Forbidden Desert on Forbidden Islandi sugulane ja tuleb häbiga tunnistada, et nii me seda mängu ka esimesel katsel võtsime.

Otsustasime Martti juures mängu lahti võtta ja sellele üks võimalus anda. Kuna me Aigariga mõlemad kinnitasime, et F.Island on väga lihtne, lausa lapsemäng, siis loomulikult uskusime, et ega F.Desert eriti parem pole. Pealegi kinnitati mulle Inglismaal süütute silmadega, kui mängu kohta küsisin, et see on ainult hästi väheke F.Islandist keerulisem. Kestab ehk mingi veerand tundi kauem.

Mängu lahti võttes tuli esimese asjana tunnistada, et see näeb väga ilus välja. Mängulaua tükid olid muidugi kvaliteetsest materjalist, aga juures olid koguni miniatuurid, mida F.Islandil polnud. Muus osas aga nägi ikkagi eelkäijale suhteliselt sarnane välja.

Tegemist on endiselt koostöömänguga, mille eellugu on järgmine: kõrbes kukub kirju, aga haritud seltskonna lennuk alla ning neil tuleb nüüd selle osad üles otsida ja taas minema tõmmata. Lihtne. Piece of cake. See, et iga käigu lõpus kogu mängulaud liigub, liivahunnikud keerlevad pea vahet pidamata ning joogivesi lõpeb kohe-kohe otsa, on köömes. Milleks siis need abistavad kaardid ja tegelaste erioskused on.

Ehk siis, Aigar teatas suurima enesekindlusega, et novice taset pole mõtet võtta, mäng on siis liiga lihtne. Võtaks ikka legendary (see kõige kõrgem tase). Martti vastas kõhklevalt, et ei tea, pole ikka varem mänginud, see novice tundub siiski päris hea mõte olevat. Suure vaidlemise ja kauplemise peale lasti latt madalamale ja võeti elite tase.

Mäng käis kähku. 15 minutit ja me olime pähe saanud. Martti näoilmet, mis meile vastu vaatas, pole võimalik kirjeldada. Olgu, tulime siis vastu ja võtsime normal taseme, aga no sellest madalamale laskuda oleks juba piinlik... 20 minutit ja mäng oli läbi. Seega võtsime selle alguses nii mõttetuna tunduva novice taseme ette ja pärast pooletunnist kõva mõtlemist, mis sarnanes väga neemetsemisega, arutlemist ja vaidlemist kaotasime ka selle.

Martti tegi meie hinnangu mängu kohta maatasa, millele me oskasime vaid kaitseks öelda, et "no aga F.Island ON lihtne mäng, kui sa vaid oleksid seda mänginud". Kuid Martti suhtus juba ka sellesse skeptiliselt. Nagunii on ka see meie poolt alahinnatud.

Järgmine kord Martti juurde minnes ei hakanud me üldse pikalt arutlema, võtsime F.Deserti lauale ja tegime kolm mängu, millest ühe mingi ime läbi võitsime. Kolmandal korral külla minnes vaigistati kiirelt Aigari ettevaatlik ettepanek võtta nüüd ikkagi legendary tase, kuivõrd novice'i me ju läbisime, ja alustasime normaliga. Noh, võib öelda, et ajalugu hakkas end jälle kordama.

Praegu võib kokkuvõtvalt öelda, et mängitud on 12 mängu, aga võidetud vaid 2. Nii et see on üks kuradima hea mäng.

Aga F.Island ON liiga lihtne...

"See on kuri, kuri mäng!" ütles Martti, kui The Kids of Carcassonne'i kolmandat korda lõpetasime. Viivika küsimusele "Kes võitis?" vastati mornilt: "Mitte sõprus."

Lastele mõeldud tavapärasest Carcassonne'ist lihtsam variant ei ole täiskasvanutele üldse nii kerge. Liiga palju keeramise võimalusi, et mängu saaks rahulikult nautida. Kui neljandas mängus tekkis kaarditükkidest üks sirge rida ülevalt alla ja nimelt nii, et mitte kellegi tee kokku ei läinud, oli selge, et võit saab väga raske tulema.

Mängu idee, et kes saab kiiremini oma jukudest lahti, oli peaaegu kõigile kohe selge. Kuhu jukud panna tuleb, oli teine küsimus, kuna lauale joonistatud selged eri värvi jukukujutised jäid mõnedele (nt Kaivo) märkamatuks. Ja kui kollane (Martti) väga ülekaalukaks muutus, olime veendunud, et salaja pannakse puidust jukud mängulaual ka kollaste lammaste peale.

Mängu keskel räägiti sageli koostööst, kuid juba järgmisel käigul oli see enamasti kõigil unustatud. Kui alguses üritati võimalikult pikki teid moodustada (soovitavalt omaenda värviga), siis hiljem sest mõttest juba kergelt loobuti, kuivõrd ühtlase kolonni sekka sattusid ka mõned võõrvärvid, kes polnud üldse teretulnud. Lisaks oli keeruline see pikk tee lõpetada, kuna ühel hetkel polnud sest enam keegi huvitatud - teised oleksid muidu samuti liiga palju punkte saanud.

Pärast neljandat korda pani Martti väärtusliku sõjamängu jälle riiulisse mainides, et tal polnud aimugi, et see SELLINE mäng on.

Hiljuti rääkisin Portugali lauamänguüritusest LeiriaConist ning kuidas kaks eestlast sinna sattusid. Siis aga krabasin kohapeal elaval eestlannal Mari-Liisil virtuaalsest hõlmast kinni, et ta räägiks ka Portugali lauamänguõhtutest, kuna tuli välja, et ta külastab neid seal tihedalt.

Kui Mari-Liis Eestist ära läks, oli ta päris mures, et kus ja kuidas ta siis nüüd mängib. Arvutiinimesele kohaselt guugeldas internetis "Porto boardgaming" ja nii ta kohaliku seltskonna avastaski. Ei olnud keeruline ülesanne.

Mängimisvõimalusi pidi jaguma. Teisipäevaõhtuti on lauamänguõhtud ühes baaris, kus on ka väliterrass, nii et suvel mängitakse õues. Praegu, talvel, mängitakse siiski ainult tubastes oludes, aga kuna toad on seal üsna pimedad, siis enamasti ta seal ei käi.

Neljapäev on põhiline lauamängupäev - kogunetakse ühte väikeses kaubanduskeskuses asuvasse restorani. Sellel on lauad ka koridori peal, nii et mängitakse seal - nii ei sega teisi külastajaid. See on üks vähestest restoranidest, mis 24/7 lahti on, nii saab ka peale südaööd vabalt tegutseda.

Need kaks lauamänguõhtut algavad "peale õhtusööki". Kuna Portugalis on perekond ja teiste perekonnaliikmetega koos olemine väga oluline, siis pereinimesed õhtustavad kodus ja seejärel suunduvad lauamänge mängima, mis tähendab, et mängimisega alustatakse kuskil 21.30. Õhtu lõpeb kuidas kunagi - kuna keegi uksi lukku panema ei pea, siis eestlanna on lahkunud sealt nii 00.30 kui 3.30.

Lisaks iganädalastele lauamänguõhtutele toimub korra kuus ka lauamängulaupäev - kuu viimane laupäev. Üldiselt on iga nädala laupäeviti midagi Tropic Burger restoranis toimumas - RPG, Pathfinder jm. Kuid kuna kõik pole nii entusiastlikud mängijad ja nii teisipäevale kui neljapäevale järgneb tööpäev, siis korra kuus laupäeval saab ometigi nii kaua mängida kui soovi on.

Nii et kord kuus laupäeviti alustatakse umbes 14.30 lauamängudega ja lahkutud on sellelt ürituselt ühel korral kell 4 hommikul ("sest Battlestar Galactica viimaseks jätta on alati tark :)") ja teisel korral kell 6 hommikul. See viimane oli küll juba ekstreemne - kuna kellelgi oli auto parkimismajja kinni jäänud (sest parkimismaja suletakse kell 1 ja avatakse kell 7, erinevalt kaubanduskeskuse ustest), siis otsustati kavalasti aega parajaks teha ja mängida, kuni silm lahti seisab.
 
Mängimas käib põhimõtteliselt lauamängufoorumi seltskond. On selline lehekülg nagu Comunidade Portuguesa de RPG e Jogos de Tabuleiro (Portugali RPG ja lauamängude kommuun) - seal on infot kogu riigi lauamängu- ja rollimänguürituste kohta. Kes veebilehe algatajaks oli, seda ei tea, kuid ürituste loojaks on üks praegune lauamänguõhtutel osaleja, kes sellega juba tükk aega tegelenud on.

Iga teisipäevase ja neljapäevase ja kuulaupäevaku kohta on üritus ning seda saab veebilehel kommenteerida - nii et juba varem otsustavad mõned osalejad ära, et täna mängitakse mingit kindlat mängu ja siis ei pea nõnda palju kaasa tassima. Sest tegelikult tuleb iga kord hulk inimesi spordikottide ja reisikohvritega, mängud kaasas. Kuulaupäevakul on see muidugi arusaadav - ei suuda ju ära planeerida, mida tahetakse kell 11 õhtul mängida, aga teisipäevad ja neljapäevad - 21.30 - 00.30 - on vaid 3 tundi mäng üles panna, seletada. Vahepeal väike paus kohvi tarbeks, jutuajamine ja lõpus pakkimine - üle ühe mängu paljud ei jõua kindlasti mängida.

Mingit tasu üritustel osalemiste eest maksma ei pea. Kohapeal on 4-5 mängu korraga lahti, vahel ka rohkem. Ehk siis 20-30 inimest neljapäeviti, teisipäeviti nii 10-15 ja laupäevakud on eriti tihedad. Siis on tihtipeale laudadest puudus.

Tükk aega Portugalis viibides käis Mari-Liis vaid paaril teisipäevasel kokkusaamisel. Kui lõpuks detsembris neljapäevasele läks, siis sattus mängima seltskonnaga, kes olid väga vaimustunud, et ta on välismaalt ja tüdruk ja mängib lauamänge ja lisaks meeldivad veel co-op'id. Nüüd tihtipeale mängib ta lauamänge ka väljaspool lauamänguõhtuid. Praegu käib iga nädal neljapäeviti ja vahel mängib sõpradega laupäeviti ka natuke. Kuid alati käib laupäevakutel, kuna need on lihtsalt "niiii mõnusad" - tekib päris kommuunitunne. Enamasti söövad ka kõik koos samal ajal selles samas restoranis õhtust ning ajavad niisama juttu. Praegu on eestlannal plaan liituda ka ühe RPG grupiga, kes mängib kaks korda kuus.

Küll aga tunnistab Mari-Liis, et tunneb puudust lauamängupoodidest - Portugalis pole eraldi poode mängude jaoks, ainult väikesed nurgad raamatupoodides ja koomiksikauplustes. Mänge tellitakse enamasti veebist.

Kodus mängimine pole Portugalis kombeks, kuna kodud on väiksemad ja pole sellist ruumi. Mängijad on aga väga lahedad ja avatud igasugustele mängudele. Ei ole olemas "halbade mängude nimekirja", igalühel on omad lemmikud. Väga pikki mänge tihtipeale ei armastata, ehk siis mängurid on sellised kärsitud ja kannatamatud. Lauamängukogud on päris korralikud, kuid mängud on teistsugused. Neil on omad traditsioonilised "kõik on mänginud" mängud. Võib juhtuda, et mõne uue mängu puhul osutub hoopis Mari-Liis kõige kogenumaks mängijaks. Battlestar Galacticas näiteks kaks mängijat mängisid esimest korda, üks oli korra varem mänginud ja Eesti lauamängur, kes polnud kunagi mängu reegleidki lugenud, pidi siis läbi närima.

Portugallastele meeldivad väga ka käelisi oskusi nõudvad mängud. Näiteks Crockinole, kus nipsutamisega peab oma nupud laua keskele saama. Hiljuti pakkus lauamänguõhtul suurt elevust kõikuva alusega tasakaalumäng, kus pidi esemeid "laevale" asetama ja iga õnnestumise eest sai esemele vastavalt punkte. Mänguõhtutel mängitakse ka tavalisi kaardimänge ja Magicut. Nii et sealne vaheldusrikkus on eestlasele väga värskendav. 

Aitäh Mari-Liisile, kuna sain väga huvitavat infot. Eritänu veel piltide jagamise eest. Samuti andis ta ühe video aadressi. Kuna video on aga portugali keeles, siis allolevalt on välja toodud tõlge. :)

People in the background talking
"It's the cost. You have to pay... You don't pay all it once"  

Interviewer
"Attacking, buying, dying and taking a chance. With logic and strategy, but above all fun is the main rule of these meetings where everyone wins"  

Diogo
"Playing a game with someone in person is completely different."  

Dark Haired Girl
"Anyone that comes is invited to play, and immediately starts a gathering, a dialog."  

Curly Blond Haired Girl
"It's a fun way to spend time. We're always socializing."  

Interviewer
"Pedro Silva and João Gonçalves started AbreOJogo.com, because after all, internet is fundamental for these meetings."  

Pedro Silva
"Each year 500 to 600 games are released, new and different games. We get to know these games and later purchase them thanks of course to internet."  

Interviewer
"But it's here that each week they carry the new games. In these meetings, the games are spread through the tables, and so are the conversations."  

Cristóvão
"That's the game, in fact that game has a nickname: game of hands."  

Interviewer
"They say the games are easy to play, and moreso to learn. But more importantly..."  

Pedro Silva
"You learn to socialize, to win and lose, because losing gracefully is an art, winning gracefully is an even tougher art. The thing about these games is that many of them have historical themes, that end up compelling us into researching more about a subject."  

Interviewer
"Although they enjoy the games, and the conversations around the boardgame, they don't say no to some alone time."  

Dialog:
Interviewer - "It seems like cheating, playing that game while others are playing a boardgame"
Dark Haired Guy - "I'm just waiting for my turn"
Interviewer - "Which one do you prefer?"
Dark Haired Guy - "I prefer the boardgame."  

Interviewer
"In the end it's a balance between the past and the future, if the objective is winning, the trip is even more important."