BGG 2011 Secret Santa vol 2

Mõtlesin ennist, millest kirjutada ning pidin juba mõne lauamängu ette võtma, kui saabus pakk. Pakk minu selleaastaselt Secret Santalt.

Ega 2011 a Santa polnud ka just kidakeelne. Andis ikka teada, kuidas ta Kariibidel puhkab ning aeg-ajalt nägin kedagi oma blogis ringi jalutavat. Nojah, mu blogi on küll üsna rahvusvaheliseks juba muutunud, kuid siiski ei saanud märkamata jätta, et Saksamaalt tuldi nagu eriti tihedalt. Palju nalja tegi mulle see, kui ta oma teksti google translatori abiga eestikeelseks muutis. See tõlge, mis sealt tuleb, on ikka päris kohutav, nii et panin teksti uuesti inglise keelde. Palju paremini sai aru.

Siis oli tükk aega vaikus, mille põhjal järledasin Sherlock Holmes'i osavusega, et ta teeb nüüd koostööd lauamangud.ee'ga, kuna ta minult selle omaniku kohta küsis. Aigar tähendas, et keegi igatahes Saksamaalt tuli nende poe lehele ning tundis erilist huvi Baila vastu. Mõtlesin, et kui mulle Baila kingitakse, siis saadan küll Jõuluvanade Ühingule kaebekirja. Aga aeg läks, Bailat ei tulnud, Santa vaikis ja Aigar hakkas ka kuidagi sõnaahtraks muutuma.

Ühel hommikul ootas mind aga BGG postkastis kaks kirja. Esimese pealkiri oli huvitav: Order nr. 3826. Tegin lahti ning mis ma avastan - alatu vandenõu! "Hello Aigar, I ordered the new Baila for my Secret Santa target (BGG)." Mis mõttes Baila!! Hulluks olete läinud? M u l l e Baila?!?

Teine kiri sisaldas aga naerusuist märkust, et pangu ma ikka saadud mängud ilusasti BGGsse kirja. Mõtisklesin endamisi, kas Baila on nüüd BGGsse jõudnud ning kirjutasin Santale vastu, et ega ta juhtumisi märganud, et mulle saabus temalt kaks kirja. Hoidku ikka oma päkapikud parem arvutist eemal, need teevad pahandust. Seepeale saabus hetkeline vaikus, kui mulle kohmetunult teatati, et ärgu ma lasku end eksitada ja jätkaku ma nende asjadega, millega enne tegevuses olin. Nojah, kui ta vaid teaks, et Baila oleks üsna varsti käiku läinud...

Aeg möödus, vaikus, kuni üleeile Aigar mulle teatas, et saabus pakiteade. Ja mitte talle, kes ta seda pikisilmi on oodanud, vaid hoopis mulle. See oli üllatus. Kahjuks ei leitud mind Sakust üles, niisiis sain paki kätte täna tööl. Ja mis ma avastasin: Dominant Species. Mäng, mida ma enne Udo Grebbe oksjonit olin laual näinud ja mille kohta ma Aigarile mainisin, et see võib päris hea mäng olla - heksid, hunnik kuubikuid ja saurused. Meeletult raske karp, kuid reeglid ei paistagi väga hirmsalt pikad ja keerulised olevat. Äkki saan nendega isegi hakkama.

Igatahes Santale suurimad tänud! Hea, et ta mu wishlistist karmilt kinni ei pidanud, vaid fantaasiale voli andis. Ikka on etem saada mäng, mida üldse ei oota.

Halbade mängude eri, vol4

Küsides Aigarilt halvimate mängude kohta, pani mind üllatama, et nimekirjas, mille ta mulle esitas, ei olnudki Kelgukoeri. Tean raudselt, et ta on seda varem mänginud. Aga põhjus oli väga lihtne: "No Kelgukoerad, Cashflow jmt jätsin seepärast välja, et need on nii halvad, et ei kõlba isegi halbade mängude nimekirjas välja tuua. :)".

See pole küll absoluutne nimekiri (kõige-kõige-kõige), aga siiski suht põhjariismed. Ning järjekord on ka suvaline: Dominion, Hundimäng, 6. võtab, Twilight Struggle, Globopolis.

Dominion.
No see on selline nipa-napa halva mängu staatuse saavutanud isend. Tõenäoliselt tuleb siin panna kokku iseenese teadmatus, kogenud vastane ning Intrigue'i kaardivalik - aga peale kaks korda sellise kombinatsiooni üleelamist kadus vähimgi soov seda uuesti mängida. Iseenesest pole mul pakiehitamise (deck-building) kui mehaanika vastu mitte kui midagi, tean selles vallas ka väga mõnusaid isendeid, kuid Dominion jätab kuidagi eriti sellise multiplayer solitair tunde. Samas on see BGGs suht kõrgel kohal olev mäng - no ju siis litsalt mina ei oska selle võlu hinnata.

Hundimäng.
See mõjub mulle samamoodi kui viisakale külalisele kohvi pakkumine ning pildialbumi väljavõtmine - ehk siis selge märk sellest, et aeg on peolt lahkuma hakata. Teoorias (ideaalis) suurepärane analüüsivõimalusi ja varjatud isiksusi pakkuv psühholoogiline mäng, mis paraku viimastel mängukordadel suht kesise mulje jättis... ning viimasel korral sedavõrd kehva, et otsustasin edaspidi taolistele elamustele oma aega enam mitte kulutama hakata. Üksteisest võidu üle rääkimine olukorras, kus su põhjenduste ratsionaalsus jätab külmaks ning kõige paremini mõjub hoopis karjatus: "MA TEAN, TA ON HUNT!!! üks!!! üksüks!!!" - igaühele oma. Mulle: ei, aitäh.

6. võtab.
Selle osas ma polegi nii väga kindel, et kas ta just halb on... ehk oleks isegi "sisutühi" õigem termin. Aga see selleks, ega nime muutmine seda paremaks minu silmis ikka tee. Mänginud olen ma seda kolm korda, mis on küll mitu korda rohkem kui enamusi oma hindamisskaala alumise otsa mänge tavaliselt... aga paradoksaalsel moel saigi too "ülemängimine" sellele mängule minu jaoks saatuslikuks. Esimene kord proovisin ma nimelt ühtviisi taktikaga mängida, teine kord teistsuguse, risti vastupidisega. Kolmas kord segasin oma kätte saadud kaardid ära ning võtsin ja mängisin neid sealt pimesi. Kõik kolm mängu lõppesid ühesuguse tulemusega: ei tulnud ma esimeseks, ei jäänud viimaseks, olin tublide keskmike hulgas. Kui aga pakist juhuslike kaartide mängimine annab sama hea tulemuse, siis milleks üldse mind sinna vahele vaja on? Ega ei olegi...

Twilight Struggle.
Arvestades, et antud mäng pidevalt BGG esikolmiku äärel ripub, olen ma tõenäoliselt kogu maailmas üks väheseid, kellele see ei istu. TSi olen ma kokku mänginud kahel korral: esimene neist oli lauamängurikarjääri algusaegadel ning sellest ma suurt muud ei mäleta, kui et tulin küll teiseks, aga see võttis (minu toonaste standardite järgi) ikka suht kaua aega. Tookord ma sellesse mängu nii kriitiliselt ei suhtunudki, võrdlusbaasi eriti polnud ja mäng kulges ka suht tasavägiselt. Teine mäng läks aga tunduvalt kiiremini: juba esimese ajastu keskel oli selgelt näha, kelle kasuks kaalukauss vajunud on, nii et edasi jäi üle vaid paratamatut oodata. Õnneks saabus lõpp suht kähku. Oma suur osa on seega kindlasti minu oskamatusel ning vastase suurel kogemusel, kuid samas jättis ka mängumehaanika mulle suhteliselt meh-mulje. Veeretad täringuga vale numbri - nojah, jama küll, aga nüüd on teise käik. Mängides NLi, saad omale käejagu ainult USAle kasulikke kaarte - nojah, mis teha, eks järgmises mängus veab paremini. Ühesõnaga: pikemat plaani kui üheks vooruks ei näinud ma siin võimalik olevat teha, olulisel määral sõltud vooru alguses saadavatest kaartidest - kui need on kehvad siis head piinlemist. (Ehk tõesti aitaks see, kui eelnevalt kõik vähemalt ühe ajastu kaardid läbi töötada, vaadata, millised on võimalikud head/halvad kombinatsioonid mingites piirkondades jmt - aga kuulge, see ei ole enam see mäng.)

Globopolis.
See on mäng, mida Eestis on tõenäoliselt vaid üks koopia ja seda on mänginud vaid kaks inimest. Üks neist olen mina ja mul on hea meel, et see mäng mult ära osteti. Aga see selleks. Põhimõtteliselt on tegu Monopoliga. Et mulle aga keegi kohe ei helistaks ja kõrva karjuks, täpsustan: tegemist ei ole üks-ühele ripoffiga nagu mõne muu mängu puhul. Globopolise puhul on tahetud anda Monopolile natuke sügavamat sisu ning seega on sinna juurde pandud ka mõningane ressursihaldus. Veelgi enam: et ka sõjamängurid seda sööks, on juurde toodud sõdimine. Ja missioonid. Saite aru? Monopol. Veeretad täringut ja siis astud edasi. Sõdimisega. Missioonidega. Ressurssidega. Tunduvalt keerulisemate reeglitega. Ei ole hea kombinatsioon.