Lastele mõeldud tavapärasest Carcassonne'ist lihtsam variant ei ole täiskasvanutele üldse nii kerge. Liiga palju keeramise võimalusi, et mängu saaks rahulikult nautida. Kui neljandas mängus tekkis kaarditükkidest üks sirge rida ülevalt alla ja nimelt nii, et mitte kellegi tee kokku ei läinud, oli selge, et võit saab väga raske tulema.
Mängu idee, et kes saab kiiremini oma jukudest lahti, oli peaaegu kõigile kohe selge. Kuhu jukud panna tuleb, oli teine küsimus, kuna lauale joonistatud selged eri värvi jukukujutised jäid mõnedele (nt Kaivo) märkamatuks. Ja kui kollane (Martti) väga ülekaalukaks muutus, olime veendunud, et salaja pannakse puidust jukud mängulaual ka kollaste lammaste peale.
Mängu keskel räägiti sageli koostööst, kuid juba järgmisel käigul oli see enamasti kõigil unustatud. Kui alguses üritati võimalikult pikki teid moodustada (soovitavalt omaenda värviga), siis hiljem sest mõttest juba kergelt loobuti, kuivõrd ühtlase kolonni sekka sattusid ka mõned võõrvärvid, kes polnud üldse teretulnud. Lisaks oli keeruline see pikk tee lõpetada, kuna ühel hetkel polnud sest enam keegi huvitatud - teised oleksid muidu samuti liiga palju punkte saanud.
Pärast neljandat korda pani Martti väärtusliku sõjamängu jälle riiulisse mainides, et tal polnud aimugi, et see SELLINE mäng on.
