Urmase ajasid ette antud reeglid mõningasse kimbatusse, kuid oma ülesandega tuli ta siiski suurepäraselt toime. Mis aga peamine, siin pole Kelgukoeri... No tegelikult pole neid siin sel lihtsal põhjusel, et Urmas pole seda veel mänginud. :) Ülejäänud mängud on aga korralikult nimekirjas: Cashflow, Britannia, Katani Asustajad, Brass, Hanging Gardens.

Halvad mängud. Iseenesest nimekiri, mida peaks olema suhteliselt lihtne koostada, kui vaid poleks esitatud nõuet, et peab ka olema seda mängu mänginud. Kuna ma olen aga eemale hoidnud ennast kõigist, mille suhtes on mul väikseimgi kahtlus, et ma neid ei naudi (muu hulgas ka üks väga tuntud Eesti lauamäng), pean ma leppima nimekirjaga, mis koosneb mängudest, mis ilmtingimata pole halvad, aga mida ma sellegipoolest ei plaani enam kunagi mängida.

Cashflow.
Cashcow... st flow. Kindlasti kõige ülehinnatum mäng, nii rahalises kui haibi mõttes, mida ma mänginud olen. Ja sealjuures ka veel mitte eriti hea. Tegelikult, selle mängu võiks lugeda ka ametlikult halbade mängude hulka. ’Majandusmäng’ roll-and-move mehaanikaga, kus selleks, et võiduvõimalust omada tuleks sattuda õigetele ruutudele. Ning aktsia ja kinnisvara hinnad dikteeritakse tõmmatud kaarti poolt, mängijatel pole selles osas suurt midagi kaasa rääkida. Erinevad rollid erineva lähtepositsiooniga, kus lihtsam on mängu võita näiteks madala sissetulekuga koristajal kui kõrge sissetulekuga arstil ei ärata ka just kõige suuremat usaldust. Hetkel kõige tipus mängude nimekirjas, mida ma enam mängida ei plaani.

Britannia.
Vist ei ole eriline saladus, et see mäng mulle esmasel mängimisel suutis väga halva mulje jätta. Esiteks, see mäng on liiga pikk oma sisu kohta – 6-8 tundi kulutada täringutega Small Worldi mängides ei ole väga kõrgel minu prioriteedidnimekirjas. Teiseks, vähe mänginutel ei ole eriti kerge hoomata, mida peaks tegema ning kes parasjagu tegelikult juhtpositsioonil on. Kolmandaks on väga suur osa mängust ’rööbastel’. Kõrge skoori saamiseks peab tegutsema igas mängus laias laastus sama plaani järgi, optimeerimise kõrvalt improviseerimisele väga kohta ei jää, kui sul pole just eesmärgiks iga hinna eest kellelegi kaikaid kodaratesse loopida selle asemel, et ise võitu püüda. Arusaadav, et ajalooline paikapidavus ongi olnud mängu disainerite eesmärgiks, ent mind kriibib see kuidagi valedest kohtadest.

Katani Asustajad.
Väga raske on sõnadesse panna, mis täpselt mulle selle mängu juures ei meeldi. Esikohal ilmselt on täringud, või õigemini, nende kasutus antud mängu piires. Sisuliselt otsutab üks vise, kes saab käigu ajal midagi teha ning kes mitte. Ja kui see juhtub ühe mängijaga mitu käiku järjest siis kaob mängust lõbu ära. Lõpptulemus on igatahes see, et ma väldin seda mängu nagu katku.

Brass.
Veidikene imelik on seda halbade mängude nimekirja panna, aga ma ei suuda kuidagi leida enda jaoks sealt midagi, mis ta nauditavaks teeks. Esiteks, reeglid on euroka kohta hirmus keerulised, millest tulenevalt algajad ja kogenud mängijad ühe laua taga lõpeb suht koledasti algajatele. Teiseks on tegemist sellise omaette nokitsemise mänguga - mängijatevaheline interaktsioon praktiliselt puudub. Saab küll kasutada osaliselt teiste püsti pandud ehitisi, aga see on ka kõik. Kolmandaks, mängu fun factor on absoluutselt null, naerukohad mängus puuduvad. Tüüpilise eurokana pole ka tugevat teemat. Ehk siis asjad, mida ma mängude juures kõige rohkem hindan (interaktsioon, veidikene lõbu) on jäetud täielikult tahaplaanile. Lisaks kõigele muule paneb kogu see arvutamine mul pea valutama...

Hanging Gardens.
Mäng, mis ei ole suutnud mulle mällu jääda millegi muuga, kui et rohkem ma seda mängida ei plaani. Täiesti teemavaba klotsiasetuse ja seeriakogumise mäng. Ainukene positiivne kommentaar oleks, et komponendid on päris ilusad.

Arvasite, et ma enam intervjuusid ei tee? Ahaaa... Tõmmata saite! :)
Tegelikult sündis idee, teha intervjuu Ovega, suhteliselt ootamatult. Aga nähes ridamisi tema postitusi Facebookis tuli ette, et ma sest inimest mitte midagi ei tea. Olen teda vaid eemalt näinud. :)
Räägitakse igatahes temast kui kõvast sõjamängurist ning Ove blogi lugeja olen loomulikult ka mina paljude teiste hulgas. Ühe mängulaua taha oleme aga sattunud vaid paaril korral kui mingeid mitte-sõjamänge juhuslikult mängisime. Nüüd aga sai siis natuke põhjalikumalt selle isiku elu kohta uuritud.

Pilt on Ove erakogust, aitäh! :)
Kuidas asi alguse sai? Kuidas sina oma tee "tõeliste" lauamängudeni leidsid?

Kui vaid täpselt mäletaks... Aasta oli siis 2005 - sõber tellis omale Troonide mängu. Sai seda paar korda mängitud ja oligi olemas. Polnud ma siis ei mingit raamatut selle mängu kohta lugenud ega miskit. Riski olin sõjaväes pidevalt mänginud, kuid just Troonide mängu täringuvaba käskudel põhinev sujuv mängusüsteem jättis mulle sügava mulje. Alles pärast mängu sai hakatud Martini raamatuid lugema - ega mäng sellest halvemaks just ei läinud. Isegi enda variant sai sellest mängust valmis tehtud, kuna sel ajal ju keegi sulle mängu pakkuma ei tulnud. Mängulaud oli tunduvalt suurem ning käskude-väejuhtide liimimiseks kasutatud liim vajus paari kuu pärast paberi vahelt välja ning muutis paki kaarte üheks suureks kleepuvaks paberihunnikuks... Oh-jah. Miski aastake hiljem sai Leedust omalegi mäng tellitud ja sedamoodi see hullus lahti läks.

On ka mingi kindel kategooria olemas, mis mängud sulle meeldivad või oled kõigesööja?

Üks kategooria, kus ma suudan peaaegu kõike seedida, on sõjamängud, kuid ka seal on omad erandid. Kõike ma kohe kindlasti ei mängi. Kasvõi see Liberté, mida me lauamängulaagris mängisime. Täiesti jube mäng. Sihukesi on veel ning tuleb tunnistada, et ka mul endal on selliseid asju, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Aga jah, kui mängus on madinat ja/või läbirääkimisi, olen ma heal meelel nõus katsetama. :) Veel parem, kui mõlemat leiab.

Kuidas on mängudega, mida kutsutakse eurokateks? Palju sa neid üldse mängid?

Vahetevahel ikka juhtub, aga üldiselt harva. Igal võimalusel nõutakse minult küll Agricola mängimist, kuid seni olen suutnud sellest juba tubli aastake igal korral kõrvale hiilida. Dixit on ilmselt kõige rohkem mängitud seda tüüpi mängudest.

Palju sul endal mänge olemas on?

Ilma BGGta oleks see arve pidamine keeruline. Osad on Tallinnas, osad Elva maamõisas. Hetkel näitab aga BGG skooriks 142. 142 +/- need, mis ma ainuüksi Tellale olen ostnud. :) Keegi peab need ju perest BGG'sse märkima ning tema sellega tegeleda ei viitsi.

Nii et sõjamängud on sinu ja muud mängud Tella? :)

Põhimõtteliselt võib neid isegi sedasi jagada, kui väga tahta, kuna tema minuga sõjamänge ei viitsi mängida ning mina ei viitsi enamasti midagi peale sõjamängude mängida.

Paar lauamängurit on alustanud muudest mängudest ning pikapeale jõudnud sõjamängudeni öeldes, et see oleks nagu mingi tase edasi. Sina paistad olevat alustanud sõjamängudest ning nende juurde ka jäänud. Oskad sa öelda, miks see nii on?

Ühest küljest olen ma piisavalt ajaloohuviline, et sihukesi asju fännata. Teisest küljest... no ehk olen ma tõesti mingi sõjard. :) Aga ausalt-öeldes ei oska küll sulle sihukest asja öelda. Võime ju minna süvitsi maitseküsimustesse, kuid kokkuvõttes mulle nad lihtsalt meeldivad. Kujutletav kuulipildujatärin, appi hüüdvad haavatud... fun ju. :)

Võib-olla on see jälle üks sihuke asi, mida päriselus teha ei taha ja seepärast tõmbab. Ühe korra ma olen pidanud tule all vaenlast (küll kujutatavat, kuid kuulipildujatuli oli üpriski päris) tiibama minema. Üldse ei tõmmanud need pimeduses lendavad drasserid. Aga laua peal on kole hea mehi käsutada ju. :)

On sul ka oma lemmikmäng?

Hetkel on lemmikuks Hannibal: Rooma vs. Kartaago.

Miks just see?

Esiteks huvitav ajaperiood, teiseks lihtne mängumehaanika ning kolmandaks täiesti geniaalne lahingusüsteem.

On inimesi, kes mängivad lauamänge meelelahutuse pärast, osad oma oskuste treenimiseks, parandamiseks, mõned aga puhtalt võitmise pärast. Miks sina lauamänge mängid?

Lauamängud on siiski meelelahutus. Ma ei mängi kunagi seepärast, et võita. Muidugi on vahel tore võita, kuid see on täiesti teisejärguline, peaasi, et lõbus oleks. Ja kui mäng ise on kuiv nagu saepuru, tuleb ise nalja teha.

Seega seltskond on lauamängude juures oluline?

Ülimalt. Valin suhteliselt hoolikalt, kellega ma mida mängin. Ja ei, see ei ole põhjus, miks ma nii kaua teie seltskonnas mängimas pole käinud. :)

Kas rollimängudega ka tegeled ja kui, siis palju?

Jutumängudega tegelen viimasel ajal suhteliselt harva - pole gruppi ega viitsimist seda kokku ajada. Aastas korra saab Estconil ulmehuvilistele ühe mängu korraldatud ja mõnel korral ehk ka sõpradega istudes. Päris-elu-rollimängudega (LARP) sai vahepeal isegi võrdlemisi tihti tegeletud - tegime isegi orkide MTÜ ära, mille läbi mänge korraldada ja muud sihukest teha. Minu Elva sepikojas sai isegi üht-teist turvistest välja taotud, aga viimasel ajal on seltskond mööda Eestit laiali vajunud, mistõttu ka tegevust vähem.

Jutumängudega sai kusjuures eriti varakult alustatud - keskkooli algul (aastal 2001) sai esimesed mängud tehtud. Siis oli veel vana hea (sel ajal küll võrdlemisi uus) D&D 3.0. :) Mul vist peaks isegi pilt olemas olema, kus ma oma esimesel LARPil olen. :) Ohh.. olid ajad. :)

Aga jah, eks neid erinevaid süsteeme ole uuritud ja mängitud, kuid senimaani olen sõbra poolt eesti keelde pandud d10 peale jäänud. Hea lihtne süsteem - 10 minutiga teed oma tegelase valmis ning mängimine ei meenuta matemaatika kontrolltööd.

Kuidas MTÜ-l praegu läheb?

Vaikselt, väga vaikselt. Tahtsime küll siin rollimängijate kokkutuleku raames ka oma orki-peo teha, kuid aktivistide vähesuse tõttu jäi see soiku. Eks saab mingil ajal jälle asi käsile võetud. Ega see ära ei kao. :)

Mis on olnud kõige hullem lauamäng, mida mänginud oled?

Twilight Struggle. Vähemalt tol hetkel tundus see kõige hullem. Võimalik, et nad jagavad esikohta Liberté'ga. :)

Mille poolest siis see hetkel kõige hullem oli?

Masendav teema ja veider mängusüsteem. Võib-olla kui ma uuesti seda mängiks, siis pakuks see mulle natuke rohkem huvi. :)

Sul on aukartustäratavalt mahukas ja teemarikas blogi. Millal sa sellega alustasid ja kust see idee tuli?

Alustatud sai sellega 2007 aastal, kui Tallinna kooli tulin. Idee tuligi sellest, et Eesti maastikul lauamängudest üldiselt nõnda vähe teati. Mõtlesin, et teeks ühe häälekandja. Ajapikku sai sinna lisaks lauamänguarvustustele ka igast muud sorti jutte üles laadida. Üks mu lemmikuid on poliitiliselt ebakorrektsete mängude sari, mida kahjuks pole jõudnud edasi teha.

On selliseid mänge palju?

Ikka jagub, eks igas riigis leiab selliseid. Näide kohe kodu lähedalt - ega see "Mees, kes teadis ussisõnu" selles osas parem ei ole. Poliitilist ebakorrektsust jalaga segada.

Milles see ebakorrektsus seal seisneb?

Mul kahjuks ei ole mängu käepärast, seega otseseid näiteid ei saa tuua, aga üldistavalt võin ära mainida. Sealne pappide peksmine. Ühe kaardi peal hea näide: "Kirik. Pista tuli räästasse!" Piibli kohta oli seal kah miskit mahlast kirjutatud. :) Sellest tuli ju ilge jama, kui mingid padukristlased selle üle kisama pistsid. Õnneks on Eesti selles osas piisavalt tolerantne, et mäng jäeti poelettidele. :)

Pead sa ennast õiglaseks arvustajaks? :)

Ma ütlen mängude kohta välja, mis ma neist arvan. Mõned peavad seda õiglaseks, mõned arvavad, et ma teen mängule ülekohut ja ülejäänud, et ma kiidan seda liialt. Kui mulle mäng ikka ei meeldi, siis ma oma arvamust tagasi ei hoia.

Hea näide on Carcassonne. Kirjutasin ju sellest mängust mõnusalt mahlaka arvustuse. Kui lauamängud.ee oma leheküljel minu arvustusi linkis, siis seda arvustust ei kasutatud - see ei olevat objektiivne.

Ma ei üritagi olla arvustustel objektiivne, vaid puristan oma arvamuse välja, olgu see siis nii hea või halb, kui ta on.

Tänud Ovele! :)

Jätkates halbade mängude kirjeldamist, siis seekord võttis raske analüüsi ette Kristjan. Loetelu esikohal on endiselt Eesti kurikuulsaim lauamäng Kelgukoerad, millele tulevad juba pikema vahe tagant järjekorras Mamma Mia ja MASU. Aga üldiselt on nimekiri lühike, nii et kas pole tõeliselt viletsaid mänge teele sattunud või on lihtsalt inimene ise oma hinnangutes leebe. :)

Kelgukoerad.
Kui nüüd mõelda kõige halvemate mängude peale mida ma kunagi mänginud olen, siis eelkõige meenub selline üllitis, mis lauamängu nime eriti ei väärigi, nimelt "Kelgukoerad". Mängu teemaks on kodumaine samanimeline telesari, mida ma kordagi näinud ei ole. Aga vaevalt, et selle sarja nägeminegi aitaks.

Mängu idee ja mehaanika on maha viksitud ühe olemasoleva lauamängu pealt - CSI: Crime Scene Investigation. Ja õnnetuseks ei ole mitte kopeeritud parima, vaid halvima pealt. Aga erinevalt originaalist (kus on stsenaariumeid veidi rohkem kaasas) saab kodumaist koopiat mängida vaid ühe korra, kuna pärast seda on lahendus juba teada. Pealegi on selle lahenduseni jõudmine üks tohutu piin, sest mäng on mehaanika poolest kõige tüütumat sorti "veereta ja liigu", kus nii mõnigi käik möödub tuimalt nuppu edasi liigutades ilma, et ühegi tegevusruudu peale satuks. Ja isegi kui lahenduse võib juba poole mängu pealt ära dedukteerida, siis ei ole sellest kasu - tuleb lõpuni läbida kadalipp, mis on ühe heade lauamängudega harjunud inimese jaoks umbes sama lõbus kui naelte peaga seina löömine: täringu silmade kaupa viletsast papist lauakesel oma nupuga ringi käies tuleb kõik vastava lahendusega seotud kaardid üles leida ja iga kaardi pealt täht kirja panna, sest alles see tagab lahenduse ja õiguse võidule. Sealhulgas tuleb ära kannatada käigud, kus mitte midagi peale nupu füüsilise edasi liigutamise teha ei saagi ja ka käigud, kus saad küll pakist kaardi võtta, kuid oled seda juba näinud. Mida edasi, seda nürimaks selline ringi tiirutamine seal laual läheb, kuna oled pea kõiki kaarte juba näinud ja nende uuesti lugemine ei oma enam sisuliselt mingit mõtet. Mäng aga aina venib ja venib.

Ja see, et mängu saab vaid ühe korra mängida, on täiesti absurdne. Ma tean mänge, mida võib 10, 100 või isegi 500 korda mängida ja ikka on seal veel taasmängitavuse väärtust ja mänguvõlu. Selle armetu karbikese aga võib heal juhul ahju puude alla hakatiseks lükata - sest mis mõtet on hoida kodus riiulis mängu, kui külla tulnud sõpradele ei jää muud vastata, et sa ei saa seda enam ise mängida, kuna tead juba lahendust. Ausalt öeldes on targem seda teha juba enne esimest mängukorda.

Mamma Mia.
Pärast Kelgukoerte lauamängulaadset toodet tuleb pikk tühja maad enne kui mõni halb lauamäng meenub. Paar kõige tüütumat mis meenuvad on siiski Mamma Mia ja Crunch.

Mamma Mia on eelkõige tüütu oma mäluelemendi pärast, sest selle peale ongi kogu mäng üles ehitatud - kui tavalises "Memory"-s on vaja lihtsalt kaks ühesugust üles leida ja saab rakendada spatiaalset võimet mäletamaks, kus reas ja tulbas mingi asi paiknes, siis Mamma Mia-s tuleb kaartide flippimisel asju meelde jätta (või midagi sarnast, nii palju kui ma seda mängu mäletan). Igatahes oli selle mängu näol minu jaoks tegemist üsna ärritava aja viitmisega. Ainus hea asi, mis selle mänguga seoses meenub on see, et Ludo poes pakuti selle mängu esitlusel pitsat! :)

MASU.
Crunch ehk eesti keelse väljaandena "Masu" oli samuti väga tüütu kogemus. Esiteks on mäng üsna lihtsakoeline, teiseks on reeglid üsna puudulikud ja kohati oleks mäng nagu katki. Kolmandaks on seal mängus ametlikult lubatud sohi tegemine, ehk siis rahakaartide taskutesse ja varrukatese toppimine võidu nimel. Mõnele inimesele läheb selline asi peale, mulle aga mitte. Mis aga mängu kõige hullemaks tegi on Government Investigation kaart (ei mäleta, mis selle nimi eesti keeles oli), mille abil on kaasmängijal õigus sind läbi otsida. Kui ma mängiks seda kolme ilusa tüdrukuga ei olekski selle vastu nii väga midagi, muul juhul aga: ei, aitäh!

Rohkem ärritavaid mänge nagu ei meenugi.. Ülejäänud halvad mängud on lihtsalt igavad või siis oli mõni sessioon jama. Mingis muus hetkes, olukorras ilma püssi ähvarduseta oleksin võib-olla isegi nõus neid mängima kui muud paremat käepärast pole :)