Hiljuti rääkisin Portugali lauamänguüritusest LeiriaConist ning kuidas kaks eestlast sinna sattusid. Siis aga krabasin kohapeal elaval eestlannal Mari-Liisil virtuaalsest hõlmast kinni, et ta räägiks ka Portugali lauamänguõhtutest, kuna tuli välja, et ta külastab neid seal tihedalt.

Kui Mari-Liis Eestist ära läks, oli ta päris mures, et kus ja kuidas ta siis nüüd mängib. Arvutiinimesele kohaselt guugeldas internetis "Porto boardgaming" ja nii ta kohaliku seltskonna avastaski. Ei olnud keeruline ülesanne.

Mängimisvõimalusi pidi jaguma. Teisipäevaõhtuti on lauamänguõhtud ühes baaris, kus on ka väliterrass, nii et suvel mängitakse õues. Praegu, talvel, mängitakse siiski ainult tubastes oludes, aga kuna toad on seal üsna pimedad, siis enamasti ta seal ei käi.

Neljapäev on põhiline lauamängupäev - kogunetakse ühte väikeses kaubanduskeskuses asuvasse restorani. Sellel on lauad ka koridori peal, nii et mängitakse seal - nii ei sega teisi külastajaid. See on üks vähestest restoranidest, mis 24/7 lahti on, nii saab ka peale südaööd vabalt tegutseda.

Need kaks lauamänguõhtut algavad "peale õhtusööki". Kuna Portugalis on perekond ja teiste perekonnaliikmetega koos olemine väga oluline, siis pereinimesed õhtustavad kodus ja seejärel suunduvad lauamänge mängima, mis tähendab, et mängimisega alustatakse kuskil 21.30. Õhtu lõpeb kuidas kunagi - kuna keegi uksi lukku panema ei pea, siis eestlanna on lahkunud sealt nii 00.30 kui 3.30.

Lisaks iganädalastele lauamänguõhtutele toimub korra kuus ka lauamängulaupäev - kuu viimane laupäev. Üldiselt on iga nädala laupäeviti midagi Tropic Burger restoranis toimumas - RPG, Pathfinder jm. Kuid kuna kõik pole nii entusiastlikud mängijad ja nii teisipäevale kui neljapäevale järgneb tööpäev, siis korra kuus laupäeval saab ometigi nii kaua mängida kui soovi on.

Nii et kord kuus laupäeviti alustatakse umbes 14.30 lauamängudega ja lahkutud on sellelt ürituselt ühel korral kell 4 hommikul ("sest Battlestar Galactica viimaseks jätta on alati tark :)") ja teisel korral kell 6 hommikul. See viimane oli küll juba ekstreemne - kuna kellelgi oli auto parkimismajja kinni jäänud (sest parkimismaja suletakse kell 1 ja avatakse kell 7, erinevalt kaubanduskeskuse ustest), siis otsustati kavalasti aega parajaks teha ja mängida, kuni silm lahti seisab.
 
Mängimas käib põhimõtteliselt lauamängufoorumi seltskond. On selline lehekülg nagu Comunidade Portuguesa de RPG e Jogos de Tabuleiro (Portugali RPG ja lauamängude kommuun) - seal on infot kogu riigi lauamängu- ja rollimänguürituste kohta. Kes veebilehe algatajaks oli, seda ei tea, kuid ürituste loojaks on üks praegune lauamänguõhtutel osaleja, kes sellega juba tükk aega tegelenud on.

Iga teisipäevase ja neljapäevase ja kuulaupäevaku kohta on üritus ning seda saab veebilehel kommenteerida - nii et juba varem otsustavad mõned osalejad ära, et täna mängitakse mingit kindlat mängu ja siis ei pea nõnda palju kaasa tassima. Sest tegelikult tuleb iga kord hulk inimesi spordikottide ja reisikohvritega, mängud kaasas. Kuulaupäevakul on see muidugi arusaadav - ei suuda ju ära planeerida, mida tahetakse kell 11 õhtul mängida, aga teisipäevad ja neljapäevad - 21.30 - 00.30 - on vaid 3 tundi mäng üles panna, seletada. Vahepeal väike paus kohvi tarbeks, jutuajamine ja lõpus pakkimine - üle ühe mängu paljud ei jõua kindlasti mängida.

Mingit tasu üritustel osalemiste eest maksma ei pea. Kohapeal on 4-5 mängu korraga lahti, vahel ka rohkem. Ehk siis 20-30 inimest neljapäeviti, teisipäeviti nii 10-15 ja laupäevakud on eriti tihedad. Siis on tihtipeale laudadest puudus.

Tükk aega Portugalis viibides käis Mari-Liis vaid paaril teisipäevasel kokkusaamisel. Kui lõpuks detsembris neljapäevasele läks, siis sattus mängima seltskonnaga, kes olid väga vaimustunud, et ta on välismaalt ja tüdruk ja mängib lauamänge ja lisaks meeldivad veel co-op'id. Nüüd tihtipeale mängib ta lauamänge ka väljaspool lauamänguõhtuid. Praegu käib iga nädal neljapäeviti ja vahel mängib sõpradega laupäeviti ka natuke. Kuid alati käib laupäevakutel, kuna need on lihtsalt "niiii mõnusad" - tekib päris kommuunitunne. Enamasti söövad ka kõik koos samal ajal selles samas restoranis õhtust ning ajavad niisama juttu. Praegu on eestlannal plaan liituda ka ühe RPG grupiga, kes mängib kaks korda kuus.

Küll aga tunnistab Mari-Liis, et tunneb puudust lauamängupoodidest - Portugalis pole eraldi poode mängude jaoks, ainult väikesed nurgad raamatupoodides ja koomiksikauplustes. Mänge tellitakse enamasti veebist.

Kodus mängimine pole Portugalis kombeks, kuna kodud on väiksemad ja pole sellist ruumi. Mängijad on aga väga lahedad ja avatud igasugustele mängudele. Ei ole olemas "halbade mängude nimekirja", igalühel on omad lemmikud. Väga pikki mänge tihtipeale ei armastata, ehk siis mängurid on sellised kärsitud ja kannatamatud. Lauamängukogud on päris korralikud, kuid mängud on teistsugused. Neil on omad traditsioonilised "kõik on mänginud" mängud. Võib juhtuda, et mõne uue mängu puhul osutub hoopis Mari-Liis kõige kogenumaks mängijaks. Battlestar Galacticas näiteks kaks mängijat mängisid esimest korda, üks oli korra varem mänginud ja Eesti lauamängur, kes polnud kunagi mängu reegleidki lugenud, pidi siis läbi närima.

Portugallastele meeldivad väga ka käelisi oskusi nõudvad mängud. Näiteks Crockinole, kus nipsutamisega peab oma nupud laua keskele saama. Hiljuti pakkus lauamänguõhtul suurt elevust kõikuva alusega tasakaalumäng, kus pidi esemeid "laevale" asetama ja iga õnnestumise eest sai esemele vastavalt punkte. Mänguõhtutel mängitakse ka tavalisi kaardimänge ja Magicut. Nii et sealne vaheldusrikkus on eestlasele väga värskendav. 

Aitäh Mari-Liisile, kuna sain väga huvitavat infot. Eritänu veel piltide jagamise eest. Samuti andis ta ühe video aadressi. Kuna video on aga portugali keeles, siis allolevalt on välja toodud tõlge. :)

People in the background talking
"It's the cost. You have to pay... You don't pay all it once"  

Interviewer
"Attacking, buying, dying and taking a chance. With logic and strategy, but above all fun is the main rule of these meetings where everyone wins"  

Diogo
"Playing a game with someone in person is completely different."  

Dark Haired Girl
"Anyone that comes is invited to play, and immediately starts a gathering, a dialog."  

Curly Blond Haired Girl
"It's a fun way to spend time. We're always socializing."  

Interviewer
"Pedro Silva and João Gonçalves started AbreOJogo.com, because after all, internet is fundamental for these meetings."  

Pedro Silva
"Each year 500 to 600 games are released, new and different games. We get to know these games and later purchase them thanks of course to internet."  

Interviewer
"But it's here that each week they carry the new games. In these meetings, the games are spread through the tables, and so are the conversations."  

Cristóvão
"That's the game, in fact that game has a nickname: game of hands."  

Interviewer
"They say the games are easy to play, and moreso to learn. But more importantly..."  

Pedro Silva
"You learn to socialize, to win and lose, because losing gracefully is an art, winning gracefully is an even tougher art. The thing about these games is that many of them have historical themes, that end up compelling us into researching more about a subject."  

Interviewer
"Although they enjoy the games, and the conversations around the boardgame, they don't say no to some alone time."  

Dialog:
Interviewer - "It seems like cheating, playing that game while others are playing a boardgame"
Dark Haired Guy - "I'm just waiting for my turn"
Interviewer - "Which one do you prefer?"
Dark Haired Guy - "I prefer the boardgame."  

Interviewer
"In the end it's a balance between the past and the future, if the objective is winning, the trip is even more important."

Ainult kahele mängijale mõeldud lauamänge on inimestel vähe. Mitte, et neid oleks vähe tehtud, kuid eelistatakse siiski rohkem selliseid, kuhu taha mahub terve seltskond. Nagu mu hiljutises küsitluses ühe vastusena välja toodi - lauamängude puhul on tegemist ikkagi seltskondliku ettevõtmisega. Kuid sealjuures huvitav fakt: kuigi eelistatakse mitmeinimese mänge, on maailma edetabelis esikohal siiski kahele inimesele tehtud mäng, mille valmimisaasta on lausa 2005.

Ma olen ise mänginud 10 ja natuke peale ainult kahele inimesele mõeldud mänge; Mr. Jack, Claustrophobia ja Android: Netrunner on vist kuulsaimad. Need on ka kõik kodus olemas. Samas tunnistan, et kui peaks valima, siis eelistaks tõesti neid, mis on rohkemale seltskonnale mõeldud, kuid mida saab ka kahekesi mängida - nt 7 Wonders, Brass, Kingdom Builder jne. Kas on asi teemas või võrdlusmomendis, milline on mäng rohkemate inimestega, seda ma ei oskagi hetkel öelda. Kuid mulle siiski tundub, et mõelda välja lauamäng vaid kahele mängijale on keeruline, kuid valmistada mäng seltskonnale, mis töötaks väga hästi ka kahekesi, on veel raskem.

Küsitluse idee, millised kaheinimese mängud kogenud lauamänguritele meeldivad, tekkis just sellest, et ma ise ei suutnudki välja mõelda, milline võiks olla minu nn lemmik. Pidin pealegi nimekirja üle vaatama, millised mängud on vaid kahele mõeldud peale nende kolme, mida eelnevalt mainisin. Seetõttu tundus huvitav, kas ja kuidas teised suudavad sellise edetabelit välja tuua. Palju kaheinimese mänge üldse mängitakse?

Pole vist midagi imestada, et vastustes mainiti kõige enam Twilight Struggle't, mis on BGG edetabelites esikohal kui maailma parim lauamäng. Kuna ma seda ise kordagi mänginud pole, siis on mul endal seda raske hinnata, kuid räägitakse, et teema on see, mis köidab. Nagu Andreas ütles: "Eriti mõnus on see mäng, kui oled ise külma sõja ajal elanud ja sellised nimed nagu Castro, Brežnev, Reagan midagi ütlevad ning on isiklik kokkupuude Tšernobõli katastroofiga või mäletad, kuidas Berliini müür langes. Või oled lihtsalt ajaloohuviline või avarama silmaringiga. Siis on nagu päris." Mind Twilight Struggle kardetavasti ei hakka kunagi köitma, kuid ei maksa siiski ka arvata, et tegu on "meestemänguga". Üheks vastajaks, kellele mäng meeldib, oli täitsa naissoost lauamängur.

Android: Netrunner on 2012 a. ilmunud mäng ning muutus kohe väga populaarseks. Hetkel maailma edetabelis 6. kohal. Seda olen ma küll ise mitu korda mänginud. Alguses oli see kohutavalt keeruline, kuivõrd kõikide mängus olevate terminite meeles pidamine jooksutas minu ajus oleva kõvaketta kokku. Kuid pikapeale hakkasin juba orienteeruma, nii et viimastel kordadel ei tundunudki see mäng enam nii jube kui alguses. Muidugi, kui mõnda aega vahet pidada, siis uuesti mängides peab taas õppima hakkama.

Claustrophobia on oma olemuselt kollipeksmismäng ning asub tabelis 63. kohal (kui keegi arvab, et see pole just märkimisväärne koht edetabelis, siis mainin ära, et 63 400 mängust (ümmarguselt) on esimese saja sekka tulla juba tõsine tase). Kõigile, kellele meeldivad täringud, kollid ja koopad, peaks Claustrophobia meeldima. Mitte midagi keerulist ja kestab ka suhteliselt lühikest aega. Tõsi jah, enamasti kollid võidavad.

Paar korda mainiti küsitluses ka malet. Jah, see on klassika ja ei vaja ilmselt tutvustamist. Mäletan, et 12 a. meeldis mulle seda väga mängida oma onuga, kes oli tollal väga osav maletaja. Tema käest õppisin ka sõna "kriitiline" tähenduse, kuna ta ühel hetkel malelauda vaadates tähendas, et "olukord on kriitiline". Olin maru uhke - nii uue sõna, mida hiljem mängides korduvalt kasutasin, kui tolle hetke seisu üle. Kuid mitte kunagi pole ma jõudnud males mingile märkmisväärsele tasemele ja male edasiseks õppimiseks puudus motivatsioon ja suurem huvi.

Lisaks nimetati küsitluses ridamisi veel mõningaid kaheinimese mänge. Combat Commander - pesuehtne kaartidel põhinev sõjamäng, mille mehaanika pidi olema võluv. A Few Acres of Snow - taas kaartidel põhinev sõjamäng, kuid lisaks veel see, et mõlemal poolel on pisut erinev dünaamika. Hannibal: Rome vs. Carthage - juba nimi ütleb, et see on sõjamäng. Mille poolest see eriline on, ma ei saanudki teada. Lord of the Rings: The Confrontation (Deluxe Edition) - ilusa välimusega ja põnev ning ka piisavalt lühike, et jõuab tunni ajaga mitu mängu teha. Eelmisest mängust pisut erinev The Lord of the Rings Trading Card Game, mis on lisaks Netrunnerile andnud ühele mängurile parimaid elamusi kogu aja jooksul, mis ta üldse mänginud on. Mr. Jack - ääretult lihtne ja peredes populaarne detektiivimäng. Lõpuks mainiti ka veel Gin Rummyt, mille plussiks öeldi, et kaardipakk mahub alati kaasa ning laud võib olla väga pisikene (näiteks tavaline raamat).

Vastajaid oli päris palju ning arvamused seinast seina, mis mulle selle juures meeldiski. Aga enda eelistuse kohta ei oska endiselt midagi öelda. Kõigis mängitud mängudes on oma võlu ning nagu Martti tähendas: meeldivamat kui sellist on raske piiritleda; erinevatel hetkedel meeldivad erinevad mängud, oleneb tujust, kellaajast, vastasest, mänguruumist...

Jah, vastasest oleneb kaheinimese mängudes eriti palju. Kuna minu vastaseks on ainult Aigar, siis tundub, et mängumeeldivuse astme saab paika panna põhiliselt selle järgi, millises mängus ma talle järjepidevalt ei kaotaks. Aga neid mänge on krdi vähe. :)

Ühel Eesti lauamänguril õnnestus hiljuti käia Portugali suurimal lauamänguüritusel LeiriaCon. Uudiste kuulamiseks sai Mihkliga aeg kokku lepitud ning allolevalt on võimalik nendega ka tutvuda.

Kõigepealt pean alustama sellest, et kus sa üldse käisid? :)

Hea küsimus. :D Kui ma läksin, siis ega ma ise ka ei teadnud, aga kohale jõudes sain teada, et ürituse nimi oli LeiriaCon 2013 ja toimus sellises kohas nagu Quinta do Pinheiro. See on mingi selline keset põlde ja hobuseid olev maakohahotell. 

Kuidas sa selle avastasid?

Mul üks sõber elab ja õpib praegu Portugalis, kes siin Eestis enne lauamänge mängis. Nüüd leidis seal kohapeal ka mingi seltskonna, kes käib iga nädal mängimas ja nende kaudu sai teada, et selline üritus tuleb. Käisin tal just sellel ajal külas, nii et otsustasime ka vaatama minna.

See on siis nagu lauamängulaager?

See on jah nagu lauamängulaager, aga neil käivad mingid mänguloojad ise ka kohal tutvustamas ja rääkimas. Varem on seal näiteks Martin Wallace ja Uwe Rosenberg käinud mulle tuttavamatest nimedest (kommentaariks, et piltidelt on näha, et Wallace käis ka sellel aastal külas). Aga kes see aasta käisid, sellest ma ei saanudki päris lõpuni aru. Mind ei olnud ürituse esimesel päeval seal, aga sain aru, et mingid Hispaania disainerid pidavat olema olnud.

Olid ühe päeva ainult seal?

Olin ühe õhtu ja siis järgmise päeva umbes pool päeva või veidi vähem. Vahepeal käisime ööbisime mingite kohalike poolt üüritud kontoris sellises linnas nagu Nazare.

Sinna lauamänguüritusele kohale minemine oli ka üsna huvitav. Läksime Lissabonist ja ei teadnud tegelikult eriti, kuhu me minema peame ja kuidas. Lõpuks hostelis oli üks sõbralik tegelane, kes aitas meil välja uurida, kuidas sinna kohale jõuda. Sõitsime mingi pikamaaliini bussiga kuskile põldude vahele, kuhu kohalikud autoga vastu tulid.

Ööbimise osas me ka ei teadnud, mis meist saab, aga õnneks oldi jah väga lahked meie vastu.

Kuidas üritus ise oli? Meeldis?

Ausalt öeldes mingit väga erilist muljet ei jätnud. Ei sattunud väga põnevate mängude otsa. Kõige huvitavam oli mäng, mille nime kahjuks ei mäleta. Sellel oli ringikujuline puidust laud, kus üritatakse enda žetoone võimalikult laua keskele saada, samas teiste omasid minema lüües. Oli huvitav sellist osavusmängu tavalistele lauamängudele vahelduseks mängida.

Ja siis seal oli veel loos. Kolme 1€ pileti eest sain endale sellise mängu nagu Terra Nova, millel ei ole kahjuks jõudnud veel kilegi ümbert ära võtta. Huvitav on see, et paki peal on soome- ja rootsikeelsed reeglid. Ja siis ostsin kasutatud mängudest endale ka ühe mängu - Joan of Arc. Oli veel mingeid kasutatud mänge, mida oleks sealt ostnud, aga jäin hiljaks.

See oli tore, et mingi kohalik aiand oli saatnud sinna õunu, ehk siis kõikide laudade peal olid õunad, mida süüa sai. Ja nii palju kui aru sain, siis see üritus oli igasuguste avaliku sektori asjade poolt rahastatud, nii et mingi omavalitsusüksus kattis selle pinna rendi kulud jm.

Oli seal erinevaid mänge palju?

Üks selline riiulitäis oli, mida sai laenata mängimiseks, pluss kasutatud mänge sai üldiselt proovida, kui huvi oli.

Ja siis mänguloojate endi poolt pakutavad?

Pean tunnistama, et ei tea täpselt, mismoodi nendega oli. :D Seal oli nagu üks eraldi seinatäis mänge, mis müügiks oli. Ütleme, et valik ei olnud väga suur, võib-olla 1/5 sellest kogusest, mida lihtsalt mängida sai. Aga ma usun, et nendest mängudest, mis müügiks oli, oli kõigist ka mingi koopia proovimiseks olemas.

Kui suur see koht oli?

Seal oli kaks suurt saali. Inimeste poolest arvan, et äkki kuskil saja ringis? Üritus ise oli portugali keeles ja nii palju kui mina seal olin, nägi see välja nii, et inimesed istusid laudade taga ja mängisid mänge. :)

Seda kuulsin, kuidas kurdeti, et neil ei ole Portugalis lauamängupoode. Mängude hankimine käib pigem nii, et aetakse mingi suur kamp inimesi kokku ja tehakse kuskilt üks suur ühistellimus, et siis postikulu omavahel ära jagada. Aga kohapeal oli lauamängude valik mängimiseks üldiselt korralik. Arvan, et kui oleks midagi konkreetset osanud otsida, siis oleks leidnud ka. Vähemalt tuntumatest asjadest.

Mängisite seal ainult oma tuttavatega või ühinesite portugallastega ka?

Kuna mul oli ainult üks tuttav, siis mina ühinesin portugallastega ka. :) Mingi mõniteist inimest oli ilmselt, kellega ühiselt sai mängitud.

Mida sa seal veel mängisid, peale selle "ümmarguse mängu"? :)

Escape oli üks mäng ja Thunderstone'i mängisin ka. Kellelgi oli BANG'i collector's edition, seda oli ka päris tore mängida. Ja siis oli mingi eurokas, mida ma ei suutnud ära kannatada, sest kõik portugallased tundusid tohutud uimerdised olevat seal seltskonnas. :D Nad nagu ei pannud üldse tähele, et nad mängivad. Võis vahepeal käia õues jalutamas ja tagasi tulles ei olnud ikka veel enda käikudega tegelenud.

Mänguinfoga lõpetasin ka Mihkli küsitlemise, kuid juba sai kokku lepitud teha temaga ka nn isiklik intervjuu. :) Suur aitäh muljete jagamisest. 

 Ürituse enda pilte on võimalik näha Portugali lehelt.

Kuna Rootsis elutsevalt lauamängurilt sai kohalike traditsioonide kohta küsitud, uurisin ka Autraalias elavalt hardcore lauamängurilt, kuidas seal lauamänguõhtutega lood on. Üldiselt pidid aga kehvad olema.

Kuna praegune ajutine austraallane on tõeliselt hardcore lauamängur (30-se sõjaväega kallaletungimine on küll äärmuslik näide, kuid siiski tõsi), siis tema jaoks need õhtud, mis seal toimunud on, jäävad lahjaks. Mingi Munchkin jms. Ühtlasi nentis kahetsusega, et ka Neemet pole seal (eestlastele on Neeme elav legend). Ta on küll kindel, et kindlasti on kuskil ka paremaid lauamänge, kuid pole jaksanud siiani veel väga otsida. Selle kohapealt tõi hea näite, milline on ikkagi suurlinna ja Tallinna erinevus - kui Tallinnas kuskil mõni lauamänguüritus toimub, pole seda sugugi keeruline üles leida, Sydney's on see aga "kuratteabkus".

On küll olemas mõned nn lauamänguklubid ehk siis "närused kohvikud", kus saab eriti nartsuks aetud mänge rentida koomiliste hindade eest ($15/h). Nt oli seal Puerto Rico, mis oligi tema jaoks ainus mängitav mäng. Kuid ülejäänud mängud olid juba Bang! ja Balderdash jms stiilid, mis pole vastuvõetavad. Normaalseid lauamängupoode on seal loomulikult küll, kuid siiani ta ei tea, et seal mõni üritus toimuks.

Eestlasele omase pealtükkivusega püüdis ta töökaaslastele Race for the Galaxy peenemaid manöövreid õpetada, kuid need ei osanud seda väga hinnata, vaid "tahtsid kogu aeg tööd teha". Omavahel öeldes - kuna ma tean, kuidas ta seda mängu mängib, siis ma selle üle põrmugi ei imesta; temaga Race for the Galaxy mängimise asemel tahaks ma ka ainult tööd teha.

Nii et kahjuks pole sisserännanud eestlasel Austraalias erilisi lauamängututtavaid välja kujunenud. Peotäis selliseid potentsiaalseid "võiks kah" on olemas, aga mitte kedagi, kes eriti entusiastlik mängude suhtes oleks. Nii et mänguvõlg olevat päris karm juba.

Soovitasin tal küll Boardgamegeekis kuulutuse üles panna, et "otsib Sydney lauamängureid", aga pole veel kuulnud, et ta seda teinud oleks. :)