Anonüümne
Fleeced seisis mul päris pikalt lauamängude soovinimekirjas, kuni Aigar selle lõpuks kuskilt hankis. Mängust endast ei teadnud ma küll midagi, kuid kuna ma olen "Wallace and Gromit" multifilmi fänn, siis ei saa ju jätta muretsemata samateemalist lauamängu.

Eile sai Fleeced' lõpuks ka suurema seltskonnaga ning õigete reeglite järgi mängitud. Ma ei tea, kuidas seda mängivad lapsed või perekonnad mujal maailmas, kuid kindlasti mitte nii, nagu meie seda Urmase ja Annikaga tegime.

Peaks mainima, et nii nagu multifilmi ühes osas, seisis ka meie mängu keskmes kuri pingu (pingviin) alias Urmas. Kui lammas Shawn, Wallace ning Gromit üritasid ausal teel lambad hoonetest kätte saada ning endale koju toimetada, siis paheline pingu "lendas" kohale ning vilistas vaevaga kätte saadud lambad endale sappa ja viis enda juurde, nii et kogu ülejäänud seltskond jäi pika ninaga.

Tõsi küll, mängu suht algstaadiumis sai Wallace alias Aigar suure karja puhtatõulisi valgeid lambaid juhuslikult endale koju, mis lõpus kindlustaski tema võidu. Samas mängu keskel oli võidupositsioonil kaheldamatult kuri pingu, kes vaid korra mängu jooksul üritas lambad ausate reeglite järgi kätte saada. See aga lõppes totaalse lüüasaamisega - pingu lõpetas oma käigu vanglas.

Ka Wallace üritas mängu jooksul mitmeid kordi lambaid varastada, ent tema jaoks lõppesid nii ausad kui pahelised liikumised ühteviisi halvasti - mitte keegi ei istunud nii palju kinni kui tema. Seevastu Shawn ja Gromit alias Annika olid peaaegu ainsad, kes proovisid kangekaelselt lambaid ausal teel kätte saada ning koju viia, kasutades kavalaid ja vägivaldseid nõkse vaid siis, kui nende vaevaga kokkukorjatud lambad ära varastati. Tänu sellele lõppes Shawnile kogu mäng ka väga haledalt. Tema väiksesse kuuti mahtus häbiväärselt vähe lambaid.

Tegelikult oli päris põnev jälgida pingu kurikavalaid plaane, ettesöödetavaid juustukaarte ning ka seda, kas enne lammaste karjatamist ikka vilet puhutakse või mitte. Oojaa, ega siis lambaid niisama lihtsalt rivvi ei saanud. Iga oma käigu alguses enne täringute veeretamist pidi puhuma vilet, et lambad üldse järgi tuleksid. Kes selle ära unustas, liikus tühjalt edasi, kuna lambad aga jooksid täiel aurul rohelisele aasale tagasi, mille läheduses tiirutas muidugi kuri pingu, oodates ainult hetke, mil saaks kelleltki lambad ära võtta.

Väga lõbus mäng, aga oodatud filleri asemel kestis see kogunisti ligi 2 tundi. Reeglite järgi pole muidugi pingul sellist eriomadust, mis käsib tal teistele kaikaid kodaratesse visata, vaid selle töö võttis Urmas täiesti vabatahtlikult enda peale. Aga olgem ausad - ilma temata poleks mäng ka nii lõbusaks kujunenud.
Anonüümne

Kuigi Poola on päikesevalguses ja kevadel täitsa vaatamist väärt, siis lauamängupoed olid küll sama pimedad ja sünged nagu sügis-talv ise. V.a. ehk esimene.

Wargamer, kuhu kõigepealt läksime, asus kultuuri ja teaduse paleest ning selle kõrval olevast kaubanduskeskusest kuskil paari kilomeetri kaugusel vaiksel kõrvaltänaval mingi kohviku kõrval. Sisse astudes nägime, et poe müüja istus laua taga ja liimis ennastunustavalt miniatuure kokku. Meie teretusele ta vastas, kuid rohkem meist välja ei tehtud. Vaatasime poe kiiruga üle, kuna lauamänguvalik oli suhteliselt väike ja midagi erilist ka silma ei jäänud - ilmselgelt tegemist ikkagi miniatuuride poekesega.

Teine pood Graal asus kaubanduskeskuse all jalakäijate tunnelis. Poodi me sisse ei saanudki, kuna see oli mingil põhjusel kinni. Piiludes läbi akende sisse saime ainult aru, et ka seal on lauamängude kui selliste valik üsna pisike. Paistab, et poolakad pühenduvud rohkem miniatuuridele.

Replikator asus kaardi järgi samuti paar kilomeetrit keskusest, kuid vastasuunas esimesele poele. Nüüd hakkasid ka jalad juba pikast ja palavast kõndimisest tunda andma, nii et need paar kilomeetrit tundusid vähemalt 10 km. Kus vähegi mingi posti najal toetuda sai, seal me puhkasime. Poeni jõudes lonkasime me sest kõigepealt mööda, kuna ükski urgas, mis selle maja all peidus oli, ei paistnud välja kui pood, veel vähem lauamängupood. Kui lõpuks siiski nime märkasime ja uksele rõhusime, tundus see kinni olevat. Seisime maja ees ja kirusime pikka käimist kui link järsku logisema hakkas ja uks lahti prahvatas. Lävel seisis mingi kahtlane türklast meenutav tüüp, paks sall ümber kaela, kes jõllitas meile otsa sellise näoga, et mida me krt kolistame seal ukse taga. Aigar tervitas viisakalt ja küsis, kas koht on lahti. Tüüp ei saanud sõnagi aru. Hetk oli vaikust, koguti mõtteid ja siis Aigar proovis uuesti, küsides: "English? Russian?" Türklane vastas "Russian ok" ja kui Aigar küsis taas, kas koht on kinni, vastas mees aeglaselt nagu kahele debiilikule: "This is a boardgame shop." Taas oli hetk vaikust, kuna mina üritasin pealetükkivat naeru tagasi hoida, Aigar aga ilmselt mõtles, mida edasi öelda. Tegime siiski kuidagiviisi selgeks, et just sellest poest me huvitatud olemegi ja peale väikest kõhklust lubati meid sisse.

Sees oli ropult külm, koht oli pisike, kitsas ja ilma aknata ning üldse tundus see olevat nagu väike ladu. Seina ääres seisid üksteise otsas kastid ja vastasseinas oli pisike riiul vähese valiku suvaliselt kokku loobitud mängudega. Isegi miniatuure polnud näha, rohkem mingid seltskonnamängud jm pudi-padi. Üldmulje jäi igatahes selline, et omanik kavatseb kiirelt koos kupatusega emigreeruda.

Tegime huvitatud näo pähe ja viibisime seal vist isegi kauem kui kõige esimeses lauamängupoes, et müüja ei arvaks, nagu me oleks sinna nalja tulnud tegema. Pomisesime vaikselt teineteisele mängude kohta paar sõna, kuid kui Aigar üritas teda huvitava lauamängu kohta infot pärida, ei saanud ta mingit vastust, kuna tüüp ei saanud temast lihtsalt aru.

Tammusime seal veel veidi aega, kuid lõpuks otsustasime, et kauem venitada on vist juba imelik, seega tänasime müüjat ja astusime välja sooja kätte. Uks lukustati niipea kui olime sest väljunud, et vältida meie järjekordset sissetungi juhuks, kui oleme midagi unustanud.

Ütleme nii, et mingeid lauamänge me Varssavist küll ei leidnud, kuid see-eest millised muljed poodidest.
Üldistused: | edit post
Anonüümne
Kord aastas, nüüd juba 5ndat korda, ilmub detsembri lõpus mu blogi mängitud mängude nimekirja veider kollektsioon. Seda seetõttu, et ühe tähtpäeva raames toimub halbade lauamängude õhtu.

Kardetavasti Kelgukoeri ei löö ükski teine mäng üle, kuid eks tasub üritada. Nii oli siis seekordse valiku hulgas eraldi nõutud Imago, laenutatud Millal viimati...?, mida kiideti mulle kui eriti jaburat mängu, Reaalsuskontroll, mis pole isegi nö "logitav" mäng, Jutukuubikud (inglise keeles Story Cubes) ja veel palju muid, mida kahjuks ei jõudnud mängidagi, kuna õhtu sai lihtsalt otsa.

Millest siis alustada. Kui mina kohale jõudsin, oli Matk mööda tuletorne juba mängitud. Kahju. Mitte seepärast, et ma seda mängida ei jõudnud (olen selle juba korra läbi teinud), vaid et teiste mängijate reaktsioone ei näinud. Kuid Imagol polnud ka viga. Igatahes ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi naersin.

Kui inimestele on mängus külge pandud sellised nimed nagu Kollane Martti, Roosa Kristjan, Must Martti, siis mis te arvate, mis tuleb vastuseks küsimusele: "Kui Roosa Kristjan oleks värv, siis milline?" ning vastusevariandina on ära mainitud neoonroosa. Üldiselt oli ka selge, et kui mõne vastuse juures küllalt suure rõhuga peatuda või seda kolm-neli korda korrutada, on üsnagi tõenäoline, et enamus läheb selle valiku õnge. Aru ei tahtnud sest saada vaid Kollane Martti, kes kangekaelselt üritas punktidega viimaseks jääda. See tal ka lõpuks õnnestus.

Reaalsuskontrolli, nagu selgus meie kõigi kurbuseks, ei saa Boardgamegeek lehel logida, kuid kuna seda kiideti kui "head" mängu, võtsime siiski ette. Midagi nii jaburat pole ma veel kohanud. 200 kaarti, mille peal on mingi veider väide - a la kõige ilusam, kõige targem, kõige ümarama tagumikuga -, tuleb kõik mängijate vahel ära jagada. Nad ise muidugi ei tea, mis nende ette pannakse; alles lõpus läheb lugemiseks, mis peaks vist mängu puänt olema.

Keegi väitis, et mängu on mängitud 2 tundi. Meie jagasime kaardid ära 10 minutiga ja ette lugemine käis veelgi kiiremini. Võitjat ei selgunud, kuna selles mängus polegi võidutingimust (asjaolu, mis Neemet vihastaks). Me leidsime siiski kuldse kesktee - mängija, kelle etteloetud kaartide üle kõige rohkem naerdakse, on võitja.

Kui kõigile oli selge, milles ta kõige-kõige on, pandi mäng kokku ja võeti ette Millal viimati...? Juba üks esimesi kaarte avaldas meile täie selgusega mängu absurdsuse. Ehk siis mõte on selles, et mängija võtab kaardi ja küsib küsimuse, mis kaardil seisab. Nt "Millal viimati kuulsid pauku?" Seejärel kõik, k.a. ta ise, peavad ära arvama, millal ta seda kuulis. Variantidena saab pakkuda 1 tunnist 40 aastani. Ah ei, on siiski ka variant, et ta pole seda kunagi teinud.

Ma arvan, et meil vedas, et ei tulnud küsimusi: millal viimati ... kratsisid oma sügelevat tagumikku või ... nägid oma isa ujumispükstes. Üks tõsiselt haige mäng, millest isegi Imago on parem.

Jutukuubikutes mina ei osalenud. Tegelikult pole just keeruline kokku panna mingi tõeliselt fantastiline jutuke, kuid teha seda selliselt käsu peale, kus ette on antud ka mingi teatud vorm (antud juhul täringul olevate piltide näol), käib mul üle jõu. Isegi Heiki tundis end kergelt survestatud, kui ta pidi rahva tungival soovil mänguga alustama.

Üldiselt aga mäng enamjaolt inimestele meeldis, ehkki teine ring jooksutas juhtme kokku nii mõnelgi tegelasel. Kuid selles osas oldi üksmeelne, et halbade mängude hulka need kuubikud küll ei sobi.

Ja oligi õhtu läbi. Kuigi alustati veel mänguga Mees, kes teadis ussisõnu, jäi see pooleli, sest meid võõrustanud söögikoht pandi kinni. Uut kohta ei õnnestunud leida ja nii jäigi halbade mängu õhtu seekord ebatavaliselt lühikeseks. Kuid järgmine kord teeb selle siis ka kuhjaga tasa.
Üldistused: | edit post