Heikiga sain kokku, nagu ikka algusaegadel kõik kokku said, Ludos. Ere isik hakkas kohe silma, sest nii vahetut ja aktiivset suhtlejat näeb eestlaste seas üsna harva. Eks see paistis ka mänguvalikus silma - ma hoidsin kaarega eemale mängudest, mis Heikile kõige rohkem istusid ja nii me ka tavaliselt ühe mängulaua taga ei kohtunud. Siiski uurisin temalt kunagi, kas ta intervjuuga on nõus, kuid nõus oli ta sellega alles nüüd, kui juba pikemat aega Tallinna mänguseltskonnast eemal on olnud. Samas ma ei kaota lootust, et Heikit ikka veel ka meie seltskonnas mängimas näeb. :)

Pilt lisandub intervjuule hiljem, kui Heikit kunagi fotoaparaadiga taban. Mul on ta suuline luba olemas. :) 

Tsiteerides klassikuid: "Are you, or have you ever been, a "gamer"?"

Ma mängisin rollimänge, toonas Advanced Dungeons & Dragons 2nd Editionit, kusagil 90ndate aastate lõpust. Seal sain ka esimest korda kuulda, et on olemas Settlers of Catan ja Warhammer, sain proovida Magic the Gatheringu ja paljusid muid huvitavaid asju. Esimene euromäng oligi minu jaoks Settlers of Catan, mida võisime mängida 10x päevas hulgakesi nii, et kes parasjagu ei mänginud, ootas oma korda. 

Pikka aega oli see kõik, kuni ühel hetkel avastasin ilma eriliste ootusteta Tartu maanteel Tallinnas jalutades toonase Ludo poe. Olulisem kui pood ise, olid temas, ja samuti Riia mäel asunud Tartu poes kohatud inimesed. Mängupoodide mõju mängurite kogukondade ehitamisele ja liitmisele ei saa alahinnata, Ludo liikumisega kaubanduskeskustesse on midagi põhjapanevat kadunud, nii nagu ka lauamangud.ee füüsilise poe kadumisega. Ludo puhul oli meeldiv see, et seal suhtlesid aeg-ajalt lauamänguritega ka rolli-, miniatuuri-, kogumiskaardimängijad. 

Igatahes nii kujuneski et hakkasin kasutama BGG-d, seal mänge logima, käisin ära Esseni messil, mingi aja vältel kulutasin enamiku õhtuid nädalas mängimisele. Sain aru, et ilma pingutamata ma eriline strateegiamängur polnud, pigem nautisin jutuvestmist, meeleolu ja absurdset huumorit - üks esimesi mälestusi algusperioodilt on Andrease poolt ikka jutustatav lugu, kuidas tegime Republic of Rome'i proovikäiku 4 tundi. 

Mil määral sa veel rollimängude või Magicuga tegeled?

Mängin neid ainult siis, kui ette tuleb. Magicus pole ma tegelikult väga sügavalt kunagi sees olnud, lihtsalt pean seda väga heaks disainiks. Kui võistelda ei taha, on see ka väga odav mäng.

Mida tähendab - pead Magicut väga heaks disainiks?

Magic teeb seda, loob selliseid kogemusi, mida on plaanitud looma, nii pakiehitamise-kogumise tasandil kui konkreetse mängu tasandil. Üksikute elementide hulk ei ole suur ja omavahelistes seostes toimivad nad täiuslikult. 

Millist tüüpe mänge meeldib enam mängida?

Nagu Kierkegaard ütles, pidi elu olema müsteerium, mida elada, mitte mõistatus mida lahendada. Sedamoodi olen ma ikka valinud mängimiseks Ameritrashi või sõjamänge, aga ka üsna kergekoelised seltskonnamängud nagu Perudo on palju lõbu pakkunud. Euromängudele pole kätt otseselt ette pannud ning ka seal on mõned lemmikud, kuid tervikuna on nad minu jaoks liiga automaatsed ning piiratud. Loomulikult on kõik lauamängud komponentide, reeglite, jm elementide kaudu erakordselt piiratud maailmad, isegi FFG kõige monstrumimad monstrumid. Siiski püüaks kogeda ka selles piiratud meediumis midagi, mis haarab sind terviklikumalt. Konfliktid, valed, manipulatsioonid - see pole nii kaunis ja maaliline kui rohelisel aasal lammaste karjatamine või kuubikute Antverpenist Amsterdami tarimine, kuid on sedavõrd mitmetahulisem ning huvitavam.

Millised euromängud need lemmikud on?

Muidugi on mõned nagu RftG ja Agricola, mille ameritrashi mõjutused on tugevad. Aga kõige südamelähedasemad on mitmed 90ndate ja 2000ndate alguse eurod, näiteks endiselt elegantsi ja värskust õhkavad Krameri ja Kieslingu enamusmängud (Mehrheitsspiele) nagu Tikal, El Grande jmt. Ma leian, et nende aegadega võrreldes on euromängude žanr on sisukuselt kohutavalt alla käinud kui ka tehniliselt ja tooteedenduselt arenenud, võrdlus oleks umbes sama kui Public Enemy ja Kanye Westi vahel.

Miniatuuride värvimine oli hobi, mille kunsti käisid isegi väljaspool Eestit juurde õppimas. Millest see alguse sai ja kas see hobi on endiselt alles?

Värvin miniatuure vähesel määral, paari kuu tagant kulutan mõned tunnid üksuse või isegi üheainsa figuuri peale ja olen sellega väga rahul. Ei ürita enam ühtegi armeed kokku panna ega ka kulutada 100t töötundi võistluskõlbuliku üksikfiguuri peale. Ka see on hea, kui värvitud figuur mõne tuttava 4-aastase põnni silmad särama paneb.

Olen mitmeid kordi elus miniatuuride värvimist katsetanud ning iga kord enesekriitikasse uppunud, kuna tulemus pole üldse vastanud kõrgetele ootustele. Pärast 2010 sügisel Ludos toimunud Games Workshopi demopäeva võtsin end vihaga kokku ja otsustasin oma oskusi tõsta. Tõesti, kuigi tehnikad on iseenesest lihtsad, ei saa neid praktiliste oskustena tekstilise kirjelduse järgi kuigi hästi omandada, kogenumate järgimine töös võimaldas seda saavutada. Käisin mitme auhindu võitnud tüübi koolitusel ja võib-olla lähen veelgi, see oli ikka huvitav kogemus.

Räägi sest miniatuuride värvimise koolitusest rohkem. Kus toimus, mis seal tehti, kuidas tehti. Ja miks see nii huvitav kogemus oli?

Olen käinud mitu korda UK-s. Üldjuhul värvid üht miniatuuri terve kursuse vältel nädalavahetusel ja sulle õpetatakse keerulisemaid tehnikaid, mida raamatute, videote või interneti abil palju vaevalisem õppida oleks. Ning kohtumine teise mängurikultuuriga sügavamalt annab ikka inspiratsiooni!

Sul oli küllaltki suur kogus lauamänge. Mis nendest saanud on? Oled viimasel ajal ka midagi juurde muretsenud?

Nii palju kui sain lihtsalt maha müüdud, müüsin umbes pooled maha, alles on mängud, mille suhtes ikka veel ootused. Juurde ostmisi tuleb ka ette, aga väga odavaid mänge, hinnalt kinopiletiga võrreldavaid.

Kui ma sinuga tuttavaks sain, võtsid päris tihti lauamängude mängimisest osa, nüüd pole vist juba üle aasta kohanud. Miks nii?

Lühike vastus on vist, et muud hobid-huvid võtsid üle.

Pikemalt - ka "päris ning jätkuvalt" lauamänguritel on omad hobid või elulised huvid. Ma olin palju aastaid mänginud rollimänge ning kogumiskaardimäng Magic the Gatheringu. Olin ka tähele pannud, et erinevates hobides on inimeste huvid vägagi erinevad ja mitmed lauamängurite "jagatud kiiksud" tundusid mulle põhjendamatud - näiteks ühtäkki tärkav sisemine arveametnik, kes üritab leida kõige täpsemaid viise, kuidas BGG-s mängitud, ostetud või soovitud mängude üle arvet pidada ning siis neid arvestuslikke suurusi maksimeerida.

Kui palju praegu üldse lauamängudega seonduvaga end kurssi viid? BGGd loed? Uued mängud huvitavad? Ja palju praegu mängimisega tegeled?

Enamasti saan info inimeste kaudu, kuid siiski, kui mõni mängimine ette tuleb, panen selle BGG-arvestusse kirja. Mängin praegu pigem vanu mänge, mil sügavust küllaldaselt, et ikka huvitada. BGG ajakirjanduslik tase on kahjuks üldiselt liiga madal, et seda lõbu pärast lugeda, kui info väga ei huvita. Loen aeg-ajalt Michael Barnesi CrackedLCD kolumni FortressAT-s, aeg-ajalt veel midagi, mis ette tuleb.

Uute mängude järgi mingit vajadust ei ole, ka "uued", mis on elevust pakkunud, on olnud ammu huvi pakkunud mängude re-riliisid, näiteks Android: Netrunner, vana CCG Netrunner ümbertöötlus.

Viimase aasta vältel on kahe-kolme kuu tagant mõned mängud mängitud saanud. Tavaliselt vanu mänge, aga kokku saades innukamate mänguritega olen ka näiteks Android: Netrunneri ära proovinud.

Aitäh Heikile, et ta siiski võimaluse andis.

Seltskond, kes kunagi Ludos tuttavaks sai, on peaaegu üksipulgi läbi võetud. Praeguseks on paljudest saanud peaaegu peretuttavad. Mõningaid, tõsi küll, kohtab endiselt väga harva, kuna nende ellu on tekkinud ka palju muud peale lauamängude. :) Mõned on endale tänu lauamängudele kaaslase leidnud ning hoiavad nüüd peresidemeid rohkem kui lauamängureid. Aga vahel saab ikka mõne ürituse korraldatud ja kõik vanad sõbrad kohale kutsutud, et saaks vanu aegu meenutada. :)

Hiljuti rääkisin Portugali lauamänguüritusest LeiriaConist ning kuidas kaks eestlast sinna sattusid. Siis aga krabasin kohapeal elaval eestlannal Mari-Liisil virtuaalsest hõlmast kinni, et ta räägiks ka Portugali lauamänguõhtutest, kuna tuli välja, et ta külastab neid seal tihedalt.

Kui Mari-Liis Eestist ära läks, oli ta päris mures, et kus ja kuidas ta siis nüüd mängib. Arvutiinimesele kohaselt guugeldas internetis "Porto boardgaming" ja nii ta kohaliku seltskonna avastaski. Ei olnud keeruline ülesanne.

Mängimisvõimalusi pidi jaguma. Teisipäevaõhtuti on lauamänguõhtud ühes baaris, kus on ka väliterrass, nii et suvel mängitakse õues. Praegu, talvel, mängitakse siiski ainult tubastes oludes, aga kuna toad on seal üsna pimedad, siis enamasti ta seal ei käi.

Neljapäev on põhiline lauamängupäev - kogunetakse ühte väikeses kaubanduskeskuses asuvasse restorani. Sellel on lauad ka koridori peal, nii et mängitakse seal - nii ei sega teisi külastajaid. See on üks vähestest restoranidest, mis 24/7 lahti on, nii saab ka peale südaööd vabalt tegutseda.

Need kaks lauamänguõhtut algavad "peale õhtusööki". Kuna Portugalis on perekond ja teiste perekonnaliikmetega koos olemine väga oluline, siis pereinimesed õhtustavad kodus ja seejärel suunduvad lauamänge mängima, mis tähendab, et mängimisega alustatakse kuskil 21.30. Õhtu lõpeb kuidas kunagi - kuna keegi uksi lukku panema ei pea, siis eestlanna on lahkunud sealt nii 00.30 kui 3.30.

Lisaks iganädalastele lauamänguõhtutele toimub korra kuus ka lauamängulaupäev - kuu viimane laupäev. Üldiselt on iga nädala laupäeviti midagi Tropic Burger restoranis toimumas - RPG, Pathfinder jm. Kuid kuna kõik pole nii entusiastlikud mängijad ja nii teisipäevale kui neljapäevale järgneb tööpäev, siis korra kuus laupäeval saab ometigi nii kaua mängida kui soovi on.

Nii et kord kuus laupäeviti alustatakse umbes 14.30 lauamängudega ja lahkutud on sellelt ürituselt ühel korral kell 4 hommikul ("sest Battlestar Galactica viimaseks jätta on alati tark :)") ja teisel korral kell 6 hommikul. See viimane oli küll juba ekstreemne - kuna kellelgi oli auto parkimismajja kinni jäänud (sest parkimismaja suletakse kell 1 ja avatakse kell 7, erinevalt kaubanduskeskuse ustest), siis otsustati kavalasti aega parajaks teha ja mängida, kuni silm lahti seisab.
 
Mängimas käib põhimõtteliselt lauamängufoorumi seltskond. On selline lehekülg nagu Comunidade Portuguesa de RPG e Jogos de Tabuleiro (Portugali RPG ja lauamängude kommuun) - seal on infot kogu riigi lauamängu- ja rollimänguürituste kohta. Kes veebilehe algatajaks oli, seda ei tea, kuid ürituste loojaks on üks praegune lauamänguõhtutel osaleja, kes sellega juba tükk aega tegelenud on.

Iga teisipäevase ja neljapäevase ja kuulaupäevaku kohta on üritus ning seda saab veebilehel kommenteerida - nii et juba varem otsustavad mõned osalejad ära, et täna mängitakse mingit kindlat mängu ja siis ei pea nõnda palju kaasa tassima. Sest tegelikult tuleb iga kord hulk inimesi spordikottide ja reisikohvritega, mängud kaasas. Kuulaupäevakul on see muidugi arusaadav - ei suuda ju ära planeerida, mida tahetakse kell 11 õhtul mängida, aga teisipäevad ja neljapäevad - 21.30 - 00.30 - on vaid 3 tundi mäng üles panna, seletada. Vahepeal väike paus kohvi tarbeks, jutuajamine ja lõpus pakkimine - üle ühe mängu paljud ei jõua kindlasti mängida.

Mingit tasu üritustel osalemiste eest maksma ei pea. Kohapeal on 4-5 mängu korraga lahti, vahel ka rohkem. Ehk siis 20-30 inimest neljapäeviti, teisipäeviti nii 10-15 ja laupäevakud on eriti tihedad. Siis on tihtipeale laudadest puudus.

Tükk aega Portugalis viibides käis Mari-Liis vaid paaril teisipäevasel kokkusaamisel. Kui lõpuks detsembris neljapäevasele läks, siis sattus mängima seltskonnaga, kes olid väga vaimustunud, et ta on välismaalt ja tüdruk ja mängib lauamänge ja lisaks meeldivad veel co-op'id. Nüüd tihtipeale mängib ta lauamänge ka väljaspool lauamänguõhtuid. Praegu käib iga nädal neljapäeviti ja vahel mängib sõpradega laupäeviti ka natuke. Kuid alati käib laupäevakutel, kuna need on lihtsalt "niiii mõnusad" - tekib päris kommuunitunne. Enamasti söövad ka kõik koos samal ajal selles samas restoranis õhtust ning ajavad niisama juttu. Praegu on eestlannal plaan liituda ka ühe RPG grupiga, kes mängib kaks korda kuus.

Küll aga tunnistab Mari-Liis, et tunneb puudust lauamängupoodidest - Portugalis pole eraldi poode mängude jaoks, ainult väikesed nurgad raamatupoodides ja koomiksikauplustes. Mänge tellitakse enamasti veebist.

Kodus mängimine pole Portugalis kombeks, kuna kodud on väiksemad ja pole sellist ruumi. Mängijad on aga väga lahedad ja avatud igasugustele mängudele. Ei ole olemas "halbade mängude nimekirja", igalühel on omad lemmikud. Väga pikki mänge tihtipeale ei armastata, ehk siis mängurid on sellised kärsitud ja kannatamatud. Lauamängukogud on päris korralikud, kuid mängud on teistsugused. Neil on omad traditsioonilised "kõik on mänginud" mängud. Võib juhtuda, et mõne uue mängu puhul osutub hoopis Mari-Liis kõige kogenumaks mängijaks. Battlestar Galacticas näiteks kaks mängijat mängisid esimest korda, üks oli korra varem mänginud ja Eesti lauamängur, kes polnud kunagi mängu reegleidki lugenud, pidi siis läbi närima.

Portugallastele meeldivad väga ka käelisi oskusi nõudvad mängud. Näiteks Crockinole, kus nipsutamisega peab oma nupud laua keskele saama. Hiljuti pakkus lauamänguõhtul suurt elevust kõikuva alusega tasakaalumäng, kus pidi esemeid "laevale" asetama ja iga õnnestumise eest sai esemele vastavalt punkte. Mänguõhtutel mängitakse ka tavalisi kaardimänge ja Magicut. Nii et sealne vaheldusrikkus on eestlasele väga värskendav. 

Aitäh Mari-Liisile, kuna sain väga huvitavat infot. Eritänu veel piltide jagamise eest. Samuti andis ta ühe video aadressi. Kuna video on aga portugali keeles, siis allolevalt on välja toodud tõlge. :)

People in the background talking
"It's the cost. You have to pay... You don't pay all it once"  

Interviewer
"Attacking, buying, dying and taking a chance. With logic and strategy, but above all fun is the main rule of these meetings where everyone wins"  

Diogo
"Playing a game with someone in person is completely different."  

Dark Haired Girl
"Anyone that comes is invited to play, and immediately starts a gathering, a dialog."  

Curly Blond Haired Girl
"It's a fun way to spend time. We're always socializing."  

Interviewer
"Pedro Silva and João Gonçalves started AbreOJogo.com, because after all, internet is fundamental for these meetings."  

Pedro Silva
"Each year 500 to 600 games are released, new and different games. We get to know these games and later purchase them thanks of course to internet."  

Interviewer
"But it's here that each week they carry the new games. In these meetings, the games are spread through the tables, and so are the conversations."  

Cristóvão
"That's the game, in fact that game has a nickname: game of hands."  

Interviewer
"They say the games are easy to play, and moreso to learn. But more importantly..."  

Pedro Silva
"You learn to socialize, to win and lose, because losing gracefully is an art, winning gracefully is an even tougher art. The thing about these games is that many of them have historical themes, that end up compelling us into researching more about a subject."  

Interviewer
"Although they enjoy the games, and the conversations around the boardgame, they don't say no to some alone time."  

Dialog:
Interviewer - "It seems like cheating, playing that game while others are playing a boardgame"
Dark Haired Guy - "I'm just waiting for my turn"
Interviewer - "Which one do you prefer?"
Dark Haired Guy - "I prefer the boardgame."  

Interviewer
"In the end it's a balance between the past and the future, if the objective is winning, the trip is even more important."

Ühel Eesti lauamänguril õnnestus hiljuti käia Portugali suurimal lauamänguüritusel LeiriaCon. Uudiste kuulamiseks sai Mihkliga aeg kokku lepitud ning allolevalt on võimalik nendega ka tutvuda.

Kõigepealt pean alustama sellest, et kus sa üldse käisid? :)

Hea küsimus. :D Kui ma läksin, siis ega ma ise ka ei teadnud, aga kohale jõudes sain teada, et ürituse nimi oli LeiriaCon 2013 ja toimus sellises kohas nagu Quinta do Pinheiro. See on mingi selline keset põlde ja hobuseid olev maakohahotell. 

Kuidas sa selle avastasid?

Mul üks sõber elab ja õpib praegu Portugalis, kes siin Eestis enne lauamänge mängis. Nüüd leidis seal kohapeal ka mingi seltskonna, kes käib iga nädal mängimas ja nende kaudu sai teada, et selline üritus tuleb. Käisin tal just sellel ajal külas, nii et otsustasime ka vaatama minna.

See on siis nagu lauamängulaager?

See on jah nagu lauamängulaager, aga neil käivad mingid mänguloojad ise ka kohal tutvustamas ja rääkimas. Varem on seal näiteks Martin Wallace ja Uwe Rosenberg käinud mulle tuttavamatest nimedest (kommentaariks, et piltidelt on näha, et Wallace käis ka sellel aastal külas). Aga kes see aasta käisid, sellest ma ei saanudki päris lõpuni aru. Mind ei olnud ürituse esimesel päeval seal, aga sain aru, et mingid Hispaania disainerid pidavat olema olnud.

Olid ühe päeva ainult seal?

Olin ühe õhtu ja siis järgmise päeva umbes pool päeva või veidi vähem. Vahepeal käisime ööbisime mingite kohalike poolt üüritud kontoris sellises linnas nagu Nazare.

Sinna lauamänguüritusele kohale minemine oli ka üsna huvitav. Läksime Lissabonist ja ei teadnud tegelikult eriti, kuhu me minema peame ja kuidas. Lõpuks hostelis oli üks sõbralik tegelane, kes aitas meil välja uurida, kuidas sinna kohale jõuda. Sõitsime mingi pikamaaliini bussiga kuskile põldude vahele, kuhu kohalikud autoga vastu tulid.

Ööbimise osas me ka ei teadnud, mis meist saab, aga õnneks oldi jah väga lahked meie vastu.

Kuidas üritus ise oli? Meeldis?

Ausalt öeldes mingit väga erilist muljet ei jätnud. Ei sattunud väga põnevate mängude otsa. Kõige huvitavam oli mäng, mille nime kahjuks ei mäleta. Sellel oli ringikujuline puidust laud, kus üritatakse enda žetoone võimalikult laua keskele saada, samas teiste omasid minema lüües. Oli huvitav sellist osavusmängu tavalistele lauamängudele vahelduseks mängida.

Ja siis seal oli veel loos. Kolme 1€ pileti eest sain endale sellise mängu nagu Terra Nova, millel ei ole kahjuks jõudnud veel kilegi ümbert ära võtta. Huvitav on see, et paki peal on soome- ja rootsikeelsed reeglid. Ja siis ostsin kasutatud mängudest endale ka ühe mängu - Joan of Arc. Oli veel mingeid kasutatud mänge, mida oleks sealt ostnud, aga jäin hiljaks.

See oli tore, et mingi kohalik aiand oli saatnud sinna õunu, ehk siis kõikide laudade peal olid õunad, mida süüa sai. Ja nii palju kui aru sain, siis see üritus oli igasuguste avaliku sektori asjade poolt rahastatud, nii et mingi omavalitsusüksus kattis selle pinna rendi kulud jm.

Oli seal erinevaid mänge palju?

Üks selline riiulitäis oli, mida sai laenata mängimiseks, pluss kasutatud mänge sai üldiselt proovida, kui huvi oli.

Ja siis mänguloojate endi poolt pakutavad?

Pean tunnistama, et ei tea täpselt, mismoodi nendega oli. :D Seal oli nagu üks eraldi seinatäis mänge, mis müügiks oli. Ütleme, et valik ei olnud väga suur, võib-olla 1/5 sellest kogusest, mida lihtsalt mängida sai. Aga ma usun, et nendest mängudest, mis müügiks oli, oli kõigist ka mingi koopia proovimiseks olemas.

Kui suur see koht oli?

Seal oli kaks suurt saali. Inimeste poolest arvan, et äkki kuskil saja ringis? Üritus ise oli portugali keeles ja nii palju kui mina seal olin, nägi see välja nii, et inimesed istusid laudade taga ja mängisid mänge. :)

Seda kuulsin, kuidas kurdeti, et neil ei ole Portugalis lauamängupoode. Mängude hankimine käib pigem nii, et aetakse mingi suur kamp inimesi kokku ja tehakse kuskilt üks suur ühistellimus, et siis postikulu omavahel ära jagada. Aga kohapeal oli lauamängude valik mängimiseks üldiselt korralik. Arvan, et kui oleks midagi konkreetset osanud otsida, siis oleks leidnud ka. Vähemalt tuntumatest asjadest.

Mängisite seal ainult oma tuttavatega või ühinesite portugallastega ka?

Kuna mul oli ainult üks tuttav, siis mina ühinesin portugallastega ka. :) Mingi mõniteist inimest oli ilmselt, kellega ühiselt sai mängitud.

Mida sa seal veel mängisid, peale selle "ümmarguse mängu"? :)

Escape oli üks mäng ja Thunderstone'i mängisin ka. Kellelgi oli BANG'i collector's edition, seda oli ka päris tore mängida. Ja siis oli mingi eurokas, mida ma ei suutnud ära kannatada, sest kõik portugallased tundusid tohutud uimerdised olevat seal seltskonnas. :D Nad nagu ei pannud üldse tähele, et nad mängivad. Võis vahepeal käia õues jalutamas ja tagasi tulles ei olnud ikka veel enda käikudega tegelenud.

Mänguinfoga lõpetasin ka Mihkli küsitlemise, kuid juba sai kokku lepitud teha temaga ka nn isiklik intervjuu. :) Suur aitäh muljete jagamisest. 

 Ürituse enda pilte on võimalik näha Portugali lehelt.

Kuna Rootsis elutsevalt lauamängurilt sai kohalike traditsioonide kohta küsitud, uurisin ka Autraalias elavalt hardcore lauamängurilt, kuidas seal lauamänguõhtutega lood on. Üldiselt pidid aga kehvad olema.

Kuna praegune ajutine austraallane on tõeliselt hardcore lauamängur (30-se sõjaväega kallaletungimine on küll äärmuslik näide, kuid siiski tõsi), siis tema jaoks need õhtud, mis seal toimunud on, jäävad lahjaks. Mingi Munchkin jms. Ühtlasi nentis kahetsusega, et ka Neemet pole seal (eestlastele on Neeme elav legend). Ta on küll kindel, et kindlasti on kuskil ka paremaid lauamänge, kuid pole jaksanud siiani veel väga otsida. Selle kohapealt tõi hea näite, milline on ikkagi suurlinna ja Tallinna erinevus - kui Tallinnas kuskil mõni lauamänguüritus toimub, pole seda sugugi keeruline üles leida, Sydney's on see aga "kuratteabkus".

On küll olemas mõned nn lauamänguklubid ehk siis "närused kohvikud", kus saab eriti nartsuks aetud mänge rentida koomiliste hindade eest ($15/h). Nt oli seal Puerto Rico, mis oligi tema jaoks ainus mängitav mäng. Kuid ülejäänud mängud olid juba Bang! ja Balderdash jms stiilid, mis pole vastuvõetavad. Normaalseid lauamängupoode on seal loomulikult küll, kuid siiani ta ei tea, et seal mõni üritus toimuks.

Eestlasele omase pealtükkivusega püüdis ta töökaaslastele Race for the Galaxy peenemaid manöövreid õpetada, kuid need ei osanud seda väga hinnata, vaid "tahtsid kogu aeg tööd teha". Omavahel öeldes - kuna ma tean, kuidas ta seda mängu mängib, siis ma selle üle põrmugi ei imesta; temaga Race for the Galaxy mängimise asemel tahaks ma ka ainult tööd teha.

Nii et kahjuks pole sisserännanud eestlasel Austraalias erilisi lauamängututtavaid välja kujunenud. Peotäis selliseid potentsiaalseid "võiks kah" on olemas, aga mitte kedagi, kes eriti entusiastlik mängude suhtes oleks. Nii et mänguvõlg olevat päris karm juba.

Soovitasin tal küll Boardgamegeekis kuulutuse üles panna, et "otsib Sydney lauamängureid", aga pole veel kuulnud, et ta seda teinud oleks. :)

Magic kaardimängust rääkis Martti L. veidi juba ka oma kõige esimeses intervjuus, kuid nüüd sai see teema uuesti põhjalikult ette võetud. Allolevas jutus kirjeldabki Martti, kuidas asi alguse sai, mis vahepeal toimus ja miks kõik lõppes.

Kuna meil üks hea lauamängur lahkus pikemaajaliselt Rootsi, siis korraldasin mõningase uurimise, kus ja kuidas ta seal oma mängukirge rahuldab.

Eestis saab lauamänge mängida sellistes poodides nagu lauamangud.ee, Ludo ja ka WePlay ruumides. Rootsis on meie eestlasest lauamängurile selleks Dragon's Lair, mis on tema arvates võib-olla isegi suurim pood Stockholmis. Kuid kuna ta ise lauamänge eriti ei osta, teab ta ainult kahte teist poodi veel, nii et kindlalt saab öelda, et see on vähemalt neist suurim.

Pood ise on kirjelduse järgi vägagi suur ja mahukas. Üleval korrusel müüakse lauamänge, mille valik tundub silma järgi olevat suurem kui Eestis. Samas ruumis mängitakse ka arvutimänge. All keldris on suur pommivarjend kümnete laudadega, mis on siis laua- ja kaardimänguritele mõeldud. Tõsi küll, seal viibib ka tavaliselt "mingi lärmakas rollimängugrupp".

Selleks, et seal mängimas käia, peab end eelnevalt klubi liikmeks registreerima, milleks küsitakse väikest kuutasu. Seda võib nimetada ka ruumide kasutustasuks, kuna see koosneb kuumaksust pluss korratasust. Kuna aga lauamänguõhtu toimub kord nädalas, maksab meie lauamängur vaid teisipäeva eest, sest muudel aegadel toimuvad seal MTG ja teiste kaardimängude õhtud ja võitlused, millest ta osa ei võta. Mis õhtul miskit toimub, seda saab vaadata netis olevast kalendrist. Kas klubiliikmel on veel mingeid võimalikke soodustusi, seda meie lauamängur öelda ei oska, kuna mänge ta ei osta ja ka meili teel mingit spämmi ei saa.

Lauamänguõhtu on sarnane Eestis toimuvatega, ainult selle suure vahega, et poe poolt pole mitte mingeid mänge kasutamiseks antud. Kes mängida tahab, võtab ise miskit kaasa või loodab teiste peale. Nii käib näiteks üks tegelane kohal suure IKEA kotiga, kus on tavaliselt ligi 15 erinevat mängu sees. Mida mängitakse, lepitakse juba kohapeal kokku. Uksed on avatud kella 10ni õhtul, nii et selle ajaga peab hakkama saama.

Oletasin, et Rootsi lauamängurid eestlastest eriti ei erine ning see vastab ilmselt ka tõele, v.a. selles osas, et mänguri keskmine vanus tundub Rootsis pisut kõrgem olevat. Kuid kaardimängijad seevastu on üldjuhul noored inimesed.

Meie Eesti lauamängur ongi selle klubi-poe juurde pidama jäänud, kuigi tunnistas, et on kunagi ka ühes teises klubis käinud. Seal oli osalemine tasuta ning sööki sai kohapeal tavapoe hinnaga. Kuid varsti ta sest paigast loobus, kuna see kippus olema mingite punkarite kogunemiskoht ja ruumi oli seega minimaalselt.

Kõige enam eelistab ta siiski hoopis teistel külas käia, kus on kindlasti mugavam, see on tasuta ning ühtlasi ei visata sealt ka teatud kellaajal välja. Enda juures pole ta veel rootslastele lauamänguõhtuid korraldanud, kuid samas kõiki eestlasi kutsub küll külla. Ruumi pidi kõigile jaguma.

Kogu info on lauamänguri käest saadud, netiinfot pole antud jutus kasutatud.

Erkki on mu kunagine töökaaslane, kes ikka vaikselt arvuti taga istus ja midagi teha nahistas. Paar korda kohtusime ka pokkerilaua taga, kuid ega ma temast suurt midagi ei teadnud. Vaikne ja tagasihoidlik ning kuidagi hirmus rahulik. Lõpuks läksid meie teed ka töö juures lahku.

Seda üllatavam oli teda järsku ühel lauamänguõhtul kohata. Pisut vesteldes tuli välja, et tema huvi lauamängude vastu järjest süveneb ja seda oli ka näha, kuna Erkki puudus edasistelt õhtutelt üsna harva ja siis ka enamasti väga tõsistel põhjustel.

Kuid ega tema lauamängumaitsest ja eelistustest ikka midagi teada olnud. Niisiis sai ükskord, peaagu sunniviisiliselt intervjuu peale surutud...

Millal sul tõsisemate lauamängude vastu huvi tekkis?

Suhteliselt hiljuti. Päris tükk aega ma polnud üldse teadlik, et nii palju lauamänge on olemas. Aga arvutimänge olen pidevalt mänginud ja lugesin saiti nimega Rock Paper Shotgun. Mingil hetkel tekkisid sinna ka lauamängude arvustused. Esialgu ma väga palju tähelepanu neile ei pööranud - olin natuke Munchkinit mänginud, aga teistest mängudest ei teadnud suurt midagi. RPS'is ilmus Arkham Horrori arvustus, mis avaldas muljet. Mängu justnagu juhiks mingi intelligents nagu arvutimängus ja mäng nagu teaks, kuidas mängijatele õigel hetkel käru keerata. Selle arvustuse peale ostsin Arkham Horrori - veidi rohkem kui aasta tagasi - ja sealt mu huvi alguse sai.

Mis kategooria mängud su lemmikuteks kuuluvad?

Ma olen piisavalt vähe mänginud, et väga kindlaid lemmikuid veel pole. Siiani on üks nendest Dominion, ehk siis deck building card game. Aga samast kategooriast Ascension meeldib mulle vähem. Ma arvan, et mind paelub rohkem see, kui lihtsate reeglitega saavutatakse elegantne süsteem ja mäng on piisavalt mitmekülgne, et saab väga erinevaid strateegiaid kasutada. Näiteks uuematest mängudest meeldib seetõttu Kingdom Builder, kuigi kahtlustan et see võib kiiremini ära tüüdata kui Dominion.

Aga kui kategooriatest veel rääkida siis meeldivad ka mitmed seiklusmängud.

Miks sulle Dominion meeldib?

Reeglid on lihtsad ja elegantsed (IMHO), erinevaid kaarte on korraga vähe mängus. See võimaldab seda mängida ka vähem tõsisemate lauamängu huvilistega. Samas on seal piisavalt võimalusi erinevaid strateegiaid kasutada. Kõige rohkem olen mänginud seda kahekesi ühe sõbraga, kes muidu väga palju lauamänge ei mängi, aga peaaegu alati saan pähe :) See, et korraga on mängus vähe kaarte, aga valik on suur, on ka hea - mängu saab kiiresti selgeks, aga erinevad kaartide kombinatsioonid tekitavad lõputu hulga erinevaid sessioone.

Millised mängud üldse ei istu?

Raske öelda. Võib-olla tõsisemad majandusmängud. Kui mängu kirjelduses on sõna aktsia, tekib mul allergiline reaktsioon. Eelarvamus on mul ka sõjamängude vastu, aga kuna neid pole seni proovinud, siis ei julge väita et nad mulle kindlasti ei istu.

Tahaksid proovida?

Võiks mõne ära proovida küll.

Oskad öelda, mitu erinevat mängu mänginud oled? Pead mingit arvestust ka?

Ei pea arvestust. :) Proovin arvutada. Lauamänguõhtutel olen käinud aasta s.t. ca 50 nädalat ja arvan, et peaaegu iga kord olen mänginud mõnda uut mängu. Lisaks veel mõned varem või mujal mängitud mängud... Arvan, et see number jääb 50 ja 100 vahele.

Kas seltskond on sinu jaoks mängude mägimisel oluline?

Mingil määral kindlasti. Mõne mängu puhul oleks minu arvates ideaalne, kui kogu seltskond mõtleks rohkem mängu temaatikale, kui mehaanikale. Paraku kipub mõnikord just põnevates kohtades minema arvutamiseks, et kuidas nüüd võit saavutada. Pean silmas väga temaatilisi mänge nagu Mansions of Madness või Tales of Arabian Nights. Aga samas pole siiani veel kohanud inimest, kelle kohta tahaks öelda, et temaga enam ei mängi. Mõnikord häirib, kui keegi võtab liiga kaua aega mõtlemiseks, aga on ka olnud juhuseid kus häirib, et keegi teisi liigselt tagant kiirustab.

On nendes kahes eelmainitud mängus võimalik võitu arvutada?

Hmm. Madnessis on küll võimalik mõnes sessioonis teatud hetkel enam-vähem välja arvutada, kas mängijate võit (või Keeperi võit) on üldse võimalik. See võib juhtuda kuskil 3 käiku enne lõppu.

On sul olnud ka mõni tõeliselt jube lauamänguelamus?

Üks vist on küll, aga ma unustasin mängu nime juba ära. :)

No aga sa kirjelda... :)

Oli mingi mäng kus mängijad alustavad kuskil tavernas, koguvad omale meeskonda ja siis suunduvad koobastikku, vist mingeid varandusi avastama. Ma ei mäleta, mis seal täpselt halvasti oli, kas sai mõni mängija liiga kõvasti teistest ette rebida või saime reeglitest valesti aru ja need tundusid väga ebameeldivad mängijate suhtes, aga peale minu oli veel vähemalt paar mängijat, kes hakkasid tükk aega enne mängu lõppu tülpimuse märke ilmutama.

Hetkel mina isegi kirjelduse järgi ei tea. Võib-olla keegi, kes loeb, oskab nime arvata. Palju sul endal mänge on?

Vähe. Umbes 15 ma arvan.

Plaanid juurde muretseda?

Ikka, aga eriline koguja ma ei ole.

Piisab lauamänguõhtutest? :)

Esialgu peaaegu piisab. Vahel mängin sõpradega ka, aga mitte just iga nädal.

Kui pikk su kõige pikem lauamängusessioon on olnud?

Äkki 6 või 7 tundi. See võis olla kas BattleStar Galactica või mingi maailma ajaloo teemaline strateegiamäng mille nimi on jällegi ununenud.

Pikad mängud tüütavad ei ole?

Nii ja naa. Siiani ei ole olnud - need kaks pikemat sessiooni olid päris põnevad. Aga mõni aasta tagasi mängisin pokkerit endast kõvasti paremate mängijatega. Tavaliselt peale 2 tundi tuli tüdimus peale ja ma ei teinud enam üldse mõistlikke otsuseid. Lõpuks loobusin üldse pokkeri mängimisest. Teine põhjus oli see, et ma ei viitsinud seda mängu nii tõsiselt võtta kui mängukaaslased ja pidevalt peas mingeid arvutusi teha.

Kuna sa pokkeri juurest lauamängude juurde jõudsid, siis põhiküsimus - miks sulle üldse lauamängud meeldivad?

Mängud on mulle kogu aeg meeldinud. Väiksena mängisin mingeid lihtsamaid mainstream lauamänge s.h. monopol, tsirkus, doomino jne. Olin vist esimeses klassis, kui tegin ise paar lauamängu. Mingil ajal tekkis võimalus mõne sugulase tööjuures arvutimänge mängida ja kohe hakkasid ka endal mänguideed tekkima. Kui sain endale esimese arvuti, siis proovisin ka mänge luua ja sealt tekkis programmeerimise huvi, aga kahjuks pole siiani piisavalt püsivust olnud, et midagi korralikku lõpuni valmis teha - see on ikka suht ajamahukas tegevus ja uusi ideid tuli liiga kiiresti peale.

Mõne (arvuti)mängu puhul võib-olla on faktoriks eskapism, mõne puhul meelelahutus, mõne puhul aja surnuks löömine, aga ma arvan, et põhiasi, mis mulle mängude juures meeldib on süsteemid, nende disain ja mingi kas reaalse või väljamõeldud maailma simuleerimine. Iga mäng tekitab mingi alternatiivse mikrouniversumi, milles modelleeritakse mingit tillukest osa maailmast ja põnev on jälgida kuidas see mudel toimib.

Aga tegelikult lauamängud meeldivad mulle pigem selle pärast, et seltskonnas mängida on lõbusam, kui üksi arvuti taga istuda. :)

Aeg-ajalt tiksub neid lauamängureid ikka juurde, kellega üha tihedamalt ühe laua taha mängima satub, kuid kellest veel suurt midagi ei tea. Niisiis sai järjekordne ohver valitud, kes pisut endast julges rääkida.

Elar käib lauamänguõhtutel päris tihedalt ja mul paistab olevat temaga isegi suhteliselt sarnane mängumaitse. Heaks mängijaks teevad ta just positiivsus, seltskondlikkus ja energia, kuid nuppu paistab tal ka olevat - igatahes on teda Roborallys pea sama keeruline võita kui Neemet.

Millal sa lauamängudega alustasid?

Ilmselt juba 3-4 aastaselt, sest kooli minnes oskasin nii kabet kui malet juba mängida. Lisaks sinna juurde teised tavapärased täringumängud ja ka nipsu mängimine tuli väga hästi välja :)

Kuidas sa sellised tõsisemad strateegia- jm mängud avastasid?

Ma arvan, et proovisin omal ajal kõik turul olevad mängud läbi monopolist (kaasa arvatud omatehtud) kuni Eesti erastamiseni läbi. Ning kui sõbrad kokku said, siis sai ikka Unot või midagi sellist mängitud.

Tõeliste lauamängudeni ilmselt jõudsin oma 10 aastat tagasi, kui õde läks Rootsi tööle ning saatsi seal muuhulgas ka ühe paki lauamängudega. Pakis oli üheks mänguks ka Dragon's Gold, mille mängisime ribadeks. Aga ka veidi rohkem strateegiat nõudvaid mänge. Sealt see asi alguse sai. Mõne aja pärast sai endale mõned algmängud nagu - Carcassonne ja Katani asustajad muretsetud ning ka pokkeriõhtuid korraldatud. Arvutimänge olen ma kogu oma elu mänginud, nii et minu jaoks on mängimine väga loomulik tegevus :)

Ma olen sind näinud mängimas praktiliselt kõike, mida pakutakse. Kas on mõni mäng või kategooria, mis sulle üldse ei istu?

Üldiselt ma väga pikkasid (rohkem kui 3 tundi) mänge eriti ei mängi, kuna seda saab väga harva teha ning see tähendab, et õppimisprotsessile kulub minu arvates liiga palju aega. Kindlat kategooriat, mida ma ei mängi ei ole, aga eelistan, et mängus mingi väike juhuslikkus moment ikkagi on. Ma ei viitsi lõpuni kõike variante läbi kaaluda ning otsustan rohkem kõhutunde pealt. Aga teatud mängude puhul, nagu näiteks mingid ägedad koostöömängud või teematilist, nagu A Game of Thrones, teen ikka erandeid ka.

Mis võiks olla sinu lemmikmäng (või mängud, kui ühte on raske valida).

Ma olen enda arvates veel liiga vähe mänge mänginud, et öelda, et mul on mingid kindlad lemmikud. Ma võin ühe seltskonnaga mängida täiesti vabalt Katani asustajaid, teise seltskonnaga Roborallyt ning kolmandaga Elfenlandi ja nautida kõiki sessioone. Aga kui ma pean ühe lemmiku valima, siis võtaks selleks Roborally - piisavalt kaootiline ja ettearvamatu.

Oskad sa öelda, palju sa erinevaid mänge mänginud oled?

Ma pakun, et mingi 200 kanti, aga see võib ka vabalt olla 150 või 300. Läbi aegade on ikka väga veidraid mänge saanud mängida. Mul oli kodus juba täringumänge oma 20 erinevat, ma arvan. Sellise baasi pealt on hea edasi minna.

Palju sul mänge kokku on?

Endal on ilmselt nii 50 mängu kanti. Kui mäng väga ei köida, siis liigub ta mult edasi järgmisele omanikule, nii et proovin oma varu hoida võimalikult õhukesena. Aga viimastel aastatel tuleb sinna ikka pidevalt neid juurde.

Miks sind üldse lauamängud köidavad?

Minu üheks peamiseks eelduseks on, et lauamäng peab olema meelelahutus, et puhata igapäeva toimetustest. Natukene sisu, mõnus dünaamika ning olen käpp. Eriti ei viitsi mängida selliseid mänge, mis liiga palju reaalset elu üritavad simuleerida. Ka male ei ole mulle eriti lähedane mäng just selle tõttu, et seal ei ole seda suhtlemist ja meelelahtust minu jaoks piisavalt.

Kas sa lauamänguseltskonna suhtes oled valiv või mängid hea meelega kõigiga?

Võin kõigiga korra mängida, aga mulle väga ei meeldi, kui inimesed proovivad mängu kõik variandid läbi kalkuleerida ning selle tõttu tekib väga suur viivitus. Samuti ei meeldi, kui juba enne mängu võetakse asja liiga tõsiselt või minnakse nö ära tegema. Mina lähen alati mängulaua taha teades, et you win some, you lose some.

Kas mängu temaatika on sinu jaoks oluline?

Väga tähtis ei ole, aga tahaks ikkagi teada, mis on need puust klotsid, mida sa ühest kohast teise pead transportima. Sisu aitab väga palju kaasa just siis kui see haakub minu teadmistega. Näiteks fanaatsiaraamatutel või arvutimängudel põhinevad mängud toovad tavaliselt häid mälestusi meelde ning tänu sellele võib ka mäng veel ägedam tunduda.

Kas on mõni mäng, mida sa läbi ja lõhki tunned, nii et võidad peaaegu alati?

Rummyt ei taheta minuga eriti mängida. Nimelt on mul hea omadus kõik laud seal pea peale pöörata ning ootamatult mäng ära lõpetada. Samuti on mul hästi läinud ka Elfenlandi ja Roborallyt mängides. Kõikide mängude üheks saranaseks jooneks on oma käigu planeerimine arvestades ka teiste mängijate panust, et see õnnestuks. :)

Aga mind saab võita kõikides mängudes.

1856 - üks 18xx seeria mängudest, mida ma olen suutnud isegi paar korda mängida. Mitte eriti edukalt. Ma arvan, et parim tulemus läbi neti mängides on 2. koht tänu sellele, et Aigar mulle vaikselt teise arvuti tagant nõu andis ning minu blokkimise asemel Andreast blokkis.

18xx mängude erivõlust pole ma veel aru saanud. Raudteede ehitamine on lahe, kuid kogu see ülejäänud tramburai aktsiatega on segane. Paari mängija jaoks aga kogu mängu ilu aktsiavoorus paiknebki, mis on minu jaoks veel eriti arusaamatu. Kui pooletunniste mõtlemispauside ja ostu-müügi tehingute tulemuseks on võit, on asi selge, aga jääda siis veel ka 3-4 kohale...

Kuid see on siiski üks parimaid majandusmänge, mida ma mänginud olen ja päris kriipsu ma sellele peale ei tõmba. 1856 olen siiski nõus veel mängima. Eriti pärast Aigari strateegiasoovitusi, kuigi ta ise rõhutas, et "alati saab tegelikult ka teisiti võita!" :)

1856 omapäraks (võrreldes teiste 18xx seeria mängudega) on suhteliselt odav firma loomine mängu alguses, võimalus võtta firmale laenusid ning samuti suhteliselt dünaamiline aktsiaturg. Kui nüüd järele mõelda, siis 1856 mängimine sarnaneb raamatu lugemisega (või kirjutamisega) - ehk siis on suhteliselt selgesti eristatavad kolm osa: sissejuhatus, teema arendus ning lõppsõna.

Sissejuhatuse faasis on oma esimes(t)e firma(de) loomine ja sellega raha oma taskusse tagasi toomine. Teema arenduse faasis määratakse ära esimeste firmade saatus (enamasti nad riigistatakse) ja luuakse uued, nö. lõpuni püsivad firmad ning samuti ka neile sobiv teedevõrgustik. Ja viimases faasis toimub siis lihtsalt regulaarne panga tühjendamine.

Kuidas aga selles mängus edukas olla? Inglise keeles öelduna piisaks kahest sõnast - 'train rush' - ehk siis ei tohi sattuda roostetavate ja maha kantavate rongide tsüklisse. Tõsi, esimeseks tõuseb selle abil minu teada harva... küll aga võib enamasti siia oma võidulootused kanda, kui oled mõne sundostu isikliku raha eest teinud. Seega on edukas see mängija, kes suudab rongide aegumise protsessi kontrollida ja tagada, et suudab igas OR'is oma sõidud ära teha. Neljakesi mängides pole sugugi ebatavaline kui 1-2 mängijat oma võidulootused siia maha matavad.

Kuidas aga vahet teistega kasvatada? Ka siin on palju erinevaid võimalusi. Üks neist on näiteks "jooksiku strateegia". Oma esimese firmaga pidevalt tulusaid dividende välja makstes tõuseb selle aktsiahind üsnagi jõudsalt ning mängu keskel võib see juba üsnagi kopsakas olla. Kui nüüd sinu lähimad konkurendid otsustavad oma firmad riigistada, siis riigifirma aktsiahind tuleb reeglina madalam, kui lähima jälitaja oma ning kui vahetus toimub 10% aktsia -> 5% aktsia, siis on seal ka dividendid lahjemad kui sinul - seega oled ees nii aktsiahinna, kui ka saadavate dividendide osas. Oluline on nüüd lõpuni vastu pidada - et suudaks seda vahet mängu lõpuni hoida; samuti on vaja oma firmast omada maksimaalset osalust.

Alternatiiv sellele strateegiale oleks vastandina "sotsialistlik töövõit ehk Küll Riik Aitab" :) - ehk siis olla ainus, kelle firma riigistatakse. Nii saad omale korraliku osalusega ja laenurongiga riigifirma, millega hakata teisi jaamadega blokeerima, ise samal ajal kopsakaid dividende võttes. Kõige keerulisem ongi siin tagada seda, et olla ainus kelle firma riigistatakse... firma meeletu laenukoorem on ju kõigile näha.

No ja siis on ka veel nö. "kuldne kesktee" - ehk siis omad mingi osa riigifirmast, teisega nokitsed veel ka omaette, lisaks on võimalik aktsiate ostu-müügiga pisut vahelt teenida - ja üritad siis kogu kompotiga tervikuna maksimaalselt kasumlik olla.

Kui nüüd aga need "põhiskeemid" on teada, saab hakata mängima nö teisel tasandil neile vastu - ehk siis kui keegi tahab saada riigifirma ainuosanikuks, suunad ka kähku mõne riiulifirma pankroti suunas. Keegi on jooksik? No siis tuleb enda osalust seal firmas suurendada. See viimane tegevus võib muidugi viia vastulöögini, kui algne jooksik otsustab firmast rahad-rongid välja kantida ning sulle jääb vaid tühi kest ning võimalus oma raha eest uus rong osta :)

Brass - selle mänguga on nii nagu RoboRallyga. See kas meeldib inimestele või mitte.

Jah, mäng on tegelikult päris keeruline. Väga palju erinevaid võimalusi, pidevalt tuleb silmad lahti hoida ning mõttega asja juures olla. Peab ette vaatama, ega sul nahka üle kõrvade ei tõmmata või äkki on sul hoopis võimalik mõnda olukorda enda huvides ära kasutada. Peab oskama teha tulevikuplaane, peab oskama olukorraga toime tulla, peab oskama ümber orienteeruda.

Mulle aga Brass meeldib. Üldjuhul ma sellistest mängudest vaimustuses pole, kus tuleb meeletuid mõttepingutusi teha, et end rajal hoida, kuid Brassi juures on miski, mis võlub... ja siiani endas hoiab.

Aga see ei tähenda, et ma seda mängida oskaksin. Ma pole kindel, et ma seda üldse kunagi võitnud olen. Teise, kolmanda ja enamasti neljanda koha olen küll saavutanud, kuid esimese... Kahtlane. Sest kellega ma seda mängu tavaliselt mängin? Martti ja Aigariga, kes on ühed kõvemad eestlastest strateegid üldse, keda ma tean (Neeme ei lähe enam arvesse, tema on Rootsis :)). Tõenäoliselt olen ma neile küll väike segav jubin, kes ei lase asjadel alati minna nii, nagu vaja oleks, ega muuta seda kõike üheks suureks sõjatandriks, nagu neil omavahel mängides kombeks on, kuid fakt jääb faktiks - nende vastu ma siiski ei saa ning kui ma tahan seda mängu võita, pean leidma kaaslasteks totaalsed algajad.

Mulle meenus, kuidas Martti ükskord Brassi erinevatest strateegiatest rääkis, aga kuna see oli kell 1 öösel, ei jäänud mulle õieti midagi meelde. Täna palusin tal seda kõike korrata ning mõne aja pärast ilmuski alljärgnev lugu.

Brassi strateegiad.

Üldiselt peaks oma esimese kaardikäe järgi tegema otsuse, millist strateegiat jälgima hakata - kas cotton mill (tehas), port (sadam) või coal mine/iron works (söeaevandus/rauatööstus).

Andreasele ütlesin täna, et kui tal igav peaks olema, võib ta ka oma halbade mängude nimekirja kokku panna. Noh, kas tal just igav oli, aga nimekiri sai igatahes üsna kähku valmis. Kusjuures, see ei pannudki mind väga imestama. :) Kuid mul on selle üle ka päris hea meel, kuna ta muutis mu tööpäeva lõpu märksa huvitavamaks.

Konkurentsitult kõige kehvem lauamäng mida ma siiani mänginud olen, on kodumaine lauamänguplagiaat Kelgukoerad. Aga sellel ma pikemalt peatuda ei tahaks. Mitte sellepärast, et ta halb poleks - usu mind, on tõesti VÄGA HALB - vaid sellepärast, et seda mängu on kõik eelnenud Halbade mängude blogipostituste seerias esinenud juba varemgi materdanud ning mul pole midagi uut lisada. Samal põhjusel ei pane ma kirja ka Cashflowd ja Masu. Kui aga heidan Boardgamegeekis pilgu mängudele, mida ma madalalt hinnanud olen, siis ainuüksi 10 palli skaalal 2 punkti saanud (hinde 1 olen andnud ainult ühele mängule, arva millisele?) mängude hulgast saan sinu poolt soovitud 5 kandidaati hõlpsasti välja valida - definitsiooni järgi väga tüütud mängud, mida ma enam kunagi mängida ei taha.

Must Peeter.
Must Peeter, Must Notsu, Ott jms - heal lapsel mitu nime? Tegelikult ei, hea see "laps" kohe kindlasti pole. Mäng, mida meie oma lapsepõlvest teame vast kõige rohkem Musta Notsuna, mõeldi välja juba aastal 1874 ning seda mängiti täiesti tavalise kaaripakiga. Nimeks Old Maid, aga teema ikka sama - mängu kaotab see, kes üht ilma paariliseta kaarti teisele sokutada ei saa ning kellele see mängu lõpuks kätte jääb. Kuigi lapsena sai seda isegi mängitud, siis tagantjärgi võib vaid kahetseda, et oleks vaid tollal paremaid mänge olnud... Sest no mida huvitavat on teiselt kaardi tõmbamises ja paarilise leidmise korral selle maha panemises? Ei usu, et isegi Navitrolla pildid sellise mängu paremaks muudaksid.

Monopoly.
Ausalt öeldes imestan, miks keegi varasematest intervjueeritutest pole seda maininud? On ju Monopoly lausa halbade mängude "klassika". Jällegi on tegu mänguga, mis seondub lapsepõlvega. Tõsi, Nõukogude ajal seda mängu ei müüdud, sest tegu oli kapitalistliku maailma sümboliga. Nii tuligi oma esimesed Monopolyd ise valmistada, sest kahtlemata oli ostmine-müümine põnevam mängumehaanika, kui täringuveeretuse peale mööda redelit üles või alla ronida (Tsirkus). Ning loomulikult sai taasiseseisvumise järel mäng endale ka ostetud ning seda üsnagi palju mängitud. Kuid kui peale sadade muude lauamängude mängimist sai seda taas proovitud, siis oli tükk tegemist, et mitte mängulaua taha magama jääda - niivõrd üheülbaline ja juhusest sõltuv on see mäng. Pealegi võib see halva õnne korral venida ja venida, nii et isegi 8 tunnine mäng pole mingi ime. Lõpuks teevad osalised piinast pääsemiseks kasvõi kahjulikke vahetustehinguid, et kiiremini pankrotti minna. Mängu on toodetud miljonites, kui mitte miljardites eksemplarides ning sadades eri versioonides, kuid sisult on ta ikka samasuguseks kehvakeseks õnnemänguks jäänud nagu pea 100 aastat tagasi loodud originaalversioon.

Matemaatiline Doomino.
Mõned aastad tagasi loodud kodumaine puust komponentidega lauamäng, mis loodud ülla eesmärgiga - õpetada lastele mängulises vormis arvutamist. Mäng on saadaval eri versioonides: lihtsamate komplektide puhul piirdub arvutamine kümne piires liitmise ja lahutamisega, keerukamate puhul tuleb ka korrutada ja jagada ning seda lausa saja piires. Mäng on üles ehitatud niimoodi, et numbrite ja tehetega klotse tuleb üksteise järgi asetada nii, et õige vastus oleks järgmisel klotsil, mis on ühtlasi ka järgmise tehte alguseks. Kahjuks toimib mäng nii aga mingis ideaalvariandis, kus kivid õigesti kätte jooksevad. Paraku jäi minu poolt mängitud kolmes mängus pidevalt kive üle ning tehted ei jooksnud omavahel kokku - ühesõnaga mäng on "katki". Tahtmata kedagi solvata - ei mängu disaininud lapsi ega ka tootjafirmat - selline lauamäng on lisaks eelnevale ka tapvalt igav, nagu igasugune doominomäng ning peletab pigem lapsed nii matemaatika kui ka lauamängude juurest eemale.

Maailma Imed.
Klassikaline mälumängu tüüpi lauamäng, kus väärtustatakse ennekõike faktiteadmisi, mitte aga strateegilise planeerimise või läbirääkimiste oskuseid, on minu jaoks juba iseenesest kehv kontseptsioon. Kui aga sellises mängus on ilmselgeid totruseid (pilt lammastest Inglismaa idüllilisel maastikul, küsimus: mis maailmaime see on?) või fakti- ja trükivigu, millest Maailma Imed suisa kubiseb, siis on tulemuseks väga halb mäng, mida mängides mõtled vaid sellele, et millal ometi keegi võidaks, et see jama läbi saaks. Paraku takistab seda aga täring, sest paljudele küsimusteruutudele sattumiseks on vaja veeretada täpne silmade arv - üks nõmedamaid mehaanikaid üldse, mida lauamängu panna võib. Kehv mäng, mida hiljem keegi sult isegi 1 euro eest ära osta ei taha, sest see ei kõlba isegi mitte ahju kütmiseks.

High Frontier.
Kui kõik eelnevad on suuremal või vähemal määral nö "mainstream" lauamängud, kust hulgast kehvi mänge leida polegi nii raske, siis High Frontieri puhul on tegemist hardcore lauamänguritele toodetud spetsiifilise mänguga. Paraku on aga tegemist ühega vähestest, kui mitte ainsaga, mille puhul olen olnud sunnitud keset mängu püsti tõusma ning teatama, et ma enam ei suuda. Jah, minu esimene kokkupuude selle mänguga ei jäänud mitte ainult viimaseks, vaid ka poolikuks, sest ma ei leidnud endas jõudu seda piina lõpuni taluda. Mäng kujutab endast kosmosesimulatsiooni - jah, just nimelt simulatsiooni, mitte lauamängu - mille looja on teinud kõik selle nimel, et mäng oleks võimalikult teaduslik ja tõetruu. Paraku on ta sealjuures loobunud igasugusest lihtsustamisest, mistõttu on täielikult kaduma läinud mängitavus ja mängulisus. Sest no millist lõbu pakub ehitada suure vaevaga valmis rakett, mis maa külgetõmbejõust küll jagu saab, kuid siis abitult orbiidile tiirlema jääb, sest vaesel mängijal puudusid füüsikaalased eriteadmised, et kaartidelt vastav informatsioon välja lugeda. Või siis ehitada valmis rakett, jõuda sellega Marsile, kuid ühe õnentu täringuveeretuse tõttu orbiidilt alla sadada ja siis taas otsast alustada? Tundub nagu Reis Kuule ja see EI OLE hea lauamäng.

Küsides Aigarilt halvimate mängude kohta, pani mind üllatama, et nimekirjas, mille ta mulle esitas, ei olnudki Kelgukoeri. Tean raudselt, et ta on seda varem mänginud. Aga põhjus oli väga lihtne: "No Kelgukoerad, Cashflow jmt jätsin seepärast välja, et need on nii halvad, et ei kõlba isegi halbade mängude nimekirjas välja tuua. :)".

See pole küll absoluutne nimekiri (kõige-kõige-kõige), aga siiski suht põhjariismed. Ning järjekord on ka suvaline: Dominion, Hundimäng, 6. võtab, Twilight Struggle, Globopolis.

Dominion.
No see on selline nipa-napa halva mängu staatuse saavutanud isend. Tõenäoliselt tuleb siin panna kokku iseenese teadmatus, kogenud vastane ning Intrigue'i kaardivalik - aga peale kaks korda sellise kombinatsiooni üleelamist kadus vähimgi soov seda uuesti mängida. Iseenesest pole mul pakiehitamise (deck-building) kui mehaanika vastu mitte kui midagi, tean selles vallas ka väga mõnusaid isendeid, kuid Dominion jätab kuidagi eriti sellise multiplayer solitair tunde. Samas on see BGGs suht kõrgel kohal olev mäng - no ju siis litsalt mina ei oska selle võlu hinnata.

Hundimäng.
See mõjub mulle samamoodi kui viisakale külalisele kohvi pakkumine ning pildialbumi väljavõtmine - ehk siis selge märk sellest, et aeg on peolt lahkuma hakata. Teoorias (ideaalis) suurepärane analüüsivõimalusi ja varjatud isiksusi pakkuv psühholoogiline mäng, mis paraku viimastel mängukordadel suht kesise mulje jättis... ning viimasel korral sedavõrd kehva, et otsustasin edaspidi taolistele elamustele oma aega enam mitte kulutama hakata. Üksteisest võidu üle rääkimine olukorras, kus su põhjenduste ratsionaalsus jätab külmaks ning kõige paremini mõjub hoopis karjatus: "MA TEAN, TA ON HUNT!!! üks!!! üksüks!!!" - igaühele oma. Mulle: ei, aitäh.

6. võtab.
Selle osas ma polegi nii väga kindel, et kas ta just halb on... ehk oleks isegi "sisutühi" õigem termin. Aga see selleks, ega nime muutmine seda paremaks minu silmis ikka tee. Mänginud olen ma seda kolm korda, mis on küll mitu korda rohkem kui enamusi oma hindamisskaala alumise otsa mänge tavaliselt... aga paradoksaalsel moel saigi too "ülemängimine" sellele mängule minu jaoks saatuslikuks. Esimene kord proovisin ma nimelt ühtviisi taktikaga mängida, teine kord teistsuguse, risti vastupidisega. Kolmas kord segasin oma kätte saadud kaardid ära ning võtsin ja mängisin neid sealt pimesi. Kõik kolm mängu lõppesid ühesuguse tulemusega: ei tulnud ma esimeseks, ei jäänud viimaseks, olin tublide keskmike hulgas. Kui aga pakist juhuslike kaartide mängimine annab sama hea tulemuse, siis milleks üldse mind sinna vahele vaja on? Ega ei olegi...

Twilight Struggle.
Arvestades, et antud mäng pidevalt BGG esikolmiku äärel ripub, olen ma tõenäoliselt kogu maailmas üks väheseid, kellele see ei istu. TSi olen ma kokku mänginud kahel korral: esimene neist oli lauamängurikarjääri algusaegadel ning sellest ma suurt muud ei mäleta, kui et tulin küll teiseks, aga see võttis (minu toonaste standardite järgi) ikka suht kaua aega. Tookord ma sellesse mängu nii kriitiliselt ei suhtunudki, võrdlusbaasi eriti polnud ja mäng kulges ka suht tasavägiselt. Teine mäng läks aga tunduvalt kiiremini: juba esimese ajastu keskel oli selgelt näha, kelle kasuks kaalukauss vajunud on, nii et edasi jäi üle vaid paratamatut oodata. Õnneks saabus lõpp suht kähku. Oma suur osa on seega kindlasti minu oskamatusel ning vastase suurel kogemusel, kuid samas jättis ka mängumehaanika mulle suhteliselt meh-mulje. Veeretad täringuga vale numbri - nojah, jama küll, aga nüüd on teise käik. Mängides NLi, saad omale käejagu ainult USAle kasulikke kaarte - nojah, mis teha, eks järgmises mängus veab paremini. Ühesõnaga: pikemat plaani kui üheks vooruks ei näinud ma siin võimalik olevat teha, olulisel määral sõltud vooru alguses saadavatest kaartidest - kui need on kehvad siis head piinlemist. (Ehk tõesti aitaks see, kui eelnevalt kõik vähemalt ühe ajastu kaardid läbi töötada, vaadata, millised on võimalikud head/halvad kombinatsioonid mingites piirkondades jmt - aga kuulge, see ei ole enam see mäng.)

Globopolis.
See on mäng, mida Eestis on tõenäoliselt vaid üks koopia ja seda on mänginud vaid kaks inimest. Üks neist olen mina ja mul on hea meel, et see mäng mult ära osteti. Aga see selleks. Põhimõtteliselt on tegu Monopoliga. Et mulle aga keegi kohe ei helistaks ja kõrva karjuks, täpsustan: tegemist ei ole üks-ühele ripoffiga nagu mõne muu mängu puhul. Globopolise puhul on tahetud anda Monopolile natuke sügavamat sisu ning seega on sinna juurde pandud ka mõningane ressursihaldus. Veelgi enam: et ka sõjamängurid seda sööks, on juurde toodud sõdimine. Ja missioonid. Saite aru? Monopol. Veeretad täringut ja siis astud edasi. Sõdimisega. Missioonidega. Ressurssidega. Tunduvalt keerulisemate reeglitega. Ei ole hea kombinatsioon.