Ühe sõnaga kokku võetud nädalavahetus, mis siis täisnimetusega oli Estonian Wargamers Society alternatiivlaager.

Ove kirjutas neist päevadest ning mängitud mängudest oma blogis, kuid mina, kes ma tavaliselt karmidest sõjamängudest kõrvale hiilin, otsustasin kirja panna selle, mis mina nägin.

Reede õhtul pärast tööd kihutasime Aigariga koju, et suht varsti hakata juhendama Marttit, kes kuskil lähedal ringi tiirutas. Meie poole keeravast teeotsast on üsna lihtne mööda kihutada teed märkamata ja seda Martti muidugi tegigi. Aigar läks lõpuks talle vastu ning tema eskordi saatel Martti meie juurde sisse keeraski.

Läks mõni aeg maja ja ümbrust tutvustades kui saabusid Andreas, Sirje ja Andrea koos Ove ja Vincentiga, kes olid neile kuskil Nirgiuru juures sappa võtnud. Nüüd oli juba selline seltskond koos, et võis hakata mõne mängu peale mõtlema ja kuna eesmärgiks oli mängida ükskord võiduka lõpuni Diplomacy, siis pandi see üles.

Kui Kaarel saabus istutigi kohe laua taha ning alustati reeglite selgitamist Marttile, kes mängis Diplomacyt esimest korda. Poole 8 ajal alustatigi optimistlikult meelestatuna mängu. Jälgisin seda veidi eemalt, kui iga natukese aja tagant inimesed hüppasid laua tagant püsti ning jooksid terrassile, teise tuppa või õue läbirääkimisi pidama.

Kella 11 ajal läksin Neemele teeotsa vastu, et siis auto tagatuledele järele lehvitada. Neeme kihutas samamoodi teest mööda, kuid varsti siiski pööras tagasi ning sain hilineja tuppa juhatada. Kuna kõik mängisid jäi Neemel üle vaid lugeda igasuguste mängude reegleid. Tema seltsiks oli Andrea, kes oli otsustanud läbi lugeda kõik minu majas olevad Miki Hiired (olen väike kollektsionäär, nii et hiired pärinevad juba aastast 1992).

Kui hakkasin kooki tegema, oli rahvas juba mängu juures hoo maha võtnud. Võrdlemisi tüdinud nägudega istuti laua taga ning kuna läbirääkimisi enam ei peetud, puudus mängus endine ind. 12 ajal sai kook kähku otsa ning mina, leides, et midagi huvitavat enam teha pole, üritasin magama minna, mis osutus keeruliseks teisest toast kostuvate hõigete tõttu "Miks sa MIND ründad, mis ma sulle teinud olen!" jne.

Hommikul sain teada, et mäng lõppes pool 5, mis kestis seega 8 tundi. Pole paha kui arvestada seda, et tavaliselt jäi see mäng pärast 8 tundi pooleli inimeste ajapuuduse tõttu.

Tõusin pool 9 ning hakkasin kohvi tegema. Seltsiks tuli Andrea, kellest paistis, et see oli öö läbi Miki Hiiri lugenud, kuna leidsin ta suurest toast samas asendis, nagu ta eelmisel õhtul oli jäänud. Mul kästi vaikselt tegutseda, et Andreas saaks magada 12ni, nagu ta olevat harjunud. Kui aga inimesed hakkasid uniste nägudega kööki vajuma, osutus vaikselt liikumine võimatuks ja nii oli ka Andreas sunnitud juba poole 10 ajal üles tõusma. Kättemaksuhimuliselt läks ta seepeale Ovet üles ajama, kes urises ainult midagi vastuseks. Ma oleks ka urisenud, kui mulle oleks öeldud tund varasem kellaaeg ärkamisajaks, nagu seda Andreas tegi. Igal juhul saabus lõpuks tuppa ka kohutavalt sünge näoga Ove, kes suruti kohe mängulaua taha istuma, ilma, et too oleks üldse veel ümbrusest eriti aru saanud. Ainuke, kes rahulikult edasi magas oli Sirje.

Lahti löödi The Napoleonic Wars, mis pidi olema kerge lühike mäng (ametlik aeg 4 tundi pole ikka 8 tunniga võrreldav). Lühikest mängu tervitati rõõmuga, kuna oli ju veel palju teisi mänge ees, mida taheti läbi võtta.

Kella 12 ajal käisin poes sööki juurde ostmas, viisin Sirje ja Andrea koju ning tõin ühtlasi endale mängukaaslase külla (Martti elukaaslase), kellega sain ülejäänud osa päevast "naistemänge" mängida (The Hanging Gardens, Small World, Finca). Meie mängud läksid kiirelt, samuti jõuti vahepeal teise laua peal The Napoleonic Warsist üle jäänud sõjamänguritega ära mängida 3-tunnine Axis & Allies Pacific 1940, kuid The Napoleonic Wars kestis.

Kella 7 ajal õhtul läksid mängus omavahel sõjajalal olevad inimesed rahulikult sööma ning ülejäänud üritasid endale niisama tegevust leida. Nii luges Aigar selle vahepealse vaikushetke ajal mängureegleid ning Ove ja Kaarel mängisid Valor & Victory. Mina tegelesin põhiliselt koristamisega.

Kui The Napoleonic Wars uuesti inimeste saabumisega edasi läks, olid kõik juba loidude nägudega. Kui mingit otsest sõjategevust ei toimunud, käidi niisama mööda maja ringi, arutati strateege või teiste mängijate puudusi. Kella 10 ajal hakkasin taas kooki küpsetama ning 1 ajal suundusin magama, mida seekord ei katkestanud ka mingid hõiked. Inimesed olid liialt läbi omadega, et veel midagi kisada.

Pühapäeva hommikul sain teada, et mäng oli kestnud tavapärase poole 5ni, võttes mänguaega seega 16 tundi. Taas aeti Ove vägivaldselt maast lahti ning kohvilaua taga arutati juba üsna tõsiste nägudega, mida ette võtta, kuna märksõnu "lihtne lühike mäng" ei uskunud enam keegi. Oli selge, et kõiki kaasavõetud mänge ei jõua kõige parema tahtmisegi korral läbi mängida, seega pidi valik olema läbimõeldud ja arukas. Lõpuks otsustati Tide of Ironi kasuks, kuhu kadusid 4 mängijat. Ülejäänud kolm võtsid ette Twilight Imperiumi. Kuna ma olen mõlemat kunagi korra mänginud, ühte veel ka oma mängurikarjääri alguses, siis eelistasin niisama oleskleda.

Pärast esimest tundi kostus Tide of Ironi juurest võidukas kisa - reeglid said seletatud. Pärast järgmist tundi kostus uus kisa - reegleid oli tõlgendatud valesti, nii et ei saanud enam edasi mängida, seega pidi uuesti alustama. Kõik see tõestas veel kord, et lühikesi kergeid sõjamänge ei ole olemas, kuna need inimesed ei lase seda selliselt olla.

Pärast 4 tundi mängimist said siiski mõlemad mängud lõpetatud ning rahvas hakkaski vaikselt laiali valguma. Nägudelt oli näha, kui läbi inimesed tegelikult on ning teadmine, et kolmel päeval sai mängitud kõigest 3 mängu, lisas masendust juurde. Lohutati end mõttega, et kunagi kordab jälle ja siis ei võeta ette enam ei Diplomacyt ega The Napoleonic Warsi.

Ja mis siis minu mälestused nendest päevadest on. Meeletult õllepudeleid ja kohvi, väga hea õunakook ning võit kõigis kolmes mängus, mis ma mängisin. Boonuseks veel ööd, mille kohta ei saa öelda, et see läks töönädalast puhkamisele. Kuid ometi oli pärast inimeste lahkumist veidralt tühi tunne ning oleks nädal aega veel sellele 3 päevale otsa pannud.

Ilmselt võib sissekandeid lugedes jääda minust mulje kui nohikust teismelisest, kes selle asemel, et minna pittu või tüdrukuid jahtima, veedab aega kodus lauamängude keskel. Seega on mul au end nüüd lähemalt tutvustada - olen üle 30 a naisterahvas, kes käib täitsa tööl, vabal ajal loeb raamatuid (kriminulle, mille sekka eksib vahel ka mõni ajaloo- või populaarteaduslik raamat), rohib aias peenraid, kihutab autoga mööda maanteid, otsib geopeituse aardeid või pildistab loodust (vahel ka inimesi). Mingit erilist vaimset puuet pole endal märganud ja siiani on ka teised mind suhteliselt normaalseks tunnistanud.

Need lauamängurid, kellega ma olen viimase 2 a jooksul tuttavaks saanud, on enamikus üle 25 a väga erinevate elukutsetega inimesed. On advokaate, on arste, on IT-mehi, on autoparandajaid. On mehi, on naisi. Ütleks, et tänu mängudele on mu tutvusringkond ääretult laienenud.

Kui nüüd keegi arvab, et lauamängurid on teistsugused inimesed kui "harilikud" inimesed, siis ma võib-olla isegi nõustun. Lauamängurid on avatumad, energilisemad, kõrge fantaasialennuga ning väga arenenud strateegilise meelega. Usun, et lauamängud ongi sellele kõik kaasa aidanud ning päris kindlasti on igal mänguril oma iseloom, oma stiil. Omad lemmikmängud.

On inimesi, kelle ajuehitus ongi minu arvates nii ehitatud, et mõned sajad aastad tagasi oleksid nad päris kindlasti olnud väejuhid. See planeerimine, kalkuleerimine ja kõikide võimaluste ettenägemine oleks teinud au ka Napoleonile. Ma ei kahtlegi, et väejuhtidena oleksid nad suutnud oma impeeriumi püsti ajada ja seda ka hoida. Igatahes on nendega täiesti võimatu mängida mingeid strateegilisi sõjamänge, sest nad võidavad peaaegu alati, kui just kohe mängu alguses neid hävitama ei hakata. Kui kaks strateegi ühes mängus kokku satuvad, siis pole teada, kes jääb peale, kuid kindel on, et mäng tõotab tulla väga pingeline ning tavapärasele mõistusele absoluutselt arusaamatu.

Rääkides arusaamatustest, siis on mängureid, kes tunnevad mängides lõbu eelkõige teistele käki keeramisest. Võit on suhteliselt teisejärguline, kuigi selle võimaluse üle rõõmustaksid nad ka kindlasti. Kuid kui on võimalus teisele mängijale tegevuses käsi ette panna, ta hävitada või liikumatuks muuta, siis seda tehakse kõhkluseta ja kiiresti. Mis tähendab, et oluline on võit? Ei ole! Mäng tuleb teha selliseks, et see jääks meelde, et seda kiruks veel mitmeid nädalaid hiljem. Ühtlasi on vaja katsetada, kas mängu looja on üldse selliste situatsioonide tekkimistele mõelnud. Mõnikord on, mõnikord mitte. Essenis prooviti ühte mängu, kus mängiti end nii puntrasse, et omanik, kes juurde vaatama tuli, haaras peast kinni ja küsis, kuidas see võimalik on. Lõpuks pärast mitmete variantide kõrvaleheitmist soovitas ta mängu uuesti alustada, kuna sellest olukorrast polnud väljapääsu. Üldiselt arvan, et mängude väljamõtlejad võiksid mängude valmissaamise korral need meie grupile katsetamiseks anda. Kui asi töötab, siis mäng kõlbab.

On ka selliseid kavalaid tegelasi, kes terve mängu jooksul räägivad kui kehvasti neil läheb, kui hästi teistel läheb ning ässitavad ülejäänud mängijad üksteise vastu. Lõpuks pärast pikka mõtlemisrohket mängu nad ise loomulikult võidavad, kuna kõik teised on maha hävitatud. Kui teised ei lange igasuguste intriigide ohvriks, võib mäng veel hästi minna, kui aga selliseid kavalaid lükkeid uskuda, siis on mäng kaotatud ka.

Eelnevalt kirjeldatud inimesi on suhteliselt vähe, kuna enamik on siiski nn kõigesööjad, kes mängivad igat mängu innu ja õhinaga, üritavad keerata, mõtlevad strateegiaid välja ning proovivad vastast üle kavaldada. Nad näevad erinevate mängude plusse ja miinuseid ning ei väsi igasuguste variantide proovimisest.

Loomulikult on kõik spetsialiseerunud teatud kategooriale: ühtedele meeldivad sõjamängud, teised on huvitatud strateegiamängudest, kolmandate kogumiku moodustavad põhiliselt kaardimängud jne. Nende eelistus on selgelt äratuntav, kuigi loomulikult mängivad nad kõike, mis ette söödetakse. Vaja ju uus asi järele proovida.

Mina pole üldse lauamängufriik. Ma ostsin Essenist kõigest kaks mängu erinevalt teistest, kes ei suutnud oma 10 mängu kohvrisse ära pakkida. Ma ei veeda kõiki oma vabu õhtuid mängulaua taga ega ürita öö läbi hoolimata teiste takistustest kuidagi tsivilisatsiooni püsti ajada. Kuid on palju selliseid mänge, mis mulle meeldivad ning olen alati valmis uutega tutvuma. Suur osa on selles ilmselt seltskonnal, kes mind taolisesse ellu kaasas, suur osa mu enda huvis. Järjest enam muretsen endale uusi lauamänge, millest ma pole varem midagi kuulnud, kuid mis paistavad olevat huvitavad ning mille kriitika on olnud positiivne. Kuna iga arvamus on subjektiivne, siis päris kindlasti kõigile ei meeldi Cyclades, Vasco da Gama jm, kuid mulle need meeldivad ja ma pole veel mängimisest väsinud.