Iidne aeg ja paik, kus maapind on läbi imbunud maagiast ja koletised luuravad varje, mis ümbritsevad tsivilisatsiooni. Sellisel draakonite ajastul vajab maailm kangelasi. Kattes end erinevate raudrüüdega ja relvastudes mõõkade, vibude ja loitsudega, uurivad need kangelased iidseid varemeid, võttes vastu otsirännakud, kutsudes välja kõige kardetavamaid koletisi. Üks selline otsing viib kangelased pimedasse salapärasesse kohta nimega Castle Ravenloft.

Nelik hiilis trepist alla ning jäi kõhklevalt mademele seisma. Tõrvikud heitsid varemete sisemuses süngeid varje ning iga võbelus paistis neile liikuva tondina. Peeti sosinal nõu - mis edasi? -, kuna hääled kajasid koopasügavustes õõvastavalt valjusti.

Allisa, kes oli tuntud julge seiklejana ning oli tulnud nii mõnestki rännakust tervena välja, võttis ohjad enda kätte ning astus paar sammu järgmise ruumi suunas. Pigistades käes vibuvart, liikus ta vaikselt edasi ning peatselt seisiski ukse vahel.

Ta ei liigutanud end rohkem, kuna eemal seisis vaim - vaevu märgatav udusammas. Allisa lootis, et tema tulek jäi kummitusele märkamatuks, kuid ei... Aeglaselt liugles udukogu tema suunas, tohutu küünis ettepoole suunatud. Kangelane sai aru, et ta enam põgeneda ei jõua, võttis kaitseasendi sisse ning ootas tondi saabumist.

Rünnak tuli ootamatult. Äkki sähvatas küünis ettepoole ning Allisa vankus tahapoole. Ta tundis, kuidas jõud temast vaikselt kaob ning vajus oimetult nurka hunnikusse...

Kat oli mõelnud minna uue ruumi avastamisretkele, kuid Allisa kokkuvajumist nähes otsustas appi minna. Kuigi ta teadis, et ühest löögist seda vaimu ei hävita, ei tahtnud Kat ka tugevamate hoopide andmiseks kummitusele päris külje alla minna. Aga kui teda natuke nõrgemaks muuta, saab Allisa temast ehk ise jagu? Niisiis jäi Kat oma kohale ja lennutas peatselt ühe täpse viskega pistoda vaimu suunas. Mingit heli ei järgnenud, kuid udukogu lõi kergelt võbelema, andes märku sellest, et on pihta saanud.

Kat, tundes joovastavat võidurõõmu, suundus järgmisesse ruumi. Tunneli niiskeid seinu kobades jõudis ta avara koopa suudmesse ning nägi juba eemalt, et keegi seisab kaugemal kondihunniku otsas. Kat peatus ja uuris vargsi koletist... ning tundis piinlikkust. Kuidas sa tunnistad teistele, et oled ämbliku ees värisenud? Olgu, see on küll igavene suur ämblik, kuid siiski - putuka ees ei sobi siiski taganeda.

Paistis, et ämblik ei olnud lähivõitlusest huvitatud, kuna ta piidles eemalt kangelast... ja heitis siis järsku ette hoiatamata kleepuva halli massi üle Kati. Kat karjatas ja hakkas kätega vehkima, mässides end aina tihedamalt võrku. Lõpuks taibates, et liigne agarus enam mingit kasu ei too, seisatas ta süngelt, kusjuures eluka 8 silma teda vargsi seirasid...

Immeril vaatas, kuidas ta kaaslased laiali hargnesid ning pidas aru, mis on mõistlikum - kas jääda teistega kokku või minna üksi eraldiasuvasse, süngeid saladusi peitvasse ruumi. Pärast pikka arutelu otsustas ta teha nii seda kui teist. Ta astus kõrvalruumi, kus märkas enda poole suundumas veidralt klõbisevat kondibuketti. Pööramata sellele esialgu suuremat tähelepanu, suunas ta liikumatuna püsivale hiigelämblikule välgunoole. Koduämblikud üldiselt kardavad valgust ja seegi tegelane polnud erand - kostus pikk vingumine ning järmisena nägid kangelased tulistvalu põgenevat kaheksajalgset.

Immeril ohkas rahulolevalt - ämblik oli löödud, nüüd tuli end vaid kaitsta skeleti eest, kes verdtarretava kolinaga lähemale jooksis. Immeril pani end valmis, kuid mitte piisavalt kiiresti. Enne kui ta jõudis kaitsvaid loitsusid öelda, virtutas luukere talle peenikese liistuga ribidesse. Käis väike särin ja Immeril vajus pimedusse...

Arjhan, kes polnud veel kunagi ühtegi võitlust kaotanud, haaras oma kirve kõvasti pihku ning sööstis tühja ruumi. Nähes endiselt oimetut Allisat maas lamamas ning vaimu kõrval hõljumas, viskas Arjhan püünise kummituse suunas ning tõmbas tolle enda juurde, kuna oli kindel, et tema soomused peavad küünisega tegelase rünnakutele tugevamini vastu. Ta virutas kirvega udukogu suunas ning too hajus.

Tähelepanu hõivanud koletise kadumisel hakkas Arjhan uue ruumi ümbrust paremini tajuma ning talle jäi sõõrmetesse vastik lõhn. Keerates end ringi, nägi ta enda poole loivamas suurt ja ilget guuli, kellel muhe irve näol. Arjhan oli kindel, et varsti on ta eluka näolt selle irve eemaldanud ning pani end võitlusvalmis.

Guul müttas lähemale ja jäi napilt puutumata mööda vihisenud kirvest, kuna Arjhan polnud arvestanud, kui aeglane guul tegelikult on. Koletis möiratas ja virutas kangelasele oma pika küünisega. Kirves kukkus Arjhani käest ning ta jäi liikumatult seisma, olles pealaest jalatallani kangestunud ja seega ka igasugustele uutele kollidele heaks saagiks...

Mängijad: Allisa - Aigar, Kat - Inga, Immeril - Airi, Arjhan - Tauno.

Nojah, tõe huvides tuleb öelda, et pole need mängurid enam nii algajad midagi. Täitsa mitu Roborallyt ja Rumble in the House'i selja taga. Kuid karmimatest mängudest oleme neid seni siiski eemal hoidnud.

Tegelikult oli see Aigari idee. Tal nimelt tekkis küsimus, kas 1856 reeglid suudab poole tunniga seda tüüpi mänge mitte mänginud inimestele selgeks teha. Tundmatuks jääda sooviv Margit (nimi muutmata) oli nõus oma perekonna ohvriks tooma ning mina olin samuti nõus eksperimendis osalema. Äkki niimoodi isegi jõuab mingisugusele kohale...

Kuna mängust endast on juba mitmeid kordi räägitud, siis selle sisule ei hakka pikemalt aega raiskama. Kes soovib, saab lugeda Neeme ja Aigari ülevaadet. Praeguseks juhuks oli Aigar koostanud mängu reeglite põhjal äärmiselt lihtsa ja lühikese kokkuvõtte, mille ta kõigile laiali jagas. Ent kui seda lugema asuti oli märgata, kuidas kõikide kulmud järjest enam kipra tõmbusid. Nagu selgus osutus arusaadavaks ainult üks lõik selles kokkuvõttes - nimelt see, et rongid roostetavad.

Siiski, kui Aigar hakkas reeglite seletamisega pihta, tuli välja, et vähemalt ühele inimesele perekonnas olid panganduse terminid selged. Kahe peale suudeti ka ülejäänud asjaosalistele mõte suhteliselt selgeks teha. Reeglite seletustele kulus siiski natuke rohkem kui pool tundi - tervelt 40 minutit -, kuid siis olid ka juba kõik nõus mänguga algust tegema.

Aigar oli otsustanud mängida passiivset mängu, sest oli selge, et kui tema juba tõsiselt mängib, pole ülejäänutel eriti lootust. Mina mängisin nii nagu tavaliselt - vähe kalkuleerimist, rohkem intuitsiooni. Ülejäänud kobasid pimeduses.

Mina alustasin mängu ehk siis lõin esimese firma. Aigar passis, nagu arvata oli. Margit arvas, et pole mõtet oodata ja pani teisele firmale jalad alla. Tarvi otsustas samuti oma firma kasuks ning Marion samamoodi. Massidest eristus Tarvo, kes ostis lihtsalt ühe aktsia. Järgmisel ringil ostsid kõik üldjuhul oma firma aktsiaid, v.a. Aigar ja Tarvo, kes toetasid üht või teist ning ei kavatsenudki oma firmat luua. Nagu Tarvo targalt tähendas - selliseid mängijaid peab ka olema.

Kaardil alustas igaüks ise nurgast ning kuna kellelgi erilist selgust veel polnud, mida peaks tegema, siis ehitati tagasihoidlikult teid, osteti rong ning prooviti midagi ka teenida. Uus aktsiaring möödus kiirelt, kuna kellelgi polnud raha ja siis jälle ehitati teid ning sõideti lühikest juppi mööda.

Nii möödusid mõned ringid.

Kui Aigar mõtles lõpuks ka ühe firma ellu äratada, olid kõik juba mingil moel endale raha teeninud. Mängu suhtes hakkas selgus tulema, samuti hakati taipama kelle firmad teenivad hästi ning kelle omad mitte. Marioni firma aktsiad olid järsku väga hinnas ja müügilt kadunud, kuna minu omad seevastu heideti julmalt vabaturule.

Margit ja Tarvi avastasid, et nad on end nurka kinni ehitanud ja väljapääsu nagu polegi. Miskipärast keeldusid mõlemad ka kolmanda taseme rongide ostmisest, tehes sellega suurt meelehärmi Marionile, kes tahtis just, et kõik 3sed ära ostetakse, kuna temale oleks märksa tulusam olnud juba 4se rongiga ringi kihutada.

Minu firma edenes päris jõudsalt just tänu Marionile, kes endale mitmesse suunda pikki ja ilusaid teid ehitas. Ühendasin enda teed tema omadega ja nii meie koostöö sujus. Seevastu Aigari tuliuus firma hakkas juba alguses rohkem alla- kui ülespoole minema, kuigi ta üritas kõiki, sh iseennastki veenda, et see on lühiajaline nähtus ja tulevikus ootavad ees suured rahad. Miskipärast keegi teda eriti ei uskunud ja nii oli firmal varsti 4 laenu ja ootas riigistamist. Aigar alustas aga uue firmaga.

Kuni Margit ja Tarvi oma nurgas siplesid ja üritasid vabadusse pääseda, siis Marionil läks see-eest erakordselt hästi. Ta ostis muudkui ronge juurde - strateegia, mida ma varem näinud polegi - ja sõitis tulusaid teid pidi ringi, pannes vägagi kopsakaid summasid tasku. Kuna Margit ja Tarvi leidsid lõpuks, et peavad ikka ühe 3se rongi muretsema, muidu pole neil varsti üldse enam millegagi sõita, oli Marionil ometi võimalus 4ne rong osta... kui ta poleks avastanud, et rongide omamisel on teatud piirangud ning rohkem kui neli rongi ta firma ei saa kahjuks endale lubada...

Minul läks muidu sama hästi - oli mitu rongi, head teed ja korralik sissetulek -, kuid asi hakkas allamäge minema siis, kui otsustasin teha veel ühe firma. Seda rohkem põhjusel, et Marion seda endale ei saaks, kuna firma asus väga soodsal positsioonil. Aga tegelikult - oleks me 1856 lõpuni mänginud, oleks mu vaene firma riigistatud nii nagu Aigari omagi. Suurelt ma küll ei kaotanud, kuid mäng jäi kergelt toppama.

Aigari teisel firmal läks märksa paremini ja ta tegi oma eelmise puudujäägi tasa. Ta ostis Marionilt ära kaks 3st rongi ja mõtles seepeale, miks tal neid nii palju on. Marion oli aga üliõnnelik, et 3stest rongidest lahti sai, nii et sai hakata 4se jaoks raha koguma. Tarvi ja Margit suutsid ka kuidagi lõpuks oma nurgast välja tulla ning kõiki paistis ees ootavat suhteliselt helge tulevik.

Kui aga mängu tulid 5sed rongid ja kell oli juba 12 läbi, siis otsustasime oma summad kokku lugeda ja asja lõpetada, et teine kord uuesti proovida. 5 tundi kestev mäng pani kõigil pead aurama, lisaks oli osadel aeg magama minna.

Mängu võitis ülekaalukalt Marion ligi 3000 rahaga, kuna mina jäin teiseks kuskil 2400 rahaga. Aigar, Margit, Tarvi ja Tarvo olid kõik üsnagi lähestikku ja alla 2000, nii et kes neist tegelikult ees- ja kes tagapool oli, see polnudki enam nii oluline.

Tarvo oli ainus, kes terve mängu jooksul ei teinud ühtegi firmat, vaid elas 4 aktsia peal vapralt lõpuni ega jäänudki rahaliselt nii maha. Tal oli selleks ka oma põhjus - nimelt pidi ta juba mõne tunni pärast Otepääle hakkama sõitma ja oli oma mõtetega rohkem auto kui rongide juures.