Robinson Crusoe avastasin täiesti juhuslikult. Läksin letist mööda ja nägin sealset tunglemist, niisiis võtsin karbi pihku ja lugesin kirjeldust. Tundus olevat vahva mäng, kuid nägi kujunduselt liiga lahja välja, et 45 eurot selle eest maksta. Nii see sinna jäi. Siis tuli Martti rääkima, et see pidi ikka hea mäng olema ja saab lausa üksinda mängida ja kus on ikka kaarte ja muud nodi. Lõpuks ei pidanud lauamangud.ee'l närv vastu ja ostis terve kastitäie, kusjuures kolm mängu sealt kastist poodi ei jõudnudki.
Mängu kirjeldamiseks räägin kolmest sessioonist, mis me Aigariga tegime. Need iseloomustavad seda mängu kõige paremini.
1 mäng.
Eesmärgiks oli saarele 10 päeva jooksul püsti panna 5 risti. Abiks olid meil selle ülesande lahendamiseks Reede ja koer.
Esimene päev kulges rahulikus tempos ning alles õhtul avastasime, et peaks hakkama hüti valmistamise peale mõtlema, kuna vastasel juhul me kaotame iga päeva lõpuks paar elu. Võtsime selle järgmiseks käiguks plaani ning hütt kerkiski. Muidugi ilma katuseta, kuna selle valmistamiseks polnud meil vajalikke materjale.
Siis hakkasime ristide peale mõtlema. St Aigar mõtles, mina käisin saarel avastusretkedel, leides peaaegu iga kord uuel maa-alal tootemi, mis tähendas kas salapärast templit, surmaaltarit või udu. Lõpuks ainult udu. Kuid templit läksin õhinal uurima, leides päris kasulikku kraami - kastid, kus sai sööki hoida, et need ei rikneks; riideid, et kaitsta end saabuva lume eest jne. Samas leidsin ma ka suure kullakirstu, mille juurde oli väga vaimukalt kirjutatud - kahjuks pole sul saarel kullaga mitte midagi peale hakata.
Kuskil 4ndal käigul oli meil saarel 2 risti püsti ja me olime rõõmsad, et nii hästi läheb. Saabuva vihmahooaja peale me ei mõelnudki. Ent 5ndal käigul hakkas udu tõsiseks takistuseks muutuma, kuna me ei saanud enam midagi ehitada, avastada ja ka ristide püstipanek nõudis lisatööjõudu. Rääkisime, et püha kell oleks üks väga vajalik asi, kuna laseb udul hajuda, kuid kuidas sa seda ehitad, kui vajalikke materjale udu tõttu korjata ei saa. Täielik ummik.
6ndal käigul hakkasid saabuvad katastroofid meid juba päris maha murdma, nii et otsustasime Aigariga järgmisel käigul kindlalt võrkkiiges puhata ning saata Reede ja koer saarele riste püsti panema. Kuid puhkamiseni me ei jõudnudki. Kuna meie hütil polnud endiselt katust ja lisaks vihmale sadas ka juba lund, me lihtsalt kõngesime. Mängu lõpuks oli saarel püsti vaid kaks risti - ilmselt olime ise endale haua kaevanud.
2 mäng.
Seekord otsustasime, maksku, mis maksab, kõige vajalikumad asjad enne valmis ehitada/avastada, kui saabuvad suured hädad. Suure hurraaga ehitasime kähku valmis omale maja ja kuna eelmisel mängul selgus, et köis on üks väga vajalik asi, leiutasime kähku ka selle. Igal käigul leidsime, mida vajalikku on tarvis, et karmile talvele vastu peaks ja kui 4ndal käigul polnud saarel veel ühtegi risti püsti (muidugi mitte ka püha kella), hakkasin vaikselt muretsema, et meie plaan jääb täitmata. Aigar aga leidis, et aega on ja me korjasime muretult endale erinevatest kohtadest nänni.
Siis saabus esimene tagasilöök. Mingi needus pandi meile peale, et me ei saanud ühel käigul endale üldse puitu korjata. Riste aga millestki muust ju püsti ei pane. Virelesime käigu lõpuni ja korjasime nodi, millest põhiosa moodustasid väga kasulikud asjad, kui me oleksime varem vaid poti leiutanud. Iga järgneva nänni korjamisel ohkasime: "Oh, oleks meil vaid pott!", aga pott jäigi meil saamata.
6ndal käigul suutis Aigar püsti panna esimese risti. Ja siis kaotasime oma vapra kaaslase Reede, kelle olime metsa saatnud toitu jahtima. Toidu ta toimetas kohale, kuid ise suri meie käte vahel. Meie ainsaks abiliseks oli jäänud koer, kellest oli kasu vaid jahtimisel ja avastusretkedel. Jahil me aga ei käinud, kuna relvad olid meil viletsad ja avastamisretked olid ka juba vajalikul määral tehtud.
7ndal käigul saime suure vaevaga veel ühe risti üles, kuid siis selgus, et me ei saa jälle tervelt ühel päeval puitu korjata. Olime juba missioonist peaaegu loobumas, kuid mõtlesime - what the hell, proovima peab. Ponnistasime 9ndal käigul veel ühe risti teha ja siis jäime mõtlema - kuidas viimasel päeval kõike vajalikku ühekorraga saaks teha, kui udusele saarele risti püsitpanekuks läheb vaja lisaks meile kahele veel 2 meest.
Kuid jumalad olid meie poolt. 9nda käigu lõpus olime küll vaevu elus, kuid leidsime endale metsast 2 sobilikku meest ja 10ndal päeval ehitasime kaks risti korraga. Olime päästetud.
Ja kas meil oli püha kell ehitatud selles mängus? Loomulikult mitte, sest kuigi meil oli juba teisel käigul leiutatud köis, siis ei olnud meil vastavat lagendikku.
3. mäng.
Kuna ristide püstitamise missioon sai täidetud, valisime järgmiseks mänguks uue eesmärgi, milles tuli 8 käigu jooksul mingi kalju otsast üks tibi ära päästa ja seejärel pidime endid kõik paadiga saarelt minema toimetama. Üllas plaan, kuigi kui ma kuulsin, et päästetud tibi küll sööb ja puhkab, kuid tööd teha ei viitsi, arvasin, et võiks ta ju sinna kaljunukile jätta, ent sellist võimalust mängu võitmiseks polnud.
Esimesed 4 käiku läksid meil asjade avastamise peale, kusjuures leidsime, et juba kahele inimesele on toitu päris kehva hankida, sest varusid saarel eriti polnud. Kuidas küll tibiga hakkama saada, kes ilmselt sööb nagu hobune. Mina kui avastaja, kellel seekord koera abiks polnud, suutsin käia vaid kahel retkel, mille tagajärjel olid mul elud juba peaaegu otsas. Elude minekut kiirendas veel asjaolu, et meil polnud ei hütti ega tarandikku, seetõttu olime peaaegu igal käigul saabuvale tormile heaks saagiks.
Kuid kõige halvem lugu oli puidu ja nahkadega, mida paadi (no ja sobivuse korral ka hüti ja aia) ehitamiseks oleks vaja läinud. Ent kuna Aigar arvas, et sellega on veel aega, siis püüdsime endid elus hoida, kuigi ka moraal kippus vägisi langema, ning mina tegin ettevalmistusi tibi päästmiseks. Suure vaevaga saime vajalikud asjad leiutatud ning napilt enne tibi surma käisin tal parvega järel.
See piiga oli üks tõsine nuhtlus. Sõi nagu mees, lesis võrkkiiges nagu Donald Part ja kuigi ta katastroofide korral võttis haavad sisse, siis need olid ka kogu tegevused, millega ta piirdus. Meil oli abiks vaid Reede, kelle me, hoolimata väga pingelisest olukorrast, unustasime ühel päeval lihtsalt palmi alla magama.
Kui puudus veel paar käiku mängu lõpuni selgus tõsiasi, et kuigi me puidu saame kokku paadi ehitamiseks (tänu ühele tormile, mis metsa langetas), siis nahka pole enam kuskilt võtta. Käisime küll jahil, sest relvad olid meil tegelikult head, kuid jaaguar andis vaid ühe väga aukliku nahatüki ja rohkem loomi ümbruskonnas polnud. Seega olime küll elus, kuid saarelt minema ei saanud ja missioon tunnistati läbikukkunuks.
Ootan huviga järgmist.
Mängu kirjeldamiseks räägin kolmest sessioonist, mis me Aigariga tegime. Need iseloomustavad seda mängu kõige paremini.
1 mäng.
Eesmärgiks oli saarele 10 päeva jooksul püsti panna 5 risti. Abiks olid meil selle ülesande lahendamiseks Reede ja koer.
Esimene päev kulges rahulikus tempos ning alles õhtul avastasime, et peaks hakkama hüti valmistamise peale mõtlema, kuna vastasel juhul me kaotame iga päeva lõpuks paar elu. Võtsime selle järgmiseks käiguks plaani ning hütt kerkiski. Muidugi ilma katuseta, kuna selle valmistamiseks polnud meil vajalikke materjale.
Siis hakkasime ristide peale mõtlema. St Aigar mõtles, mina käisin saarel avastusretkedel, leides peaaegu iga kord uuel maa-alal tootemi, mis tähendas kas salapärast templit, surmaaltarit või udu. Lõpuks ainult udu. Kuid templit läksin õhinal uurima, leides päris kasulikku kraami - kastid, kus sai sööki hoida, et need ei rikneks; riideid, et kaitsta end saabuva lume eest jne. Samas leidsin ma ka suure kullakirstu, mille juurde oli väga vaimukalt kirjutatud - kahjuks pole sul saarel kullaga mitte midagi peale hakata.
Kuskil 4ndal käigul oli meil saarel 2 risti püsti ja me olime rõõmsad, et nii hästi läheb. Saabuva vihmahooaja peale me ei mõelnudki. Ent 5ndal käigul hakkas udu tõsiseks takistuseks muutuma, kuna me ei saanud enam midagi ehitada, avastada ja ka ristide püstipanek nõudis lisatööjõudu. Rääkisime, et püha kell oleks üks väga vajalik asi, kuna laseb udul hajuda, kuid kuidas sa seda ehitad, kui vajalikke materjale udu tõttu korjata ei saa. Täielik ummik.
6ndal käigul hakkasid saabuvad katastroofid meid juba päris maha murdma, nii et otsustasime Aigariga järgmisel käigul kindlalt võrkkiiges puhata ning saata Reede ja koer saarele riste püsti panema. Kuid puhkamiseni me ei jõudnudki. Kuna meie hütil polnud endiselt katust ja lisaks vihmale sadas ka juba lund, me lihtsalt kõngesime. Mängu lõpuks oli saarel püsti vaid kaks risti - ilmselt olime ise endale haua kaevanud.
2 mäng.
Seekord otsustasime, maksku, mis maksab, kõige vajalikumad asjad enne valmis ehitada/avastada, kui saabuvad suured hädad. Suure hurraaga ehitasime kähku valmis omale maja ja kuna eelmisel mängul selgus, et köis on üks väga vajalik asi, leiutasime kähku ka selle. Igal käigul leidsime, mida vajalikku on tarvis, et karmile talvele vastu peaks ja kui 4ndal käigul polnud saarel veel ühtegi risti püsti (muidugi mitte ka püha kella), hakkasin vaikselt muretsema, et meie plaan jääb täitmata. Aigar aga leidis, et aega on ja me korjasime muretult endale erinevatest kohtadest nänni.
Siis saabus esimene tagasilöök. Mingi needus pandi meile peale, et me ei saanud ühel käigul endale üldse puitu korjata. Riste aga millestki muust ju püsti ei pane. Virelesime käigu lõpuni ja korjasime nodi, millest põhiosa moodustasid väga kasulikud asjad, kui me oleksime varem vaid poti leiutanud. Iga järgneva nänni korjamisel ohkasime: "Oh, oleks meil vaid pott!", aga pott jäigi meil saamata.
6ndal käigul suutis Aigar püsti panna esimese risti. Ja siis kaotasime oma vapra kaaslase Reede, kelle olime metsa saatnud toitu jahtima. Toidu ta toimetas kohale, kuid ise suri meie käte vahel. Meie ainsaks abiliseks oli jäänud koer, kellest oli kasu vaid jahtimisel ja avastusretkedel. Jahil me aga ei käinud, kuna relvad olid meil viletsad ja avastamisretked olid ka juba vajalikul määral tehtud.
7ndal käigul saime suure vaevaga veel ühe risti üles, kuid siis selgus, et me ei saa jälle tervelt ühel päeval puitu korjata. Olime juba missioonist peaaegu loobumas, kuid mõtlesime - what the hell, proovima peab. Ponnistasime 9ndal käigul veel ühe risti teha ja siis jäime mõtlema - kuidas viimasel päeval kõike vajalikku ühekorraga saaks teha, kui udusele saarele risti püsitpanekuks läheb vaja lisaks meile kahele veel 2 meest.
Kuid jumalad olid meie poolt. 9nda käigu lõpus olime küll vaevu elus, kuid leidsime endale metsast 2 sobilikku meest ja 10ndal päeval ehitasime kaks risti korraga. Olime päästetud.
Ja kas meil oli püha kell ehitatud selles mängus? Loomulikult mitte, sest kuigi meil oli juba teisel käigul leiutatud köis, siis ei olnud meil vastavat lagendikku.
3. mäng.
Kuna ristide püstitamise missioon sai täidetud, valisime järgmiseks mänguks uue eesmärgi, milles tuli 8 käigu jooksul mingi kalju otsast üks tibi ära päästa ja seejärel pidime endid kõik paadiga saarelt minema toimetama. Üllas plaan, kuigi kui ma kuulsin, et päästetud tibi küll sööb ja puhkab, kuid tööd teha ei viitsi, arvasin, et võiks ta ju sinna kaljunukile jätta, ent sellist võimalust mängu võitmiseks polnud.
Esimesed 4 käiku läksid meil asjade avastamise peale, kusjuures leidsime, et juba kahele inimesele on toitu päris kehva hankida, sest varusid saarel eriti polnud. Kuidas küll tibiga hakkama saada, kes ilmselt sööb nagu hobune. Mina kui avastaja, kellel seekord koera abiks polnud, suutsin käia vaid kahel retkel, mille tagajärjel olid mul elud juba peaaegu otsas. Elude minekut kiirendas veel asjaolu, et meil polnud ei hütti ega tarandikku, seetõttu olime peaaegu igal käigul saabuvale tormile heaks saagiks.
Kuid kõige halvem lugu oli puidu ja nahkadega, mida paadi (no ja sobivuse korral ka hüti ja aia) ehitamiseks oleks vaja läinud. Ent kuna Aigar arvas, et sellega on veel aega, siis püüdsime endid elus hoida, kuigi ka moraal kippus vägisi langema, ning mina tegin ettevalmistusi tibi päästmiseks. Suure vaevaga saime vajalikud asjad leiutatud ning napilt enne tibi surma käisin tal parvega järel.
See piiga oli üks tõsine nuhtlus. Sõi nagu mees, lesis võrkkiiges nagu Donald Part ja kuigi ta katastroofide korral võttis haavad sisse, siis need olid ka kogu tegevused, millega ta piirdus. Meil oli abiks vaid Reede, kelle me, hoolimata väga pingelisest olukorrast, unustasime ühel päeval lihtsalt palmi alla magama.
Kui puudus veel paar käiku mängu lõpuni selgus tõsiasi, et kuigi me puidu saame kokku paadi ehitamiseks (tänu ühele tormile, mis metsa langetas), siis nahka pole enam kuskilt võtta. Käisime küll jahil, sest relvad olid meil tegelikult head, kuid jaaguar andis vaid ühe väga aukliku nahatüki ja rohkem loomi ümbruskonnas polnud. Seega olime küll elus, kuid saarelt minema ei saanud ja missioon tunnistati läbikukkunuks.
Ootan huviga järgmist.
