Heikiga sain kokku, nagu ikka algusaegadel kõik kokku said, Ludos. Ere isik hakkas kohe silma, sest nii vahetut ja aktiivset suhtlejat näeb eestlaste seas üsna harva. Eks see paistis ka mänguvalikus silma - ma hoidsin kaarega eemale mängudest, mis Heikile kõige rohkem istusid ja nii me ka tavaliselt ühe mängulaua taga ei kohtunud. Siiski uurisin temalt kunagi, kas ta intervjuuga on nõus, kuid nõus oli ta sellega alles nüüd, kui juba pikemat aega Tallinna mänguseltskonnast eemal on olnud. Samas ma ei kaota lootust, et Heikit ikka veel ka meie seltskonnas mängimas näeb. :)

Pilt lisandub intervjuule hiljem, kui Heikit kunagi fotoaparaadiga taban. Mul on ta suuline luba olemas. :) 

Tsiteerides klassikuid: "Are you, or have you ever been, a "gamer"?"

Ma mängisin rollimänge, toonas Advanced Dungeons & Dragons 2nd Editionit, kusagil 90ndate aastate lõpust. Seal sain ka esimest korda kuulda, et on olemas Settlers of Catan ja Warhammer, sain proovida Magic the Gatheringu ja paljusid muid huvitavaid asju. Esimene euromäng oligi minu jaoks Settlers of Catan, mida võisime mängida 10x päevas hulgakesi nii, et kes parasjagu ei mänginud, ootas oma korda. 

Pikka aega oli see kõik, kuni ühel hetkel avastasin ilma eriliste ootusteta Tartu maanteel Tallinnas jalutades toonase Ludo poe. Olulisem kui pood ise, olid temas, ja samuti Riia mäel asunud Tartu poes kohatud inimesed. Mängupoodide mõju mängurite kogukondade ehitamisele ja liitmisele ei saa alahinnata, Ludo liikumisega kaubanduskeskustesse on midagi põhjapanevat kadunud, nii nagu ka lauamangud.ee füüsilise poe kadumisega. Ludo puhul oli meeldiv see, et seal suhtlesid aeg-ajalt lauamänguritega ka rolli-, miniatuuri-, kogumiskaardimängijad. 

Igatahes nii kujuneski et hakkasin kasutama BGG-d, seal mänge logima, käisin ära Esseni messil, mingi aja vältel kulutasin enamiku õhtuid nädalas mängimisele. Sain aru, et ilma pingutamata ma eriline strateegiamängur polnud, pigem nautisin jutuvestmist, meeleolu ja absurdset huumorit - üks esimesi mälestusi algusperioodilt on Andrease poolt ikka jutustatav lugu, kuidas tegime Republic of Rome'i proovikäiku 4 tundi. 

Mil määral sa veel rollimängude või Magicuga tegeled?

Mängin neid ainult siis, kui ette tuleb. Magicus pole ma tegelikult väga sügavalt kunagi sees olnud, lihtsalt pean seda väga heaks disainiks. Kui võistelda ei taha, on see ka väga odav mäng.

Mida tähendab - pead Magicut väga heaks disainiks?

Magic teeb seda, loob selliseid kogemusi, mida on plaanitud looma, nii pakiehitamise-kogumise tasandil kui konkreetse mängu tasandil. Üksikute elementide hulk ei ole suur ja omavahelistes seostes toimivad nad täiuslikult. 

Millist tüüpe mänge meeldib enam mängida?

Nagu Kierkegaard ütles, pidi elu olema müsteerium, mida elada, mitte mõistatus mida lahendada. Sedamoodi olen ma ikka valinud mängimiseks Ameritrashi või sõjamänge, aga ka üsna kergekoelised seltskonnamängud nagu Perudo on palju lõbu pakkunud. Euromängudele pole kätt otseselt ette pannud ning ka seal on mõned lemmikud, kuid tervikuna on nad minu jaoks liiga automaatsed ning piiratud. Loomulikult on kõik lauamängud komponentide, reeglite, jm elementide kaudu erakordselt piiratud maailmad, isegi FFG kõige monstrumimad monstrumid. Siiski püüaks kogeda ka selles piiratud meediumis midagi, mis haarab sind terviklikumalt. Konfliktid, valed, manipulatsioonid - see pole nii kaunis ja maaliline kui rohelisel aasal lammaste karjatamine või kuubikute Antverpenist Amsterdami tarimine, kuid on sedavõrd mitmetahulisem ning huvitavam.

Millised euromängud need lemmikud on?

Muidugi on mõned nagu RftG ja Agricola, mille ameritrashi mõjutused on tugevad. Aga kõige südamelähedasemad on mitmed 90ndate ja 2000ndate alguse eurod, näiteks endiselt elegantsi ja värskust õhkavad Krameri ja Kieslingu enamusmängud (Mehrheitsspiele) nagu Tikal, El Grande jmt. Ma leian, et nende aegadega võrreldes on euromängude žanr on sisukuselt kohutavalt alla käinud kui ka tehniliselt ja tooteedenduselt arenenud, võrdlus oleks umbes sama kui Public Enemy ja Kanye Westi vahel.

Miniatuuride värvimine oli hobi, mille kunsti käisid isegi väljaspool Eestit juurde õppimas. Millest see alguse sai ja kas see hobi on endiselt alles?

Värvin miniatuure vähesel määral, paari kuu tagant kulutan mõned tunnid üksuse või isegi üheainsa figuuri peale ja olen sellega väga rahul. Ei ürita enam ühtegi armeed kokku panna ega ka kulutada 100t töötundi võistluskõlbuliku üksikfiguuri peale. Ka see on hea, kui värvitud figuur mõne tuttava 4-aastase põnni silmad särama paneb.

Olen mitmeid kordi elus miniatuuride värvimist katsetanud ning iga kord enesekriitikasse uppunud, kuna tulemus pole üldse vastanud kõrgetele ootustele. Pärast 2010 sügisel Ludos toimunud Games Workshopi demopäeva võtsin end vihaga kokku ja otsustasin oma oskusi tõsta. Tõesti, kuigi tehnikad on iseenesest lihtsad, ei saa neid praktiliste oskustena tekstilise kirjelduse järgi kuigi hästi omandada, kogenumate järgimine töös võimaldas seda saavutada. Käisin mitme auhindu võitnud tüübi koolitusel ja võib-olla lähen veelgi, see oli ikka huvitav kogemus.

Räägi sest miniatuuride värvimise koolitusest rohkem. Kus toimus, mis seal tehti, kuidas tehti. Ja miks see nii huvitav kogemus oli?

Olen käinud mitu korda UK-s. Üldjuhul värvid üht miniatuuri terve kursuse vältel nädalavahetusel ja sulle õpetatakse keerulisemaid tehnikaid, mida raamatute, videote või interneti abil palju vaevalisem õppida oleks. Ning kohtumine teise mängurikultuuriga sügavamalt annab ikka inspiratsiooni!

Sul oli küllaltki suur kogus lauamänge. Mis nendest saanud on? Oled viimasel ajal ka midagi juurde muretsenud?

Nii palju kui sain lihtsalt maha müüdud, müüsin umbes pooled maha, alles on mängud, mille suhtes ikka veel ootused. Juurde ostmisi tuleb ka ette, aga väga odavaid mänge, hinnalt kinopiletiga võrreldavaid.

Kui ma sinuga tuttavaks sain, võtsid päris tihti lauamängude mängimisest osa, nüüd pole vist juba üle aasta kohanud. Miks nii?

Lühike vastus on vist, et muud hobid-huvid võtsid üle.

Pikemalt - ka "päris ning jätkuvalt" lauamänguritel on omad hobid või elulised huvid. Ma olin palju aastaid mänginud rollimänge ning kogumiskaardimäng Magic the Gatheringu. Olin ka tähele pannud, et erinevates hobides on inimeste huvid vägagi erinevad ja mitmed lauamängurite "jagatud kiiksud" tundusid mulle põhjendamatud - näiteks ühtäkki tärkav sisemine arveametnik, kes üritab leida kõige täpsemaid viise, kuidas BGG-s mängitud, ostetud või soovitud mängude üle arvet pidada ning siis neid arvestuslikke suurusi maksimeerida.

Kui palju praegu üldse lauamängudega seonduvaga end kurssi viid? BGGd loed? Uued mängud huvitavad? Ja palju praegu mängimisega tegeled?

Enamasti saan info inimeste kaudu, kuid siiski, kui mõni mängimine ette tuleb, panen selle BGG-arvestusse kirja. Mängin praegu pigem vanu mänge, mil sügavust küllaldaselt, et ikka huvitada. BGG ajakirjanduslik tase on kahjuks üldiselt liiga madal, et seda lõbu pärast lugeda, kui info väga ei huvita. Loen aeg-ajalt Michael Barnesi CrackedLCD kolumni FortressAT-s, aeg-ajalt veel midagi, mis ette tuleb.

Uute mängude järgi mingit vajadust ei ole, ka "uued", mis on elevust pakkunud, on olnud ammu huvi pakkunud mängude re-riliisid, näiteks Android: Netrunner, vana CCG Netrunner ümbertöötlus.

Viimase aasta vältel on kahe-kolme kuu tagant mõned mängud mängitud saanud. Tavaliselt vanu mänge, aga kokku saades innukamate mänguritega olen ka näiteks Android: Netrunneri ära proovinud.

Aitäh Heikile, et ta siiski võimaluse andis.

Seltskond, kes kunagi Ludos tuttavaks sai, on peaaegu üksipulgi läbi võetud. Praeguseks on paljudest saanud peaaegu peretuttavad. Mõningaid, tõsi küll, kohtab endiselt väga harva, kuna nende ellu on tekkinud ka palju muud peale lauamängude. :) Mõned on endale tänu lauamängudele kaaslase leidnud ning hoiavad nüüd peresidemeid rohkem kui lauamängureid. Aga vahel saab ikka mõne ürituse korraldatud ja kõik vanad sõbrad kohale kutsutud, et saaks vanu aegu meenutada. :)

Erkki on mu kunagine töökaaslane, kes ikka vaikselt arvuti taga istus ja midagi teha nahistas. Paar korda kohtusime ka pokkerilaua taga, kuid ega ma temast suurt midagi ei teadnud. Vaikne ja tagasihoidlik ning kuidagi hirmus rahulik. Lõpuks läksid meie teed ka töö juures lahku.

Seda üllatavam oli teda järsku ühel lauamänguõhtul kohata. Pisut vesteldes tuli välja, et tema huvi lauamängude vastu järjest süveneb ja seda oli ka näha, kuna Erkki puudus edasistelt õhtutelt üsna harva ja siis ka enamasti väga tõsistel põhjustel.

Kuid ega tema lauamängumaitsest ja eelistustest ikka midagi teada olnud. Niisiis sai ükskord, peaagu sunniviisiliselt intervjuu peale surutud...

Millal sul tõsisemate lauamängude vastu huvi tekkis?

Suhteliselt hiljuti. Päris tükk aega ma polnud üldse teadlik, et nii palju lauamänge on olemas. Aga arvutimänge olen pidevalt mänginud ja lugesin saiti nimega Rock Paper Shotgun. Mingil hetkel tekkisid sinna ka lauamängude arvustused. Esialgu ma väga palju tähelepanu neile ei pööranud - olin natuke Munchkinit mänginud, aga teistest mängudest ei teadnud suurt midagi. RPS'is ilmus Arkham Horrori arvustus, mis avaldas muljet. Mängu justnagu juhiks mingi intelligents nagu arvutimängus ja mäng nagu teaks, kuidas mängijatele õigel hetkel käru keerata. Selle arvustuse peale ostsin Arkham Horrori - veidi rohkem kui aasta tagasi - ja sealt mu huvi alguse sai.

Mis kategooria mängud su lemmikuteks kuuluvad?

Ma olen piisavalt vähe mänginud, et väga kindlaid lemmikuid veel pole. Siiani on üks nendest Dominion, ehk siis deck building card game. Aga samast kategooriast Ascension meeldib mulle vähem. Ma arvan, et mind paelub rohkem see, kui lihtsate reeglitega saavutatakse elegantne süsteem ja mäng on piisavalt mitmekülgne, et saab väga erinevaid strateegiaid kasutada. Näiteks uuematest mängudest meeldib seetõttu Kingdom Builder, kuigi kahtlustan et see võib kiiremini ära tüüdata kui Dominion.

Aga kui kategooriatest veel rääkida siis meeldivad ka mitmed seiklusmängud.

Miks sulle Dominion meeldib?

Reeglid on lihtsad ja elegantsed (IMHO), erinevaid kaarte on korraga vähe mängus. See võimaldab seda mängida ka vähem tõsisemate lauamängu huvilistega. Samas on seal piisavalt võimalusi erinevaid strateegiaid kasutada. Kõige rohkem olen mänginud seda kahekesi ühe sõbraga, kes muidu väga palju lauamänge ei mängi, aga peaaegu alati saan pähe :) See, et korraga on mängus vähe kaarte, aga valik on suur, on ka hea - mängu saab kiiresti selgeks, aga erinevad kaartide kombinatsioonid tekitavad lõputu hulga erinevaid sessioone.

Millised mängud üldse ei istu?

Raske öelda. Võib-olla tõsisemad majandusmängud. Kui mängu kirjelduses on sõna aktsia, tekib mul allergiline reaktsioon. Eelarvamus on mul ka sõjamängude vastu, aga kuna neid pole seni proovinud, siis ei julge väita et nad mulle kindlasti ei istu.

Tahaksid proovida?

Võiks mõne ära proovida küll.

Oskad öelda, mitu erinevat mängu mänginud oled? Pead mingit arvestust ka?

Ei pea arvestust. :) Proovin arvutada. Lauamänguõhtutel olen käinud aasta s.t. ca 50 nädalat ja arvan, et peaaegu iga kord olen mänginud mõnda uut mängu. Lisaks veel mõned varem või mujal mängitud mängud... Arvan, et see number jääb 50 ja 100 vahele.

Kas seltskond on sinu jaoks mängude mägimisel oluline?

Mingil määral kindlasti. Mõne mängu puhul oleks minu arvates ideaalne, kui kogu seltskond mõtleks rohkem mängu temaatikale, kui mehaanikale. Paraku kipub mõnikord just põnevates kohtades minema arvutamiseks, et kuidas nüüd võit saavutada. Pean silmas väga temaatilisi mänge nagu Mansions of Madness või Tales of Arabian Nights. Aga samas pole siiani veel kohanud inimest, kelle kohta tahaks öelda, et temaga enam ei mängi. Mõnikord häirib, kui keegi võtab liiga kaua aega mõtlemiseks, aga on ka olnud juhuseid kus häirib, et keegi teisi liigselt tagant kiirustab.

On nendes kahes eelmainitud mängus võimalik võitu arvutada?

Hmm. Madnessis on küll võimalik mõnes sessioonis teatud hetkel enam-vähem välja arvutada, kas mängijate võit (või Keeperi võit) on üldse võimalik. See võib juhtuda kuskil 3 käiku enne lõppu.

On sul olnud ka mõni tõeliselt jube lauamänguelamus?

Üks vist on küll, aga ma unustasin mängu nime juba ära. :)

No aga sa kirjelda... :)

Oli mingi mäng kus mängijad alustavad kuskil tavernas, koguvad omale meeskonda ja siis suunduvad koobastikku, vist mingeid varandusi avastama. Ma ei mäleta, mis seal täpselt halvasti oli, kas sai mõni mängija liiga kõvasti teistest ette rebida või saime reeglitest valesti aru ja need tundusid väga ebameeldivad mängijate suhtes, aga peale minu oli veel vähemalt paar mängijat, kes hakkasid tükk aega enne mängu lõppu tülpimuse märke ilmutama.

Hetkel mina isegi kirjelduse järgi ei tea. Võib-olla keegi, kes loeb, oskab nime arvata. Palju sul endal mänge on?

Vähe. Umbes 15 ma arvan.

Plaanid juurde muretseda?

Ikka, aga eriline koguja ma ei ole.

Piisab lauamänguõhtutest? :)

Esialgu peaaegu piisab. Vahel mängin sõpradega ka, aga mitte just iga nädal.

Kui pikk su kõige pikem lauamängusessioon on olnud?

Äkki 6 või 7 tundi. See võis olla kas BattleStar Galactica või mingi maailma ajaloo teemaline strateegiamäng mille nimi on jällegi ununenud.

Pikad mängud tüütavad ei ole?

Nii ja naa. Siiani ei ole olnud - need kaks pikemat sessiooni olid päris põnevad. Aga mõni aasta tagasi mängisin pokkerit endast kõvasti paremate mängijatega. Tavaliselt peale 2 tundi tuli tüdimus peale ja ma ei teinud enam üldse mõistlikke otsuseid. Lõpuks loobusin üldse pokkeri mängimisest. Teine põhjus oli see, et ma ei viitsinud seda mängu nii tõsiselt võtta kui mängukaaslased ja pidevalt peas mingeid arvutusi teha.

Kuna sa pokkeri juurest lauamängude juurde jõudsid, siis põhiküsimus - miks sulle üldse lauamängud meeldivad?

Mängud on mulle kogu aeg meeldinud. Väiksena mängisin mingeid lihtsamaid mainstream lauamänge s.h. monopol, tsirkus, doomino jne. Olin vist esimeses klassis, kui tegin ise paar lauamängu. Mingil ajal tekkis võimalus mõne sugulase tööjuures arvutimänge mängida ja kohe hakkasid ka endal mänguideed tekkima. Kui sain endale esimese arvuti, siis proovisin ka mänge luua ja sealt tekkis programmeerimise huvi, aga kahjuks pole siiani piisavalt püsivust olnud, et midagi korralikku lõpuni valmis teha - see on ikka suht ajamahukas tegevus ja uusi ideid tuli liiga kiiresti peale.

Mõne (arvuti)mängu puhul võib-olla on faktoriks eskapism, mõne puhul meelelahutus, mõne puhul aja surnuks löömine, aga ma arvan, et põhiasi, mis mulle mängude juures meeldib on süsteemid, nende disain ja mingi kas reaalse või väljamõeldud maailma simuleerimine. Iga mäng tekitab mingi alternatiivse mikrouniversumi, milles modelleeritakse mingit tillukest osa maailmast ja põnev on jälgida kuidas see mudel toimib.

Aga tegelikult lauamängud meeldivad mulle pigem selle pärast, et seltskonnas mängida on lõbusam, kui üksi arvuti taga istuda. :)

Aeg-ajalt tiksub neid lauamängureid ikka juurde, kellega üha tihedamalt ühe laua taha mängima satub, kuid kellest veel suurt midagi ei tea. Niisiis sai järjekordne ohver valitud, kes pisut endast julges rääkida.

Elar käib lauamänguõhtutel päris tihedalt ja mul paistab olevat temaga isegi suhteliselt sarnane mängumaitse. Heaks mängijaks teevad ta just positiivsus, seltskondlikkus ja energia, kuid nuppu paistab tal ka olevat - igatahes on teda Roborallys pea sama keeruline võita kui Neemet.

Millal sa lauamängudega alustasid?

Ilmselt juba 3-4 aastaselt, sest kooli minnes oskasin nii kabet kui malet juba mängida. Lisaks sinna juurde teised tavapärased täringumängud ja ka nipsu mängimine tuli väga hästi välja :)

Kuidas sa sellised tõsisemad strateegia- jm mängud avastasid?

Ma arvan, et proovisin omal ajal kõik turul olevad mängud läbi monopolist (kaasa arvatud omatehtud) kuni Eesti erastamiseni läbi. Ning kui sõbrad kokku said, siis sai ikka Unot või midagi sellist mängitud.

Tõeliste lauamängudeni ilmselt jõudsin oma 10 aastat tagasi, kui õde läks Rootsi tööle ning saatsi seal muuhulgas ka ühe paki lauamängudega. Pakis oli üheks mänguks ka Dragon's Gold, mille mängisime ribadeks. Aga ka veidi rohkem strateegiat nõudvaid mänge. Sealt see asi alguse sai. Mõne aja pärast sai endale mõned algmängud nagu - Carcassonne ja Katani asustajad muretsetud ning ka pokkeriõhtuid korraldatud. Arvutimänge olen ma kogu oma elu mänginud, nii et minu jaoks on mängimine väga loomulik tegevus :)

Ma olen sind näinud mängimas praktiliselt kõike, mida pakutakse. Kas on mõni mäng või kategooria, mis sulle üldse ei istu?

Üldiselt ma väga pikkasid (rohkem kui 3 tundi) mänge eriti ei mängi, kuna seda saab väga harva teha ning see tähendab, et õppimisprotsessile kulub minu arvates liiga palju aega. Kindlat kategooriat, mida ma ei mängi ei ole, aga eelistan, et mängus mingi väike juhuslikkus moment ikkagi on. Ma ei viitsi lõpuni kõike variante läbi kaaluda ning otsustan rohkem kõhutunde pealt. Aga teatud mängude puhul, nagu näiteks mingid ägedad koostöömängud või teematilist, nagu A Game of Thrones, teen ikka erandeid ka.

Mis võiks olla sinu lemmikmäng (või mängud, kui ühte on raske valida).

Ma olen enda arvates veel liiga vähe mänge mänginud, et öelda, et mul on mingid kindlad lemmikud. Ma võin ühe seltskonnaga mängida täiesti vabalt Katani asustajaid, teise seltskonnaga Roborallyt ning kolmandaga Elfenlandi ja nautida kõiki sessioone. Aga kui ma pean ühe lemmiku valima, siis võtaks selleks Roborally - piisavalt kaootiline ja ettearvamatu.

Oskad sa öelda, palju sa erinevaid mänge mänginud oled?

Ma pakun, et mingi 200 kanti, aga see võib ka vabalt olla 150 või 300. Läbi aegade on ikka väga veidraid mänge saanud mängida. Mul oli kodus juba täringumänge oma 20 erinevat, ma arvan. Sellise baasi pealt on hea edasi minna.

Palju sul mänge kokku on?

Endal on ilmselt nii 50 mängu kanti. Kui mäng väga ei köida, siis liigub ta mult edasi järgmisele omanikule, nii et proovin oma varu hoida võimalikult õhukesena. Aga viimastel aastatel tuleb sinna ikka pidevalt neid juurde.

Miks sind üldse lauamängud köidavad?

Minu üheks peamiseks eelduseks on, et lauamäng peab olema meelelahutus, et puhata igapäeva toimetustest. Natukene sisu, mõnus dünaamika ning olen käpp. Eriti ei viitsi mängida selliseid mänge, mis liiga palju reaalset elu üritavad simuleerida. Ka male ei ole mulle eriti lähedane mäng just selle tõttu, et seal ei ole seda suhtlemist ja meelelahtust minu jaoks piisavalt.

Kas sa lauamänguseltskonna suhtes oled valiv või mängid hea meelega kõigiga?

Võin kõigiga korra mängida, aga mulle väga ei meeldi, kui inimesed proovivad mängu kõik variandid läbi kalkuleerida ning selle tõttu tekib väga suur viivitus. Samuti ei meeldi, kui juba enne mängu võetakse asja liiga tõsiselt või minnakse nö ära tegema. Mina lähen alati mängulaua taha teades, et you win some, you lose some.

Kas mängu temaatika on sinu jaoks oluline?

Väga tähtis ei ole, aga tahaks ikkagi teada, mis on need puust klotsid, mida sa ühest kohast teise pead transportima. Sisu aitab väga palju kaasa just siis kui see haakub minu teadmistega. Näiteks fanaatsiaraamatutel või arvutimängudel põhinevad mängud toovad tavaliselt häid mälestusi meelde ning tänu sellele võib ka mäng veel ägedam tunduda.

Kas on mõni mäng, mida sa läbi ja lõhki tunned, nii et võidad peaaegu alati?

Rummyt ei taheta minuga eriti mängida. Nimelt on mul hea omadus kõik laud seal pea peale pöörata ning ootamatult mäng ära lõpetada. Samuti on mul hästi läinud ka Elfenlandi ja Roborallyt mängides. Kõikide mängude üheks saranaseks jooneks on oma käigu planeerimine arvestades ka teiste mängijate panust, et see õnnestuks. :)

Aga mind saab võita kõikides mängudes.

Arvasite, et ma enam intervjuusid ei tee? Ahaaa... Tõmmata saite! :)
Tegelikult sündis idee, teha intervjuu Ovega, suhteliselt ootamatult. Aga nähes ridamisi tema postitusi Facebookis tuli ette, et ma sest inimest mitte midagi ei tea. Olen teda vaid eemalt näinud. :)
Räägitakse igatahes temast kui kõvast sõjamängurist ning Ove blogi lugeja olen loomulikult ka mina paljude teiste hulgas. Ühe mängulaua taha oleme aga sattunud vaid paaril korral kui mingeid mitte-sõjamänge juhuslikult mängisime. Nüüd aga sai siis natuke põhjalikumalt selle isiku elu kohta uuritud.

Pilt on Ove erakogust, aitäh! :)
Kuidas asi alguse sai? Kuidas sina oma tee "tõeliste" lauamängudeni leidsid?

Kui vaid täpselt mäletaks... Aasta oli siis 2005 - sõber tellis omale Troonide mängu. Sai seda paar korda mängitud ja oligi olemas. Polnud ma siis ei mingit raamatut selle mängu kohta lugenud ega miskit. Riski olin sõjaväes pidevalt mänginud, kuid just Troonide mängu täringuvaba käskudel põhinev sujuv mängusüsteem jättis mulle sügava mulje. Alles pärast mängu sai hakatud Martini raamatuid lugema - ega mäng sellest halvemaks just ei läinud. Isegi enda variant sai sellest mängust valmis tehtud, kuna sel ajal ju keegi sulle mängu pakkuma ei tulnud. Mängulaud oli tunduvalt suurem ning käskude-väejuhtide liimimiseks kasutatud liim vajus paari kuu pärast paberi vahelt välja ning muutis paki kaarte üheks suureks kleepuvaks paberihunnikuks... Oh-jah. Miski aastake hiljem sai Leedust omalegi mäng tellitud ja sedamoodi see hullus lahti läks.

On ka mingi kindel kategooria olemas, mis mängud sulle meeldivad või oled kõigesööja?

Üks kategooria, kus ma suudan peaaegu kõike seedida, on sõjamängud, kuid ka seal on omad erandid. Kõike ma kohe kindlasti ei mängi. Kasvõi see Liberté, mida me lauamängulaagris mängisime. Täiesti jube mäng. Sihukesi on veel ning tuleb tunnistada, et ka mul endal on selliseid asju, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Aga jah, kui mängus on madinat ja/või läbirääkimisi, olen ma heal meelel nõus katsetama. :) Veel parem, kui mõlemat leiab.

Kuidas on mängudega, mida kutsutakse eurokateks? Palju sa neid üldse mängid?

Vahetevahel ikka juhtub, aga üldiselt harva. Igal võimalusel nõutakse minult küll Agricola mängimist, kuid seni olen suutnud sellest juba tubli aastake igal korral kõrvale hiilida. Dixit on ilmselt kõige rohkem mängitud seda tüüpi mängudest.

Palju sul endal mänge olemas on?

Ilma BGGta oleks see arve pidamine keeruline. Osad on Tallinnas, osad Elva maamõisas. Hetkel näitab aga BGG skooriks 142. 142 +/- need, mis ma ainuüksi Tellale olen ostnud. :) Keegi peab need ju perest BGG'sse märkima ning tema sellega tegeleda ei viitsi.

Nii et sõjamängud on sinu ja muud mängud Tella? :)

Põhimõtteliselt võib neid isegi sedasi jagada, kui väga tahta, kuna tema minuga sõjamänge ei viitsi mängida ning mina ei viitsi enamasti midagi peale sõjamängude mängida.

Paar lauamängurit on alustanud muudest mängudest ning pikapeale jõudnud sõjamängudeni öeldes, et see oleks nagu mingi tase edasi. Sina paistad olevat alustanud sõjamängudest ning nende juurde ka jäänud. Oskad sa öelda, miks see nii on?

Ühest küljest olen ma piisavalt ajaloohuviline, et sihukesi asju fännata. Teisest küljest... no ehk olen ma tõesti mingi sõjard. :) Aga ausalt-öeldes ei oska küll sulle sihukest asja öelda. Võime ju minna süvitsi maitseküsimustesse, kuid kokkuvõttes mulle nad lihtsalt meeldivad. Kujutletav kuulipildujatärin, appi hüüdvad haavatud... fun ju. :)

Võib-olla on see jälle üks sihuke asi, mida päriselus teha ei taha ja seepärast tõmbab. Ühe korra ma olen pidanud tule all vaenlast (küll kujutatavat, kuid kuulipildujatuli oli üpriski päris) tiibama minema. Üldse ei tõmmanud need pimeduses lendavad drasserid. Aga laua peal on kole hea mehi käsutada ju. :)

On sul ka oma lemmikmäng?

Hetkel on lemmikuks Hannibal: Rooma vs. Kartaago.

Miks just see?

Esiteks huvitav ajaperiood, teiseks lihtne mängumehaanika ning kolmandaks täiesti geniaalne lahingusüsteem.

On inimesi, kes mängivad lauamänge meelelahutuse pärast, osad oma oskuste treenimiseks, parandamiseks, mõned aga puhtalt võitmise pärast. Miks sina lauamänge mängid?

Lauamängud on siiski meelelahutus. Ma ei mängi kunagi seepärast, et võita. Muidugi on vahel tore võita, kuid see on täiesti teisejärguline, peaasi, et lõbus oleks. Ja kui mäng ise on kuiv nagu saepuru, tuleb ise nalja teha.

Seega seltskond on lauamängude juures oluline?

Ülimalt. Valin suhteliselt hoolikalt, kellega ma mida mängin. Ja ei, see ei ole põhjus, miks ma nii kaua teie seltskonnas mängimas pole käinud. :)

Kas rollimängudega ka tegeled ja kui, siis palju?

Jutumängudega tegelen viimasel ajal suhteliselt harva - pole gruppi ega viitsimist seda kokku ajada. Aastas korra saab Estconil ulmehuvilistele ühe mängu korraldatud ja mõnel korral ehk ka sõpradega istudes. Päris-elu-rollimängudega (LARP) sai vahepeal isegi võrdlemisi tihti tegeletud - tegime isegi orkide MTÜ ära, mille läbi mänge korraldada ja muud sihukest teha. Minu Elva sepikojas sai isegi üht-teist turvistest välja taotud, aga viimasel ajal on seltskond mööda Eestit laiali vajunud, mistõttu ka tegevust vähem.

Jutumängudega sai kusjuures eriti varakult alustatud - keskkooli algul (aastal 2001) sai esimesed mängud tehtud. Siis oli veel vana hea (sel ajal küll võrdlemisi uus) D&D 3.0. :) Mul vist peaks isegi pilt olemas olema, kus ma oma esimesel LARPil olen. :) Ohh.. olid ajad. :)

Aga jah, eks neid erinevaid süsteeme ole uuritud ja mängitud, kuid senimaani olen sõbra poolt eesti keelde pandud d10 peale jäänud. Hea lihtne süsteem - 10 minutiga teed oma tegelase valmis ning mängimine ei meenuta matemaatika kontrolltööd.

Kuidas MTÜ-l praegu läheb?

Vaikselt, väga vaikselt. Tahtsime küll siin rollimängijate kokkutuleku raames ka oma orki-peo teha, kuid aktivistide vähesuse tõttu jäi see soiku. Eks saab mingil ajal jälle asi käsile võetud. Ega see ära ei kao. :)

Mis on olnud kõige hullem lauamäng, mida mänginud oled?

Twilight Struggle. Vähemalt tol hetkel tundus see kõige hullem. Võimalik, et nad jagavad esikohta Liberté'ga. :)

Mille poolest siis see hetkel kõige hullem oli?

Masendav teema ja veider mängusüsteem. Võib-olla kui ma uuesti seda mängiks, siis pakuks see mulle natuke rohkem huvi. :)

Sul on aukartustäratavalt mahukas ja teemarikas blogi. Millal sa sellega alustasid ja kust see idee tuli?

Alustatud sai sellega 2007 aastal, kui Tallinna kooli tulin. Idee tuligi sellest, et Eesti maastikul lauamängudest üldiselt nõnda vähe teati. Mõtlesin, et teeks ühe häälekandja. Ajapikku sai sinna lisaks lauamänguarvustustele ka igast muud sorti jutte üles laadida. Üks mu lemmikuid on poliitiliselt ebakorrektsete mängude sari, mida kahjuks pole jõudnud edasi teha.

On selliseid mänge palju?

Ikka jagub, eks igas riigis leiab selliseid. Näide kohe kodu lähedalt - ega see "Mees, kes teadis ussisõnu" selles osas parem ei ole. Poliitilist ebakorrektsust jalaga segada.

Milles see ebakorrektsus seal seisneb?

Mul kahjuks ei ole mängu käepärast, seega otseseid näiteid ei saa tuua, aga üldistavalt võin ära mainida. Sealne pappide peksmine. Ühe kaardi peal hea näide: "Kirik. Pista tuli räästasse!" Piibli kohta oli seal kah miskit mahlast kirjutatud. :) Sellest tuli ju ilge jama, kui mingid padukristlased selle üle kisama pistsid. Õnneks on Eesti selles osas piisavalt tolerantne, et mäng jäeti poelettidele. :)

Pead sa ennast õiglaseks arvustajaks? :)

Ma ütlen mängude kohta välja, mis ma neist arvan. Mõned peavad seda õiglaseks, mõned arvavad, et ma teen mängule ülekohut ja ülejäänud, et ma kiidan seda liialt. Kui mulle mäng ikka ei meeldi, siis ma oma arvamust tagasi ei hoia.

Hea näide on Carcassonne. Kirjutasin ju sellest mängust mõnusalt mahlaka arvustuse. Kui lauamängud.ee oma leheküljel minu arvustusi linkis, siis seda arvustust ei kasutatud - see ei olevat objektiivne.

Ma ei üritagi olla arvustustel objektiivne, vaid puristan oma arvamuse välja, olgu see siis nii hea või halb, kui ta on.

Tänud Ovele! :)

Ma ei saa ju ometi mööda vaadata kõige lähemal olevast lauamängurist, kelle kohta ma avastasin, et ma tegelikult üldse ei tea, miks talle lauamängud meeldima hakkasid või mis teda selle juures hoiab.
Aigar on pinnuks silmas nii mõnelegi mängurile, kuna tema võitmine on juba omaette kunst. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga mingil moel suudab ta leida strateegia (isegi mängudes, kus strateegiat pole), mis ta teistest mängijatest osavalt mööda juhatab võidu poole. Kangematele on Aigariga mängimine väljakutse, nõrgemad tunnistavad end lihtsalt võimetuks.

Üsna tihti võib teda näha mõne lauamängu reegleid selgitamas, alustades sõnadega: "Mäng on tegelikult väga lihtne". Ma usun, et täpselt nii ta tunnebki - tema jaoks mäng ongi lihtne, kui reeglid loetud ja kujutlus silme ees, kuidas seda peaks mängima. Teiste jaoks pole see aga üldse nii lihtne... eriti kui Aigar juba tõsiselt võitlusesse sööstab.

Alustan tüüpküsimusega - miks sulle lauamängud meeldivad?

Kui nüüd üldistada, siis võiks öelda, et sellel meeldimisel on kolm sellist suuremat põhjust. Esiteks see, et saad lahedate inimestega koos aega veeta - suur osa minu tutvusringkonnast ongi lauamängurid. Samas see ajaveetmine pole lauamängude puhul lihtsalt mingi õllejoomine ja maailma parandamine, vaid ka väike ajude proovilepanek. Ning see olekski siis see teine meeldimise põhjus - et saab aeg-ajalt pisut ajusid värskena ja tegevuses hoida. Ja kolmas põhjus on see, kui käima läheb "maailma parim graafikakiip - kujutlusvõime", ehk kui mängule tekib ka mingi narratiiv, mingi lugu.

Millal nendega tõsisemalt tegelema hakkasid?

Tõsisemalt? Ma ei tegele siiani sellega tõsiselt. :) Tõenäoliselt huvitab sind aga, et millal peale lapsepõlve uuesti lauamängude juurde sattusin, jättes Riskid-Aliased jmt eemale.

Nagu olen varemgi kuskil maininud, siis visati mind 2008 sügisel minu enda lahkel nõusolekul koheselt kõige sügavamasse kohta lauamängude järves - esimesteks kokkupuudeteks olid War of the Ring ja Troonide Mäng. Seepärast ma vist nii väga vaimustuses neist mängudest polegi. :) Aga jah, jäin pinnale ning hakkas meeldima. Endalgi imelik mõelda praegu, et vaid kolm aastat selles hobis sees oldud.

Mis sind siis tookord tõmbas, et pinnale jäid, kui esimesed mängud nii head ei olnudki?

Ei, ma ei ütle sugugi et need kehvad mängud on - lihtsalt kui oled selliste maksimum tunniajaste seltskonnamängudega harjunud, on 5-6 tundi kestev lahmakas päris ootamatu kogemus. Eriti kui ei võida. Samas WotR-i puhul ma nii väga suurelt pähe ka ei saanud... kui õigesti mäletan. :)

Mis mind aga tõmbas? Uudishimu tõenäoliselt, mis muud - et mida põnevat veel välja mõeldud on. Ning ega see uudishimu praegugi veel kadunud ole, ikka aeg-ajalt viskad uudistele pilgu peale, et mida uut ja omapärast valmis saadud on.

BoardGameGeeki järgi oled hinde andnud üle 300le erinevale mängule ehk siis nii palju mänge on läbi mängitud. Kas äsja ilmunud uued ja omapärased mängud suudavad veel ka üllatada?

Otseloomulikult. On huvitava mehaanikaga mänge, huvitava teemaga mänge, mänge nii suurematele kui väiksematele seltskondadele jne. Tõsi, suur osa uutest mängudest jätavad mind suhteliselt külmaks, kuid seda meeldivam on aeg-ajalt millegi põneva otsa sattuda. Ning tegelikult ei pea alati üllatumiseks olema midagi uut ja käesolevat aastanumbrit kandvat - täiesti vabalt võib sattuda mõne hea mängu otsa seda kasutatuna järelturult ostes.

Millised lauamängud kõige enam köidavad?

Kuidagi keeruline on niimoodi üldistada. Minu lauamängude kogus on praegu ca 50 mängu ning tubli kahte kolmandikku neist oleksin nõus huviliste olemasolul esimesel võimalusel mängima - nii et mingit ühist nimetajat on suhteliselt keeruline neile leida.

Kui nüüd aga mingi valdkond välja pakkuda, siis oleksid need majandusmängud. Raha, aktsiad, laenud, rahavoogude juhtimine, dividendid, intressid - kõik selline. Mõned kutsuvad küll neid raamatupidamiseks, mitte lauamängudeks, kuid eks see ole maitse küsimus - mulle sellised mängud meeldivad.

Miks just need?

Reeglina põhinevad need mängud suhteliselt lihtsal ja elulisel nõudluse-pakkumise vahekorral (seda siis tooraineturud ja muu kauplemine) või "osta odavalt, müü kallilt" põhimõttel aktsiaturgude puhul. Seega pole vaja hakata meelde jätma kümneid reegleid kuubikute, jukude, markerite, teede või tont-teab-mille kohta veel, piisab lihtsalt paarist mänguspetsiifilisest reeglist.

Väga hea näide selles osas on "Tulipmania 1637", mis on inspireeritud Hollandis toimunud tulbisibulatega spekuleerimisest. Mängu reeglid on viie minutiga seletatavad, komponendid koosnevad kaardipakist ning mängulauast ja mäng ise kestab maksimaalselt tunni (enamasti küll tunduvalt vähem). Ehk siis igasuguste erireeglite meelespidamise asemel on võimalik nautida mängu ennast.

Samas olen ma aru saanud, et sulle on järjest rohkem hakanud meeldima ka sõjamängud?

Eks see on see paratamatu teekond järjest sisukamate mängude otsingul. Esimese asjana tahtsin ma muidugi vastu vaielda, et tegelikult on vaid paar-kolm sõjamängu, mis mulle meeldivad, aga siis tuli meelde, et ainuüksi mul endal on neid paar-kolm tükki juba... ja Marttil on head kraami veelgi rohkem. :)

Aga jah, meeldivad - kuid ka siin on mul oma tingimused, ehk siis need mängud peaksid olema õhtuga (äärmisel juhul päevaga) mängitavad. Muidugi on ka siin erandeid, kuid siis peab ikka midagi tõsiselt head laual olema.

Millistele sa erandi teeksid?

Keeruline öelda... see on selline kõhutunde küsimus. Minu jaoks on suurimaks probleemiks see, et kui mõni muu päev jätkata, siis suure tõenäosusega unustan ma oma tolle hetke strateegia ära ning pean uue plaani nullist üles ehitama. Võimalik, et niimoodi leiaks isegi mõne parema strateegia, aga ei meeldi mulle taoline hakkimine. Lisaks on muidugi ka see miinus mitmepäevastel mängudel, et sama aja jooksul jõuaks teha ju mingi koguse X lühemaid, kuid mitte sugugi igavamaid mänge.

Kui nüüd aga konkreetsetele nimedele mõelda, siis näiteks Fighting Formations oleks üks selline.

Kas strateegia on sul juba erinevate mängude alguses paigas või kujuneb see mängu jooksul?

Aeg-ajalt plõksin ma kodus konsoolil mängida ühte Tom Clancy sõjamängu ning seal on mul küll strateegia paigas juba enne järjekordse taseme algust - lase kõike, mis liigub. Lauamängudega pole sugugi nii lihtne - kõik sõltub mängu poolt pakutavatest võimalustest, teistest mängijatest, nende poolt kasutatud võimalustest ja veel mitmetest nüanssidest. Kuulus kõhutunne sealjuures. :)

Heal juhul on mul mängu alguses vaid mingi õhkõrn idee, kuidas seekord tegutseda võiks... ehk alles peale esimest käiguvooru tekib mingi kindlam plaan, kui on näha mida teised teinud on. Paradoksaalsel kombel meeldivad aga mulle eeskätt sellised mängud, kus lihtsalt pole võimalik kulutada ühte käiguvooru lihtsalt olukorraga tutvumise peale - tuleb lihtsalt vaadata oma käigu alguses, et millised on allesjäänud võimalikud variandid ja neist siis üks valida. Heade mängude puhul avastad tegelikult just korduval mängimisel uusi võimalusi ja alternatiive.

Ometi on sul omadus mõningaid strateegilisi mänge nii esimesel, teisel kui ka järgmistel kordadel võita. Kuidas see sul õnnestub?

Kui ma isegi seda teaks. Tõenäoliselt suudan siis ehk selles konkreetses mängus teistest paremini näha erinevaid võimalusi või hoopis suunata teiste tegevusi endale soodsas suunas... ei oska niimoodi üldistada kahjuks. Saad ehk mõne näite tuua?

Nt Tikal?

Tikalit olen tegelikult küll vaid kaks korda mänginud ja väidetavalt võitsin ka esimese - ei mäleta küll ise seda, kuid see selleks. Aga viimases mängus oli tegelikult võiduskeem suhteliselt lihtne: selles mängus lisandub punkte neljal korral - punkte saab nii templite kui aarete eest, aarded on riskivabamad, kuid keerulisemad hankida.

Esimene kaarditükk, mille ma võtsin, sisaldas nelja aaret - seega liikusin ühe jukuga sinna, võtsin ühe aarde ja tõin mänguväljale jukusid juurde. Kuna järgmiseks käiguks ei olnud keegi teine aarete juurde tulnud, siis võtsin neid veel juurde, nüüd juba konkreetse arvestusega: kui mul õnnestub enne esimest punktijagamist kokku saada aarete abil kasvõi 10 punkti, teeb see mängu lõpuks juba 40-punktise eelise selle mängija ees, kellel neid üldse pole. Ülejäänud minu võetud aaretega tükid asetasin juba nii, et mul endal oleks võimalikult mugav ja teistel ebamugav sinna liikuda - nii tagasin, et ise saan neid võimalikult palju ning teised võimalikult vähe.

Nii et mingit sügavat strateegiat ma siin ei näe, pigem kiire kohandumine juhuslikkuse poolt pakutud võimaluste ning teiste mängijate käitumisega. :)

Su põhiliseks strateegiaks on seega kiire kohandumine ning tegevuste ümberarvestamine?

Just nimelt. Kui mingid asjaolud mängus muutuvad, siis pead paratamatult ka oma plaane kuigivõrd nende järgi ümber sättima. Vahel võib see muutus olla üsnagi järsk ja valus, aga samamoodi jätkamine oleks veelgi hullem.

Mida pead hetkel oma lemmikmänguks?

Buaaaaa. Paganama keeruline on seda ühte ja ainuõiget välja tooma hakata kui endal on nii 30+ mängu mida valmis iga kell mängima. Kas sobib kui toon ehk valdkondade kaupa hetkel parimad/lemmikumad välja.

Üks lauamängude "perekond", millega hetkel tutvust teen, on 18xx seeria - loodetavasti see eriti tutvustamist ei vaja. Hetkel olen seal ära proovinud kaheksa erinevat mängu (tõsi, mõned hetkel veel käivad) - nii et võib öelda, et see seeria mulle sobib. Eks ole sealgi muidu pisut paremaid ja pisut igavamaid, üldjoontes on aga tegu täitsa mõnusa majandusmängude seeriaga.

Kui nüüd 18xx kõrvale jätta, on majandusmängudes hetkel suveräänne liider Automobile. See on lauamäng Ameerika autotööstuse sünnist, kus on alati erinevaid tegutsemissoove ja -suundasid tunduvalt rohkem kui selleks käikusid jätkub.

Kaardimängudest on viimasel ajal kõige rohkem Ascensionit mängitud. Hea, lihtsate reeglitega, kuid piisavalt sisukas. Paljude lemmikud Race for the Galaxy ja Dominion samas erilist muljet mulle ei avalda.

Sõjamängudest on vaieldamatu lemmik Maria. Geniaalselt lihtsa mehaanikaga mäng kolmele inimesele, kus lahingud peetakse tavalisi mängukaarte meenutavate kaartidega. Lisaks Mariale ei ütle aga kordagi ära võimalust istuda Combat Commander: Europe või Fighting Formationsi laua taha.

Kui nüüd aga üdini aus olla, siis viimane "veel-veel-veel!" kogemus oli DungeonQuestiga. Heas mõttes jabur mäng, kus strateegia ei loe midagi ning on kümmekond erinevat võimalust surma saada. Seda ka juba kolmandal käigul. Mõnus mäng, mida ei tohi tõsiselt võtta.

Saigi vist hetkel kõik. :)

Viimasena ma küsin, kas on mõni mäng, mis sulle üldse ei meeldi ja mida sa enam kunagi mängida ei taha?

Üldiselt olen ma veendunud, et absoluutselt iga mängu jaoks on olemas sobiv aeg, koht ja seltskond et seda mängida, kuid on tõesti üks mäng, mille puhul arvan, et nii palju alkoholi lihtsalt pole olemas: Hundimäng.

Aitäh Aigarile. Tulevikus tuleb intervjuusid ehk veel. :)

Ja nüüd nö üllatuskülaline - Martin.

Martin tegi oma intervjuuparandused kiirustades, kuna ma käisin talle peale, sest tahtsin puhkusele minna. Nii et nüüd on tal edasikaebamisõigus kõrgema astme kohtule kui ei peaks millegagi rahul olema.

Martiniga sain tuttavaks taas Ludos ning otsekohe hakkas ta meeldima. Tema fantastiliselt emotsionaalsed väljendused tekitavad nii palju nalja, et sellist inimest peab lihtsalt uuesti mängima kutsuma, et seda kõike taas näha ja kuulda. Tõenäoliselt nende emotsioonide pärast meenutatakse talle ka nii sageli Roborallyt. :)

Martini suurimaks puuduseks (kui nii saab öelda), on vast see, et teda on nii kohutavalt raske mängima saada. Kogu vaev ja aeg läheb mängusessiooni kokkuleppimiseks ja kui see lõpuks jälle ära jääb, on tahtmine pikalt ja tõsiselt pahandada. Kuid kui ta ükskord end jälle näole annab, on pahameel kadunud, sest sellise särava isiku peale ei saa kaua viha pidada. Pealegi saab talle karistuseks siis paar korda Roborallyt mainida. :)

Miks sulle lauamängud meeldivad?

Ma arvan, et lauamängude puhul on inimeste suhtlemine väga oluline - social networking. Ja siis see, et mängid live - live opponendi vastu.

Eks mulle on lauamängud juba väiksest peale meeldinud - nagu male ja HeroQuest, mida omal ajal sai mängitud.

Sulle meeldis male?

Jah, meeldib siiani. Mitte, et ma oleks seda väga hästi mänginud, aga väga meeldib. See on nagu mängude mäng, arvestades selle ajalugu ja kõike. Aga male on selline mäng, mida ma ei saa mängida kiiresti, ikka pikalt pean mõtlema. Kuskil 6-8 tundi olen malet mänginud ilma igasuguse küsimuseta. :) See ei ole mäng, kus veeretad täringut ja savi - juhtub, mis juhtub. Seal on ikka kõik käigud ette planeeritavad.

Sa tead avanguid ka?

Ma lugesin avangute kohta küll. Ma ei saa öelda, et ma neid kõiki teadsin, aga ma lugesin nende kohta. See aitas mängu oluliselt paremaks muuta. Aga kui vennaga mängisin, siis ütlesin, et proovime. Alguses tegin tänu avanguteooriatele ikka kõps-kõps ära, aga lõppmäng läks halvasti, sest ma ei suutnud lõpetada seda korralikult. Liiga pikaks läks ka.

Esimene inimene, kes ütleb, et talle male meeldib. Aga millised lauamängud sulle meeldivad?

Enamjaolt ikkagi wargame'id.

Seda ütlevad juba üsna paljud. See oleks nagu mingi tase, kuhu on jõutud.

Just. Eks sõjamängudel on seda kroomi oluliselt rohkem kui euromängude puhul. Ma mõtlen seda, et kui sa mängid mingi euromängu ära, siis euromängu puhul ei mäleta hiljem seda seanssi. Mäletad ehk ainult seda suurt skeemi. Aga sõjamängu puhul jääb mingi memorabilia, et vot, ma üritasin seda teha, ma üritasin toda teha, see läks läbi, see ei läinud läbi... Jääb palju ehedamalt meelde, emotsioon on tugevam. Ma ei tea miks, aga nii see on.

Jääb kuidagi hinge ka, et tahad uuesti proovida?

No täpselt. Miks see ei läinud läbi, miks see läks jne. Proovib uusi strateegiaid.

Aga neid mänge on nii palju erinevaid. Tahaks palju proovida, aga lihtsalt ei jõua kõiki, võtavad aega. See reeglite läbi töötamine on veel omaette asi. Pursuit of Glory seisab mul siiamaani. Ma ei teagi, millal ma ostsin selle - 2008 või 2009. Reeglid on 40 lehekülge, siis veel 30 lehekülge sample game'i, ehk siis 70 lehekülge kokku. Aga nüüd tõenäoliselt saab seda mingi hetk mängida. Barbarossat sai mängitud, mis on päris sarnase süsteemiga. Tänu sellele, ma arvan, saab reeglitest paremini aru, milles see point on.

Mulle on jäänud mulje, et sulle meeldivad peaaegu kõik mängud, ehk et otseselt mingite mängude vastu sa ei ole.

No neid ikka on. Roads and Boats mängu ma ei taha enam kunagigi mängida. See on lihtsalt nii halb mäng, et jube. Mänguliselt tal oma mingi iva on ja süsteem toimib, aga no... See on umbes nii, et ma olen raamatupidaja tööl, siis ma olen raamatupidaja ka pärast kodus ja vabal ajal. No milleks?

Samasugune on üks sõjamäng - The Campaign for North Africa - kus mänguaeg on 60 000 minutit või midagi sellist. Ma vist arvutasin kokku, et kui seda peaks mängima tempoga iga nädal, siis mängiks seda mitu aastat. Seal on nii, et sa kalkuleerid kõik välja - kui ma sõidan autoga, siis palju bensiini kulub, siis saavad mingid makaronid otsa, peab toidumoona muretsema, siis hakkavad itaallased mässama - umbes nii. Ma arvan, et ei, ma põhimõtteliselt ei mängi seda enam. Iseenesest saab seda TCFNA. Seda sai niimoodi ka mängida, et on kaks-kaks tiimid, kus üks on raamatupidaja ja teine kindral. Aga no see ei ole nagu üldse mingi teema. Aga see kõik tuletab mulle seda Roads and Boatsi meelde.

Mehaaniliselt on mäng olemas. Ei saa öelda, et mäng on halb, sest mehaanikat ei ole. Aga ma ei viitsi kalkuleerida kuni viimase käiguni kõik asjad. Saadad mingid eeslid kuhugi põllu peale ja kui nad on kahekesi koos, siis tekib uus eesel, mis viib mingi järgmise logistilise plaanini. Lisaks seal on nii väiksed chitid. Kui ma esimese tunniga saan aru, et mulle see mäng ei meeldi, siis ei. Nii piinarikas mäng. Martti käest võib küsida, mis nägu ma olin kui me seda mängisime. Teadsin, et nooo, I'm not playing this game ever again.

See on nii, nagu sa mängiksid Settlersit: paned neid midagi tegema, saevad seal puid, ehitavad. Aga nüüd lihtsalt mõtle nii, et sa ei tee seda mitte arvutiga, kellele annad käsu ja seda tehakse, vaid sa pead ise näitama - kuhu ja mis puid, mitu, kas sul jätkub nendest puudest seal. No vot, umbes niimoodi. Selles mõttes ma mängiksin Settlersit nagu ennemini - vajutan nuppu ja siis toimib miski, mitte ma ei hakka ise seal arvutama, palju seal asju jagub.

Aga mõnedele meeldib. Allanile see näiteks väga meeldis, aga mulle ei istu. Ei viitsi. Ajaraiskamine.

Mõnedes teistes mängudes on ka vaja arvutada...

Jah, aga see ei ole niimoodi. Roads and Boatsis kogu mäng põhinebki sellel, et sa ainult arvutad. Kui sa seal pange paned, siis jääd teistest maha. Ega seal pole enam väga võimalust järgi ka tulla. See on logistikamäng, puhas logistikamäng. Selle asemel Railroad Tycooni mängida on palju mõistlikum. Ehitad raudteed valmis, sõidad, möllad ja palju kihvtim. Arvutad ka välja, aga seal on kuidagi nauditav see protsess. Sa ei arvuta seda välja, et kas rongil on nii palju kütust, et jõuad sinna punkti. See ei paku nagu lõbu.

Aga miks sulle Roborally ei meeldi? :)

See on minu arvates nii jabur mäng. Kui sa mängid seda ja sul tulevad kogu aeg ühesugused kaardid ning kogu action, mis sa teed, on see, et keerad ringiratast 160 kraadi kaks käiku järjest, siis kaob igasugune huvi ära seda mängu mängida. Seal võiks olla mingi mehhanism, mis lubab sul vahetada neid kaarte või misiganes. Või on mingid asjad, mida saad kindlasti teha, nt edasiliikumine. Aga seal ei ole nii, seal oleneb ainult nendest kaartidest, mis sa saad.

Ma saan aru, et sul ühes mängus siis olid sellised kaardid.

Mhmh, mitu käiku järjest veel praktiliselt. Ma ei saanud mitte midagi teha. Keegi sõitis sisse ja oligi kõik. Osad käigud läksid maha, osad jäid vist kinni sinna ja ühesõnaga - palju õnne. Ma proovisin seda maksimummängijatega, esimene kord kolme-neljakesi, kokkuvõttes ei. No way.

Mingi mäng oli veel, mis sulle vastumeelseks muutus. Liberté vist.

No Martin Wallace laseb ka vahel mööda.

Aga miks see ei meeldi?

Seal on minu arust see teema, et sa pead prognoosima, millised kaardid vastastel käes on. Kui kõigil on punased käes ja sul ühtegi punast pole, siis on põhimõtteliselt jokk. Ega seal muud väga teha minu arust ei saanud. Seal on võimalik välja kalkuleerida, et "kui ta paneb sinna, siis ma tekitan mingi olukorra", aga see on jälle... Mina selle asemel mängin El Grandet. Minu arvates see on oluliselt parem mäng. Seal on ka area control ja see toimib paremini ning seega mängin seda mitu korda ennemini.

Milliseid mänge sa veel naudid peale sõjamängude?

No eurokaid mängin: Tycoon, Le Havre. Mõned kaardimängud meeldivad: Race for the Galaxy - väga hea mäng. Parim kaardimängudest minu arvates. See on nii mitmekülgne.

Rome meeldib ja co-opid meeldivad tegelikult ka - Ghost Stories. Castle Ravenloft on väga hea.

Nii et igast stiilist ikka midagi meeldib?

Jaa. Päris nii ikka ei ole, et mõnda stiili ei mängi üldse. Adventure game'id on lahedad: Runebound, Tales of the Arabian Nights.

Kas sa eelistad lühemaid või pikemaid mänge?

Oleneb mängust ikkagi ennekõike, ma arvan. Kui kunagi ei häirinud, et mäng läks 12 tunniseks, siis nüüd nagu väga ei kipu... 12 tundi on ikka tõsine ettevõtmine. Peab ikka väga hea mäng olema.

Võib-olla ongi see teema, et see proovimise aeg on minu jaoks möödas. Neid mänge on nii palju, mida tahaks proovida, aga ei jaksa. Tahaks mängida neid, mis sul endal olemas on, mida sa oled nautinud ka teistega mängides. Nii palju vanu häid mänge on, mida mängida ning mida ikka ja jälle mängiks.

Just sõjamängude puhul on ka probleem, et neid on nii palju. Kui sa mängid seda ühte mängu aastas korra, siis järgmine kord nagu tuleks uuesti hakata algusest peale mängima - ei mäleta enam, miks sinna liikuda jne. Aga kui sa mängid seda pidevalt, mingi periooodi tagant, siis tekivad mingid strateegiad, tekib selline sügavam tunnetus mängu kohta.

See reeglite lugemine on ka paras piin minu jaoks.

Sul oleneb ka seltskonnast, et mäng meeldiks?

Siin on, ma arvan, jälle see küsimus, et kui see on selline mäng, mis eeldab hea seltskonna olemasolu, siis see võib rikkuda selle mängu ära. See on hea näide: kui ma mängisin Battlestar Galacticat esimest korda kõige esimeses Ludo talvelaagris, siis seal olid mingid lätlased või leedukad, kellega mängisime. Ei olnud interaktsiooni, ma ei tundnud neid inimesi ja ma ei osanud neid lugeda. Mäng tundus väga nüri. Selle mängu puhul on eriti vajalik, et sa tunned inimesi, siis on huvitav lugeda inimese näost, kas ta teeb seal mingi pettemanöövri või ta on siiras. See on selline psühholoogiline mäng. Jumal tänatud, ma proovisin seda veel oma kaadriga ja siis väga meeldis.

Kas sina hindad mänge?

Ma hindan küll, aga ma kõiki ausalt öeldes ei ole päris hinnanud, mis ma mänginud olen. Ei ole nagu aus hinnata kui oled ainult ühe korra mänginud. Mingi arvamus tekib kindlasti ja nende puhul, milles ma kindel olen, panen hinde.

Roborally hinne on olemas, jah? :)

Jajaa, see on kindlasti olemas. :) See oli vist 3 või midagi sellist. Aga ega Kelgukoertele ei tee kindlasti keegi ära - iga mäng ikka natuke on parem, küll niru, aga natuke parem. :)

Mis su lemmikmäng on?

Ma arvan, et ma nii ei oskagi öelda. See on nagu žanrite küsimus. Ma ei tea isegi sõjamängude puhul, mis võiks see lemmik olla.

Mulle meeldivad kaartidega mängud (CDG), mis sõjamängudesse puutub - nt Hannibal, Washington's War, Barbarossa to Berlin jne.

Kuidas sulle täringumängud istuvad?

Üldiselt meeldivad, aga noh, täringuga on seda juhtunud, et väga-väga halvasti on läinud. Ja seda on korduvalt juhtunud - kogu aeg halvad numbrid ja midagi pole teha. Aga sellega tuleb lihtsalt leppida. Hetkel kaob närv, aga mis teha.

Sind siis ei häiri kui mängus mingi juhuslikkus on?

Adventure game'ide puhul seda ikka on. Eks see oleneb mängu tüübist. Wargame'idel - palju ikka seda juhuslikkust on? Eks need täringud ja kaardid ongi. Osadel mängudel on igal mängijal oma kaardideck. Siis see juhuslikkuse variant mängus polegi nii suur, kui enam-vähem tead, mis kaardid sul on ja mingi hetk need tulevad kätte. Sa pead lihtsalt ootama ja mängima.

Tõenäosusteooria nagunii ei toimi. :) Nagu Märt mängis Rainiga Richard III või Hammer of the Scotsi. Märdil vist 25st viskest 24 läks pihta. No see räägib tõenäosusteooriast! Pole võimalik lihtsalt! Nii et täring võib muuta mängu oluliselt.

Kui palju sina neid tõenäosusi mängus arvutad?

Ega ma väga ei arvuta. Ma lihtsalt vaatan. Nt kui sõjamängude puhul sul on 2 täringut (Conflict of Heros), siis seda ma vaatan küll, et kui 7 on hit, siis võib proovida, täitsa keskmine tulemus. Aga jah, üldjuhul väga ei arvuta, tunde küsimus. Nii nagu Neeme arvutab, nii kindlasti mitte. :)

Tõenäoliselt kui kahekesi mängida, siis ma kindlasti mõtlen pikemalt. Kui mitmekesi, siis ma ei viitsi nagu ka teiste aega raisata. Kui kahekesi üksteise vastu, siis võib pikemalt mõelda. Vähemalt mul on selline mulje jäänud.

Sul seltskonnast keegi selline ka välja on kujunenud, kellega väga mängida ei tahaks?

Kusjuures ei ole. Nalja saab pigem kui mängida osade inimestega. Naljakas on vaadata, kui keegi saab pahaseks mingite asjade peale. Aga ei, mind väga ei häiri.

On sul mõni lõbus mängukogemus meeles?

Palju nalja saab adventure game'idega. Nagu see Tales of the Arabian Nights. Pull on see, et kui meil on selline kristlik moraal, siis see mäng lähtub hoopis islami kultuurist. Hoopis teistmoodi on asjad. Mäletan, kuidas mu karakter läks kuhugi spaasse, nägi seal mingisugust pimedat meest ja tal hakkas hale. Seal on antud igasuguseid valikuid ning ma panin, et ma palvetan. Palvetasin, Allah võttis kuulda ja mees sai nägijaks. Ning esimene asi, mida see mees tegi - varastas mu riided ära. :)

See oli minu arust ehe näide sellest, kuidas see antud mäng on hoopis teistsuguselt üles ehitatud ja sa ei suuda asju ette prognoosida. Moraalinormid on teised. Kristlikus moraalis oleks see mäng hoopis teistugune. Mees oleks andnud sulle kuldvõtmekese, mis avab mingi laeka kuskil, kus on meeletud rikkused peidus.

Naljakas kogemus.

Aga mõni halb kogemus?

Ma kipun uskuma, et see Roads and Boats oli üks halvimaid minu jaoks. Küsimus on muidugi selles ka, et miks. Seal ei olnud sellist interaktsiooni kui sellist. Igaüks nokitseb omaette, teed oma käike, vaatad, mis keegi teine tegi ja that's about it. See ongi kogu mäng. Ja kui seda on 6 tundi järjest, noh, siis on ta ikka väga nüri.

Mängijatevaheline suhtlemine on siis kõige olulisem?

Mitte kõige olulisem, aga see on kindlasti oluline. Eurokate puhul igal pool pole seda interaktsiooni, aga mäng võib olla ikkagi nauditav. Aga on nauditav seepärast, et inimesed räägivad lihtsalt juttu või mis iganes. Fantaseerivad.

Kas euromängude puhul oleneb sellest ka, kas on mingi teema või mitte?

Noh, seda ka, kuigi euromängude teemad... see on väga õhkõrn lugu. Ma ei kujuta ette, kuidas need mängudisainerid teevad neid asju, aga ma ei taha uskuda, et paljud võtavad mingi ajaloolise event'i ja hakkavad selle ümber ketrama. Pigem on see, et teevad mingi mehhaanika ja hakkavad mõtlema, et võiks olla mingi kullakaevandamine. Ok, mis ajastu? No teeme selle.

Samas on näiteks tuntud euromängude disaineril Martin Wallace'l head kraami ka, mis ta teinud on: London näiteks meeldib mulle väga. Age of Industry on väga kõva. See on selline mäng, milles iga kord avastad midagi uut, iga kord kui mängid, siis tundub, et krt, ei saa ikka aru sest mängust. Aga väga hea on ikka.

Kuidas sulle 18XX mängud istuvad?

Need on ka väga head tegelikult. Mõned on pikad ja venivad, mis on iseenesest head, aga mida tõenäoliselt rohkem ei jaksa mängida. Aga 1856 on väga hea, 1841 on hea. 1870 meeldis ka. Need on ka mängud, mille nimel oleks valmis mängima pikalt, terve päeva.

Kui tähtis sinule võit on mängus?

Ma arvan, et see ei ole nii tähtis ikkagi. Mäng ise, see teekond on olulisem kui eesmärk, kuhu jõuda. Kui ei võida, siis ei võida, mis seal ikka, saad alati järgmine kord proovida.

Kas sul euromängudest ka mõni lemmik on, mida tahaks ikka ja jälle mängida?

Ma mõtlen natuke. Kodus on mänge ka nii palju.

Palju sul neid mänge on?

80 ringis. Väike summa muidugi kui võrrelda näiteks Raiko Puustiga. :)

Ma arvan, et eurokatest Le Havre meeldib kõige rohkem. Väga sügava mulje jättis.

Palju sa seda mänginud oled?

Ma ei ole seda palju mänginud, aga esimesel korral jättis väga sügava mulje. Seda tahaks kogu aeg nagu veel, aga alati ei ole inimesi, kellega seda mängida.

Köidab kogu see süsteem, kuidas see paika on pandud. Ja erinevate mängijatega on see mäng erinev. Mulle meeldib see kaardisüsteem ka. Lihtsalt huvitav mäng, poolmajandusliku hõnguga. Ei saa võrrelda muidugi 18xx või Conteineriga. Conteiner on oluliselt rohkem majandusmäng, aga Le Havre on siiski hea.

Palju sa seda võitnud oled?

Ma ei tea, kas ma üldse seda võitnud olen. Ma olen seal kuskil keskele jäänud. Need, kellega ma mänginud olen, on oluliselt rohkem mänginud seda. See kumab läbi päris tugevalt. Nad teavad kohe, mida on kasulikum teha.

Millal jälle mängima tuled? :)

Ma arvan, et kuskil sügise poole õnnestub rohkem.

Meest sõnast! :) Aitäh Martinile ja võib-olla võtan veel mõne inimese ette, aga kõigepealt lähen suvepuhkusele. :)

Andreas on huvitav isiksus: konfliktne, konkreetne ja alati oma arvamusega, mis enamasti erineb kõigi teiste omadest. Tema laialdased teadmised maailmas esinevatest lauamängudest on aukartustäratavad. Tema käki keeramised mängudes on kurikuulsad. Tema karmid hinnangud mängude kohta on kõigile teada. Aga tänu kõigele eeltoodule toob ta mängides ka elu ja värvi.

Kuigi tundub, et mängudes, kus vähegi on sõdimist, oleks kasulik valida Andreas oma liitlaseks, et pihuks ja põrmuks ei tehtaks, siis võib see vahel ka saatuslikuks saada. Nimelt ühel hetkel selgub, et ta on ka oma liitlasel naha üle kõrvade tõmmanud. Nii et pagana kaval mahhinaator on ta ka. :)

Miks sind lauamängud huvitavad?

Lühidalt ja naljaga pooleks: sest ma olen oma natuurilt selline mänguhimuline. :) Aga kui tõsisemalt, siis on mind alati veidi mõtlemist nõudvad mängud köitnud. Lapsena pigem male, kui Tsirkus. 15-aastaselt jõudsin arvutimängude juurde ning sealgi eelistasin platvormikatele strateegiamänge. Arvutimängude kõrvalt avastasin aga taas lauamängud ning nende juures veel ühe meeldiva külje - see on teiste inimestega suhtlemine.

Millise kategooria mängud kohe eriliselt meeldivad? Või oled kõigesööja?

Kõik mängud mulle kohe kindlasti ei meeldi. Sellest, mis mängud mulle meeldivad, saab aru, kui heita pilk minu mänguriiulis olevate mängukarpide selgadele ja kui silma jäävad silma sõnad "imperium", "war", "Rome", "history", "civilization", "conflict", "empires" - siis on vastus ka käes.

Ehk siis mängud, kus esineb konflikt, sõda, impeeriumi loomine? Miks just need?

Kas nüüd otseselt sõda ja konflikt, pigem lihtsalt temaatilised mängud. Ja paljude nende teemaks on sõda. Ning ajaloost olen samuti süviti huvitatud olnud mitte just kõige rahulikumatest perioodidest - Rooma Impeeriumist ja Teisest maailmasõjast - millest samuti paljud mulle meeldivad lauamängud räägivad.

Aga miks? Raske nii kohe vastata. Sellised mängud on lihtsalt kuidagi põnevamad, kui mingid ressursside kogumisel põhinevad rahumeelsed ehitusmängud. Ja pealegi võib konfliktimängu puhul peaaegu alati loota mängijate vahelisele suhtlusele, mis nagu ma ennem juba ütlesin, mulle lauamängude juures eriti meeldib.

Samas on sul kõrgelt hinnatud ka Agricola, Dixit, Formula D, Modern Art, mis on küllaltki rahumeelsed...

Absoluutselt! Agricola on neist vast kõige suurem erand selles mõttes, et seal ei ole suurt mängijatevahelist suhtlemist. Aga see-eest on ta minu meelest vägagi temaatiline. Ning konflikti on samuti - kui ikka viimasel hetkel kellegi jaoks olulise tegevuse eest ära võtad, siis ei jõua seda siunamist ära kuulata. :)

Formula D meeldib mulle oma võistluslikkuse ning simulatsioonielementide poolest. Vormel 1 etappe ma telekast ei vaata ning sellest spordist ei huvitu, kuid lauamäng tundub nagu päris. ;)

Modern Art ning Dixit meeldivad aga seetõttu, et esiteks on need head mängud augutäiteks ning teiseks saab seal palju ära teha psühholoogiaga ning oskusega inimesi mõjutada. Ka suhtlemist on mõlemas mängus palju.

Viimasel hetkel tegevuste eest ära võtmine ja muul viisil vastasmängijale siunamisväärse olukorra tekitamine paistab sulle meeldivat. :)

Mnjah... millegipärast on mul jah selline "keeramise" kunni maine... Ei saa eitada, et see mulle rahuldust pakub, kuid ometi ei tegutse ma nii puhtalt mõnu saamise eesmärgil nagu kiputakse arvama. Pigem ikka sellepärast, et ise kas sellest tegevusest kasu lõigata või siis vastasele kahju tekitada - võitmise seisukohalt on mõlemad olulised. Aga lihtsalt kättemaksuks kedagi mängus rünnata, kui see olukord mulle mingit eelpoolmainitud kasu kaasa ei too - milleks?

Kas võit on sulle olulisem kui mängimine ise?

Pigem vastupidi - ehk eelkõige naudin mängimise protsessi ning ei lase end mittevõitmistest ega isegi mitte hävitavatest kaotustest (millest hulleimad on lõppenud sellega, et mul on tulnud mängu lõpp pealtvaataja osas ära oodata) häirida. Kaotused tekitavad tahtmist pigem uuesti ja paremini mängida. Ning võit on hea mängusessiooni lõpuks vaid kirsiks tordil. :)

Kas sa analüüsid mängudes palju?

Enamaltjaolt mitte. Ma lihtsalt ei viitsi kõiki võimalusi läbi kaaluda. Ja kuna olen pigem aeglase mõtlemisega, siis ajaks selline käitumine ka vastasmängijad närvi. Tavaliselt piisab, kui mõned ilmselged variandid läbi mõelda ning kõhutunde järgi otsus vastu võtta. Muidugi võib selle tagajärjel juhtuda, et tulen mitte esimeseks vaid teiseks, kuid mis siis sest?

Kas hindad ka mänge endid?

Ikka analüüsin ja hindan. Sõbrad teavad mind üsnagi kriitilise hindajana - ehk siis kui mäng mulle mingil põhjusel ei meeldi, siis julgen ma seda ka välja öelda ning oma arvamust põhjendada. Teisest küljest aga saab mind üsnagi odavate trikkidega "ära osta" - kui mängukarbis on palju miniatuure, chit'e (selgitus: papitükke) ja erikujulisi täringuid ning temaatika on midagi mulle meelepärast - siis olengi sellest kirevast pealispinnast võlutud. Mäng peab olema ilus. :)

Millised mängud ei meeldi?

Kui nimetada konkreetset mängutüüpi, siis üldiselt ei meeldi mulle sellised koostöömängud (näiteks Pandemic, Ghost Stories), mille puhul peavad mängijad ühiselt võitlema mängulaua vastu ehk siis sellised mängud, kus inimvastast polegi. Ja just sel põhjusel need mängud ei meeldigi - selline laua vastu tegutsemine mõjub liiga arvutimängulikult, omavaheline võistlusmoment puudub ning üks mängija võib domineerima hakata.

Samuti ei meeldi mulle mõned kaardimängud (näiteks Dominion, Race for the Galaxy). Ja mitte sellepärast, et seal pole kenasid miniatuure ega suurt mängulauda, vaid peamiselt sellepärast, et seal puudub mängijate omavaheline suhtlus - igaüks ehitab nina oma kaartides omale kaardipakki ja teiste tegevusel pole suurt tähtsust.

Ka vaimuvaesed (vabandust, teemavaesed) eurokad pole minu lemmikud. Ehk siis kui on näha, et esimesena on välja mõeldud mängu mehhaanika ning alles seejärel mõeldud, et saagu sellest keskaega paigutatud lossiehitusmäng - kuigi samahästi võiks olla ka tegemist tänapäevase metrooehituse vms - siis selline "lugu" mind ei köida.

Aga loomulikult on kõige ülaltoodu puhul ka meeldivaid erandeid. :) Nii et päris kindlalt ei oska ma alati isegi öelda, mis mulle meeldib või mis mitte. Mõned sõbrad aimavad seda minust palju paremini ja lihtsalt ei tüüta mind mängudega, mis nende arvates mulle ei meeldi. :) Millest on muidugi jälle kahju, sest uusi asju proovin alati hea meelega, olgu nad head või halvad.

Sinu nupuvärvieelistust ma tean, kuna me seetõttu alati kakleme. :) Aga mis on hetkel su lemmikmäng?

Kavalalt küsitud küsimus. Kuigi "hetkel" mängin oma lemmikmängudest rohkem Twilight Imperiumit kui War of the Ringi, siis lemmikmänguks on ikkagi viimane ning see ajas ei muutu.

Kas on tekkinud ka teatud seltskonnaeelistused, kellega on eriti nauding mängida?

Jah, loomulikult. Kui vähegi suhtlejamad inimesed on, siis ikka tead, mis neile meeldib ja mis mitte. Pole mõtet seebitada inimest, kellele sõjamängud juba loomu poolest vastukarva on, neid mängima. Või tegelasi, kes täringuid silmaotsaski ei salli, mängima mänge, kus neid pangetäite kaupa veeretada tuleb.

Aga kõige nauditavam on mängida inimestega, kes mängu loosse sisse oskavad elada. Kes loevad dramaatilise häälega ette kaardil oleva flavor teksti ja lisavad sellega mängule kroomi. Kes tutvuvad oma mängitava tegelase/rassi/rahva taustaga ja mängivad sellele vastavalt. Kes peavad tuliseid kõnesid oma senaatorite au ja väärikuse nimel. Jne, jne. :)

Aga milliste iseloomuomadustega mängijad on eriti vastukarva?

Nagu ülalpool öeldud, siis üldiselt sõltub seltskonna valik siiski mängust, selliseid mängureid, kellega üldse mängida ei tahaks, on väga vähe kui üldse. Aga jah, kui keegi jääb vahele teadlikult sohki tehes - tundub uskumatu, kuid seda on juhtunud! - siis ega sellise inimesega hea meelega rohkem ei mängiks. Kui veel ekstreemsematest näidetest rääkida, siis olen näinud ka selliseid, kes tahavad iga reegli kohta must-valget tõestust näha ehk siis oma silmaga reegliraamatust kõik järgi vaadata. Mõned kipuvad üle mõtlema ja üle analüüsima, mis on mõnes mängus omal kohal, lõbusa jutustamismängu puhul aga liig, mis liig. Siiski väärib iga inimene teist ja isegi kolmandat võimalust ning nii ongi ette tulnud, et ka need ülalkirjeldatud tüüpi mängurid on ennast parandanud.

Ja viimane küsimus: kuna sul paistab suhteliselt hea ettekujutus olevat, milline peab olema hea mäng, kas tulevikus teed äkki ka ise mõne mängu? :)

Võib-olla just see ongi põhjuseks, miks seda veel juhtunud pole? :) Jah, paari lauamängu kallal olen nokitsenud, kuid ühtegi pole ma veel piisavalt heaks pidanud, et neid avaldada, rääkimata siis veel kirjastamisest. Aga ära iial ütle iial - ehk järgmise 7 aasta ja 1000 mängukorra järel jõuan ka niikaugele?

Aitäh Andreasele intervjuu eest ning kui hästi läheb, siis tuleb ehk mõni veel.

Martti on vapustavalt hea mängukaaslane oma meeletu positiivsuse ja huumoriga. Paistab, et ta kunagi ei solvu, ei pahanda, ei nördi ning võtab kõike kergelt ja meeldivalt. Tänu nendele omadustele on tema saabumine mänguruumi alati toonud päikese tuppa.

Tema mängumaitsest teadsin ma aga suhteliselt vähe. Olen BoardGameGeeki lehel käinud piilumas ning näinud, et mänge ta eriti ei hinda, kui siis ainult neid, mis tõesti väga head tunduvad tema jaoks.

Mis siis aga Marttit tegelikult köidab ning miks talle üldse lauamängud põnevad tunduvad? Seda ma kõike üritasingi välja uurida.

Miks sulle lauamängud meeldivad?

Sotsiaalne aspekt esiteks. See on suurepärane mõtestatud tegevus sarnaste huvilistega, kelleks võivad olla juba vanad sõbrad või siis täiesti tundmatud inimesed, kelle nimegi sa ei tea, kuna eestlaste stereotüüp nõuab nii. Mängu lõpuks võib-olla hakkavad ka antisotsiaalsete eestlaste vallid mõranema ning laua tagant lahkutakse uute sõpradena. Ma usun, et suvaline lauamänguklubiline võib öelda, et on endale leidnud terve uue seltskonna vahvaid inimesi.

Ja teine aspekt on muidugi ajudegümnastika. Mind on alati mõistatused paelunud ja reeglina lauamängud ju on mõistatamine - mida vastasmängija plaanib ja mis sul kõige kavalam teha oleks.

Millise mehhaanikaga mängud sind kõige enam paeluvad?

Mehaanika on vaid üks osa mängu headusest. Ma ei ole ekstremist ja ei eelista mingeid konkreetseid tüüpe mänge. Võib-olla lihtsam on öelda, et vähem paeluvad mind sellised mängud, kus üks alfa-isane võtab juhtimise enda peale ning mängib üksinda laua vastu - ehk siis koostöömängud. Kuid ühtemoodi meelsasti võin ma täringuveeretusel Fortuunat kiruda, nipsurallis sõrmi siunata või eurokates (selgitus: euroka tähendust on kõige parem vaadata lauamangud.ee blogist) enda lolli mõistust manada. Pigem on olulisem, kas oled sattunud asjast huvitatud ja vahva seltskonnaga mängima. Sel juhul ei ütleks ma ka kummitusjuttudest või Arkhami linna jubedustest ära.

Nii et sa oled valmis alati ja praktiliselt igas mängus kohe kaasa lööma, olenemata mängu tüübist?

Ma olen nii vähe lauamänge mänginud, et tõepoolest pole mul veel välja kujunenud mingit gruppi, mida ma pühendunult vihkaks, kui sa seda küsid. :)

Kaua sa lauamänge mänginud oled?

No kui traditsionaalseid mänge minevikust, nagu male, Tsirkus ja Monopoly mitte arvestada, siis vist "uuest tulemisest" on kusagil kolm aastat möödas.

Ja kuidas sa nende uuemate mängudeni siis jõudsid?

Kummalise seigana sattusin Stockholmis raamatupoodi, kus muuhulgas müüdi ka lauamänge. Umbes sel ajal mul oli tekkinud tõsine huvi GRRMi Jää ja Tule laulu vastu ning kui ma poes nägin Game of Thronesi nimelist karpi, siis tegin selle impulssostu pikemalt mõtlemata. Hiljem kodus selgus, et tegemist on Storm of Swordsi laiendiga ehk siis olin ostnud karbi, mille sisu ma kasutada ei saanud. Saatuse irooniana kusagil pool aastat hiljem sattusin kokku lauamängiva sepaga, kelle juures puht juhuslikult mängiti Troonide mängu. Lõpptulemusena viisin ma Greyjoy'd võidule kasutades aegade hämarusest tuntud "algaja õnne" nimelist loitsu. Pärast seda enam sellest needusest pääsu polnud ning isu aina kasvab.

On sul endal palju mänge?
Ei, sugugi mitte. Algusjärgus kollektsioon sisaldab ainult kusagil 40 isendit... Ei noh, mis sa naerad. Ma ikka tean palju mõnel siin meie lauamängu seltskonnast on. Kaasaarvatud sul endal. :)

Nii et plaanid ikka oma kogu suurendada?
Absoluutselt. Sõja- ja kaardiduellimängude osas kindlasti. Ning mõni pull seltskonnamäng ka vahele.

Miks sõjamängud huvi pakuvad?
Tavaliselt on seal väga tugev ajalooline teema taustaks ja ajalugu on mind alati huvitanud. Ma ei saa öelda, et ma Napoleoni või Caesari elulugu oleks lugenud, kuid see on mul todo-listis. Ja teiseks põhjuseks on kindlasti see, et mul pole seni õnnestunud selle lauamängumaailma osaga väga palju tutvust teha.

Ehk siis palju uut huvitavat territooriumi, mida uurida.

Milliseid sõjamänge seni mänginud oled?
Commands and Colors: Napoleonics, Here I Stand, Axis & Allies Euroopas ja üle maailma, Tide of Iron, Twilight Imperium ja Game of Thrones tuleb kohe meelde. Ma loodan, et ma nüüd klassifitseerimisega mööda ei pannud. Võibolla mõnda neist ei loeta rangelt sõjamänguks?

Mis on kaardiduellimängud?
Magic: The Gathering, Warhammer: Invasion, Game of Thrones LCG jms.
Minu meelevaldne kategoriseering.

Miks need põnevad on?
Palju varieeruvust, kombineerimist, kiirelt mängitavad ja iga kaart on kui kunstiteos.

OK, Game of Thrones LCG ei ole NII kiirelt mängitav olnud minu kogemuste põhjal. Eks nõuab harjutamist, muidu loed suurema osa ajast enda ja vastasmängija kaarte. Õppekõver (kui maakeeli selline sõna eksisteerib) on umbes sama nagu Race for the Galaxy'l, milles esimesed 20-30 mängu tõenäoliselt kaotad. Aga sul pole sellest ajast kahju, kuna üks sessioon möödub kiirelt, ajapikku tunned, kuidas oskused paranevad ning pealegi on see väga vahva mäng. Pealegi siis tekib juba selline sportlik hasart, et krt - kaua ma veel kaotan!
Mõni aeg tagasi, kui ma Race for the Galaxy arvutivariandis AI-d (selgitus: Artificial Intelligence, arvutivastane) võitsin, siis oli küll täitsa hea tunne. Et nüüd ongi aeg käes, millest eepostes räägitakse - "aga ükskord algab aega, mil supi hind saab tasa praega ..." Nii, et... mine või Kristjaniga mängima. ;)

On sul endal Game of Thrones või Magic: The Gathering olemas?

Jah. Aga ma ei ole kummaski spetsialist. Kunagi 6-7 aastat tagasi tundsin Magic: The Gathering vastu huvi ja sai mõned korrad mängitud. Ma tean, et mõned kodanikud on sellega ka tõsisemalt tegelenud ja lausa võistelnud.

Kuigi vale oleks öelda, et mul kumbki päris "olemas" on. Sest Magicu kaarte on tuhandeid ning ka Game of Thrones LCG areneb pidevalt uute lisadega.

Kas muretsed juurde ka või piirdud nendega, mis olemas on?

Ma arvan, et enne püüan Game of Thrones LCG baasvarustusega hakkama saada, kuid tulevikus tõenäoliselt küll. Magic: The Gathering'i vaevalt keegi tänapäeval enam viitsib hakata koguma. LCG kontseptsioon on nii palju parem lihtsalt kui CCG: LCG puhul sa tead, mida sa laiendist saad, CCG boosterites on juhslikud kaardid.

Kas hindad ka mänge?

Senimaani pole seda eriti teinud. Põhimõtteliselt võiks ju kõiki asju hinnata koguaeg - kirjutada arvustusi nähtud filmidest, kuulatud muusikast jne. Kuid esiteks oleks see üpris ajamahukas ettevõtmine ning teiseks ma pole selle praktilisusest veel aru saanud. Miks peaks kedagi teist huvitama minu hinne? Et kas minuga "tohib" seda mängu mängida? Tundub totter, kuid võibolla on seal oma iva kah sees.

Igaljuhul tänapäevani olen olnud piisavalt laisk ja muutuvate arvamustega, et seda veel mitte tegema hakata. Samas võib-olla on minu hääl just puudu, et Puerto Rico või Agricola või Through the Ages BoardGameGeekis esikohale ajada. :)

Lõpetuseks küsin, et kuna sa mängid põhiliselt seltskonna pärast, siis kas leidub sinu jaoks ka inimesi, kellega koos mängimist üritad vältida? :)

Ei, miks? Igal inimesel on oma huvitav isiksus, mille valguses iga mäng uutmoodi särab. Eriti tore on siis kui mäng ja tema fänn korraga laua taha satuvad. Siis on teada, et tuleb hea sessioon.

Aitäh Marttile ning kui ma nüüd kaks kadunud inimest kätte saaksin, siis tuleks vähemalt kaks intervjuud veel. :)

Märti nägin esmakordselt Huba kohvikus lauamänguõhtul, kus ta vaikselt ning tähelepanu äratamata seltskonda sulas ning mängudega tutvust tegi. Väga harva puutusin temaga ühe laua taga kokku ning ega ma tema mängumaitsest ka suuremat aru saanud.
Positiivne on aga tema peaaegu alatine kohaleilmumine mänguõhtutele, olgu need või teises linna otsas. Veel positiivsem on aga see, kuidas ta aeg-ajalt ka oma tuttavaid kohale tirib. :)
Kuna ma Märdist nii vähe tean (ning vaevalt teisedki rohkem infot on saanud), siis sai vestlus temaga ette võetud, mida nüüd ka lugeda saab.

Kui tihti sa lauamänge mängid?

Keskmiselt paar korda nädalas: teisipäeviti Restoran Top80s, kolmapäeviti Ludos, nädalavahetustel sõpradega. Vahel jääb üks või teine ära, nii tulebki umbes paar korda nädalas kokku.

Mis ajast alates sellise hobiga tegeled?

Eks lapsepõlves sai veidi Reis ümber maakera ja Tsirkust ja muid täringumänge mängitud. Umbes 5-7 aastat tagasi ilmusid sellised mängud nagu Risk, San Marco, Labyrinth, siis sai neid vahel mängitud. Harva muidugi... kord paari kuu jooksul või nii. Paar aastat tagasi sai ühe sõbra juures hakatud bridži mängimas käima ja seal kaldus asi aina rohkem lauamängude poole. Algul Munchkin ja sellised lihtsamad mängud, kuni mingil hetkel kuulsin Ludo lauamängu üritustest ning ka lauamangud.ee poolt korraldatud koosviibimistest. Siis läks asi täitsa käest ära... nüüd mängin juba paar korda nädalas. Loodetavasti tihedamini ei hakka mängima. :) Jääb natuke aega ka muuga tegeleda.

Kas lauamängud on siis juba isiklikku elu segama hakanud?

Tegelikult ei ole. :) Kui ikka on midagi olulisemat teha, siis eelistan olulisemat.

Lauamänguõhtutel paistab, et sa oled alati nõus igasuguseid mänge mängima. On sul ka mõningaid eelistusi või millised mängud sulle eriti meeldivad?

Üldiselt olen kõigesööja. Pigem on minu puhul mõningad üksikud mängud, mida ma ei taha mängida, kui mängud, mida ma olen nõus mängima.

Kuna olen suhteliselt vähe erinevaid mänge mänginud, siis tahaks võimalikult laia valiku mänge ära katsuda. Mängu tüüpidest/stiilidest ma ei oskagi öelda, millised mängud mulle meeldivad. Pigem ehk ütlen mõne mängu mis mulle meeldib, siis võid ise sellest stiili välja nuputada. :)

Aga palun. :)

Power Grid on hetkel kõige suurem lemmik, kuigi olen seda juba suht palju mänginud ja hakkab vaikselt tüütama. Seal on juhusel liiga vähe võimalust mind üllatada... ehk selle pärast? 7 Wonders - hea lihtne mäng ja parasjagu pingeline kah. Lihtne seletada uutele mängijatele. Space alert on täitsa mõnus mäng. Üldiselt mulle meeldivad mitmed Czech Games Edition poolt tehtud mängud - Dungeon Lords, Galaxy Trucker. Memoir'44 sõjamängudest.

Ma arvan, et jätan selle professionaalsete mängurite hinnata, millist tüüpi mängud sulle meeldivad. :) Küsin hoopis edasi, et kuidas istuvad mängud, milles juhusel on suur osa - nt täringumängud, kaardimängud jne?

Mul ei ole selliste mängude vastu mitte midagi. Kui on hea teemaga mäng, siis võin täringut veeretada küll.

Anname tõele au - mõningad kaardimängud sobivad mängimiseks ainult teatud seltskonnaga. Näiteks Monty Python Fluxxi oleks suht igav mängida inimestega, kes ei ole ühtegi Monty Pythoni filmi näinud.

Kuid mulle endale tundub, et mul läheb paremini mängudes, kus juhusel ei ole väga suurt rolli. Eks me tahame ikka võita ka vahel. :)

Kuidas sulle tõsisemad sõjamängud meeldivad?

Ei oska öelda. Olen tahtnud neid mängida, aga pole eriti õnnestunud. Sõjamängulaagris käisin, aga sain seal olla ainult reede õhtul. Seal oleks ehk saanud ka tõsisemaid mänge proovida.

Huvi on, aga ei ole veel mänginud. Ainuke 1 vs 1 sõjamäng, mida olen mänginud, on Memoir'44, kuid seda ei saa vist väga tõsiseks pidada.

Millistes mängudes sul eriti hästi läheb?

Ei ole eraldi statistikat pidanud, aga arvan, et ikka neis mida ma olen rohkem mänginud. Kuid mulle ei ole "hästi minemine" ehk võitmine mängu juures kõige olulisem. Pigem ma naudin mängu, mängimise protsessi. Seega, kui on huvitav mäng, pidevalt on tegemist, siis on hea mäng. Ei meeldi sellised mängud, kus minu käik kestab 10 minutit ja siis pool tundi ootan teiste käikude järgi. Seda küll, et siis on hea suitsetamas käia kui on teiste käik, aga liiga pikaks ei tohiks need pausid minna.

Kas vastumeelt on pikk käigukord või aega nõudev analüüsimine?

Vastumeelt on niisama istumine vahepeal. Mõnes mängus on huvitav ka teiste mängijate tegevus nende käigukorra ajal, kuid mitmetes on vahepealne ootamine tüütu, kus teise mängija käik otseselt ei mõjuta minu järgmisi käike.

Ega ma seda ka naudi kui teised mängijad ei ole "hingega" mängu juures, vaid tegelevad vahepeal teiste asjadega, venitavad mängu. Seda mul vahest sõpradega mängides juhtunud. Teisipäevastel/kolmapäevastel üritustel seda eriti tihti juhtunud ei ole.

Kui palju sa oma käike ette planeerid ja analüüsid? Või mängid rohkem intuitiivselt?

Eks ma üritan ikka veidi ette planeerida. Mängu esmakordsel mängimisel seda suurt teha ei õnnestu, kuid kui on tuttav mäng, siis üritan ikka veidi ette mõelda. Vahel juhtub ka, et ei viitsi/taha/jaksa ette mõelda, siis mängin nii nagu juhtub.

Kuid anname taaskord tõele au - eriti süvitsi ei viitsi ette planeerida. Vahel küll juhtub, et hakkan arvutama ja nuputama, et palju ma ühest või teisest käigust punkte saan ja kuidas vastastele käru keerata. Aga seda suht harva.

Sinust teistele keerajat siis pole?

Kui tekib võimalus käru keerata, siis üritan seda ikka teha. :) Fleeced mängus ma pigem panin teistelt lambaid pihta kui üritasin ise uusi lambaid karjamaale toimetada. :)

Lihtsalt keeramise või võitmise pärast?

Seal peab ikka pluss ja miinus paigas olema. Kui saan käru keerata ja ka ise sellest kahju kannatan, siis pole nagu mõtet. Kui õnnestub teisele mängijale (mängu siseselt) tuska tekitada ja ma sellest kasu saan, siis üritan teo ikka täide viia. Sihilikult käru keeramise mõttega ma küll mängima ei asu. Vahel harva võib mängukäik selleni viia, et hakkan meelega keerama, kuid seda juhtub harva. Sel juhul peab kaasmängija mingi oma teoga olema mind tema vastu keeranud. :)

Kas mängude hinnang sõltub sinu jaoks ka seltskonnast või hindad puhtalt mängu enda kvaliteeti ning mängitavust?

Mängu enda hinnang ei sõltu seltskonnast. Kui võtta otseselt seda hinnet, mida BoardGameGeekis saab mängule anda, siis üritan ikkagi anda hinnet just mängule. Kuid on mitmeid mänge, mida ühe seltskonnaga ei saa mängida, kuid teisega on väga mõnus. Arvatavasti on nii mõnigi mäng hetkel minu jaoks suht madalalt hinnatud, kuna pole "õige" seltskonnaga mängima sattunud. Sama mängu mõne teise seltskonnaga mängides võib selle hinne minu silmis tõusta kõrgemale.

Sama võib juhtuda ka vastupidi. Olen arvanud, et on hea mäng, aga teise seltskonnaga mängides saan aru, et täitsa kräpp. Sel juhul on esialgse positiivse hinnangu põhjustanud arvatavasti muud tegurid.

Üks selline huvitav mäng on Lifeboat. Olen seda sõpradega mänginud ja alati on läinud tõsiseks kisklemiseks mõnede sõprade vahel. Huvitav on vaadata kuidas suhted pingestuvad ja kes kelle peale seekord solvub. Ma ei tea kui huvitav oleks seda mingi teise seltskonnaga mängida.

On sul meeles mõni eriti nördimapanev kaotus?

Ega eriti ei ole, ei ole põhjust neid meeles pidada. Nördimust on tekitanud olukord, kus seletan sõpradele uue mängu selgeks, mida ise olen 5+ korda mänginud ja siis jään viimaseks. Kuid mingit erilist pettumust valmistanud kaotus küll meeles ei ole. Või siiski...

Kui esimest (ja seni viimast) korda sai Civilizationi mängitud, siis mäng tundus küll põnev, kuni mingil hetkel teised mängijad avastasid, et lihtne on võita kui mind maha lüüakse. Siis oli küll selline abitu ja nördimust tekitav olukord. Ei saanud midagi teha nende takistamiseks. :)

Aga võit, mille üle oled uhkust tundnud?

Otseselt ühtegi eredat momenti meeles ei ole, kuid eks magusaimad võidud on need, mis tulevad hästi napilt viimasel hetkel. Power Gridis olen võitnud, omades paar raha enam kui teisele kohale jäänul. Oli meil sama palju maju, sama palju maju varustasime elektriga ja raha oli mul umbes 120, vastasel 117. Täpseid numbreid ei mäleta, aga oli väga napp võit.

Viimaseks küsin, millised mängud sul endal kodus riiulil on?

Kõige lihtsam oleks seda vaadata ehk BoardGameGeekist, kuid toon siin mõned endale olulisemad välja (tähestiku järjekorras):
7 Wonders,
Carcassonne,
Dixit,
Dungeon Lords,
Guillotine,
Kill Doctor Lucky,
Memoir'44,
Power Grid,
Stone Age.

Aitäh Märdile ning varsti peab juba hakkama tõsiselt mõtlema, kellega veel intervjuusid pidada. :)

Intervjuuga läks ootamatult väga kaua, kuna selgus, et nii nagu Neemega mängides, siis ka niisama vesteldes kipub juhe kokku jooksma.

Neeme vist üldjuhul pikka tutvustust ei vaja, sest siseringis on ta päris populaarseks saanud. Tema nimest on koguni tekitatud uus tegusõna, mida kasutatakse juhul kui keegi jääb pikemalt mõtlema kui 10 sekundit.

Ei tea, kas asi on harjumises või on Neeme muutunud, igal juhul mind tema mõtisklused enam ei segagi. Tema ülimalt analüütilise mõistuse ees võtan aga mütsi maha - ma ei tea rohkem ühtegi temasarnast. Seetõttu on Neemet ka lauamängudes suhteliselt keeruline võita - tal paistab olevat juba mängu alguses kõik välja arvutatud, nii et pole lootustki vastu saada.

Oivaline strateegiamängur, kes nii mõnigi kord on laua oma naiivsevõitu huumori ning hästitabatud hääletooniga naerust rõkkama pannud. 

Kuna ma tean, et sulle lauamängud meeldivad, siis alustan kohe küsimusega - miks need sulle meeldivad?

Sellele võib ilmselt mitut moodi vastata, kuna ega inimene alati ei teagi, miks talle üks või teine asi meeldib. Aga ma pakun sellise vastuse: lauamängud on elu lihtsustatud mudel, kus on võimalik tihtipeale välja mõelda, mida tuleb teha, et juhtuks mingi soovitud sündmus. Ja selle välja mõtlemine on vist minu jaoks huvitav.

Aga see on minu jaoks tegelikult keeruline küsimus, ma ei oskagi vist ammendavalt vastata. Eks ta on mingil määral ka tegelikust elust ja selle probleemidest välja lülitumine.

Mulle on jäänud mulje, et kõige enam on sulle südamelähedased sõjamängud. Kas see on õige? 

Põhjus, miks mulle sõjamängud meeldivad, ei ole kindlasti see, et mulle sõda meeldiks. Ei meeldi tegelikult, kuigi näiteks II maailmasõda pakub kindlasti huvi. Aga sõjamänge on erinevaid. Mulle meeldivad rohkem sellised sõjamängud, kus on võimalikult vähe igasugust kaartidel põhinevat "lisanänni", ehk siis, kes on suutnud suurema ja/või parema armee ehitada ja seda paremini manööverdada, see suudab rohkem ressursse kontrollida ja kui hästi läheb, siis vastase maatasa teha :). Axis & Allies on kindlasti selline sõjamäng, mis mulle meeldib. Poliitikal põhinevaid mänge ma sõjamängudeks ei nimetakski. Poliitikast pole täielikult pääsu muidugi, kui on rohkem kui kahe poolega mäng, aga see võiks ikkagi toimida põhimõttel, et teistele saab "sigatseda" enamasti ikkagi see mängija, kes on kõige tugevam (ehk kes on suutnud kõige efektiivsemalt tegutseda vms). Mulle ei meeldi eriti mehhaanika osades mängudes, kus õigus "sigatseda" on nagu jumala kingitus - ehk siis mingi sündmus, mida saab kontrollida suvaline mängija ilma, et ta peaks selle eest midagi ohverdama.

Nii et mõnes mõttes mulle meeldivad mängud, kus sündmused on mingil määral "programmeeritavad" ja mäng on selle peale, kes kõige osavam programmeerija on. :) Juhuslikkus mängudes on OK, aga siis peaks olema kõigil enam-vähem teada, mis on juhuslike sündmuste tõenäosus (näiteks täringul 6 veeretamine on teada tõenäosusega). Samas osades mängudes on juhuslikkus saavutatud kaartidega ja osadele mängijatele meeldib neid pimesi mängida, et keegi ei tea enne, mis kaardid võivad pakist tulla. See on OK, kui need kaardid ei mõjuta oluliselt mängu tulemust, aga kui mõjutavad, siis kaob igasugune strateegia mängust ära ja mäng muutub noh, a la linnade põletamise sarnaseks. :)

Kuidas sulle istuvad mängud, milles juhuslikkust üldse pole? Nt male? Mul ei tule endal hetkel ühtegi lauamängu meelde.

Imperial on selline ja mulle väga meeldib. 18xx mängud ka vist.

Male meeldib ka üldiselt, aga ma mängiks seda hea meelega inimestega, kes tunnevad maleteooriat sama viletsalt kui mina - avangud ja muu selline. Ehk siis pisut liiga üleuuritud mäng. :) Ma peaks kogu elu sellele pühendama, et seda hästi mängida. Kahjuks on see ka näiteks Magic: The Gathering’iga nii vist. :) Aga Magic on vähe lõbusam kui male. Ta pole nii abstraktne ja muidugi on seal küllalt suur juhuslikkuse element.

Siseringis pole vist enam ühtegi inimest, kes ei teaks sind kui käikude ajal suhteliselt pikalt mõtlevat mängurit. Mind huvitab nüüd, mis sul seal peas ometi selle käigu ettevalmistamise ajal toimub, et sinna niisugune aeg läheb? :) 

Mis seal siis keerulist on? Aeg tõuseb ju eksponentsiaalselt, olenevalt mitu käiku või tegevust tahad ette mõelda. Nagu arvutilgi. :) Kui ma teen A, siis võib juhtuda B või C või D ja mida igaüks nendest võib omakorda minu jaoks kaasa tuua, ehk siis mitu punkti ma võiksin sellest võita või kaotada. Aga ma pole nii efektiivne kui arvuti. Ma mõtlen A peale, ja siis B peale ja siis jälle A peale ja kui need tegevused tunduvad suht võrdsed või ma ei suuda täpselt välja mõelda, kumb kasulikum on, siis ma võingi jääda analüüsima seda ja täita kogu aja, mis mul sellele mõtlemiseks on. :)

Fantastiline omadus mõelda mängudest läbi tõenäosuste. Kas on ka mõni mäng, kus sa tõenäosusi ei arvuta? Või ei paku sellised huvigi? 

Mängudes, kus juhust ei ole, pole ju ka tõenäosust vaja arvutada. Ja seal kus on, noh... Kui seda ei tee, siis peab lihtsalt hea vaist olema, muidu pole ju huvitav mängida teise vastu.

Näiteks parim mäng Magic: The Gathering koosnebki (või vähemalt varem koosnes) suures osas tõenäosustest: milliste pakkide vastu turniiril tõenäoliselt tuleb mängida; mis on tõenäosus, et sina või vastane leiate oma pakist selle või teise kaardi, jne.

Mulle ei meeldi teha otsuseid "lambist". Kuidagimoodi peab iga otsus põhjendatud olema. "Lambist" ostuseid tehes pole see minu jaoks enam mäng vaid lihtsalt... ma ei teagi... niisama lollitamine.

Mul tuli meelde üks mäng, mis mulle absoluutselt kohe ei istu ja mida ma vist kunagi enam mängida ei taha. Nimi oli Aye, Dark Overlord. Kohutav mäng.

Miks see kohutav on? 

Lihtsalt ma ei kujuta ette, mis strateegiaga seda peaks mängima. Seal vist polegi sellist asja nagu stateegia ja selle tõttu on see minu jaoks täiesti ebahuvitav. Või siis mina ei oska seda lihtsalt. :)

Selleks, et mäng oleks sinu jaoks huvitav, peab seal olema kindlasti mingi strateegiline moment? 

Jah, mingi mõtestatud tegevus peab olema. Aye, Dark Overlord on rohkem nagu poe taga meestega õlle joomine. Ei ole mõtestatud minu jaoks.

Kui nii pingsalt arvutatakse, kaalutakse, põhjendatakse, kas see on siis enam meelelahutusena võetav tegevus?

Jah, see on minu jaoks vägagi meelelahutuslik. Ja õnneks ka paljude teiste jaoks, muidu mul poleks tõesti kellegagi mängida. :)

Kas pärast kaotust kaalutled veel tagantjärgigi, mida teisiti oleks teinud, mis sellest olenenud oleks ja kas siis oleksid võitnud?

Jah, kindlasti kaalutlen. Tahaks ju ikka paremini mängida.

Oled sa aru saanud, kas see on mõjutanud ka kuidagi järgmiste mängude tulemusi? 

Absoluutselt.

Nt ma käisin eile karti sõitmas. Iga järgneva ringiga sain parema aja, sest ma analüüsisin oma sõitu ja see mõjutas loomulikult tulemust. Kui ma poleks selle peale mõelnud, siis vaevalt tulemused oleks nii erinevad olnud.

Kas võit on sulle oluline? 

Ma arvan, et kõigile inimestele, kes vaevuvad lauamängu üldse mängima, on võit mingilgi määral oluline. Sest kui poleks, siis oleks sellise inimesega täiesti ebahuvitav mängida.

Küsin seetõttu, kuna olen sind üsna harva kaotamas näinud. Kuidas see sul õnnestub? 

Ma olen kindlasti kaotanud rohkem mänge kui olen võitnud. :) Aga kui ma olen vahel võitnud mõne mängu, siis osaliselt ehk seetõttu, et ma suudan üldiselt üsna analüütiliselt ja loogiliselt mõelda. Ma ei tea muidugi, kuidas teised inimesed mõtlevad, nii et mul on raske ennast selles suhtes teistega võrrelda. Ma võin ka vabalt mõne lihtsa seose jätta tähelepanuta ja sellega üsna suurelt ämbrisse astuda, nii mängus kui ka muudes asjades.

Ma arvan, et mul on ka viitsimine mingi ühe asja üle pikemalt mõelda. Tõenäoliselt suudaksid paljud inimesed välja mõelda, kuidas näiteks ruubiku kuubikut kokku panna ilma kellegi teise poolt välja mõeldud valemiteta, aga kui paljud viitsiksid või tahaksid seda teha?

Kas mängu hinnang sõltub sinu jaoks ka teemast? 

Mingil määral ikka vist jah. Mida realistlikum teema, seda parem. Ehk siis modelleerida võib, aga see mudel peab olema loogiliselt üles ehitatud. Sõjateemadest II maailmasõda meeldib ehk enim, tulevikusõda pigem mitte. Fantaasia vallast Tolkien meeldib, muu pole kaugeltki nii hea. Tuleviku teemadest Asimov meeldib (kuigi ma vist ei tea selleteemalisi mänge). Igasugu deemonid ja must temaatika ei meeldi üldiselt, aga kui on hea mäng või naljakalt kujutatud (nt Dungeon Keeper), siis on OK. Õudukad ei meeldi.

Millise mehhaanikaga mängud sulle meeldivad? 

Majandusmängud, loogikamängud, sõnamängud. Ja nagu öeldud, parim mäng ever on minu meelest Magic: The Gathering. Muidugi mängimise seisukohalt parim, mitte selles osas palju selle mängimine maksma võib minna.

Meeldivad ka koostöömängud, eriti sellised, kus on kaks tiimi - a la Axis & Allies, Betrayal at House on the Hill ja Battlestar Galactica.

Betrayal at House on the Hill olen ainult mõned korrad mänginud ja ma veel ei tea, kas ma oskan seda hästi mängida. Lihtsalt tundub huvitav mäng.

Mille poolest see huvitav on? 

Sest ta on uus ja tundmatu ning mind huvitab, milline on selle mängu "lahendus", st kuidas mängida seda nii, et võidu tõenäosust suurendada. Mul mingid ideed juba on selles osas. :)

Mõnes mõttes suur osa põnevusest mängude juures ongi selle "lahenduse" otsimine ja katsetamine teiste peal. :) Ehk siis strateegia teiste sõnadega. Võib-olla mulle sellepärast ei meeldigi väga mängud, kus mingi strateegia jälgimine ei oma mingit mõtet. Näiteks linnade põletamine.

Nimeta mõni hea loogikamäng. 

Mr Jack näiteks. Roborally võib ka vist loogika hulka arvata. Ja ma paneks sinna vist In the Year of the Dragon ka, kuna see on hästi loogiline mäng. :)

Millised mängud sulle kohe üldse ei meeldi? 

Mulle ei meeldi mehhaanika, kus üks mängija peab valima, kellele teistest siga keerata. See on lihtsalt totter ja selles puudub strateegia kui selline.

Ma ei teagi, neid mänge on ilmselt palju, mis mulle väga ei meeldi, põhjused on ka ilmselt erinevad. Näiteks Masu ei meeldi - lihtsalt saast mäng. Liiga keerulised mängud ka väga ei meeldi, kuna seal on tõesti vaid paar varianti - kas tuleb hullult analüüsida või väga palju mängida või lihtsalt "lambist" otsuseid teha - ja ükski neist pole hea variant. Näiteks võiks tuua uue Civilizationi - muidu OK mäng, aga natuke nagu liiga erinevate asjade segapundar ja mingil hetkel tekib tunne, et ei taha seda segapundart lahti harutada. Caylus on ka selline kahevahel mäng. Seal võib analüüsida lõputult, aga probleem on seal selles, et üks väike valearvestus ja kogu mäng on metsas. Ma nimetan seda raamatupidajate mänguks (kuna nad ei tohi ka eksida :)).

Aga mulle meeldib näiteks Alias. See põhineb mõtlemisel ja suhtlemisel ning see on väga hea tunne, kui leiad oma mängupartneriga sellise kontakti, et teed teistele ära. :) Muidugi võib olla, et kui kellegi käest pikalt ära saaks, siis enam ei meeldiks niiväga. :)

Sellised kahe tiimi mängud on kõige paremad, seal ei teki seda kärukeeramise probleemi. Nt Axis & Allies. On selge, kes on kelle poolt.

Sa oled mõnikord nii kindlalt väitnud umbes taoliselt: "Rohelised võidavad kahe käigu pärast". Kust selline kindlalt kõlav väide tuleb? 

No see on küll müüt.

Ma mäletan seda lauset täpselt. :) 

Ma võisin ju öelda seda kui mul selline tunne oli jah, aga ma ei mäleta, kas siis ka nii juhtus. Eks mõnes mängus on hea juhtida ka teiste mängijate tähelepanu mõnele asjale, millest nad ei ole teadlikud. :)

Kas sa kasutad mõnikord ka teiste mängijate tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikat?

Ma võiks ju üritada, aga ma ei usu, et ma sellises asjas osav oleksin :)

Ja aitäh Neemele väga sisuka intervjuu eest. Mul on veel paar kandidaati sõelal, kes on oma nõusoleku küsitlemiseks andnud. :)