Jätkates halbade mängude kirjeldamist, siis seekord võttis raske analüüsi ette Kristjan. Loetelu esikohal on endiselt Eesti kurikuulsaim lauamäng Kelgukoerad, millele tulevad juba pikema vahe tagant järjekorras Mamma Mia ja MASU. Aga üldiselt on nimekiri lühike, nii et kas pole tõeliselt viletsaid mänge teele sattunud või on lihtsalt inimene ise oma hinnangutes leebe. :)
Kelgukoerad.
Kui nüüd mõelda kõige halvemate mängude peale mida ma kunagi mänginud olen, siis eelkõige meenub selline üllitis, mis lauamängu nime eriti ei väärigi, nimelt "Kelgukoerad". Mängu teemaks on kodumaine samanimeline telesari, mida ma kordagi näinud ei ole. Aga vaevalt, et selle sarja nägeminegi aitaks.
Mängu idee ja mehaanika on maha viksitud ühe olemasoleva lauamängu pealt - CSI: Crime Scene Investigation. Ja õnnetuseks ei ole mitte kopeeritud parima, vaid halvima pealt. Aga erinevalt originaalist (kus on stsenaariumeid veidi rohkem kaasas) saab kodumaist koopiat mängida vaid ühe korra, kuna pärast seda on lahendus juba teada. Pealegi on selle lahenduseni jõudmine üks tohutu piin, sest mäng on mehaanika poolest kõige tüütumat sorti "veereta ja liigu", kus nii mõnigi käik möödub tuimalt nuppu edasi liigutades ilma, et ühegi tegevusruudu peale satuks. Ja isegi kui lahenduse võib juba poole mängu pealt ära dedukteerida, siis ei ole sellest kasu - tuleb lõpuni läbida kadalipp, mis on ühe heade lauamängudega harjunud inimese jaoks umbes sama lõbus kui naelte peaga seina löömine: täringu silmade kaupa viletsast papist lauakesel oma nupuga ringi käies tuleb kõik vastava lahendusega seotud kaardid üles leida ja iga kaardi pealt täht kirja panna, sest alles see tagab lahenduse ja õiguse võidule. Sealhulgas tuleb ära kannatada käigud, kus mitte midagi peale nupu füüsilise edasi liigutamise teha ei saagi ja ka käigud, kus saad küll pakist kaardi võtta, kuid oled seda juba näinud. Mida edasi, seda nürimaks selline ringi tiirutamine seal laual läheb, kuna oled pea kõiki kaarte juba näinud ja nende uuesti lugemine ei oma enam sisuliselt mingit mõtet. Mäng aga aina venib ja venib.
Ja see, et mängu saab vaid ühe korra mängida, on täiesti absurdne. Ma tean mänge, mida võib 10, 100 või isegi 500 korda mängida ja ikka on seal veel taasmängitavuse väärtust ja mänguvõlu. Selle armetu karbikese aga võib heal juhul ahju puude alla hakatiseks lükata - sest mis mõtet on hoida kodus riiulis mängu, kui külla tulnud sõpradele ei jää muud vastata, et sa ei saa seda enam ise mängida, kuna tead juba lahendust. Ausalt öeldes on targem seda teha juba enne esimest mängukorda.
Mamma Mia.
Pärast Kelgukoerte lauamängulaadset toodet tuleb pikk tühja maad enne kui mõni halb lauamäng meenub. Paar kõige tüütumat mis meenuvad on siiski Mamma Mia ja Crunch.
Mamma Mia on eelkõige tüütu oma mäluelemendi pärast, sest selle peale ongi kogu mäng üles ehitatud - kui tavalises "Memory"-s on vaja lihtsalt kaks ühesugust üles leida ja saab rakendada spatiaalset võimet mäletamaks, kus reas ja tulbas mingi asi paiknes, siis Mamma Mia-s tuleb kaartide flippimisel asju meelde jätta (või midagi sarnast, nii palju kui ma seda mängu mäletan). Igatahes oli selle mängu näol minu jaoks tegemist üsna ärritava aja viitmisega. Ainus hea asi, mis selle mänguga seoses meenub on see, et Ludo poes pakuti selle mängu esitlusel pitsat! :)
MASU.
Crunch ehk eesti keelse väljaandena "Masu" oli samuti väga tüütu kogemus. Esiteks on mäng üsna lihtsakoeline, teiseks on reeglid üsna puudulikud ja kohati oleks mäng nagu katki. Kolmandaks on seal mängus ametlikult lubatud sohi tegemine, ehk siis rahakaartide taskutesse ja varrukatese toppimine võidu nimel. Mõnele inimesele läheb selline asi peale, mulle aga mitte. Mis aga mängu kõige hullemaks tegi on Government Investigation kaart (ei mäleta, mis selle nimi eesti keeles oli), mille abil on kaasmängijal õigus sind läbi otsida. Kui ma mängiks seda kolme ilusa tüdrukuga ei olekski selle vastu nii väga midagi, muul juhul aga: ei, aitäh!
Rohkem ärritavaid mänge nagu ei meenugi.. Ülejäänud halvad mängud on lihtsalt igavad või siis oli mõni sessioon jama. Mingis muus hetkes, olukorras ilma püssi ähvarduseta oleksin võib-olla isegi nõus neid mängima kui muud paremat käepärast pole :)
Kelgukoerad.
Kui nüüd mõelda kõige halvemate mängude peale mida ma kunagi mänginud olen, siis eelkõige meenub selline üllitis, mis lauamängu nime eriti ei väärigi, nimelt "Kelgukoerad". Mängu teemaks on kodumaine samanimeline telesari, mida ma kordagi näinud ei ole. Aga vaevalt, et selle sarja nägeminegi aitaks.
Mängu idee ja mehaanika on maha viksitud ühe olemasoleva lauamängu pealt - CSI: Crime Scene Investigation. Ja õnnetuseks ei ole mitte kopeeritud parima, vaid halvima pealt. Aga erinevalt originaalist (kus on stsenaariumeid veidi rohkem kaasas) saab kodumaist koopiat mängida vaid ühe korra, kuna pärast seda on lahendus juba teada. Pealegi on selle lahenduseni jõudmine üks tohutu piin, sest mäng on mehaanika poolest kõige tüütumat sorti "veereta ja liigu", kus nii mõnigi käik möödub tuimalt nuppu edasi liigutades ilma, et ühegi tegevusruudu peale satuks. Ja isegi kui lahenduse võib juba poole mängu pealt ära dedukteerida, siis ei ole sellest kasu - tuleb lõpuni läbida kadalipp, mis on ühe heade lauamängudega harjunud inimese jaoks umbes sama lõbus kui naelte peaga seina löömine: täringu silmade kaupa viletsast papist lauakesel oma nupuga ringi käies tuleb kõik vastava lahendusega seotud kaardid üles leida ja iga kaardi pealt täht kirja panna, sest alles see tagab lahenduse ja õiguse võidule. Sealhulgas tuleb ära kannatada käigud, kus mitte midagi peale nupu füüsilise edasi liigutamise teha ei saagi ja ka käigud, kus saad küll pakist kaardi võtta, kuid oled seda juba näinud. Mida edasi, seda nürimaks selline ringi tiirutamine seal laual läheb, kuna oled pea kõiki kaarte juba näinud ja nende uuesti lugemine ei oma enam sisuliselt mingit mõtet. Mäng aga aina venib ja venib.
Ja see, et mängu saab vaid ühe korra mängida, on täiesti absurdne. Ma tean mänge, mida võib 10, 100 või isegi 500 korda mängida ja ikka on seal veel taasmängitavuse väärtust ja mänguvõlu. Selle armetu karbikese aga võib heal juhul ahju puude alla hakatiseks lükata - sest mis mõtet on hoida kodus riiulis mängu, kui külla tulnud sõpradele ei jää muud vastata, et sa ei saa seda enam ise mängida, kuna tead juba lahendust. Ausalt öeldes on targem seda teha juba enne esimest mängukorda.
Mamma Mia.
Pärast Kelgukoerte lauamängulaadset toodet tuleb pikk tühja maad enne kui mõni halb lauamäng meenub. Paar kõige tüütumat mis meenuvad on siiski Mamma Mia ja Crunch.
Mamma Mia on eelkõige tüütu oma mäluelemendi pärast, sest selle peale ongi kogu mäng üles ehitatud - kui tavalises "Memory"-s on vaja lihtsalt kaks ühesugust üles leida ja saab rakendada spatiaalset võimet mäletamaks, kus reas ja tulbas mingi asi paiknes, siis Mamma Mia-s tuleb kaartide flippimisel asju meelde jätta (või midagi sarnast, nii palju kui ma seda mängu mäletan). Igatahes oli selle mängu näol minu jaoks tegemist üsna ärritava aja viitmisega. Ainus hea asi, mis selle mänguga seoses meenub on see, et Ludo poes pakuti selle mängu esitlusel pitsat! :)
MASU.
Crunch ehk eesti keelse väljaandena "Masu" oli samuti väga tüütu kogemus. Esiteks on mäng üsna lihtsakoeline, teiseks on reeglid üsna puudulikud ja kohati oleks mäng nagu katki. Kolmandaks on seal mängus ametlikult lubatud sohi tegemine, ehk siis rahakaartide taskutesse ja varrukatese toppimine võidu nimel. Mõnele inimesele läheb selline asi peale, mulle aga mitte. Mis aga mängu kõige hullemaks tegi on Government Investigation kaart (ei mäleta, mis selle nimi eesti keeles oli), mille abil on kaasmängijal õigus sind läbi otsida. Kui ma mängiks seda kolme ilusa tüdrukuga ei olekski selle vastu nii väga midagi, muul juhul aga: ei, aitäh!
Rohkem ärritavaid mänge nagu ei meenugi.. Ülejäänud halvad mängud on lihtsalt igavad või siis oli mõni sessioon jama. Mingis muus hetkes, olukorras ilma püssi ähvarduseta oleksin võib-olla isegi nõus neid mängima kui muud paremat käepärast pole :)
