Magic: the Gathering - mitu aastat kirevat elu
Anonüümne
Magic kaardimängust rääkis Martti L. veidi juba ka oma kõige esimeses intervjuus, kuid nüüd sai see teema uuesti põhjalikult ette võetud. Allolevas jutus kirjeldabki Martti, kuidas asi alguse sai, mis vahepeal toimus ja miks kõik lõppes.

Kuidas asi alguse sai.

Mäng tekitas suure vaimustuse ülikooli ajal. Aga kaua kestis... Kes seda nüüd täpselt mäletab. Esimesed meistrivõistlused olid vist umbes 2 aastat pärast asjaga tutvumist. Meistrivõistluseid, kus käisin, oli vist 5. Pluss veel aasta pärast viimast võistlust. See oli küll rohkem selline erruminek, et suurt ei mänginud, ainult paar korda kuus. Holy Moses - 8 aastat? Mnjaaaa.

Enamasti sai mängitud nädalavahetuseti, kui Tartusse sai mindud, aga üldiselt 2-3 korda nädalas. Arvuti vahendusel testimist oli aga enamasti iga päev. Või noh, kas just testimist: erinevate pakkide proovimist jms - kuidas ta jookseb, mida mingi pakk teeb esimese 5-10 käigu jooksul ning mida ta teeb selle ajal jooksul teiste erinevate ja populaarsete pakkide vastu. Kuna sellel tegevusel mäng ise kui selline ei olnud nii tähtis kui tulemus - teadmine, mida mingi pakk suudab teha/saavutada - siis polnud ka probleem seda niimoodi solitaaris proovida.

Miks just Magic.

Kunagi keskkooli lõpus sattus kätte mingi FAQ vms sellise mängu kohta nagu Highlander (mis vist oli ka collectible card game, kus igal mängijal oma pakk, mida siis modifitseerida sai). Lugesin seda FAQ't ja tundus väga huvitav (eks see filmide maagia aitas kaasa). Proovisin isegi selle natukese FAQ põhjal ise kaarte teha ja mängida, kuna sel ajal teistsuguseid kaarte kui tavalised või must notsu jms polnud saadaval.

Sinna ta jäi, aga mingi hetk tuli kusagil välja selline mäng PC peale (täpset nime ei mäletagi), kus käisid ringi ja kogusid kaarte ning siis kaklesid teiste arvuti poolt juhitud tegelastega, kasutades neid kaarte, mis olid kätte saanud. Magic oli seega tehtud nagu mingiks adventure stiilis arvutimänguks (World of Shandalara võib-olla?).

Ja siis tekkis Tartus D&D mängu koht nimega BFF (?), kus nad müüsid neid Magicu startereid mingis koguses. Sai siis ostetud 2 tükki ja need ribadeks mängitud ühikas õlle kõrval. Eks see levis vaikselt Tartus - osteti tasapisi kraami juurde ja tehti mingeid turniire, kus reeglid olid nagu nad olid (keelati ära mingid kaardid, kuna tundusid olema võitmatud - valget värvi kaart, mis suures koguses elu gainis. Paar aastat hiljem naerdi selle peale, kuna üldiselt Magicus elu-gainimine sind võidule ei vii, kui sa midagigi tead asjast.)

Suurema hooga läks asi käima, kui pidin Tallinnasse tööle tulema. Siis tekkis sissetulek, mis kasina eluga harjunud üliõpilasel igasuguseid lolle mõtteid pähe toob. Sai netist otsitud kohti, kust inimesed neid kaarte ostavad ja isegi tellitud. Osad sai maha müüdud nii, et endale jäänud kaardid sai põhimõtteliselt kas siis päris muidu või väga väikese raha eest. Suurima tõuke sellele rallile andsid muidugi turniirid, mis Tartus käima hakkasid. Täiesti ametlikud, kus anti rahvusvahelisi reitingupunkte. Eks see võistluselement andis palju juurde kogu sellele huvile.

Mängustrateegiad.

On kaarte, mis defineerivad strateegia. Ehk siis mingi kaart, mis on vastavas pakis väga tähtis ning ilma milleta seda pakki ei eksisteerigi. Esimeste Eesti meistrivõistluste ajal oli väljamaal väga tugev/kõige tugevam üks combo pakk. Portugalis meile tulnud peakohtunik oli väga imestunud, et meil ühtegi sellist pakki ei olnud. Põhjus oli vaga lihtne - sel ajal oli Eestis seda konkreetset kaarti, mida selle paki jaoks vaja oli, ainult kahel ning netist polnud seda samuti võimalik saada.

Enamasti on küll teistpidi - on mingi strateegia ning siis valid erinevaid kaarte, mis sellesse sobivad. Kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis enamasti nad hakkasid ka omavahel nii öelda risti käima. Kui sa läksid mingi strateegia peale, siis sa kindlalt tahtsid saada mingit kogust kindlaid kaarte, sest ilma nendeta oli võimatu/väga raske teiste samal ajal populaarsete pakkidega hakkama saada. Kui üldiselt oma algusaegadel meeldis mulle mängida selliseid rohkem mainstream pakke ning neid siis tuunida vastavalt metageimile, siis hiljem meeldis mulle rohkem leida mingi teistsugune pakk, mis suudaks vastava metageimiga hakkama saada ning üllatada.

Igas formaadis tekivad mingil hetkel kindlad favoriidid, mida kõik teavad, et need on head pakid ning neid võib praktiliselt alati turniiridel kohata (ütleme siis 10-15 kaardilise erinevusega üksteisest). Kõik testivad oma pakke nende vastu või teavad, kuidas nende vastu tuleb tegutseda. Kui sa suudad leida paki, mis suudab nendega hakkama saada, siis on sul eelis, kuna sinu hoopis teistsuguse paki vastu ei oska keegi õieti mängida.

Power ja rare kaardid.

Rare kui selline on CCG (collectible card game) maailmas kaart, mida pannakse boostri sisse üks ning see tehakse randomiga. Power kaart on selline kaart, mis läheb paljudesse pakkidesse ning ilma milleta see pakk ei tööta nii, nagu ta peaks töötama. Üldiselt on neid pakkides ka maksimum arv - 4.

Tavaliselt lähevad power kaartide hinnad ruttu lakke või siis nende kaartide hinnad, mida arvatakse, et neist saavad power kaardid. Power kaart kui selline ei pea olema rare. Neid on ka nn "uncommon" haruldusastmega (mida oli boostris kolme kaupa). Nende hinnad küll üldiselt ei läinud nii meeletuks kui rare power kaardid, aga nad võivad minna väga kalliks.

Mängida saab ilusti ka ilma nende kaartideta, samas kui sa tahad turniiri võita, siis läheb see raskeks. Kui sa suudad ehitada paki, mis töötab hästi ning mingis kohalikus piirkonnas on "tuunitud" metageimi vastu, siis võid hakkama saada ka ilma power kaartideta. Samas ma ei usu, et ilma nendeta sul on võimalik kasvõi Eesti meistrivõistlustel võidu peale mängida. Nagu ma kuulnud olen, siis praegusel ajal on võimalik type2 mängida "'odavamalt" kui vanasti, kuna need power ja rare kaardid pole enam nii kallid. Type2 on constructed pakkidega formaat, kus kasutatakse kahte viimast tsüklit. Vintage/type1 - seal võis kasutada kõiki kaarte, mis kunagi tehtud (küll oli seal väga tõsine restriced/banned nimekiri kaartidest - lubatud 1 per pakk või 0 per pakk). Kunagi oli veel ka extended, kus oli siis 4-5 viimast tsüklit lubatud. Pluss on olemas veel limited formaadid, kus endal pole vaja kohale tulla valmis kaardipakiga. Saad vastavalt formaadile mingi koguse kinnist toodet (kus sees siis juhuslikud kaardid), ehitad nendest endale paki ning siis selle pakiga mängitakse turniir läbi. Tänapäeva jaotust täpselt ei tea, see oli kunagi siis, kui ise veel mängida sai.

Enne turniiri.

Kõige esimesed BFN'i turniirid olid kindlalt ülikooli ajal. Päev/õhtu/öö enne turniiri käis kõva pakkide muutmine ja teineteise vastu proovimine ning katsetamine. Sel ajal me veel suurt interneti abi ei kasutanud oma pakkide ehitamiseks (loe: ei kopeerinud oma deck-liste sealt maha). Ja eks me eelmise turniiri info põhjal üritasime ka targad olla, et "Aa, see vend tuleb äkki jälle sellega ning selle vastu oleks seda ja teist vaja. Samas kui tema tuleb sellega, siis on kolmandat ja neljandat vaja" jne. Kui mingid modifikatsioonid tehtud, siis mängisime teineteise vastu, et kas pakk ikka töötab (töötab selles mõttes, et pakk teeks ikka seda, milleks ta on ehitatud ja et tehtud modifikatsioonid ei ole seda väga kiiva kiskunud).

Kui asi hakkas meistrivõistluste poole kiskuma, siis läks järjest suuremaks ka interneti osa pakkide ehitamisel, samas polnud Eestist jätkuvalt võimalik saada neid nn "power" kaarte. Neid oli tavaliselt pakis 3-4 tükki. Ühest ~50 kroonisest boostrist võis neid saada väga hea õnne juhul ühe. Ning kuna neid tahtsid enamik mängijaid, siis vahetamine oli keeruline. Sai loomulikult küll vahetatud ka, aga see oli keeruline, sest hindadest suurt täpselt ei teatud (endal õnnestus täitsa kogemata osta 20 krooni eest kaart, mis väljamaal läks nii 200-300 krooni eest... kui üldse saadaval oli). Siis keegi avastas mingi netilehe Inglismaal, kus vend tegeles kaartide oksjoniga. See oli allikas, mille kaudu palju "rare" kaarte algusaegadel Eestissse jõudis.
 
Meistrivõistlused.

Meistrivõistlused üldiselt hakkavad sellega, et kõigepealt tuleb kvalifitseeruda. Osad kvalifitseeruvad automaatselt kas siis nende DCI punktide või eelmise aasta võistluste alusel (või ma ei tea, mille alusel praegu). Need, kes siis omale kutse lunastavad, saavad osaled põhiüritusel. See on kahepäevane, kooseb 6 voorust constructedist ja 6 voorust limited play'st. Et asi oleks võimalikult mitmekesine ning võimalus oleks kõigil nii limited kui constructed spetsidel, siis mis formaadis vastavad osad toimuvad, see on juba korraldajate vms asjade otsustada. Aga tavaliselt constructed on type2 ning limited roteerus booster-drafti ja rochester-drafti vahel (need draft variandid elimineerivad üldiselt selle juhuslikkuse, mis boostritest tuleb ning parem draftija/mängija tuleb sealt ka võidukalt välja, eriti selle rochester-drafti puhul). Pärast 12 vooru, mis on jaotatud kahe päeva peale, selgub top 8, kes siis mängivad single-eliminatsioonis kuni võitja selgumiseni. Kuna top 8 enam ajapiirangut pole, siis tavaliselt see läks väga hiliste tundideni välja. Need, kes siis top 4 jõuavad, võivad esindada Eestit maailma meistrivõistlustel, kus 4 koht on nii öelda tagavara mängija meeskonna jaoks (küll saab ta osaleda meistrivõistluste single-player osas).

Üldiselt oli minu ajal nii, et need mängijad, kes kuulusid meeskonda, said meistrivõistlusele minekuks toetuse ametlikult organisatsioonilt. Kui meeskonda kokku ei saanud, siis ei saanud ka seda toetust. Mul jäi võistlusel käimine selle taha, et meeskonna teised liikmed ei saanud kas viisat ja/või ei viitsinud minna/tegeleda selle minekuga. Oma taskust Kanadasse/Austraaliasse meistrivõistlusele minek on tiba kallivõitu. Sai 2 korda Soomes käidud karikaetappidel, kus lastakse teisele päevale mängima piiratud hulk inimesi - 64 vist. Esimesel korral teise päeva ei jõudnud, teisel korral jäin tiebreakeriga välja.

Nagu suusatamises ja muudel spordialadel, käib ka siin aastaringi turnee mööda maailma ning erinevates kohtades on suurturniirid, kus kohal maailma eliit ning kohalikud/lähinaabrid. Kui suutsid ennast selles karrussellis kõrgetel kohtadel hoida, siis sai samuti organisatsioonilt pappi ning prii reisimise nendesse kohtadesse.

Trashtalk.

Kui sul õnnestub vastast oma mõtetest eemal hoida nii, et ta ei mõtle kõiki oma käike läbi, siis mingi hetk tuleb viga sisse, mida sa saad ära kasutada. Üldiselt on ametlikel turniiridel sul õigus nõuda, et vastane oleks vait ning kui ta ei suuda seda teha, siis kutsuda kohtunik laua juurde, kes kontrollib seda. Kui seltsimees ikka oma suud kinni ei suuda pidada, siis järgnevad karistused.

Kindlasti on sel suur osa mängust - nagu igal teisegi mängu puhul. See võimaldab sul ka vastast lugeda. Kui ta on üldiselt jutukas ning äkki jääb väga vaikseks, siis reeglina on tal mingid probleemid. Võimalik, et kui natuke veel survet avaldada (mängulist, mitte trashtalkiga), tuleb võit. Vastase lugemine on Magicus sama tähtis kui pokkeris vms. Tartus oli kunagi üks väga hea mängija, kellel oli üks väike probleem - kui ta närviliseks läks, hakkasid käed värisema. See loomulikult andis teistele, kes seda suutsid lugeda, eelise tema ees. Nagu ma hiljem kuulnud olen, on ta netipokkeris päris edukas olnud - seal tema väike nõrkus mõju ei avalda.

Trashtalkiga on võimalik vastast ka tegudele meelitada - näidata oma kätt tugevamana kui see tegelikult on või vastupidi - teeselda nõrka kätt, samal ajal kui kõik vastused olemas on. Kusjuures ise ma ei osanud väga pikka aega arugi saada, et ma seda kasutama hakkasin. Kui vastane pikemalt mõttesse jäi, siis hakkas endal igav ja kui oma käike mõtlema ei pidanud, siis hakkasingi seda aega tühja-tähjaga sisustama. Selle aja üks põhiorganisaatoreid/kohtunikke ükskord ütles pärast turniiri kõrtsis, et kuule, sa panid seal ikka kõvasti trashtalki ja finaalivastane ei suutnud kuidagi enam pärast pikka päeva mõelda. Siis hakkasin ka ennast rohkem kontrollima, et ei annaks seda infot liiga kergelt käest ära. Üldiselt minu jaoks lihtsaim oligi mängida sellise kerge jutuvada saatel. Mitte peale suruda, aga selline chit-chat. Selle taha oli hea peita oma närvilisust ja noh, kui see mõnda vastast ka segas, siis... :)

Kahjuks on see küll nii külge jäänud, et kui nüüd mingit lauamängu mängida, siis hakkad automaatselt samamoodi minema, kuigi ei tahaks nii väga segada. Keeruline on muuta seda mängustiili, mis välja kujunenud. :) Mõnikord ma taban end, et "oi, teine on sügavalt mõtlemas ning mina siin lobisen suvaliselt", siis saan ennast mõneks ajaks välja lülitada. Väga vabandan kõigi ees - see käitumine ei ole meelega, harjumus. :)

Kuulsus.

Need olid vist kolmandad meistrivõistlused, kui sinna saadi Pealtnägija meeskond kohale, kes siis filmis ja intervjueeris seal. Veerandfinaalide ajal pärast sideboardimist, kui ma oma pakki segasin riffle-shuffle'ga, siis see kaameramees läks äkki ähmi täis ja ütles, et ole hea, tee veel seda segamist. Küll ta siis filmis ühelt poolt ja teiselt poolt ja siis otsis statiivi ja filmis veel siit ja sealt ja iga nurga pealt. Seal läks vist ligi 5 minutit kogu selle segamise ja filmimisega, rahvas ümberringi naeris juba. :) Endale ajas ka kogu see nali juba naeru peale. Pärast oli Pealtnägija lõigus see segamine päris pikalt sees. Hiljem käidi töö juures ka veel küsimas, et mis asi see on, millega sa tegeled jne.

Sõrmed tsuti valusad olid pärast seda, aga no problem. :) Pakk sai kuramuse hästi segatud. Väga halb matchup oli tegelikult minu jaoks, mille ma oleks pidanud pähe saama. Esimene mäng õnnestus mingi ime läbi võita. Pärast side'imist ei oleks tohinud küll mingit lootust olla, aga võta näpust. Pakk jooksis nii hästi, et anna olla.

Kaardihullus.

Kaarte oli omal ajal liiga palju. Ühe albumi lehe peal 18. Albumis oli lehti umbes 30. Korda 2? Et siis üle 1000 rare kaardi. Uncommoneid siis umbes korda 4, ma arvan. Commoneid korda 11-12. PALJU! Pluss kogu Kaivo kogu oli ka minu juures/kasutuses (kuna enamus tema pakke oli üldiselt minu poolt tehtud), mis oli küll poole väiksem kui enda oma, aga siiski.

Loobumine.

Loobumine oli põhimõtteliselt ajapuuduse tõttu. Kuna ma olin nii pikalt juba selles sees olnud, ei suutnud ma enam Magicut mängida "casual" stiilis. Kohe lööb läbi see, et tuleb hakata pakki paremaks tegema ning siis testima seda erinevate pakkide vastu jne. Kui sul aga mängupraktikat pole, siis ei jõua sa ka suurtel võistlustel kuigi kaugele. Lõpuaegadel tekkis küll võimalus mängida seda online's, aga kaartide hinnad olid seal samad, mis päris elus ning hoida üleval kahte komplekti kaarte nii päriselus kui virtuaalis, käib noorele perele üle pea.

Eks ta valikute küsimus ole. Kui lõpuks maja ostsime ning algselt ka autot ei olnud, siis võimalus üldse mingit mängupraktikat saada oli juba praktiliselt olematu. Arvestades seda, et mängisin enne kolimist juba paar korda kuus ainult, siis sai otsustatud "cold turkey" teha - kõik maha müüa, et ei tekiks mingit kiusatust jälle. Ning nii ta läks. Maha müüdud kaartide eest sai majja mööblit ostetud ning muud tarvilikku.

Vanade kaaslaste tegevus praegu.

Endise Tiigi gängi :) liige Tanel vist käib ka praegu pre-releasidel ning aeg-ajalt mängimas. Vist käis ka meistrivõistlustel viimane aasta. Tuttavaid, kes veel edasi mängivad, on muidugi küll (kuulukse, kuna pole selle "community'ga" suurt suhelnud enam, siis täpselt ei tea).

Igaks juhuks seletuseks, et "Tiigi Gängiks" hakati meid kutsuma mingi hetk pärast seda, kui kord turniirile jõudes keegi kõva häälega teatas, et etskae, Tiigi gäng on kohale jõudnud: mina, Kaivo, Tanel liikmetena. Tiigi aga sellepärast, et elasime Tiigi tänava ühikas. :)
Üldistused: , | edit post
Kaardimängude plussid
Anonüümne
Hiljuti tõstatati facebookis küsimus, miks meeldivad inimestele kaardimängud. Mitte ainult need, kus kaartidel on mängus vaid väike osa, vaid just need, kus kaartidel lasub põhiraskus mehaanika ning kogu mängu juhtimisel ja toimimisel. Küsimusele vastas tervelt 9 inimest, millest teen nüüd väikese kokkuvõtte.

1. Kaardimängud on kompaktsed. Neile on võimalik mahutada võimalikult palju erilaadset infot, mille tõttu kaob vajadus kaasas kanda mahukat reegliraamatut. Reeglites on enamasti kirjas 100+1 võimalust, mida teha saab, kuid selle meelespidamine on keeruline; kaartidele kandes saab varieerida tegevusi, ajamata reegleid liialt keeruliseks.

2. Kaardimängud on sageli väikesed ja neid on hea kaasas kanda.

3. Kaardimängudel on kiire setup ja samuti hilisem kokkupakkimine. 

4. Kaardimänge on hea sõpradega mängida. Tavaliselt on mänguaeg täpselt paras ehk mitte liiga pikk ega ka mitte väga lühike. Ja kui millegipärast on liiga lühike, siis järelikult ongi hea üks partii veel teha. Kui mängu võidetakse, siis on võimalik sama aja jooksul suisa mitu korda võita. Kui kaotatakse, siis ei pea lõputuna tunduva mängu lõppu tundide viisi ootama (nagu mitmetunniste lauamängude puhul see võib juhtuda) ja saab peagi uuesti proovida.

5. Kaardimängud on ilusad. Näiteks võib mäng sisulise kvaliteedi poolest olla hit-and-miss, aga kaardid on nagu väikesed kunstiteosed. Ja kaartidele mahub kunsti kordades rohkem, kui chittide, boardide ja muude komponentide peale.

6.  Kaardimängude olupoliitika. Käes võib olla meeletult hea pakk, kuid midagi peab suutma ära teha just nende kaartidega, mis kätte satuvad ning seega peab siis olema valmis plaanide kiireks muutmiseks. Samas peavad seda ka vastased tegema.

7. Kaardimängudes on palju juhuslikkust, aga ka etteaimatavust. Deck-building mängudes võib esimese paari käe järel üsna hästi aimata, mis hiljem tuleb, aga päris kindlalt ei tea. On teada, et mingi kindel kaart või kaardid on pakis sees ning kui piisavalt aega mööda laheb, siis see ka tõmmatakse. Kui analoogilisel juhul täringut veeretades tekib kergelt tunne, et on suur ebaõnn, siis kaardipakist mittevajaliku kaardi tõmbamisega lootus kasvab, et järgmine kord peaks see küll tulema.

 8. Kaardimängudes on vaja kaartide jooksmiseks ning nende kasutamiseks parajal kogusel õnne ja oskusi.

9. Kaardimängudel on kombineerimise mitmekesisust ja üllatusmomenti. Mingi kaardi õigel momendil väljakäimisel on suurem kaal kui mõnel muul hetkel. 

Kaardimängudest arutlesid kogenud lauamängurid Martti, Aigar, Hardi, Tarmo, Tanel, Meelis, Urmas, Anton ja Ove. 

 Mängunäited: Dominion, Mage Knight, Lord of the Rings, Innovation, Magic, No Thanks, Race for the Galaxy, 7 Wonders, High Society, Dixit, Saboteur, Modern Art, Money!, Citadels, Bang!

Üldistused: , | edit post
Lauamänguõhtud Rootsis
Anonüümne
Kuna meil üks hea lauamängur lahkus pikemaajaliselt Rootsi, siis korraldasin mõningase uurimise, kus ja kuidas ta seal oma mängukirge rahuldab.

Eestis saab lauamänge mängida sellistes poodides nagu lauamangud.ee, Ludo ja ka WePlay ruumides. Rootsis on meie eestlasest lauamängurile selleks Dragon's Lair, mis on tema arvates võib-olla isegi suurim pood Stockholmis. Kuid kuna ta ise lauamänge eriti ei osta, teab ta ainult kahte teist poodi veel, nii et kindlalt saab öelda, et see on vähemalt neist suurim.

Pood ise on kirjelduse järgi vägagi suur ja mahukas. Üleval korrusel müüakse lauamänge, mille valik tundub silma järgi olevat suurem kui Eestis. Samas ruumis mängitakse ka arvutimänge. All keldris on suur pommivarjend kümnete laudadega, mis on siis laua- ja kaardimänguritele mõeldud. Tõsi küll, seal viibib ka tavaliselt "mingi lärmakas rollimängugrupp".

Selleks, et seal mängimas käia, peab end eelnevalt klubi liikmeks registreerima, milleks küsitakse väikest kuutasu. Seda võib nimetada ka ruumide kasutustasuks, kuna see koosneb kuumaksust pluss korratasust. Kuna aga lauamänguõhtu toimub kord nädalas, maksab meie lauamängur vaid teisipäeva eest, sest muudel aegadel toimuvad seal MTG ja teiste kaardimängude õhtud ja võitlused, millest ta osa ei võta. Mis õhtul miskit toimub, seda saab vaadata netis olevast kalendrist. Kas klubiliikmel on veel mingeid võimalikke soodustusi, seda meie lauamängur öelda ei oska, kuna mänge ta ei osta ja ka meili teel mingit spämmi ei saa.

Lauamänguõhtu on sarnane Eestis toimuvatega, ainult selle suure vahega, et poe poolt pole mitte mingeid mänge kasutamiseks antud. Kes mängida tahab, võtab ise miskit kaasa või loodab teiste peale. Nii käib näiteks üks tegelane kohal suure IKEA kotiga, kus on tavaliselt ligi 15 erinevat mängu sees. Mida mängitakse, lepitakse juba kohapeal kokku. Uksed on avatud kella 10ni õhtul, nii et selle ajaga peab hakkama saama.

Oletasin, et Rootsi lauamängurid eestlastest eriti ei erine ning see vastab ilmselt ka tõele, v.a. selles osas, et mänguri keskmine vanus tundub Rootsis pisut kõrgem olevat. Kuid kaardimängijad seevastu on üldjuhul noored inimesed.

Meie Eesti lauamängur ongi selle klubi-poe juurde pidama jäänud, kuigi tunnistas, et on kunagi ka ühes teises klubis käinud. Seal oli osalemine tasuta ning sööki sai kohapeal tavapoe hinnaga. Kuid varsti ta sest paigast loobus, kuna see kippus olema mingite punkarite kogunemiskoht ja ruumi oli seega minimaalselt.

Kõige enam eelistab ta siiski hoopis teistel külas käia, kus on kindlasti mugavam, see on tasuta ning ühtlasi ei visata sealt ka teatud kellaajal välja. Enda juures pole ta veel rootslastele lauamänguõhtuid korraldanud, kuid samas kõiki eestlasi kutsub küll külla. Ruumi pidi kõigile jaguma.

Kogu info on lauamänguri käest saadud, netiinfot pole antud jutus kasutatud.
Üldistused: , | edit post
Halbade mängude õhtu, 2012
Anonüümne
Juba neljandat aastat järjest toimus detsembris halbade mängude õhtu, millega Aigar tähistas oma vananemist. Kuna seekord oli tegemist lausa juubeliga (Aigari, mitte halbade mängude), siis heidan muuseas pilgu ka ajaloole.

Alguse sai see siis 2009 a, kui Aigar kutsus külalised kohvikusse ning igaüks võttis kaasa portsu mänge, mis tema meelest halbade mängude alla kvalifitseerub. Mina mängisin sellel korral mänge Labyrinth: The Card Game, UNO: Harry Potter, Eesti mälumäng, Maailma Imed ja miskipärast isegi Aye, Dark Overlord. Tegelikult kaks mängu sellest nimekirjast on täitsa mängitavad ja ma ei nimetaks neid just halbadeks, kuid eks meil oli toona kõigil halbade mängude kriis.

2010 a. halbade mängude õhtust olen ma korra juba blogis kirjutanud. Seda ei hakka uuesti üle kordama. 2011 a. mänguõhtu toimus aga lauamangud.ee ruumides, kus populaarseimaks halvaks mänguks osutus Paula kohvimäng. Road to Wembley, Jurassic Wars ja Crash by Crash olid kaugelt liiga head, et neid oleks saanud tõeliselt nautida.

Ning nüüd siis 2012 a. mänguõhtu, mis toimus suurejooneliselt veel ka üleüldises maailmalõpu elevuses. Telekast tulid filmid ainult kataklüsmidest, Maiade kalendrist jms. Sobis mängude taustaks väga kenasti.

Seekordne hitt - Matk mööda tuletorne - jäeti viimaseks mänguks, et õhtu jooksul oleks ka üllatusmomenti. Alustasime seega hoopis mänguga Mees, kes teadis ussisõnu, mida ma polnudki veel kunagi kordagi mänginud. Ei saaks öelda ka, et see otseselt halvaks mänguks oleks kvalifitseerunud. Selline - veereta ja vaata, mis juhtub - mäng, ehk siis täiesti tavaline täringumäng, milles oli raske leida üleskiidetud teemat kui sellist. See, et kõik püüdlikult ette vuristavad, mis kaardil kirjas, ei lisa veel kaugeltki vastavat õhustikku. Aga nagu eelnevatestki aastatest kogemus on näidanud, siis ka halb mäng on heade mängijatega väga lõbus.

Seda näitas eriti hästi mäng Uskoci: A Card Game of Croatian Pirates, kus inimesed naersid pisarateni. Seetõttu oli see ilmselt ka parim mäng, mida õhtu jooksul mängiti ning selle väärtus tõusis tunduvalt. Omapärane kaardimäng, kus võib võidule olla mitmeid kordi väga lähedal, kuid siiski jääb see käeulatusest välja. Põhimõtteliselt võib öelda, et kui oled paar korda juba peaaegu võitnud, siis oled juba tegija. Vaene Martti R. oli vist oma 3-4 korda peaaegu võitmas, kuid temalt krabati see magus võit väga alatult jälle ära, nii et varsti oli täiesti loomulik kuulda laua äärest vandumist. Lõpuks võitis mängu täiesti juhuslikult Aigar ise tänu sellele, et kaardipakk otsa sai, võttes oma viimase kangelasteona muidugi Martti R.-lt kõik punktikaardid.

Top Trumps - The Simpsons sai ette võetud tänu sellele, et Aigar sai millalgi ühelt firmalt mängukaartide näidiste paki, kuhu muuseas oli siis juurde lisatud ka mitu kaardimängu. Üks neist oli The Simpsons, kus neil, kes juba teises ringis välja kukkusid, vedas hullupööra, kuna mäng ise oli puhas Linnade põletamine. Lõpuks olime meie Urmasega kahekesi veel mängus, kus me lõpuks leppisime viigiga, kuna tahtsime ka muid mänge proovida. See oli kaheldamatult kõige igavam mäng üldse, mida sai õhtul mängitud. Samas kui ma olin 5 a meeldis mulle kohutavalt Linnade põletamist vanaemaga mängida.

Üks samalaadne kaardimäng jäi aga proovimata, kuna selle teema tekitas erinevatel inimestel erinevaid tundeid ning vähemalt Martti L. ei tahtnud seda ülejäänud õhtu isegi mitte meelde tuletada. Samas osad uurisid kaardil olevaid pilte suure huviga ning arvasid, et sealt võib isegi mõndagi õppida.

Anti-Monopoly seises mul riiulis vist juba sügisest saati, kuna töökaaslane oli selle mulle lahkelt laenanud öeldes: "Tagastamisega pole kiiret". Ma laenutasin selle ka ainult seetõttu, et ma ise polnud seda kordagi mänginud ja ma teadsin, et halbade mängude õhtu on taas ees seismas. Noh, selle mängu võib lühidalt kokku võtta sõnadega - Anti-Monopol on veel hullem kui Monopol. Panime endile ajapiirangu, mis kellani me seda oleme nõus mängima ja me pidasime sest vist küll sekundipealt kinni. Midagi nii nüri pole ma ammu mänginud. Isegi Linnade põletamine oli põnevam, kuna seal olid vähemalt lõbusad Simpsonite pildid kaartidel. Igatahes mängisime paar ringi ja pärast seda panin ma selle mängu poes müüki, kuna omanik ise, kuulnud mu arvustust, seda ka enam tagasi ei tahtnud. Äkki keegi ostab siiski ära, kes Monopoli fänn on.

Mingil ajahetkel mängiti vahepeal teisel laual korvpalliteemalist lauamängu Tee Skoori, mille kohta kuulsin eemalt, kuidas Andreas ja Martti R. väga vaevaliselt reegleid ponnistasid lugeda. Õigemini - üritasid neist aru saada. Pärast seda järgnes vist veelgi vaevalisem mängimine, kuna pärast tõsiseid vaidlusi ja arutelusid lõpetati mäng juba üsna selle alguses ära. Martti L. pidi naeru kätte lämbuma, kui Andreas seletas, kuidas mäng käima peaks. Nagu selgus, on mängu kirjelduses toodud lause "värvi lisavad ka strateegilised otsused, mida mängija saab teha mängu käigus" puhas vale, kuna mängu kulgu otsustab tegelikult vaid treener. Ehk siis nagu Martti L. naerust luksudes lühidalt kokku võttis: "Ahaa! Veereta, mis sa veeretad, mina otsustan ikka nii!"

Meie mängisime sellel ajal kahtlase väärtusega lennukimängu nimega Jetlag, mis tundus Aigari seletuste järgi olevat nii uskumatute reeglitega, et Urmas vahepeal saksakeelseid kontrollis ja tunnistas, et nii ongi. Nimelt pidid lennukikaardi endale käe peale võtma, selle siis õhku viskama, mille vahepeal käe ringi keerasid ja üritama lennuk taas kinni püüda. Kui lennuk oli õhuaugu enasti üle elanud, võis sellel lasta maanduda, kuid see enamasti õnnestus vaid Aigaril, kelle kohta me arvasime, et ta on seda salaja enne harjutanud. Igatahes pidid käe peal oleva lennuki lennutama laual oleva maandumisraja peale. Meie Annikaga leidsime, et kui see kaart voltida lennukiks kokku, siis sujuks mäng tõenäoliselt paremini. Urmase parim vise oli vist see, kus ta suutis lennuki lennutada maandumisraja alla. Martti L., kes enne mängu teatas, et maandumisrada olevat liiga lähedal ja nii ikka õigeid punkte ei saa, ei saanud lõppkokkuvõtteks vist isegi ühtegi punkti, kuna lennuk ei jõudnud rajanigi, vaid maandus laua all. Aigar võitis mängu ja võitu tumestas ainult asjaolu, et seda mängu ei saagi BGGs logida.

Ja lõpuks ka õhtu nael - Matk mööda tuletorne. Kui Aigar oli mängu reeglid ära seletanud, mis seisid kenasti kirjas ka mängulaua all, nii et kontrollimise mõttes oleks tulnud kõik nupud maha võtta ja mängulaud teistpidi pöörata, küsis Martti L. 3-4 korda: "Kas see mäng on ikka TÕESTI selline?" ja ülejäänud aja suutis ta vaid läbi pisarate (naerupisarate) oiata "See ei saa ju selline olla! See pole võimalik, et niisugune mäng on tehtud! Kas see ikka tõesti on selline?" jne samas vaimus. Kui me olime paar käiku teinud ja ka teistele jõudis kohale tõsiasi, et punktid, mis sa mängus saad, pead ise meelde jätma ja neid liitmis-lahutamistehteid ka oma peas tegema, tõusis Annika otsustavalt püsti ja läks paberit tooma ning pani ülejäänud mängu ajal kõik tehted püüdlikult kirja. Mängu lõpptulemuse võtsid mehed kenasti kokku - see mäng ei sobi naistele. Mina sain 1 punkti, Annika ka midagi alla 10, mehed seevastu ületasid 30 punkti. Sellele õnnetule mängule ei saa hindeks 1 panna vaid seetõttu, et seda saab ka teist korda mängida (mitte nagu Kelgukoeri).

Ja kui kell oli juba kaugelt üle 12ne otsustati võtta ette tõsine mäng nimega Reisides Euroopas, kus kontrolliti taas faktiteadmisi, nagu igas teises tavalises "parimas" Eesti mängus. Kui mul juba esimese küsimusega ei tulnud meelde sõna colosseum, kui küsiti Itaalia teatri kohta, siis leidsin, et see mäng sellisel kellaajal ei lähe mitte. Tõsi küll, teenisin oma ainukesed punktid Saksamaa kiirteede kiirusepiirangute kohta, kuivõrd ma teadsin päris kindlasti (eriti viimaste aastate sõitude tõttu), et need on seal olemas, kuid sellega mu saavutused piirdusid ja lõpuks teatasin otsustavalt, et mulle sellest aitab.

Pärast seda leidsid külalised, et ongi aeg juba koju minema hakata ja nii me tõmbasime järjekordsele halbade mängude õhtule joone alla.
Üldistused: | edit post