Halbade mängude eri, vol3

Urmase ajasid ette antud reeglid mõningasse kimbatusse, kuid oma ülesandega tuli ta siiski suurepäraselt toime. Mis aga peamine, siin pole Kelgukoeri... No tegelikult pole neid siin sel lihtsal põhjusel, et Urmas pole seda veel mänginud. :) Ülejäänud mängud on aga korralikult nimekirjas: Cashflow, Britannia, Katani Asustajad, Brass, Hanging Gardens.

Halvad mängud. Iseenesest nimekiri, mida peaks olema suhteliselt lihtne koostada, kui vaid poleks esitatud nõuet, et peab ka olema seda mängu mänginud. Kuna ma olen aga eemale hoidnud ennast kõigist, mille suhtes on mul väikseimgi kahtlus, et ma neid ei naudi (muu hulgas ka üks väga tuntud Eesti lauamäng), pean ma leppima nimekirjaga, mis koosneb mängudest, mis ilmtingimata pole halvad, aga mida ma sellegipoolest ei plaani enam kunagi mängida.

Cashflow.
Cashcow... st flow. Kindlasti kõige ülehinnatum mäng, nii rahalises kui haibi mõttes, mida ma mänginud olen. Ja sealjuures ka veel mitte eriti hea. Tegelikult, selle mängu võiks lugeda ka ametlikult halbade mängude hulka. ’Majandusmäng’ roll-and-move mehaanikaga, kus selleks, et võiduvõimalust omada tuleks sattuda õigetele ruutudele. Ning aktsia ja kinnisvara hinnad dikteeritakse tõmmatud kaarti poolt, mängijatel pole selles osas suurt midagi kaasa rääkida. Erinevad rollid erineva lähtepositsiooniga, kus lihtsam on mängu võita näiteks madala sissetulekuga koristajal kui kõrge sissetulekuga arstil ei ärata ka just kõige suuremat usaldust. Hetkel kõige tipus mängude nimekirjas, mida ma enam mängida ei plaani.

Britannia.
Vist ei ole eriline saladus, et see mäng mulle esmasel mängimisel suutis väga halva mulje jätta. Esiteks, see mäng on liiga pikk oma sisu kohta – 6-8 tundi kulutada täringutega Small Worldi mängides ei ole väga kõrgel minu prioriteedidnimekirjas. Teiseks, vähe mänginutel ei ole eriti kerge hoomata, mida peaks tegema ning kes parasjagu tegelikult juhtpositsioonil on. Kolmandaks on väga suur osa mängust ’rööbastel’. Kõrge skoori saamiseks peab tegutsema igas mängus laias laastus sama plaani järgi, optimeerimise kõrvalt improviseerimisele väga kohta ei jää, kui sul pole just eesmärgiks iga hinna eest kellelegi kaikaid kodaratesse loopida selle asemel, et ise võitu püüda. Arusaadav, et ajalooline paikapidavus ongi olnud mängu disainerite eesmärgiks, ent mind kriibib see kuidagi valedest kohtadest.

Katani Asustajad.
Väga raske on sõnadesse panna, mis täpselt mulle selle mängu juures ei meeldi. Esikohal ilmselt on täringud, või õigemini, nende kasutus antud mängu piires. Sisuliselt otsutab üks vise, kes saab käigu ajal midagi teha ning kes mitte. Ja kui see juhtub ühe mängijaga mitu käiku järjest siis kaob mängust lõbu ära. Lõpptulemus on igatahes see, et ma väldin seda mängu nagu katku.

Brass.
Veidikene imelik on seda halbade mängude nimekirja panna, aga ma ei suuda kuidagi leida enda jaoks sealt midagi, mis ta nauditavaks teeks. Esiteks, reeglid on euroka kohta hirmus keerulised, millest tulenevalt algajad ja kogenud mängijad ühe laua taga lõpeb suht koledasti algajatele. Teiseks on tegemist sellise omaette nokitsemise mänguga - mängijatevaheline interaktsioon praktiliselt puudub. Saab küll kasutada osaliselt teiste püsti pandud ehitisi, aga see on ka kõik. Kolmandaks, mängu fun factor on absoluutselt null, naerukohad mängus puuduvad. Tüüpilise eurokana pole ka tugevat teemat. Ehk siis asjad, mida ma mängude juures kõige rohkem hindan (interaktsioon, veidikene lõbu) on jäetud täielikult tahaplaanile. Lisaks kõigele muule paneb kogu see arvutamine mul pea valutama...

Hanging Gardens.
Mäng, mis ei ole suutnud mulle mällu jääda millegi muuga, kui et rohkem ma seda mängida ei plaani. Täiesti teemavaba klotsiasetuse ja seeriakogumise mäng. Ainukene positiivne kommentaar oleks, et komponendid on päris ilusad.

Intervjuu lauamänguriga - Ove

Arvasite, et ma enam intervjuusid ei tee? Ahaaa... Tõmmata saite! :)

Tegelikult sündis idee, teha intervjuu Ovega, suhteliselt ootamatult. Aga nähes ridamisi tema postitusi Facebookis tuli ette, et ma sest inimest mitte midagi ei tea. Olen teda vaid eemalt näinud. :)

Räägitakse igatahes temast kui kõvast sõjamängurist ning Ove blogi lugeja olen loomulikult ka mina paljude teiste hulgas. Ühe mängulaua taha oleme aga sattunud vaid paaril korral kui mingeid mitte-sõjamänge juhuslikult mängisime. Nüüd aga sai siis natuke põhjalikumalt selle isiku elu kohta uuritud.

Pilt on Ove erakogust, aitäh! :)

Kuidas asi alguse sai? Kuidas sina oma tee "tõeliste" lauamängudeni leidsid?

Kui vaid täpselt mäletaks... Aasta oli siis 2005 - sõber tellis omale Troonide mängu. Sai seda paar korda mängitud ja oligi olemas. Polnud ma siis ei mingit raamatut selle mängu kohta lugenud ega miskit. Riski olin sõjaväes pidevalt mänginud, kuid just Troonide mängu täringuvaba käskudel põhinev sujuv mängusüsteem jättis mulle sügava mulje. Alles pärast mängu sai hakatud Martini raamatuid lugema - ega mäng sellest halvemaks just ei läinud. Isegi enda variant sai sellest mängust valmis tehtud, kuna sel ajal ju keegi sulle mängu pakkuma ei tulnud. Mängulaud oli tunduvalt suurem ning käskude-väejuhtide liimimiseks kasutatud liim vajus paari kuu pärast paberi vahelt välja ning muutis paki kaarte üheks suureks kleepuvaks paberihunnikuks... Oh-jah. Miski aastake hiljem sai Leedust omalegi mäng tellitud ja sedamoodi see hullus lahti läks.

On ka mingi kindel kategooria olemas, mis mängud sulle meeldivad või oled kõigesööja?

Üks kategooria, kus ma suudan peaaegu kõike seedida, on sõjamängud, kuid ka seal on omad erandid. Kõike ma kohe kindlasti ei mängi. Kasvõi see Liberté, mida me lauamängulaagris mängisime. Täiesti jube mäng. Sihukesi on veel ning tuleb tunnistada, et ka mul endal on selliseid asju, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Aga jah, kui mängus on madinat ja/või läbirääkimisi, olen ma heal meelel nõus katsetama. :) Veel parem, kui mõlemat leiab.

Kuidas on mängudega, mida kutsutakse eurokateks? Palju sa neid üldse mängid?

Vahetevahel ikka juhtub, aga üldiselt harva. Igal võimalusel nõutakse minult küll Agricola mängimist, kuid seni olen suutnud sellest juba tubli aastake igal korral kõrvale hiilida. Dixit on ilmselt kõige rohkem mängitud seda tüüpi mängudest.

Palju sul endal mänge olemas on?

Ilma BGGta oleks see arve pidamine keeruline. Osad on Tallinnas, osad Elva maamõisas. Hetkel näitab aga BGG skooriks 142. 142 +/- need, mis ma ainuüksi Tellale olen ostnud. :) Keegi peab need ju perest BGG'sse märkima ning tema sellega tegeleda ei viitsi.

Nii et sõjamängud on sinu ja muud mängud Tella? :)

Põhimõtteliselt võib neid isegi sedasi jagada, kui väga tahta, kuna tema minuga sõjamänge ei viitsi mängida ning mina ei viitsi enamasti midagi peale sõjamängude mängida.

Paar lauamängurit on alustanud muudest mängudest ning pikapeale jõudnud sõjamängudeni öeldes, et see oleks nagu mingi tase edasi. Sina paistad olevat alustanud sõjamängudest ning nende juurde ka jäänud. Oskad sa öelda, miks see nii on?

Ühest küljest olen ma piisavalt ajaloohuviline, et sihukesi asju fännata. Teisest küljest... no ehk olen ma tõesti mingi sõjard. :) Aga ausalt-öeldes ei oska küll sulle sihukest asja öelda. Võime ju minna süvitsi maitseküsimustesse, kuid kokkuvõttes mulle nad lihtsalt meeldivad. Kujutletav kuulipildujatärin, appi hüüdvad haavatud... fun ju. :)

Võib-olla on see jälle üks sihuke asi, mida päriselus teha ei taha ja seepärast tõmbab. Ühe korra ma olen pidanud tule all vaenlast (küll kujutatavat, kuid kuulipildujatuli oli üpriski päris) tiibama minema. Üldse ei tõmmanud need pimeduses lendavad drasserid. Aga laua peal on kole hea mehi käsutada ju. :)

On sul ka oma lemmikmäng?

Hetkel on lemmikuks Hannibal: Rooma vs. Kartaago.

Miks just see?

Esiteks huvitav ajaperiood, teiseks lihtne mängumehaanika ning kolmandaks täiesti geniaalne lahingusüsteem.

On inimesi, kes mängivad lauamänge meelelahutuse pärast, osad oma oskuste treenimiseks, parandamiseks, mõned aga puhtalt võitmise pärast. Miks sina lauamänge mängid?

Lauamängud on siiski meelelahutus. Ma ei mängi kunagi seepärast, et võita. Muidugi on vahel tore võita, kuid see on täiesti teisejärguline, peaasi, et lõbus oleks. Ja kui mäng ise on kuiv nagu saepuru, tuleb ise nalja teha.

Seega seltskond on lauamängude juures oluline?

Ülimalt. Valin suhteliselt hoolikalt, kellega ma mida mängin. Ja ei, see ei ole põhjus, miks ma nii kaua teie seltskonnas mängimas pole käinud. :)

Kas rollimängudega ka tegeled ja kui, siis palju?

Jutumängudega tegelen viimasel ajal suhteliselt harva - pole gruppi ega viitsimist seda kokku ajada. Aastas korra saab Estconil ulmehuvilistele ühe mängu korraldatud ja mõnel korral ehk ka sõpradega istudes. Päris-elu-rollimängudega (LARP) sai vahepeal isegi võrdlemisi tihti tegeletud - tegime isegi orkide MTÜ ära, mille läbi mänge korraldada ja muud sihukest teha. Minu Elva sepikojas sai isegi üht-teist turvistest välja taotud, aga viimasel ajal on seltskond mööda Eestit laiali vajunud, mistõttu ka tegevust vähem.

Jutumängudega sai kusjuures eriti varakult alustatud - keskkooli algul (aastal 2001) sai esimesed mängud tehtud. Siis oli veel vana hea (sel ajal küll võrdlemisi uus) D&D 3.0. :) Mul vist peaks isegi pilt olemas olema, kus ma oma esimesel LARPil olen. :) Ohh.. olid ajad. :)

Aga jah, eks neid erinevaid süsteeme ole uuritud ja mängitud, kuid senimaani olen sõbra poolt eesti keelde pandud d10 peale jäänud. Hea lihtne süsteem - 10 minutiga teed oma tegelase valmis ning mängimine ei meenuta matemaatika kontrolltööd.

Kuidas MTÜ-l praegu läheb?

Vaikselt, väga vaikselt. Tahtsime küll siin rollimängijate kokkutuleku raames ka oma orki-peo teha, kuid aktivistide vähesuse tõttu jäi see soiku. Eks saab mingil ajal jälle asi käsile võetud. Ega see ära ei kao. :)

Mis on olnud kõige hullem lauamäng, mida mänginud oled?

Twilight Struggle. Vähemalt tol hetkel tundus see kõige hullem. Võimalik, et nad jagavad esikohta Liberté'ga. :)

Mille poolest siis see hetkel kõige hullem oli?

Masendav teema ja veider mängusüsteem. Võib-olla kui ma uuesti seda mängiks, siis pakuks see mulle natuke rohkem huvi. :)

Sul on aukartustäratavalt mahukas ja teemarikas blogi. Millal sa sellega alustasid ja kust see idee tuli?

Alustatud sai sellega 2007 aastal, kui Tallinna kooli tulin. Idee tuligi sellest, et Eesti maastikul lauamängudest üldiselt nõnda vähe teati. Mõtlesin, et teeks ühe häälekandja. Ajapikku sai sinna lisaks lauamänguarvustustele ka igast muud sorti jutte üles laadida. Üks mu lemmikuid on poliitiliselt ebakorrektsete mängude sari, mida kahjuks pole jõudnud edasi teha.

On selliseid mänge palju?

Ikka jagub, eks igas riigis leiab selliseid. Näide kohe kodu lähedalt - ega see "Mees, kes teadis ussisõnu" selles osas parem ei ole. Poliitilist ebakorrektsust jalaga segada.

Milles see ebakorrektsus seal seisneb?

Mul kahjuks ei ole mängu käepärast, seega otseseid näiteid ei saa tuua, aga üldistavalt võin ära mainida. Sealne pappide peksmine. Ühe kaardi peal hea näide: "Kirik. Pista tuli räästasse!" Piibli kohta oli seal kah miskit mahlast kirjutatud. :) Sellest tuli ju ilge jama, kui mingid padukristlased selle üle kisama pistsid. Õnneks on Eesti selles osas piisavalt tolerantne, et mäng jäeti poelettidele. :)

Pead sa ennast õiglaseks arvustajaks? :)

Ma ütlen mängude kohta välja, mis ma neist arvan. Mõned peavad seda õiglaseks, mõned arvavad, et ma teen mängule ülekohut ja ülejäänud, et ma kiidan seda liialt. Kui mulle mäng ikka ei meeldi, siis ma oma arvamust tagasi ei hoia.

Hea näide on Carcassonne. Kirjutasin ju sellest mängust mõnusalt mahlaka arvustuse. Kui lauamängud.ee oma leheküljel minu arvustusi linkis, siis seda arvustust ei kasutatud - see ei olevat objektiivne.

Ma ei üritagi olla arvustustel objektiivne, vaid puristan oma arvamuse välja, olgu see siis nii hea või halb, kui ta on.

Tänud Ovele! :)

Halbade mängude eri, vol2

Jätkates halbade mängude kirjeldamist, siis seekord võttis raske analüüsi ette Kristjan. Loetelu esikohal on endiselt Eesti kurikuulsaim lauamäng Kelgukoerad, millele tulevad juba pikema vahe tagant järjekorras Mamma Mia ja MASU. Aga üldiselt on nimekiri lühike, nii et kas pole tõeliselt viletsaid mänge teele sattunud või on lihtsalt inimene ise oma hinnangutes leebe. :)

Kelgukoerad.
Kui nüüd mõelda kõige halvemate mängude peale mida ma kunagi mänginud olen, siis eelkõige meenub selline üllitis, mis lauamängu nime eriti ei väärigi, nimelt "Kelgukoerad". Mängu teemaks on kodumaine samanimeline telesari, mida ma kordagi näinud ei ole. Aga vaevalt, et selle sarja nägeminegi aitaks.

Mängu idee ja mehaanika on maha viksitud ühe olemasoleva lauamängu pealt - CSI: Crime Scene Investigation. Ja õnnetuseks ei ole mitte kopeeritud parima, vaid halvima pealt. Aga erinevalt originaalist (kus on stsenaariumeid veidi rohkem kaasas) saab kodumaist koopiat mängida vaid ühe korra, kuna pärast seda on lahendus juba teada. Pealegi on selle lahenduseni jõudmine üks tohutu piin, sest mäng on mehaanika poolest kõige tüütumat sorti "veereta ja liigu", kus nii mõnigi käik möödub tuimalt nuppu edasi liigutades ilma, et ühegi tegevusruudu peale satuks. Ja isegi kui lahenduse võib juba poole mängu pealt ära dedukteerida, siis ei ole sellest kasu - tuleb lõpuni läbida kadalipp, mis on ühe heade lauamängudega harjunud inimese jaoks umbes sama lõbus kui naelte peaga seina löömine: täringu silmade kaupa viletsast papist lauakesel oma nupuga ringi käies tuleb kõik vastava lahendusega seotud kaardid üles leida ja iga kaardi pealt täht kirja panna, sest alles see tagab lahenduse ja õiguse võidule. Sealhulgas tuleb ära kannatada käigud, kus mitte midagi peale nupu füüsilise edasi liigutamise teha ei saagi ja ka käigud, kus saad küll pakist kaardi võtta, kuid oled seda juba näinud. Mida edasi, seda nürimaks selline ringi tiirutamine seal laual läheb, kuna oled pea kõiki kaarte juba näinud ja nende uuesti lugemine ei oma enam sisuliselt mingit mõtet. Mäng aga aina venib ja venib.

Ja see, et mängu saab vaid ühe korra mängida, on täiesti absurdne. Ma tean mänge, mida võib 10, 100 või isegi 500 korda mängida ja ikka on seal veel taasmängitavuse väärtust ja mänguvõlu. Selle armetu karbikese aga võib heal juhul ahju puude alla hakatiseks lükata - sest mis mõtet on hoida kodus riiulis mängu, kui külla tulnud sõpradele ei jää muud vastata, et sa ei saa seda enam ise mängida, kuna tead juba lahendust. Ausalt öeldes on targem seda teha juba enne esimest mängukorda.

Mamma Mia.
Pärast Kelgukoerte lauamängulaadset toodet tuleb pikk tühja maad enne kui mõni halb lauamäng meenub. Paar kõige tüütumat mis meenuvad on siiski Mamma Mia ja Crunch.

Mamma Mia on eelkõige tüütu oma mäluelemendi pärast, sest selle peale ongi kogu mäng üles ehitatud - kui tavalises "Memory"-s on vaja lihtsalt kaks ühesugust üles leida ja saab rakendada spatiaalset võimet mäletamaks, kus reas ja tulbas mingi asi paiknes, siis Mamma Mia-s tuleb kaartide flippimisel asju meelde jätta (või midagi sarnast, nii palju kui ma seda mängu mäletan). Igatahes oli selle mängu näol minu jaoks tegemist üsna ärritava aja viitmisega. Ainus hea asi, mis selle mänguga seoses meenub on see, et Ludo poes pakuti selle mängu esitlusel pitsat! :)

MASU.
Crunch ehk eesti keelse väljaandena "Masu" oli samuti väga tüütu kogemus. Esiteks on mäng üsna lihtsakoeline, teiseks on reeglid üsna puudulikud ja kohati oleks mäng nagu katki. Kolmandaks on seal mängus ametlikult lubatud sohi tegemine, ehk siis rahakaartide taskutesse ja varrukatese toppimine võidu nimel. Mõnele inimesele läheb selline asi peale, mulle aga mitte. Mis aga mängu kõige hullemaks tegi on Government Investigation kaart (ei mäleta, mis selle nimi eesti keeles oli), mille abil on kaasmängijal õigus sind läbi otsida. Kui ma mängiks seda kolme ilusa tüdrukuga ei olekski selle vastu nii väga midagi, muul juhul aga: ei, aitäh!

Rohkem ärritavaid mänge nagu ei meenugi.. Ülejäänud halvad mängud on lihtsalt igavad või siis oli mõni sessioon jama. Mingis muus hetkes, olukorras ilma püssi ähvarduseta oleksin võib-olla isegi nõus neid mängima kui muud paremat käepärast pole :)

Halbade mängude eri, vol1

Vahelduseks ilusate ja heade lauamängude sekka ka midagi sellist, mis samuti jätab kustumatud muljed mällu... aga mitte positiivses mõttes. Milline on mõne lauamänguri jaoks halb mäng ja miks.

Martti pani kokku oma nimekirja, millest ainult esimene mäng asus lihtsa vaevaga oma positsioonile: Kelgukoerad, 3 Commandments, Hamburgum, Origin: How We Became Human, Starship Catan.

3 Commandments.
Mäng, mida me ei lõpetanud kummalgil korral. Otsuste tegemine tundus olema suht-koht suvaliselt, ilma et sinu loogika või teiste tundmine oleks suuremat kasu andnud. Lisaks ei saanud keegi laua ümber aru, miks me seda teeme või kas see peaks olema tore ja lõbus. Kuna see oli esimene nn seltskonna mäng, mille ostsime soovituse peale ja üldse esimene mäng, mida üritasime oma sõpradega mängida ning neid meelitada lauamängudega tegelema, siis oli see tagasilöök ikka väga suur. Võib-olla mingis tugevas rollimängurite seltskonnas see asi ka töötab, aga mitte mulle/meile.

Hamburgum.
Um, "Like watching paint dry on the wall". Rämedalt kuiv, igav. Mängu erinevad osad ei tundunud omavahel väga hästi seotud olema, erinevatel "valuutadel" ei olnud mingit vahet ja see mäng venis ning ei tahtnud lõppeda. Igaüks nokitses omaette. Mingit konflikti oli üritatud ka sisse tuua, aga see tundus rohkem selline, et "noh, kui te väga tahate omavahel nagistada, siis laske käia, aga ega suurt mõtet sellel pole".

Starship Catan.
Kahe mängija mäng - kogu resursse ja arenda laeva. Iseenesest ei olnudki nagu halb, aga kahe mängija mäng, mis ei lõpe ka kahe ja poole tunniga otsa, samal ajal kui mängu reeglid ja käik on lihtsad, võiks läbi saada poole tunni, maksimaalselt tunniga. Lisaks memory-element (vist) nelja erineva kaardipaki järjekorra meeldejätmiseks ning seda üle 2 tunni järjest. Lisaks tundusid mingid arendused olema teistest peajagu üle ning mängijal, kes need endale sai, oli teise ees räme eelis ning võit oli sellega põhimõtteliselt kindel. Ning ikka ei saanud mäng läbi, vaid kestis veel tund aega... Pärast mida me lihtsalt pakkisime asja kokku ilma, et oleks seda lõpuni mänginud. Komponentide poolest oli suht OK ja mehhaanika isegi mingil määral huvitav, aga kui asi venib ja venib ja venib...

Originis: How We Became Human.
Selle mängu lõppu on mul olnud kõige raskem ära oodata. Mehhaaniliselt on mäng huvitav. Huvitavad elemendid, kuidas inimene puu otsast alla tuleb, kuidas tal aju välja areneb, kuidas teadmised erinevate rasside vahel levima hakkavad, kuidas ressursside omamine on tähtis ja tehnoloogiapuu jms - kõik on nagu tibens-tobens. Samas iga sammu astumine on suht keeruline ja raske. Selleks pead suutma mitmed asjad joonele ajada ning tagatipuks pead sa suutma hästi täringut veeretada. Ning oi oi! kui sa selle täringuveeretamisega hakkama ei saa, siis oota järgmist käiku ning sea aga asjad jälle nii, et oleks hea ja soodne. Lisaks see suurepärane ajastute vahetus, kus sinu suure vaeva ja raskusega ehitatud/arendatud tsivilisatsioon lihtsalt kokku kukub, kuna sa ei suuda veeretada täringu peal õiget numbrit. Ning seda pärast 6 tunnist mängu... oeh. Lisaks seda ajastute vahetust saad sa teha mängus 3 korda. Iga kord omades toredat võimalust nullist alustada, samal ajal vaadates, kuidas õnnesärgis sündinud opponent vajalikud veeretused ära teeb esimese korraga. Lisan igaks juhuks, et tegemist ei ole koostöö mänguga, kus teise õnnestumise üle suurt rõõmu saab tunda. See kena mäng saab läbi kõigest 12 tunniga, mille lõpus kõige paremini juhitud rahvusgrupp siis võidukalt maailma parim on.

Mäng ise on teaduslikust vaatevinklist igati paigas. Jah, ajalooliselt kõik suured ja tugevad tsivilisatsioonid lagunesid ning nende asemele tulid uued ja paremad, aga tegemist on siiski mänguga. Näha enda tööd ja vaeva kokku kukkumas ja põrmu langemas, ei ole tore, eriti kui opponentidel sellist asja ei juhtu. Kui kogu see täringu teema ja liiga suur random mängust välja pookida ning lühemaks pakkida, oleks tegelikult tegemist täitsa toreda ja vahva mänguga. Sellise pika mängu saatus ei saa oleneda sellest, kas sul õnnestub mängu 8/9ndal tunnil ära teha üks täringuveeretus või mitte.

Kelgukoerad.
No mida selle kohta öelda. Mäng, mis peaks kujutama detektiive jälgi ajamas ning süüdlast. Detektiivi suurepärane õnn heade vihjete tõmbamisel pakist ning veel suurepärasem loogika, kuidas need vihjed omavahel toredaks mõrvamüsteeriumiks seonduvad; kuidas ühest toredast vihjest on võimalik teha mitu erinevat järeldust ning kus ÕIGE järeldus, miks see vihje oli just õige, öeldakse sulle vastuse puhul ära ilma, et mängu ajal oleks võimalik see loogiliselt tuletada. Oeh, kurat, see mäng on nii halb, et selle mängu halbu külgi on isegi raske välja tuua. See on nn anti-mäng. Mängija tegelikult ju ei leia süüdlast mitte uurimise teel, vaid valede välistamise teel. Miks keegi on süüdlane, ei selgu mitte mängu käigus, vaid vastusekaardi lugemisel. Kogu see komplekt, kuidas sulle vihjeid antakse ning kuidas sa neid saad säilitada... Õigemini küll ei saa säilitada. Brrr, halb.

BGG 2011 Secret Santa

Nagu pealkirigi ütleb, saab ka sellel aastal BGGs Secret Santana osa võetud. Juba on ka kingisaaja välja loositud. Minu oma pesitseb Kanadas, kellel on päris kirju soovinimekiri. Mängud on seal alates Jungle Speedist Commands & Colors: Napoleonicsini.

Ma ei ole veel mõelnud, mida talle saata, samuti olen üsna pealiskaudselt uurinud Ameerikas asuvaid mängupoode. Aga ega siin palju aega juurelda polegi. Osadel inimestel on kingid juba teel.

Mina pole oma santast veel midagi kuulnud. Eelmisel aastal sattus väga muhe tegelane mulle, vaatab, kes seekord tuleb.

Microbadge for Adventure games

Hiljuti mainisin ühe kirjatüki sees, et tegin BGGs uue microbadge'i - Adventure games fännidele. See väike fakt muutus aga paar päeva tagasi ülimalt oluliseks kui sain kirja, et minu saavutus oli valitud 160 ülejäänud hulgast kuu parima microbadge'i 10 nominendi hulka. Täna avastasin suure üllatusega, et tõesti-tõesti, minu pisikest pildikest oli ligi 10 inimest foorumis toetanud.

Hetkel käib hääletus täie hooga ning ega ma 20 häält ikka täis ei saa (nii palju on hetkel esikohal :)). Kuid uhke tunne on siiski. 160 ülejäänud sarnase kribu hulgast see välja valida... on ikka paras tegemine küll. :)

Ascension: Storm of Souls

Samael on surnud, kuid torm puhub vihaselt üle Vigili. Samaeli käsilaste metsikuks muutumisel võetakse maailm aeglaselt üle hingede poolt, mis oleksid pidanud ammu edasi liikuma. Oled sa valmis uuteks väljakutseteks, mida Vigili tulevik sulle hoiab?

Ascension: Storm of Souls on Ascension: Chronicle of the Godslayer laiend, mida saab mängida ka täiesti eraldi mänguna. Mõistlikum ongi seda eraldi mängida, kuna kuhjates põhimängule kõik olemasolevad laiendid juurde (veel on ju olemas ka Ascension: Return of the Fallen), muutub pakk mängimatult suureks. Samuti on laiendi üksi mängimisel veel paar eelist: enamus uutest kaartidest saab hea ülevaate, milleni mitme mängu kokkuliitmisel muidu võib-olla ei jõuakski.

Esimene asi, mis laiendi juures silma torkas, oli kaartide ning ka mängulaua värviküllus. Põhimängu kaardid olid tuhmid ning halli varjundiga, jättes täiesti silmapaistmatu mulje, olles ühtlasi nagu algaja joonistaja kujundatud. Laiendi kaardid on teravamalt välja joonistatud, värvilisemad ning detailsemad. Lausa rõõm vaadata.

Mängulaual ei olnud põhimängus erilist mõtet, kuid laiendiga on juurde tulnud päris mitmeid lisakaarte, nii et heaks sorteerimiseks ning järje hoidmiseks on praegune kena kujundusega laud täitsa asjakohane.

Lisakaardid... Juurde on tulnud sündmuskaardid, saatuse kaardid ning üks täiesti uus koll - Fanaatik. St kolle on niisamagi juurde tulnud, kusjuures osadel on täiesti uus mõte - neid saab koguda endale trofeedeks. Kuid Fanaatik on omaette ooper. Fanaatik sarnaneb Cultistiga, keda saab teatava militaarse tugevusega lihtsalt mättasse lüüa, saades endale selle eest ühe punkti. Aga ka Fanaatiku saab endale trofeeks.

Trofeed on täitsa kasulikud - nende efekt on kirjas sündmuskaartidel ning enamasti tähendab see, et trofee mahaviskamisel saad endale pakist ühe kaardi juurde, ühe raha juurde vmt. Fanaatikuid tohib käes olla vaid üks, kuid ülejäänud kollide nahku võib endale koguda nii palju kui jaksab.

Saatusekaartide lauale ilmumisel juhtub see sündmus, mis on kirjutatud mustale taustale, kohe. Pärast selle lahendamist on see nagu tavaline kaart - annab punkte ning enda ette käimisel lisaboonust.

Sündmuskaardid on huvitavad, mõnikord ka frustreerivad. Sündmus rakendub kohe kaardi ilmumisel ning kestab kuni uue sündmuse saabumiseni. Nii näiteks on pildil olev kaart täitsa hea, kuid see, mis annab nii Cultistile kui Fanaatikule ühe tugevuse juurde, ei ole mängu alguses üldse nii kasulik. Punkte saab küll veidi rohkem, aga kes see jaksab neid maha lüüa kui alguses üle kahe tugevuse käes ei olegi. Hea, kui esimesel käigul sedagi on.

Mängude laiendid on nii- ja naasugused. Mõnikord annavad nad mängule palju juurde, mõnikord ei sanna suurt midagi, mõnikord on mõistlik laiend üldse ära visata, kuna muudab mängu hoopis kehvemaks. Ascensioni puhul võib aga küll öelda, et need laiendid muudavad mängu oluliselt paremaks ning nende suurimaks lisaboonuseks on nende eraldi mängimise võimalus.

Little Dead Riding Hood

Punamütsike kontrollis oma 9mm-st ning peitis selle tagasi keebi alla kabuuri. Asjad olid kindlasti muutunud sellest ajast kui "Suured Kurjad" hundid tõusid surnuist ning tekitasid õdedele sellise keerulise aja.

"Kui me poleks nii kiired mõtlejad ja õnnelikud laskjad, oleksime eelmisel nädalal Rohemütsikese kaotanud," mõtles ta. "Olgu, mitte enam! Vanaema on haige ja näljane. Ta vajab meid ja mitte mingisugune hunt ei takista meid korvi kohale toimetamises." Punamütsike pani korvi käevangu ning kõndis ukse poole...

Selle mängu tarvis pidin tekitama täiesti eraldi kategooria ning peab tunnistama, et käisin BGGst vaatamas, kuidas autorid ise seda kategoriseerinud on. Ega siin pole tõesti ei strateegiat ega vaimset pingutust. Tegelikult on see puhas keeramise mäng, aga õudukas kõlab teksti all kuidagi ägedamalt.

Õed Mütsikesed peavad jõudma mängulaua ühest servast teise läbi verejanuliste zombihuntide hordi, rajades endale metsa teed. Ehk siis mängu mõistes: 1. igaüks valib endale abilise ning olenevalt selle kirjeldusest teeb kaardil oleva tegevuse kohe või hiljem; 2. võitleb huntidega, kui need peaksid külje all olema ning 3. liigub.

Mängus on terve hunnik ilgete piltidega tegevuskaarte, mida võib kahte moodi kasutada - kas liikumiseks või kellelegi keeramiseks ehk siis actioni tegemiseks. Fantastiline.

Abilistest on ainult kaks sellised, mis aitavad mütsikesel teekonda paika panna - jahimees ja haldjast ristiema - kuna nemad lubavad võtta pimesi karbist teekonnatükke. Ülejäänud abilised aitavad teistele keerata.

Tükid on nelja sorti: lagendikud, püssikuuli pildiga, hundi pildiga ning palgi pildiga. Lagendikud on head, kuna nende tõmbamisel saad tegevuskaartide pakist endale kaardi ja see on ka ainus viis kaartide saamiseks. Kuuli pildiga tükilt saad endale padruni, mis on abiks hundiga võitlemisel. Hundipildi tükiga tuleb kaasa ka üks zombihundi miniatuur ning palk on takistus, millest üle ei saa.

Võitlemine on üsna lihtne - paned nii palju kuulipildiga tükke kotti, kui palju raatsid enda varudest panna, ühe hundipildiga tüki ning siis tõmbad pimesi ühe tüki välja. Kui on padrun, oled võitnud, kui on hunt, pead astuma mängulaual sammu tagasi. Aga üldiselt tundub, et hundid on siin mängus teisejärgulised ja üldse mitte nii verejanulised kui õed Mütsikesed.

Esimene kord oli mäng lihtne. Teine kord oli veel lihtsam, aga kolmas kord süüvisime reeglitesse ning mäng muutus jube raskeks. Üks soovitus on algajale mängijale küll: ei maksa kohe esimese asjana vanaema maja poole traavima hakata, sest siis on selge, et teised Mütsikesed seavad sulle hirmsaid takistusi teele. Järsku ilmuvad su ette huntide väed, palgid on ümberringi ning ootamatult teevad kõik teised mängijad millegipärast omavahel koostööd.

Kui olen saanud vastuse paarile küsimusele, mis reeglites segaseks jäi, siis olen valmis teistele mängijatele taas vastu hakkama. Tegelikult on see lahe mäng, kui seda tõsiselt ei võta ja no kes selles mängus ikka strateegiat suudab leida. OK, Neeme ehk leiaks. :)

Kingdom Builder

Osavalt hooneid ehitades loovad mängijad omaenda kuningriigi, mille eesmärgiks on teenida kõige rohkem kulda. Kolme kaardi abil täpsustatakse tingimusi, mis tuleb täita selleks, et jõuda ihaldatud varanduseni.

Kõlab nagu tavaline eurokas, aga ei, tegelikult pole asi üldse nii hull. Okei, võib-olla isegi näeb välja nagu eurokas, aga ikkagi, tegemist on hea mänguga. Igal juhul on see mu hindamistabelis jõudnud päris kõrgele kohale. Muidugi, minu näol on ka tegemist inimesega, kes euromänge südamest ei vihka...

Mille poolest mäng hea on? Lühidalt öeldes - tehnika. Reeglid on mängul üle mõistuse lihtsad, kuid juudas küll kui palju on vaja pead murda oma käikude tegemiseks.

Kuidas asi algab? Mängulaud moodustatakse neljast sektorist, mis valitakse pimesi kaheksa hulgast. Viies läheb punktitabeliks. Ses mõttes osavalt tehtud, et mängulaua nii esi- kui tagumine külg on otstarbekalt ära kasutatud. Kokku pandud mängulauale pannakse linnadesse piltide järgi väikesed asukohatükid, igasse kaks. Kümne erineva Kingdom Builderi kaardi hulgast valitakse pimesi kolm, mis on mängus punktide teenimisel eesmärkideks. Maastikukaardid segatakse ning iga mängija saab alguses kätte ühe kaardi.

Kuidas asi edasi läheb? Lihtne. Mängija avaldab oma maastikukaardi ning ehitab vastavasse kohta kolm maja. Ja ongi kõik. Viskab kaardi käest, võtab uue ning järgmine ring teeb sama. Milles siis point? Point on selles, et iga kord peab võimalusel olemasolevate majade kõrvale ehitama. Kui kõrvale ehitada pole võimalik, siis võib panna juba kuhu tahad. See sunniviisiline ehitamine teebki mängu omapäraseks ja huvitavaks. Sageli ka frustreerivaks.

Kuidas punkte saab? Neid loetakse alles mängu lõpus ning kindel on see, et lossi kõrvale ehitatud majad annavad lõpus kolm punkti. Kuid ülejäänud punktid tulevad juba Kingdom Builderi kaartidelt. Need ongi kaardid, mille järgi peaks panema mängus omale strateegia paika. No näiteks peab mängulaual olevad linnad ja lossid omavahel ühendama. Või näiteks muutuvad mäed kohutavalt populaarseks, andes iga sinna kõrvale ehitatud maja eest ühe punkti. Erinevaid võimalusi on palju ning kuna ühes konkreetses mängus on neid kaarte kasutuses kolm, siis võivad nende tingimused mõnikord üksteisega isegi vastuollu minna, nii et tekib tõsine probleem, kuidas kõiki lahendada.

Heaks abiks tingimuste täitmisel on linnades asuvad asukohatükid, mille kätte saamiseks peab oma maja vastava linna juurde ehitama. Tükil on eriomadus, mida saab kasutada üks kord oma käigu jooksul terve ülejäänud mäng. Näiteks saab nendega maju mängulauale juurda panna, majade asukohti laual vahetada jne. Igast linnast saab üks mängija vaid ühe tüki ning kui sest ilma jääb, siis oma viga, et nii hilja kohale jõudis. Kui sa aga linna juurest oma maja mingi nipiga mujale liigutad, pead ka sellest tükist loobuma (reegel, millesse alles eile esimest korda süvenesime).

Mängulaual tekitasid sinna joonistatud sillad küsimuse, kas neid saab kuidagi mängus kasutada. Reeglites ei olnud nende kohta küll sõnagi öeldud, nii me siis tegime nö "omad reeglid". Nüüd saime vastuse, et jah, sildadel pole mingit tähendust, kuid mine tea, äkki kunagi laiendis lähevadki kasutusse. Ühesõnaga - andsime neile hea idee, mille üle mõelda. :)

Ja ongi selline mäng. Lihtne, kuid geniaalne. Või oli see vastupidi. Martin, kusiganes sa ka praegu poleks, ole seal kauem! Ma mängiks seda veel. :) Või veel parem - palju sa selle kasutatud mängu eest tahad? :P