Forbidden Desert
on Forbidden Islandi sugulane ja tuleb häbiga tunnistada, et nii me seda mängu ka esimesel katsel võtsime.
Otsustasime Martti juures mängu lahti võtta ja sellele üks võimalus anda. Kuna me Aigariga mõlemad kinnitasime, et F.Island on väga lihtne, lausa lapsemäng, siis loomulikult uskusime, et ega F.Desert eriti parem pole. Pealegi kinnitati mulle Inglismaal süütute silmadega, kui mängu kohta küsisin, et see on ainult hästi väheke F.Islandist keerulisem. Kestab ehk mingi veerand tundi kauem.
Mängu lahti võttes tuli esimese asjana tunnistada, et see näeb väga ilus välja. Mängulaua tükid olid muidugi kvaliteetsest materjalist, aga juures olid koguni miniatuurid, mida F.Islandil polnud. Muus osas aga nägi ikkagi eelkäijale suhteliselt sarnane välja.
Tegemist on endiselt koostöömänguga, mille eellugu on järgmine: kõrbes kukub kirju, aga haritud seltskonna lennuk alla ning neil tuleb nüüd selle osad üles otsida ja taas minema tõmmata. Lihtne. Piece of cake. See, et iga käigu lõpus kogu mängulaud liigub, liivahunnikud keerlevad pea vahet pidamata ning joogivesi lõpeb kohe-kohe otsa, on köömes. Milleks siis need abistavad kaardid ja tegelaste erioskused on.
Ehk siis, Aigar teatas suurima enesekindlusega, et novice taset pole mõtet võtta, mäng on siis liiga lihtne. Võtaks ikka legendary (see kõige kõrgem tase). Martti vastas kõhklevalt, et ei tea, pole ikka varem mänginud, see novice tundub siiski päris hea mõte olevat. Suure vaidlemise ja kauplemise peale lasti latt madalamale ja võeti elite tase.
Mäng käis kähku. 15 minutit ja me olime pähe saanud. Martti näoilmet, mis meile vastu vaatas, pole võimalik kirjeldada. Olgu, tulime siis vastu ja võtsime normal taseme, aga no sellest madalamale laskuda oleks juba piinlik... 20 minutit ja mäng oli läbi. Seega võtsime selle alguses nii mõttetuna tunduva novice taseme ette ja pärast pooletunnist kõva mõtlemist, mis sarnanes väga neemetsemisega, arutlemist ja vaidlemist kaotasime ka selle.
Martti tegi meie hinnangu mängu kohta maatasa, millele me oskasime vaid kaitseks öelda, et "no aga F.Island ON lihtne mäng, kui sa vaid oleksid seda mänginud". Kuid Martti suhtus juba ka sellesse skeptiliselt. Nagunii on ka see meie poolt alahinnatud.
Järgmine kord Martti juurde minnes ei hakanud me üldse pikalt arutlema, võtsime F.Deserti lauale ja tegime kolm mängu, millest ühe mingi ime läbi võitsime. Kolmandal korral külla minnes vaigistati kiirelt Aigari ettevaatlik ettepanek võtta nüüd ikkagi legendary tase, kuivõrd novice'i me ju läbisime, ja alustasime normaliga. Noh, võib öelda, et ajalugu hakkas end jälle kordama.
Praegu võib kokkuvõtvalt öelda, et mängitud on 12 mängu, aga võidetud vaid 2. Nii et see on üks kuradima hea mäng.
Aga F.Island ON liiga lihtne...
Otsustasime Martti juures mängu lahti võtta ja sellele üks võimalus anda. Kuna me Aigariga mõlemad kinnitasime, et F.Island on väga lihtne, lausa lapsemäng, siis loomulikult uskusime, et ega F.Desert eriti parem pole. Pealegi kinnitati mulle Inglismaal süütute silmadega, kui mängu kohta küsisin, et see on ainult hästi väheke F.Islandist keerulisem. Kestab ehk mingi veerand tundi kauem.
Mängu lahti võttes tuli esimese asjana tunnistada, et see näeb väga ilus välja. Mängulaua tükid olid muidugi kvaliteetsest materjalist, aga juures olid koguni miniatuurid, mida F.Islandil polnud. Muus osas aga nägi ikkagi eelkäijale suhteliselt sarnane välja.
Tegemist on endiselt koostöömänguga, mille eellugu on järgmine: kõrbes kukub kirju, aga haritud seltskonna lennuk alla ning neil tuleb nüüd selle osad üles otsida ja taas minema tõmmata. Lihtne. Piece of cake. See, et iga käigu lõpus kogu mängulaud liigub, liivahunnikud keerlevad pea vahet pidamata ning joogivesi lõpeb kohe-kohe otsa, on köömes. Milleks siis need abistavad kaardid ja tegelaste erioskused on.
Ehk siis, Aigar teatas suurima enesekindlusega, et novice taset pole mõtet võtta, mäng on siis liiga lihtne. Võtaks ikka legendary (see kõige kõrgem tase). Martti vastas kõhklevalt, et ei tea, pole ikka varem mänginud, see novice tundub siiski päris hea mõte olevat. Suure vaidlemise ja kauplemise peale lasti latt madalamale ja võeti elite tase.
Mäng käis kähku. 15 minutit ja me olime pähe saanud. Martti näoilmet, mis meile vastu vaatas, pole võimalik kirjeldada. Olgu, tulime siis vastu ja võtsime normal taseme, aga no sellest madalamale laskuda oleks juba piinlik... 20 minutit ja mäng oli läbi. Seega võtsime selle alguses nii mõttetuna tunduva novice taseme ette ja pärast pooletunnist kõva mõtlemist, mis sarnanes väga neemetsemisega, arutlemist ja vaidlemist kaotasime ka selle.
Martti tegi meie hinnangu mängu kohta maatasa, millele me oskasime vaid kaitseks öelda, et "no aga F.Island ON lihtne mäng, kui sa vaid oleksid seda mänginud". Kuid Martti suhtus juba ka sellesse skeptiliselt. Nagunii on ka see meie poolt alahinnatud.
Järgmine kord Martti juurde minnes ei hakanud me üldse pikalt arutlema, võtsime F.Deserti lauale ja tegime kolm mängu, millest ühe mingi ime läbi võitsime. Kolmandal korral külla minnes vaigistati kiirelt Aigari ettevaatlik ettepanek võtta nüüd ikkagi legendary tase, kuivõrd novice'i me ju läbisime, ja alustasime normaliga. Noh, võib öelda, et ajalugu hakkas end jälle kordama.
Praegu võib kokkuvõtvalt öelda, et mängitud on 12 mängu, aga võidetud vaid 2. Nii et see on üks kuradima hea mäng.
Aga F.Island ON liiga lihtne...
