale 100% kasumiga maha müüa.

On sul välja kujunenud oma kindel strateegia või tekib see jooksvalt?

Ma üldiselt püüan mingi kindla strateegia järgi mängida. Kui see ebaõnnestub, siis üritan uue strateegia leida. :)

Millist strateegiat kasutad?

Ega mul väga palju muud polegi lisada. Võimalusel püüan aktsiavoorus mitte viimane tegutseja olla, sest siis saavad kõik teised järgmises aktsiavoorus enne mind aktsiaid osta/müüa. Tegelikkuses see aga ei kipu eriti õnnestuma, kuna mul kipub olema alguses rohkem raha kui teistel ja seega saan/tahan rohkem osta/müüa. Paraku saab 18xx mängudes ainult ühe aktsia korraga osta.

Mängu lõpupoole läheb mul tavaliselt hoopis kehvemini, sest ma tavaliselt olen oma firmadest liiga palju raha välja kantinud ja nad on viletsamas seisus kui teiste firmad. Ja raudteede ja jaamade ehitust ei oska ma ka adekvaatselt planeerida. Tahaks muidugi teha nii, et minu rongid pääsevad igale poole ja vastaste omad ei pääse, aga üldjuhul läheb just vastupidi. :)

Ma eelistaksin tegelikult täiesti vaba aktsiaturgu, ilma mingite tobedate piiranguteta. :) Aga siiski, ka sellisel piiratud kujul, on ikkagi tegemist väga huvitava mänguga.

On nendes palju aktsiatega manipuleerimist?

See oleneb mängijatest. Kes tahab manipuleerida, sellel on see võimalus olemas.

Aktsiaid müües nende hind langeb, aga ostes ei tõuse, seega on võimalik konkurentide aktsiaid ostes ja seejärel kohe neid müües nende hinda langetada. Hinna langetamine on põhiliselt oluline mängu lõppu silmas pidades (aktsiate väärtus läheb mängija varade hindamisel lõpus arvesse) ja firmade käigujärjekorra manipuleerimisel (kallimad firmad saavad enne käia kui odavamad).

Kas algajale mängurile on need 18xx mängud keerulised või kergelt õpitavad?

Keskmine, ma arvan. Hästi mängida on keeruline, halvasti mängida lihtne. :)

18xx mänge on väga palju. Mille poolest need üksteisest erinevad?

Internetis on olemas erinevuste tabel. Neid erinevusi võib olla kõvasti, aga üldiselt on need ikkagi detailides. Laias laastus on need mängud kõik väga sarnased.

Muidugi mina olen kokku puutunud ainult mõnedega neist. Kui mul kõik meeles on, siis olen siiani mänginud 1830, 1844, 1856, 1889, 18FL, 18AL, 18Scan, 18EU.

Sa oled öelnud, et 1844 meeldib sulle kõige rohkem. Miks just see?

Seal on mitmeid täiustusi võrreldes teiste 18xx mängudega, mis minu meelest teevad mängu veelgi paremaks. Näiteks aktsiavooru käigujärjekord sõltub konkreetselt sellest kui palju kellelgi raha on, seega on võimalik enamasti valida ise endale sobiv koht järjekorras. Teistes mängudes sõltub sinu koht järjekorras pigem teistest mängijatest, mis on natuke totter minu meelest.

Samuti on seal võimalik osta 100% firma aktsiatest, mis mulle samuti meeldib. Ja vabal turul olevad aktsiad langetavad aktsiahinda, mis on samuti huvitav mehhanism. Pealegi on seal erineva suuruse ja omadustega firmasid, mis teeb firmade valimise paindlikumaks ja põnevamaks. :)

Hetkel mulle meeldib ka 1830 päris hästi, kus küll 1844 moodi uuendusi pole, aga kus nii erafirmad kui ka raudteefirmad on väljavaadete poolest väga ebavõrdsed ja sellega tekib väga huvitava dünaamikaga mäng.

Ma ise tahaks näha küll hoopis realistikuma aktsiaturuga 18xx mängu, aga ma pole kindel, et see kunagi juhtub. Näiteks võiks aktsia hinna määrata puhtalt nõudmine ja pakkumine, mitte mingi veider kunstlik pseudosüsteem nagu praegustes mängudes. Samuti võiks dividendide maksmine olla täiesti vaba, s.t. igal ajal ja suvalises koguses. Firmad võiksid saada laenu võtta (ok 1856-s saabki teatud määral). Aktsiate ostmisel ja müümisel ei tohiks ka mingeid piiranguid olla. Ja firma ei tohiks saada dividende vabale turule müüdud aktsiate eest (kes tahaks olla aktsionär kui firma kõik dividendid endale jätab? :))

Kas need mängud on paremad rohkema või vähema arvu mängijatega?

Ma arvan, et iga strateegiamäng on tegelikult parem vähema arvu mängijatega, sest suurem mängijate arv tekitab rohkem juhuslikku "müra" ja kaob võimalus asju ette planeerida. Aga teisest küljest võib see juhuslikkus ja "müra" mängu vahel just huvitavamaks teha. Nii et minu jaoks on mõlemad variandid head. :)

Seega mul mängijate arvu osas tegelikult eelistust ei ole, aga ma tean mängijaid, kellele selline kaos kindlasti rohkem meeldib ja nemad tahaksid just võimalikult suurema arvu mängijatega seda mängida.

Kas mõnikord on võit või kaotus tulnud mängus ka kuidagi ootamatult, planeerimatult?

Jah, on ikka. Mängu alguses ma üldiselt planeerin võita ja kui siis kaotus tuleb, siis on see täiesti planeerimatult. :) Vastupidist pole küll olnud. :)

Aga on mõnikord mängu lõpp ootamatult tulnud?

Ei, üldiselt mitte. Ühes mängus üks algaja organiseeris end pankrotti kohe mängu alguses, aga ma ei saa öelda päris, et see liiga ootamatu oleks olnud. Aga jah, ma polnud selleks siiski valmistunud ja kahjuks ei võitnud. ;)

Kusjuures tore asi selle juures, et kui see mängija, kelle nime me siinkohal ei maini :), oleks pisut teistmoodi asja organiseerinud, oleks ta võinud pankrotti minnes mängu ka võita. :) 18xx mängudes on see nimelt võimalik, et pankrotistunud mängija varad on kõige suuremad ja ta võidab (mängija pankrot üldiselt lõpetab mängu).

Esimene tõsisem sõjamäng proovitud

Huvitav, kas hakkan ka järgmisele tasemele jõudma, et oli vaja Maria ära proovida? Igatahes paistab, et nendest lauamängude tutvustuste kirjutamisest on nii palju küll kasu, et minus endas tekib huvi.

Mariat ma kirjeldama ei hakka - Aigar tegi piisavalt hea töö ära. Aga võib öelda, et inimesele, kes pole varem ühtegi sõjamängu mänginud (kui Pacific Typhoon välja arvata), tundus mäng isegi täitsa lihtne. Mehaanika poolest. Kuid võimalusi on ses mängus meeletult palju, mida kõike korraga jälgida oli päris keeruline.

Mina mängisin Austriat, kuna oli selge, et 4 erinevat riiki ma kontrolli all hoida ei suuda. Selle ühegagi oli tegemist. Kuna tegemist oli nn õppemänguga (isegi sellele vastavad reeglid olid olemas), siis aidati mul algusest üle saada ning igasuguseid pisinüansse silmas pidada.

Esimene lahing kujunes üllatuseks, kuna ma ei osanud arvatagi, et sellest on võimalik nii lihtsalt taganeda. Kui see nipp oli selge, sai muidugi ülejäänud mäng seda edukalt kasutada.

Minu suurimaks saavutuseks oli tõenäoliselt viimasel käigul linnade mitmest küljest kontrolli all hoidmine, mistõttu peeti maha üks täiesti mõttetu lahing, kuna selgus, et kasu teine pool sest ei saagi. Ja selle peale olin ma täitsa ise tulnud. :)

Muidu ma arvan, et ma seda mängu poleks võitnud, kui mind poleks selliselt aidatud. Ja lõppkokkuvõttes täitsa lahe, kuigi Austriat mängida on natuke masendav. Tegelikult pole seal suurt muud midagi teha kui suurematest võitlustest hoiduda, kaitses olla ja vaadata, kuidas lähemad riigid peale tungivad. Ilmselt peab millalgi proovima ka vastaspool olla.

Aga nendele, kes arvavad, et sõjamängud on keerulised - eksite! Ma kogesin täitsa omal nahal, et Maria oli lihtsam kui nt Vinhos. Ja ometi on see täiesti korralik sõjamäng. Ta on arvatud koguni 2010 a parima sõjamängu nominendiks.