Kuigi Poola on päikesevalguses ja kevadel täitsa vaatamist väärt, siis lauamängupoed olid küll sama pimedad ja sünged nagu sügis-talv ise. V.a. ehk esimene.

Wargamer, kuhu kõigepealt läksime, asus kultuuri ja teaduse paleest ning selle kõrval olevast kaubanduskeskusest kuskil paari kilomeetri kaugusel vaiksel kõrvaltänaval mingi kohviku kõrval. Sisse astudes nägime, et poe müüja istus laua taga ja liimis ennastunustavalt miniatuure kokku. Meie teretusele ta vastas, kuid rohkem meist välja ei tehtud. Vaatasime poe kiiruga üle, kuna lauamänguvalik oli suhteliselt väike ja midagi erilist ka silma ei jäänud - ilmselgelt tegemist ikkagi miniatuuride poekesega.

Teine pood Graal asus kaubanduskeskuse all jalakäijate tunnelis. Poodi me sisse ei saanudki, kuna see oli mingil põhjusel kinni. Piiludes läbi akende sisse saime ainult aru, et ka seal on lauamängude kui selliste valik üsna pisike. Paistab, et poolakad pühenduvud rohkem miniatuuridele.

Replikator asus kaardi järgi samuti paar kilomeetrit keskusest, kuid vastasuunas esimesele poele. Nüüd hakkasid ka jalad juba pikast ja palavast kõndimisest tunda andma, nii et need paar kilomeetrit tundusid vähemalt 10 km. Kus vähegi mingi posti najal toetuda sai, seal me puhkasime. Poeni jõudes lonkasime me sest kõigepealt mööda, kuna ükski urgas, mis selle maja all peidus oli, ei paistnud välja kui pood, veel vähem lauamängupood. Kui lõpuks siiski nime märkasime ja uksele rõhusime, tundus see kinni olevat. Seisime maja ees ja kirusime pikka käimist kui link järsku logisema hakkas ja uks lahti prahvatas. Lävel seisis mingi kahtlane türklast meenutav tüüp, paks sall ümber kaela, kes jõllitas meile otsa sellise näoga, et mida me krt kolistame seal ukse taga. Aigar tervitas viisakalt ja küsis, kas koht on lahti. Tüüp ei saanud sõnagi aru. Hetk oli vaikust, koguti mõtteid ja siis Aigar proovis uuesti, küsides: "English? Russian?" Türklane vastas "Russian ok" ja kui Aigar küsis taas, kas koht on kinni, vastas mees aeglaselt nagu kahele debiilikule: "This is a boardgame shop." Taas oli hetk vaikust, kuna mina üritasin pealetükkivat naeru tagasi hoida, Aigar aga ilmselt mõtles, mida edasi öelda. Tegime siiski kuidagiviisi selgeks, et just sellest poest me huvitatud olemegi ja peale väikest kõhklust lubati meid sisse.

Sees oli ropult külm, koht oli pisike, kitsas ja ilma aknata ning üldse tundus see olevat nagu väike ladu. Seina ääres seisid üksteise otsas kastid ja vastasseinas oli pisike riiul vähese valiku suvaliselt kokku loobitud mängudega. Isegi miniatuure polnud näha, rohkem mingid seltskonnamängud jm pudi-padi. Üldmulje jäi igatahes selline, et omanik kavatseb kiirelt koos kupatusega emigreeruda.

Tegime huvitatud näo pähe ja viibisime seal vist isegi kauem kui kõige esimeses lauamängupoes, et müüja ei arvaks, nagu me oleks sinna nalja tulnud tegema. Pomisesime vaikselt teineteisele mängude kohta paar sõna, kuid kui Aigar üritas teda huvitava lauamängu kohta infot pärida, ei saanud ta mingit vastust, kuna tüüp ei saanud temast lihtsalt aru.

Tammusime seal veel veidi aega, kuid lõpuks otsustasime, et kauem venitada on vist juba imelik, seega tänasime müüjat ja astusime välja sooja kätte. Uks lukustati niipea kui olime sest väljunud, et vältida meie järjekordset sissetungi juhuks, kui oleme midagi unustanud.

Ütleme nii, et mingeid lauamänge me Varssavist küll ei leidnud, kuid see-eest millised muljed poodidest.

Kord aastas, nüüd juba 5ndat korda, ilmub detsembri lõpus mu blogi mängitud mängude nimekirja veider kollektsioon. Seda seetõttu, et ühe tähtpäeva raames toimub halbade lauamängude õhtu.

Kardetavasti Kelgukoeri ei löö ükski teine mäng üle, kuid eks tasub üritada. Nii oli siis seekordse valiku hulgas eraldi nõutud Imago, laenutatud Millal viimati...?, mida kiideti mulle kui eriti jaburat mängu, Reaalsuskontroll, mis pole isegi nö "logitav" mäng, Jutukuubikud (inglise keeles Story Cubes) ja veel palju muid, mida kahjuks ei jõudnud mängidagi, kuna õhtu sai lihtsalt otsa.

Millest siis alustada. Kui mina kohale jõudsin, oli Matk mööda tuletorne juba mängitud. Kahju. Mitte seepärast, et ma seda mängida ei jõudnud (olen selle juba korra läbi teinud), vaid et teiste mängijate reaktsioone ei näinud. Kuid Imagol polnud ka viga. Igatahes ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi naersin.

Kui inimestele on mängus külge pandud sellised nimed nagu Kollane Martti, Roosa Kristjan, Must Martti, siis mis te arvate, mis tuleb vastuseks küsimusele: "Kui Roosa Kristjan oleks värv, siis milline?" ning vastusevariandina on ära mainitud neoonroosa. Üldiselt oli ka selge, et kui mõne vastuse juures küllalt suure rõhuga peatuda või seda kolm-neli korda korrutada, on üsnagi tõenäoline, et enamus läheb selle valiku õnge. Aru ei tahtnud sest saada vaid Kollane Martti, kes kangekaelselt üritas punktidega viimaseks jääda. See tal ka lõpuks õnnestus.

Reaalsuskontrolli, nagu selgus meie kõigi kurbuseks, ei saa Boardgamegeek lehel logida, kuid kuna seda kiideti kui "head" mängu, võtsime siiski ette. Midagi nii jaburat pole ma veel kohanud. 200 kaarti, mille peal on mingi veider väide - a la kõige ilusam, kõige targem, kõige ümarama tagumikuga -, tuleb kõik mängijate vahel ära jagada. Nad ise muidugi ei tea, mis nende ette pannakse; alles lõpus läheb lugemiseks, mis peaks vist mängu puänt olema.

Keegi väitis, et mängu on mängitud 2 tundi. Meie jagasime kaardid ära 10 minutiga ja ette lugemine käis veelgi kiiremini. Võitjat ei selgunud, kuna selles mängus polegi võidutingimust (asjaolu, mis Neemet vihastaks). Me leidsime siiski kuldse kesktee - mängija, kelle etteloetud kaartide üle kõige rohkem naerdakse, on võitja.

Kui kõigile oli selge, milles ta kõige-kõige on, pandi mäng kokku ja võeti ette Millal viimati...? Juba üks esimesi kaarte avaldas meile täie selgusega mängu absurdsuse. Ehk siis mõte on selles, et mängija võtab kaardi ja küsib küsimuse, mis kaardil seisab. Nt "Millal viimati kuulsid pauku?" Seejärel kõik, k.a. ta ise, peavad ära arvama, millal ta seda kuulis. Variantidena saab pakkuda 1 tunnist 40 aastani. Ah ei, on siiski ka variant, et ta pole seda kunagi teinud.

Ma arvan, et meil vedas, et ei tulnud küsimusi: millal viimati ... kratsisid oma sügelevat tagumikku või ... nägid oma isa ujumispükstes. Üks tõsiselt haige mäng, millest isegi Imago on parem.

Jutukuubikutes mina ei osalenud. Tegelikult pole just keeruline kokku panna mingi tõeliselt fantastiline jutuke, kuid teha seda selliselt käsu peale, kus ette on antud ka mingi teatud vorm (antud juhul täringul olevate piltide näol), käib mul üle jõu. Isegi Heiki tundis end kergelt survestatud, kui ta pidi rahva tungival soovil mänguga alustama.

Üldiselt aga mäng enamjaolt inimestele meeldis, ehkki teine ring jooksutas juhtme kokku nii mõnelgi tegelasel. Kuid selles osas oldi üksmeelne, et halbade mängude hulka need kuubikud küll ei sobi.

Ja oligi õhtu läbi. Kuigi alustati veel mänguga Mees, kes teadis ussisõnu, jäi see pooleli, sest meid võõrustanud söögikoht pandi kinni. Uut kohta ei õnnestunud leida ja nii jäigi halbade mängu õhtu seekord ebatavaliselt lühikeseks. Kuid järgmine kord teeb selle siis ka kuhjaga tasa.

Hiljuti rääkisin Portugali lauamänguüritusest LeiriaConist ning kuidas kaks eestlast sinna sattusid. Siis aga krabasin kohapeal elaval eestlannal Mari-Liisil virtuaalsest hõlmast kinni, et ta räägiks ka Portugali lauamänguõhtutest, kuna tuli välja, et ta külastab neid seal tihedalt.

Kui Mari-Liis Eestist ära läks, oli ta päris mures, et kus ja kuidas ta siis nüüd mängib. Arvutiinimesele kohaselt guugeldas internetis "Porto boardgaming" ja nii ta kohaliku seltskonna avastaski. Ei olnud keeruline ülesanne.

Mängimisvõimalusi pidi jaguma. Teisipäevaõhtuti on lauamänguõhtud ühes baaris, kus on ka väliterrass, nii et suvel mängitakse õues. Praegu, talvel, mängitakse siiski ainult tubastes oludes, aga kuna toad on seal üsna pimedad, siis enamasti ta seal ei käi.

Neljapäev on põhiline lauamängupäev - kogunetakse ühte väikeses kaubanduskeskuses asuvasse restorani. Sellel on lauad ka koridori peal, nii et mängitakse seal - nii ei sega teisi külastajaid. See on üks vähestest restoranidest, mis 24/7 lahti on, nii saab ka peale südaööd vabalt tegutseda.

Need kaks lauamänguõhtut algavad "peale õhtusööki". Kuna Portugalis on perekond ja teiste perekonnaliikmetega koos olemine väga oluline, siis pereinimesed õhtustavad kodus ja seejärel suunduvad lauamänge mängima, mis tähendab, et mängimisega alustatakse kuskil 21.30. Õhtu lõpeb kuidas kunagi - kuna keegi uksi lukku panema ei pea, siis eestlanna on lahkunud sealt nii 00.30 kui 3.30.

Lisaks iganädalastele lauamänguõhtutele toimub korra kuus ka lauamängulaupäev - kuu viimane laupäev. Üldiselt on iga nädala laupäeviti midagi Tropic Burger restoranis toimumas - RPG, Pathfinder jm. Kuid kuna kõik pole nii entusiastlikud mängijad ja nii teisipäevale kui neljapäevale järgneb tööpäev, siis korra kuus laupäeval saab ometigi nii kaua mängida kui soovi on.

Nii et kord kuus laupäeviti alustatakse umbes 14.30 lauamängudega ja lahkutud on sellelt ürituselt ühel korral kell 4 hommikul ("sest Battlestar Galactica viimaseks jätta on alati tark :)") ja teisel korral kell 6 hommikul. See viimane oli küll juba ekstreemne - kuna kellelgi oli auto parkimismajja kinni jäänud (sest parkimismaja suletakse kell 1 ja avatakse kell 7, erinevalt kaubanduskeskuse ustest), siis otsustati kavalasti aega parajaks teha ja mängida, kuni silm lahti seisab.
 
Mängimas käib põhimõtteliselt lauamängufoorumi seltskond. On selline lehekülg nagu Comunidade Portuguesa de RPG e Jogos de Tabuleiro (Portugali RPG ja lauamängude kommuun) - seal on infot kogu riigi lauamängu- ja rollimänguürituste kohta. Kes veebilehe algatajaks oli, seda ei tea, kuid ürituste loojaks on üks praegune lauamänguõhtutel osaleja, kes sellega juba tükk aega tegelenud on.

Iga teisipäevase ja neljapäevase ja kuulaupäevaku kohta on üritus ning seda saab veebilehel kommenteerida - nii et juba varem otsustavad mõned osalejad ära, et täna mängitakse mingit kindlat mängu ja siis ei pea nõnda palju kaasa tassima. Sest tegelikult tuleb iga kord hulk inimesi spordikottide ja reisikohvritega, mängud kaasas. Kuulaupäevakul on see muidugi arusaadav - ei suuda ju ära planeerida, mida tahetakse kell 11 õhtul mängida, aga teisipäevad ja neljapäevad - 21.30 - 00.30 - on vaid 3 tundi mäng üles panna, seletada. Vahepeal väike paus kohvi tarbeks, jutuajamine ja lõpus pakkimine - üle ühe mängu paljud ei jõua kindlasti mängida.

Mingit tasu üritustel osalemiste eest maksma ei pea. Kohapeal on 4-5 mängu korraga lahti, vahel ka rohkem. Ehk siis 20-30 inimest neljapäeviti, teisipäeviti nii 10-15 ja laupäevakud on eriti tihedad. Siis on tihtipeale laudadest puudus.

Tükk aega Portugalis viibides käis Mari-Liis vaid paaril teisipäevasel kokkusaamisel. Kui lõpuks detsembris neljapäevasele läks, siis sattus mängima seltskonnaga, kes olid väga vaimustunud, et ta on välismaalt ja tüdruk ja mängib lauamänge ja lisaks meeldivad veel co-op'id. Nüüd tihtipeale mängib ta lauamänge ka väljaspool lauamänguõhtuid. Praegu käib iga nädal neljapäeviti ja vahel mängib sõpradega laupäeviti ka natuke. Kuid alati käib laupäevakutel, kuna need on lihtsalt "niiii mõnusad" - tekib päris kommuunitunne. Enamasti söövad ka kõik koos samal ajal selles samas restoranis õhtust ning ajavad niisama juttu. Praegu on eestlannal plaan liituda ka ühe RPG grupiga, kes mängib kaks korda kuus.

Küll aga tunnistab Mari-Liis, et tunneb puudust lauamängupoodidest - Portugalis pole eraldi poode mängude jaoks, ainult väikesed nurgad raamatupoodides ja koomiksikauplustes. Mänge tellitakse enamasti veebist.

Kodus mängimine pole Portugalis kombeks, kuna kodud on väiksemad ja pole sellist ruumi. Mängijad on aga väga lahedad ja avatud igasugustele mängudele. Ei ole olemas "halbade mängude nimekirja", igalühel on omad lemmikud. Väga pikki mänge tihtipeale ei armastata, ehk siis mängurid on sellised kärsitud ja kannatamatud. Lauamängukogud on päris korralikud, kuid mängud on teistsugused. Neil on omad traditsioonilised "kõik on mänginud" mängud. Võib juhtuda, et mõne uue mängu puhul osutub hoopis Mari-Liis kõige kogenumaks mängijaks. Battlestar Galacticas näiteks kaks mängijat mängisid esimest korda, üks oli korra varem mänginud ja Eesti lauamängur, kes polnud kunagi mängu reegleidki lugenud, pidi siis läbi närima.

Portugallastele meeldivad väga ka käelisi oskusi nõudvad mängud. Näiteks Crockinole, kus nipsutamisega peab oma nupud laua keskele saama. Hiljuti pakkus lauamänguõhtul suurt elevust kõikuva alusega tasakaalumäng, kus pidi esemeid "laevale" asetama ja iga õnnestumise eest sai esemele vastavalt punkte. Mänguõhtutel mängitakse ka tavalisi kaardimänge ja Magicut. Nii et sealne vaheldusrikkus on eestlasele väga värskendav. 

Aitäh Mari-Liisile, kuna sain väga huvitavat infot. Eritänu veel piltide jagamise eest. Samuti andis ta ühe video aadressi. Kuna video on aga portugali keeles, siis allolevalt on välja toodud tõlge. :)

People in the background talking
"It's the cost. You have to pay... You don't pay all it once"  

Interviewer
"Attacking, buying, dying and taking a chance. With logic and strategy, but above all fun is the main rule of these meetings where everyone wins"  

Diogo
"Playing a game with someone in person is completely different."  

Dark Haired Girl
"Anyone that comes is invited to play, and immediately starts a gathering, a dialog."  

Curly Blond Haired Girl
"It's a fun way to spend time. We're always socializing."  

Interviewer
"Pedro Silva and João Gonçalves started AbreOJogo.com, because after all, internet is fundamental for these meetings."  

Pedro Silva
"Each year 500 to 600 games are released, new and different games. We get to know these games and later purchase them thanks of course to internet."  

Interviewer
"But it's here that each week they carry the new games. In these meetings, the games are spread through the tables, and so are the conversations."  

Cristóvão
"That's the game, in fact that game has a nickname: game of hands."  

Interviewer
"They say the games are easy to play, and moreso to learn. But more importantly..."  

Pedro Silva
"You learn to socialize, to win and lose, because losing gracefully is an art, winning gracefully is an even tougher art. The thing about these games is that many of them have historical themes, that end up compelling us into researching more about a subject."  

Interviewer
"Although they enjoy the games, and the conversations around the boardgame, they don't say no to some alone time."  

Dialog:
Interviewer - "It seems like cheating, playing that game while others are playing a boardgame"
Dark Haired Guy - "I'm just waiting for my turn"
Interviewer - "Which one do you prefer?"
Dark Haired Guy - "I prefer the boardgame."  

Interviewer
"In the end it's a balance between the past and the future, if the objective is winning, the trip is even more important."

Ühel Eesti lauamänguril õnnestus hiljuti käia Portugali suurimal lauamänguüritusel LeiriaCon. Uudiste kuulamiseks sai Mihkliga aeg kokku lepitud ning allolevalt on võimalik nendega ka tutvuda.

Kõigepealt pean alustama sellest, et kus sa üldse käisid? :)

Hea küsimus. :D Kui ma läksin, siis ega ma ise ka ei teadnud, aga kohale jõudes sain teada, et ürituse nimi oli LeiriaCon 2013 ja toimus sellises kohas nagu Quinta do Pinheiro. See on mingi selline keset põlde ja hobuseid olev maakohahotell. 

Kuidas sa selle avastasid?

Mul üks sõber elab ja õpib praegu Portugalis, kes siin Eestis enne lauamänge mängis. Nüüd leidis seal kohapeal ka mingi seltskonna, kes käib iga nädal mängimas ja nende kaudu sai teada, et selline üritus tuleb. Käisin tal just sellel ajal külas, nii et otsustasime ka vaatama minna.

See on siis nagu lauamängulaager?

See on jah nagu lauamängulaager, aga neil käivad mingid mänguloojad ise ka kohal tutvustamas ja rääkimas. Varem on seal näiteks Martin Wallace ja Uwe Rosenberg käinud mulle tuttavamatest nimedest (kommentaariks, et piltidelt on näha, et Wallace käis ka sellel aastal külas). Aga kes see aasta käisid, sellest ma ei saanudki päris lõpuni aru. Mind ei olnud ürituse esimesel päeval seal, aga sain aru, et mingid Hispaania disainerid pidavat olema olnud.

Olid ühe päeva ainult seal?

Olin ühe õhtu ja siis järgmise päeva umbes pool päeva või veidi vähem. Vahepeal käisime ööbisime mingite kohalike poolt üüritud kontoris sellises linnas nagu Nazare.

Sinna lauamänguüritusele kohale minemine oli ka üsna huvitav. Läksime Lissabonist ja ei teadnud tegelikult eriti, kuhu me minema peame ja kuidas. Lõpuks hostelis oli üks sõbralik tegelane, kes aitas meil välja uurida, kuidas sinna kohale jõuda. Sõitsime mingi pikamaaliini bussiga kuskile põldude vahele, kuhu kohalikud autoga vastu tulid.

Ööbimise osas me ka ei teadnud, mis meist saab, aga õnneks oldi jah väga lahked meie vastu.

Kuidas üritus ise oli? Meeldis?

Ausalt öeldes mingit väga erilist muljet ei jätnud. Ei sattunud väga põnevate mängude otsa. Kõige huvitavam oli mäng, mille nime kahjuks ei mäleta. Sellel oli ringikujuline puidust laud, kus üritatakse enda žetoone võimalikult laua keskele saada, samas teiste omasid minema lüües. Oli huvitav sellist osavusmängu tavalistele lauamängudele vahelduseks mängida.

Ja siis seal oli veel loos. Kolme 1€ pileti eest sain endale sellise mängu nagu Terra Nova, millel ei ole kahjuks jõudnud veel kilegi ümbert ära võtta. Huvitav on see, et paki peal on soome- ja rootsikeelsed reeglid. Ja siis ostsin kasutatud mängudest endale ka ühe mängu - Joan of Arc. Oli veel mingeid kasutatud mänge, mida oleks sealt ostnud, aga jäin hiljaks.

See oli tore, et mingi kohalik aiand oli saatnud sinna õunu, ehk siis kõikide laudade peal olid õunad, mida süüa sai. Ja nii palju kui aru sain, siis see üritus oli igasuguste avaliku sektori asjade poolt rahastatud, nii et mingi omavalitsusüksus kattis selle pinna rendi kulud jm.

Oli seal erinevaid mänge palju?

Üks selline riiulitäis oli, mida sai laenata mängimiseks, pluss kasutatud mänge sai üldiselt proovida, kui huvi oli.

Ja siis mänguloojate endi poolt pakutavad?

Pean tunnistama, et ei tea täpselt, mismoodi nendega oli. :D Seal oli nagu üks eraldi seinatäis mänge, mis müügiks oli. Ütleme, et valik ei olnud väga suur, võib-olla 1/5 sellest kogusest, mida lihtsalt mängida sai. Aga ma usun, et nendest mängudest, mis müügiks oli, oli kõigist ka mingi koopia proovimiseks olemas.

Kui suur see koht oli?

Seal oli kaks suurt saali. Inimeste poolest arvan, et äkki kuskil saja ringis? Üritus ise oli portugali keeles ja nii palju kui mina seal olin, nägi see välja nii, et inimesed istusid laudade taga ja mängisid mänge. :)

Seda kuulsin, kuidas kurdeti, et neil ei ole Portugalis lauamängupoode. Mängude hankimine käib pigem nii, et aetakse mingi suur kamp inimesi kokku ja tehakse kuskilt üks suur ühistellimus, et siis postikulu omavahel ära jagada. Aga kohapeal oli lauamängude valik mängimiseks üldiselt korralik. Arvan, et kui oleks midagi konkreetset osanud otsida, siis oleks leidnud ka. Vähemalt tuntumatest asjadest.

Mängisite seal ainult oma tuttavatega või ühinesite portugallastega ka?

Kuna mul oli ainult üks tuttav, siis mina ühinesin portugallastega ka. :) Mingi mõniteist inimest oli ilmselt, kellega ühiselt sai mängitud.

Mida sa seal veel mängisid, peale selle "ümmarguse mängu"? :)

Escape oli üks mäng ja Thunderstone'i mängisin ka. Kellelgi oli BANG'i collector's edition, seda oli ka päris tore mängida. Ja siis oli mingi eurokas, mida ma ei suutnud ära kannatada, sest kõik portugallased tundusid tohutud uimerdised olevat seal seltskonnas. :D Nad nagu ei pannud üldse tähele, et nad mängivad. Võis vahepeal käia õues jalutamas ja tagasi tulles ei olnud ikka veel enda käikudega tegelenud.

Mänguinfoga lõpetasin ka Mihkli küsitlemise, kuid juba sai kokku lepitud teha temaga ka nn isiklik intervjuu. :) Suur aitäh muljete jagamisest. 

 Ürituse enda pilte on võimalik näha Portugali lehelt.

Kuna Rootsis elutsevalt lauamängurilt sai kohalike traditsioonide kohta küsitud, uurisin ka Autraalias elavalt hardcore lauamängurilt, kuidas seal lauamänguõhtutega lood on. Üldiselt pidid aga kehvad olema.

Kuna praegune ajutine austraallane on tõeliselt hardcore lauamängur (30-se sõjaväega kallaletungimine on küll äärmuslik näide, kuid siiski tõsi), siis tema jaoks need õhtud, mis seal toimunud on, jäävad lahjaks. Mingi Munchkin jms. Ühtlasi nentis kahetsusega, et ka Neemet pole seal (eestlastele on Neeme elav legend). Ta on küll kindel, et kindlasti on kuskil ka paremaid lauamänge, kuid pole jaksanud siiani veel väga otsida. Selle kohapealt tõi hea näite, milline on ikkagi suurlinna ja Tallinna erinevus - kui Tallinnas kuskil mõni lauamänguüritus toimub, pole seda sugugi keeruline üles leida, Sydney's on see aga "kuratteabkus".

On küll olemas mõned nn lauamänguklubid ehk siis "närused kohvikud", kus saab eriti nartsuks aetud mänge rentida koomiliste hindade eest ($15/h). Nt oli seal Puerto Rico, mis oligi tema jaoks ainus mängitav mäng. Kuid ülejäänud mängud olid juba Bang! ja Balderdash jms stiilid, mis pole vastuvõetavad. Normaalseid lauamängupoode on seal loomulikult küll, kuid siiani ta ei tea, et seal mõni üritus toimuks.

Eestlasele omase pealtükkivusega püüdis ta töökaaslastele Race for the Galaxy peenemaid manöövreid õpetada, kuid need ei osanud seda väga hinnata, vaid "tahtsid kogu aeg tööd teha". Omavahel öeldes - kuna ma tean, kuidas ta seda mängu mängib, siis ma selle üle põrmugi ei imesta; temaga Race for the Galaxy mängimise asemel tahaks ma ka ainult tööd teha.

Nii et kahjuks pole sisserännanud eestlasel Austraalias erilisi lauamängututtavaid välja kujunenud. Peotäis selliseid potentsiaalseid "võiks kah" on olemas, aga mitte kedagi, kes eriti entusiastlik mängude suhtes oleks. Nii et mänguvõlg olevat päris karm juba.

Soovitasin tal küll Boardgamegeekis kuulutuse üles panna, et "otsib Sydney lauamängureid", aga pole veel kuulnud, et ta seda teinud oleks. :)

Magic kaardimängust rääkis Martti L. veidi juba ka oma kõige esimeses intervjuus, kuid nüüd sai see teema uuesti põhjalikult ette võetud. Allolevas jutus kirjeldabki Martti, kuidas asi alguse sai, mis vahepeal toimus ja miks kõik lõppes.

Kuna meil üks hea lauamängur lahkus pikemaajaliselt Rootsi, siis korraldasin mõningase uurimise, kus ja kuidas ta seal oma mängukirge rahuldab.

Eestis saab lauamänge mängida sellistes poodides nagu lauamangud.ee, Ludo ja ka WePlay ruumides. Rootsis on meie eestlasest lauamängurile selleks Dragon's Lair, mis on tema arvates võib-olla isegi suurim pood Stockholmis. Kuid kuna ta ise lauamänge eriti ei osta, teab ta ainult kahte teist poodi veel, nii et kindlalt saab öelda, et see on vähemalt neist suurim.

Pood ise on kirjelduse järgi vägagi suur ja mahukas. Üleval korrusel müüakse lauamänge, mille valik tundub silma järgi olevat suurem kui Eestis. Samas ruumis mängitakse ka arvutimänge. All keldris on suur pommivarjend kümnete laudadega, mis on siis laua- ja kaardimänguritele mõeldud. Tõsi küll, seal viibib ka tavaliselt "mingi lärmakas rollimängugrupp".

Selleks, et seal mängimas käia, peab end eelnevalt klubi liikmeks registreerima, milleks küsitakse väikest kuutasu. Seda võib nimetada ka ruumide kasutustasuks, kuna see koosneb kuumaksust pluss korratasust. Kuna aga lauamänguõhtu toimub kord nädalas, maksab meie lauamängur vaid teisipäeva eest, sest muudel aegadel toimuvad seal MTG ja teiste kaardimängude õhtud ja võitlused, millest ta osa ei võta. Mis õhtul miskit toimub, seda saab vaadata netis olevast kalendrist. Kas klubiliikmel on veel mingeid võimalikke soodustusi, seda meie lauamängur öelda ei oska, kuna mänge ta ei osta ja ka meili teel mingit spämmi ei saa.

Lauamänguõhtu on sarnane Eestis toimuvatega, ainult selle suure vahega, et poe poolt pole mitte mingeid mänge kasutamiseks antud. Kes mängida tahab, võtab ise miskit kaasa või loodab teiste peale. Nii käib näiteks üks tegelane kohal suure IKEA kotiga, kus on tavaliselt ligi 15 erinevat mängu sees. Mida mängitakse, lepitakse juba kohapeal kokku. Uksed on avatud kella 10ni õhtul, nii et selle ajaga peab hakkama saama.

Oletasin, et Rootsi lauamängurid eestlastest eriti ei erine ning see vastab ilmselt ka tõele, v.a. selles osas, et mänguri keskmine vanus tundub Rootsis pisut kõrgem olevat. Kuid kaardimängijad seevastu on üldjuhul noored inimesed.

Meie Eesti lauamängur ongi selle klubi-poe juurde pidama jäänud, kuigi tunnistas, et on kunagi ka ühes teises klubis käinud. Seal oli osalemine tasuta ning sööki sai kohapeal tavapoe hinnaga. Kuid varsti ta sest paigast loobus, kuna see kippus olema mingite punkarite kogunemiskoht ja ruumi oli seega minimaalselt.

Kõige enam eelistab ta siiski hoopis teistel külas käia, kus on kindlasti mugavam, see on tasuta ning ühtlasi ei visata sealt ka teatud kellaajal välja. Enda juures pole ta veel rootslastele lauamänguõhtuid korraldanud, kuid samas kõiki eestlasi kutsub küll külla. Ruumi pidi kõigile jaguma.

Kogu info on lauamänguri käest saadud, netiinfot pole antud jutus kasutatud.

Juba neljandat aastat järjest toimus detsembris halbade mängude õhtu, millega Aigar tähistas oma vananemist. Kuna seekord oli tegemist lausa juubeliga (Aigari, mitte halbade mängude), siis heidan muuseas pilgu ka ajaloole.

Alguse sai see siis 2009 a, kui Aigar kutsus külalised kohvikusse ning igaüks võttis kaasa portsu mänge, mis tema meelest halbade mängude alla kvalifitseerub. Mina mängisin sellel korral mänge Labyrinth: The Card Game, UNO: Harry Potter, Eesti mälumäng, Maailma Imed ja miskipärast isegi Aye, Dark Overlord. Tegelikult kaks mängu sellest nimekirjast on täitsa mängitavad ja ma ei nimetaks neid just halbadeks, kuid eks meil oli toona kõigil halbade mängude kriis.

2010 a. halbade mängude õhtust olen ma korra juba blogis kirjutanud. Seda ei hakka uuesti üle kordama. 2011 a. mänguõhtu toimus aga lauamangud.ee ruumides, kus populaarseimaks halvaks mänguks osutus Paula kohvimäng. Road to Wembley, Jurassic Wars ja Crash by Crash olid kaugelt liiga head, et neid oleks saanud tõeliselt nautida.

Ning nüüd siis 2012 a. mänguõhtu, mis toimus suurejooneliselt veel ka üleüldises maailmalõpu elevuses. Telekast tulid filmid ainult kataklüsmidest, Maiade kalendrist jms. Sobis mängude taustaks väga kenasti.

Seekordne hitt - Matk mööda tuletorne - jäeti viimaseks mänguks, et õhtu jooksul oleks ka üllatusmomenti. Alustasime seega hoopis mänguga Mees, kes teadis ussisõnu, mida ma polnudki veel kunagi kordagi mänginud. Ei saaks öelda ka, et see otseselt halvaks mänguks oleks kvalifitseerunud. Selline - veereta ja vaata, mis juhtub - mäng, ehk siis täiesti tavaline täringumäng, milles oli raske leida üleskiidetud teemat kui sellist. See, et kõik püüdlikult ette vuristavad, mis kaardil kirjas, ei lisa veel kaugeltki vastavat õhustikku. Aga nagu eelnevatestki aastatest kogemus on näidanud, siis ka halb mäng on heade mängijatega väga lõbus.

Seda näitas eriti hästi mäng Uskoci: A Card Game of Croatian Pirates, kus inimesed naersid pisarateni. Seetõttu oli see ilmselt ka parim mäng, mida õhtu jooksul mängiti ning selle väärtus tõusis tunduvalt. Omapärane kaardimäng, kus võib võidule olla mitmeid kordi väga lähedal, kuid siiski jääb see käeulatusest välja. Põhimõtteliselt võib öelda, et kui oled paar korda juba peaaegu võitnud, siis oled juba tegija. Vaene Martti R. oli vist oma 3-4 korda peaaegu võitmas, kuid temalt krabati see magus võit väga alatult jälle ära, nii et varsti oli täiesti loomulik kuulda laua äärest vandumist. Lõpuks võitis mängu täiesti juhuslikult Aigar ise tänu sellele, et kaardipakk otsa sai, võttes oma viimase kangelasteona muidugi Martti R.-lt kõik punktikaardid.

Top Trumps - The Simpsons sai ette võetud tänu sellele, et Aigar sai millalgi ühelt firmalt mängukaartide näidiste paki, kuhu muuseas oli siis juurde lisatud ka mitu kaardimängu. Üks neist oli The Simpsons, kus neil, kes juba teises ringis välja kukkusid, vedas hullupööra, kuna mäng ise oli puhas Linnade põletamine. Lõpuks olime meie Urmasega kahekesi veel mängus, kus me lõpuks leppisime viigiga, kuna tahtsime ka muid mänge proovida. See oli kaheldamatult kõige igavam mäng üldse, mida sai õhtul mängitud. Samas kui ma olin 5 a meeldis mulle kohutavalt Linnade põletamist vanaemaga mängida.

Üks samalaadne kaardimäng jäi aga proovimata, kuna selle teema tekitas erinevatel inimestel erinevaid tundeid ning vähemalt Martti L. ei tahtnud seda ülejäänud õhtu isegi mitte meelde tuletada. Samas osad uurisid kaardil olevaid pilte suure huviga ning arvasid, et sealt võib isegi mõndagi õppida.

Anti-Monopoly seises mul riiulis vist juba sügisest saati, kuna töökaaslane oli selle mulle lahkelt laenanud öeldes: "Tagastamisega pole kiiret". Ma laenutasin selle ka ainult seetõttu, et ma ise polnud seda kordagi mänginud ja ma teadsin, et halbade mängude õhtu on taas ees seismas. Noh, selle mängu võib lühidalt kokku võtta sõnadega - Anti-Monopol on veel hullem kui Monopol. Panime endile ajapiirangu, mis kellani me seda oleme nõus mängima ja me pidasime sest vist küll sekundipealt kinni. Midagi nii nüri pole ma ammu mänginud. Isegi Linnade põletamine oli põnevam, kuna seal olid vähemalt lõbusad Simpsonite pildid kaartidel. Igatahes mängisime paar ringi ja pärast seda panin ma selle mängu poes müüki, kuna omanik ise, kuulnud mu arvustust, seda ka enam tagasi ei tahtnud. Äkki keegi ostab siiski ära, kes Monopoli fänn on.

Mingil ajahetkel mängiti vahepeal teisel laual korvpalliteemalist lauamängu Tee Skoori, mille kohta kuulsin eemalt, kuidas Andreas ja Martti R. väga vaevaliselt reegleid ponnistasid lugeda. Õigemini - üritasid neist aru saada. Pärast seda järgnes vist veelgi vaevalisem mängimine, kuna pärast tõsiseid vaidlusi ja arutelusid lõpetati mäng juba üsna selle alguses ära. Martti L. pidi naeru kätte lämbuma, kui Andreas seletas, kuidas mäng käima peaks. Nagu selgus, on mängu kirjelduses toodud lause "värvi lisavad ka strateegilised otsused, mida mängija saab teha mängu käigus" puhas vale, kuna mängu kulgu otsustab tegelikult vaid treener. Ehk siis nagu Martti L. naerust luksudes lühidalt kokku võttis: "Ahaa! Veereta, mis sa veeretad, mina otsustan ikka nii!"

Meie mängisime sellel ajal kahtlase väärtusega lennukimängu nimega Jetlag, mis tundus Aigari seletuste järgi olevat nii uskumatute reeglitega, et Urmas vahepeal saksakeelseid kontrollis ja tunnistas, et nii ongi. Nimelt pidid lennukikaardi endale käe peale võtma, selle siis õhku viskama, mille vahepeal käe ringi keerasid ja üritama lennuk taas kinni püüda. Kui lennuk oli õhuaugu enasti üle elanud, võis sellel lasta maanduda, kuid see enamasti õnnestus vaid Aigaril, kelle kohta me arvasime, et ta on seda salaja enne harjutanud. Igatahes pidid käe peal oleva lennuki lennutama laual oleva maandumisraja peale. Meie Annikaga leidsime, et kui see kaart voltida lennukiks kokku, siis sujuks mäng tõenäoliselt paremini. Urmase parim vise oli vist see, kus ta suutis lennuki lennutada maandumisraja alla. Martti L., kes enne mängu teatas, et maandumisrada olevat liiga lähedal ja nii ikka õigeid punkte ei saa, ei saanud lõppkokkuvõtteks vist isegi ühtegi punkti, kuna lennuk ei jõudnud rajanigi, vaid maandus laua all. Aigar võitis mängu ja võitu tumestas ainult asjaolu, et seda mängu ei saagi BGGs logida.

Ja lõpuks ka õhtu nael - Matk mööda tuletorne. Kui Aigar oli mängu reeglid ära seletanud, mis seisid kenasti kirjas ka mängulaua all, nii et kontrollimise mõttes oleks tulnud kõik nupud maha võtta ja mängulaud teistpidi pöörata, küsis Martti L. 3-4 korda: "Kas see mäng on ikka TÕESTI selline?" ja ülejäänud aja suutis ta vaid läbi pisarate (naerupisarate) oiata "See ei saa ju selline olla! See pole võimalik, et niisugune mäng on tehtud! Kas see ikka tõesti on selline?" jne samas vaimus. Kui me olime paar käiku teinud ja ka teistele jõudis kohale tõsiasi, et punktid, mis sa mängus saad, pead ise meelde jätma ja neid liitmis-lahutamistehteid ka oma peas tegema, tõusis Annika otsustavalt püsti ja läks paberit tooma ning pani ülejäänud mängu ajal kõik tehted püüdlikult kirja. Mängu lõpptulemuse võtsid mehed kenasti kokku - see mäng ei sobi naistele. Mina sain 1 punkti, Annika ka midagi alla 10, mehed seevastu ületasid 30 punkti. Sellele õnnetule mängule ei saa hindeks 1 panna vaid seetõttu, et seda saab ka teist korda mängida (mitte nagu Kelgukoeri).

Ja kui kell oli juba kaugelt üle 12ne otsustati võtta ette tõsine mäng nimega Reisides Euroopas, kus kontrolliti taas faktiteadmisi, nagu igas teises tavalises "parimas" Eesti mängus. Kui mul juba esimese küsimusega ei tulnud meelde sõna colosseum, kui küsiti Itaalia teatri kohta, siis leidsin, et see mäng sellisel kellaajal ei lähe mitte. Tõsi küll, teenisin oma ainukesed punktid Saksamaa kiirteede kiirusepiirangute kohta, kuivõrd ma teadsin päris kindlasti (eriti viimaste aastate sõitude tõttu), et need on seal olemas, kuid sellega mu saavutused piirdusid ja lõpuks teatasin otsustavalt, et mulle sellest aitab.

Pärast seda leidsid külalised, et ongi aeg juba koju minema hakata ja nii me tõmbasime järjekordsele halbade mängude õhtule joone alla.

Eellugu.

Eelviimane kord Martti juures mängimas käies rääkisime talle Esseni võludest ning kui vähe tema peab selle kõige nägemise nimel pingutama. Ainus asi - läheks tema autoga, mis on suurem, kuid Aigar ostab bensiini, meie kahekesi juhime ning messile saab tasuta. Martti niheles ja kibeles ning tegi öö läbi plaane, mida ta kõik vaataks ja ostaks, kui messile läheks... ja järgmisel päeval broneeris meie hotellis koha ära. Edasi järgnes üks lõputu ootamine ning iga päev rääkisime üksteise võidu, kui kohutavalt keerulised ajad meil parasjagu tööl on. Miskipärast oli meil kõigil kolmel nii.

Start.

Martti saabus haigutades varavalges meie ukse taha, kus nad siis Aigariga oma pakkimisosavust näitasid. See oli nii edukas, et roolis istuja isegi natuke tagaaknast välja nägi.

Kuni Poolani möödus teekond suhteliselt kiirelt ja isegi Poola ei olnud väga vastumeelne. Tegime isegi väikese peatuse vanas tuttavas Augustowi pargis, et otsida mulle tassi (mis jäi leidmata) ja süüa (mis sai leitud).

Marttit me alguses rooli taha ei lasknud, nii ei jäänud sel muud üle kui magada. See oli tagajärgi mõeldes natuke kehvasti, kuna kui ta siis ükskord juhiistmele istus ja sõita üritas, läks tal varsti silme ees nii kirjuks, et ma vahetasin ta jälle välja. Saksamaa viimase otsa sõitis juba Aigar üksi ning pärast seda maandusime Esseni messihallis, kus pidime hakkama oma nurka üles panema.

Üldiselt läks see kiiresti. Stend sai kähku üles ning meie Marttiga olime pärast mitmendat riiulit juba osavad riiulikiletajad. Mõtlesime seda teenust pakkuma minna. Ilma rahata. Sunniviisiliselt. Mängude eest. Aga mingil põhjusel jäi see järgmistel päevadel siiski teostamata.

Esimene päev.

Martti pidi Martiniga kokku saama ja meie Aigariga olime selle üle üsnagi rõõmsad, sest nii ei pidanud ta üksinda messil ringi kolama. Hiljem kuulsime, et Martin on, kui mitte just saatana sigitis, siis vähemalt energy bunny, kuna igal järgneval päeval muutus Martti üha kõndimisvõimetumaks. Kuid esimese päeva hommikul oli veel kõik bueno.

Meie seadsime end oma boksis sisse ja vaatasime uniste nägudega inimesi, kes mööda traavisid. Alguses oli rahvast vähe, seega otsustasin minna ka ise korra messi üle vaatama. See läks nii edukalt, et juba tunni pärast naasisin boksi tagasi 7 mänguga. Olin sellest üsnagi šokis, kuna ma pole eelmiselgi kolme aastal nii palju mänge kokku ostnud, kui seekord tunni ajaga. Ja mis saab siis veel neljandal päeval?

Tagasi tulles vahetasin Aigari välja, kes läks omakorda tiire tegema. Ning siis hakkasid juba saabuma esimesed kliendid. Aigar seletas reegleid, mina seisin kohtlaselt naeratades kõrval ning olin kohustuslik kaasmängija.

Martti ja Martin käisid paar korda meie boksis oma ostusid sirmi taha peitmas ning kadusid siis jälle. Martti juba kergelt lonkas.

Kui õhtu saabus, tuli üliväsinud Martti meie juurde ning me kuulsime pikalt laialt sellest, milline kuri plaan see meil oli teda sellesse mängupõrgusse kaasa meelitada. Ja milline kohutav tegelane on Martin, kuna see teab ju kõiki nurgataguseid ja kõiki bokse, mis võiksid vähegi huvi pakkuda. Kuskilt ei saa niisama mööda kõndida - ikka jääb midagi silma ja ikka tuleb kuskilt midagi osta.

Sellel õhtul mõtlesime esimest korda tagasituleku üle ja kuhu me kõik mängud paigutame. Kuid me ka mängisime - A Fistful of Penguins, minu ostetud ja Aigari võidetud ülilihtne täringumäng ning Martti kaardimäng Brawling Barons, mis tembeldati naistekaks (teadagi, miks).

Teine päev.

Alustasime pangas käiguga, kuna Marttil oli raha otsas. Kui ta rääkis, palju ta välja võttis, ei suutnud me varjata oma kahtlust, et seda on vähe, kuid Martti otsustas kange olla ning selle rahaga välja tulla. Ehk siis ei osta rohkem kui kaks mängu. No hea küll, äärmisel juhul kolm. Ma lisasin juurde, et aga kindlasti mitte alla nelja. Aigar arvas, et no viis tuleb siis ikka ära. Ega me suurt mööda ei pannudki.

See päev erines eelmisest ainult nii palju, et meil käis rohkelt külalisi, Marttit ja Martinit ei näinud peaaegu üldse ning mina ei ostnud ühtegi mängu. Õhtul saabus seevastu tugevalt longates Martti, kes toppis oma ostetud mängud (mida oli hulgim) sirmi taha ja enamuse ajast oigas.

Hotellis mängisime Bibliost, mille strateegilisuse üle me kõik hiljem juurdlesime. No ei saanud pihta. Aigar seevastu suutis selle taas kuidagi võita ning pärast seda mina läksin magama, jättes need kaks Hooyah't mängima.

Kolmas päev.

Käisime pangas, kuna ilmselgelt tuli Marttil ikka veel raha juure võtta. Eelmisel päeval oli lihtsalt kõik kuhugi kadunud. Aga kõiges oli enivei süüdi Martin, kes teda ringi vedas. Martti plaanis (unistas, on selle kohta vist parem sõna), kuidas ta seekord käsib Martinil kuhugi laua taha istuda ja mängida ning mitte enam kõndida. Kuid kui me neid millalgi lõuna paiku nägime, polnud nad ikka veel ühegi laua taha istuma jõudnud. Nii palju siis Essenis tehtavatest plaanidest.

Mina käisin ka taas natuke ringi ja kuna ma läksin täiesti juhuslikult mööda boksist, kus müüdi Cycladese laiendit, pidin selle ära ostma. No ja siis läksin mööda veel ühest boksist, kus müüdi odavat kraami ja ostsin veel ühe mängu, täiesti tundmatu, kuid nimi Bonnie & Clyde mulle meeldis.

Ülejäänud aja istusin meie nurgas ning seletasin prantslastele ja teistelegi, kes kuulata tahtsid, kuidas seda Tootmistehase mängu mängitakse. Üldiselt olid inimesed väga rahul selle kirjeldusega (olgugi, et ma hiljem avastasin, et olin natuke reeglitest mööda rääkinud) ja ostsid mängu ära. Kuid leidus ka erandeid. Nt kaks poissi, kes kuulasid reeglid kenasti ära ja tahtsid mängu proovida. Kunas kahekesi on see mäng karmivõitu, olin kolmandaks mängijaks ja see oli viga. Paari ringi järel avastasin, et mulle on võit osavalt kätte mängitud. Mõtlesin tükk aega, kas lõpetada mäng enda võiduga või venitada asja edasi. Tegin siiski kiire lõpu, kuna kartsin, et selline venitamine võib neile veel eriti solvav tundnuda. Kuid ei tea ka... Kui ma nende püstitõusmisel vabandavalt pobisesin, et seekord oli küll lühike mäng ja enamasti ma selles ei võida, öeldi mulle viisakalt aitäh ja lasti nii kähku jalga, et ma ei jõudnud midagi vastugi öelda. Nendele vist kaotus ei meeldinud.

Oli ka teistsuguseid. Neid, kes pärast üht mängu veel tagantjärgi pikalt vaidlesid, kuidas seda mängu õieti mängima peaks. Ja tegid siis teise mängu, et näha, kas oli õigus. Ja lõpuks veel kolmanda, et näidata, see polnud juhuslik võit. Eriti lahedad olid ühed prantslased, 50ndates meesterahvad, kes väga elavalt omavahel terve mängu aja vestlseid ning üht pikaldase mõtlemisega tegelast (Prantsuse Neeme) tögasid. Pärast kiitsid mängu ja ostsid mitu tükki ära. Järgmine päev tulid teised tegelased, kes ütlesid, et olid nonde prantslastega hotellis Tootmistehast mänginud ja tahavad ka seda mängu. Soovitavalt mitu. Ja lõpuks tulid meie tuttavad prantslased tagasi ja ostsid veel mitu mängu, kuna see pidi ikka nii hea olema.

Hotellis mängisime meie seekord Hooyah't, millesse olin suhtunud kerge eelarvamusega, kuid mis on täitsa mõnusalt lihtne ja põnev mäng, ning King of Tokoyt, mis oli üsnagi lõbus, kuid kujutan ette, et suurema seltskonnaga ons ee parem.

Neljas päev.

Hommikul käisime muidugi pangas. Martti arvas, et midagi võiks ikka rahakotis veel olla.

Enamus päevast vedelesime Aigariga boksis, kuna ei viitsinud enam ringi käia. Hommikul käis Aigar intervjuud andmas ja päeval vaatasin mina veel kord Grebet, kuid siis ootasime juba messi lõppu. Martti jalad hakkasid täielikult juba üles ütlema, nii et ta viimased kaks tundi (Martin oli ju ära läinud) istus meie juures, vajutas ühe tooli laiaks, laenas kuskilt uue ja ootas samamoodi messi lõppu.

Pärast messi käisime söömas ning kuigi olime varem optimistlikult arutanud, et õhtul võiks midagi mängida, olime kõik hotellis tuppa sisenemisel kohe voodisse vajunud ja magama jäänud. Kell võis olla kuskil 10.

Lahkumine.

Hommikul algas pakkimismäng, mis oli siiski suhteliselt poolik, kuna enamus asjad asusid veel messikeskuses. Sinna jõudes algas alles tõeline mäng. Mina aitasin stendi koost lahti võtta ning ülejäänud aja vaatasin pealt, kuidas Martti ja Aigar ümber auto traavisid ja asju võimalikult optimaalselt ära paigutada üritasid. See õnnestus nii hästi, et ainult kõik kaasa võetud toolid jäid meist messihalli maha ja auto tagaaknast ei paistnud seekord enam midagi.

Essenis tuli teha siiski väike peatus, et saaksin endale saksa tassi otsida. Pärast mõningast vaidlemist ja tiirutamist jõudsime kuhugi, kus mind autost välja visati ja öeldi: "Otsi!"

Aigar ja Martti jäid autosse, mina läksin luurele. Jõudsin mingile väljakule, mis tuli väga tuttav ette ning mõne minuti pärast saabus selgus - see oli koht, kus 4 a tagasi suure seltskonnaga šoppamas käisime. Millised mälestused. Ja seekord leidsin ka tassi teepoest.

Siis algas tagasisõit. Martti arvas, et oleks mõistlik, kui ta pandaks rooli enne, kui ta on päev läbi tagapingil maganud. Seega terve Saksamaa sõitis läbi tema. Kui ilm hakkas sandiks minema, siis oli muidugi minu kord rooli minna. 4 tunni pärast vahetas mind välja Aigar. Ja sellest ajast on mul peaaegu mäluauk. Enamuse ajast olin poolunes ja kui ma ka korra silmad lahti tegin, siis ega ma suurt midagi ei näinud ja selgelt mõelda ei suutnud.

Väga vastiku ilma ja pimedusega jõudsime Leetu, kus lõhkes kumm. Mingi tobe rauakolakas oli otsustanud just meie auto ette jääda. Senikaua kuni mina maanteed, möödakihutavaid autosid ja vihma tuiutasin, rassisid Aigar ja Martti auto kallal. See tähendas tagant peaaegu kõikide mängude vihma kätte tõstmist, tagavarakummi väljavõtmist, auto kergitamist, kummi vahetamist, selgust, et vana kumm ei mahu enam taha, kõikide mängude tagasitoppimist, kummi juhiistme taha paigutamist ning edasisõitmise üritamist. Martti sõitis kõht vastu rooli ning Aigar istus taga kõikide mängude all. Aeg-ajalt kui mingi eriti äkiline pööre toimus, kotsis tagant kopsatus ning "Ai!" Sama kordus siis kui Aigar Eestis rooli istus, äkiliselt kurvi võttis ning siis Martti vandumist kuulas.

Päeval jõudsime koju. Tassisime auto nii mõnusalt tühjaks, et Marttil oli lausa lust koju sõita. Ja rohkemat ma jälle ei tea. Läksin kohe magama.

On hilised 30ndad ja maailmas valitseb segadus. Inimkond on suure sõja äärel, kuna imperialistlikud rahvad Kaug-Idas ja Euroopa püüavad agressiivselt oma domineerimist suurendada. Natsid on võtnud Saksamaa oma kontrolli alla ja nüüd levib pimedus üle kogu maa. Sakslased jahivad võimsaid artefakte, mis annaksid neile veelgi suuremat võimu, kuid seiklusvaimu ja vabadust ei saa teistest nii lihtsalt välja juurida.

"No tõmbame kaardi. Oi, see küll hea pole. Agility 5+, kaks korda. Aga tuleb proovida."
Aigar veeretab kaks 6.
"Nojah, läks nii. Aga proovime siis edasi. Hm, cunning 4+ kolm korda. Järjest hullemaks läheb."
Täringud klõbisevad ja näitavad kolme 6.
"No see pole võimalik!"
Margit tõuseb ärritunult laua tagant ja läheb kohvi tegema.

* * *

"Nii, viimane raha läks. Nüüd tuleb vaadata, kas tempel ka kokku kukub."
"Mis mõttes?! Nüüd, kus ma sinna tulin? Ja sa võtsid viimase raha ära!!"
"No ma hoiatasin sind, et ära tule siia."
Täringud veerevad ja tuleb 1.
"Oih, tempel vajus kokku."
"Mida? Ja me jäime sinna alla?"
"No nüüd tuleb vaadata, kas me suutsime sealt põgeneda."
"Aga kui ma surma saan..."
Täringute klõpsimine lauapinnal näitab, et nii Aigar kui Marion jõuavad elusalt templist välja.

* * *

"Marion, kas see oled sina seal üksikul saarel?"
"Mina jah."
"Aga ma siis tulen nüüd sinu juurde ja võtan sinult selle varanduse ära."
Järgneb väike paus, mil Aigar loeb kaarti, millel nii hävitav tekst peal ning Marion on sellisest häbematusest keeletu.
"Ongi jah nii kirjas. Jääd artefaktist ilma."
Enne kui Marion jõuab kaardid Tarvile anda, on need juba võidukalt ta eest ära võetud.
"Väga alatu sinust!"

* * *

"Nii, aga ma proovin seda asja lahendada."
"Oled sa ikka kindel?"
"Täiesti. Mida ma tegema pean? Kaks korda 4+ veeretama?"
Väike krõbin, millele järgneb sõrmenips.
"Ahaa! Mis sa nüüd ütled? Ma proovin edasi."
"Kindel?"
"Absoluutselt. Mis seal kirjas on. Kaks 5+?"
Veeremine näitab tulemuseks kahte 6. Järgmine sõrmenips.
"Nonii. Asi korras. Aga nüüd ma puhkan."
"Oled sa kindel? Te olete Marioniga samas templis ja tema jätkab."
Marioni poolt järgneb kaval noogutus ja altkulmu põrnitsemine.
"Ei, ma ikka puhkan."
"Aga seal on veel varandust. Ja muidu teeb Marion katsumuse ära. Mõtle selle peale!"
"Noh, olgu... Ma siis lahendan edasi..."
"Õige suhtumine!"
Krabin üle lauapinna ja täringud näitavad läbikukkumist. Järgneb üldine võidukas kisa ümber laua. Margit viskab prillid lauale ja tähendab, et järgmine kord ta meid ei kuula.

Kui kangelased väljakule jõudsid, nägid nad eemal vaid üksikut roostes veoautot seismas, kuid zombisid polnud kuskil näha. Seltskond jooksis autoni, kuid seal selgus, et bensiinipaak on tühi, mis tühi ja võtmedki ilmselt kuhugi kaugemale visatud.

Mõtlikult seisti ringis ja arutati, mida teha. Kuna linna pealt oli vaja leida kahte asja, otsustati hargneda, et otsimist kiirendada. Pidi valmis olema koletiste ootamatuteks rünnakuteks, kuid kui asi väga täbaraks läheb, otsustati häbenemata teisi appi kutsuda.

Isa Joseph, vaga jumalamees, sammus vapralt oma arvates kõige kindlamasse paika - kirikusse. Olles linnal silma peal hoidnud rohkem kui 25 aastat, pidas ta oma isiklikuks missiooniks kaitsta sealseid inimesi maailma kurjuse eest. Talle polnud kunagi rääkitud linna minevikust, kuid see oli nagunii teema, mida kõik elanikud vältisid.

Ta astus altari juurde ning võttis pühakirja kätte. Vaikse pominaga luges ta palveid, kui tuled äkki kustusid ning ta pilkasesse pimedusse jäi. Ehmunult vaatas ta ringi, kuid ei näinud midagi - ta ainult kuulis, kuidas lohisevad sammud ja ägisevad hääled nurkadest lähenema hakkasid. Vaimulik astus paar sammu ukse suunas, mõeldes põgeneda, kuid peatus siis. Kirik on tema kodu, tema kaitse, tema usk. Kui ta sealt ära läheb, kus tal siis veel kohta on?

Isa Joseph jäi ukse juurde seisma ning luges pilkases pimeduses vapralt palveid. Ta kuulis, kuidas sammud tema ümber ringi käisid, kuid lähedale ei tulnud keegi. Usk zombisid eemal hoida tugevnes ning peatselt saabuski tema ümber vaikus, andes talle võimaluse kirikus ringi vaadata ning autole vajalikke asju otsida. Püha isa süütas väga hädiselt põleva tõrviku ning suundus otsinguile.

Rachelle, politseidetektiiv, kes oli saabunud linna hoopis teistel põhjustel, jooksis lähedalasuvasse postkontorisse ning asus agaralt otsimistöid teostama. Varsti segas teda aga toidupoest tulev heli, mis lõi talle silme ette pildi külmikust väljaastuvast laibast. Asunud uksele võimalikult lähedale, jätkas ta otsinguid, hoides aga ümbrusel silma peal. Ning hea oli, kuna varsti märksa ta kaugelt tulevat kogu, kes paistis sammuvat otse tema suunas.

Rachelle ei kõhelnud. Ta haaras püstoli ning tulistas. Zombi kukkus, tuues nähtavale tema taga oleva järgmise eluka. Detektiiv tulistas uuesti, ja uuesti, ja uuesti, kuni ühel hetkel üks koletistest komistas ning kuul vihises temast mööda. Kuigi politseinik polnud kunagi komistavat zombit näinud, leidis ta, et see on halb enne ja hüüdis Jennyt endale appi.

Farmeri tütar Jenny lendas kohale ning haaras Rachelle'i allavajunud käest püstoli. Ta laadis selle kiirelt, sihtis ja tulistas otse lähenevale elavale laibale kõhtu. Elukas astus paar vanukvat sammu tüdrukute suunas, haaras Jennyl püstoli käest ning vajus seejärel maha.

Püstolist oldi ilma, kuid sellest hoolimata naised ei taganenud, vaid asusid põhjalikule otsingule. Varsti tõigi Rachelle kuuldavale võiduka hüüatuse ning ta näitas oma käes helkivaid autovõtmeid...

Koolis ringi hiiliv Amanda ei teadnud sellest kõigest midagi. Keskkooli iluduskuninganna nuuskis põhjalikult ruume läbi ja, olles harjunud saama oma tahtmist mööda, ta ei kahelnudki, et tema otsinguid kroonib edu. Palju ta ei eksinudki - vaid veidi aega ringi vaadanud, leidis ta nurgast täiesti korras mootorsae. Ta pani selle prooviks tööle ning lõikas täiesti kogemata ühel seinast väljatuleval zombil pea maha.

Amanda oli küll eluka ootamatust ilmumisest veidi kohkunud, kuid see ei takistanud teda edasi otsimast ning peatselt leidis ta pesapallikurika. Olles juba kahe relvaga varustatud, tundis ta end kõledas koolimajas täitsa kindlalt ja vaatas kõikidele tema ette ilmuvatele koletistele julgelt silma.

Isa Joseph oli vahepeal leidnud kirikus ühe pingi alt bensiinipaagi. Imestades, miks see sellise veidra koha peal on, kobas ta edasi ja tundis, kuidas midagi külma talle käe alla jäi. Ebamugavustundega võttis ta pingi alt revolvri välja ja vaatas seda jälestusega. Ta ei pooldanud relvi ega vägivalda, seega tahtis ta sellest võimalikult kiiresti lahti saada. Kaaludes korra juba selle äraviskamist, mõtles ta siiski ringi, kuna kuulis eemalt Rachelle hüüdu, et ta jäi relvituks. Niisiis otsustas vaimulik püstoli detektiivile anda.

Politseinik tuli joostes postkontorist, juuksed väheke sagris, kuna tema ja Jenny vahel oli toimunud väike arusaamatus, mida mõlemad naistele omasel moel kätega lahendasid. Rachelle jooksis kirikuni, haaras lennult püstoli ja tühjendas selle kohe auto juures seisva jäleda kamba suunas. Käis plõks!, aga pauku ei järgnenud. Ehmatusega avastas naine, et padrunid on otsas ja ta viskas püstoli eemale. Kasutu asi!

Ent kuna vajalikud esemed olid leitud, suundus juba kogu seltskond auto poole, et sellele hääled sisse lüüa. Esimesed päikesekiired hakkasid juba läbi murdma. Isa Joseph väljus rahulikult mõõduka sammuga kirikust ja liikus autosse. Zombid hoidsid aupaklikku kaugusesse, nii et mitte keegi ei seganud vaimulikku kanistri tühjendamisel.

Amanda jooksis koolist välja, ületas tühja muruväljaku ja hüppas hooga autole, nii et saag ta käes pudenes. Lähedalolev poolmäda elukas virutas oma koivaga tüdruku suunas, kuid püsivat viga ta ei tekitanud, kuna esmaabikott, see nii väärtuslik asi, oli kohe käeulatuses.

Rachelle vaatas seda saginat eemalt ning talle meenus äkki, et tal on ju tulekustuti. Miks ta seda varem ei kasutanud? Olgu, kasutagem siis nüüd. Ta haaras selle pihku ja suunas vahuse joa kogu kamba suunas.

Läkastades astusid zombid mõned vankuvad sammud tagasi ja sellest ülejäänud, mitte vähem läkastavale seltskonnale piisas. Auto käivitati kiiresti ning häälekalt zombisid parastades põrutati täiel aurul linnast minema.

Zombid - Aigar ja Marion, isa Joseph - Tarvo, Amanda - Margit, Jenny - Tarvi, Rachelle - Inga

Iidne aeg ja paik, kus maapind on läbi imbunud maagiast ja koletised luuravad varje, mis ümbritsevad tsivilisatsiooni. Sellisel draakonite ajastul vajab maailm kangelasi. Kattes end erinevate raudrüüdega ja relvastudes mõõkade, vibude ja loitsudega, uurivad need kangelased iidseid varemeid, võttes vastu otsirännakud, kutsudes välja kõige kardetavamaid koletisi. Üks selline otsing viib kangelased pimedasse salapärasesse kohta nimega Castle Ravenloft.

Nelik hiilis trepist alla ning jäi kõhklevalt mademele seisma. Tõrvikud heitsid varemete sisemuses süngeid varje ning iga võbelus paistis neile liikuva tondina. Peeti sosinal nõu - mis edasi? -, kuna hääled kajasid koopasügavustes õõvastavalt valjusti.

Allisa, kes oli tuntud julge seiklejana ning oli tulnud nii mõnestki rännakust tervena välja, võttis ohjad enda kätte ning astus paar sammu järgmise ruumi suunas. Pigistades käes vibuvart, liikus ta vaikselt edasi ning peatselt seisiski ukse vahel.

Ta ei liigutanud end rohkem, kuna eemal seisis vaim - vaevu märgatav udusammas. Allisa lootis, et tema tulek jäi kummitusele märkamatuks, kuid ei... Aeglaselt liugles udukogu tema suunas, tohutu küünis ettepoole suunatud. Kangelane sai aru, et ta enam põgeneda ei jõua, võttis kaitseasendi sisse ning ootas tondi saabumist.

Rünnak tuli ootamatult. Äkki sähvatas küünis ettepoole ning Allisa vankus tahapoole. Ta tundis, kuidas jõud temast vaikselt kaob ning vajus oimetult nurka hunnikusse...

Kat oli mõelnud minna uue ruumi avastamisretkele, kuid Allisa kokkuvajumist nähes otsustas appi minna. Kuigi ta teadis, et ühest löögist seda vaimu ei hävita, ei tahtnud Kat ka tugevamate hoopide andmiseks kummitusele päris külje alla minna. Aga kui teda natuke nõrgemaks muuta, saab Allisa temast ehk ise jagu? Niisiis jäi Kat oma kohale ja lennutas peatselt ühe täpse viskega pistoda vaimu suunas. Mingit heli ei järgnenud, kuid udukogu lõi kergelt võbelema, andes märku sellest, et on pihta saanud.

Kat, tundes joovastavat võidurõõmu, suundus järgmisesse ruumi. Tunneli niiskeid seinu kobades jõudis ta avara koopa suudmesse ning nägi juba eemalt, et keegi seisab kaugemal kondihunniku otsas. Kat peatus ja uuris vargsi koletist... ning tundis piinlikkust. Kuidas sa tunnistad teistele, et oled ämbliku ees värisenud? Olgu, see on küll igavene suur ämblik, kuid siiski - putuka ees ei sobi siiski taganeda.

Paistis, et ämblik ei olnud lähivõitlusest huvitatud, kuna ta piidles eemalt kangelast... ja heitis siis järsku ette hoiatamata kleepuva halli massi üle Kati. Kat karjatas ja hakkas kätega vehkima, mässides end aina tihedamalt võrku. Lõpuks taibates, et liigne agarus enam mingit kasu ei too, seisatas ta süngelt, kusjuures eluka 8 silma teda vargsi seirasid...

Immeril vaatas, kuidas ta kaaslased laiali hargnesid ning pidas aru, mis on mõistlikum - kas jääda teistega kokku või minna üksi eraldiasuvasse, süngeid saladusi peitvasse ruumi. Pärast pikka arutelu otsustas ta teha nii seda kui teist. Ta astus kõrvalruumi, kus märkas enda poole suundumas veidralt klõbisevat kondibuketti. Pööramata sellele esialgu suuremat tähelepanu, suunas ta liikumatuna püsivale hiigelämblikule välgunoole. Koduämblikud üldiselt kardavad valgust ja seegi tegelane polnud erand - kostus pikk vingumine ning järmisena nägid kangelased tulistvalu põgenevat kaheksajalgset.

Immeril ohkas rahulolevalt - ämblik oli löödud, nüüd tuli end vaid kaitsta skeleti eest, kes verdtarretava kolinaga lähemale jooksis. Immeril pani end valmis, kuid mitte piisavalt kiiresti. Enne kui ta jõudis kaitsvaid loitsusid öelda, virtutas luukere talle peenikese liistuga ribidesse. Käis väike särin ja Immeril vajus pimedusse...

Arjhan, kes polnud veel kunagi ühtegi võitlust kaotanud, haaras oma kirve kõvasti pihku ning sööstis tühja ruumi. Nähes endiselt oimetut Allisat maas lamamas ning vaimu kõrval hõljumas, viskas Arjhan püünise kummituse suunas ning tõmbas tolle enda juurde, kuna oli kindel, et tema soomused peavad küünisega tegelase rünnakutele tugevamini vastu. Ta virutas kirvega udukogu suunas ning too hajus.

Tähelepanu hõivanud koletise kadumisel hakkas Arjhan uue ruumi ümbrust paremini tajuma ning talle jäi sõõrmetesse vastik lõhn. Keerates end ringi, nägi ta enda poole loivamas suurt ja ilget guuli, kellel muhe irve näol. Arjhan oli kindel, et varsti on ta eluka näolt selle irve eemaldanud ning pani end võitlusvalmis.

Guul müttas lähemale ja jäi napilt puutumata mööda vihisenud kirvest, kuna Arjhan polnud arvestanud, kui aeglane guul tegelikult on. Koletis möiratas ja virutas kangelasele oma pika küünisega. Kirves kukkus Arjhani käest ning ta jäi liikumatult seisma, olles pealaest jalatallani kangestunud ja seega ka igasugustele uutele kollidele heaks saagiks...

Mängijad: Allisa - Aigar, Kat - Inga, Immeril - Airi, Arjhan - Tauno.

Nojah, tõe huvides tuleb öelda, et pole need mängurid enam nii algajad midagi. Täitsa mitu Roborallyt ja Rumble in the House'i selja taga. Kuid karmimatest mängudest oleme neid seni siiski eemal hoidnud.

Tegelikult oli see Aigari idee. Tal nimelt tekkis küsimus, kas 1856 reeglid suudab poole tunniga seda tüüpi mänge mitte mänginud inimestele selgeks teha. Tundmatuks jääda sooviv Margit (nimi muutmata) oli nõus oma perekonna ohvriks tooma ning mina olin samuti nõus eksperimendis osalema. Äkki niimoodi isegi jõuab mingisugusele kohale...

Kuna mängust endast on juba mitmeid kordi räägitud, siis selle sisule ei hakka pikemalt aega raiskama. Kes soovib, saab lugeda Neeme ja Aigari ülevaadet. Praeguseks juhuks oli Aigar koostanud mängu reeglite põhjal äärmiselt lihtsa ja lühikese kokkuvõtte, mille ta kõigile laiali jagas. Ent kui seda lugema asuti oli märgata, kuidas kõikide kulmud järjest enam kipra tõmbusid. Nagu selgus osutus arusaadavaks ainult üks lõik selles kokkuvõttes - nimelt see, et rongid roostetavad.

Siiski, kui Aigar hakkas reeglite seletamisega pihta, tuli välja, et vähemalt ühele inimesele perekonnas olid panganduse terminid selged. Kahe peale suudeti ka ülejäänud asjaosalistele mõte suhteliselt selgeks teha. Reeglite seletustele kulus siiski natuke rohkem kui pool tundi - tervelt 40 minutit -, kuid siis olid ka juba kõik nõus mänguga algust tegema.

Aigar oli otsustanud mängida passiivset mängu, sest oli selge, et kui tema juba tõsiselt mängib, pole ülejäänutel eriti lootust. Mina mängisin nii nagu tavaliselt - vähe kalkuleerimist, rohkem intuitsiooni. Ülejäänud kobasid pimeduses.

Mina alustasin mängu ehk siis lõin esimese firma. Aigar passis, nagu arvata oli. Margit arvas, et pole mõtet oodata ja pani teisele firmale jalad alla. Tarvi otsustas samuti oma firma kasuks ning Marion samamoodi. Massidest eristus Tarvo, kes ostis lihtsalt ühe aktsia. Järgmisel ringil ostsid kõik üldjuhul oma firma aktsiaid, v.a. Aigar ja Tarvo, kes toetasid üht või teist ning ei kavatsenudki oma firmat luua. Nagu Tarvo targalt tähendas - selliseid mängijaid peab ka olema.

Kaardil alustas igaüks ise nurgast ning kuna kellelgi erilist selgust veel polnud, mida peaks tegema, siis ehitati tagasihoidlikult teid, osteti rong ning prooviti midagi ka teenida. Uus aktsiaring möödus kiirelt, kuna kellelgi polnud raha ja siis jälle ehitati teid ning sõideti lühikest juppi mööda.

Nii möödusid mõned ringid.

Kui Aigar mõtles lõpuks ka ühe firma ellu äratada, olid kõik juba mingil moel endale raha teeninud. Mängu suhtes hakkas selgus tulema, samuti hakati taipama kelle firmad teenivad hästi ning kelle omad mitte. Marioni firma aktsiad olid järsku väga hinnas ja müügilt kadunud, kuna minu omad seevastu heideti julmalt vabaturule.

Margit ja Tarvi avastasid, et nad on end nurka kinni ehitanud ja väljapääsu nagu polegi. Miskipärast keeldusid mõlemad ka kolmanda taseme rongide ostmisest, tehes sellega suurt meelehärmi Marionile, kes tahtis just, et kõik 3sed ära ostetakse, kuna temale oleks märksa tulusam olnud juba 4se rongiga ringi kihutada.

Minu firma edenes päris jõudsalt just tänu Marionile, kes endale mitmesse suunda pikki ja ilusaid teid ehitas. Ühendasin enda teed tema omadega ja nii meie koostöö sujus. Seevastu Aigari tuliuus firma hakkas juba alguses rohkem alla- kui ülespoole minema, kuigi ta üritas kõiki, sh iseennastki veenda, et see on lühiajaline nähtus ja tulevikus ootavad ees suured rahad. Miskipärast keegi teda eriti ei uskunud ja nii oli firmal varsti 4 laenu ja ootas riigistamist. Aigar alustas aga uue firmaga.

Kuni Margit ja Tarvi oma nurgas siplesid ja üritasid vabadusse pääseda, siis Marionil läks see-eest erakordselt hästi. Ta ostis muudkui ronge juurde - strateegia, mida ma varem näinud polegi - ja sõitis tulusaid teid pidi ringi, pannes vägagi kopsakaid summasid tasku. Kuna Margit ja Tarvi leidsid lõpuks, et peavad ikka ühe 3se rongi muretsema, muidu pole neil varsti üldse enam millegagi sõita, oli Marionil ometi võimalus 4ne rong osta... kui ta poleks avastanud, et rongide omamisel on teatud piirangud ning rohkem kui neli rongi ta firma ei saa kahjuks endale lubada...

Minul läks muidu sama hästi - oli mitu rongi, head teed ja korralik sissetulek -, kuid asi hakkas allamäge minema siis, kui otsustasin teha veel ühe firma. Seda rohkem põhjusel, et Marion seda endale ei saaks, kuna firma asus väga soodsal positsioonil. Aga tegelikult - oleks me 1856 lõpuni mänginud, oleks mu vaene firma riigistatud nii nagu Aigari omagi. Suurelt ma küll ei kaotanud, kuid mäng jäi kergelt toppama.

Aigari teisel firmal läks märksa paremini ja ta tegi oma eelmise puudujäägi tasa. Ta ostis Marionilt ära kaks 3st rongi ja mõtles seepeale, miks tal neid nii palju on. Marion oli aga üliõnnelik, et 3stest rongidest lahti sai, nii et sai hakata 4se jaoks raha koguma. Tarvi ja Margit suutsid ka kuidagi lõpuks oma nurgast välja tulla ning kõiki paistis ees ootavat suhteliselt helge tulevik.

Kui aga mängu tulid 5sed rongid ja kell oli juba 12 läbi, siis otsustasime oma summad kokku lugeda ja asja lõpetada, et teine kord uuesti proovida. 5 tundi kestev mäng pani kõigil pead aurama, lisaks oli osadel aeg magama minna.

Mängu võitis ülekaalukalt Marion ligi 3000 rahaga, kuna mina jäin teiseks kuskil 2400 rahaga. Aigar, Margit, Tarvi ja Tarvo olid kõik üsnagi lähestikku ja alla 2000, nii et kes neist tegelikult ees- ja kes tagapool oli, see polnudki enam nii oluline.

Tarvo oli ainus, kes terve mängu jooksul ei teinud ühtegi firmat, vaid elas 4 aktsia peal vapralt lõpuni ega jäänudki rahaliselt nii maha. Tal oli selleks ka oma põhjus - nimelt pidi ta juba mõne tunni pärast Otepääle hakkama sõitma ja oli oma mõtetega rohkem auto kui rongide juures.

Kuigi Roborally't on mängitud väga mitmeid korda ja üsna palju selles olevaid stsenaariume, sai tiimimäng esimest korda ette võetud alles hiljuti. Kuna olime kaheksakesi laua taga, saigi moodustatud kaks neljast tiimi. Tiimi "Arutlejad" moodustasid Tarvi, Tarvo, Marion ja üleannetu Tõnu. Tiimi "Erakud" kuulusid peale minu veel ka Aigar, Margit ja Pärle.

Mängulaud sai kokku pandud reegliraamatu järgi: kaks lauda ja kaks lippu. Idee oli jõuda vastase lipuni ja see enda mängulauani lohistada. Asja tegi keeruliseks aga see, et kui vastane juhtus sind oma poole peal müksama, tõukama, lükkama, visati sind kuulipildujaga tagasi oma koju, kust pidid uuesti pihta hakkama.

Mäng algas kenasti ja rahulikult. Kui "Arutlejad" panid fantaasiarikka plaani kokku, kuidas jõuda meie poolele, lipp hõivata ja meid kõiki põrmu saata, siis meie poolel valitses selle koha pealt vaikus. Ma küsisin lihtsalt Aigarilt, et kas põhimõtteliselt pole vahet, kes meist lipuni jõuab, peaasi on see ära tuua ning Aigar vastas "Jah!". Oligi kogu meie plaan.

Mina suundusin suhteliselt otse ja sihikindlalt lipu suunas ning paistis, et tegelikult üritasid kõik mu tiimikaaslased sama asja teha, lihtsalt saatuse tahtel ei õnnestunud ei Pärlel ega Margitil oma lauapoolelt ära tullagi. Margit sattus talle omaselt laserite vahele ning kõrbes seal. Pärle üritas talle appi minna, kuid jäi hiljaks - kohale saabudes oli Margiti robot juba hauaplatsil ning hoopis Pärle ise sattus laserite vahele. Aigar sattus juba teisel käigul kolme laseri alla ning kuna keegi teda päästma ei läinud, polnud tal muud, kui oodata lõppu.

Vastaspool ei paistnud õieti teadvat, mida tegema peab. Tõnu suundus küll väga otse meie lipu suunas, kuid teda takistas Aigar, kes oli otsustanud pärast surma saamist oma kohalt mitte enam lahkuda. Nii nad liikusid otse teineteise suunas ning tulistasid vahepidamata. Kuna Aigar oli siiski omas kodus, lõppes see kõik muidugi väga halvasti Tõnule.

Tarvo ei suutnud oma lauapoolelt samuti kuidagi ära minna, keerutades ringi ja jäädes teistele jalgu. Marion tegi alguses päris jõudsaid samme meie poolele, kuid jäi siis sinna toppama. Tarvi siblis ringi, jõudis isegi meie lipu lähedale, kuid Aigar suutis ta kerge vaevata teelt pühkida.

Kogu selle segaduse keskel hiilisin mina seinaääri pidi vastasleeri lipuni, haarasin selle kaasa ning lonkisin tasakesi kodu poole tagasi. Alles siis, kui ma lipu kätte sain, teravnes "Arutlejate" huvi minu peale. Hakati meeletuid ja kiiresti täituvaid plaane tegema, kuid oli juba hilja. Minuni nad ei jõudnud ja nii lõppeski mäng kiirelt ja meie seisukohalt vaadatuna - kergelt ja võidukalt.

"Arutlejad" nõudsid revanši ja nii saigi alustatud kohe uut mängu, mille alguses oli näha, et nad vähemalt osaliselt üritasid meie esimese mängu taktika üle võtta. Mõtlesime, et võib-olla ei tee siis paha ka oma plaan paika seada. Niisiis jäid Pärle ja Aigar tagalat kaitsma, Margit suundus lipu poole ja mina jäin varumeheks.

Vaatasin Margiti liikumist mõningase ärevusega, kuna tal on kombeks sattuda igasugustesse sekeldustesse, enamasti neid ise endale põhjustades. Mul kaartidega seekord ei vedanud ja nii ma tiirutasin ringi, teadmata õieti, mida teha.

Tarvo oli õppust võtnud ning liikus nüüd samamoodi kavalalt ja märkamatult seina äärt mööda meie lipu suunas, põhjustades sellega Pärlele mõningasi ebameeldivusi. Tarvi ja Tõnu otsustasid seekord jääda lipuvalvesse. Marion oli vist varumängija, kuna ka seekord õnnestus tal jõuda meie lauani ja jääda sinna toppama.

Margitiga läkski täpselt nii nagu ma kahtlustasin - jõudes lipuni, õnnestus Tarvil teda müksata ja nii ta oligi kõpsti jälle meie poolel tagasi. Ei jäänud muud üle kui ise härjal sarvest haarata. Vingerdasin end suhteliselt ebamugavast situatsioonist välja ja liikusin ringiga lipu suunas, nähes eemal Tarvit ja Tõnu ringi sebimas. Seekord märkasid nad mu liikumist lipu suunas kahjuks juba varem ning leppisid vaikselt ja isegi telefonitsi oma plaanid kokku. Osa plaanist jõudis siiski ka minu kõrvu, nii panin ma enamasti oma kaardid paika pärast nende plaanide ärakuulamist.

Otsustaval hetkel, kui mõtlesin, kuidas Tarvist ja Tõnust vigastusteta mööduda, tegi Tõnu õnneks power downi, nii et mul õnnestus ta laualt maha lükata. Selle tulemusel ma küll kartsin, et ta alustab oma liikumist minu nina ees, aga õnneks olid tal lipule suunatud plaanid. Tarvi seevastu seadis end lipu peal sisse ja jäi sinna keerutama. Lootsin ainult tema püsimatule loomusele.

Meie kodus käis hirmus võitlus Pärle, Aigari ja Tarvo vahel. Tarvo sai meie lipu kätte, kuid siis tuli eemalt Aigar, kes, oma elu kaalule pannes, lükkas ta konveierile, nii et Tarvo jäi väga ebameeldivasse olukorda. Ta suutis päris mitu korda lipsata ühelt konveierilt teisele napilt enne üle ääre kukkumist, kuid lõpuks olid ka tema jõuvarud otsas. Tarvo lendas üle ääre, alustas oma laualt uuesti ning meie lipp oli taas meie valduses.

Seda kõike jälgisin mina eemalt, tiirutades kohutavalt ebasoodsal lauanurgal ringi, oodates, mil Tarvi tüdib oma positsioonist lipu peal. Ümber olid laserid, konveierid, rattad, augud ning mul oli tegu, et end elus hoida. Lõpuks, kui ma mõtlesin teha otsustava sammu, leppisid ka Tõnu ja Tarvi kokku, et poisil on aeg liikuma hakata. Ta oli kogunud endale meeletu koguse lisavarustust, millega uhkeldades ta meie lipu poole liikuma hakkas. Niipea kui Tarvi lipule selja keeras, vingerdasin mina end sinna peale. Kõlas vastaste kisa ja ma olin hoobilt lähemalolevate robotite tule all. Tõnu tuli eemalt täie mürinaga, Tarvi jäi poolel teel meie lipuni seisma, ainult Marion ja Tarvo ajasid vaikselt oma rida ja üritasid Aigari ning Pärle tulest läbi murdes meie lipuni jõuda. Margit üritas ennast elus hoida ja kõiki segada.

Mul õnnestus kahe hea käiguga meie lauapooleni jõuda, kuid siis kahjuks edasiliikumised lõppesid ning ma jäin õnnetult konveierile seisma, kuulates Tõnu ja Tarvi võidukaid hüüdeid: "Nüüd on ta meil käes!" Sain järgmise käigu kaardid kätte ning vaatasin neid masendunult - mitte ühtegi edasiliikumist, ainult keeramised, mitte ühtegi ÕIGES suunas keeramist. Kuna ma olin konveieril, mis nagunii meie lauapoolele sõitis, oleks mu koheseks ülesõiduks olnud vajalikud kaks kaarti... kuid neid mul polnud. Tuli end vaid konveieril keerata ja loota, et keegi mind sealt maha ei lükka. Lükkamisel oleksid olnud ju ka muud halvad tagajärjed: lipust oleks ilma jäänud, mina oleksin oma lauapoole alguses ja kogu trall oleks jälle otsast alanud.

10 minutit kuulasin ma Tarvi ja Tõnu plaane, olles paigale pannud vaid ühe kaardi, millega jätsin edukalt mulje, et "arutage teie, mis tahate, minul on võidukäik olemas". Peab tunnistama, et nende plaan oli oivaline. Tõnu läheb konveierile. Tarvi tuleb eemalt, kasutab oma eriomadust ja tulistamise asemel lükkab Tõnu konveierilt maha, misjärel Tõnu tuleb otse ja rammib mind välja.

Ülejäänud laudkond oli vakka ning kuulas. Kui Tõnu ja Tarvi olid lõpetanud plaani arutelu, vaatasin mina taas oma kaarte ja panin need siis suhteliselt suvalises järjekorras lauale. Nendest kaartidest ei olenenud midagi.

Esimene käik. Tarvi tuli hooga, Tõnu liikus konveierile. Ning siis tuli välja ka selle plaani üks ning ainuke, kuid see-eest suur viga: konveier liikus ning sellega koos liikus ka Tõnu. Ja see kõik juhtus enne kui Tarvi sai oma eriomadust kasutada ja Tõnu lindilt maha lükata. Mina keerasin end ja liikusin kodule sammukese lähemale. Järgmised käigud olid Tõnul hästi planeeritud - kõik otseliikumised ja nii ta liikuski otse ja minust mööda auku, kuna mina jõudsin konveieriga enne eest ära lipsata.

Jõudsin lipuga koju ning meie laudkond hõiskas. Kaks võitu järjest. Ja veel milline pingeline lõpp.

Lõppkokkuvõttes - fantastiline mäng fantastiliselt hea seltskonnaga.

Viimasel päeval ootasime messil metsikut rahvamassi, kuid veidral kombel oli liikumine isegi vabam kui laupäeval. Imselt Saksamaal võetakse pühapäeva ikka tõsise puhkepäevana.

Alguses olid kõigil omad tegemised, nii jäi ajapuuduse tõttu ära Martiniga Kingdom Builderi taasmängimine, see-eest toimus aga Ascensioni laiendite proovimine. Pärast mängu olime kõik ühel meelel: tegu on fantastiliselt hea kaardimänguga, millele laiendid annavad väga palju juurde. Nin esimest korda tundus, et isegi mängulaual on mingisugune mõte. Kaardid on aga uuesti illustreeritud, värvirikkamad ning loomulikult on palju uusi tegelasi.

Martin otustas meid taas hüljata, kuid tema lahkumisest oli ka omamoodi kasu - saime nimelt oma käsutusse Martini renditud kapi, mis küll tema enda mänge pooleldi täis oli, kuid kuhu ka meie omad hiljem mahtusid. Martini järel läks välja ka Aigar, kes pidi pangaautomaadist raha juurde võtma ning teda ma ootasin ligi pool tundi, kuna Aigar pidi asjaolude sunnil minema messikeskusest võimalikult kaugele oleva automaadi juurde, kuna lähedalasuva juurde oli moodustunud mitmesaja meetri pikkune järjekord.

Pärast seda oligi aeg hakata liikuma Udo Grebe oksjoni suunas, kus ma lõbustasin end peaasjalikult põhiosalejate pildistamisega. Nii jäi pildile Vunts, kes on osalenud absoluutselt igal aastal oksjonil ning võtab asja väga tõsiselt. Samuti Heidelbergi boksi tegelane, kes ostis asju ilmselt rohkem oma boksi kui enda tarvis. Ajakirjad igatahes läksid ludinal. Kahjuks ei saanud ma pildile Jeremy Clarksonit meenutavat tüüpi, kes muidu oli igal oksjonil kohal nagu 5 kopikat, kuid just seekord ta ei tulnud. Mäletasin teda muidu ka eelmisest aastast.

Kõige lõbusam oli siiski oksjoni juures see kui Udo Grebe meie saabumisel Aigarit jõllitama jäi ning teatas muiates talle, et ta näeb välja nagu tennisist Novak Djokovic. Üldse suhtles ta meiega juba nagu vanade tuttavatega, mis oli päris muhe. Iga kord enne oksjoni algus teatas ta meile, et me letiäärset tooli nihutaksime, kus peal me tavatsesime istuma vajuda veel enne kui asi pihta hakkas. Viimane kord pöördus ta meie poole terve pika lausega harjumusest saksa keeles, mispeale Aigar tähendas talle, et tal pole aimugi, mida ta ütles, kuid meile on reeglid nagunii teada.

Kuna me rohkem liikusime ringi kui mängisime, jäid silma igasugused huvitavad inimesed, asjad, mängud, mis jäidki põhilisteks täna tehtud piltideks. Suurem osa ajast läks kottide tassimisele ning hinnasiltide uurimisele.

Siiski oli meil piisaval aega ühele lihtsamat sorti mängule nimega Atlantis.



Mäng oli tõesti oma olemuselt lihtne, kuid samas mänguliselt nii kohutavalt keeruline. Mingite segaste asjaolud tõttu ei saanud ma mängus ühtegi punkti, kuna aga Aigar mängu võidu kinni pani. Oleks selle ehk isegi ära ostnud, kuid leidsime ühiselt, et 25 eurot sellise mängu eest on ilmselgelt liiga palju.

Lohutuseks läksime hoopis uuele Grebe oksjonile, mis oli mängude poolest küll rikkam, kuid osalejate poolest vaesem kui kunagi varem. See oli esimene kord, kus ma tundsin, et mul on igav. Rahvas ei pakkunud, vanu tuttavaid nägusid polnud ning kuigi Grebe tegi, mis võimalik, et seda kõike elus hoida, siis 4 päev järjest särada oli ka talle juba raske. Pärast oksjoni lõppu jagati aga kõigile osalejatele tasuta Command&Strategy ajakirju, nii et nüüd olen ka mina ühe sõjamängu omanik.

Hakkasime väljapääsu poole liikuma, kuid ma ei pidanud vastu ja läksin tagasi meie tuttava ameeriklase juurde ning ostsin ära punamütsikese mängu. Sain koguni mõlema omaniku autogrammid peale. Nüüd on vaja veel ainult leida inimesed, kes seda tahaksid mängida.

Udo Grebe oksjoni pärlid võtsin ka ise seekord linti, kus on kahjuks suur taustamüra, kuid ehk on võimalik siiski midagi aru saada. Lugejateni jõuab see siiski alles siis kui koju tagasi jõuan.