Anonüümne
Robinson Crusoe avastasin täiesti juhuslikult. Läksin letist mööda ja nägin sealset tunglemist, niisiis võtsin karbi pihku ja lugesin kirjeldust. Tundus olevat vahva mäng, kuid nägi kujunduselt liiga lahja välja, et 45 eurot selle eest maksta. Nii see sinna jäi. Siis tuli Martti rääkima, et see pidi ikka hea mäng olema ja saab lausa üksinda mängida ja kus on ikka kaarte ja muud nodi. Lõpuks ei pidanud lauamangud.ee'l närv vastu ja ostis terve kastitäie, kusjuures kolm mängu sealt kastist poodi ei jõudnudki.

Mängu kirjeldamiseks räägin kolmest sessioonist, mis me Aigariga tegime. Need iseloomustavad seda mängu kõige paremini.

1 mäng.

Eesmärgiks oli saarele 10 päeva jooksul püsti panna 5 risti. Abiks olid meil selle ülesande lahendamiseks Reede ja koer.

Esimene päev kulges rahulikus tempos ning alles õhtul avastasime, et peaks hakkama hüti valmistamise peale mõtlema, kuna vastasel juhul me kaotame iga päeva lõpuks paar elu. Võtsime selle järgmiseks käiguks plaani ning hütt kerkiski. Muidugi ilma katuseta, kuna selle valmistamiseks polnud meil vajalikke materjale.

Siis hakkasime ristide peale mõtlema. St Aigar mõtles, mina käisin saarel avastusretkedel, leides peaaegu iga kord uuel maa-alal tootemi, mis tähendas kas salapärast templit, surmaaltarit või udu. Lõpuks ainult udu. Kuid templit läksin õhinal uurima, leides päris kasulikku kraami - kastid, kus sai sööki hoida, et need ei rikneks; riideid, et kaitsta end saabuva lume eest jne. Samas leidsin ma ka suure kullakirstu, mille juurde oli väga vaimukalt kirjutatud - kahjuks pole sul saarel kullaga mitte midagi peale hakata.

Kuskil 4ndal käigul oli meil saarel 2 risti püsti ja me olime rõõmsad, et nii hästi läheb. Saabuva vihmahooaja peale me ei mõelnudki. Ent 5ndal käigul hakkas udu tõsiseks takistuseks muutuma, kuna me ei saanud enam midagi ehitada, avastada ja ka ristide püstipanek nõudis lisatööjõudu. Rääkisime, et püha kell oleks üks väga vajalik asi, kuna laseb udul hajuda, kuid kuidas sa seda ehitad, kui vajalikke materjale udu tõttu korjata ei saa. Täielik ummik.

6ndal käigul hakkasid saabuvad katastroofid meid juba päris maha murdma, nii et otsustasime Aigariga järgmisel käigul kindlalt võrkkiiges puhata ning saata Reede ja koer saarele riste püsti panema. Kuid puhkamiseni me ei jõudnudki. Kuna meie hütil polnud endiselt katust ja lisaks vihmale sadas ka juba lund, me lihtsalt kõngesime. Mängu lõpuks oli saarel püsti vaid kaks risti - ilmselt olime ise endale haua kaevanud.

2 mäng.

Seekord otsustasime, maksku, mis maksab, kõige vajalikumad asjad enne valmis ehitada/avastada, kui saabuvad suured hädad. Suure hurraaga ehitasime kähku valmis omale maja ja kuna eelmisel mängul selgus, et köis on üks väga vajalik asi, leiutasime kähku ka selle. Igal käigul leidsime, mida vajalikku on tarvis, et karmile talvele vastu peaks ja kui 4ndal käigul polnud saarel veel ühtegi risti püsti (muidugi mitte ka püha kella), hakkasin vaikselt muretsema, et meie plaan jääb täitmata. Aigar aga leidis, et aega on ja me korjasime muretult endale erinevatest kohtadest nänni.

Siis saabus esimene tagasilöök. Mingi needus pandi meile peale, et me ei saanud ühel käigul endale üldse puitu korjata. Riste aga millestki muust ju püsti ei pane. Virelesime käigu lõpuni ja korjasime nodi, millest põhiosa moodustasid väga kasulikud asjad, kui me oleksime varem vaid poti leiutanud. Iga järgneva nänni korjamisel ohkasime: "Oh, oleks meil vaid pott!", aga pott jäigi meil saamata.

6ndal käigul suutis Aigar püsti panna esimese risti. Ja siis kaotasime oma vapra kaaslase Reede, kelle olime metsa saatnud toitu jahtima. Toidu ta toimetas kohale, kuid ise suri meie käte vahel. Meie ainsaks abiliseks oli jäänud koer, kellest oli kasu vaid jahtimisel ja avastusretkedel. Jahil me aga ei käinud, kuna relvad olid meil viletsad ja avastamisretked olid ka juba vajalikul määral tehtud.

7ndal käigul saime suure vaevaga veel ühe risti üles, kuid siis selgus, et me ei saa jälle tervelt ühel päeval puitu korjata. Olime juba missioonist peaaegu loobumas, kuid mõtlesime - what the hell, proovima peab. Ponnistasime 9ndal käigul veel ühe risti teha ja siis jäime mõtlema - kuidas viimasel päeval kõike vajalikku ühekorraga saaks teha, kui udusele saarele risti püsitpanekuks läheb vaja lisaks meile kahele veel 2 meest.

Kuid jumalad olid meie poolt. 9nda käigu lõpus olime küll vaevu elus, kuid leidsime endale metsast 2 sobilikku meest ja 10ndal päeval ehitasime kaks risti korraga. Olime päästetud.

Ja kas meil oli püha kell ehitatud selles mängus? Loomulikult mitte, sest kuigi meil oli juba teisel käigul leiutatud köis, siis ei olnud meil vastavat lagendikku.

3. mäng.

Kuna ristide püstitamise missioon sai täidetud, valisime järgmiseks mänguks uue eesmärgi, milles tuli 8 käigu jooksul mingi kalju otsast üks tibi ära päästa ja seejärel pidime endid kõik paadiga saarelt minema toimetama. Üllas plaan, kuigi kui ma kuulsin, et päästetud tibi küll sööb ja puhkab, kuid tööd teha ei viitsi, arvasin, et võiks ta ju sinna kaljunukile jätta, ent sellist võimalust mängu võitmiseks polnud.

Esimesed 4 käiku läksid meil asjade avastamise peale, kusjuures leidsime, et juba kahele inimesele on toitu päris kehva hankida, sest varusid saarel eriti polnud. Kuidas küll tibiga hakkama saada, kes ilmselt sööb nagu hobune. Mina kui avastaja, kellel seekord koera abiks polnud, suutsin käia vaid kahel retkel, mille tagajärjel olid mul elud juba peaaegu otsas. Elude minekut kiirendas veel asjaolu, et meil polnud ei hütti ega tarandikku, seetõttu olime peaaegu igal käigul saabuvale tormile heaks saagiks.

Kuid kõige halvem lugu oli puidu ja nahkadega, mida paadi (no ja sobivuse korral ka hüti ja aia) ehitamiseks oleks vaja läinud. Ent kuna Aigar arvas, et sellega on veel aega, siis püüdsime endid elus hoida, kuigi ka moraal kippus vägisi langema, ning mina tegin ettevalmistusi tibi päästmiseks. Suure vaevaga saime vajalikud asjad leiutatud ning napilt enne tibi surma käisin tal parvega järel.

See piiga oli üks tõsine nuhtlus. Sõi nagu mees, lesis võrkkiiges nagu Donald Part ja kuigi ta katastroofide korral võttis haavad sisse, siis need olid ka kogu tegevused, millega ta piirdus. Meil oli abiks vaid Reede, kelle me, hoolimata väga pingelisest olukorrast, unustasime ühel päeval lihtsalt palmi alla magama.

Kui puudus veel paar käiku mängu lõpuni selgus tõsiasi, et kuigi me puidu saame kokku paadi ehitamiseks (tänu ühele tormile, mis metsa langetas), siis nahka pole enam kuskilt võtta. Käisime küll jahil, sest relvad olid meil tegelikult head, kuid jaaguar andis vaid ühe väga aukliku nahatüki ja rohkem loomi ümbruskonnas polnud. Seega olime küll elus, kuid saarelt minema ei saanud ja missioon tunnistati läbikukkunuks.

Ootan huviga järgmist.
Anonüümne
Eellugu.

Eelviimane kord Martti juures mängimas käies rääkisime talle Esseni võludest ning kui vähe tema peab selle kõige nägemise nimel pingutama. Ainus asi - läheks tema autoga, mis on suurem, kuid Aigar ostab bensiini, meie kahekesi juhime ning messile saab tasuta. Martti niheles ja kibeles ning tegi öö läbi plaane, mida ta kõik vaataks ja ostaks, kui messile läheks... ja järgmisel päeval broneeris meie hotellis koha ära. Edasi järgnes üks lõputu ootamine ning iga päev rääkisime üksteise võidu, kui kohutavalt keerulised ajad meil parasjagu tööl on. Miskipärast oli meil kõigil kolmel nii.

Start.

Martti saabus haigutades varavalges meie ukse taha, kus nad siis Aigariga oma pakkimisosavust näitasid. See oli nii edukas, et roolis istuja isegi natuke tagaaknast välja nägi.

Kuni Poolani möödus teekond suhteliselt kiirelt ja isegi Poola ei olnud väga vastumeelne. Tegime isegi väikese peatuse vanas tuttavas Augustowi pargis, et otsida mulle tassi (mis jäi leidmata) ja süüa (mis sai leitud).

Marttit me alguses rooli taha ei lasknud, nii ei jäänud sel muud üle kui magada. See oli tagajärgi mõeldes natuke kehvasti, kuna kui ta siis ükskord juhiistmele istus ja sõita üritas, läks tal varsti silme ees nii kirjuks, et ma vahetasin ta jälle välja. Saksamaa viimase otsa sõitis juba Aigar üksi ning pärast seda maandusime Esseni messihallis, kus pidime hakkama oma nurka üles panema.

Üldiselt läks see kiiresti. Stend sai kähku üles ning meie Marttiga olime pärast mitmendat riiulit juba osavad riiulikiletajad. Mõtlesime seda teenust pakkuma minna. Ilma rahata. Sunniviisiliselt. Mängude eest. Aga mingil põhjusel jäi see järgmistel päevadel siiski teostamata.

Esimene päev.

Martti pidi Martiniga kokku saama ja meie Aigariga olime selle üle üsnagi rõõmsad, sest nii ei pidanud ta üksinda messil ringi kolama. Hiljem kuulsime, et Martin on, kui mitte just saatana sigitis, siis vähemalt energy bunny, kuna igal järgneval päeval muutus Martti üha kõndimisvõimetumaks. Kuid esimese päeva hommikul oli veel kõik bueno.

Meie seadsime end oma boksis sisse ja vaatasime uniste nägudega inimesi, kes mööda traavisid. Alguses oli rahvast vähe, seega otsustasin minna ka ise korra messi üle vaatama. See läks nii edukalt, et juba tunni pärast naasisin boksi tagasi 7 mänguga. Olin sellest üsnagi šokis, kuna ma pole eelmiselgi kolme aastal nii palju mänge kokku ostnud, kui seekord tunni ajaga. Ja mis saab siis veel neljandal päeval?

Tagasi tulles vahetasin Aigari välja, kes läks omakorda tiire tegema. Ning siis hakkasid juba saabuma esimesed kliendid. Aigar seletas reegleid, mina seisin kohtlaselt naeratades kõrval ning olin kohustuslik kaasmängija.

Martti ja Martin käisid paar korda meie boksis oma ostusid sirmi taha peitmas ning kadusid siis jälle. Martti juba kergelt lonkas.

Kui õhtu saabus, tuli üliväsinud Martti meie juurde ning me kuulsime pikalt laialt sellest, milline kuri plaan see meil oli teda sellesse mängupõrgusse kaasa meelitada. Ja milline kohutav tegelane on Martin, kuna see teab ju kõiki nurgataguseid ja kõiki bokse, mis võiksid vähegi huvi pakkuda. Kuskilt ei saa niisama mööda kõndida - ikka jääb midagi silma ja ikka tuleb kuskilt midagi osta.

Sellel õhtul mõtlesime esimest korda tagasituleku üle ja kuhu me kõik mängud paigutame. Kuid me ka mängisime - A Fistful of Penguins, minu ostetud ja Aigari võidetud ülilihtne täringumäng ning Martti kaardimäng Brawling Barons, mis tembeldati naistekaks (teadagi, miks).

Teine päev.

Alustasime pangas käiguga, kuna Marttil oli raha otsas. Kui ta rääkis, palju ta välja võttis, ei suutnud me varjata oma kahtlust, et seda on vähe, kuid Martti otsustas kange olla ning selle rahaga välja tulla. Ehk siis ei osta rohkem kui kaks mängu. No hea küll, äärmisel juhul kolm. Ma lisasin juurde, et aga kindlasti mitte alla nelja. Aigar arvas, et no viis tuleb siis ikka ära. Ega me suurt mööda ei pannudki.

See päev erines eelmisest ainult nii palju, et meil käis rohkelt külalisi, Marttit ja Martinit ei näinud peaaegu üldse ning mina ei ostnud ühtegi mängu. Õhtul saabus seevastu tugevalt longates Martti, kes toppis oma ostetud mängud (mida oli hulgim) sirmi taha ja enamuse ajast oigas.

Hotellis mängisime Bibliost, mille strateegilisuse üle me kõik hiljem juurdlesime. No ei saanud pihta. Aigar seevastu suutis selle taas kuidagi võita ning pärast seda mina läksin magama, jättes need kaks Hooyah't mängima.

Kolmas päev.

Käisime pangas, kuna ilmselgelt tuli Marttil ikka veel raha juure võtta. Eelmisel päeval oli lihtsalt kõik kuhugi kadunud. Aga kõiges oli enivei süüdi Martin, kes teda ringi vedas. Martti plaanis (unistas, on selle kohta vist parem sõna), kuidas ta seekord käsib Martinil kuhugi laua taha istuda ja mängida ning mitte enam kõndida. Kuid kui me neid millalgi lõuna paiku nägime, polnud nad ikka veel ühegi laua taha istuma jõudnud. Nii palju siis Essenis tehtavatest plaanidest.

Mina käisin ka taas natuke ringi ja kuna ma läksin täiesti juhuslikult mööda boksist, kus müüdi Cycladese laiendit, pidin selle ära ostma. No ja siis läksin mööda veel ühest boksist, kus müüdi odavat kraami ja ostsin veel ühe mängu, täiesti tundmatu, kuid nimi Bonnie & Clyde mulle meeldis.

Ülejäänud aja istusin meie nurgas ning seletasin prantslastele ja teistelegi, kes kuulata tahtsid, kuidas seda Tootmistehase mängu mängitakse. Üldiselt olid inimesed väga rahul selle kirjeldusega (olgugi, et ma hiljem avastasin, et olin natuke reeglitest mööda rääkinud) ja ostsid mängu ära. Kuid leidus ka erandeid. Nt kaks poissi, kes kuulasid reeglid kenasti ära ja tahtsid mängu proovida. Kunas kahekesi on see mäng karmivõitu, olin kolmandaks mängijaks ja see oli viga. Paari ringi järel avastasin, et mulle on võit osavalt kätte mängitud. Mõtlesin tükk aega, kas lõpetada mäng enda võiduga või venitada asja edasi. Tegin siiski kiire lõpu, kuna kartsin, et selline venitamine võib neile veel eriti solvav tundnuda. Kuid ei tea ka... Kui ma nende püstitõusmisel vabandavalt pobisesin, et seekord oli küll lühike mäng ja enamasti ma selles ei võida, öeldi mulle viisakalt aitäh ja lasti nii kähku jalga, et ma ei jõudnud midagi vastugi öelda. Nendele vist kaotus ei meeldinud.

Oli ka teistsuguseid. Neid, kes pärast üht mängu veel tagantjärgi pikalt vaidlesid, kuidas seda mängu õieti mängima peaks. Ja tegid siis teise mängu, et näha, kas oli õigus. Ja lõpuks veel kolmanda, et näidata, see polnud juhuslik võit. Eriti lahedad olid ühed prantslased, 50ndates meesterahvad, kes väga elavalt omavahel terve mängu aja vestlseid ning üht pikaldase mõtlemisega tegelast (Prantsuse Neeme) tögasid. Pärast kiitsid mängu ja ostsid mitu tükki ära. Järgmine päev tulid teised tegelased, kes ütlesid, et olid nonde prantslastega hotellis Tootmistehast mänginud ja tahavad ka seda mängu. Soovitavalt mitu. Ja lõpuks tulid meie tuttavad prantslased tagasi ja ostsid veel mitu mängu, kuna see pidi ikka nii hea olema.

Hotellis mängisime meie seekord Hooyah't, millesse olin suhtunud kerge eelarvamusega, kuid mis on täitsa mõnusalt lihtne ja põnev mäng, ning King of Tokoyt, mis oli üsnagi lõbus, kuid kujutan ette, et suurema seltskonnaga ons ee parem.

Neljas päev.

Hommikul käisime muidugi pangas. Martti arvas, et midagi võiks ikka rahakotis veel olla.

Enamus päevast vedelesime Aigariga boksis, kuna ei viitsinud enam ringi käia. Hommikul käis Aigar intervjuud andmas ja päeval vaatasin mina veel kord Grebet, kuid siis ootasime juba messi lõppu. Martti jalad hakkasid täielikult juba üles ütlema, nii et ta viimased kaks tundi (Martin oli ju ära läinud) istus meie juures, vajutas ühe tooli laiaks, laenas kuskilt uue ja ootas samamoodi messi lõppu.

Pärast messi käisime söömas ning kuigi olime varem optimistlikult arutanud, et õhtul võiks midagi mängida, olime kõik hotellis tuppa sisenemisel kohe voodisse vajunud ja magama jäänud. Kell võis olla kuskil 10.

Lahkumine.

Hommikul algas pakkimismäng, mis oli siiski suhteliselt poolik, kuna enamus asjad asusid veel messikeskuses. Sinna jõudes algas alles tõeline mäng. Mina aitasin stendi koost lahti võtta ning ülejäänud aja vaatasin pealt, kuidas Martti ja Aigar ümber auto traavisid ja asju võimalikult optimaalselt ära paigutada üritasid. See õnnestus nii hästi, et ainult kõik kaasa võetud toolid jäid meist messihalli maha ja auto tagaaknast ei paistnud seekord enam midagi.

Essenis tuli teha siiski väike peatus, et saaksin endale saksa tassi otsida. Pärast mõningast vaidlemist ja tiirutamist jõudsime kuhugi, kus mind autost välja visati ja öeldi: "Otsi!"

Aigar ja Martti jäid autosse, mina läksin luurele. Jõudsin mingile väljakule, mis tuli väga tuttav ette ning mõne minuti pärast saabus selgus - see oli koht, kus 4 a tagasi suure seltskonnaga šoppamas käisime. Millised mälestused. Ja seekord leidsin ka tassi teepoest.

Siis algas tagasisõit. Martti arvas, et oleks mõistlik, kui ta pandaks rooli enne, kui ta on päev läbi tagapingil maganud. Seega terve Saksamaa sõitis läbi tema. Kui ilm hakkas sandiks minema, siis oli muidugi minu kord rooli minna. 4 tunni pärast vahetas mind välja Aigar. Ja sellest ajast on mul peaaegu mäluauk. Enamuse ajast olin poolunes ja kui ma ka korra silmad lahti tegin, siis ega ma suurt midagi ei näinud ja selgelt mõelda ei suutnud.

Väga vastiku ilma ja pimedusega jõudsime Leetu, kus lõhkes kumm. Mingi tobe rauakolakas oli otsustanud just meie auto ette jääda. Senikaua kuni mina maanteed, möödakihutavaid autosid ja vihma tuiutasin, rassisid Aigar ja Martti auto kallal. See tähendas tagant peaaegu kõikide mängude vihma kätte tõstmist, tagavarakummi väljavõtmist, auto kergitamist, kummi vahetamist, selgust, et vana kumm ei mahu enam taha, kõikide mängude tagasitoppimist, kummi juhiistme taha paigutamist ning edasisõitmise üritamist. Martti sõitis kõht vastu rooli ning Aigar istus taga kõikide mängude all. Aeg-ajalt kui mingi eriti äkiline pööre toimus, kotsis tagant kopsatus ning "Ai!" Sama kordus siis kui Aigar Eestis rooli istus, äkiliselt kurvi võttis ning siis Martti vandumist kuulas.

Päeval jõudsime koju. Tassisime auto nii mõnusalt tühjaks, et Marttil oli lausa lust koju sõita. Ja rohkemat ma jälle ei tea. Läksin kohe magama.
Üldistused: | edit post
Anonüümne
On hilised 30ndad ja maailmas valitseb segadus. Inimkond on suure sõja äärel, kuna imperialistlikud rahvad Kaug-Idas ja Euroopa püüavad agressiivselt oma domineerimist suurendada. Natsid on võtnud Saksamaa oma kontrolli alla ja nüüd levib pimedus üle kogu maa. Sakslased jahivad võimsaid artefakte, mis annaksid neile veelgi suuremat võimu, kuid seiklusvaimu ja vabadust ei saa teistest nii lihtsalt välja juurida.

"No tõmbame kaardi. Oi, see küll hea pole. Agility 5+, kaks korda. Aga tuleb proovida."
Aigar veeretab kaks 6.
"Nojah, läks nii. Aga proovime siis edasi. Hm, cunning 4+ kolm korda. Järjest hullemaks läheb."
Täringud klõbisevad ja näitavad kolme 6.
"No see pole võimalik!"
Margit tõuseb ärritunult laua tagant ja läheb kohvi tegema.

* * *

"Nii, viimane raha läks. Nüüd tuleb vaadata, kas tempel ka kokku kukub."
"Mis mõttes?! Nüüd, kus ma sinna tulin? Ja sa võtsid viimase raha ära!!"
"No ma hoiatasin sind, et ära tule siia."
Täringud veerevad ja tuleb 1.
"Oih, tempel vajus kokku."
"Mida? Ja me jäime sinna alla?"
"No nüüd tuleb vaadata, kas me suutsime sealt põgeneda."
"Aga kui ma surma saan..."
Täringute klõpsimine lauapinnal näitab, et nii Aigar kui Marion jõuavad elusalt templist välja.

* * *

"Marion, kas see oled sina seal üksikul saarel?"
"Mina jah."
"Aga ma siis tulen nüüd sinu juurde ja võtan sinult selle varanduse ära."
Järgneb väike paus, mil Aigar loeb kaarti, millel nii hävitav tekst peal ning Marion on sellisest häbematusest keeletu.
"Ongi jah nii kirjas. Jääd artefaktist ilma."
Enne kui Marion jõuab kaardid Tarvile anda, on need juba võidukalt ta eest ära võetud.
"Väga alatu sinust!"

* * *

"Nii, aga ma proovin seda asja lahendada."
"Oled sa ikka kindel?"
"Täiesti. Mida ma tegema pean? Kaks korda 4+ veeretama?"
Väike krõbin, millele järgneb sõrmenips.
"Ahaa! Mis sa nüüd ütled? Ma proovin edasi."
"Kindel?"
"Absoluutselt. Mis seal kirjas on. Kaks 5+?"
Veeremine näitab tulemuseks kahte 6. Järgmine sõrmenips.
"Nonii. Asi korras. Aga nüüd ma puhkan."
"Oled sa kindel? Te olete Marioniga samas templis ja tema jätkab."
Marioni poolt järgneb kaval noogutus ja altkulmu põrnitsemine.
"Ei, ma ikka puhkan."
"Aga seal on veel varandust. Ja muidu teeb Marion katsumuse ära. Mõtle selle peale!"
"Noh, olgu... Ma siis lahendan edasi..."
"Õige suhtumine!"
Krabin üle lauapinna ja täringud näitavad läbikukkumist. Järgneb üldine võidukas kisa ümber laua. Margit viskab prillid lauale ja tähendab, et järgmine kord ta meid ei kuula.
Üldistused: | edit post
Anonüümne
... ja on olnud küllaltki frustreerivad. Seetõttu on mind nende mängude juurde talutada juba suhteliselt keeruline.

Agricola - jube kõrgelt hinnatud mäng. Mina mängisin seda aga esmakordselt siis, kui olin veel väga algaja mängur ning alles proovisin oma maitset ja võimeid. Agricola oli ilmselgelt üle minu võimete. Kaareli jutust, kes reegleid selgitas, suutsin eraldada vaid meelierutava lõigu "lambad paljunevad". Seetõttu osutus mäng tõsiselt igavaks, kuna minu lambad paljunesid miskipärast väga harva. Praegu ma ilmselt suudaksin nii reegleid kui ka ülejäänud mängu kulgu paremini jälgida, kuid heites vaid korra pilgu mängulauale ning nähes neid puidust lambukesi, jõuan taaskord järeldusele - ainult lammaste pärast pole mõtet uuesti proovida.

Zooloretto/Aquaretto - tegelikult mulle loomad meeldivad. Mul on isegi kass. Aga lihtsalt kohutavalt igav on selline lauamäng, kus tuleb toppida loomakesi kärule, et nad siis loomaaeda toimetada, lootes neilt järglasi saada ja kõige selle juures veel ka hoolikalt loomaaia kujundust planeerida, et selle eest punkte saada. Minul juhtus enamasti olema loomaaia igas nurgas üks vaene neljajalgne ja punkte ei tulnud kuskilt. Viimane kord Viivika juures proovisin Aquarettot lootuses, et mäng on paremaks muutunud ja mina targemaks, kuid 7 a poisi pingviini-strateegia tegi nii pika puuga ära, et lahkusin häbistatult lauast.

Aye, Dark Overlord! - oeh. Minu jaoks on erakordne pingutus midagi loovat ja vaimukat käsu peale ja kiirelt välja mõelda. Juba pikemgi mõtlemine kui 10 sekundit pani Overlordi kulmu kortsutama, nii ma siis terve mäng istusin ja lootsin, et järg minuni ei jõuaks, samas kui ülejäänud mängijad tulistasid ilma vähimagi vaevata põnevaid jutukesi ja pidasid Overlordiga pingelisi lühidialooge. Õnneks juhtusin ma ses ühes ja ainsas mängus olema isana soosik ning mind jäeti rahule, muidu oleks veel eriti haprasti läinud.

Battlestar Galactica - tegelikult, kui aus olla, ma mängu ennast eriti ei mäletagi. Tuleb tunnistada, et kõige eredama mulje jättis kunagi hoopis Allan, kes minu lauamängupoe uksest sisenemisel püsti hüppas, mu peale sõrmega näitas ja "Cylon!" karjus. Rabav. Kuid mäng ise jätab mind nii mängimisel kui ka kõrvaltvaatamisel külmaks. No ei tunne mina end hästi ei reeturite ega nendega võitlevate inimeste maailmas.

A Brief History of the World - üldiselt mulle mängud, kus ma võitnud olen, meeldivad, sest võit on ju nii suur haruldus minu puhul. Kuid selle mänguga on asi pisut teisiti. Kuna ma ei tea, kuidas võit mulle täpselt kätte tuli - ehk siis mitte minu geniaalsel mänguosavusel, vaid teiste jõudude mõjul -, siis puudub mul ka motivatsioon seda kõike uuesti läbi teha. Milleks lükata end vabatahtlikult pjedestaalilt alla, kui mul on teadmine, et ses mängus ma võitsin Aigarit.

Dixit - tegelikult, nagu ma üldjuhul inimestele kirjeldan, on see hea mäng. See on suurepärane mäng... mida mina ei oska. Sest ka siin läheb vaja seda fantaasiat ja sõnaosavust, mis mul käsu peale puudub. Kui mul pildid käes on, siis oskan ma öelda täpselt seda, mis nendel kujutatud on, kuid mitte midagi kavalat, originaalset, mida vaja oleks, minust välja ei tule. Üks kahest - kas minu mõttetegevus käib äärmiselt käänuliselt või hoopis teiste oma, fakt on see, et ma panen ka piltide äraarvamisel täiesti puusse. Ja lõpptulemus ongi see, et minu vaene sinine lihavõttejänes asub kõikidest teistest kergejalgsetest jänestest punktiarvestuses tükk maad tagapool.

Dominion - viimane mängukogemus koos Sixteniga oli nii kohutav, et seda ikka annab alles peast pühkida. Temale omasel moel külvati mind üle needuste ja asjadega, mille nimegi ma enam ei mäleta, aga mis mu punktiskoori kuhugi nullini viis, nii et mängu lõpp sarnanes juba No Mercile - kellel kõige vähem miinuspunkte on.


Die Jagd nach dem Gral - mäng kuulub jälle sellesse gruppi: võitsin, aga kuidas? Sellal kui Andrea üritas kõikide elu võimalikult raskeks muuta, pidades maha pikki ja raskeid ning üsna tüütavaid dialooge; kui ülejäänud kohustuslikult ringi tuiasid ja graali otsisid, kirjutasin mina vaikselt mingeid numbreid paberile ning ei teinud ühtegi muud liigutust, mis viiski võiduni. What the hell...

Jungle Speed - mängisin korra suurest uudishimust. Nägin elevust ümber laua ja lõbusat kilkamist, kui mingi puujupp eluohtlikult ringi lendles. Kangelaslikult proovisin järele... ja ütleme nii, et selle mängu järgi pole mul siis reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust ollagi. Sellal, kui ma alles oma kaarti põrnitsesin, oli teistel juba selge, kes peab puujublakat krabama. No ja kui mulle peab etteütlemise järgi selgeks tegema, millal minu kord on, siis ma parem loobun. Blitz on tunduvalt parem mäng. Hambad jäävad ka suhu.

Modern Art - mnjah. V õ i b - o l l a mängiks ma seda parema meelega, kui ma ei teaks nii kindlalt, et mängu võidab kas Kristjan või Andreas. Isegi, kui nad mängus pole, tunnen ma nende kahe juuresolekut ja tean, et ikkagi võidavad nemad (mitte sport). Võib-olla mängiks ma Modern Arti veel parema meelega, kui ma ei peaks vahepeal oksjonit läbi viima. Selle sunnitud tegevuse, millesse ülejäänud mängijad oskavad vürtsi tuua, suudan mina nii tuimaks ja surmigavaks muuta, et on täiesti selge - ma ei müü mitte kunagi ühtegi asja parema hinnaga maha, kui see asi tegelikult väärt on.

Race for the Galaxy - uskumatult keeruline mäng minu jaoks. See üks kord, kui Kristjan seda selgitas, ei saanud ma mitte millestki aru. Isegi lambaid polnud. Kuskilt tuli midagi võtta, kuskil tuli midagi maha käia, mingeid sümboleid pidi vaatama ja millegi eest anti punkte. Mängu suutsin ära mängida vaid etteütlemise järgi ja mul pole olnud vähimatki soovi seda uuesti proovida.


Twilight Imperium - pikim mäng, mida mänginud olen, kuigi õigete reeglite järgi mängitav mäng Kelgukoerad võib sellega edukalt võistelda. 8 tundi kestev piin, millest sain meeletu peavalu, nii et silme ees virvendas ja mu ajutegevus, mis ennegi polnud teab mis võimekas, kahanes nullini. Ma ei saanud tuhkagi aru, mida peab tegema ja ilmselgelt oli see mäng liiga keeruline inimesele, kes alles alustas lauamängudega. Iseenesest kujundus ja lennumasinad jm vidinad olid täitsa ägedad, kuid mängu pikkus ja Andrea võitmatus on mind takistanud neid uuesti kätte võtmast. Igatahes mitte ilma peavalutablettideta.

World Cup Tournament Football - ma arvan, et asi on Marttis. Jah, asi on kindlasti Marttis, et see mäng mulle kõrvaltvaatajana meeldis. Spordikommentaatorid jäävad Marttile igatahes kõvasti alla. Mul on isegi videod sellest üleval. Kuid olles mängulaua taga ning paigutades kaarte "strateegiliselt" lauale, keeldusin ma millegi lõbusa nägemisest. Kui seal on strateegia, milles ma kahtlen, kuid mida Andreas kindlalt väidab - ja no tema peaks ju teadma, kuna ta võitis mängu -, siis peaksid olemas olema vähemalt mingidki jalgpallilised teadmised. Mis minul puuduvad. Ma saan aru, millal värav lüüakse, kui ma näen palli oma silmaga võrku lendamas, aga millal on värav lauamängus, kus on kuhjas ainult hunnik kaarte, seal on minu kujutlusvõime piiratud.
Anonüümne
... ja seda igas mõttes. Mängud, mis tõid positiivsust ja mängud, mis tõid kaasa hävingu. Ehk siis tegelikult kirjutan nüüd mängudest, mis on mulle jätnud millegi poolest eriti ereda mälestuse.

Kes iganes on mu BGG kontot vaadanud, siis on ehk tähele pannud, et nende 320 mängitud mängu hulgas polnud siiani ühtegi mängu, millel hindeks 10. Nüüd on see tekkinud.

Kingdom Builder - täiesti geniaalne mäng - panna strateegia, juhuslikkus ja planeerimine ühtekokku ning teha seda nii lihtsalt, et pole mingi vaev seda ka täiesti algajal lauamänguril õppida. Ma olen Aigarile loendamatu arv kordi kaotanud, kuid võid-olla ka nüüdseks juba sama palju võitnud. Hetkel tabelis mängituim mäng - üle 40ne korra. Viimasel ajal küll näen Aigari kergelt pöörlevaid silmi, kui õhtul jälle karbiga tulen, kuid kas on tal lootus vastutasuks minuga kord mingit sõjamängu mängida või on tal muud huvid - siiani igatahes pole häälekalt protesti avaldanud. Hetkel ootan ka juba mängu laiendi omamist.

Brass - uskumatult keeruline mäng ja absoluutselt võimatu on seda mängida Marttiga. Ma ei tea, kas ma Brassis üldse kunagi võitnud olen, aga kummalisel kombel on see mäng ikkagi mu lemmikute seas. Äärmiselt elegantse mehhanismiga, kus samas võib end segaseks mõelda. Kohutavalt palju erinevaid võimalusi, millest minul jäävad pooled märkamatuks, kuid mis kavalamatele on iseenesestmõistetavad. Olen mõelnud, et peaks mängima seda täiesti algajatega ja tundma siis võidust suurt naudingut, kuid mind on takistanud selle teostamiseks kaks asjaolu. Esiteks mul pole seda mängu ja teiseks - ma pole täiesti kindel, et ma ka siis võidan.

Ascension - hoolimata paljude positiivsetest märkustest mulle Dominion ei meeldi. Võib-olla sai seda kunagi tehtud valede inimestega, sest minu arvates on täiesti lootusetu seda mängida Kristjaniga ja täiesti masendav ning enesetapjalik on mängida seda Sixteniga. Kuid Ascension, mis on tegelikult samal põhimõttel toimiv mäng, mulle meeldib. Tõsi küll, viimasel ajal on see unarusse jäänud osaliselt muude mängude, osaliselt Aigari võitmatu stiili tõttu, kuid sellest hoolimata on ta tabelis kõrgel kohal. Erinevalt Dominionist on Ascensioni kujundus veetlevam, mehaanika lihtsam ja valikuid vähem. Ja lisaks muutus mäng veel poole lõbusamaks, kui seal jäid tegelastele külge sellised kodumaised nimed nagu Gunnar Kilgas ja Kulturist.

DungeonQuest - mäng, mida Kristjan tutvustas ja millest ma kohe vaimustusse sattusin. Minu arust suurepärane idee teha vahelduseks vähemalt 10 min kestvate mängude sekka üks selline, kus juba esimesel käigul on võimalik surma saada. Tõsi küll, see ei juhtunud minuga, vaid Aigariga, mis võib-olla lisas mängule veel omajagu väärtust juurde. Samas pole ma DungeonQuestis ka eriti palju võitnud. Võib juhtuda, et liigun ringi nagu peata kana ja enne kui ma üldse kuhugi jõuan, on keegi kerge vaevaga leitud saagiga juba võidukalt mängu lõppu ootamas, elades minu ebaõnnestumistele innukalt ja natuke nagu liiga rõõmsameelselt kaasa.

Fleeced - ei saa ju üle ega ümbert mängust, mille baas on ühest mu lemmikmultikast. Tõsi küll, loodetud lühikese mängu asemel kestis esimene mäng tervelt kaks tundi ja seda ka ühe mängija kiuslikkusele, kuid seetõttu jättis see ka unustamatu mulje. Peab mainima, et kurja pingviini roll sobis Urmasele ülihästi ning samal põhjusel ei sobinud talle ka üldse ausa mängija roll. Ühes järgmises sessioonis aga, kus Urmas oli lihtsalt süütu pealtvaataja, ajas ta kõiki närvi oma tähelepanelikkusega. Sest kui mängijad ise ei pannud tähele, kui kellelgi vile puhumata jäi, siis see teravkõrvne, ilmselt endiselt pingviini ossa sisse elanud tegelane, andis sellest viivitamatult kõigile valjuhäälselt teada.

Fortune and Glory: The Cliffhanger Game - selle sain küll hiljuti, kuid ometi olen jõudnud juba seitse korda mängida. Seda küll rohkem põhjusel, et oleks tahtnud ka paar korda võita inimest, kes kinnitas mulle millalgi täiesti süütute silmadega, kui raske on talle täringumängudes alla jääda. Asi lõppes viimaks sellega, et seadsin ultimaatumi - enne laua tagant püsti ei tõuse ja mängimist pooleli ei jäta, kui ma ka ükskord sellest võitmatust täringukunnist jagu saan. Väga veidra kokkulangevuse tõttu ma järgmise mängu võitsin. Kahtlustan, et vastasel oli kõht tühi ja ta tahtis päeva jooksul teha veel ka midagi muud, peale templite rüüstamise. Kuid kõigest hoolimata on mäng hetkel üsna kõrgel positsioonil, sest kuidas siis Indiana Jonesi filmidel põhinev mäng meeldida ei saa.

Through the Ages - täiesti võimalik, et Civilization on hea mäng (olen seda korra ka mänginud), kuid siiski meeldib mulle Through the Ages mitmeid kordi rohkem. Kui teha arvutimängule põhinev lauamäng, siis on ilmselt ainult kaks võimalust - kas muuta see 1:1 sarnaseks, mis on suhteliselt võimatu või jätta põhiidee alles, kuid nö graafika ära jätta. Through the Ages on sellesse viimasesse kategooriasse kuuluv mäng. Seal ei ole mängulauda, kus maailma avastada ja vaadata, kuidas linnad kerkivad. Seal on vaid hunnik kaarte, mis ometi annab väga hästi edasi just selle mängu põhiolemuse - mida ehitada, mille eest ehitada, milliseid boonuseid need annavad, kuidas rahvast elus hoida, et see mässama ei hakkaks, kuidas vastane mättasse lüüa jne. Kahjuks suhteliselt vähe mängitud, sest viimased korrad netis mängides sai enamusel villand sellisest strateegiast, mis hõlmas 30-pealise väega kallale tungimist. Kas maksab öelda, et need, kellel villand sai, olid vastaspoolel?

World of Warcraft - kuigi selle mängu lõpud on olnud küllaltki frustreerivad, ei saa siiski märkimata jätta tõsiasja, et mängu mehaanika ise on väga hea. Tegelaskuju üles töötamine ja tapatalgud mängulaual on Warcrafti parimad osad. Küll aga on viimane peatükk enamasti küllaltki hale. Kas jõuab vastasmängija esimesena lõpukolli juurde ja võidab ta napilt enne teise kohalejõudmist (mida pole veel siiani ette tulnud) või osutub koll nii raskeks, et pärast lüüasaamist ei viitsi lihtsalt enam kogu kadalippu hakata uuesti läbima. Lihtsam on panna mäng kokku ja nentida tõsiasja - laud oli tugevam. Kuid sellegipoolest pole siiani olnud läbinisti sellist tunnet, et see 8 tundi on olnud raisatud aeg.

Eks neid mänge tuleb muidugi järjest juurde, mis mingil põhjusel on saavutanud minu positiivse tähelepanu. Ent mängudest, mis on jätnud suhteliselt ebameeldiva mulje, saan kirjutada juba järgmine kord.
Anonüümne
Erkki on mu kunagine töökaaslane, kes ikka vaikselt arvuti taga istus ja midagi teha nahistas. Paar korda kohtusime ka pokkerilaua taga, kuid ega ma temast suurt midagi ei teadnud. Vaikne ja tagasihoidlik ning kuidagi hirmus rahulik. Lõpuks läksid meie teed ka töö juures lahku.

Seda üllatavam oli teda järsku ühel lauamänguõhtul kohata. Pisut vesteldes tuli välja, et tema huvi lauamängude vastu järjest süveneb ja seda oli ka näha, kuna Erkki puudus edasistelt õhtutelt üsna harva ja siis ka enamasti väga tõsistel põhjustel.

Kuid ega tema lauamängumaitsest ja eelistustest ikka midagi teada olnud. Niisiis sai ükskord, peaagu sunniviisiliselt intervjuu peale surutud...

Millal sul tõsisemate lauamängude vastu huvi tekkis?

Suhteliselt hiljuti. Päris tükk aega ma polnud üldse teadlik, et nii palju lauamänge on olemas. Aga arvutimänge olen pidevalt mänginud ja lugesin saiti nimega Rock Paper Shotgun. Mingil hetkel tekkisid sinna ka lauamängude arvustused. Esialgu ma väga palju tähelepanu neile ei pööranud - olin natuke Munchkinit mänginud, aga teistest mängudest ei teadnud suurt midagi. RPS'is ilmus Arkham Horrori arvustus, mis avaldas muljet. Mängu justnagu juhiks mingi intelligents nagu arvutimängus ja mäng nagu teaks, kuidas mängijatele õigel hetkel käru keerata. Selle arvustuse peale ostsin Arkham Horrori - veidi rohkem kui aasta tagasi - ja sealt mu huvi alguse sai.

Mis kategooria mängud su lemmikuteks kuuluvad?

Ma olen piisavalt vähe mänginud, et väga kindlaid lemmikuid veel pole. Siiani on üks nendest Dominion, ehk siis deck building card game. Aga samast kategooriast Ascension meeldib mulle vähem. Ma arvan, et mind paelub rohkem see, kui lihtsate reeglitega saavutatakse elegantne süsteem ja mäng on piisavalt mitmekülgne, et saab väga erinevaid strateegiaid kasutada. Näiteks uuematest mängudest meeldib seetõttu Kingdom Builder, kuigi kahtlustan et see võib kiiremini ära tüüdata kui Dominion.

Aga kui kategooriatest veel rääkida siis meeldivad ka mitmed seiklusmängud.

Miks sulle Dominion meeldib?

Reeglid on lihtsad ja elegantsed (IMHO), erinevaid kaarte on korraga vähe mängus. See võimaldab seda mängida ka vähem tõsisemate lauamängu huvilistega. Samas on seal piisavalt võimalusi erinevaid strateegiaid kasutada. Kõige rohkem olen mänginud seda kahekesi ühe sõbraga, kes muidu väga palju lauamänge ei mängi, aga peaaegu alati saan pähe :) See, et korraga on mängus vähe kaarte, aga valik on suur, on ka hea - mängu saab kiiresti selgeks, aga erinevad kaartide kombinatsioonid tekitavad lõputu hulga erinevaid sessioone.

Millised mängud üldse ei istu?

Raske öelda. Võib-olla tõsisemad majandusmängud. Kui mängu kirjelduses on sõna aktsia, tekib mul allergiline reaktsioon. Eelarvamus on mul ka sõjamängude vastu, aga kuna neid pole seni proovinud, siis ei julge väita et nad mulle kindlasti ei istu.

Tahaksid proovida?

Võiks mõne ära proovida küll.

Oskad öelda, mitu erinevat mängu mänginud oled? Pead mingit arvestust ka?

Ei pea arvestust. :) Proovin arvutada. Lauamänguõhtutel olen käinud aasta s.t. ca 50 nädalat ja arvan, et peaaegu iga kord olen mänginud mõnda uut mängu. Lisaks veel mõned varem või mujal mängitud mängud... Arvan, et see number jääb 50 ja 100 vahele.

Kas seltskond on sinu jaoks mängude mägimisel oluline?

Mingil määral kindlasti. Mõne mängu puhul oleks minu arvates ideaalne, kui kogu seltskond mõtleks rohkem mängu temaatikale, kui mehaanikale. Paraku kipub mõnikord just põnevates kohtades minema arvutamiseks, et kuidas nüüd võit saavutada. Pean silmas väga temaatilisi mänge nagu Mansions of Madness või Tales of Arabian Nights. Aga samas pole siiani veel kohanud inimest, kelle kohta tahaks öelda, et temaga enam ei mängi. Mõnikord häirib, kui keegi võtab liiga kaua aega mõtlemiseks, aga on ka olnud juhuseid kus häirib, et keegi teisi liigselt tagant kiirustab.

On nendes kahes eelmainitud mängus võimalik võitu arvutada?

Hmm. Madnessis on küll võimalik mõnes sessioonis teatud hetkel enam-vähem välja arvutada, kas mängijate võit (või Keeperi võit) on üldse võimalik. See võib juhtuda kuskil 3 käiku enne lõppu.

On sul olnud ka mõni tõeliselt jube lauamänguelamus?

Üks vist on küll, aga ma unustasin mängu nime juba ära. :)

No aga sa kirjelda... :)

Oli mingi mäng kus mängijad alustavad kuskil tavernas, koguvad omale meeskonda ja siis suunduvad koobastikku, vist mingeid varandusi avastama. Ma ei mäleta, mis seal täpselt halvasti oli, kas sai mõni mängija liiga kõvasti teistest ette rebida või saime reeglitest valesti aru ja need tundusid väga ebameeldivad mängijate suhtes, aga peale minu oli veel vähemalt paar mängijat, kes hakkasid tükk aega enne mängu lõppu tülpimuse märke ilmutama.

Hetkel mina isegi kirjelduse järgi ei tea. Võib-olla keegi, kes loeb, oskab nime arvata. Palju sul endal mänge on?

Vähe. Umbes 15 ma arvan.

Plaanid juurde muretseda?

Ikka, aga eriline koguja ma ei ole.

Piisab lauamänguõhtutest? :)

Esialgu peaaegu piisab. Vahel mängin sõpradega ka, aga mitte just iga nädal.

Kui pikk su kõige pikem lauamängusessioon on olnud?

Äkki 6 või 7 tundi. See võis olla kas BattleStar Galactica või mingi maailma ajaloo teemaline strateegiamäng mille nimi on jällegi ununenud.

Pikad mängud tüütavad ei ole?

Nii ja naa. Siiani ei ole olnud - need kaks pikemat sessiooni olid päris põnevad. Aga mõni aasta tagasi mängisin pokkerit endast kõvasti paremate mängijatega. Tavaliselt peale 2 tundi tuli tüdimus peale ja ma ei teinud enam üldse mõistlikke otsuseid. Lõpuks loobusin üldse pokkeri mängimisest. Teine põhjus oli see, et ma ei viitsinud seda mängu nii tõsiselt võtta kui mängukaaslased ja pidevalt peas mingeid arvutusi teha.

Kuna sa pokkeri juurest lauamängude juurde jõudsid, siis põhiküsimus - miks sulle üldse lauamängud meeldivad?

Mängud on mulle kogu aeg meeldinud. Väiksena mängisin mingeid lihtsamaid mainstream lauamänge s.h. monopol, tsirkus, doomino jne. Olin vist esimeses klassis, kui tegin ise paar lauamängu. Mingil ajal tekkis võimalus mõne sugulase tööjuures arvutimänge mängida ja kohe hakkasid ka endal mänguideed tekkima. Kui sain endale esimese arvuti, siis proovisin ka mänge luua ja sealt tekkis programmeerimise huvi, aga kahjuks pole siiani piisavalt püsivust olnud, et midagi korralikku lõpuni valmis teha - see on ikka suht ajamahukas tegevus ja uusi ideid tuli liiga kiiresti peale.

Mõne (arvuti)mängu puhul võib-olla on faktoriks eskapism, mõne puhul meelelahutus, mõne puhul aja surnuks löömine, aga ma arvan, et põhiasi, mis mulle mängude juures meeldib on süsteemid, nende disain ja mingi kas reaalse või väljamõeldud maailma simuleerimine. Iga mäng tekitab mingi alternatiivse mikrouniversumi, milles modelleeritakse mingit tillukest osa maailmast ja põnev on jälgida kuidas see mudel toimib.

Aga tegelikult lauamängud meeldivad mulle pigem selle pärast, et seltskonnas mängida on lõbusam, kui üksi arvuti taga istuda. :)
Üldistused: , | edit post
Anonüümne
Aeg-ajalt tiksub neid lauamängureid ikka juurde, kellega üha tihedamalt ühe laua taha mängima satub, kuid kellest veel suurt midagi ei tea. Niisiis sai järjekordne ohver valitud, kes pisut endast julges rääkida.

Elar käib lauamänguõhtutel päris tihedalt ja mul paistab olevat temaga isegi suhteliselt sarnane mängumaitse. Heaks mängijaks teevad ta just positiivsus, seltskondlikkus ja energia, kuid nuppu paistab tal ka olevat - igatahes on teda Roborallys pea sama keeruline võita kui Neemet.

Millal sa lauamängudega alustasid?


Ilmselt juba 3-4 aastaselt, sest kooli minnes oskasin nii kabet kui malet juba mängida. Lisaks sinna juurde teised tavapärased täringumängud ja ka nipsu mängimine tuli väga hästi välja :)

Kuidas sa sellised tõsisemad strateegia- jm mängud avastasid?

Ma arvan, et proovisin omal ajal kõik turul olevad mängud läbi monopolist (kaasa arvatud omatehtud) kuni Eesti erastamiseni läbi. Ning kui sõbrad kokku said, siis sai ikka Unot või midagi sellist mängitud.

Tõeliste lauamängudeni ilmselt jõudsin oma 10 aastat tagasi, kui õde läks Rootsi tööle ning saatsi seal muuhulgas ka ühe paki lauamängudega. Pakis oli üheks mänguks ka Dragon's Gold, mille mängisime ribadeks. Aga ka veidi rohkem strateegiat nõudvaid mänge. Sealt see asi alguse sai. Mõne aja pärast sai endale mõned algmängud nagu - Carcassonne ja Katani asustajad muretsetud ning ka pokkeriõhtuid korraldatud. Arvutimänge olen ma kogu oma elu mänginud, nii et minu jaoks on mängimine väga loomulik tegevus :)

Ma olen sind näinud mängimas praktiliselt kõike, mida pakutakse. Kas on mõni mäng või kategooria, mis sulle üldse ei istu?

Üldiselt ma väga pikkasid (rohkem kui 3 tundi) mänge eriti ei mängi, kuna seda saab väga harva teha ning see tähendab, et õppimisprotsessile kulub minu arvates liiga palju aega. Kindlat kategooriat, mida ma ei mängi ei ole, aga eelistan, et mängus mingi väike juhuslikkus moment ikkagi on. Ma ei viitsi lõpuni kõike variante läbi kaaluda ning otsustan rohkem kõhutunde pealt. Aga teatud mängude puhul, nagu näiteks mingid ägedad koostöömängud või teematilist, nagu A Game of Thrones, teen ikka erandeid ka.

Mis võiks olla sinu lemmikmäng (või mängud, kui ühte on raske valida).

Ma olen enda arvates veel liiga vähe mänge mänginud, et öelda, et mul on mingid kindlad lemmikud. Ma võin ühe seltskonnaga mängida täiesti vabalt Katani asustajaid, teise seltskonnaga Roborallyt ning kolmandaga Elfenlandi ja nautida kõiki sessioone. Aga kui ma pean ühe lemmiku valima, siis võtaks selleks Roborally - piisavalt kaootiline ja ettearvamatu.

Oskad sa öelda, palju sa erinevaid mänge mänginud oled?

Ma pakun, et mingi 200 kanti, aga see võib ka vabalt olla 150 või 300. Läbi aegade on ikka väga veidraid mänge saanud mängida. Mul oli kodus juba täringumänge oma 20 erinevat, ma arvan. Sellise baasi pealt on hea edasi minna.

Palju sul mänge kokku on?

Endal on ilmselt nii 50 mängu kanti. Kui mäng väga ei köida, siis liigub ta mult edasi järgmisele omanikule, nii et proovin oma varu hoida võimalikult õhukesena. Aga viimastel aastatel tuleb sinna ikka pidevalt neid juurde.

Miks sind üldse lauamängud köidavad?

Minu üheks peamiseks eelduseks on, et lauamäng peab olema meelelahutus, et puhata igapäeva toimetustest. Natukene sisu, mõnus dünaamika ning olen käpp. Eriti ei viitsi mängida selliseid mänge, mis liiga palju reaalset elu üritavad simuleerida. Ka male ei ole mulle eriti lähedane mäng just selle tõttu, et seal ei ole seda suhtlemist ja meelelahtust minu jaoks piisavalt.

Kas sa lauamänguseltskonna suhtes oled valiv või mängid hea meelega kõigiga?

Võin kõigiga korra mängida, aga mulle väga ei meeldi, kui inimesed proovivad mängu kõik variandid läbi kalkuleerida ning selle tõttu tekib väga suur viivitus. Samuti ei meeldi, kui juba enne mängu võetakse asja liiga tõsiselt või minnakse nö ära tegema. Mina lähen alati mängulaua taha teades, et you win some, you lose some.

Kas mängu temaatika on sinu jaoks oluline?

Väga tähtis ei ole, aga tahaks ikkagi teada, mis on need puust klotsid, mida sa ühest kohast teise pead transportima. Sisu aitab väga palju kaasa just siis kui see haakub minu teadmistega. Näiteks fanaatsiaraamatutel või arvutimängudel põhinevad mängud toovad tavaliselt häid mälestusi meelde ning tänu sellele võib ka mäng veel ägedam tunduda.

Kas on mõni mäng, mida sa läbi ja lõhki tunned, nii et võidad peaaegu alati?

Rummyt ei taheta minuga eriti mängida. Nimelt on mul hea omadus kõik laud seal pea peale pöörata ning ootamatult mäng ära lõpetada. Samuti on mul hästi läinud ka Elfenlandi ja Roborallyt mängides. Kõikide mängude üheks saranaseks jooneks on oma käigu planeerimine arvestades ka teiste mängijate panust, et see õnnestuks. :)

Aga mind saab võita kõikides mängudes.
Üldistused: , | edit post
Anonüümne
Kui kangelased väljakule jõudsid, nägid nad eemal vaid üksikut roostes veoautot seismas, kuid zombisid polnud kuskil näha. Seltskond jooksis autoni, kuid seal selgus, et bensiinipaak on tühi, mis tühi ja võtmedki ilmselt kuhugi kaugemale visatud.

Mõtlikult seisti ringis ja arutati, mida teha. Kuna linna pealt oli vaja leida kahte asja, otsustati hargneda, et otsimist kiirendada. Pidi valmis olema koletiste ootamatuteks rünnakuteks, kuid kui asi väga täbaraks läheb, otsustati häbenemata teisi appi kutsuda.

Isa Joseph, vaga jumalamees, sammus vapralt oma arvates kõige kindlamasse paika - kirikusse. Olles linnal silma peal hoidnud rohkem kui 25 aastat, pidas ta oma isiklikuks missiooniks kaitsta sealseid inimesi maailma kurjuse eest. Talle polnud kunagi rääkitud linna minevikust, kuid see oli nagunii teema, mida kõik elanikud vältisid.

Ta astus altari juurde ning võttis pühakirja kätte. Vaikse pominaga luges ta palveid, kui tuled äkki kustusid ning ta pilkasesse pimedusse jäi. Ehmunult vaatas ta ringi, kuid ei näinud midagi - ta ainult kuulis, kuidas lohisevad sammud ja ägisevad hääled nurkadest lähenema hakkasid. Vaimulik astus paar sammu ukse suunas, mõeldes põgeneda, kuid peatus siis. Kirik on tema kodu, tema kaitse, tema usk. Kui ta sealt ära läheb, kus tal siis veel kohta on?

Isa Joseph jäi ukse juurde seisma ning luges pilkases pimeduses vapralt palveid. Ta kuulis, kuidas sammud tema ümber ringi käisid, kuid lähedale ei tulnud keegi. Usk zombisid eemal hoida tugevnes ning peatselt saabuski tema ümber vaikus, andes talle võimaluse kirikus ringi vaadata ning autole vajalikke asju otsida. Püha isa süütas väga hädiselt põleva tõrviku ning suundus otsinguile.

Rachelle, politseidetektiiv, kes oli saabunud linna hoopis teistel põhjustel, jooksis lähedalasuvasse postkontorisse ning asus agaralt otsimistöid teostama. Varsti segas teda aga toidupoest tulev heli, mis lõi talle silme ette pildi külmikust väljaastuvast laibast. Asunud uksele võimalikult lähedale, jätkas ta otsinguid, hoides aga ümbrusel silma peal. Ning hea oli, kuna varsti märksa ta kaugelt tulevat kogu, kes paistis sammuvat otse tema suunas.

Rachelle ei kõhelnud. Ta haaras püstoli ning tulistas. Zombi kukkus, tuues nähtavale tema taga oleva järgmise eluka. Detektiiv tulistas uuesti, ja uuesti, ja uuesti, kuni ühel hetkel üks koletistest komistas ning kuul vihises temast mööda. Kuigi politseinik polnud kunagi komistavat zombit näinud, leidis ta, et see on halb enne ja hüüdis Jennyt endale appi.

Farmeri tütar Jenny lendas kohale ning haaras Rachelle'i allavajunud käest püstoli. Ta laadis selle kiirelt, sihtis ja tulistas otse lähenevale elavale laibale kõhtu. Elukas astus paar vanukvat sammu tüdrukute suunas, haaras Jennyl püstoli käest ning vajus seejärel maha.

Püstolist oldi ilma, kuid sellest hoolimata naised ei taganenud, vaid asusid põhjalikule otsingule. Varsti tõigi Rachelle kuuldavale võiduka hüüatuse ning ta näitas oma käes helkivaid autovõtmeid...

Koolis ringi hiiliv Amanda ei teadnud sellest kõigest midagi. Keskkooli iluduskuninganna nuuskis põhjalikult ruume läbi ja, olles harjunud saama oma tahtmist mööda, ta ei kahelnudki, et tema otsinguid kroonib edu. Palju ta ei eksinudki - vaid veidi aega ringi vaadanud, leidis ta nurgast täiesti korras mootorsae. Ta pani selle prooviks tööle ning lõikas täiesti kogemata ühel seinast väljatuleval zombil pea maha.

Amanda oli küll eluka ootamatust ilmumisest veidi kohkunud, kuid see ei takistanud teda edasi otsimast ning peatselt leidis ta pesapallikurika. Olles juba kahe relvaga varustatud, tundis ta end kõledas koolimajas täitsa kindlalt ja vaatas kõikidele tema ette ilmuvatele koletistele julgelt silma.

Isa Joseph oli vahepeal leidnud kirikus ühe pingi alt bensiinipaagi. Imestades, miks see sellise veidra koha peal on, kobas ta edasi ja tundis, kuidas midagi külma talle käe alla jäi. Ebamugavustundega võttis ta pingi alt revolvri välja ja vaatas seda jälestusega. Ta ei pooldanud relvi ega vägivalda, seega tahtis ta sellest võimalikult kiiresti lahti saada. Kaaludes korra juba selle äraviskamist, mõtles ta siiski ringi, kuna kuulis eemalt Rachelle hüüdu, et ta jäi relvituks. Niisiis otsustas vaimulik püstoli detektiivile anda.

Politseinik tuli joostes postkontorist, juuksed väheke sagris, kuna tema ja Jenny vahel oli toimunud väike arusaamatus, mida mõlemad naistele omasel moel kätega lahendasid. Rachelle jooksis kirikuni, haaras lennult püstoli ja tühjendas selle kohe auto juures seisva jäleda kamba suunas. Käis plõks!, aga pauku ei järgnenud. Ehmatusega avastas naine, et padrunid on otsas ja ta viskas püstoli eemale. Kasutu asi!

Ent kuna vajalikud esemed olid leitud, suundus juba kogu seltskond auto poole, et sellele hääled sisse lüüa. Esimesed päikesekiired hakkasid juba läbi murdma. Isa Joseph väljus rahulikult mõõduka sammuga kirikust ja liikus autosse. Zombid hoidsid aupaklikku kaugusesse, nii et mitte keegi ei seganud vaimulikku kanistri tühjendamisel.

Amanda jooksis koolist välja, ületas tühja muruväljaku ja hüppas hooga autole, nii et saag ta käes pudenes. Lähedalolev poolmäda elukas virutas oma koivaga tüdruku suunas, kuid püsivat viga ta ei tekitanud, kuna esmaabikott, see nii väärtuslik asi, oli kohe käeulatuses.

Rachelle vaatas seda saginat eemalt ning talle meenus äkki, et tal on ju tulekustuti. Miks ta seda varem ei kasutanud? Olgu, kasutagem siis nüüd. Ta haaras selle pihku ja suunas vahuse joa kogu kamba suunas.

Läkastades astusid zombid mõned vankuvad sammud tagasi ja sellest ülejäänud, mitte vähem läkastavale seltskonnale piisas. Auto käivitati kiiresti ning häälekalt zombisid parastades põrutati täiel aurul linnast minema.

Zombid - Aigar ja Marion, isa Joseph - Tarvo, Amanda - Margit, Jenny - Tarvi, Rachelle - Inga
Anonüümne
Iidne aeg ja paik, kus maapind on läbi imbunud maagiast ja koletised luuravad varje, mis ümbritsevad tsivilisatsiooni. Sellisel draakonite ajastul vajab maailm kangelasi. Kattes end erinevate raudrüüdega ja relvastudes mõõkade, vibude ja loitsudega, uurivad need kangelased iidseid varemeid, võttes vastu otsirännakud, kutsudes välja kõige kardetavamaid koletisi. Üks selline otsing viib kangelased pimedasse salapärasesse kohta nimega Castle Ravenloft.

Nelik hiilis trepist alla ning jäi kõhklevalt mademele seisma. Tõrvikud heitsid varemete sisemuses süngeid varje ning iga võbelus paistis neile liikuva tondina. Peeti sosinal nõu - mis edasi? -, kuna hääled kajasid koopasügavustes õõvastavalt valjusti.

Allisa, kes oli tuntud julge seiklejana ning oli tulnud nii mõnestki rännakust tervena välja, võttis ohjad enda kätte ning astus paar sammu järgmise ruumi suunas. Pigistades käes vibuvart, liikus ta vaikselt edasi ning peatselt seisiski ukse vahel.

Ta ei liigutanud end rohkem, kuna eemal seisis vaim - vaevu märgatav udusammas. Allisa lootis, et tema tulek jäi kummitusele märkamatuks, kuid ei... Aeglaselt liugles udukogu tema suunas, tohutu küünis ettepoole suunatud. Kangelane sai aru, et ta enam põgeneda ei jõua, võttis kaitseasendi sisse ning ootas tondi saabumist.

Rünnak tuli ootamatult. Äkki sähvatas küünis ettepoole ning Allisa vankus tahapoole. Ta tundis, kuidas jõud temast vaikselt kaob ning vajus oimetult nurka hunnikusse...

Kat oli mõelnud minna uue ruumi avastamisretkele, kuid Allisa kokkuvajumist nähes otsustas appi minna. Kuigi ta teadis, et ühest löögist seda vaimu ei hävita, ei tahtnud Kat ka tugevamate hoopide andmiseks kummitusele päris külje alla minna. Aga kui teda natuke nõrgemaks muuta, saab Allisa temast ehk ise jagu? Niisiis jäi Kat oma kohale ja lennutas peatselt ühe täpse viskega pistoda vaimu suunas. Mingit heli ei järgnenud, kuid udukogu lõi kergelt võbelema, andes märku sellest, et on pihta saanud.

Kat, tundes joovastavat võidurõõmu, suundus järgmisesse ruumi. Tunneli niiskeid seinu kobades jõudis ta avara koopa suudmesse ning nägi juba eemalt, et keegi seisab kaugemal kondihunniku otsas. Kat peatus ja uuris vargsi koletist... ning tundis piinlikkust. Kuidas sa tunnistad teistele, et oled ämbliku ees värisenud? Olgu, see on küll igavene suur ämblik, kuid siiski - putuka ees ei sobi siiski taganeda.

Paistis, et ämblik ei olnud lähivõitlusest huvitatud, kuna ta piidles eemalt kangelast... ja heitis siis järsku ette hoiatamata kleepuva halli massi üle Kati. Kat karjatas ja hakkas kätega vehkima, mässides end aina tihedamalt võrku. Lõpuks taibates, et liigne agarus enam mingit kasu ei too, seisatas ta süngelt, kusjuures eluka 8 silma teda vargsi seirasid...

Immeril vaatas, kuidas ta kaaslased laiali hargnesid ning pidas aru, mis on mõistlikum - kas jääda teistega kokku või minna üksi eraldiasuvasse, süngeid saladusi peitvasse ruumi. Pärast pikka arutelu otsustas ta teha nii seda kui teist. Ta astus kõrvalruumi, kus märkas enda poole suundumas veidralt klõbisevat kondibuketti. Pööramata sellele esialgu suuremat tähelepanu, suunas ta liikumatuna püsivale hiigelämblikule välgunoole. Koduämblikud üldiselt kardavad valgust ja seegi tegelane polnud erand - kostus pikk vingumine ning järmisena nägid kangelased tulistvalu põgenevat kaheksajalgset.

Immeril ohkas rahulolevalt - ämblik oli löödud, nüüd tuli end vaid kaitsta skeleti eest, kes verdtarretava kolinaga lähemale jooksis. Immeril pani end valmis, kuid mitte piisavalt kiiresti. Enne kui ta jõudis kaitsvaid loitsusid öelda, virtutas luukere talle peenikese liistuga ribidesse. Käis väike särin ja Immeril vajus pimedusse...

Arjhan, kes polnud veel kunagi ühtegi võitlust kaotanud, haaras oma kirve kõvasti pihku ning sööstis tühja ruumi. Nähes endiselt oimetut Allisat maas lamamas ning vaimu kõrval hõljumas, viskas Arjhan püünise kummituse suunas ning tõmbas tolle enda juurde, kuna oli kindel, et tema soomused peavad küünisega tegelase rünnakutele tugevamini vastu. Ta virutas kirvega udukogu suunas ning too hajus.

Tähelepanu hõivanud koletise kadumisel hakkas Arjhan uue ruumi ümbrust paremini tajuma ning talle jäi sõõrmetesse vastik lõhn. Keerates end ringi, nägi ta enda poole loivamas suurt ja ilget guuli, kellel muhe irve näol. Arjhan oli kindel, et varsti on ta eluka näolt selle irve eemaldanud ning pani end võitlusvalmis.

Guul müttas lähemale ja jäi napilt puutumata mööda vihisenud kirvest, kuna Arjhan polnud arvestanud, kui aeglane guul tegelikult on. Koletis möiratas ja virutas kangelasele oma pika küünisega. Kirves kukkus Arjhani käest ning ta jäi liikumatult seisma, olles pealaest jalatallani kangestunud ja seega ka igasugustele uutele kollidele heaks saagiks...

Mängijad: Allisa - Aigar, Kat - Inga, Immeril - Airi, Arjhan - Tauno.
Anonüümne
Nojah, tõe huvides tuleb öelda, et pole need mängurid enam nii algajad midagi. Täitsa mitu Roborallyt ja Rumble in the House'i selja taga. Kuid karmimatest mängudest oleme neid seni siiski eemal hoidnud.

Tegelikult oli see Aigari idee. Tal nimelt tekkis küsimus, kas 1856 reeglid suudab poole tunniga seda tüüpi mänge mitte mänginud inimestele selgeks teha. Tundmatuks jääda sooviv Margit (nimi muutmata) oli nõus oma perekonna ohvriks tooma ning mina olin samuti nõus eksperimendis osalema. Äkki niimoodi isegi jõuab mingisugusele kohale...

Kuna mängust endast on juba mitmeid kordi räägitud, siis selle sisule ei hakka pikemalt aega raiskama. Kes soovib, saab lugeda Neeme ja Aigari ülevaadet. Praeguseks juhuks oli Aigar koostanud mängu reeglite põhjal äärmiselt lihtsa ja lühikese kokkuvõtte, mille ta kõigile laiali jagas. Ent kui seda lugema asuti oli märgata, kuidas kõikide kulmud järjest enam kipra tõmbusid. Nagu selgus osutus arusaadavaks ainult üks lõik selles kokkuvõttes - nimelt see, et rongid roostetavad.

Siiski, kui Aigar hakkas reeglite seletamisega pihta, tuli välja, et vähemalt ühele inimesele perekonnas olid panganduse terminid selged. Kahe peale suudeti ka ülejäänud asjaosalistele mõte suhteliselt selgeks teha. Reeglite seletustele kulus siiski natuke rohkem kui pool tundi - tervelt 40 minutit -, kuid siis olid ka juba kõik nõus mänguga algust tegema.

Aigar oli otsustanud mängida passiivset mängu, sest oli selge, et kui tema juba tõsiselt mängib, pole ülejäänutel eriti lootust. Mina mängisin nii nagu tavaliselt - vähe kalkuleerimist, rohkem intuitsiooni. Ülejäänud kobasid pimeduses.

Mina alustasin mängu ehk siis lõin esimese firma. Aigar passis, nagu arvata oli. Margit arvas, et pole mõtet oodata ja pani teisele firmale jalad alla. Tarvi otsustas samuti oma firma kasuks ning Marion samamoodi. Massidest eristus Tarvo, kes ostis lihtsalt ühe aktsia. Järgmisel ringil ostsid kõik üldjuhul oma firma aktsiaid, v.a. Aigar ja Tarvo, kes toetasid üht või teist ning ei kavatsenudki oma firmat luua. Nagu Tarvo targalt tähendas - selliseid mängijaid peab ka olema.

Kaardil alustas igaüks ise nurgast ning kuna kellelgi erilist selgust veel polnud, mida peaks tegema, siis ehitati tagasihoidlikult teid, osteti rong ning prooviti midagi ka teenida. Uus aktsiaring möödus kiirelt, kuna kellelgi polnud raha ja siis jälle ehitati teid ning sõideti lühikest juppi mööda.

Nii möödusid mõned ringid.

Kui Aigar mõtles lõpuks ka ühe firma ellu äratada, olid kõik juba mingil moel endale raha teeninud. Mängu suhtes hakkas selgus tulema, samuti hakati taipama kelle firmad teenivad hästi ning kelle omad mitte. Marioni firma aktsiad olid järsku väga hinnas ja müügilt kadunud, kuna minu omad seevastu heideti julmalt vabaturule.

Margit ja Tarvi avastasid, et nad on end nurka kinni ehitanud ja väljapääsu nagu polegi. Miskipärast keeldusid mõlemad ka kolmanda taseme rongide ostmisest, tehes sellega suurt meelehärmi Marionile, kes tahtis just, et kõik 3sed ära ostetakse, kuna temale oleks märksa tulusam olnud juba 4se rongiga ringi kihutada.

Minu firma edenes päris jõudsalt just tänu Marionile, kes endale mitmesse suunda pikki ja ilusaid teid ehitas. Ühendasin enda teed tema omadega ja nii meie koostöö sujus. Seevastu Aigari tuliuus firma hakkas juba alguses rohkem alla- kui ülespoole minema, kuigi ta üritas kõiki, sh iseennastki veenda, et see on lühiajaline nähtus ja tulevikus ootavad ees suured rahad. Miskipärast keegi teda eriti ei uskunud ja nii oli firmal varsti 4 laenu ja ootas riigistamist. Aigar alustas aga uue firmaga.

Kuni Margit ja Tarvi oma nurgas siplesid ja üritasid vabadusse pääseda, siis Marionil läks see-eest erakordselt hästi. Ta ostis muudkui ronge juurde - strateegia, mida ma varem näinud polegi - ja sõitis tulusaid teid pidi ringi, pannes vägagi kopsakaid summasid tasku. Kuna Margit ja Tarvi leidsid lõpuks, et peavad ikka ühe 3se rongi muretsema, muidu pole neil varsti üldse enam millegagi sõita, oli Marionil ometi võimalus 4ne rong osta... kui ta poleks avastanud, et rongide omamisel on teatud piirangud ning rohkem kui neli rongi ta firma ei saa kahjuks endale lubada...

Minul läks muidu sama hästi - oli mitu rongi, head teed ja korralik sissetulek -, kuid asi hakkas allamäge minema siis, kui otsustasin teha veel ühe firma. Seda rohkem põhjusel, et Marion seda endale ei saaks, kuna firma asus väga soodsal positsioonil. Aga tegelikult - oleks me 1856 lõpuni mänginud, oleks mu vaene firma riigistatud nii nagu Aigari omagi. Suurelt ma küll ei kaotanud, kuid mäng jäi kergelt toppama.

Aigari teisel firmal läks märksa paremini ja ta tegi oma eelmise puudujäägi tasa. Ta ostis Marionilt ära kaks 3st rongi ja mõtles seepeale, miks tal neid nii palju on. Marion oli aga üliõnnelik, et 3stest rongidest lahti sai, nii et sai hakata 4se jaoks raha koguma. Tarvi ja Margit suutsid ka kuidagi lõpuks oma nurgast välja tulla ning kõiki paistis ees ootavat suhteliselt helge tulevik.

Kui aga mängu tulid 5sed rongid ja kell oli juba 12 läbi, siis otsustasime oma summad kokku lugeda ja asja lõpetada, et teine kord uuesti proovida. 5 tundi kestev mäng pani kõigil pead aurama, lisaks oli osadel aeg magama minna.

Mängu võitis ülekaalukalt Marion ligi 3000 rahaga, kuna mina jäin teiseks kuskil 2400 rahaga. Aigar, Margit, Tarvi ja Tarvo olid kõik üsnagi lähestikku ja alla 2000, nii et kes neist tegelikult ees- ja kes tagapool oli, see polnudki enam nii oluline.

Tarvo oli ainus, kes terve mängu jooksul ei teinud ühtegi firmat, vaid elas 4 aktsia peal vapralt lõpuni ega jäänudki rahaliselt nii maha. Tal oli selleks ka oma põhjus - nimelt pidi ta juba mõne tunni pärast Otepääle hakkama sõitma ja oli oma mõtetega rohkem auto kui rongide juures.
Üldistused: | edit post
Anonüümne
1856 - üks 18xx seeria mängudest, mida ma olen suutnud isegi paar korda mängida. Mitte eriti edukalt. Ma arvan, et parim tulemus läbi neti mängides on 2. koht tänu sellele, et Aigar mulle vaikselt teise arvuti tagant nõu andis ning minu blokkimise asemel Andreast blokkis.

18xx mängude erivõlust pole ma veel aru saanud. Raudteede ehitamine on lahe, kuid kogu see ülejäänud tramburai aktsiatega on segane. Paari mängija jaoks aga kogu mängu ilu aktsiavoorus paiknebki, mis on minu jaoks veel eriti arusaamatu. Kui pooletunniste mõtlemispauside ja ostu-müügi tehingute tulemuseks on võit, on asi selge, aga jääda siis veel ka 3-4 kohale...

Kuid see on siiski üks parimaid majandusmänge, mida ma mänginud olen ja päris kriipsu ma sellele peale ei tõmba. 1856 olen siiski nõus veel mängima. Eriti pärast Aigari strateegiasoovitusi, kuigi ta ise rõhutas, et "alati saab tegelikult ka teisiti võita!" :)

1856 omapäraks (võrreldes teiste 18xx seeria mängudega) on suhteliselt odav firma loomine mängu alguses, võimalus võtta firmale laenusid ning samuti suhteliselt dünaamiline aktsiaturg. Kui nüüd järele mõelda, siis 1856 mängimine sarnaneb raamatu lugemisega (või kirjutamisega) - ehk siis on suhteliselt selgesti eristatavad kolm osa: sissejuhatus, teema arendus ning lõppsõna.

Sissejuhatuse faasis on oma esimes(t)e firma(de) loomine ja sellega raha oma taskusse tagasi toomine. Teema arenduse faasis määratakse ära esimeste firmade saatus (enamasti nad riigistatakse) ja luuakse uued, nö. lõpuni püsivad firmad ning samuti ka neile sobiv teedevõrgustik. Ja viimases faasis toimub siis lihtsalt regulaarne panga tühjendamine.

Kuidas aga selles mängus edukas olla? Inglise keeles öelduna piisaks kahest sõnast - 'train rush' - ehk siis ei tohi sattuda roostetavate ja maha kantavate rongide tsüklisse. Tõsi, esimeseks tõuseb selle abil minu teada harva... küll aga võib enamasti siia oma võidulootused kanda, kui oled mõne sundostu isikliku raha eest teinud. Seega on edukas see mängija, kes suudab rongide aegumise protsessi kontrollida ja tagada, et suudab igas OR'is oma sõidud ära teha. Neljakesi mängides pole sugugi ebatavaline kui 1-2 mängijat oma võidulootused siia maha matavad.

Kuidas aga vahet teistega kasvatada? Ka siin on palju erinevaid võimalusi. Üks neist on näiteks "jooksiku strateegia". Oma esimese firmaga pidevalt tulusaid dividende välja makstes tõuseb selle aktsiahind üsnagi jõudsalt ning mängu keskel võib see juba üsnagi kopsakas olla. Kui nüüd sinu lähimad konkurendid otsustavad oma firmad riigistada, siis riigifirma aktsiahind tuleb reeglina madalam, kui lähima jälitaja oma ning kui vahetus toimub 10% aktsia -> 5% aktsia, siis on seal ka dividendid lahjemad kui sinul - seega oled ees nii aktsiahinna, kui ka saadavate dividendide osas. Oluline on nüüd lõpuni vastu pidada - et suudaks seda vahet mängu lõpuni hoida; samuti on vaja oma firmast omada maksimaalset osalust.

Alternatiiv sellele strateegiale oleks vastandina "sotsialistlik töövõit ehk Küll Riik Aitab" :) - ehk siis olla ainus, kelle firma riigistatakse. Nii saad omale korraliku osalusega ja laenurongiga riigifirma, millega hakata teisi jaamadega blokeerima, ise samal ajal kopsakaid dividende võttes. Kõige keerulisem ongi siin tagada seda, et olla ainus kelle firma riigistatakse... firma meeletu laenukoorem on ju kõigile näha.

No ja siis on ka veel nö. "kuldne kesktee" - ehk siis omad mingi osa riigifirmast, teisega nokitsed veel ka omaette, lisaks on võimalik aktsiate ostu-müügiga pisut vahelt teenida - ja üritad siis kogu kompotiga tervikuna maksimaalselt kasumlik olla.

Kui nüüd aga need "põhiskeemid" on teada, saab hakata mängima nö teisel tasandil neile vastu - ehk siis kui keegi tahab saada riigifirma ainuosanikuks, suunad ka kähku mõne riiulifirma pankroti suunas. Keegi on jooksik? No siis tuleb enda osalust seal firmas suurendada. See viimane tegevus võib muidugi viia vastulöögini, kui algne jooksik otsustab firmast rahad-rongid välja kantida ning sulle jääb vaid tühi kest ning võimalus oma raha eest uus rong osta :)
Anonüümne
Brass - selle mänguga on nii nagu RoboRallyga. See kas meeldib inimestele või mitte.

Jah, mäng on tegelikult päris keeruline. Väga palju erinevaid võimalusi, pidevalt tuleb silmad lahti hoida ning mõttega asja juures olla. Peab ette vaatama, ega sul nahka üle kõrvade ei tõmmata või äkki on sul hoopis võimalik mõnda olukorda enda huvides ära kasutada. Peab oskama teha tulevikuplaane, peab oskama olukorraga toime tulla, peab oskama ümber orienteeruda.

Mulle aga Brass meeldib. Üldjuhul ma sellistest mängudest vaimustuses pole, kus tuleb meeletuid mõttepingutusi teha, et end rajal hoida, kuid Brassi juures on miski, mis võlub... ja siiani endas hoiab.

Aga see ei tähenda, et ma seda mängida oskaksin. Ma pole kindel, et ma seda üldse kunagi võitnud olen. Teise, kolmanda ja enamasti neljanda koha olen küll saavutanud, kuid esimese... Kahtlane. Sest kellega ma seda mängu tavaliselt mängin? Martti ja Aigariga, kes on ühed kõvemad eestlastest strateegid üldse, keda ma tean (Neeme ei lähe enam arvesse, tema on Rootsis :)). Tõenäoliselt olen ma neile küll väike segav jubin, kes ei lase asjadel alati minna nii, nagu vaja oleks, ega muuta seda kõike üheks suureks sõjatandriks, nagu neil omavahel mängides kombeks on, kuid fakt jääb faktiks - nende vastu ma siiski ei saa ning kui ma tahan seda mängu võita, pean leidma kaaslasteks totaalsed algajad.

Mulle meenus, kuidas Martti ükskord Brassi erinevatest strateegiatest rääkis, aga kuna see oli kell 1 öösel, ei jäänud mulle õieti midagi meelde. Täna palusin tal seda kõike korrata ning mõne aja pärast ilmuski alljärgnev lugu.

Brassi strateegiad.

Üldiselt peaks oma esimese kaardikäe järgi tegema otsuse, millist strateegiat jälgima hakata - kas cotton mill (tehas), port (sadam) või coal mine/iron works (söeaevandus/rauatööstus).

Cotton milli strateegia põhineb tavaliselt sellel, et ehitatakse valmis 5-6 tehast, mis flipivad ennast ning need peaksid olema siis 3-4 leveli omad. Nelja inimese mängu peaks mahtuma umbes kaks tehastega mängijat.

Porti strateegia eeldab, et ehitatakse ära enamik oma sadamaid (võiks öelda "kõik", aga 1 leveli omi pole mõtet üldiselt laduda) ning teises mängu faasis üritatakse rõhuda kahe shipyardi (laevatööstuse) ehitamisele.

Kaevanduste strateegia eeldab seda, et suudetakse esimeses faasis ehitada valmis 4nda leveli rauatööstus ning osa söekaevandusi, mis kindlustavad korraliku sissetuleku ning siis selle najal ehitada teises faasis raudteid ja madalama leveli tehaseid.

Enamasti on kõige "lihtsam" ellu viia seda kaevanduste strateegiat, aga seda mahub mänigma üks inimene. Kui seda üritavad taga ajada mitu, siis üldiselt ei jätku kõigile kohti ning nad ei flipi õigeks ajaks.

Kõige rohkem kaartidest sõltub porti strateegia, mis üldiselt eeldaks, et alguskäes on 3 kohta, kuhu sadamad maha panna ning võimalus teha plaan shipyardide jaoks (lukustada ära lõuna ja põhja shipyard ilma, et teised ligi saaks). Cotton milli strateegiale võib jala taha panna see, kui liiga palju inimesi hakkavad madala leveli tehaseid maha panema ning pole port strateegia mängijat, kuna lihtsalt ei jätku kohti, millega flippida.

Niiöelda ideaalne mäng oleks 1 porti, 1 mine'i ja 2 cotton milli mängijat, aga seda on ikka suhteliselt harva näha. Esimeses faasis on eelistatud location (koha) kaardid, kuna need võimaldavad kergemini positsioneerida. Üldiselt pole kasulik väga palju kanaleid panna ning üks chit per linn piiravad ehitusvõimalusi suhteliselt korralikult. Samuti peaks jälgima, et 2 leveli chitid, mis ära ei kao kanali lõpuga, jääksid sellistesse kohtadesse, kust on hea teise faasi alguses edasi minna: Manchester, Preston jne. Kas koht, mis on sadama juures või koht, kuhu saab kergelt söekaevandus lajatada, et raudteid ehitama hakata.

Esimese faasi lõpus peaks jälgima, et teise faasi alguseks oleks olemas piisav kapital, millega raudtee rallil osa võtta - kas siis piisavalt suure sissetulekuga või mõningate laenude võtmisega. Teine faas üldiselt algab tähtsamate ja kasulikemate raudteede ehitamisega, kuna need toovad mängu alguses korralikult punkte. Väga maha ei soovitaks kellelgi sellelt rongilt jääda. Et omada võiduvõimalust, PEAB raudteid ehitama. Ilma korraliku skoorita sealt võitu ei tule. Pärast esialgsest "rail rush"i tuleks siis oma esialgu valitud strateegia lõpuni viia.

On veel väiksed nipid nagu käigujärjekorraga manipuleerimine, et saaks 4 korda järjest käia (või siis nii, et suurim konkurent ei saaks sinu kahe käigukorra vahele). Laenude võtmine on selleks väga hea vahend.

Kaevanduste ehitamine peaks üldiselt toimuma nii, et kaevanduskuubikud kohe turule maha müüakse. See flipib kaevanduse kohe ümber, suurendades sissetulekut järgmisteks käikudeks ning tuues raha tagasi, mis kulus ehitusele (võib isegi plussi jääda mõnikord).

Teises faasis on üldiselt industry (tööstuse) kaardid paremad, kuna igasse linna võib ehitada mitu chitti ning kaardi saamine on enamasti lihtsam. Seega esimeses faasis random discardi jaoks tööstuskaardid, teises faasis linnakaardid. Esimese faasi lõpuks võiks olla 2-3 flipitud 3nda leveli chitti ning mõned 2 leveli chitid. See peaks enamasti tagama hea skoori.

Samas on kõik muidugi teistest mängijatest sõltuvuses. Kui teistel palju pole, ei ole vaja ka ise väga selle peale rõhuda, aga siis tuleb olla raudteedega veel tähelepanelikum, sest osav mängija võib hea käigujärjekorra ja rahahunnikuga imesid teha teise faasis alguses.

Ja arendamist ei tasu karta.

Nii palju kui ma mäletan, pole ma sind veel näinud port strateegiat kasutamas.


Paar korda olen onlines mänginud. Puhas port strateegia on tegelikult väga hea ning raskesti segatav, aga see on ka kõige kapriissem kaardiõnne koha pealt. Üldiselt sul peaks olema miinimum 3 linna strardikäes, kuhu sadamad ehitada, et seda üritada ning teise faasi kaartides sa tahad nendega näha shipyarde või linnu. Samas, kui need on olemas, siis teiste mängijate tegemised sind üldiselt ei sega.

Muidugi on võimalik ka mingit hübriid port/mine strateegiat mängida, mida ka enamasti tehakse. See jällegi jätab kaevandustega mängija rohkem kuivale ning ta trügib osaliselt tehaste maale, mis jätab aga neile väiksema osa. Mis viib selleni, et üks tehase mängija saab mängida kõrget mängu, aga teine peab kuidagi hakkama saama ning oma sadamate ja kaevanduste ja raudteedega vahe tasa tegema.

See 2-1-1 on ideaalne lahend strateegiate koha pealt ning kui mingi osa kaardist on tühi ja kaart lubaks seda mängida, siis on hea ka sinna auku enamasti hüpata. Küll aga on raske, kui pead alustama mängu käega, mis oleneb sellest, mida teised teevad.

Siis on üldiselt avang a'la develop 1 iron, 1 coal/1 port. Hea strateegia, minnes osaliselt kaevanduste/sadamate peale. Samas on võimalik mängida ka korralikku cotton milli, kuigi mitte seda kõige kõrgemat 3x4 leveli oma.

Kui hakata seda kaevanduste strateegiat ajama ning näed, et keegi teine seda samuti teha üritab, mida siis edasi oleks mõistlik teha, kuna kaks ei mahu sama strateegia taha?

Mnjah, seal on 2 võimalust: kas jõuga edasi minna eeldusel, et positsioon on hea. See tähendaks, et sa ehitad oma viimased kaevandused enne ära või ehitad vastase omad üle vms. See on enamasti raske, kuna keegi ei roni kaevandusse, kui tal pole võimalust seal midagi korda saata.
Aga kui keegi trügib ka kõvasti sinna maale, siis teise võimalusena tuleb ise ronida kas sadamasse, kui see on tühi ja kaart lubab või siis osaliselt madalama leveli tehastesse. Päris maha ei maksa oma kaevandusi matta, aga mingi tagavaratee tuleb developiga ette valmistada. Kui taganeda kohe ilma võitluseta, siis see tähendab, et see, kes juurde trügis, saab kogu sinu äri endale, samas kui sina pead investeerima uude minekuga. Seega kanaliajastus võib siis 3nda leveli kaevandusega piiruda ning teha mõned sadamad/tehased.

Kui aga mitte kumbki ei tagane ning kummalgi pole backup plaani, siis üldiselt viib see ühe üle jäänud mängija võidule. :)

Väga sageli võrreldakse omavahel Brassi ja Age of Industryt. Kui sarnased need siis ikkagi on?

Age of Industry kohta ei oska suurt midagi praegu rääkida, kui ainult seda, et need kaks on ikka väga erinevad mängud ning ühe strateegia teise kohta ei käi. Kui Brass on strateegiline mäng selles mõttes, et pikemaajalisemad plaanid on need, mis edu toovad, siis Age of Industry on taktikaline mäng, kuna sa pead iga käik seda olukorda ära kasutama, mille keegi on loonud. Võib-olla rohkemal mängimisel kujuneb see ka strateegilisemaks, aga praegu tundub ta rohkem sellise olukordade ärakasutamise mänguna ning juhul kui seda teha, siis pole võimalik ajada mingit strateegilisemat ideed - a'la kas cotton mill või factory või kaevandused jms.

Kuna vahepeal mängisin kaheinimese Brassi (mis on tunduvalt keerulisem kui mitmega) ja selles kaotatud, sai küsitud lisainstruktsioone. 

Mis saab siis, kui üks mängija läheb ainult cotton milli ja porti ehitamise peale? Kuidas teda takistada?

Paar varianti, mis ma suudaks valja mõelda: ise sadamad ette ehitada (soovitatavalt kõrgema taseme omad ehk 3-4. Välisturg nulli ajada (ta peab sinna minema, kui sadamakohti pole, kuhu ehitada). Raudteed + iron + (võimalusel shipyard).
Teine variant on segada tema mitmikmüüki, et ta peab ehitama ja kohe müüma, muidu napsad ise ära. Peab kulutama lisakäike + ootama head hetke mitmikvariandi üritamiseks. Raudteed + iron + shipyard.
Võimalusel on parim counter heavy cottonile igal juhul. See kuidas segada on siis teine teema. Kõrged sadamad - sundides teda sinu sadamasse müüma, saad ise ka kasu, mitte ainult tema. Ei lase tal ise sadamate juurde ronida kergelt, oleneb kaartidest kõvasti. Ära ehita coali kergelt ette talle (odavad raudteed) ning proovi teist faasi ise alustada ning ta ära cuttida sadamatest näiteks. Või mõnest heast linnast (Manchester).
Anonüümne
Kuigi Roborally't on mängitud väga mitmeid korda ja üsna palju selles olevaid stsenaariume, sai tiimimäng esimest korda ette võetud alles hiljuti. Kuna olime kaheksakesi laua taga, saigi moodustatud kaks neljast tiimi. Tiimi "Arutlejad" moodustasid Tarvi, Tarvo, Marion ja üleannetu Tõnu. Tiimi "Erakud" kuulusid peale minu veel ka Aigar, Margit ja Pärle.

Mängulaud sai kokku pandud reegliraamatu järgi: kaks lauda ja kaks lippu. Idee oli jõuda vastase lipuni ja see enda mängulauani lohistada. Asja tegi keeruliseks aga see, et kui vastane juhtus sind oma poole peal müksama, tõukama, lükkama, visati sind kuulipildujaga tagasi oma koju, kust pidid uuesti pihta hakkama.

Mäng algas kenasti ja rahulikult. Kui "Arutlejad" panid fantaasiarikka plaani kokku, kuidas jõuda meie poolele, lipp hõivata ja meid kõiki põrmu saata, siis meie poolel valitses selle koha pealt vaikus. Ma küsisin lihtsalt Aigarilt, et kas põhimõtteliselt pole vahet, kes meist lipuni jõuab, peaasi on see ära tuua ning Aigar vastas "Jah!". Oligi kogu meie plaan.

Mina suundusin suhteliselt otse ja sihikindlalt lipu suunas ning paistis, et tegelikult üritasid kõik mu tiimikaaslased sama asja teha, lihtsalt saatuse tahtel ei õnnestunud ei Pärlel ega Margitil oma lauapoolelt ära tullagi. Margit sattus talle omaselt laserite vahele ning kõrbes seal. Pärle üritas talle appi minna, kuid jäi hiljaks - kohale saabudes oli Margiti robot juba hauaplatsil ning hoopis Pärle ise sattus laserite vahele. Aigar sattus juba teisel käigul kolme laseri alla ning kuna keegi teda päästma ei läinud, polnud tal muud, kui oodata lõppu.

Vastaspool ei paistnud õieti teadvat, mida tegema peab. Tõnu suundus küll väga otse meie lipu suunas, kuid teda takistas Aigar, kes oli otsustanud pärast surma saamist oma kohalt mitte enam lahkuda. Nii nad liikusid otse teineteise suunas ning tulistasid vahepidamata. Kuna Aigar oli siiski omas kodus, lõppes see kõik muidugi väga halvasti Tõnule.

Tarvo ei suutnud oma lauapoolelt samuti kuidagi ära minna, keerutades ringi ja jäädes teistele jalgu. Marion tegi alguses päris jõudsaid samme meie poolele, kuid jäi siis sinna toppama. Tarvi siblis ringi, jõudis isegi meie lipu lähedale, kuid Aigar suutis ta kerge vaevata teelt pühkida.

Kogu selle segaduse keskel hiilisin mina seinaääri pidi vastasleeri lipuni, haarasin selle kaasa ning lonkisin tasakesi kodu poole tagasi. Alles siis, kui ma lipu kätte sain, teravnes "Arutlejate" huvi minu peale. Hakati meeletuid ja kiiresti täituvaid plaane tegema, kuid oli juba hilja. Minuni nad ei jõudnud ja nii lõppeski mäng kiirelt ja meie seisukohalt vaadatuna - kergelt ja võidukalt.

"Arutlejad" nõudsid revanši ja nii saigi alustatud kohe uut mängu, mille alguses oli näha, et nad vähemalt osaliselt üritasid meie esimese mängu taktika üle võtta. Mõtlesime, et võib-olla ei tee siis paha ka oma plaan paika seada. Niisiis jäid Pärle ja Aigar tagalat kaitsma, Margit suundus lipu poole ja mina jäin varumeheks.

Vaatasin Margiti liikumist mõningase ärevusega, kuna tal on kombeks sattuda igasugustesse sekeldustesse, enamasti neid ise endale põhjustades. Mul kaartidega seekord ei vedanud ja nii ma tiirutasin ringi, teadmata õieti, mida teha.

Tarvo oli õppust võtnud ning liikus nüüd samamoodi kavalalt ja märkamatult seina äärt mööda meie lipu suunas, põhjustades sellega Pärlele mõningasi ebameeldivusi. Tarvi ja Tõnu otsustasid seekord jääda lipuvalvesse. Marion oli vist varumängija, kuna ka seekord õnnestus tal jõuda meie lauani ja jääda sinna toppama.

Margitiga läkski täpselt nii nagu ma kahtlustasin - jõudes lipuni, õnnestus Tarvil teda müksata ja nii ta oligi kõpsti jälle meie poolel tagasi. Ei jäänud muud üle kui ise härjal sarvest haarata. Vingerdasin end suhteliselt ebamugavast situatsioonist välja ja liikusin ringiga lipu suunas, nähes eemal Tarvit ja Tõnu ringi sebimas. Seekord märkasid nad mu liikumist lipu suunas kahjuks juba varem ning leppisid vaikselt ja isegi telefonitsi oma plaanid kokku. Osa plaanist jõudis siiski ka minu kõrvu, nii panin ma enamasti oma kaardid paika pärast nende plaanide ärakuulamist.

Otsustaval hetkel, kui mõtlesin, kuidas Tarvist ja Tõnust vigastusteta mööduda, tegi Tõnu õnneks power downi, nii et mul õnnestus ta laualt maha lükata. Selle tulemusel ma küll kartsin, et ta alustab oma liikumist minu nina ees, aga õnneks olid tal lipule suunatud plaanid. Tarvi seevastu seadis end lipu peal sisse ja jäi sinna keerutama. Lootsin ainult tema püsimatule loomusele.

Meie kodus käis hirmus võitlus Pärle, Aigari ja Tarvo vahel. Tarvo sai meie lipu kätte, kuid siis tuli eemalt Aigar, kes, oma elu kaalule pannes, lükkas ta konveierile, nii et Tarvo jäi väga ebameeldivasse olukorda. Ta suutis päris mitu korda lipsata ühelt konveierilt teisele napilt enne üle ääre kukkumist, kuid lõpuks olid ka tema jõuvarud otsas. Tarvo lendas üle ääre, alustas oma laualt uuesti ning meie lipp oli taas meie valduses.

Seda kõike jälgisin mina eemalt, tiirutades kohutavalt ebasoodsal lauanurgal ringi, oodates, mil Tarvi tüdib oma positsioonist lipu peal. Ümber olid laserid, konveierid, rattad, augud ning mul oli tegu, et end elus hoida. Lõpuks, kui ma mõtlesin teha otsustava sammu, leppisid ka Tõnu ja Tarvi kokku, et poisil on aeg liikuma hakata. Ta oli kogunud endale meeletu koguse lisavarustust, millega uhkeldades ta meie lipu poole liikuma hakkas. Niipea kui Tarvi lipule selja keeras, vingerdasin mina end sinna peale. Kõlas vastaste kisa ja ma olin hoobilt lähemalolevate robotite tule all. Tõnu tuli eemalt täie mürinaga, Tarvi jäi poolel teel meie lipuni seisma, ainult Marion ja Tarvo ajasid vaikselt oma rida ja üritasid Aigari ning Pärle tulest läbi murdes meie lipuni jõuda. Margit üritas ennast elus hoida ja kõiki segada.

Mul õnnestus kahe hea käiguga meie lauapooleni jõuda, kuid siis kahjuks edasiliikumised lõppesid ning ma jäin õnnetult konveierile seisma, kuulates Tõnu ja Tarvi võidukaid hüüdeid: "Nüüd on ta meil käes!" Sain järgmise käigu kaardid kätte ning vaatasin neid masendunult - mitte ühtegi edasiliikumist, ainult keeramised, mitte ühtegi ÕIGES suunas keeramist. Kuna ma olin konveieril, mis nagunii meie lauapoolele sõitis, oleks mu koheseks ülesõiduks olnud vajalikud kaks kaarti... kuid neid mul polnud. Tuli end vaid konveieril keerata ja loota, et keegi mind sealt maha ei lükka. Lükkamisel oleksid olnud ju ka muud halvad tagajärjed: lipust oleks ilma jäänud, mina oleksin oma lauapoole alguses ja kogu trall oleks jälle otsast alanud.

10 minutit kuulasin ma Tarvi ja Tõnu plaane, olles paigale pannud vaid ühe kaardi, millega jätsin edukalt mulje, et "arutage teie, mis tahate, minul on võidukäik olemas". Peab tunnistama, et nende plaan oli oivaline. Tõnu läheb konveierile. Tarvi tuleb eemalt, kasutab oma eriomadust ja tulistamise asemel lükkab Tõnu konveierilt maha, misjärel Tõnu tuleb otse ja rammib mind välja.

Ülejäänud laudkond oli vakka ning kuulas. Kui Tõnu ja Tarvi olid lõpetanud plaani arutelu, vaatasin mina taas oma kaarte ja panin need siis suhteliselt suvalises järjekorras lauale. Nendest kaartidest ei olenenud midagi.

Esimene käik. Tarvi tuli hooga, Tõnu liikus konveierile. Ning siis tuli välja ka selle plaani üks ning ainuke, kuid see-eest suur viga: konveier liikus ning sellega koos liikus ka Tõnu. Ja see kõik juhtus enne kui Tarvi sai oma eriomadust kasutada ja Tõnu lindilt maha lükata. Mina keerasin end ja liikusin kodule sammukese lähemale. Järgmised käigud olid Tõnul hästi planeeritud - kõik otseliikumised ja nii ta liikuski otse ja minust mööda auku, kuna mina jõudsin konveieriga enne eest ära lipsata.

Jõudsin lipuga koju ning meie laudkond hõiskas. Kaks võitu järjest. Ja veel milline pingeline lõpp.

Lõppkokkuvõttes - fantastiline mäng fantastiliselt hea seltskonnaga.
Üldistused: | edit post
Anonüümne
Andreasele ütlesin täna, et kui tal igav peaks olema, võib ta ka oma halbade mängude nimekirja kokku panna. Noh, kas tal just igav oli, aga nimekiri sai igatahes üsna kähku valmis. Kusjuures, see ei pannudki mind väga imestama. :) Kuid mul on selle üle ka päris hea meel, kuna ta muutis mu tööpäeva lõpu märksa huvitavamaks.

Konkurentsitult kõige kehvem lauamäng mida ma siiani mänginud olen, on kodumaine lauamänguplagiaat Kelgukoerad. Aga sellel ma pikemalt peatuda ei tahaks. Mitte sellepärast, et ta halb poleks - usu mind, on tõesti VÄGA HALB - vaid sellepärast, et seda mängu on kõik eelnenud Halbade mängude blogipostituste seerias esinenud juba varemgi materdanud ning mul pole midagi uut lisada. Samal põhjusel ei pane ma kirja ka Cashflowd ja Masu. Kui aga heidan Boardgamegeekis pilgu mängudele, mida ma madalalt hinnanud olen, siis ainuüksi 10 palli skaalal 2 punkti saanud (hinde 1 olen andnud ainult ühele mängule, arva millisele?) mängude hulgast saan sinu poolt soovitud 5 kandidaati hõlpsasti välja valida - definitsiooni järgi väga tüütud mängud, mida ma enam kunagi mängida ei taha.

Must Peeter.
Must Peeter, Must Notsu, Ott jms - heal lapsel mitu nime? Tegelikult ei, hea see "laps" kohe kindlasti pole. Mäng, mida meie oma lapsepõlvest teame vast kõige rohkem Musta Notsuna, mõeldi välja juba aastal 1874 ning seda mängiti täiesti tavalise kaaripakiga. Nimeks Old Maid, aga teema ikka sama - mängu kaotab see, kes üht ilma paariliseta kaarti teisele sokutada ei saa ning kellele see mängu lõpuks kätte jääb. Kuigi lapsena sai seda isegi mängitud, siis tagantjärgi võib vaid kahetseda, et oleks vaid tollal paremaid mänge olnud... Sest no mida huvitavat on teiselt kaardi tõmbamises ja paarilise leidmise korral selle maha panemises? Ei usu, et isegi Navitrolla pildid sellise mängu paremaks muudaksid.

Monopoly.
Ausalt öeldes imestan, miks keegi varasematest intervjueeritutest pole seda maininud? On ju Monopoly lausa halbade mängude "klassika". Jällegi on tegu mänguga, mis seondub lapsepõlvega. Tõsi, Nõukogude ajal seda mängu ei müüdud, sest tegu oli kapitalistliku maailma sümboliga. Nii tuligi oma esimesed Monopolyd ise valmistada, sest kahtlemata oli ostmine-müümine põnevam mängumehaanika, kui täringuveeretuse peale mööda redelit üles või alla ronida (Tsirkus). Ning loomulikult sai taasiseseisvumise järel mäng endale ka ostetud ning seda üsnagi palju mängitud. Kuid kui peale sadade muude lauamängude mängimist sai seda taas proovitud, siis oli tükk tegemist, et mitte mängulaua taha magama jääda - niivõrd üheülbaline ja juhusest sõltuv on see mäng. Pealegi võib see halva õnne korral venida ja venida, nii et isegi 8 tunnine mäng pole mingi ime. Lõpuks teevad osalised piinast pääsemiseks kasvõi kahjulikke vahetustehinguid, et kiiremini pankrotti minna. Mängu on toodetud miljonites, kui mitte miljardites eksemplarides ning sadades eri versioonides, kuid sisult on ta ikka samasuguseks kehvakeseks õnnemänguks jäänud nagu pea 100 aastat tagasi loodud originaalversioon.

Matemaatiline Doomino.
Mõned aastad tagasi loodud kodumaine puust komponentidega lauamäng, mis loodud ülla eesmärgiga - õpetada lastele mängulises vormis arvutamist. Mäng on saadaval eri versioonides: lihtsamate komplektide puhul piirdub arvutamine kümne piires liitmise ja lahutamisega, keerukamate puhul tuleb ka korrutada ja jagada ning seda lausa saja piires. Mäng on üles ehitatud niimoodi, et numbrite ja tehetega klotse tuleb üksteise järgi asetada nii, et õige vastus oleks järgmisel klotsil, mis on ühtlasi ka järgmise tehte alguseks. Kahjuks toimib mäng nii aga mingis ideaalvariandis, kus kivid õigesti kätte jooksevad. Paraku jäi minu poolt mängitud kolmes mängus pidevalt kive üle ning tehted ei jooksnud omavahel kokku - ühesõnaga mäng on "katki". Tahtmata kedagi solvata - ei mängu disaininud lapsi ega ka tootjafirmat - selline lauamäng on lisaks eelnevale ka tapvalt igav, nagu igasugune doominomäng ning peletab pigem lapsed nii matemaatika kui ka lauamängude juurest eemale.

Maailma Imed.
Klassikaline mälumängu tüüpi lauamäng, kus väärtustatakse ennekõike faktiteadmisi, mitte aga strateegilise planeerimise või läbirääkimiste oskuseid, on minu jaoks juba iseenesest kehv kontseptsioon. Kui aga sellises mängus on ilmselgeid totruseid (pilt lammastest Inglismaa idüllilisel maastikul, küsimus: mis maailmaime see on?) või fakti- ja trükivigu, millest Maailma Imed suisa kubiseb, siis on tulemuseks väga halb mäng, mida mängides mõtled vaid sellele, et millal ometi keegi võidaks, et see jama läbi saaks. Paraku takistab seda aga täring, sest paljudele küsimusteruutudele sattumiseks on vaja veeretada täpne silmade arv - üks nõmedamaid mehaanikaid üldse, mida lauamängu panna võib. Kehv mäng, mida hiljem keegi sult isegi 1 euro eest ära osta ei taha, sest see ei kõlba isegi mitte ahju kütmiseks.

High Frontier.
Kui kõik eelnevad on suuremal või vähemal määral nö "mainstream" lauamängud, kust hulgast kehvi mänge leida polegi nii raske, siis High Frontieri puhul on tegemist hardcore lauamänguritele toodetud spetsiifilise mänguga. Paraku on aga tegemist ühega vähestest, kui mitte ainsaga, mille puhul olen olnud sunnitud keset mängu püsti tõusma ning teatama, et ma enam ei suuda. Jah, minu esimene kokkupuude selle mänguga ei jäänud mitte ainult viimaseks, vaid ka poolikuks, sest ma ei leidnud endas jõudu seda piina lõpuni taluda. Mäng kujutab endast kosmosesimulatsiooni - jah, just nimelt simulatsiooni, mitte lauamängu - mille looja on teinud kõik selle nimel, et mäng oleks võimalikult teaduslik ja tõetruu. Paraku on ta sealjuures loobunud igasugusest lihtsustamisest, mistõttu on täielikult kaduma läinud mängitavus ja mängulisus. Sest no millist lõbu pakub ehitada suure vaevaga valmis rakett, mis maa külgetõmbejõust küll jagu saab, kuid siis abitult orbiidile tiirlema jääb, sest vaesel mängijal puudusid füüsikaalased eriteadmised, et kaartidelt vastav informatsioon välja lugeda. Või siis ehitada valmis rakett, jõuda sellega Marsile, kuid ühe õnentu täringuveeretuse tõttu orbiidilt alla sadada ja siis taas otsast alustada? Tundub nagu Reis Kuule ja see EI OLE hea lauamäng.