On hilised 30ndad ja maailmas valitseb segadus. Inimkond on suure sõja äärel, kuna imperialistlikud rahvad Kaug-Idas ja Euroopa püüavad agressiivselt oma domineerimist suurendada. Natsid on võtnud Saksamaa oma kontrolli alla ja nüüd levib pimedus üle kogu maa. Sakslased jahivad võimsaid artefakte, mis annaksid neile veelgi suuremat võimu, kuid seiklusvaimu ja vabadust ei saa teistest nii lihtsalt välja juurida.

"No tõmbame kaardi. Oi, see küll hea pole. Agility 5+, kaks korda. Aga tuleb proovida."
Aigar veeretab kaks 6.
"Nojah, läks nii. Aga proovime siis edasi. Hm, cunning 4+ kolm korda. Järjest hullemaks läheb."
Täringud klõbisevad ja näitavad kolme 6.
"No see pole võimalik!"
Margit tõuseb ärritunult laua tagant ja läheb kohvi tegema.

* * *

"Nii, viimane raha läks. Nüüd tuleb vaadata, kas tempel ka kokku kukub."
"Mis mõttes?! Nüüd, kus ma sinna tulin? Ja sa võtsid viimase raha ära!!"
"No ma hoiatasin sind, et ära tule siia."
Täringud veerevad ja tuleb 1.
"Oih, tempel vajus kokku."
"Mida? Ja me jäime sinna alla?"
"No nüüd tuleb vaadata, kas me suutsime sealt põgeneda."
"Aga kui ma surma saan..."
Täringute klõpsimine lauapinnal näitab, et nii Aigar kui Marion jõuavad elusalt templist välja.

* * *

"Marion, kas see oled sina seal üksikul saarel?"
"Mina jah."
"Aga ma siis tulen nüüd sinu juurde ja võtan sinult selle varanduse ära."
Järgneb väike paus, mil Aigar loeb kaarti, millel nii hävitav tekst peal ning Marion on sellisest häbematusest keeletu.
"Ongi jah nii kirjas. Jääd artefaktist ilma."
Enne kui Marion jõuab kaardid Tarvile anda, on need juba võidukalt ta eest ära võetud.
"Väga alatu sinust!"

* * *

"Nii, aga ma proovin seda asja lahendada."
"Oled sa ikka kindel?"
"Täiesti. Mida ma tegema pean? Kaks korda 4+ veeretama?"
Väike krõbin, millele järgneb sõrmenips.
"Ahaa! Mis sa nüüd ütled? Ma proovin edasi."
"Kindel?"
"Absoluutselt. Mis seal kirjas on. Kaks 5+?"
Veeremine näitab tulemuseks kahte 6. Järgmine sõrmenips.
"Nonii. Asi korras. Aga nüüd ma puhkan."
"Oled sa kindel? Te olete Marioniga samas templis ja tema jätkab."
Marioni poolt järgneb kaval noogutus ja altkulmu põrnitsemine.
"Ei, ma ikka puhkan."
"Aga seal on veel varandust. Ja muidu teeb Marion katsumuse ära. Mõtle selle peale!"
"Noh, olgu... Ma siis lahendan edasi..."
"Õige suhtumine!"
Krabin üle lauapinna ja täringud näitavad läbikukkumist. Järgneb üldine võidukas kisa ümber laua. Margit viskab prillid lauale ja tähendab, et järgmine kord ta meid ei kuula.

... ja on olnud küllaltki frustreerivad. Seetõttu on mind nende mängude juurde talutada juba suhteliselt keeruline.

Agricola - jube kõrgelt hinnatud mäng. Mina mängisin seda aga esmakordselt siis, kui olin veel väga algaja mängur ning alles proovisin oma maitset ja võimeid. Agricola oli ilmselgelt üle minu võimete. Kaareli jutust, kes reegleid selgitas, suutsin eraldada vaid meelierutava lõigu "lambad paljunevad". Seetõttu osutus mäng tõsiselt igavaks, kuna minu lambad paljunesid miskipärast väga harva. Praegu ma ilmselt suudaksin nii reegleid kui ka ülejäänud mängu kulgu paremini jälgida, kuid heites vaid korra pilgu mängulauale ning nähes neid puidust lambukesi, jõuan taaskord järeldusele - ainult lammaste pärast pole mõtet uuesti proovida.

Zooloretto/Aquaretto - tegelikult mulle loomad meeldivad. Mul on isegi kass. Aga lihtsalt kohutavalt igav on selline lauamäng, kus tuleb toppida loomakesi kärule, et nad siis loomaaeda toimetada, lootes neilt järglasi saada ja kõige selle juures veel ka hoolikalt loomaaia kujundust planeerida, et selle eest punkte saada. Minul juhtus enamasti olema loomaaia igas nurgas üks vaene neljajalgne ja punkte ei tulnud kuskilt. Viimane kord Viivika juures proovisin Aquarettot lootuses, et mäng on paremaks muutunud ja mina targemaks, kuid 7 a poisi pingviini-strateegia tegi nii pika puuga ära, et lahkusin häbistatult lauast.

Aye, Dark Overlord! - oeh. Minu jaoks on erakordne pingutus midagi loovat ja vaimukat käsu peale ja kiirelt välja mõelda. Juba pikemgi mõtlemine kui 10 sekundit pani Overlordi kulmu kortsutama, nii ma siis terve mäng istusin ja lootsin, et järg minuni ei jõuaks, samas kui ülejäänud mängijad tulistasid ilma vähimagi vaevata põnevaid jutukesi ja pidasid Overlordiga pingelisi lühidialooge. Õnneks juhtusin ma ses ühes ja ainsas mängus olema isana soosik ning mind jäeti rahule, muidu oleks veel eriti haprasti läinud.

Battlestar Galactica - tegelikult, kui aus olla, ma mängu ennast eriti ei mäletagi. Tuleb tunnistada, et kõige eredama mulje jättis kunagi hoopis Allan, kes minu lauamängupoe uksest sisenemisel püsti hüppas, mu peale sõrmega näitas ja "Cylon!" karjus. Rabav. Kuid mäng ise jätab mind nii mängimisel kui ka kõrvaltvaatamisel külmaks. No ei tunne mina end hästi ei reeturite ega nendega võitlevate inimeste maailmas.

A Brief History of the World - üldiselt mulle mängud, kus ma võitnud olen, meeldivad, sest võit on ju nii suur haruldus minu puhul. Kuid selle mänguga on asi pisut teisiti. Kuna ma ei tea, kuidas võit mulle täpselt kätte tuli - ehk siis mitte minu geniaalsel mänguosavusel, vaid teiste jõudude mõjul -, siis puudub mul ka motivatsioon seda kõike uuesti läbi teha. Milleks lükata end vabatahtlikult pjedestaalilt alla, kui mul on teadmine, et ses mängus ma võitsin Aigarit.

Dixit - tegelikult, nagu ma üldjuhul inimestele kirjeldan, on see hea mäng. See on suurepärane mäng... mida mina ei oska. Sest ka siin läheb vaja seda fantaasiat ja sõnaosavust, mis mul käsu peale puudub. Kui mul pildid käes on, siis oskan ma öelda täpselt seda, mis nendel kujutatud on, kuid mitte midagi kavalat, originaalset, mida vaja oleks, minust välja ei tule. Üks kahest - kas minu mõttetegevus käib äärmiselt käänuliselt või hoopis teiste oma, fakt on see, et ma panen ka piltide äraarvamisel täiesti puusse. Ja lõpptulemus ongi see, et minu vaene sinine lihavõttejänes asub kõikidest teistest kergejalgsetest jänestest punktiarvestuses tükk maad tagapool.

Dominion - viimane mängukogemus koos Sixteniga oli nii kohutav, et seda ikka annab alles peast pühkida. Temale omasel moel külvati mind üle needuste ja asjadega, mille nimegi ma enam ei mäleta, aga mis mu punktiskoori kuhugi nullini viis, nii et mängu lõpp sarnanes juba No Mercile - kellel kõige vähem miinuspunkte on.


Die Jagd nach dem Gral - mäng kuulub jälle sellesse gruppi: võitsin, aga kuidas? Sellal kui Andrea üritas kõikide elu võimalikult raskeks muuta, pidades maha pikki ja raskeid ning üsna tüütavaid dialooge; kui ülejäänud kohustuslikult ringi tuiasid ja graali otsisid, kirjutasin mina vaikselt mingeid numbreid paberile ning ei teinud ühtegi muud liigutust, mis viiski võiduni. What the hell...

Jungle Speed - mängisin korra suurest uudishimust. Nägin elevust ümber laua ja lõbusat kilkamist, kui mingi puujupp eluohtlikult ringi lendles. Kangelaslikult proovisin järele... ja ütleme nii, et selle mängu järgi pole mul siis reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust ollagi. Sellal, kui ma alles oma kaarti põrnitsesin, oli teistel juba selge, kes peab puujublakat krabama. No ja kui mulle peab etteütlemise järgi selgeks tegema, millal minu kord on, siis ma parem loobun. Blitz on tunduvalt parem mäng. Hambad jäävad ka suhu.

Modern Art - mnjah. V õ i b - o l l a mängiks ma seda parema meelega, kui ma ei teaks nii kindlalt, et mängu võidab kas Kristjan või Andreas. Isegi, kui nad mängus pole, tunnen ma nende kahe juuresolekut ja tean, et ikkagi võidavad nemad (mitte sport). Võib-olla mängiks ma Modern Arti veel parema meelega, kui ma ei peaks vahepeal oksjonit läbi viima. Selle sunnitud tegevuse, millesse ülejäänud mängijad oskavad vürtsi tuua, suudan mina nii tuimaks ja surmigavaks muuta, et on täiesti selge - ma ei müü mitte kunagi ühtegi asja parema hinnaga maha, kui see asi tegelikult väärt on.

Race for the Galaxy - uskumatult keeruline mäng minu jaoks. See üks kord, kui Kristjan seda selgitas, ei saanud ma mitte millestki aru. Isegi lambaid polnud. Kuskilt tuli midagi võtta, kuskil tuli midagi maha käia, mingeid sümboleid pidi vaatama ja millegi eest anti punkte. Mängu suutsin ära mängida vaid etteütlemise järgi ja mul pole olnud vähimatki soovi seda uuesti proovida.


Twilight Imperium - pikim mäng, mida mänginud olen, kuigi õigete reeglite järgi mängitav mäng Kelgukoerad võib sellega edukalt võistelda. 8 tundi kestev piin, millest sain meeletu peavalu, nii et silme ees virvendas ja mu ajutegevus, mis ennegi polnud teab mis võimekas, kahanes nullini. Ma ei saanud tuhkagi aru, mida peab tegema ja ilmselgelt oli see mäng liiga keeruline inimesele, kes alles alustas lauamängudega. Iseenesest kujundus ja lennumasinad jm vidinad olid täitsa ägedad, kuid mängu pikkus ja Andrea võitmatus on mind takistanud neid uuesti kätte võtmast. Igatahes mitte ilma peavalutablettideta.

World Cup Tournament Football - ma arvan, et asi on Marttis. Jah, asi on kindlasti Marttis, et see mäng mulle kõrvaltvaatajana meeldis. Spordikommentaatorid jäävad Marttile igatahes kõvasti alla. Mul on isegi videod sellest üleval. Kuid olles mängulaua taga ning paigutades kaarte "strateegiliselt" lauale, keeldusin ma millegi lõbusa nägemisest. Kui seal on strateegia, milles ma kahtlen, kuid mida Andreas kindlalt väidab - ja no tema peaks ju teadma, kuna ta võitis mängu -, siis peaksid olemas olema vähemalt mingidki jalgpallilised teadmised. Mis minul puuduvad. Ma saan aru, millal värav lüüakse, kui ma näen palli oma silmaga võrku lendamas, aga millal on värav lauamängus, kus on kuhjas ainult hunnik kaarte, seal on minu kujutlusvõime piiratud.

... ja seda igas mõttes. Mängud, mis tõid positiivsust ja mängud, mis tõid kaasa hävingu. Ehk siis tegelikult kirjutan nüüd mängudest, mis on mulle jätnud millegi poolest eriti ereda mälestuse.

Kes iganes on mu BGG kontot vaadanud, siis on ehk tähele pannud, et nende 320 mängitud mängu hulgas polnud siiani ühtegi mängu, millel hindeks 10. Nüüd on see tekkinud.

Kingdom Builder - täiesti geniaalne mäng - panna strateegia, juhuslikkus ja planeerimine ühtekokku ning teha seda nii lihtsalt, et pole mingi vaev seda ka täiesti algajal lauamänguril õppida. Ma olen Aigarile loendamatu arv kordi kaotanud, kuid võid-olla ka nüüdseks juba sama palju võitnud. Hetkel tabelis mängituim mäng - üle 40ne korra. Viimasel ajal küll näen Aigari kergelt pöörlevaid silmi, kui õhtul jälle karbiga tulen, kuid kas on tal lootus vastutasuks minuga kord mingit sõjamängu mängida või on tal muud huvid - siiani igatahes pole häälekalt protesti avaldanud. Hetkel ootan ka juba mängu laiendi omamist.

Brass - uskumatult keeruline mäng ja absoluutselt võimatu on seda mängida Marttiga. Ma ei tea, kas ma Brassis üldse kunagi võitnud olen, aga kummalisel kombel on see mäng ikkagi mu lemmikute seas. Äärmiselt elegantse mehhanismiga, kus samas võib end segaseks mõelda. Kohutavalt palju erinevaid võimalusi, millest minul jäävad pooled märkamatuks, kuid mis kavalamatele on iseenesestmõistetavad. Olen mõelnud, et peaks mängima seda täiesti algajatega ja tundma siis võidust suurt naudingut, kuid mind on takistanud selle teostamiseks kaks asjaolu. Esiteks mul pole seda mängu ja teiseks - ma pole täiesti kindel, et ma ka siis võidan.

Ascension - hoolimata paljude positiivsetest märkustest mulle Dominion ei meeldi. Võib-olla sai seda kunagi tehtud valede inimestega, sest minu arvates on täiesti lootusetu seda mängida Kristjaniga ja täiesti masendav ning enesetapjalik on mängida seda Sixteniga. Kuid Ascension, mis on tegelikult samal põhimõttel toimiv mäng, mulle meeldib. Tõsi küll, viimasel ajal on see unarusse jäänud osaliselt muude mängude, osaliselt Aigari võitmatu stiili tõttu, kuid sellest hoolimata on ta tabelis kõrgel kohal. Erinevalt Dominionist on Ascensioni kujundus veetlevam, mehaanika lihtsam ja valikuid vähem. Ja lisaks muutus mäng veel poole lõbusamaks, kui seal jäid tegelastele külge sellised kodumaised nimed nagu Gunnar Kilgas ja Kulturist.

DungeonQuest - mäng, mida Kristjan tutvustas ja millest ma kohe vaimustusse sattusin. Minu arust suurepärane idee teha vahelduseks vähemalt 10 min kestvate mängude sekka üks selline, kus juba esimesel käigul on võimalik surma saada. Tõsi küll, see ei juhtunud minuga, vaid Aigariga, mis võib-olla lisas mängule veel omajagu väärtust juurde. Samas pole ma DungeonQuestis ka eriti palju võitnud. Võib juhtuda, et liigun ringi nagu peata kana ja enne kui ma üldse kuhugi jõuan, on keegi kerge vaevaga leitud saagiga juba võidukalt mängu lõppu ootamas, elades minu ebaõnnestumistele innukalt ja natuke nagu liiga rõõmsameelselt kaasa.

Fleeced - ei saa ju üle ega ümbert mängust, mille baas on ühest mu lemmikmultikast. Tõsi küll, loodetud lühikese mängu asemel kestis esimene mäng tervelt kaks tundi ja seda ka ühe mängija kiuslikkusele, kuid seetõttu jättis see ka unustamatu mulje. Peab mainima, et kurja pingviini roll sobis Urmasele ülihästi ning samal põhjusel ei sobinud talle ka üldse ausa mängija roll. Ühes järgmises sessioonis aga, kus Urmas oli lihtsalt süütu pealtvaataja, ajas ta kõiki närvi oma tähelepanelikkusega. Sest kui mängijad ise ei pannud tähele, kui kellelgi vile puhumata jäi, siis see teravkõrvne, ilmselt endiselt pingviini ossa sisse elanud tegelane, andis sellest viivitamatult kõigile valjuhäälselt teada.

Fortune and Glory: The Cliffhanger Game - selle sain küll hiljuti, kuid ometi olen jõudnud juba seitse korda mängida. Seda küll rohkem põhjusel, et oleks tahtnud ka paar korda võita inimest, kes kinnitas mulle millalgi täiesti süütute silmadega, kui raske on talle täringumängudes alla jääda. Asi lõppes viimaks sellega, et seadsin ultimaatumi - enne laua tagant püsti ei tõuse ja mängimist pooleli ei jäta, kui ma ka ükskord sellest võitmatust täringukunnist jagu saan. Väga veidra kokkulangevuse tõttu ma järgmise mängu võitsin. Kahtlustan, et vastasel oli kõht tühi ja ta tahtis päeva jooksul teha veel ka midagi muud, peale templite rüüstamise. Kuid kõigest hoolimata on mäng hetkel üsna kõrgel positsioonil, sest kuidas siis Indiana Jonesi filmidel põhinev mäng meeldida ei saa.

Through the Ages - täiesti võimalik, et Civilization on hea mäng (olen seda korra ka mänginud), kuid siiski meeldib mulle Through the Ages mitmeid kordi rohkem. Kui teha arvutimängule põhinev lauamäng, siis on ilmselt ainult kaks võimalust - kas muuta see 1:1 sarnaseks, mis on suhteliselt võimatu või jätta põhiidee alles, kuid nö graafika ära jätta. Through the Ages on sellesse viimasesse kategooriasse kuuluv mäng. Seal ei ole mängulauda, kus maailma avastada ja vaadata, kuidas linnad kerkivad. Seal on vaid hunnik kaarte, mis ometi annab väga hästi edasi just selle mängu põhiolemuse - mida ehitada, mille eest ehitada, milliseid boonuseid need annavad, kuidas rahvast elus hoida, et see mässama ei hakkaks, kuidas vastane mättasse lüüa jne. Kahjuks suhteliselt vähe mängitud, sest viimased korrad netis mängides sai enamusel villand sellisest strateegiast, mis hõlmas 30-pealise väega kallale tungimist. Kas maksab öelda, et need, kellel villand sai, olid vastaspoolel?

World of Warcraft - kuigi selle mängu lõpud on olnud küllaltki frustreerivad, ei saa siiski märkimata jätta tõsiasja, et mängu mehaanika ise on väga hea. Tegelaskuju üles töötamine ja tapatalgud mängulaual on Warcrafti parimad osad. Küll aga on viimane peatükk enamasti küllaltki hale. Kas jõuab vastasmängija esimesena lõpukolli juurde ja võidab ta napilt enne teise kohalejõudmist (mida pole veel siiani ette tulnud) või osutub koll nii raskeks, et pärast lüüasaamist ei viitsi lihtsalt enam kogu kadalippu hakata uuesti läbima. Lihtsam on panna mäng kokku ja nentida tõsiasja - laud oli tugevam. Kuid sellegipoolest pole siiani olnud läbinisti sellist tunnet, et see 8 tundi on olnud raisatud aeg.

Eks neid mänge tuleb muidugi järjest juurde, mis mingil põhjusel on saavutanud minu positiivse tähelepanu. Ent mängudest, mis on jätnud suhteliselt ebameeldiva mulje, saan kirjutada juba järgmine kord.

Erkki on mu kunagine töökaaslane, kes ikka vaikselt arvuti taga istus ja midagi teha nahistas. Paar korda kohtusime ka pokkerilaua taga, kuid ega ma temast suurt midagi ei teadnud. Vaikne ja tagasihoidlik ning kuidagi hirmus rahulik. Lõpuks läksid meie teed ka töö juures lahku.

Seda üllatavam oli teda järsku ühel lauamänguõhtul kohata. Pisut vesteldes tuli välja, et tema huvi lauamängude vastu järjest süveneb ja seda oli ka näha, kuna Erkki puudus edasistelt õhtutelt üsna harva ja siis ka enamasti väga tõsistel põhjustel.

Kuid ega tema lauamängumaitsest ja eelistustest ikka midagi teada olnud. Niisiis sai ükskord, peaagu sunniviisiliselt intervjuu peale surutud...

Millal sul tõsisemate lauamängude vastu huvi tekkis?

Suhteliselt hiljuti. Päris tükk aega ma polnud üldse teadlik, et nii palju lauamänge on olemas. Aga arvutimänge olen pidevalt mänginud ja lugesin saiti nimega Rock Paper Shotgun. Mingil hetkel tekkisid sinna ka lauamängude arvustused. Esialgu ma väga palju tähelepanu neile ei pööranud - olin natuke Munchkinit mänginud, aga teistest mängudest ei teadnud suurt midagi. RPS'is ilmus Arkham Horrori arvustus, mis avaldas muljet. Mängu justnagu juhiks mingi intelligents nagu arvutimängus ja mäng nagu teaks, kuidas mängijatele õigel hetkel käru keerata. Selle arvustuse peale ostsin Arkham Horrori - veidi rohkem kui aasta tagasi - ja sealt mu huvi alguse sai.

Mis kategooria mängud su lemmikuteks kuuluvad?

Ma olen piisavalt vähe mänginud, et väga kindlaid lemmikuid veel pole. Siiani on üks nendest Dominion, ehk siis deck building card game. Aga samast kategooriast Ascension meeldib mulle vähem. Ma arvan, et mind paelub rohkem see, kui lihtsate reeglitega saavutatakse elegantne süsteem ja mäng on piisavalt mitmekülgne, et saab väga erinevaid strateegiaid kasutada. Näiteks uuematest mängudest meeldib seetõttu Kingdom Builder, kuigi kahtlustan et see võib kiiremini ära tüüdata kui Dominion.

Aga kui kategooriatest veel rääkida siis meeldivad ka mitmed seiklusmängud.

Miks sulle Dominion meeldib?

Reeglid on lihtsad ja elegantsed (IMHO), erinevaid kaarte on korraga vähe mängus. See võimaldab seda mängida ka vähem tõsisemate lauamängu huvilistega. Samas on seal piisavalt võimalusi erinevaid strateegiaid kasutada. Kõige rohkem olen mänginud seda kahekesi ühe sõbraga, kes muidu väga palju lauamänge ei mängi, aga peaaegu alati saan pähe :) See, et korraga on mängus vähe kaarte, aga valik on suur, on ka hea - mängu saab kiiresti selgeks, aga erinevad kaartide kombinatsioonid tekitavad lõputu hulga erinevaid sessioone.

Millised mängud üldse ei istu?

Raske öelda. Võib-olla tõsisemad majandusmängud. Kui mängu kirjelduses on sõna aktsia, tekib mul allergiline reaktsioon. Eelarvamus on mul ka sõjamängude vastu, aga kuna neid pole seni proovinud, siis ei julge väita et nad mulle kindlasti ei istu.

Tahaksid proovida?

Võiks mõne ära proovida küll.

Oskad öelda, mitu erinevat mängu mänginud oled? Pead mingit arvestust ka?

Ei pea arvestust. :) Proovin arvutada. Lauamänguõhtutel olen käinud aasta s.t. ca 50 nädalat ja arvan, et peaaegu iga kord olen mänginud mõnda uut mängu. Lisaks veel mõned varem või mujal mängitud mängud... Arvan, et see number jääb 50 ja 100 vahele.

Kas seltskond on sinu jaoks mängude mägimisel oluline?

Mingil määral kindlasti. Mõne mängu puhul oleks minu arvates ideaalne, kui kogu seltskond mõtleks rohkem mängu temaatikale, kui mehaanikale. Paraku kipub mõnikord just põnevates kohtades minema arvutamiseks, et kuidas nüüd võit saavutada. Pean silmas väga temaatilisi mänge nagu Mansions of Madness või Tales of Arabian Nights. Aga samas pole siiani veel kohanud inimest, kelle kohta tahaks öelda, et temaga enam ei mängi. Mõnikord häirib, kui keegi võtab liiga kaua aega mõtlemiseks, aga on ka olnud juhuseid kus häirib, et keegi teisi liigselt tagant kiirustab.

On nendes kahes eelmainitud mängus võimalik võitu arvutada?

Hmm. Madnessis on küll võimalik mõnes sessioonis teatud hetkel enam-vähem välja arvutada, kas mängijate võit (või Keeperi võit) on üldse võimalik. See võib juhtuda kuskil 3 käiku enne lõppu.

On sul olnud ka mõni tõeliselt jube lauamänguelamus?

Üks vist on küll, aga ma unustasin mängu nime juba ära. :)

No aga sa kirjelda... :)

Oli mingi mäng kus mängijad alustavad kuskil tavernas, koguvad omale meeskonda ja siis suunduvad koobastikku, vist mingeid varandusi avastama. Ma ei mäleta, mis seal täpselt halvasti oli, kas sai mõni mängija liiga kõvasti teistest ette rebida või saime reeglitest valesti aru ja need tundusid väga ebameeldivad mängijate suhtes, aga peale minu oli veel vähemalt paar mängijat, kes hakkasid tükk aega enne mängu lõppu tülpimuse märke ilmutama.

Hetkel mina isegi kirjelduse järgi ei tea. Võib-olla keegi, kes loeb, oskab nime arvata. Palju sul endal mänge on?

Vähe. Umbes 15 ma arvan.

Plaanid juurde muretseda?

Ikka, aga eriline koguja ma ei ole.

Piisab lauamänguõhtutest? :)

Esialgu peaaegu piisab. Vahel mängin sõpradega ka, aga mitte just iga nädal.

Kui pikk su kõige pikem lauamängusessioon on olnud?

Äkki 6 või 7 tundi. See võis olla kas BattleStar Galactica või mingi maailma ajaloo teemaline strateegiamäng mille nimi on jällegi ununenud.

Pikad mängud tüütavad ei ole?

Nii ja naa. Siiani ei ole olnud - need kaks pikemat sessiooni olid päris põnevad. Aga mõni aasta tagasi mängisin pokkerit endast kõvasti paremate mängijatega. Tavaliselt peale 2 tundi tuli tüdimus peale ja ma ei teinud enam üldse mõistlikke otsuseid. Lõpuks loobusin üldse pokkeri mängimisest. Teine põhjus oli see, et ma ei viitsinud seda mängu nii tõsiselt võtta kui mängukaaslased ja pidevalt peas mingeid arvutusi teha.

Kuna sa pokkeri juurest lauamängude juurde jõudsid, siis põhiküsimus - miks sulle üldse lauamängud meeldivad?

Mängud on mulle kogu aeg meeldinud. Väiksena mängisin mingeid lihtsamaid mainstream lauamänge s.h. monopol, tsirkus, doomino jne. Olin vist esimeses klassis, kui tegin ise paar lauamängu. Mingil ajal tekkis võimalus mõne sugulase tööjuures arvutimänge mängida ja kohe hakkasid ka endal mänguideed tekkima. Kui sain endale esimese arvuti, siis proovisin ka mänge luua ja sealt tekkis programmeerimise huvi, aga kahjuks pole siiani piisavalt püsivust olnud, et midagi korralikku lõpuni valmis teha - see on ikka suht ajamahukas tegevus ja uusi ideid tuli liiga kiiresti peale.

Mõne (arvuti)mängu puhul võib-olla on faktoriks eskapism, mõne puhul meelelahutus, mõne puhul aja surnuks löömine, aga ma arvan, et põhiasi, mis mulle mängude juures meeldib on süsteemid, nende disain ja mingi kas reaalse või väljamõeldud maailma simuleerimine. Iga mäng tekitab mingi alternatiivse mikrouniversumi, milles modelleeritakse mingit tillukest osa maailmast ja põnev on jälgida kuidas see mudel toimib.

Aga tegelikult lauamängud meeldivad mulle pigem selle pärast, et seltskonnas mängida on lõbusam, kui üksi arvuti taga istuda. :)

Aeg-ajalt tiksub neid lauamängureid ikka juurde, kellega üha tihedamalt ühe laua taha mängima satub, kuid kellest veel suurt midagi ei tea. Niisiis sai järjekordne ohver valitud, kes pisut endast julges rääkida.

Elar käib lauamänguõhtutel päris tihedalt ja mul paistab olevat temaga isegi suhteliselt sarnane mängumaitse. Heaks mängijaks teevad ta just positiivsus, seltskondlikkus ja energia, kuid nuppu paistab tal ka olevat - igatahes on teda Roborallys pea sama keeruline võita kui Neemet.

Millal sa lauamängudega alustasid?

Ilmselt juba 3-4 aastaselt, sest kooli minnes oskasin nii kabet kui malet juba mängida. Lisaks sinna juurde teised tavapärased täringumängud ja ka nipsu mängimine tuli väga hästi välja :)

Kuidas sa sellised tõsisemad strateegia- jm mängud avastasid?

Ma arvan, et proovisin omal ajal kõik turul olevad mängud läbi monopolist (kaasa arvatud omatehtud) kuni Eesti erastamiseni läbi. Ning kui sõbrad kokku said, siis sai ikka Unot või midagi sellist mängitud.

Tõeliste lauamängudeni ilmselt jõudsin oma 10 aastat tagasi, kui õde läks Rootsi tööle ning saatsi seal muuhulgas ka ühe paki lauamängudega. Pakis oli üheks mänguks ka Dragon's Gold, mille mängisime ribadeks. Aga ka veidi rohkem strateegiat nõudvaid mänge. Sealt see asi alguse sai. Mõne aja pärast sai endale mõned algmängud nagu - Carcassonne ja Katani asustajad muretsetud ning ka pokkeriõhtuid korraldatud. Arvutimänge olen ma kogu oma elu mänginud, nii et minu jaoks on mängimine väga loomulik tegevus :)

Ma olen sind näinud mängimas praktiliselt kõike, mida pakutakse. Kas on mõni mäng või kategooria, mis sulle üldse ei istu?

Üldiselt ma väga pikkasid (rohkem kui 3 tundi) mänge eriti ei mängi, kuna seda saab väga harva teha ning see tähendab, et õppimisprotsessile kulub minu arvates liiga palju aega. Kindlat kategooriat, mida ma ei mängi ei ole, aga eelistan, et mängus mingi väike juhuslikkus moment ikkagi on. Ma ei viitsi lõpuni kõike variante läbi kaaluda ning otsustan rohkem kõhutunde pealt. Aga teatud mängude puhul, nagu näiteks mingid ägedad koostöömängud või teematilist, nagu A Game of Thrones, teen ikka erandeid ka.

Mis võiks olla sinu lemmikmäng (või mängud, kui ühte on raske valida).

Ma olen enda arvates veel liiga vähe mänge mänginud, et öelda, et mul on mingid kindlad lemmikud. Ma võin ühe seltskonnaga mängida täiesti vabalt Katani asustajaid, teise seltskonnaga Roborallyt ning kolmandaga Elfenlandi ja nautida kõiki sessioone. Aga kui ma pean ühe lemmiku valima, siis võtaks selleks Roborally - piisavalt kaootiline ja ettearvamatu.

Oskad sa öelda, palju sa erinevaid mänge mänginud oled?

Ma pakun, et mingi 200 kanti, aga see võib ka vabalt olla 150 või 300. Läbi aegade on ikka väga veidraid mänge saanud mängida. Mul oli kodus juba täringumänge oma 20 erinevat, ma arvan. Sellise baasi pealt on hea edasi minna.

Palju sul mänge kokku on?

Endal on ilmselt nii 50 mängu kanti. Kui mäng väga ei köida, siis liigub ta mult edasi järgmisele omanikule, nii et proovin oma varu hoida võimalikult õhukesena. Aga viimastel aastatel tuleb sinna ikka pidevalt neid juurde.

Miks sind üldse lauamängud köidavad?

Minu üheks peamiseks eelduseks on, et lauamäng peab olema meelelahutus, et puhata igapäeva toimetustest. Natukene sisu, mõnus dünaamika ning olen käpp. Eriti ei viitsi mängida selliseid mänge, mis liiga palju reaalset elu üritavad simuleerida. Ka male ei ole mulle eriti lähedane mäng just selle tõttu, et seal ei ole seda suhtlemist ja meelelahtust minu jaoks piisavalt.

Kas sa lauamänguseltskonna suhtes oled valiv või mängid hea meelega kõigiga?

Võin kõigiga korra mängida, aga mulle väga ei meeldi, kui inimesed proovivad mängu kõik variandid läbi kalkuleerida ning selle tõttu tekib väga suur viivitus. Samuti ei meeldi, kui juba enne mängu võetakse asja liiga tõsiselt või minnakse nö ära tegema. Mina lähen alati mängulaua taha teades, et you win some, you lose some.

Kas mängu temaatika on sinu jaoks oluline?

Väga tähtis ei ole, aga tahaks ikkagi teada, mis on need puust klotsid, mida sa ühest kohast teise pead transportima. Sisu aitab väga palju kaasa just siis kui see haakub minu teadmistega. Näiteks fanaatsiaraamatutel või arvutimängudel põhinevad mängud toovad tavaliselt häid mälestusi meelde ning tänu sellele võib ka mäng veel ägedam tunduda.

Kas on mõni mäng, mida sa läbi ja lõhki tunned, nii et võidad peaaegu alati?

Rummyt ei taheta minuga eriti mängida. Nimelt on mul hea omadus kõik laud seal pea peale pöörata ning ootamatult mäng ära lõpetada. Samuti on mul hästi läinud ka Elfenlandi ja Roborallyt mängides. Kõikide mängude üheks saranaseks jooneks on oma käigu planeerimine arvestades ka teiste mängijate panust, et see õnnestuks. :)

Aga mind saab võita kõikides mängudes.

Kui kangelased väljakule jõudsid, nägid nad eemal vaid üksikut roostes veoautot seismas, kuid zombisid polnud kuskil näha. Seltskond jooksis autoni, kuid seal selgus, et bensiinipaak on tühi, mis tühi ja võtmedki ilmselt kuhugi kaugemale visatud.

Mõtlikult seisti ringis ja arutati, mida teha. Kuna linna pealt oli vaja leida kahte asja, otsustati hargneda, et otsimist kiirendada. Pidi valmis olema koletiste ootamatuteks rünnakuteks, kuid kui asi väga täbaraks läheb, otsustati häbenemata teisi appi kutsuda.

Isa Joseph, vaga jumalamees, sammus vapralt oma arvates kõige kindlamasse paika - kirikusse. Olles linnal silma peal hoidnud rohkem kui 25 aastat, pidas ta oma isiklikuks missiooniks kaitsta sealseid inimesi maailma kurjuse eest. Talle polnud kunagi rääkitud linna minevikust, kuid see oli nagunii teema, mida kõik elanikud vältisid.

Ta astus altari juurde ning võttis pühakirja kätte. Vaikse pominaga luges ta palveid, kui tuled äkki kustusid ning ta pilkasesse pimedusse jäi. Ehmunult vaatas ta ringi, kuid ei näinud midagi - ta ainult kuulis, kuidas lohisevad sammud ja ägisevad hääled nurkadest lähenema hakkasid. Vaimulik astus paar sammu ukse suunas, mõeldes põgeneda, kuid peatus siis. Kirik on tema kodu, tema kaitse, tema usk. Kui ta sealt ära läheb, kus tal siis veel kohta on?

Isa Joseph jäi ukse juurde seisma ning luges pilkases pimeduses vapralt palveid. Ta kuulis, kuidas sammud tema ümber ringi käisid, kuid lähedale ei tulnud keegi. Usk zombisid eemal hoida tugevnes ning peatselt saabuski tema ümber vaikus, andes talle võimaluse kirikus ringi vaadata ning autole vajalikke asju otsida. Püha isa süütas väga hädiselt põleva tõrviku ning suundus otsinguile.

Rachelle, politseidetektiiv, kes oli saabunud linna hoopis teistel põhjustel, jooksis lähedalasuvasse postkontorisse ning asus agaralt otsimistöid teostama. Varsti segas teda aga toidupoest tulev heli, mis lõi talle silme ette pildi külmikust väljaastuvast laibast. Asunud uksele võimalikult lähedale, jätkas ta otsinguid, hoides aga ümbrusel silma peal. Ning hea oli, kuna varsti märksa ta kaugelt tulevat kogu, kes paistis sammuvat otse tema suunas.

Rachelle ei kõhelnud. Ta haaras püstoli ning tulistas. Zombi kukkus, tuues nähtavale tema taga oleva järgmise eluka. Detektiiv tulistas uuesti, ja uuesti, ja uuesti, kuni ühel hetkel üks koletistest komistas ning kuul vihises temast mööda. Kuigi politseinik polnud kunagi komistavat zombit näinud, leidis ta, et see on halb enne ja hüüdis Jennyt endale appi.

Farmeri tütar Jenny lendas kohale ning haaras Rachelle'i allavajunud käest püstoli. Ta laadis selle kiirelt, sihtis ja tulistas otse lähenevale elavale laibale kõhtu. Elukas astus paar vanukvat sammu tüdrukute suunas, haaras Jennyl püstoli käest ning vajus seejärel maha.

Püstolist oldi ilma, kuid sellest hoolimata naised ei taganenud, vaid asusid põhjalikule otsingule. Varsti tõigi Rachelle kuuldavale võiduka hüüatuse ning ta näitas oma käes helkivaid autovõtmeid...

Koolis ringi hiiliv Amanda ei teadnud sellest kõigest midagi. Keskkooli iluduskuninganna nuuskis põhjalikult ruume läbi ja, olles harjunud saama oma tahtmist mööda, ta ei kahelnudki, et tema otsinguid kroonib edu. Palju ta ei eksinudki - vaid veidi aega ringi vaadanud, leidis ta nurgast täiesti korras mootorsae. Ta pani selle prooviks tööle ning lõikas täiesti kogemata ühel seinast väljatuleval zombil pea maha.

Amanda oli küll eluka ootamatust ilmumisest veidi kohkunud, kuid see ei takistanud teda edasi otsimast ning peatselt leidis ta pesapallikurika. Olles juba kahe relvaga varustatud, tundis ta end kõledas koolimajas täitsa kindlalt ja vaatas kõikidele tema ette ilmuvatele koletistele julgelt silma.

Isa Joseph oli vahepeal leidnud kirikus ühe pingi alt bensiinipaagi. Imestades, miks see sellise veidra koha peal on, kobas ta edasi ja tundis, kuidas midagi külma talle käe alla jäi. Ebamugavustundega võttis ta pingi alt revolvri välja ja vaatas seda jälestusega. Ta ei pooldanud relvi ega vägivalda, seega tahtis ta sellest võimalikult kiiresti lahti saada. Kaaludes korra juba selle äraviskamist, mõtles ta siiski ringi, kuna kuulis eemalt Rachelle hüüdu, et ta jäi relvituks. Niisiis otsustas vaimulik püstoli detektiivile anda.

Politseinik tuli joostes postkontorist, juuksed väheke sagris, kuna tema ja Jenny vahel oli toimunud väike arusaamatus, mida mõlemad naistele omasel moel kätega lahendasid. Rachelle jooksis kirikuni, haaras lennult püstoli ja tühjendas selle kohe auto juures seisva jäleda kamba suunas. Käis plõks!, aga pauku ei järgnenud. Ehmatusega avastas naine, et padrunid on otsas ja ta viskas püstoli eemale. Kasutu asi!

Ent kuna vajalikud esemed olid leitud, suundus juba kogu seltskond auto poole, et sellele hääled sisse lüüa. Esimesed päikesekiired hakkasid juba läbi murdma. Isa Joseph väljus rahulikult mõõduka sammuga kirikust ja liikus autosse. Zombid hoidsid aupaklikku kaugusesse, nii et mitte keegi ei seganud vaimulikku kanistri tühjendamisel.

Amanda jooksis koolist välja, ületas tühja muruväljaku ja hüppas hooga autole, nii et saag ta käes pudenes. Lähedalolev poolmäda elukas virutas oma koivaga tüdruku suunas, kuid püsivat viga ta ei tekitanud, kuna esmaabikott, see nii väärtuslik asi, oli kohe käeulatuses.

Rachelle vaatas seda saginat eemalt ning talle meenus äkki, et tal on ju tulekustuti. Miks ta seda varem ei kasutanud? Olgu, kasutagem siis nüüd. Ta haaras selle pihku ja suunas vahuse joa kogu kamba suunas.

Läkastades astusid zombid mõned vankuvad sammud tagasi ja sellest ülejäänud, mitte vähem läkastavale seltskonnale piisas. Auto käivitati kiiresti ning häälekalt zombisid parastades põrutati täiel aurul linnast minema.

Zombid - Aigar ja Marion, isa Joseph - Tarvo, Amanda - Margit, Jenny - Tarvi, Rachelle - Inga