Kuigi Poola on päikesevalguses ja kevadel täitsa vaatamist väärt, siis lauamängupoed olid küll sama pimedad ja sünged nagu sügis-talv ise. V.a. ehk esimene.
Wargamer, kuhu kõigepealt läksime, asus kultuuri ja teaduse paleest ning selle kõrval olevast kaubanduskeskusest kuskil paari kilomeetri kaugusel vaiksel kõrvaltänaval mingi kohviku kõrval. Sisse astudes nägime, et poe müüja istus laua taga ja liimis ennastunustavalt miniatuure kokku. Meie teretusele ta vastas, kuid rohkem meist välja ei tehtud. Vaatasime poe kiiruga üle, kuna lauamänguvalik oli suhteliselt väike ja midagi erilist ka silma ei jäänud - ilmselgelt tegemist ikkagi miniatuuride poekesega.
Teine pood Graal asus kaubanduskeskuse all jalakäijate tunnelis. Poodi me sisse ei saanudki, kuna see oli mingil põhjusel kinni. Piiludes läbi akende sisse saime ainult aru, et ka seal on lauamängude kui selliste valik üsna pisike. Paistab, et poolakad pühenduvud rohkem miniatuuridele.
Replikator asus kaardi järgi samuti paar kilomeetrit keskusest, kuid vastasuunas esimesele poele. Nüüd hakkasid ka jalad juba pikast ja palavast kõndimisest tunda andma, nii et need paar kilomeetrit tundusid vähemalt 10 km. Kus vähegi mingi posti najal toetuda sai, seal me puhkasime. Poeni jõudes lonkasime me sest kõigepealt mööda, kuna ükski urgas, mis selle maja all peidus oli, ei paistnud välja kui pood, veel vähem lauamängupood. Kui lõpuks siiski nime märkasime ja uksele rõhusime, tundus see kinni olevat. Seisime maja ees ja kirusime pikka käimist kui link järsku logisema hakkas ja uks lahti prahvatas. Lävel seisis mingi kahtlane türklast meenutav tüüp, paks sall ümber kaela, kes jõllitas meile otsa sellise näoga, et mida me krt kolistame seal ukse taga. Aigar tervitas viisakalt ja küsis, kas koht on lahti. Tüüp ei saanud sõnagi aru. Hetk oli vaikust, koguti mõtteid ja siis Aigar proovis uuesti, küsides: "English? Russian?" Türklane vastas "Russian ok" ja kui Aigar küsis taas, kas koht on kinni, vastas mees aeglaselt nagu kahele debiilikule: "This is a boardgame shop." Taas oli hetk vaikust, kuna mina üritasin pealetükkivat naeru tagasi hoida, Aigar aga ilmselt mõtles, mida edasi öelda. Tegime siiski kuidagiviisi selgeks, et just sellest poest me huvitatud olemegi ja peale väikest kõhklust lubati meid sisse.
Sees oli ropult külm, koht oli pisike, kitsas ja ilma aknata ning üldse tundus see olevat nagu väike ladu. Seina ääres seisid üksteise otsas kastid ja vastasseinas oli pisike riiul vähese valiku suvaliselt kokku loobitud mängudega. Isegi miniatuure polnud näha, rohkem mingid seltskonnamängud jm pudi-padi. Üldmulje jäi igatahes selline, et omanik kavatseb kiirelt koos kupatusega emigreeruda.
Tegime huvitatud näo pähe ja viibisime seal vist isegi kauem kui kõige esimeses lauamängupoes, et müüja ei arvaks, nagu me oleks sinna nalja tulnud tegema. Pomisesime vaikselt teineteisele mängude kohta paar sõna, kuid kui Aigar üritas teda huvitava lauamängu kohta infot pärida, ei saanud ta mingit vastust, kuna tüüp ei saanud temast lihtsalt aru.
Tammusime seal veel veidi aega, kuid lõpuks otsustasime, et kauem venitada on vist juba imelik, seega tänasime müüjat ja astusime välja sooja kätte. Uks lukustati niipea kui olime sest väljunud, et vältida meie järjekordset sissetungi juhuks, kui oleme midagi unustanud.
Ütleme nii, et mingeid lauamänge me Varssavist küll ei leidnud, kuid see-eest millised muljed poodidest.
