Anonüümne
Kord aastas, nüüd juba 5ndat korda, ilmub detsembri lõpus mu blogi mängitud mängude nimekirja veider kollektsioon. Seda seetõttu, et ühe tähtpäeva raames toimub halbade lauamängude õhtu.

Kardetavasti Kelgukoeri ei löö ükski teine mäng üle, kuid eks tasub üritada. Nii oli siis seekordse valiku hulgas eraldi nõutud Imago, laenutatud Millal viimati...?, mida kiideti mulle kui eriti jaburat mängu, Reaalsuskontroll, mis pole isegi nö "logitav" mäng, Jutukuubikud (inglise keeles Story Cubes) ja veel palju muid, mida kahjuks ei jõudnud mängidagi, kuna õhtu sai lihtsalt otsa.

Millest siis alustada. Kui mina kohale jõudsin, oli Matk mööda tuletorne juba mängitud. Kahju. Mitte seepärast, et ma seda mängida ei jõudnud (olen selle juba korra läbi teinud), vaid et teiste mängijate reaktsioone ei näinud. Kuid Imagol polnud ka viga. Igatahes ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi naersin.

Kui inimestele on mängus külge pandud sellised nimed nagu Kollane Martti, Roosa Kristjan, Must Martti, siis mis te arvate, mis tuleb vastuseks küsimusele: "Kui Roosa Kristjan oleks värv, siis milline?" ning vastusevariandina on ära mainitud neoonroosa. Üldiselt oli ka selge, et kui mõne vastuse juures küllalt suure rõhuga peatuda või seda kolm-neli korda korrutada, on üsnagi tõenäoline, et enamus läheb selle valiku õnge. Aru ei tahtnud sest saada vaid Kollane Martti, kes kangekaelselt üritas punktidega viimaseks jääda. See tal ka lõpuks õnnestus.

Reaalsuskontrolli, nagu selgus meie kõigi kurbuseks, ei saa Boardgamegeek lehel logida, kuid kuna seda kiideti kui "head" mängu, võtsime siiski ette. Midagi nii jaburat pole ma veel kohanud. 200 kaarti, mille peal on mingi veider väide - a la kõige ilusam, kõige targem, kõige ümarama tagumikuga -, tuleb kõik mängijate vahel ära jagada. Nad ise muidugi ei tea, mis nende ette pannakse; alles lõpus läheb lugemiseks, mis peaks vist mängu puänt olema.

Keegi väitis, et mängu on mängitud 2 tundi. Meie jagasime kaardid ära 10 minutiga ja ette lugemine käis veelgi kiiremini. Võitjat ei selgunud, kuna selles mängus polegi võidutingimust (asjaolu, mis Neemet vihastaks). Me leidsime siiski kuldse kesktee - mängija, kelle etteloetud kaartide üle kõige rohkem naerdakse, on võitja.

Kui kõigile oli selge, milles ta kõige-kõige on, pandi mäng kokku ja võeti ette Millal viimati...? Juba üks esimesi kaarte avaldas meile täie selgusega mängu absurdsuse. Ehk siis mõte on selles, et mängija võtab kaardi ja küsib küsimuse, mis kaardil seisab. Nt "Millal viimati kuulsid pauku?" Seejärel kõik, k.a. ta ise, peavad ära arvama, millal ta seda kuulis. Variantidena saab pakkuda 1 tunnist 40 aastani. Ah ei, on siiski ka variant, et ta pole seda kunagi teinud.

Ma arvan, et meil vedas, et ei tulnud küsimusi: millal viimati ... kratsisid oma sügelevat tagumikku või ... nägid oma isa ujumispükstes. Üks tõsiselt haige mäng, millest isegi Imago on parem.

Jutukuubikutes mina ei osalenud. Tegelikult pole just keeruline kokku panna mingi tõeliselt fantastiline jutuke, kuid teha seda selliselt käsu peale, kus ette on antud ka mingi teatud vorm (antud juhul täringul olevate piltide näol), käib mul üle jõu. Isegi Heiki tundis end kergelt survestatud, kui ta pidi rahva tungival soovil mänguga alustama.

Üldiselt aga mäng enamjaolt inimestele meeldis, ehkki teine ring jooksutas juhtme kokku nii mõnelgi tegelasel. Kuid selles osas oldi üksmeelne, et halbade mängude hulka need kuubikud küll ei sobi.

Ja oligi õhtu läbi. Kuigi alustati veel mänguga Mees, kes teadis ussisõnu, jäi see pooleli, sest meid võõrustanud söögikoht pandi kinni. Uut kohta ei õnnestunud leida ja nii jäigi halbade mängu õhtu seekord ebatavaliselt lühikeseks. Kuid järgmine kord teeb selle siis ka kuhjaga tasa.
Üldistused: | edit post
Anonüümne
1. Ruupor
Ruupori hääl lisab mängu intensiivsust. Kui tema meeskond on kaotamas ja vajab hädasti üht head veeretust või õiget vastust, annab Ruupor mängule häälelise panuse. Ja ta teeb seda palju ning kõvasti! Oma entusiasmis ei pane ta aga tähelegi, et tema hääletugevus võib mängukaaslaste trummikiled lõhki lüüa.

2. Reegliraamat
Nii kui keegi mainib vaid võimalust mängida mingit lauamängu - isegi kui see toimub pikantse lõunasöögi käigus - jookseb Reegliraamat tualetti, haarab mängu ning hakkab valjusti reegleid lugema. Ja just siis kui mäng jõuab kõrgpunkti ning sinine tiim surub punase nurka, viitab Reegliraamat leheküljele 12 ja toob välja asjaolu, et sinine tiim peaks tegelikult kaotama, kuivõrd nad on paremale liikumise asemel vasakule läinud.

3. Lihtsalt mängja
Tema ei ole mängust kui sellisest nii huvitatud, vaid ta tahab lihtsalt lõbutseda ja nautida seltskonna koosolemist. Ja kui ta ei tea mängus õigeid vastuseid või lihtsalt ei jälgi mängu, pakub ta üldist abi ja teeb ettepaneku näkitseda või toob köögist jooke.

4. Must notsu
See on tegelane, keda tuleb veenda lõbusasse mängu tulema. Karta on, et hiljem seda kahetsetakse. Üldjuhul viriseb Must notsu kõikide mängudetailide üle, istub põhiliselt hoopis telefonis ja uurib facebooki sõnumeid ning teeb sarkastilisi kommentaare. Kui saabub paratamatu kaotus, mille vastu ta mitte midagi ette ei võtnud, väidab ta, et ta teadis seda algusest peale ning tegelikult on kõik mängud ebaõiglased.

5. Mängutapja
Mängutapja mängib vaid selleks, et võita, võita ja veel kord võita. Ta ei peatu mitte millegi ees, et jõuda võiduni. Ta viib kõik ülejäänud mängijad sellisesse masendusse, et asi võib lõppeda lausa füüsilise vägivallaga. Ent Mängutapja valitseb igavesti... 

6. Kilpkonn
Alati leidub keegi, kes ei mõista, et väike liivakell loeb tema aega, mis tal kulub käigu tegemiseks. Ta ohib ja puhib, kuniks ta käikude üle otsustab või vastust otsib. Terve selle aja jooksul voolavad väärtuslikud graanulid tagasipöördumatult ajamerre ja ülejäänud tiim leiab, et kaotamine siin mängus polegi nii paha...

7. Koostöövaim
Isegi kui on ammu selge, et tema tiim saab enne mängu lõppu võikal moel surma, ei lase Koostöövaim kellelgi tuju langeda. Lõppude lõpuks - lauamängud on ju mõeldud selleks, et oleks lõbus. Ja Koostöövaim teeb kõik endast oleneva, et tagada tiimi positiivne hoiak - isegi kui see tähendaks laual tantsimist.
Anonüümne
1. Algaja mängur (ehk nööb, nagu mugavalt juba eesti keeles nimetatakse, ingliskeelsest sõnast newbie või noob).
See on siis inimene, kes on alles tulnud ühe teatud mängu või ka üldise mängumaailma juurde. Algselt positiivsust ja tahtmist täis, kuid teeb elementaarseid vigu, kuivõrd tal pole aimugi, kuidas asjad "tegelikult käivad". Ja kui tal korralikult nahk üle kõrvade tõmmata, siis on täiesti võimalik, et tal on eluks ajaks üks korralik trauma.

2. Juhumängur
Selle tegelase mänguaeg, huvid ja teadmised on piiratud. Ta mängib lihtsa ülesehitusega mänge ning enamasti lihsalt ajatäiteks. Seega eelkõige lähevad peale mängud, milles on sotsiaalset suhtlemist ehk seltskonnamängud või peremängud, kuivõrd need ei nõua mingeid erilisi jõupingutusi.

3. "Ema" tüüpi mängur
Seda tüüpi inimene otsib eelkõige harivaid mänge oma (või halvimal juhul ka võõrastele) lastele. Ta on väga kinni detailides ja enne teatud mängu muretsemist tahetakse üksikasjalikku selgitust mängu olemuse, haritavuse ning komponentide küsimustes. Olles oma otsuse teinud, loodab ta, et see hoiab tema silmatera tegevuses ülejäänud 10 aastat.

4. Keskmine mängur
Sellisele tüübile meeldivad väga erinevad mängud. Ta on mängumaailma väga laialt haaranud, seega näitab ta tõsist huvi mängude, nende komponentide, keeruliste strateegiate suhtes ja tal võb olla isegi väga õrn tahtmine proovida sõjamänge. Ääretult entusiastlik, kuid ei suuda veel siiski nii palju konkurentsi pakkuda kui hardcore mängija.

5. Retromängur
Nagu nimigi ütleb, siis see on inimene, kes armastab mängida ning ka koguda vana kooli mänge. Paljudest retromängijatest võivad ajapikku koguni vanakraamikaupmehed saada...

6. Tõsine ehk hardcore mängur
Hardcore mängija teab väga täpselt, kes ta on ja mida ta tahab. Talle pole mingit vajadust pakkuda erinevat tüüpi mänge või nende osas mingit nõu anda. Ning tuleb meeles pidada, et see mängija võtab mängimist väga tõsiselt ja tal on tugev tahtmine mänguga alati korrektselt lõpuni jõuda. Ta võtab enamasti küllaltki agressiivselt sõna nii oma blogis, infoportaalides kui ka lauamängurite endi seas, arutledes välimust, strateegiaid, esitades nii poolt kui vastu argumente. Ei maksa siiski tema möirgamisest end hirmutada lasta, enamasti on ta üsna lahke, kuigi ehk pisut paranoiline, aga mõelge vaid kogu selle aja ja vaeva peale, mis ta mängude alla paneb ning te mõistate isegi ...
Anonüümne
Heikiga sain kokku, nagu ikka algusaegadel kõik kokku said, Ludos. Ere isik hakkas kohe silma, sest nii vahetut ja aktiivset suhtlejat näeb eestlaste seas üsna harva. Eks see paistis ka mänguvalikus silma - ma hoidsin kaarega eemale mängudest, mis Heikile kõige rohkem istusid ja nii me ka tavaliselt ühe mängulaua taga ei kohtunud. Siiski uurisin temalt kunagi, kas ta intervjuuga on nõus, kuid nõus oli ta sellega alles nüüd, kui juba pikemat aega Tallinna mänguseltskonnast eemal on olnud. Samas ma ei kaota lootust, et Heikit ikka veel ka meie seltskonnas mängimas näeb. :)

Pilt lisandub intervjuule hiljem, kui Heikit kunagi fotoaparaadiga taban. Mul on ta suuline luba olemas. :) 

Tsiteerides klassikuid: "Are you, or have you ever been, a "gamer"?"

Ma mängisin rollimänge, toonas Advanced Dungeons & Dragons 2nd Editionit, kusagil 90ndate aastate lõpust. Seal sain ka esimest korda kuulda, et on olemas Settlers of Catan ja Warhammer, sain proovida Magic the Gatheringu ja paljusid muid huvitavaid asju. Esimene euromäng oligi minu jaoks Settlers of Catan, mida võisime mängida 10x päevas hulgakesi nii, et kes parasjagu ei mänginud, ootas oma korda. 

Pikka aega oli see kõik, kuni ühel hetkel avastasin ilma eriliste ootusteta Tartu maanteel Tallinnas jalutades toonase Ludo poe. Olulisem kui pood ise, olid temas, ja samuti Riia mäel asunud Tartu poes kohatud inimesed. Mängupoodide mõju mängurite kogukondade ehitamisele ja liitmisele ei saa alahinnata, Ludo liikumisega kaubanduskeskustesse on midagi põhjapanevat kadunud, nii nagu ka lauamangud.ee füüsilise poe kadumisega. Ludo puhul oli meeldiv see, et seal suhtlesid aeg-ajalt lauamänguritega ka rolli-, miniatuuri-, kogumiskaardimängijad. 

Igatahes nii kujuneski et hakkasin kasutama BGG-d, seal mänge logima, käisin ära Esseni messil, mingi aja vältel kulutasin enamiku õhtuid nädalas mängimisele. Sain aru, et ilma pingutamata ma eriline strateegiamängur polnud, pigem nautisin jutuvestmist, meeleolu ja absurdset huumorit - üks esimesi mälestusi algusperioodilt on Andrease poolt ikka jutustatav lugu, kuidas tegime Republic of Rome'i proovikäiku 4 tundi. 

Mil määral sa veel rollimängude või Magicuga tegeled?

Mängin neid ainult siis, kui ette tuleb. Magicus pole ma tegelikult väga sügavalt kunagi sees olnud, lihtsalt pean seda väga heaks disainiks. Kui võistelda ei taha, on see ka väga odav mäng.

Mida tähendab - pead Magicut väga heaks disainiks?

Magic teeb seda, loob selliseid kogemusi, mida on plaanitud looma, nii pakiehitamise-kogumise tasandil kui konkreetse mängu tasandil. Üksikute elementide hulk ei ole suur ja omavahelistes seostes toimivad nad täiuslikult. 

Millist tüüpe mänge meeldib enam mängida?

Nagu Kierkegaard ütles, pidi elu olema müsteerium, mida elada, mitte mõistatus mida lahendada. Sedamoodi olen ma ikka valinud mängimiseks Ameritrashi või sõjamänge, aga ka üsna kergekoelised seltskonnamängud nagu Perudo on palju lõbu pakkunud. Euromängudele pole kätt otseselt ette pannud ning ka seal on mõned lemmikud, kuid tervikuna on nad minu jaoks liiga automaatsed ning piiratud. Loomulikult on kõik lauamängud komponentide, reeglite, jm elementide kaudu erakordselt piiratud maailmad, isegi FFG kõige monstrumimad monstrumid. Siiski püüaks kogeda ka selles piiratud meediumis midagi, mis haarab sind terviklikumalt. Konfliktid, valed, manipulatsioonid - see pole nii kaunis ja maaliline kui rohelisel aasal lammaste karjatamine või kuubikute Antverpenist Amsterdami tarimine, kuid on sedavõrd mitmetahulisem ning huvitavam.

Millised euromängud need lemmikud on?

Muidugi on mõned nagu RftG ja Agricola, mille ameritrashi mõjutused on tugevad. Aga kõige südamelähedasemad on mitmed 90ndate ja 2000ndate alguse eurod, näiteks endiselt elegantsi ja värskust õhkavad Krameri ja Kieslingu enamusmängud (Mehrheitsspiele) nagu Tikal, El Grande jmt. Ma leian, et nende aegadega võrreldes on euromängude žanr on sisukuselt kohutavalt alla käinud kui ka tehniliselt ja tooteedenduselt arenenud, võrdlus oleks umbes sama kui Public Enemy ja Kanye Westi vahel.

Miniatuuride värvimine oli hobi, mille kunsti käisid isegi väljaspool Eestit juurde õppimas. Millest see alguse sai ja kas see hobi on endiselt alles?

Värvin miniatuure vähesel määral, paari kuu tagant kulutan mõned tunnid üksuse või isegi üheainsa figuuri peale ja olen sellega väga rahul. Ei ürita enam ühtegi armeed kokku panna ega ka kulutada 100t töötundi võistluskõlbuliku üksikfiguuri peale. Ka see on hea, kui värvitud figuur mõne tuttava 4-aastase põnni silmad särama paneb.

Olen mitmeid kordi elus miniatuuride värvimist katsetanud ning iga kord enesekriitikasse uppunud, kuna tulemus pole üldse vastanud kõrgetele ootustele. Pärast 2010 sügisel Ludos toimunud Games Workshopi demopäeva võtsin end vihaga kokku ja otsustasin oma oskusi tõsta. Tõesti, kuigi tehnikad on iseenesest lihtsad, ei saa neid praktiliste oskustena tekstilise kirjelduse järgi kuigi hästi omandada, kogenumate järgimine töös võimaldas seda saavutada. Käisin mitme auhindu võitnud tüübi koolitusel ja võib-olla lähen veelgi, see oli ikka huvitav kogemus.

Räägi sest miniatuuride värvimise koolitusest rohkem. Kus toimus, mis seal tehti, kuidas tehti. Ja miks see nii huvitav kogemus oli?

Olen käinud mitu korda UK-s. Üldjuhul värvid üht miniatuuri terve kursuse vältel nädalavahetusel ja sulle õpetatakse keerulisemaid tehnikaid, mida raamatute, videote või interneti abil palju vaevalisem õppida oleks. Ning kohtumine teise mängurikultuuriga sügavamalt annab ikka inspiratsiooni!

Sul oli küllaltki suur kogus lauamänge. Mis nendest saanud on? Oled viimasel ajal ka midagi juurde muretsenud?

Nii palju kui sain lihtsalt maha müüdud, müüsin umbes pooled maha, alles on mängud, mille suhtes ikka veel ootused. Juurde ostmisi tuleb ka ette, aga väga odavaid mänge, hinnalt kinopiletiga võrreldavaid.

Kui ma sinuga tuttavaks sain, võtsid päris tihti lauamängude mängimisest osa, nüüd pole vist juba üle aasta kohanud. Miks nii?

Lühike vastus on vist, et muud hobid-huvid võtsid üle.

Pikemalt - ka "päris ning jätkuvalt" lauamänguritel on omad hobid või elulised huvid. Ma olin palju aastaid mänginud rollimänge ning kogumiskaardimäng Magic the Gatheringu. Olin ka tähele pannud, et erinevates hobides on inimeste huvid vägagi erinevad ja mitmed lauamängurite "jagatud kiiksud" tundusid mulle põhjendamatud - näiteks ühtäkki tärkav sisemine arveametnik, kes üritab leida kõige täpsemaid viise, kuidas BGG-s mängitud, ostetud või soovitud mängude üle arvet pidada ning siis neid arvestuslikke suurusi maksimeerida.

Kui palju praegu üldse lauamängudega seonduvaga end kurssi viid? BGGd loed? Uued mängud huvitavad? Ja palju praegu mängimisega tegeled?

Enamasti saan info inimeste kaudu, kuid siiski, kui mõni mängimine ette tuleb, panen selle BGG-arvestusse kirja. Mängin praegu pigem vanu mänge, mil sügavust küllaldaselt, et ikka huvitada. BGG ajakirjanduslik tase on kahjuks üldiselt liiga madal, et seda lõbu pärast lugeda, kui info väga ei huvita. Loen aeg-ajalt Michael Barnesi CrackedLCD kolumni FortressAT-s, aeg-ajalt veel midagi, mis ette tuleb.

Uute mängude järgi mingit vajadust ei ole, ka "uued", mis on elevust pakkunud, on olnud ammu huvi pakkunud mängude re-riliisid, näiteks Android: Netrunner, vana CCG Netrunner ümbertöötlus.

Viimase aasta vältel on kahe-kolme kuu tagant mõned mängud mängitud saanud. Tavaliselt vanu mänge, aga kokku saades innukamate mänguritega olen ka näiteks Android: Netrunneri ära proovinud.

Aitäh Heikile, et ta siiski võimaluse andis.

Seltskond, kes kunagi Ludos tuttavaks sai, on peaaegu üksipulgi läbi võetud. Praeguseks on paljudest saanud peaaegu peretuttavad. Mõningaid, tõsi küll, kohtab endiselt väga harva, kuna nende ellu on tekkinud ka palju muud peale lauamängude. :) Mõned on endale tänu lauamängudele kaaslase leidnud ning hoiavad nüüd peresidemeid rohkem kui lauamängureid. Aga vahel saab ikka mõne ürituse korraldatud ja kõik vanad sõbrad kohale kutsutud, et saaks vanu aegu meenutada. :)
Üldistused: , | edit post
Anonüümne
Forbidden Desert on Forbidden Islandi sugulane ja tuleb häbiga tunnistada, et nii me seda mängu ka esimesel katsel võtsime.

Otsustasime Martti juures mängu lahti võtta ja sellele üks võimalus anda. Kuna me Aigariga mõlemad kinnitasime, et F.Island on väga lihtne, lausa lapsemäng, siis loomulikult uskusime, et ega F.Desert eriti parem pole. Pealegi kinnitati mulle Inglismaal süütute silmadega, kui mängu kohta küsisin, et see on ainult hästi väheke F.Islandist keerulisem. Kestab ehk mingi veerand tundi kauem.

Mängu lahti võttes tuli esimese asjana tunnistada, et see näeb väga ilus välja. Mängulaua tükid olid muidugi kvaliteetsest materjalist, aga juures olid koguni miniatuurid, mida F.Islandil polnud. Muus osas aga nägi ikkagi eelkäijale suhteliselt sarnane välja.

Tegemist on endiselt koostöömänguga, mille eellugu on järgmine: kõrbes kukub kirju, aga haritud seltskonna lennuk alla ning neil tuleb nüüd selle osad üles otsida ja taas minema tõmmata. Lihtne. Piece of cake. See, et iga käigu lõpus kogu mängulaud liigub, liivahunnikud keerlevad pea vahet pidamata ning joogivesi lõpeb kohe-kohe otsa, on köömes. Milleks siis need abistavad kaardid ja tegelaste erioskused on.

Ehk siis, Aigar teatas suurima enesekindlusega, et novice taset pole mõtet võtta, mäng on siis liiga lihtne. Võtaks ikka legendary (see kõige kõrgem tase). Martti vastas kõhklevalt, et ei tea, pole ikka varem mänginud, see novice tundub siiski päris hea mõte olevat. Suure vaidlemise ja kauplemise peale lasti latt madalamale ja võeti elite tase.

Mäng käis kähku. 15 minutit ja me olime pähe saanud. Martti näoilmet, mis meile vastu vaatas, pole võimalik kirjeldada. Olgu, tulime siis vastu ja võtsime normal taseme, aga no sellest madalamale laskuda oleks juba piinlik... 20 minutit ja mäng oli läbi. Seega võtsime selle alguses nii mõttetuna tunduva novice taseme ette ja pärast pooletunnist kõva mõtlemist, mis sarnanes väga neemetsemisega, arutlemist ja vaidlemist kaotasime ka selle.

Martti tegi meie hinnangu mängu kohta maatasa, millele me oskasime vaid kaitseks öelda, et "no aga F.Island ON lihtne mäng, kui sa vaid oleksid seda mänginud". Kuid Martti suhtus juba ka sellesse skeptiliselt. Nagunii on ka see meie poolt alahinnatud.

Järgmine kord Martti juurde minnes ei hakanud me üldse pikalt arutlema, võtsime F.Deserti lauale ja tegime kolm mängu, millest ühe mingi ime läbi võitsime. Kolmandal korral külla minnes vaigistati kiirelt Aigari ettevaatlik ettepanek võtta nüüd ikkagi legendary tase, kuivõrd novice'i me ju läbisime, ja alustasime normaliga. Noh, võib öelda, et ajalugu hakkas end jälle kordama.

Praegu võib kokkuvõtvalt öelda, et mängitud on 12 mängu, aga võidetud vaid 2. Nii et see on üks kuradima hea mäng.

Aga F.Island ON liiga lihtne...
Üldistused: | edit post
Anonüümne
"See on kuri, kuri mäng!" ütles Martti, kui The Kids of Carcassonne'i kolmandat korda lõpetasime. Viivika küsimusele "Kes võitis?" vastati mornilt: "Mitte sõprus."

Lastele mõeldud tavapärasest Carcassonne'ist lihtsam variant ei ole täiskasvanutele üldse nii kerge. Liiga palju keeramise võimalusi, et mängu saaks rahulikult nautida. Kui neljandas mängus tekkis kaarditükkidest üks sirge rida ülevalt alla ja nimelt nii, et mitte kellegi tee kokku ei läinud, oli selge, et võit saab väga raske tulema.

Mängu idee, et kes saab kiiremini oma jukudest lahti, oli peaaegu kõigile kohe selge. Kuhu jukud panna tuleb, oli teine küsimus, kuna lauale joonistatud selged eri värvi jukukujutised jäid mõnedele (nt Kaivo) märkamatuks. Ja kui kollane (Martti) väga ülekaalukaks muutus, olime veendunud, et salaja pannakse puidust jukud mängulaual ka kollaste lammaste peale.

Mängu keskel räägiti sageli koostööst, kuid juba järgmisel käigul oli see enamasti kõigil unustatud. Kui alguses üritati võimalikult pikki teid moodustada (soovitavalt omaenda värviga), siis hiljem sest mõttest juba kergelt loobuti, kuivõrd ühtlase kolonni sekka sattusid ka mõned võõrvärvid, kes polnud üldse teretulnud. Lisaks oli keeruline see pikk tee lõpetada, kuna ühel hetkel polnud sest enam keegi huvitatud - teised oleksid muidu samuti liiga palju punkte saanud.

Pärast neljandat korda pani Martti väärtusliku sõjamängu jälle riiulisse mainides, et tal polnud aimugi, et see SELLINE mäng on.
Anonüümne
Hiljuti rääkisin Portugali lauamänguüritusest LeiriaConist ning kuidas kaks eestlast sinna sattusid. Siis aga krabasin kohapeal elaval eestlannal Mari-Liisil virtuaalsest hõlmast kinni, et ta räägiks ka Portugali lauamänguõhtutest, kuna tuli välja, et ta külastab neid seal tihedalt.

Kui Mari-Liis Eestist ära läks, oli ta päris mures, et kus ja kuidas ta siis nüüd mängib. Arvutiinimesele kohaselt guugeldas internetis "Porto boardgaming" ja nii ta kohaliku seltskonna avastaski. Ei olnud keeruline ülesanne.

Mängimisvõimalusi pidi jaguma. Teisipäevaõhtuti on lauamänguõhtud ühes baaris, kus on ka väliterrass, nii et suvel mängitakse õues. Praegu, talvel, mängitakse siiski ainult tubastes oludes, aga kuna toad on seal üsna pimedad, siis enamasti ta seal ei käi.

Neljapäev on põhiline lauamängupäev - kogunetakse ühte väikeses kaubanduskeskuses asuvasse restorani. Sellel on lauad ka koridori peal, nii et mängitakse seal - nii ei sega teisi külastajaid. See on üks vähestest restoranidest, mis 24/7 lahti on, nii saab ka peale südaööd vabalt tegutseda.

Need kaks lauamänguõhtut algavad "peale õhtusööki". Kuna Portugalis on perekond ja teiste perekonnaliikmetega koos olemine väga oluline, siis pereinimesed õhtustavad kodus ja seejärel suunduvad lauamänge mängima, mis tähendab, et mängimisega alustatakse kuskil 21.30. Õhtu lõpeb kuidas kunagi - kuna keegi uksi lukku panema ei pea, siis eestlanna on lahkunud sealt nii 00.30 kui 3.30.

Lisaks iganädalastele lauamänguõhtutele toimub korra kuus ka lauamängulaupäev - kuu viimane laupäev. Üldiselt on iga nädala laupäeviti midagi Tropic Burger restoranis toimumas - RPG, Pathfinder jm. Kuid kuna kõik pole nii entusiastlikud mängijad ja nii teisipäevale kui neljapäevale järgneb tööpäev, siis korra kuus laupäeval saab ometigi nii kaua mängida kui soovi on.

Nii et kord kuus laupäeviti alustatakse umbes 14.30 lauamängudega ja lahkutud on sellelt ürituselt ühel korral kell 4 hommikul ("sest Battlestar Galactica viimaseks jätta on alati tark :)") ja teisel korral kell 6 hommikul. See viimane oli küll juba ekstreemne - kuna kellelgi oli auto parkimismajja kinni jäänud (sest parkimismaja suletakse kell 1 ja avatakse kell 7, erinevalt kaubanduskeskuse ustest), siis otsustati kavalasti aega parajaks teha ja mängida, kuni silm lahti seisab.
 
Mängimas käib põhimõtteliselt lauamängufoorumi seltskond. On selline lehekülg nagu Comunidade Portuguesa de RPG e Jogos de Tabuleiro (Portugali RPG ja lauamängude kommuun) - seal on infot kogu riigi lauamängu- ja rollimänguürituste kohta. Kes veebilehe algatajaks oli, seda ei tea, kuid ürituste loojaks on üks praegune lauamänguõhtutel osaleja, kes sellega juba tükk aega tegelenud on.

Iga teisipäevase ja neljapäevase ja kuulaupäevaku kohta on üritus ning seda saab veebilehel kommenteerida - nii et juba varem otsustavad mõned osalejad ära, et täna mängitakse mingit kindlat mängu ja siis ei pea nõnda palju kaasa tassima. Sest tegelikult tuleb iga kord hulk inimesi spordikottide ja reisikohvritega, mängud kaasas. Kuulaupäevakul on see muidugi arusaadav - ei suuda ju ära planeerida, mida tahetakse kell 11 õhtul mängida, aga teisipäevad ja neljapäevad - 21.30 - 00.30 - on vaid 3 tundi mäng üles panna, seletada. Vahepeal väike paus kohvi tarbeks, jutuajamine ja lõpus pakkimine - üle ühe mängu paljud ei jõua kindlasti mängida.

Mingit tasu üritustel osalemiste eest maksma ei pea. Kohapeal on 4-5 mängu korraga lahti, vahel ka rohkem. Ehk siis 20-30 inimest neljapäeviti, teisipäeviti nii 10-15 ja laupäevakud on eriti tihedad. Siis on tihtipeale laudadest puudus.

Tükk aega Portugalis viibides käis Mari-Liis vaid paaril teisipäevasel kokkusaamisel. Kui lõpuks detsembris neljapäevasele läks, siis sattus mängima seltskonnaga, kes olid väga vaimustunud, et ta on välismaalt ja tüdruk ja mängib lauamänge ja lisaks meeldivad veel co-op'id. Nüüd tihtipeale mängib ta lauamänge ka väljaspool lauamänguõhtuid. Praegu käib iga nädal neljapäeviti ja vahel mängib sõpradega laupäeviti ka natuke. Kuid alati käib laupäevakutel, kuna need on lihtsalt "niiii mõnusad" - tekib päris kommuunitunne. Enamasti söövad ka kõik koos samal ajal selles samas restoranis õhtust ning ajavad niisama juttu. Praegu on eestlannal plaan liituda ka ühe RPG grupiga, kes mängib kaks korda kuus.

Küll aga tunnistab Mari-Liis, et tunneb puudust lauamängupoodidest - Portugalis pole eraldi poode mängude jaoks, ainult väikesed nurgad raamatupoodides ja koomiksikauplustes. Mänge tellitakse enamasti veebist.

Kodus mängimine pole Portugalis kombeks, kuna kodud on väiksemad ja pole sellist ruumi. Mängijad on aga väga lahedad ja avatud igasugustele mängudele. Ei ole olemas "halbade mängude nimekirja", igalühel on omad lemmikud. Väga pikki mänge tihtipeale ei armastata, ehk siis mängurid on sellised kärsitud ja kannatamatud. Lauamängukogud on päris korralikud, kuid mängud on teistsugused. Neil on omad traditsioonilised "kõik on mänginud" mängud. Võib juhtuda, et mõne uue mängu puhul osutub hoopis Mari-Liis kõige kogenumaks mängijaks. Battlestar Galacticas näiteks kaks mängijat mängisid esimest korda, üks oli korra varem mänginud ja Eesti lauamängur, kes polnud kunagi mängu reegleidki lugenud, pidi siis läbi närima.

Portugallastele meeldivad väga ka käelisi oskusi nõudvad mängud. Näiteks Crockinole, kus nipsutamisega peab oma nupud laua keskele saama. Hiljuti pakkus lauamänguõhtul suurt elevust kõikuva alusega tasakaalumäng, kus pidi esemeid "laevale" asetama ja iga õnnestumise eest sai esemele vastavalt punkte. Mänguõhtutel mängitakse ka tavalisi kaardimänge ja Magicut. Nii et sealne vaheldusrikkus on eestlasele väga värskendav. 

Aitäh Mari-Liisile, kuna sain väga huvitavat infot. Eritänu veel piltide jagamise eest. Samuti andis ta ühe video aadressi. Kuna video on aga portugali keeles, siis allolevalt on välja toodud tõlge. :)

People in the background talking
"It's the cost. You have to pay... You don't pay all it once"
 

Interviewer
"Attacking, buying, dying and taking a chance. With logic and strategy, but above all fun is the main rule of these meetings where everyone wins"
 

Diogo
"Playing a game with someone in person is completely different."
 

Dark Haired Girl
"Anyone that comes is invited to play, and immediately starts a gathering, a dialog."
 

Curly Blond Haired Girl
"It's a fun way to spend time. We're always socializing."
 

Interviewer
"Pedro Silva and João Gonçalves started AbreOJogo.com, because after all, internet is fundamental for these meetings."
 

Pedro Silva
"Each year 500 to 600 games are released, new and different games. We get to know these games and later purchase them thanks of course to internet."
 

Interviewer
"But it's here that each week they carry the new games. In these meetings, the games are spread through the tables, and so are the conversations."
 

Cristóvão
"That's the game, in fact that game has a nickname: game of hands."
 

Interviewer
"They say the games are easy to play, and moreso to learn. But more importantly..."
 

Pedro Silva
"You learn to socialize, to win and lose, because losing gracefully is an art, winning gracefully is an even tougher art. The thing about these games is that many of them have historical themes, that end up compelling us into researching more about a subject."
 

Interviewer
"Although they enjoy the games, and the conversations around the boardgame, they don't say no to some alone time."
 

Dialog:
Interviewer - "It seems like cheating, playing that game while others are playing a boardgame"
Dark Haired Guy - "I'm just waiting for my turn"
Interviewer - "Which one do you prefer?"
Dark Haired Guy - "I prefer the boardgame."
 

Interviewer
"In the end it's a balance between the past and the future, if the objective is winning, the trip is even more important."
Anonüümne
Ainult kahele mängijale mõeldud lauamänge on inimestel vähe. Mitte, et neid oleks vähe tehtud, kuid eelistatakse siiski rohkem selliseid, kuhu taha mahub terve seltskond. Nagu mu hiljutises küsitluses ühe vastusena välja toodi - lauamängude puhul on tegemist ikkagi seltskondliku ettevõtmisega. Kuid sealjuures huvitav fakt: kuigi eelistatakse mitmeinimese mänge, on maailma edetabelis esikohal siiski kahele inimesele tehtud mäng, mille valmimisaasta on lausa 2005.

Ma olen ise mänginud 10 ja natuke peale ainult kahele inimesele mõeldud mänge; Mr. Jack, Claustrophobia ja Android: Netrunner on vist kuulsaimad. Need on ka kõik kodus olemas. Samas tunnistan, et kui peaks valima, siis eelistaks tõesti neid, mis on rohkemale seltskonnale mõeldud, kuid mida saab ka kahekesi mängida - nt 7 Wonders, Brass, Kingdom Builder jne. Kas on asi teemas või võrdlusmomendis, milline on mäng rohkemate inimestega, seda ma ei oskagi hetkel öelda. Kuid mulle siiski tundub, et mõelda välja lauamäng vaid kahele mängijale on keeruline, kuid valmistada mäng seltskonnale, mis töötaks väga hästi ka kahekesi, on veel raskem.

Küsitluse idee, millised kaheinimese mängud kogenud lauamänguritele meeldivad, tekkis just sellest, et ma ise ei suutnudki välja mõelda, milline võiks olla minu nn lemmik. Pidin pealegi nimekirja üle vaatama, millised mängud on vaid kahele mõeldud peale nende kolme, mida eelnevalt mainisin. Seetõttu tundus huvitav, kas ja kuidas teised suudavad sellise edetabelit välja tuua. Palju kaheinimese mänge üldse mängitakse?

Pole vist midagi imestada, et vastustes mainiti kõige enam Twilight Struggle't, mis on BGG edetabelites esikohal kui maailma parim lauamäng. Kuna ma seda ise kordagi mänginud pole, siis on mul endal seda raske hinnata, kuid räägitakse, et teema on see, mis köidab. Nagu Andreas ütles: "Eriti mõnus on see mäng, kui oled ise külma sõja ajal elanud ja sellised nimed nagu Castro, Brežnev, Reagan midagi ütlevad ning on isiklik kokkupuude Tšernobõli katastroofiga või mäletad, kuidas Berliini müür langes. Või oled lihtsalt ajaloohuviline või avarama silmaringiga. Siis on nagu päris." Mind Twilight Struggle kardetavasti ei hakka kunagi köitma, kuid ei maksa siiski ka arvata, et tegu on "meestemänguga". Üheks vastajaks, kellele mäng meeldib, oli täitsa naissoost lauamängur.

Android: Netrunner on 2012 a. ilmunud mäng ning muutus kohe väga populaarseks. Hetkel maailma edetabelis 6. kohal. Seda olen ma küll ise mitu korda mänginud. Alguses oli see kohutavalt keeruline, kuivõrd kõikide mängus olevate terminite meeles pidamine jooksutas minu ajus oleva kõvaketta kokku. Kuid pikapeale hakkasin juba orienteeruma, nii et viimastel kordadel ei tundunudki see mäng enam nii jube kui alguses. Muidugi, kui mõnda aega vahet pidada, siis uuesti mängides peab taas õppima hakkama.

Claustrophobia on oma olemuselt kollipeksmismäng ning asub tabelis 63. kohal (kui keegi arvab, et see pole just märkimisväärne koht edetabelis, siis mainin ära, et 63 400 mängust (ümmarguselt) on esimese saja sekka tulla juba tõsine tase). Kõigile, kellele meeldivad täringud, kollid ja koopad, peaks Claustrophobia meeldima. Mitte midagi keerulist ja kestab ka suhteliselt lühikest aega. Tõsi jah, enamasti kollid võidavad.

Paar korda mainiti küsitluses ka malet. Jah, see on klassika ja ei vaja ilmselt tutvustamist. Mäletan, et 12 a. meeldis mulle seda väga mängida oma onuga, kes oli tollal väga osav maletaja. Tema käest õppisin ka sõna "kriitiline" tähenduse, kuna ta ühel hetkel malelauda vaadates tähendas, et "olukord on kriitiline". Olin maru uhke - nii uue sõna, mida hiljem mängides korduvalt kasutasin, kui tolle hetke seisu üle. Kuid mitte kunagi pole ma jõudnud males mingile märkmisväärsele tasemele ja male edasiseks õppimiseks puudus motivatsioon ja suurem huvi.

Lisaks nimetati küsitluses ridamisi veel mõningaid kaheinimese mänge. Combat Commander - pesuehtne kaartidel põhinev sõjamäng, mille mehaanika pidi olema võluv. A Few Acres of Snow - taas kaartidel põhinev sõjamäng, kuid lisaks veel see, et mõlemal poolel on pisut erinev dünaamika. Hannibal: Rome vs. Carthage - juba nimi ütleb, et see on sõjamäng. Mille poolest see eriline on, ma ei saanudki teada. Lord of the Rings: The Confrontation (Deluxe Edition) - ilusa välimusega ja põnev ning ka piisavalt lühike, et jõuab tunni ajaga mitu mängu teha. Eelmisest mängust pisut erinev The Lord of the Rings Trading Card Game, mis on lisaks Netrunnerile andnud ühele mängurile parimaid elamusi kogu aja jooksul, mis ta üldse mänginud on. Mr. Jack - ääretult lihtne ja peredes populaarne detektiivimäng. Lõpuks mainiti ka veel Gin Rummyt, mille plussiks öeldi, et kaardipakk mahub alati kaasa ning laud võib olla väga pisikene (näiteks tavaline raamat).

Vastajaid oli päris palju ning arvamused seinast seina, mis mulle selle juures meeldiski. Aga enda eelistuse kohta ei oska endiselt midagi öelda. Kõigis mängitud mängudes on oma võlu ning nagu Martti tähendas: meeldivamat kui sellist on raske piiritleda; erinevatel hetkedel meeldivad erinevad mängud, oleneb tujust, kellaajast, vastasest, mänguruumist...

Jah, vastasest oleneb kaheinimese mängudes eriti palju. Kuna minu vastaseks on ainult Aigar, siis tundub, et mängumeeldivuse astme saab paika panna põhiliselt selle järgi, millises mängus ma talle järjepidevalt ei kaotaks. Aga neid mänge on krdi vähe. :)
Anonüümne
Ühel Eesti lauamänguril õnnestus hiljuti käia Portugali suurimal lauamänguüritusel LeiriaCon. Uudiste kuulamiseks sai Mihkliga aeg kokku lepitud ning allolevalt on võimalik nendega ka tutvuda.

Kõigepealt pean alustama sellest, et kus sa üldse käisid? :)

Hea küsimus. :D Kui ma läksin, siis ega ma ise ka ei teadnud, aga kohale jõudes sain teada, et ürituse nimi oli LeiriaCon 2013 ja toimus sellises kohas nagu Quinta do Pinheiro. See on mingi selline keset põlde ja hobuseid olev maakohahotell. 

Kuidas sa selle avastasid?

Mul üks sõber elab ja õpib praegu Portugalis, kes siin Eestis enne lauamänge mängis. Nüüd leidis seal kohapeal ka mingi seltskonna, kes käib iga nädal mängimas ja nende kaudu sai teada, et selline üritus tuleb. Käisin tal just sellel ajal külas, nii et otsustasime ka vaatama minna.

See on siis nagu lauamängulaager?

See on jah nagu lauamängulaager, aga neil käivad mingid mänguloojad ise ka kohal tutvustamas ja rääkimas. Varem on seal näiteks Martin Wallace ja Uwe Rosenberg käinud mulle tuttavamatest nimedest (kommentaariks, et piltidelt on näha, et Wallace käis ka sellel aastal külas). Aga kes see aasta käisid, sellest ma ei saanudki päris lõpuni aru. Mind ei olnud ürituse esimesel päeval seal, aga sain aru, et mingid Hispaania disainerid pidavat olema olnud.

Olid ühe päeva ainult seal?

Olin ühe õhtu ja siis järgmise päeva umbes pool päeva või veidi vähem. Vahepeal käisime ööbisime mingite kohalike poolt üüritud kontoris sellises linnas nagu Nazare.

Sinna lauamänguüritusele kohale minemine oli ka üsna huvitav. Läksime Lissabonist ja ei teadnud tegelikult eriti, kuhu me minema peame ja kuidas. Lõpuks hostelis oli üks sõbralik tegelane, kes aitas meil välja uurida, kuidas sinna kohale jõuda. Sõitsime mingi pikamaaliini bussiga kuskile põldude vahele, kuhu kohalikud autoga vastu tulid.

Ööbimise osas me ka ei teadnud, mis meist saab, aga õnneks oldi jah väga lahked meie vastu.

Kuidas üritus ise oli? Meeldis?

Ausalt öeldes mingit väga erilist muljet ei jätnud. Ei sattunud väga põnevate mängude otsa. Kõige huvitavam oli mäng, mille nime kahjuks ei mäleta. Sellel oli ringikujuline puidust laud, kus üritatakse enda žetoone võimalikult laua keskele saada, samas teiste omasid minema lüües. Oli huvitav sellist osavusmängu tavalistele lauamängudele vahelduseks mängida.

Ja siis seal oli veel loos. Kolme 1€ pileti eest sain endale sellise mängu nagu Terra Nova, millel ei ole kahjuks jõudnud veel kilegi ümbert ära võtta. Huvitav on see, et paki peal on soome- ja rootsikeelsed reeglid. Ja siis ostsin kasutatud mängudest endale ka ühe mängu - Joan of Arc. Oli veel mingeid kasutatud mänge, mida oleks sealt ostnud, aga jäin hiljaks.

See oli tore, et mingi kohalik aiand oli saatnud sinna õunu, ehk siis kõikide laudade peal olid õunad, mida süüa sai. Ja nii palju kui aru sain, siis see üritus oli igasuguste avaliku sektori asjade poolt rahastatud, nii et mingi omavalitsusüksus kattis selle pinna rendi kulud jm.

Oli seal erinevaid mänge palju?

Üks selline riiulitäis oli, mida sai laenata mängimiseks, pluss kasutatud mänge sai üldiselt proovida, kui huvi oli.

Ja siis mänguloojate endi poolt pakutavad?

Pean tunnistama, et ei tea täpselt, mismoodi nendega oli. :D Seal oli nagu üks eraldi seinatäis mänge, mis müügiks oli. Ütleme, et valik ei olnud väga suur, võib-olla 1/5 sellest kogusest, mida lihtsalt mängida sai. Aga ma usun, et nendest mängudest, mis müügiks oli, oli kõigist ka mingi koopia proovimiseks olemas.

Kui suur see koht oli?

Seal oli kaks suurt saali. Inimeste poolest arvan, et äkki kuskil saja ringis? Üritus ise oli portugali keeles ja nii palju kui mina seal olin, nägi see välja nii, et inimesed istusid laudade taga ja mängisid mänge. :)

Seda kuulsin, kuidas kurdeti, et neil ei ole Portugalis lauamängupoode. Mängude hankimine käib pigem nii, et aetakse mingi suur kamp inimesi kokku ja tehakse kuskilt üks suur ühistellimus, et siis postikulu omavahel ära jagada. Aga kohapeal oli lauamängude valik mängimiseks üldiselt korralik. Arvan, et kui oleks midagi konkreetset osanud otsida, siis oleks leidnud ka. Vähemalt tuntumatest asjadest.

Mängisite seal ainult oma tuttavatega või ühinesite portugallastega ka?

Kuna mul oli ainult üks tuttav, siis mina ühinesin portugallastega ka. :) Mingi mõniteist inimest oli ilmselt, kellega ühiselt sai mängitud.

Mida sa seal veel mängisid, peale selle "ümmarguse mängu"? :)

Escape oli üks mäng ja Thunderstone'i mängisin ka. Kellelgi oli BANG'i collector's edition, seda oli ka päris tore mängida. Ja siis oli mingi eurokas, mida ma ei suutnud ära kannatada, sest kõik portugallased tundusid tohutud uimerdised olevat seal seltskonnas. :D Nad nagu ei pannud üldse tähele, et nad mängivad. Võis vahepeal käia õues jalutamas ja tagasi tulles ei olnud ikka veel enda käikudega tegelenud.

Mänguinfoga lõpetasin ka Mihkli küsitlemise, kuid juba sai kokku lepitud teha temaga ka nn isiklik intervjuu. :) Suur aitäh muljete jagamisest. 

 Ürituse enda pilte on võimalik näha Portugali lehelt.
Anonüümne
Kuna Rootsis elutsevalt lauamängurilt sai kohalike traditsioonide kohta küsitud, uurisin ka Autraalias elavalt hardcore lauamängurilt, kuidas seal lauamänguõhtutega lood on. Üldiselt pidid aga kehvad olema.

Kuna praegune ajutine austraallane on tõeliselt hardcore lauamängur (30-se sõjaväega kallaletungimine on küll äärmuslik näide, kuid siiski tõsi), siis tema jaoks need õhtud, mis seal toimunud on, jäävad lahjaks. Mingi Munchkin jms. Ühtlasi nentis kahetsusega, et ka Neemet pole seal (eestlastele on Neeme elav legend). Ta on küll kindel, et kindlasti on kuskil ka paremaid lauamänge, kuid pole jaksanud siiani veel väga otsida. Selle kohapealt tõi hea näite, milline on ikkagi suurlinna ja Tallinna erinevus - kui Tallinnas kuskil mõni lauamänguüritus toimub, pole seda sugugi keeruline üles leida, Sydney's on see aga "kuratteabkus".

On küll olemas mõned nn lauamänguklubid ehk siis "närused kohvikud", kus saab eriti nartsuks aetud mänge rentida koomiliste hindade eest ($15/h). Nt oli seal Puerto Rico, mis oligi tema jaoks ainus mängitav mäng. Kuid ülejäänud mängud olid juba Bang! ja Balderdash jms stiilid, mis pole vastuvõetavad. Normaalseid lauamängupoode on seal loomulikult küll, kuid siiani ta ei tea, et seal mõni üritus toimuks.

Eestlasele omase pealtükkivusega püüdis ta töökaaslastele Race for the Galaxy peenemaid manöövreid õpetada, kuid need ei osanud seda väga hinnata, vaid "tahtsid kogu aeg tööd teha". Omavahel öeldes - kuna ma tean, kuidas ta seda mängu mängib, siis ma selle üle põrmugi ei imesta; temaga Race for the Galaxy mängimise asemel tahaks ma ka ainult tööd teha.

Nii et kahjuks pole sisserännanud eestlasel Austraalias erilisi lauamängututtavaid välja kujunenud. Peotäis selliseid potentsiaalseid "võiks kah" on olemas, aga mitte kedagi, kes eriti entusiastlik mängude suhtes oleks. Nii et mänguvõlg olevat päris karm juba.

Soovitasin tal küll Boardgamegeekis kuulutuse üles panna, et "otsib Sydney lauamängureid", aga pole veel kuulnud, et ta seda teinud oleks. :)
Anonüümne
Halbade mängude eri oli vahepeal soiku vajunud, seega otsustasin seda viga kähku parandada. Niisiis esitasin Ovele palve nimekiri kokku panna ning jäin seda optimistlikult ootama. Ove pidas ka sõna ning nüüd saavad sellega kõik tutvuda.


Monopol
See on tõesti halbade mängude klassika, nagu Andreas mainis. Põhimõtteliselt peaks tegu olema ärilise simulatsiooniga, kuid mängijapoolne otsustamine on asendatud täringuveeretusega. Põhimõtteliselt on kogu mäng lahendada ka arvutisimulatsiooniga, kuna tegelikke otsuseid mängus langetama ei pea. Otsus kas enda alla sattunud kinnisvara osta või mitte, taandub tegelikult vaid tõsiasjale, kas sul raha on või mitte – pole mitte mingit põhjust jätta antud maatükk ostmata.
Samuti kipub mäng venima ning kuna mängijad ei saa ise tegelikult midagi otsustada, puudub ka võimalus liidrit bashida, mistõttu on mängijatele tõenäoliselt ammu enne lõppu selge, kes võitmas on, kuid reeglitele vastavalt ei saa mängu veel lõpetada.

Leidsin ka ühe lehe, kus majanduslikust küljest Monopoli lahatakse. Täitsa huvitav lugemine.

Carcassonne
Sellest sai kunagi ammu-ammu arvustus kirjutatud. Sel ajal oli see üks hullemaid asju, mida ma mänginud olin – täitsa huvitav, kas ma praegu arvaks sama.

Farlander
Farlander oli minu esimene kokkupuude Asko Künnapi ja Priit Isoki veetava lauamängukirjastusega Revaler ning ma ei saa öelda, et esmamulje kõik see parem oleks olnud. Sõbrad Mehikoormast ristisid selle täiesti asjalikult paranoiakabeks. Asjaolu, et mängus ei ole suuremat sorti random-elementi, oleks reeglina minu jaoks pluss, kuid mitte selle mängu puhul. Selles mängus puudus võimalus vigu teha – niipea kui ühe tegid, olid sa kaotanud. Idiootne oli ka mõte, et kui 7 rüütlit ründavad 6-t rüütlit, siis surevad need 6 hirmust ära ning 7 ei saa isegi mõlke turvistesse. Täiesti läbimõtlemata ning poolik prototüüp, mis miskipärast trükki lasti.

Liberté
Seda mängu sai mängitud kunagi lauamängulaagris ning hoolimata asjaolust, et ma sellest suuremat ei mäleta, julgen ma öelda, et tegu on kohutava mänguga. Võimalik ka, et tegu ainult mulle ebahuvitava teemaga... Ei, Martin oli minuga samal nõul – mäng oli jõle. Ja kokkuvõttes, kui me otsustasime natuke mängu huvitavaks teha ning Martiniga oma väed lahinguväljal kokku lasta, tuli keski kolmanda partei vend ning mu kindral jäi mingisse huvitavasse tõppe (väga veenev) ega saanud vägesid juhtima minna.

Tannhäuser
See mäng vedeles mul pärast üht mängukorda aastaid riiulis oodates, milla mul tekib tuju jälle sellega oma pead vaevata. Pärast 5-t aastat otsustasin ma meie mõlema tervise huvides vabaneda. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva mänguga... tegelikult saan küll. Tuleb küll tunnistada, et tausta idee on hea ning miskit väga halba ei saa öelda ka mängumehaanika kohta, kuid mängu komponendid jätavad tõsiselt soovida. Ühelt poolt on need vahvad plastkujud kenad ning nende juurde käivad rollilehed ilusalt kavandatud, kuid kuna mängus on päris kõvasti varustust ning muud nodi märkivad märgid, millel puudub täielikult igasugune tähistus peale sellele kantud pildi, siis ei suutnud ma tõesti lihtsalt iga kord millegi kasutmisel hakata taas kord lappama mängujuhendit, et orienteeruda numbrirägastikus, saamaks teada, mida paganat see ja see jubin tegi. See väike asi muutis selle muidu ehk täitsa mõistliku mängu minu jaoks mängitamatuks.

Ascension
Tean, et lähen siin libedale jääle, kuid mu südametunnistus ei luba seda napakat mängu siit nimekirjast välja jätta. Olen küll omal ajal tegelenud kogutavate kaardimängudega ning neist ka parajalt ülevaatliku posti kirjutanud, kuid see mäng suutis minus tülgastust tekitada. Mängu idee on ehitada omale kaardipakk ning seejärel, kui sa oled omale mingi mõistliku kaardipaki valmis saanud, saab mäng läbi. Sama hästi võiks lihtsalt tärignuid veeretada – oot, meil on ju ka selle kohta mäng olemas – Yahtzee (maakeeli jatsi). Reeglina pannakse pakk kokku siiski enne mängimaasumist, kuid ei, selle mängu kogu mõte seisnebki selles, et sa endale normaalse paki saaks... ja kõik.

Kui keegi sooviks veel oma halbade mängude valikut üldsusele teada anda, siis saatku lahkesti mulle ning see läheb avaldamisele. :) Erinevaid arvamusi on väga huvitav lugeda.
Anonüümne
Magic kaardimängust rääkis Martti L. veidi juba ka oma kõige esimeses intervjuus, kuid nüüd sai see teema uuesti põhjalikult ette võetud. Allolevas jutus kirjeldabki Martti, kuidas asi alguse sai, mis vahepeal toimus ja miks kõik lõppes.

Kuidas asi alguse sai.

Mäng tekitas suure vaimustuse ülikooli ajal. Aga kaua kestis... Kes seda nüüd täpselt mäletab. Esimesed meistrivõistlused olid vist umbes 2 aastat pärast asjaga tutvumist. Meistrivõistluseid, kus käisin, oli vist 5. Pluss veel aasta pärast viimast võistlust. See oli küll rohkem selline erruminek, et suurt ei mänginud, ainult paar korda kuus. Holy Moses - 8 aastat? Mnjaaaa.

Enamasti sai mängitud nädalavahetuseti, kui Tartusse sai mindud, aga üldiselt 2-3 korda nädalas. Arvuti vahendusel testimist oli aga enamasti iga päev. Või noh, kas just testimist: erinevate pakkide proovimist jms - kuidas ta jookseb, mida mingi pakk teeb esimese 5-10 käigu jooksul ning mida ta teeb selle ajal jooksul teiste erinevate ja populaarsete pakkide vastu. Kuna sellel tegevusel mäng ise kui selline ei olnud nii tähtis kui tulemus - teadmine, mida mingi pakk suudab teha/saavutada - siis polnud ka probleem seda niimoodi solitaaris proovida.

Miks just Magic.

Kunagi keskkooli lõpus sattus kätte mingi FAQ vms sellise mängu kohta nagu Highlander (mis vist oli ka collectible card game, kus igal mängijal oma pakk, mida siis modifitseerida sai). Lugesin seda FAQ't ja tundus väga huvitav (eks see filmide maagia aitas kaasa). Proovisin isegi selle natukese FAQ põhjal ise kaarte teha ja mängida, kuna sel ajal teistsuguseid kaarte kui tavalised või must notsu jms polnud saadaval.

Sinna ta jäi, aga mingi hetk tuli kusagil välja selline mäng PC peale (täpset nime ei mäletagi), kus käisid ringi ja kogusid kaarte ning siis kaklesid teiste arvuti poolt juhitud tegelastega, kasutades neid kaarte, mis olid kätte saanud. Magic oli seega tehtud nagu mingiks adventure stiilis arvutimänguks (World of Shandalara võib-olla?).

Ja siis tekkis Tartus D&D mängu koht nimega BFF (?), kus nad müüsid neid Magicu startereid mingis koguses. Sai siis ostetud 2 tükki ja need ribadeks mängitud ühikas õlle kõrval. Eks see levis vaikselt Tartus - osteti tasapisi kraami juurde ja tehti mingeid turniire, kus reeglid olid nagu nad olid (keelati ära mingid kaardid, kuna tundusid olema võitmatud - valget värvi kaart, mis suures koguses elu gainis. Paar aastat hiljem naerdi selle peale, kuna üldiselt Magicus elu-gainimine sind võidule ei vii, kui sa midagigi tead asjast.)

Suurema hooga läks asi käima, kui pidin Tallinnasse tööle tulema. Siis tekkis sissetulek, mis kasina eluga harjunud üliõpilasel igasuguseid lolle mõtteid pähe toob. Sai netist otsitud kohti, kust inimesed neid kaarte ostavad ja isegi tellitud. Osad sai maha müüdud nii, et endale jäänud kaardid sai põhimõtteliselt kas siis päris muidu või väga väikese raha eest. Suurima tõuke sellele rallile andsid muidugi turniirid, mis Tartus käima hakkasid. Täiesti ametlikud, kus anti rahvusvahelisi reitingupunkte. Eks see võistluselement andis palju juurde kogu sellele huvile.

Mängustrateegiad.

On kaarte, mis defineerivad strateegia. Ehk siis mingi kaart, mis on vastavas pakis väga tähtis ning ilma milleta seda pakki ei eksisteerigi. Esimeste Eesti meistrivõistluste ajal oli väljamaal väga tugev/kõige tugevam üks combo pakk. Portugalis meile tulnud peakohtunik oli väga imestunud, et meil ühtegi sellist pakki ei olnud. Põhjus oli vaga lihtne - sel ajal oli Eestis seda konkreetset kaarti, mida selle paki jaoks vaja oli, ainult kahel ning netist polnud seda samuti võimalik saada.

Enamasti on küll teistpidi - on mingi strateegia ning siis valid erinevaid kaarte, mis sellesse sobivad. Kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis enamasti nad hakkasid ka omavahel nii öelda risti käima. Kui sa läksid mingi strateegia peale, siis sa kindlalt tahtsid saada mingit kogust kindlaid kaarte, sest ilma nendeta oli võimatu/väga raske teiste samal ajal populaarsete pakkidega hakkama saada. Kui üldiselt oma algusaegadel meeldis mulle mängida selliseid rohkem mainstream pakke ning neid siis tuunida vastavalt metageimile, siis hiljem meeldis mulle rohkem leida mingi teistsugune pakk, mis suudaks vastava metageimiga hakkama saada ning üllatada.

Igas formaadis tekivad mingil hetkel kindlad favoriidid, mida kõik teavad, et need on head pakid ning neid võib praktiliselt alati turniiridel kohata (ütleme siis 10-15 kaardilise erinevusega üksteisest). Kõik testivad oma pakke nende vastu või teavad, kuidas nende vastu tuleb tegutseda. Kui sa suudad leida paki, mis suudab nendega hakkama saada, siis on sul eelis, kuna sinu hoopis teistsuguse paki vastu ei oska keegi õieti mängida.

Power ja rare kaardid.

Rare kui selline on CCG (collectible card game) maailmas kaart, mida pannakse boostri sisse üks ning see tehakse randomiga. Power kaart on selline kaart, mis läheb paljudesse pakkidesse ning ilma milleta see pakk ei tööta nii, nagu ta peaks töötama. Üldiselt on neid pakkides ka maksimum arv - 4.

Tavaliselt lähevad power kaartide hinnad ruttu lakke või siis nende kaartide hinnad, mida arvatakse, et neist saavad power kaardid. Power kaart kui selline ei pea olema rare. Neid on ka nn "uncommon" haruldusastmega (mida oli boostris kolme kaupa). Nende hinnad küll üldiselt ei läinud nii meeletuks kui rare power kaardid, aga nad võivad minna väga kalliks.

Mängida saab ilusti ka ilma nende kaartideta, samas kui sa tahad turniiri võita, siis läheb see raskeks. Kui sa suudad ehitada paki, mis töötab hästi ning mingis kohalikus piirkonnas on "tuunitud" metageimi vastu, siis võid hakkama saada ka ilma power kaartideta. Samas ma ei usu, et ilma nendeta sul on võimalik kasvõi Eesti meistrivõistlustel võidu peale mängida. Nagu ma kuulnud olen, siis praegusel ajal on võimalik type2 mängida "'odavamalt" kui vanasti, kuna need power ja rare kaardid pole enam nii kallid. Type2 on constructed pakkidega formaat, kus kasutatakse kahte viimast tsüklit. Vintage/type1 - seal võis kasutada kõiki kaarte, mis kunagi tehtud (küll oli seal väga tõsine restriced/banned nimekiri kaartidest - lubatud 1 per pakk või 0 per pakk). Kunagi oli veel ka extended, kus oli siis 4-5 viimast tsüklit lubatud. Pluss on olemas veel limited formaadid, kus endal pole vaja kohale tulla valmis kaardipakiga. Saad vastavalt formaadile mingi koguse kinnist toodet (kus sees siis juhuslikud kaardid), ehitad nendest endale paki ning siis selle pakiga mängitakse turniir läbi. Tänapäeva jaotust täpselt ei tea, see oli kunagi siis, kui ise veel mängida sai.

Enne turniiri.

Kõige esimesed BFN'i turniirid olid kindlalt ülikooli ajal. Päev/õhtu/öö enne turniiri käis kõva pakkide muutmine ja teineteise vastu proovimine ning katsetamine. Sel ajal me veel suurt interneti abi ei kasutanud oma pakkide ehitamiseks (loe: ei kopeerinud oma deck-liste sealt maha). Ja eks me eelmise turniiri info põhjal üritasime ka targad olla, et "Aa, see vend tuleb äkki jälle sellega ning selle vastu oleks seda ja teist vaja. Samas kui tema tuleb sellega, siis on kolmandat ja neljandat vaja" jne. Kui mingid modifikatsioonid tehtud, siis mängisime teineteise vastu, et kas pakk ikka töötab (töötab selles mõttes, et pakk teeks ikka seda, milleks ta on ehitatud ja et tehtud modifikatsioonid ei ole seda väga kiiva kiskunud).

Kui asi hakkas meistrivõistluste poole kiskuma, siis läks järjest suuremaks ka interneti osa pakkide ehitamisel, samas polnud Eestist jätkuvalt võimalik saada neid nn "power" kaarte. Neid oli tavaliselt pakis 3-4 tükki. Ühest ~50 kroonisest boostrist võis neid saada väga hea õnne juhul ühe. Ning kuna neid tahtsid enamik mängijaid, siis vahetamine oli keeruline. Sai loomulikult küll vahetatud ka, aga see oli keeruline, sest hindadest suurt täpselt ei teatud (endal õnnestus täitsa kogemata osta 20 krooni eest kaart, mis väljamaal läks nii 200-300 krooni eest... kui üldse saadaval oli). Siis keegi avastas mingi netilehe Inglismaal, kus vend tegeles kaartide oksjoniga. See oli allikas, mille kaudu palju "rare" kaarte algusaegadel Eestissse jõudis.
 
Meistrivõistlused.

Meistrivõistlused üldiselt hakkavad sellega, et kõigepealt tuleb kvalifitseeruda. Osad kvalifitseeruvad automaatselt kas siis nende DCI punktide või eelmise aasta võistluste alusel (või ma ei tea, mille alusel praegu). Need, kes siis omale kutse lunastavad, saavad osaled põhiüritusel. See on kahepäevane, kooseb 6 voorust constructedist ja 6 voorust limited play'st. Et asi oleks võimalikult mitmekesine ning võimalus oleks kõigil nii limited kui constructed spetsidel, siis mis formaadis vastavad osad toimuvad, see on juba korraldajate vms asjade otsustada. Aga tavaliselt constructed on type2 ning limited roteerus booster-drafti ja rochester-drafti vahel (need draft variandid elimineerivad üldiselt selle juhuslikkuse, mis boostritest tuleb ning parem draftija/mängija tuleb sealt ka võidukalt välja, eriti selle rochester-drafti puhul). Pärast 12 vooru, mis on jaotatud kahe päeva peale, selgub top 8, kes siis mängivad single-eliminatsioonis kuni võitja selgumiseni. Kuna top 8 enam ajapiirangut pole, siis tavaliselt see läks väga hiliste tundideni välja. Need, kes siis top 4 jõuavad, võivad esindada Eestit maailma meistrivõistlustel, kus 4 koht on nii öelda tagavara mängija meeskonna jaoks (küll saab ta osaleda meistrivõistluste single-player osas).

Üldiselt oli minu ajal nii, et need mängijad, kes kuulusid meeskonda, said meistrivõistlusele minekuks toetuse ametlikult organisatsioonilt. Kui meeskonda kokku ei saanud, siis ei saanud ka seda toetust. Mul jäi võistlusel käimine selle taha, et meeskonna teised liikmed ei saanud kas viisat ja/või ei viitsinud minna/tegeleda selle minekuga. Oma taskust Kanadasse/Austraaliasse meistrivõistlusele minek on tiba kallivõitu. Sai 2 korda Soomes käidud karikaetappidel, kus lastakse teisele päevale mängima piiratud hulk inimesi - 64 vist. Esimesel korral teise päeva ei jõudnud, teisel korral jäin tiebreakeriga välja.

Nagu suusatamises ja muudel spordialadel, käib ka siin aastaringi turnee mööda maailma ning erinevates kohtades on suurturniirid, kus kohal maailma eliit ning kohalikud/lähinaabrid. Kui suutsid ennast selles karrussellis kõrgetel kohtadel hoida, siis sai samuti organisatsioonilt pappi ning prii reisimise nendesse kohtadesse.

Trashtalk.

Kui sul õnnestub vastast oma mõtetest eemal hoida nii, et ta ei mõtle kõiki oma käike läbi, siis mingi hetk tuleb viga sisse, mida sa saad ära kasutada. Üldiselt on ametlikel turniiridel sul õigus nõuda, et vastane oleks vait ning kui ta ei suuda seda teha, siis kutsuda kohtunik laua juurde, kes kontrollib seda. Kui seltsimees ikka oma suud kinni ei suuda pidada, siis järgnevad karistused.

Kindlasti on sel suur osa mängust - nagu igal teisegi mängu puhul. See võimaldab sul ka vastast lugeda. Kui ta on üldiselt jutukas ning äkki jääb väga vaikseks, siis reeglina on tal mingid probleemid. Võimalik, et kui natuke veel survet avaldada (mängulist, mitte trashtalkiga), tuleb võit. Vastase lugemine on Magicus sama tähtis kui pokkeris vms. Tartus oli kunagi üks väga hea mängija, kellel oli üks väike probleem - kui ta närviliseks läks, hakkasid käed värisema. See loomulikult andis teistele, kes seda suutsid lugeda, eelise tema ees. Nagu ma hiljem kuulnud olen, on ta netipokkeris päris edukas olnud - seal tema väike nõrkus mõju ei avalda.

Trashtalkiga on võimalik vastast ka tegudele meelitada - näidata oma kätt tugevamana kui see tegelikult on või vastupidi - teeselda nõrka kätt, samal ajal kui kõik vastused olemas on. Kusjuures ise ma ei osanud väga pikka aega arugi saada, et ma seda kasutama hakkasin. Kui vastane pikemalt mõttesse jäi, siis hakkas endal igav ja kui oma käike mõtlema ei pidanud, siis hakkasingi seda aega tühja-tähjaga sisustama. Selle aja üks põhiorganisaatoreid/kohtunikke ükskord ütles pärast turniiri kõrtsis, et kuule, sa panid seal ikka kõvasti trashtalki ja finaalivastane ei suutnud kuidagi enam pärast pikka päeva mõelda. Siis hakkasin ka ennast rohkem kontrollima, et ei annaks seda infot liiga kergelt käest ära. Üldiselt minu jaoks lihtsaim oligi mängida sellise kerge jutuvada saatel. Mitte peale suruda, aga selline chit-chat. Selle taha oli hea peita oma närvilisust ja noh, kui see mõnda vastast ka segas, siis... :)

Kahjuks on see küll nii külge jäänud, et kui nüüd mingit lauamängu mängida, siis hakkad automaatselt samamoodi minema, kuigi ei tahaks nii väga segada. Keeruline on muuta seda mängustiili, mis välja kujunenud. :) Mõnikord ma taban end, et "oi, teine on sügavalt mõtlemas ning mina siin lobisen suvaliselt", siis saan ennast mõneks ajaks välja lülitada. Väga vabandan kõigi ees - see käitumine ei ole meelega, harjumus. :)

Kuulsus.

Need olid vist kolmandad meistrivõistlused, kui sinna saadi Pealtnägija meeskond kohale, kes siis filmis ja intervjueeris seal. Veerandfinaalide ajal pärast sideboardimist, kui ma oma pakki segasin riffle-shuffle'ga, siis see kaameramees läks äkki ähmi täis ja ütles, et ole hea, tee veel seda segamist. Küll ta siis filmis ühelt poolt ja teiselt poolt ja siis otsis statiivi ja filmis veel siit ja sealt ja iga nurga pealt. Seal läks vist ligi 5 minutit kogu selle segamise ja filmimisega, rahvas ümberringi naeris juba. :) Endale ajas ka kogu see nali juba naeru peale. Pärast oli Pealtnägija lõigus see segamine päris pikalt sees. Hiljem käidi töö juures ka veel küsimas, et mis asi see on, millega sa tegeled jne.

Sõrmed tsuti valusad olid pärast seda, aga no problem. :) Pakk sai kuramuse hästi segatud. Väga halb matchup oli tegelikult minu jaoks, mille ma oleks pidanud pähe saama. Esimene mäng õnnestus mingi ime läbi võita. Pärast side'imist ei oleks tohinud küll mingit lootust olla, aga võta näpust. Pakk jooksis nii hästi, et anna olla.

Kaardihullus.

Kaarte oli omal ajal liiga palju. Ühe albumi lehe peal 18. Albumis oli lehti umbes 30. Korda 2? Et siis üle 1000 rare kaardi. Uncommoneid siis umbes korda 4, ma arvan. Commoneid korda 11-12. PALJU! Pluss kogu Kaivo kogu oli ka minu juures/kasutuses (kuna enamus tema pakke oli üldiselt minu poolt tehtud), mis oli küll poole väiksem kui enda oma, aga siiski.

Loobumine.

Loobumine oli põhimõtteliselt ajapuuduse tõttu. Kuna ma olin nii pikalt juba selles sees olnud, ei suutnud ma enam Magicut mängida "casual" stiilis. Kohe lööb läbi see, et tuleb hakata pakki paremaks tegema ning siis testima seda erinevate pakkide vastu jne. Kui sul aga mängupraktikat pole, siis ei jõua sa ka suurtel võistlustel kuigi kaugele. Lõpuaegadel tekkis küll võimalus mängida seda online's, aga kaartide hinnad olid seal samad, mis päris elus ning hoida üleval kahte komplekti kaarte nii päriselus kui virtuaalis, käib noorele perele üle pea.

Eks ta valikute küsimus ole. Kui lõpuks maja ostsime ning algselt ka autot ei olnud, siis võimalus üldse mingit mängupraktikat saada oli juba praktiliselt olematu. Arvestades seda, et mängisin enne kolimist juba paar korda kuus ainult, siis sai otsustatud "cold turkey" teha - kõik maha müüa, et ei tekiks mingit kiusatust jälle. Ning nii ta läks. Maha müüdud kaartide eest sai majja mööblit ostetud ning muud tarvilikku.

Vanade kaaslaste tegevus praegu.

Endise Tiigi gängi :) liige Tanel vist käib ka praegu pre-releasidel ning aeg-ajalt mängimas. Vist käis ka meistrivõistlustel viimane aasta. Tuttavaid, kes veel edasi mängivad, on muidugi küll (kuulukse, kuna pole selle "community'ga" suurt suhelnud enam, siis täpselt ei tea).

Igaks juhuks seletuseks, et "Tiigi Gängiks" hakati meid kutsuma mingi hetk pärast seda, kui kord turniirile jõudes keegi kõva häälega teatas, et etskae, Tiigi gäng on kohale jõudnud: mina, Kaivo, Tanel liikmetena. Tiigi aga sellepärast, et elasime Tiigi tänava ühikas. :)
Anonüümne
Hiljuti tõstatati facebookis küsimus, miks meeldivad inimestele kaardimängud. Mitte ainult need, kus kaartidel on mängus vaid väike osa, vaid just need, kus kaartidel lasub põhiraskus mehaanika ning kogu mängu juhtimisel ja toimimisel. Küsimusele vastas tervelt 9 inimest, millest teen nüüd väikese kokkuvõtte.

1. Kaardimängud on kompaktsed. Neile on võimalik mahutada võimalikult palju erilaadset infot, mille tõttu kaob vajadus kaasas kanda mahukat reegliraamatut. Reeglites on enamasti kirjas 100+1 võimalust, mida teha saab, kuid selle meelespidamine on keeruline; kaartidele kandes saab varieerida tegevusi, ajamata reegleid liialt keeruliseks.

2. Kaardimängud on sageli väikesed ja neid on hea kaasas kanda.

3. Kaardimängudel on kiire setup ja samuti hilisem kokkupakkimine. 

4. Kaardimänge on hea sõpradega mängida. Tavaliselt on mänguaeg täpselt paras ehk mitte liiga pikk ega ka mitte väga lühike. Ja kui millegipärast on liiga lühike, siis järelikult ongi hea üks partii veel teha. Kui mängu võidetakse, siis on võimalik sama aja jooksul suisa mitu korda võita. Kui kaotatakse, siis ei pea lõputuna tunduva mängu lõppu tundide viisi ootama (nagu mitmetunniste lauamängude puhul see võib juhtuda) ja saab peagi uuesti proovida.

5. Kaardimängud on ilusad. Näiteks võib mäng sisulise kvaliteedi poolest olla hit-and-miss, aga kaardid on nagu väikesed kunstiteosed. Ja kaartidele mahub kunsti kordades rohkem, kui chittide, boardide ja muude komponentide peale.

6.  Kaardimängude olupoliitika. Käes võib olla meeletult hea pakk, kuid midagi peab suutma ära teha just nende kaartidega, mis kätte satuvad ning seega peab siis olema valmis plaanide kiireks muutmiseks. Samas peavad seda ka vastased tegema.

7. Kaardimängudes on palju juhuslikkust, aga ka etteaimatavust. Deck-building mängudes võib esimese paari käe järel üsna hästi aimata, mis hiljem tuleb, aga päris kindlalt ei tea. On teada, et mingi kindel kaart või kaardid on pakis sees ning kui piisavalt aega mööda laheb, siis see ka tõmmatakse. Kui analoogilisel juhul täringut veeretades tekib kergelt tunne, et on suur ebaõnn, siis kaardipakist mittevajaliku kaardi tõmbamisega lootus kasvab, et järgmine kord peaks see küll tulema.

8. Kaardimängudes on vaja kaartide jooksmiseks ning nende kasutamiseks parajal kogusel õnne ja oskusi.

9. Kaardimängudel on kombineerimise mitmekesisust ja üllatusmomenti. Mingi kaardi õigel momendil väljakäimisel on suurem kaal kui mõnel muul hetkel. 

Kaardimängudest arutlesid kogenud lauamängurid Martti, Aigar, Hardi, Tarmo, Tanel, Meelis, Urmas, Anton ja Ove. 

Mängunäited: Dominion, Mage Knight, Lord of the Rings, Innovation, Magic, No Thanks, Race for the Galaxy, 7 Wonders, High Society, Dixit, Saboteur, Modern Art, Money!, Citadels, Bang!

Anonüümne
Kuna meil üks hea lauamängur lahkus pikemaajaliselt Rootsi, siis korraldasin mõningase uurimise, kus ja kuidas ta seal oma mängukirge rahuldab.

Eestis saab lauamänge mängida sellistes poodides nagu lauamangud.ee, Ludo ja ka WePlay ruumides. Rootsis on meie eestlasest lauamängurile selleks Dragon's Lair, mis on tema arvates võib-olla isegi suurim pood Stockholmis. Kuid kuna ta ise lauamänge eriti ei osta, teab ta ainult kahte teist poodi veel, nii et kindlalt saab öelda, et see on vähemalt neist suurim.

Pood ise on kirjelduse järgi vägagi suur ja mahukas. Üleval korrusel müüakse lauamänge, mille valik tundub silma järgi olevat suurem kui Eestis. Samas ruumis mängitakse ka arvutimänge. All keldris on suur pommivarjend kümnete laudadega, mis on siis laua- ja kaardimänguritele mõeldud. Tõsi küll, seal viibib ka tavaliselt "mingi lärmakas rollimängugrupp".

Selleks, et seal mängimas käia, peab end eelnevalt klubi liikmeks registreerima, milleks küsitakse väikest kuutasu. Seda võib nimetada ka ruumide kasutustasuks, kuna see koosneb kuumaksust pluss korratasust. Kuna aga lauamänguõhtu toimub kord nädalas, maksab meie lauamängur vaid teisipäeva eest, sest muudel aegadel toimuvad seal MTG ja teiste kaardimängude õhtud ja võitlused, millest ta osa ei võta. Mis õhtul miskit toimub, seda saab vaadata netis olevast kalendrist. Kas klubiliikmel on veel mingeid võimalikke soodustusi, seda meie lauamängur öelda ei oska, kuna mänge ta ei osta ja ka meili teel mingit spämmi ei saa.

Lauamänguõhtu on sarnane Eestis toimuvatega, ainult selle suure vahega, et poe poolt pole mitte mingeid mänge kasutamiseks antud. Kes mängida tahab, võtab ise miskit kaasa või loodab teiste peale. Nii käib näiteks üks tegelane kohal suure IKEA kotiga, kus on tavaliselt ligi 15 erinevat mängu sees. Mida mängitakse, lepitakse juba kohapeal kokku. Uksed on avatud kella 10ni õhtul, nii et selle ajaga peab hakkama saama.

Oletasin, et Rootsi lauamängurid eestlastest eriti ei erine ning see vastab ilmselt ka tõele, v.a. selles osas, et mänguri keskmine vanus tundub Rootsis pisut kõrgem olevat. Kuid kaardimängijad seevastu on üldjuhul noored inimesed.

Meie Eesti lauamängur ongi selle klubi-poe juurde pidama jäänud, kuigi tunnistas, et on kunagi ka ühes teises klubis käinud. Seal oli osalemine tasuta ning sööki sai kohapeal tavapoe hinnaga. Kuid varsti ta sest paigast loobus, kuna see kippus olema mingite punkarite kogunemiskoht ja ruumi oli seega minimaalselt.

Kõige enam eelistab ta siiski hoopis teistel külas käia, kus on kindlasti mugavam, see on tasuta ning ühtlasi ei visata sealt ka teatud kellaajal välja. Enda juures pole ta veel rootslastele lauamänguõhtuid korraldanud, kuid samas kõiki eestlasi kutsub küll külla. Ruumi pidi kõigile jaguma.

Kogu info on lauamänguri käest saadud, netiinfot pole antud jutus kasutatud.
Anonüümne
Juba neljandat aastat järjest toimus detsembris halbade mängude õhtu, millega Aigar tähistas oma vananemist. Kuna seekord oli tegemist lausa juubeliga (Aigari, mitte halbade mängude), siis heidan muuseas pilgu ka ajaloole.

Alguse sai see siis 2009 a, kui Aigar kutsus külalised kohvikusse ning igaüks võttis kaasa portsu mänge, mis tema meelest halbade mängude alla kvalifitseerub. Mina mängisin sellel korral mänge Labyrinth: The Card Game, UNO: Harry Potter, Eesti mälumäng, Maailma Imed ja miskipärast isegi Aye, Dark Overlord. Tegelikult kaks mängu sellest nimekirjast on täitsa mängitavad ja ma ei nimetaks neid just halbadeks, kuid eks meil oli toona kõigil halbade mängude kriis.

2010 a. halbade mängude õhtust olen ma korra juba blogis kirjutanud. Seda ei hakka uuesti üle kordama. 2011 a. mänguõhtu toimus aga lauamangud.ee ruumides, kus populaarseimaks halvaks mänguks osutus Paula kohvimäng. Road to Wembley, Jurassic Wars ja Crash by Crash olid kaugelt liiga head, et neid oleks saanud tõeliselt nautida.

Ning nüüd siis 2012 a. mänguõhtu, mis toimus suurejooneliselt veel ka üleüldises maailmalõpu elevuses. Telekast tulid filmid ainult kataklüsmidest, Maiade kalendrist jms. Sobis mängude taustaks väga kenasti.

Seekordne hitt - Matk mööda tuletorne - jäeti viimaseks mänguks, et õhtu jooksul oleks ka üllatusmomenti. Alustasime seega hoopis mänguga Mees, kes teadis ussisõnu, mida ma polnudki veel kunagi kordagi mänginud. Ei saaks öelda ka, et see otseselt halvaks mänguks oleks kvalifitseerunud. Selline - veereta ja vaata, mis juhtub - mäng, ehk siis täiesti tavaline täringumäng, milles oli raske leida üleskiidetud teemat kui sellist. See, et kõik püüdlikult ette vuristavad, mis kaardil kirjas, ei lisa veel kaugeltki vastavat õhustikku. Aga nagu eelnevatestki aastatest kogemus on näidanud, siis ka halb mäng on heade mängijatega väga lõbus.

Seda näitas eriti hästi mäng Uskoci: A Card Game of Croatian Pirates, kus inimesed naersid pisarateni. Seetõttu oli see ilmselt ka parim mäng, mida õhtu jooksul mängiti ning selle väärtus tõusis tunduvalt. Omapärane kaardimäng, kus võib võidule olla mitmeid kordi väga lähedal, kuid siiski jääb see käeulatusest välja. Põhimõtteliselt võib öelda, et kui oled paar korda juba peaaegu võitnud, siis oled juba tegija. Vaene Martti R. oli vist oma 3-4 korda peaaegu võitmas, kuid temalt krabati see magus võit väga alatult jälle ära, nii et varsti oli täiesti loomulik kuulda laua äärest vandumist. Lõpuks võitis mängu täiesti juhuslikult Aigar ise tänu sellele, et kaardipakk otsa sai, võttes oma viimase kangelasteona muidugi Martti R.-lt kõik punktikaardid.

Top Trumps - The Simpsons sai ette võetud tänu sellele, et Aigar sai millalgi ühelt firmalt mängukaartide näidiste paki, kuhu muuseas oli siis juurde lisatud ka mitu kaardimängu. Üks neist oli The Simpsons, kus neil, kes juba teises ringis välja kukkusid, vedas hullupööra, kuna mäng ise oli puhas Linnade põletamine. Lõpuks olime meie Urmasega kahekesi veel mängus, kus me lõpuks leppisime viigiga, kuna tahtsime ka muid mänge proovida. See oli kaheldamatult kõige igavam mäng üldse, mida sai õhtul mängitud. Samas kui ma olin 5 a meeldis mulle kohutavalt Linnade põletamist vanaemaga mängida.

Üks samalaadne kaardimäng jäi aga proovimata, kuna selle teema tekitas erinevatel inimestel erinevaid tundeid ning vähemalt Martti L. ei tahtnud seda ülejäänud õhtu isegi mitte meelde tuletada. Samas osad uurisid kaardil olevaid pilte suure huviga ning arvasid, et sealt võib isegi mõndagi õppida.

Anti-Monopoly seises mul riiulis vist juba sügisest saati, kuna töökaaslane oli selle mulle lahkelt laenanud öeldes: "Tagastamisega pole kiiret". Ma laenutasin selle ka ainult seetõttu, et ma ise polnud seda kordagi mänginud ja ma teadsin, et halbade mängude õhtu on taas ees seismas. Noh, selle mängu võib lühidalt kokku võtta sõnadega - Anti-Monopol on veel hullem kui Monopol. Panime endile ajapiirangu, mis kellani me seda oleme nõus mängima ja me pidasime sest vist küll sekundipealt kinni. Midagi nii nüri pole ma ammu mänginud. Isegi Linnade põletamine oli põnevam, kuna seal olid vähemalt lõbusad Simpsonite pildid kaartidel. Igatahes mängisime paar ringi ja pärast seda panin ma selle mängu poes müüki, kuna omanik ise, kuulnud mu arvustust, seda ka enam tagasi ei tahtnud. Äkki keegi ostab siiski ära, kes Monopoli fänn on.

Mingil ajahetkel mängiti vahepeal teisel laual korvpalliteemalist lauamängu Tee Skoori, mille kohta kuulsin eemalt, kuidas Andreas ja Martti R. väga vaevaliselt reegleid ponnistasid lugeda. Õigemini - üritasid neist aru saada. Pärast seda järgnes vist veelgi vaevalisem mängimine, kuna pärast tõsiseid vaidlusi ja arutelusid lõpetati mäng juba üsna selle alguses ära. Martti L. pidi naeru kätte lämbuma, kui Andreas seletas, kuidas mäng käima peaks. Nagu selgus, on mängu kirjelduses toodud lause "värvi lisavad ka strateegilised otsused, mida mängija saab teha mängu käigus" puhas vale, kuna mängu kulgu otsustab tegelikult vaid treener. Ehk siis nagu Martti L. naerust luksudes lühidalt kokku võttis: "Ahaa! Veereta, mis sa veeretad, mina otsustan ikka nii!"

Meie mängisime sellel ajal kahtlase väärtusega lennukimängu nimega Jetlag, mis tundus Aigari seletuste järgi olevat nii uskumatute reeglitega, et Urmas vahepeal saksakeelseid kontrollis ja tunnistas, et nii ongi. Nimelt pidid lennukikaardi endale käe peale võtma, selle siis õhku viskama, mille vahepeal käe ringi keerasid ja üritama lennuk taas kinni püüda. Kui lennuk oli õhuaugu enasti üle elanud, võis sellel lasta maanduda, kuid see enamasti õnnestus vaid Aigaril, kelle kohta me arvasime, et ta on seda salaja enne harjutanud. Igatahes pidid käe peal oleva lennuki lennutama laual oleva maandumisraja peale. Meie Annikaga leidsime, et kui see kaart voltida lennukiks kokku, siis sujuks mäng tõenäoliselt paremini. Urmase parim vise oli vist see, kus ta suutis lennuki lennutada maandumisraja alla. Martti L., kes enne mängu teatas, et maandumisrada olevat liiga lähedal ja nii ikka õigeid punkte ei saa, ei saanud lõppkokkuvõtteks vist isegi ühtegi punkti, kuna lennuk ei jõudnud rajanigi, vaid maandus laua all. Aigar võitis mängu ja võitu tumestas ainult asjaolu, et seda mängu ei saagi BGGs logida.

Ja lõpuks ka õhtu nael - Matk mööda tuletorne. Kui Aigar oli mängu reeglid ära seletanud, mis seisid kenasti kirjas ka mängulaua all, nii et kontrollimise mõttes oleks tulnud kõik nupud maha võtta ja mängulaud teistpidi pöörata, küsis Martti L. 3-4 korda: "Kas see mäng on ikka TÕESTI selline?" ja ülejäänud aja suutis ta vaid läbi pisarate (naerupisarate) oiata "See ei saa ju selline olla! See pole võimalik, et niisugune mäng on tehtud! Kas see ikka tõesti on selline?" jne samas vaimus. Kui me olime paar käiku teinud ja ka teistele jõudis kohale tõsiasi, et punktid, mis sa mängus saad, pead ise meelde jätma ja neid liitmis-lahutamistehteid ka oma peas tegema, tõusis Annika otsustavalt püsti ja läks paberit tooma ning pani ülejäänud mängu ajal kõik tehted püüdlikult kirja. Mängu lõpptulemuse võtsid mehed kenasti kokku - see mäng ei sobi naistele. Mina sain 1 punkti, Annika ka midagi alla 10, mehed seevastu ületasid 30 punkti. Sellele õnnetule mängule ei saa hindeks 1 panna vaid seetõttu, et seda saab ka teist korda mängida (mitte nagu Kelgukoeri).

Ja kui kell oli juba kaugelt üle 12ne otsustati võtta ette tõsine mäng nimega Reisides Euroopas, kus kontrolliti taas faktiteadmisi, nagu igas teises tavalises "parimas" Eesti mängus. Kui mul juba esimese küsimusega ei tulnud meelde sõna colosseum, kui küsiti Itaalia teatri kohta, siis leidsin, et see mäng sellisel kellaajal ei lähe mitte. Tõsi küll, teenisin oma ainukesed punktid Saksamaa kiirteede kiirusepiirangute kohta, kuivõrd ma teadsin päris kindlasti (eriti viimaste aastate sõitude tõttu), et need on seal olemas, kuid sellega mu saavutused piirdusid ja lõpuks teatasin otsustavalt, et mulle sellest aitab.

Pärast seda leidsid külalised, et ongi aeg juba koju minema hakata ja nii me tõmbasime järjekordsele halbade mängude õhtule joone alla.
Üldistused: | edit post