Kuigi Roborally't on mängitud väga mitmeid korda ja üsna palju selles olevaid stsenaariume, sai tiimimäng esimest korda ette võetud alles hiljuti. Kuna olime kaheksakesi laua taga, saigi moodustatud kaks neljast tiimi. Tiimi "Arutlejad" moodustasid Tarvi, Tarvo, Marion ja üleannetu Tõnu. Tiimi "Erakud" kuulusid peale minu veel ka Aigar, Margit ja Pärle.

Mängulaud sai kokku pandud reegliraamatu järgi: kaks lauda ja kaks lippu. Idee oli jõuda vastase lipuni ja see enda mängulauani lohistada. Asja tegi keeruliseks aga see, et kui vastane juhtus sind oma poole peal müksama, tõukama, lükkama, visati sind kuulipildujaga tagasi oma koju, kust pidid uuesti pihta hakkama.

Mäng algas kenasti ja rahulikult. Kui "Arutlejad" panid fantaasiarikka plaani kokku, kuidas jõuda meie poolele, lipp hõivata ja meid kõiki põrmu saata, siis meie poolel valitses selle koha pealt vaikus. Ma küsisin lihtsalt Aigarilt, et kas põhimõtteliselt pole vahet, kes meist lipuni jõuab, peaasi on see ära tuua ning Aigar vastas "Jah!". Oligi kogu meie plaan.

Mina suundusin suhteliselt otse ja sihikindlalt lipu suunas ning paistis, et tegelikult üritasid kõik mu tiimikaaslased sama asja teha, lihtsalt saatuse tahtel ei õnnestunud ei Pärlel ega Margitil oma lauapoolelt ära tullagi. Margit sattus talle omaselt laserite vahele ning kõrbes seal. Pärle üritas talle appi minna, kuid jäi hiljaks - kohale saabudes oli Margiti robot juba hauaplatsil ning hoopis Pärle ise sattus laserite vahele. Aigar sattus juba teisel käigul kolme laseri alla ning kuna keegi teda päästma ei läinud, polnud tal muud, kui oodata lõppu.

Vastaspool ei paistnud õieti teadvat, mida tegema peab. Tõnu suundus küll väga otse meie lipu suunas, kuid teda takistas Aigar, kes oli otsustanud pärast surma saamist oma kohalt mitte enam lahkuda. Nii nad liikusid otse teineteise suunas ning tulistasid vahepidamata. Kuna Aigar oli siiski omas kodus, lõppes see kõik muidugi väga halvasti Tõnule.

Tarvo ei suutnud oma lauapoolelt samuti kuidagi ära minna, keerutades ringi ja jäädes teistele jalgu. Marion tegi alguses päris jõudsaid samme meie poolele, kuid jäi siis sinna toppama. Tarvi siblis ringi, jõudis isegi meie lipu lähedale, kuid Aigar suutis ta kerge vaevata teelt pühkida.

Kogu selle segaduse keskel hiilisin mina seinaääri pidi vastasleeri lipuni, haarasin selle kaasa ning lonkisin tasakesi kodu poole tagasi. Alles siis, kui ma lipu kätte sain, teravnes "Arutlejate" huvi minu peale. Hakati meeletuid ja kiiresti täituvaid plaane tegema, kuid oli juba hilja. Minuni nad ei jõudnud ja nii lõppeski mäng kiirelt ja meie seisukohalt vaadatuna - kergelt ja võidukalt.

"Arutlejad" nõudsid revanši ja nii saigi alustatud kohe uut mängu, mille alguses oli näha, et nad vähemalt osaliselt üritasid meie esimese mängu taktika üle võtta. Mõtlesime, et võib-olla ei tee siis paha ka oma plaan paika seada. Niisiis jäid Pärle ja Aigar tagalat kaitsma, Margit suundus lipu poole ja mina jäin varumeheks.

Vaatasin Margiti liikumist mõningase ärevusega, kuna tal on kombeks sattuda igasugustesse sekeldustesse, enamasti neid ise endale põhjustades. Mul kaartidega seekord ei vedanud ja nii ma tiirutasin ringi, teadmata õieti, mida teha.

Tarvo oli õppust võtnud ning liikus nüüd samamoodi kavalalt ja märkamatult seina äärt mööda meie lipu suunas, põhjustades sellega Pärlele mõningasi ebameeldivusi. Tarvi ja Tõnu otsustasid seekord jääda lipuvalvesse. Marion oli vist varumängija, kuna ka seekord õnnestus tal jõuda meie lauani ja jääda sinna toppama.

Margitiga läkski täpselt nii nagu ma kahtlustasin - jõudes lipuni, õnnestus Tarvil teda müksata ja nii ta oligi kõpsti jälle meie poolel tagasi. Ei jäänud muud üle kui ise härjal sarvest haarata. Vingerdasin end suhteliselt ebamugavast situatsioonist välja ja liikusin ringiga lipu suunas, nähes eemal Tarvit ja Tõnu ringi sebimas. Seekord märkasid nad mu liikumist lipu suunas kahjuks juba varem ning leppisid vaikselt ja isegi telefonitsi oma plaanid kokku. Osa plaanist jõudis siiski ka minu kõrvu, nii panin ma enamasti oma kaardid paika pärast nende plaanide ärakuulamist.

Otsustaval hetkel, kui mõtlesin, kuidas Tarvist ja Tõnust vigastusteta mööduda, tegi Tõnu õnneks power downi, nii et mul õnnestus ta laualt maha lükata. Selle tulemusel ma küll kartsin, et ta alustab oma liikumist minu nina ees, aga õnneks olid tal lipule suunatud plaanid. Tarvi seevastu seadis end lipu peal sisse ja jäi sinna keerutama. Lootsin ainult tema püsimatule loomusele.

Meie kodus käis hirmus võitlus Pärle, Aigari ja Tarvo vahel. Tarvo sai meie lipu kätte, kuid siis tuli eemalt Aigar, kes, oma elu kaalule pannes, lükkas ta konveierile, nii et Tarvo jäi väga ebameeldivasse olukorda. Ta suutis päris mitu korda lipsata ühelt konveierilt teisele napilt enne üle ääre kukkumist, kuid lõpuks olid ka tema jõuvarud otsas. Tarvo lendas üle ääre, alustas oma laualt uuesti ning meie lipp oli taas meie valduses.

Seda kõike jälgisin mina eemalt, tiirutades kohutavalt ebasoodsal lauanurgal ringi, oodates, mil Tarvi tüdib oma positsioonist lipu peal. Ümber olid laserid, konveierid, rattad, augud ning mul oli tegu, et end elus hoida. Lõpuks, kui ma mõtlesin teha otsustava sammu, leppisid ka Tõnu ja Tarvi kokku, et poisil on aeg liikuma hakata. Ta oli kogunud endale meeletu koguse lisavarustust, millega uhkeldades ta meie lipu poole liikuma hakkas. Niipea kui Tarvi lipule selja keeras, vingerdasin mina end sinna peale. Kõlas vastaste kisa ja ma olin hoobilt lähemalolevate robotite tule all. Tõnu tuli eemalt täie mürinaga, Tarvi jäi poolel teel meie lipuni seisma, ainult Marion ja Tarvo ajasid vaikselt oma rida ja üritasid Aigari ning Pärle tulest läbi murdes meie lipuni jõuda. Margit üritas ennast elus hoida ja kõiki segada.

Mul õnnestus kahe hea käiguga meie lauapooleni jõuda, kuid siis kahjuks edasiliikumised lõppesid ning ma jäin õnnetult konveierile seisma, kuulates Tõnu ja Tarvi võidukaid hüüdeid: "Nüüd on ta meil käes!" Sain järgmise käigu kaardid kätte ning vaatasin neid masendunult - mitte ühtegi edasiliikumist, ainult keeramised, mitte ühtegi ÕIGES suunas keeramist. Kuna ma olin konveieril, mis nagunii meie lauapoolele sõitis, oleks mu koheseks ülesõiduks olnud vajalikud kaks kaarti... kuid neid mul polnud. Tuli end vaid konveieril keerata ja loota, et keegi mind sealt maha ei lükka. Lükkamisel oleksid olnud ju ka muud halvad tagajärjed: lipust oleks ilma jäänud, mina oleksin oma lauapoole alguses ja kogu trall oleks jälle otsast alanud.

10 minutit kuulasin ma Tarvi ja Tõnu plaane, olles paigale pannud vaid ühe kaardi, millega jätsin edukalt mulje, et "arutage teie, mis tahate, minul on võidukäik olemas". Peab tunnistama, et nende plaan oli oivaline. Tõnu läheb konveierile. Tarvi tuleb eemalt, kasutab oma eriomadust ja tulistamise asemel lükkab Tõnu konveierilt maha, misjärel Tõnu tuleb otse ja rammib mind välja.

Ülejäänud laudkond oli vakka ning kuulas. Kui Tõnu ja Tarvi olid lõpetanud plaani arutelu, vaatasin mina taas oma kaarte ja panin need siis suhteliselt suvalises järjekorras lauale. Nendest kaartidest ei olenenud midagi.

Esimene käik. Tarvi tuli hooga, Tõnu liikus konveierile. Ning siis tuli välja ka selle plaani üks ning ainuke, kuid see-eest suur viga: konveier liikus ning sellega koos liikus ka Tõnu. Ja see kõik juhtus enne kui Tarvi sai oma eriomadust kasutada ja Tõnu lindilt maha lükata. Mina keerasin end ja liikusin kodule sammukese lähemale. Järgmised käigud olid Tõnul hästi planeeritud - kõik otseliikumised ja nii ta liikuski otse ja minust mööda auku, kuna mina jõudsin konveieriga enne eest ära lipsata.

Jõudsin lipuga koju ning meie laudkond hõiskas. Kaks võitu järjest. Ja veel milline pingeline lõpp.

Lõppkokkuvõttes - fantastiline mäng fantastiliselt hea seltskonnaga.

Andreasele ütlesin täna, et kui tal igav peaks olema, võib ta ka oma halbade mängude nimekirja kokku panna. Noh, kas tal just igav oli, aga nimekiri sai igatahes üsna kähku valmis. Kusjuures, see ei pannudki mind väga imestama. :) Kuid mul on selle üle ka päris hea meel, kuna ta muutis mu tööpäeva lõpu märksa huvitavamaks.

Konkurentsitult kõige kehvem lauamäng mida ma siiani mänginud olen, on kodumaine lauamänguplagiaat Kelgukoerad. Aga sellel ma pikemalt peatuda ei tahaks. Mitte sellepärast, et ta halb poleks - usu mind, on tõesti VÄGA HALB - vaid sellepärast, et seda mängu on kõik eelnenud Halbade mängude blogipostituste seerias esinenud juba varemgi materdanud ning mul pole midagi uut lisada. Samal põhjusel ei pane ma kirja ka Cashflowd ja Masu. Kui aga heidan Boardgamegeekis pilgu mängudele, mida ma madalalt hinnanud olen, siis ainuüksi 10 palli skaalal 2 punkti saanud (hinde 1 olen andnud ainult ühele mängule, arva millisele?) mängude hulgast saan sinu poolt soovitud 5 kandidaati hõlpsasti välja valida - definitsiooni järgi väga tüütud mängud, mida ma enam kunagi mängida ei taha.

Must Peeter.
Must Peeter, Must Notsu, Ott jms - heal lapsel mitu nime? Tegelikult ei, hea see "laps" kohe kindlasti pole. Mäng, mida meie oma lapsepõlvest teame vast kõige rohkem Musta Notsuna, mõeldi välja juba aastal 1874 ning seda mängiti täiesti tavalise kaaripakiga. Nimeks Old Maid, aga teema ikka sama - mängu kaotab see, kes üht ilma paariliseta kaarti teisele sokutada ei saa ning kellele see mängu lõpuks kätte jääb. Kuigi lapsena sai seda isegi mängitud, siis tagantjärgi võib vaid kahetseda, et oleks vaid tollal paremaid mänge olnud... Sest no mida huvitavat on teiselt kaardi tõmbamises ja paarilise leidmise korral selle maha panemises? Ei usu, et isegi Navitrolla pildid sellise mängu paremaks muudaksid.

Monopoly.
Ausalt öeldes imestan, miks keegi varasematest intervjueeritutest pole seda maininud? On ju Monopoly lausa halbade mängude "klassika". Jällegi on tegu mänguga, mis seondub lapsepõlvega. Tõsi, Nõukogude ajal seda mängu ei müüdud, sest tegu oli kapitalistliku maailma sümboliga. Nii tuligi oma esimesed Monopolyd ise valmistada, sest kahtlemata oli ostmine-müümine põnevam mängumehaanika, kui täringuveeretuse peale mööda redelit üles või alla ronida (Tsirkus). Ning loomulikult sai taasiseseisvumise järel mäng endale ka ostetud ning seda üsnagi palju mängitud. Kuid kui peale sadade muude lauamängude mängimist sai seda taas proovitud, siis oli tükk tegemist, et mitte mängulaua taha magama jääda - niivõrd üheülbaline ja juhusest sõltuv on see mäng. Pealegi võib see halva õnne korral venida ja venida, nii et isegi 8 tunnine mäng pole mingi ime. Lõpuks teevad osalised piinast pääsemiseks kasvõi kahjulikke vahetustehinguid, et kiiremini pankrotti minna. Mängu on toodetud miljonites, kui mitte miljardites eksemplarides ning sadades eri versioonides, kuid sisult on ta ikka samasuguseks kehvakeseks õnnemänguks jäänud nagu pea 100 aastat tagasi loodud originaalversioon.

Matemaatiline Doomino.
Mõned aastad tagasi loodud kodumaine puust komponentidega lauamäng, mis loodud ülla eesmärgiga - õpetada lastele mängulises vormis arvutamist. Mäng on saadaval eri versioonides: lihtsamate komplektide puhul piirdub arvutamine kümne piires liitmise ja lahutamisega, keerukamate puhul tuleb ka korrutada ja jagada ning seda lausa saja piires. Mäng on üles ehitatud niimoodi, et numbrite ja tehetega klotse tuleb üksteise järgi asetada nii, et õige vastus oleks järgmisel klotsil, mis on ühtlasi ka järgmise tehte alguseks. Kahjuks toimib mäng nii aga mingis ideaalvariandis, kus kivid õigesti kätte jooksevad. Paraku jäi minu poolt mängitud kolmes mängus pidevalt kive üle ning tehted ei jooksnud omavahel kokku - ühesõnaga mäng on "katki". Tahtmata kedagi solvata - ei mängu disaininud lapsi ega ka tootjafirmat - selline lauamäng on lisaks eelnevale ka tapvalt igav, nagu igasugune doominomäng ning peletab pigem lapsed nii matemaatika kui ka lauamängude juurest eemale.

Maailma Imed.
Klassikaline mälumängu tüüpi lauamäng, kus väärtustatakse ennekõike faktiteadmisi, mitte aga strateegilise planeerimise või läbirääkimiste oskuseid, on minu jaoks juba iseenesest kehv kontseptsioon. Kui aga sellises mängus on ilmselgeid totruseid (pilt lammastest Inglismaa idüllilisel maastikul, küsimus: mis maailmaime see on?) või fakti- ja trükivigu, millest Maailma Imed suisa kubiseb, siis on tulemuseks väga halb mäng, mida mängides mõtled vaid sellele, et millal ometi keegi võidaks, et see jama läbi saaks. Paraku takistab seda aga täring, sest paljudele küsimusteruutudele sattumiseks on vaja veeretada täpne silmade arv - üks nõmedamaid mehaanikaid üldse, mida lauamängu panna võib. Kehv mäng, mida hiljem keegi sult isegi 1 euro eest ära osta ei taha, sest see ei kõlba isegi mitte ahju kütmiseks.

High Frontier.
Kui kõik eelnevad on suuremal või vähemal määral nö "mainstream" lauamängud, kust hulgast kehvi mänge leida polegi nii raske, siis High Frontieri puhul on tegemist hardcore lauamänguritele toodetud spetsiifilise mänguga. Paraku on aga tegemist ühega vähestest, kui mitte ainsaga, mille puhul olen olnud sunnitud keset mängu püsti tõusma ning teatama, et ma enam ei suuda. Jah, minu esimene kokkupuude selle mänguga ei jäänud mitte ainult viimaseks, vaid ka poolikuks, sest ma ei leidnud endas jõudu seda piina lõpuni taluda. Mäng kujutab endast kosmosesimulatsiooni - jah, just nimelt simulatsiooni, mitte lauamängu - mille looja on teinud kõik selle nimel, et mäng oleks võimalikult teaduslik ja tõetruu. Paraku on ta sealjuures loobunud igasugusest lihtsustamisest, mistõttu on täielikult kaduma läinud mängitavus ja mängulisus. Sest no millist lõbu pakub ehitada suure vaevaga valmis rakett, mis maa külgetõmbejõust küll jagu saab, kuid siis abitult orbiidile tiirlema jääb, sest vaesel mängijal puudusid füüsikaalased eriteadmised, et kaartidelt vastav informatsioon välja lugeda. Või siis ehitada valmis rakett, jõuda sellega Marsile, kuid ühe õnentu täringuveeretuse tõttu orbiidilt alla sadada ja siis taas otsast alustada? Tundub nagu Reis Kuule ja see EI OLE hea lauamäng.

Küsides Aigarilt halvimate mängude kohta, pani mind üllatama, et nimekirjas, mille ta mulle esitas, ei olnudki Kelgukoeri. Tean raudselt, et ta on seda varem mänginud. Aga põhjus oli väga lihtne: "No Kelgukoerad, Cashflow jmt jätsin seepärast välja, et need on nii halvad, et ei kõlba isegi halbade mängude nimekirjas välja tuua. :)".

See pole küll absoluutne nimekiri (kõige-kõige-kõige), aga siiski suht põhjariismed. Ning järjekord on ka suvaline: Dominion, Hundimäng, 6. võtab, Twilight Struggle, Globopolis.

Dominion.
No see on selline nipa-napa halva mängu staatuse saavutanud isend. Tõenäoliselt tuleb siin panna kokku iseenese teadmatus, kogenud vastane ning Intrigue'i kaardivalik - aga peale kaks korda sellise kombinatsiooni üleelamist kadus vähimgi soov seda uuesti mängida. Iseenesest pole mul pakiehitamise (deck-building) kui mehaanika vastu mitte kui midagi, tean selles vallas ka väga mõnusaid isendeid, kuid Dominion jätab kuidagi eriti sellise multiplayer solitair tunde. Samas on see BGGs suht kõrgel kohal olev mäng - no ju siis litsalt mina ei oska selle võlu hinnata.

Hundimäng.
See mõjub mulle samamoodi kui viisakale külalisele kohvi pakkumine ning pildialbumi väljavõtmine - ehk siis selge märk sellest, et aeg on peolt lahkuma hakata. Teoorias (ideaalis) suurepärane analüüsivõimalusi ja varjatud isiksusi pakkuv psühholoogiline mäng, mis paraku viimastel mängukordadel suht kesise mulje jättis... ning viimasel korral sedavõrd kehva, et otsustasin edaspidi taolistele elamustele oma aega enam mitte kulutama hakata. Üksteisest võidu üle rääkimine olukorras, kus su põhjenduste ratsionaalsus jätab külmaks ning kõige paremini mõjub hoopis karjatus: "MA TEAN, TA ON HUNT!!! üks!!! üksüks!!!" - igaühele oma. Mulle: ei, aitäh.

6. võtab.
Selle osas ma polegi nii väga kindel, et kas ta just halb on... ehk oleks isegi "sisutühi" õigem termin. Aga see selleks, ega nime muutmine seda paremaks minu silmis ikka tee. Mänginud olen ma seda kolm korda, mis on küll mitu korda rohkem kui enamusi oma hindamisskaala alumise otsa mänge tavaliselt... aga paradoksaalsel moel saigi too "ülemängimine" sellele mängule minu jaoks saatuslikuks. Esimene kord proovisin ma nimelt ühtviisi taktikaga mängida, teine kord teistsuguse, risti vastupidisega. Kolmas kord segasin oma kätte saadud kaardid ära ning võtsin ja mängisin neid sealt pimesi. Kõik kolm mängu lõppesid ühesuguse tulemusega: ei tulnud ma esimeseks, ei jäänud viimaseks, olin tublide keskmike hulgas. Kui aga pakist juhuslike kaartide mängimine annab sama hea tulemuse, siis milleks üldse mind sinna vahele vaja on? Ega ei olegi...

Twilight Struggle.
Arvestades, et antud mäng pidevalt BGG esikolmiku äärel ripub, olen ma tõenäoliselt kogu maailmas üks väheseid, kellele see ei istu. TSi olen ma kokku mänginud kahel korral: esimene neist oli lauamängurikarjääri algusaegadel ning sellest ma suurt muud ei mäleta, kui et tulin küll teiseks, aga see võttis (minu toonaste standardite järgi) ikka suht kaua aega. Tookord ma sellesse mängu nii kriitiliselt ei suhtunudki, võrdlusbaasi eriti polnud ja mäng kulges ka suht tasavägiselt. Teine mäng läks aga tunduvalt kiiremini: juba esimese ajastu keskel oli selgelt näha, kelle kasuks kaalukauss vajunud on, nii et edasi jäi üle vaid paratamatut oodata. Õnneks saabus lõpp suht kähku. Oma suur osa on seega kindlasti minu oskamatusel ning vastase suurel kogemusel, kuid samas jättis ka mängumehaanika mulle suhteliselt meh-mulje. Veeretad täringuga vale numbri - nojah, jama küll, aga nüüd on teise käik. Mängides NLi, saad omale käejagu ainult USAle kasulikke kaarte - nojah, mis teha, eks järgmises mängus veab paremini. Ühesõnaga: pikemat plaani kui üheks vooruks ei näinud ma siin võimalik olevat teha, olulisel määral sõltud vooru alguses saadavatest kaartidest - kui need on kehvad siis head piinlemist. (Ehk tõesti aitaks see, kui eelnevalt kõik vähemalt ühe ajastu kaardid läbi töötada, vaadata, millised on võimalikud head/halvad kombinatsioonid mingites piirkondades jmt - aga kuulge, see ei ole enam see mäng.)

Globopolis.
See on mäng, mida Eestis on tõenäoliselt vaid üks koopia ja seda on mänginud vaid kaks inimest. Üks neist olen mina ja mul on hea meel, et see mäng mult ära osteti. Aga see selleks. Põhimõtteliselt on tegu Monopoliga. Et mulle aga keegi kohe ei helistaks ja kõrva karjuks, täpsustan: tegemist ei ole üks-ühele ripoffiga nagu mõne muu mängu puhul. Globopolise puhul on tahetud anda Monopolile natuke sügavamat sisu ning seega on sinna juurde pandud ka mõningane ressursihaldus. Veelgi enam: et ka sõjamängurid seda sööks, on juurde toodud sõdimine. Ja missioonid. Saite aru? Monopol. Veeretad täringut ja siis astud edasi. Sõdimisega. Missioonidega. Ressurssidega. Tunduvalt keerulisemate reeglitega. Ei ole hea kombinatsioon.