Mängud, mis said saatuslikuks... vol1

... ja seda igas mõttes. Mängud, mis tõid positiivsust ja mängud, mis tõid kaasa hävingu. Ehk siis tegelikult kirjutan nüüd mängudest, mis on mulle jätnud millegi poolest eriti ereda mälestuse.

Kes iganes on mu BGG kontot vaadanud, siis on ehk tähele pannud, et nende 320 mängitud mängu hulgas polnud siiani ühtegi mängu, millel hindeks 10. Nüüd on see tekkinud.

Kingdom Builder - täiesti geniaalne mäng - panna strateegia, juhuslikkus ja planeerimine ühtekokku ning teha seda nii lihtsalt, et pole mingi vaev seda ka täiesti algajal lauamänguril õppida. Ma olen Aigarile loendamatu arv kordi kaotanud, kuid võid-olla ka nüüdseks juba sama palju võitnud. Hetkel tabelis mängituim mäng - üle 40ne korra. Viimasel ajal küll näen Aigari kergelt pöörlevaid silmi, kui õhtul jälle karbiga tulen, kuid kas on tal lootus vastutasuks minuga kord mingit sõjamängu mängida või on tal muud huvid - siiani igatahes pole häälekalt protesti avaldanud. Hetkel ootan ka juba mängu laiendi omamist.

Brass - uskumatult keeruline mäng ja absoluutselt võimatu on seda mängida Marttiga. Ma ei tea, kas ma Brassis üldse kunagi võitnud olen, aga kummalisel kombel on see mäng ikkagi mu lemmikute seas. Äärmiselt elegantse mehhanismiga, kus samas võib end segaseks mõelda. Kohutavalt palju erinevaid võimalusi, millest minul jäävad pooled märkamatuks, kuid mis kavalamatele on iseenesestmõistetavad. Olen mõelnud, et peaks mängima seda täiesti algajatega ja tundma siis võidust suurt naudingut, kuid mind on takistanud selle teostamiseks kaks asjaolu. Esiteks mul pole seda mängu ja teiseks - ma pole täiesti kindel, et ma ka siis võidan.

Ascension - hoolimata paljude positiivsetest märkustest mulle Dominion ei meeldi. Võib-olla sai seda kunagi tehtud valede inimestega, sest minu arvates on täiesti lootusetu seda mängida Kristjaniga ja täiesti masendav ning enesetapjalik on mängida seda Sixteniga. Kuid Ascension, mis on tegelikult samal põhimõttel toimiv mäng, mulle meeldib. Tõsi küll, viimasel ajal on see unarusse jäänud osaliselt muude mängude, osaliselt Aigari võitmatu stiili tõttu, kuid sellest hoolimata on ta tabelis kõrgel kohal. Erinevalt Dominionist on Ascensioni kujundus veetlevam, mehaanika lihtsam ja valikuid vähem. Ja lisaks muutus mäng veel poole lõbusamaks, kui seal jäid tegelastele külge sellised kodumaised nimed nagu Gunnar Kilgas ja Kulturist.

DungeonQuest - mäng, mida Kristjan tutvustas ja millest ma kohe vaimustusse sattusin. Minu arust suurepärane idee teha vahelduseks vähemalt 10 min kestvate mängude sekka üks selline, kus juba esimesel käigul on võimalik surma saada. Tõsi küll, see ei juhtunud minuga, vaid Aigariga, mis võib-olla lisas mängule veel omajagu väärtust juurde. Samas pole ma DungeonQuestis ka eriti palju võitnud. Võib juhtuda, et liigun ringi nagu peata kana ja enne kui ma üldse kuhugi jõuan, on keegi kerge vaevaga leitud saagiga juba võidukalt mängu lõppu ootamas, elades minu ebaõnnestumistele innukalt ja natuke nagu liiga rõõmsameelselt kaasa.

Fleeced - ei saa ju üle ega ümbert mängust, mille baas on ühest mu lemmikmultikast. Tõsi küll, loodetud lühikese mängu asemel kestis esimene mäng tervelt kaks tundi ja seda ka ühe mängija kiuslikkusele, kuid seetõttu jättis see ka unustamatu mulje. Peab mainima, et kurja pingviini roll sobis Urmasele ülihästi ning samal põhjusel ei sobinud talle ka üldse ausa mängija roll. Ühes järgmises sessioonis aga, kus Urmas oli lihtsalt süütu pealtvaataja, ajas ta kõiki närvi oma tähelepanelikkusega. Sest kui mängijad ise ei pannud tähele, kui kellelgi vile puhumata jäi, siis see teravkõrvne, ilmselt endiselt pingviini ossa sisse elanud tegelane, andis sellest viivitamatult kõigile valjuhäälselt teada.

Fortune and Glory: The Cliffhanger Game - selle sain küll hiljuti, kuid ometi olen jõudnud juba seitse korda mängida. Seda küll rohkem põhjusel, et oleks tahtnud ka paar korda võita inimest, kes kinnitas mulle millalgi täiesti süütute silmadega, kui raske on talle täringumängudes alla jääda. Asi lõppes viimaks sellega, et seadsin ultimaatumi - enne laua tagant püsti ei tõuse ja mängimist pooleli ei jäta, kui ma ka ükskord sellest võitmatust täringukunnist jagu saan. Väga veidra kokkulangevuse tõttu ma järgmise mängu võitsin. Kahtlustan, et vastasel oli kõht tühi ja ta tahtis päeva jooksul teha veel ka midagi muud, peale templite rüüstamise. Kuid kõigest hoolimata on mäng hetkel üsna kõrgel positsioonil, sest kuidas siis Indiana Jonesi filmidel põhinev mäng meeldida ei saa.

Through the Ages - täiesti võimalik, et Civilization on hea mäng (olen seda korra ka mänginud), kuid siiski meeldib mulle Through the Ages mitmeid kordi rohkem. Kui teha arvutimängule põhinev lauamäng, siis on ilmselt ainult kaks võimalust - kas muuta see 1:1 sarnaseks, mis on suhteliselt võimatu või jätta põhiidee alles, kuid nö graafika ära jätta. Through the Ages on sellesse viimasesse kategooriasse kuuluv mäng. Seal ei ole mängulauda, kus maailma avastada ja vaadata, kuidas linnad kerkivad. Seal on vaid hunnik kaarte, mis ometi annab väga hästi edasi just selle mängu põhiolemuse - mida ehitada, mille eest ehitada, milliseid boonuseid need annavad, kuidas rahvast elus hoida, et see mässama ei hakkaks, kuidas vastane mättasse lüüa jne. Kahjuks suhteliselt vähe mängitud, sest viimased korrad netis mängides sai enamusel villand sellisest strateegiast, mis hõlmas 30-pealise väega kallale tungimist. Kas maksab öelda, et need, kellel villand sai, olid vastaspoolel?

World of Warcraft - kuigi selle mängu lõpud on olnud küllaltki frustreerivad, ei saa siiski märkimata jätta tõsiasja, et mängu mehaanika ise on väga hea. Tegelaskuju üles töötamine ja tapatalgud mängulaual on Warcrafti parimad osad. Küll aga on viimane peatükk enamasti küllaltki hale. Kas jõuab vastasmängija esimesena lõpukolli juurde ja võidab ta napilt enne teise kohalejõudmist (mida pole veel siiani ette tulnud) või osutub koll nii raskeks, et pärast lüüasaamist ei viitsi lihtsalt enam kogu kadalippu hakata uuesti läbima. Lihtsam on panna mäng kokku ja nentida tõsiasja - laud oli tugevam. Kuid sellegipoolest pole siiani olnud läbinisti sellist tunnet, et see 8 tundi on olnud raisatud aeg.

Eks neid mänge tuleb muidugi järjest juurde, mis mingil põhjusel on saavutanud minu positiivse tähelepanu. Ent mängudest, mis on jätnud suhteliselt ebameeldiva mulje, saan kirjutada juba järgmine kord.

Intervjuu lauamänguriga - Erkki

Erkki on mu kunagine töökaaslane, kes ikka vaikselt arvuti taga istus ja midagi teha nahistas. Paar korda kohtusime ka pokkerilaua taga, kuid ega ma temast suurt midagi ei teadnud. Vaikne ja tagasihoidlik ning kuidagi hirmus rahulik. Lõpuks läksid meie teed ka töö juures lahku.

Seda üllatavam oli teda järsku ühel lauamänguõhtul kohata. Pisut vesteldes tuli välja, et tema huvi lauamängude vastu järjest süveneb ja seda oli ka näha, kuna Erkki puudus edasistelt õhtutelt üsna harva ja siis ka enamasti väga tõsistel põhjustel.

Kuid ega tema lauamängumaitsest ja eelistustest ikka midagi teada olnud. Niisiis sai ükskord, peaagu sunniviisiliselt intervjuu peale surutud...

Millal sul tõsisemate lauamängude vastu huvi tekkis?

Suhteliselt hiljuti. Päris tükk aega ma polnud üldse teadlik, et nii palju lauamänge on olemas. Aga arvutimänge olen pidevalt mänginud ja lugesin saiti nimega Rock Paper Shotgun. Mingil hetkel tekkisid sinna ka lauamängude arvustused. Esialgu ma väga palju tähelepanu neile ei pööranud - olin natuke Munchkinit mänginud, aga teistest mängudest ei teadnud suurt midagi. RPS'is ilmus Arkham Horrori arvustus, mis avaldas muljet. Mängu justnagu juhiks mingi intelligents nagu arvutimängus ja mäng nagu teaks, kuidas mängijatele õigel hetkel käru keerata. Selle arvustuse peale ostsin Arkham Horrori - veidi rohkem kui aasta tagasi - ja sealt mu huvi alguse sai.

Mis kategooria mängud su lemmikuteks kuuluvad?

Ma olen piisavalt vähe mänginud, et väga kindlaid lemmikuid veel pole. Siiani on üks nendest Dominion, ehk siis deck building card game. Aga samast kategooriast Ascension meeldib mulle vähem. Ma arvan, et mind paelub rohkem see, kui lihtsate reeglitega saavutatakse elegantne süsteem ja mäng on piisavalt mitmekülgne, et saab väga erinevaid strateegiaid kasutada. Näiteks uuematest mängudest meeldib seetõttu Kingdom Builder, kuigi kahtlustan et see võib kiiremini ära tüüdata kui Dominion.

Aga kui kategooriatest veel rääkida siis meeldivad ka mitmed seiklusmängud.

Miks sulle Dominion meeldib?

Reeglid on lihtsad ja elegantsed (IMHO), erinevaid kaarte on korraga vähe mängus. See võimaldab seda mängida ka vähem tõsisemate lauamängu huvilistega. Samas on seal piisavalt võimalusi erinevaid strateegiaid kasutada. Kõige rohkem olen mänginud seda kahekesi ühe sõbraga, kes muidu väga palju lauamänge ei mängi, aga peaaegu alati saan pähe :) See, et korraga on mängus vähe kaarte, aga valik on suur, on ka hea - mängu saab kiiresti selgeks, aga erinevad kaartide kombinatsioonid tekitavad lõputu hulga erinevaid sessioone.

Millised mängud üldse ei istu?

Raske öelda. Võib-olla tõsisemad majandusmängud. Kui mängu kirjelduses on sõna aktsia, tekib mul allergiline reaktsioon. Eelarvamus on mul ka sõjamängude vastu, aga kuna neid pole seni proovinud, siis ei julge väita et nad mulle kindlasti ei istu.

Tahaksid proovida?

Võiks mõne ära proovida küll.

Oskad öelda, mitu erinevat mängu mänginud oled? Pead mingit arvestust ka?

Ei pea arvestust. :) Proovin arvutada. Lauamänguõhtutel olen käinud aasta s.t. ca 50 nädalat ja arvan, et peaaegu iga kord olen mänginud mõnda uut mängu. Lisaks veel mõned varem või mujal mängitud mängud... Arvan, et see number jääb 50 ja 100 vahele.

Kas seltskond on sinu jaoks mängude mägimisel oluline?

Mingil määral kindlasti. Mõne mängu puhul oleks minu arvates ideaalne, kui kogu seltskond mõtleks rohkem mängu temaatikale, kui mehaanikale. Paraku kipub mõnikord just põnevates kohtades minema arvutamiseks, et kuidas nüüd võit saavutada. Pean silmas väga temaatilisi mänge nagu Mansions of Madness või Tales of Arabian Nights. Aga samas pole siiani veel kohanud inimest, kelle kohta tahaks öelda, et temaga enam ei mängi. Mõnikord häirib, kui keegi võtab liiga kaua aega mõtlemiseks, aga on ka olnud juhuseid kus häirib, et keegi teisi liigselt tagant kiirustab.

On nendes kahes eelmainitud mängus võimalik võitu arvutada?

Hmm. Madnessis on küll võimalik mõnes sessioonis teatud hetkel enam-vähem välja arvutada, kas mängijate võit (või Keeperi võit) on üldse võimalik. See võib juhtuda kuskil 3 käiku enne lõppu.

On sul olnud ka mõni tõeliselt jube lauamänguelamus?

Üks vist on küll, aga ma unustasin mängu nime juba ära. :)

No aga sa kirjelda... :)

Oli mingi mäng kus mängijad alustavad kuskil tavernas, koguvad omale meeskonda ja siis suunduvad koobastikku, vist mingeid varandusi avastama. Ma ei mäleta, mis seal täpselt halvasti oli, kas sai mõni mängija liiga kõvasti teistest ette rebida või saime reeglitest valesti aru ja need tundusid väga ebameeldivad mängijate suhtes, aga peale minu oli veel vähemalt paar mängijat, kes hakkasid tükk aega enne mängu lõppu tülpimuse märke ilmutama.

Hetkel mina isegi kirjelduse järgi ei tea. Võib-olla keegi, kes loeb, oskab nime arvata. Palju sul endal mänge on?

Vähe. Umbes 15 ma arvan.

Plaanid juurde muretseda?

Ikka, aga eriline koguja ma ei ole.

Piisab lauamänguõhtutest? :)

Esialgu peaaegu piisab. Vahel mängin sõpradega ka, aga mitte just iga nädal.

Kui pikk su kõige pikem lauamängusessioon on olnud?

Äkki 6 või 7 tundi. See võis olla kas BattleStar Galactica või mingi maailma ajaloo teemaline strateegiamäng mille nimi on jällegi ununenud.

Pikad mängud tüütavad ei ole?

Nii ja naa. Siiani ei ole olnud - need kaks pikemat sessiooni olid päris põnevad. Aga mõni aasta tagasi mängisin pokkerit endast kõvasti paremate mängijatega. Tavaliselt peale 2 tundi tuli tüdimus peale ja ma ei teinud enam üldse mõistlikke otsuseid. Lõpuks loobusin üldse pokkeri mängimisest. Teine põhjus oli see, et ma ei viitsinud seda mängu nii tõsiselt võtta kui mängukaaslased ja pidevalt peas mingeid arvutusi teha.

Kuna sa pokkeri juurest lauamängude juurde jõudsid, siis põhiküsimus - miks sulle üldse lauamängud meeldivad?

Mängud on mulle kogu aeg meeldinud. Väiksena mängisin mingeid lihtsamaid mainstream lauamänge s.h. monopol, tsirkus, doomino jne. Olin vist esimeses klassis, kui tegin ise paar lauamängu. Mingil ajal tekkis võimalus mõne sugulase tööjuures arvutimänge mängida ja kohe hakkasid ka endal mänguideed tekkima. Kui sain endale esimese arvuti, siis proovisin ka mänge luua ja sealt tekkis programmeerimise huvi, aga kahjuks pole siiani piisavalt püsivust olnud, et midagi korralikku lõpuni valmis teha - see on ikka suht ajamahukas tegevus ja uusi ideid tuli liiga kiiresti peale.

Mõne (arvuti)mängu puhul võib-olla on faktoriks eskapism, mõne puhul meelelahutus, mõne puhul aja surnuks löömine, aga ma arvan, et põhiasi, mis mulle mängude juures meeldib on süsteemid, nende disain ja mingi kas reaalse või väljamõeldud maailma simuleerimine. Iga mäng tekitab mingi alternatiivse mikrouniversumi, milles modelleeritakse mingit tillukest osa maailmast ja põnev on jälgida kuidas see mudel toimib.

Aga tegelikult lauamängud meeldivad mulle pigem selle pärast, et seltskonnas mängida on lõbusam, kui üksi arvuti taga istuda. :)

Last Night on Earth miniatuuride värvimine lõpetatud

Last Night on Earth miniatuurid on nüüd valmis. Ehk püsib see värv peal kauem kui eelmine, mis mõne aja pärast maha koorus. Nagu netist võis lugeda, siis on selline probleem olnud ka teistel selle hobiga tegijatel, ja just Last Night on Earth mängunuppudega.

"I've painted tons of minis over the past several years and never come across minis with the problems that the LNOE minis have. I scrubbed them with hot soapy water, primed them with Krylon plastic primer, painted them with acrylic paints and GW washes, drybrushed, and finished with a light gloss coat and then Testor's Dullcote to take off the shine. The minis were sticky and losing paint immediately, so I just put the game away out of frustration."

Mina neid käest ära ei pannud, vaid sain Heikilt vihje, kuidas võiks veel proovida. Samasugune õpetus on ka BGGs. Nimelt enne alusvärvi pealepanekut figuurid ära lakkida. Katsetasin ja miniatuurid ei tundu enam nii õrna värvikorra all olevat kui varem. Natuke kahtlane küll on, mistõttu on need kujud minu erilise hoole all - korralikult pakitud eraldi karpi.

Isegi figuuride alused said tehtud. Ma parem ei ütle, mida ma selleks kasutasin, kuna mõni proff võib seepeale südamest kinni haarata, kuid hetkel näeb täitsa efektne välja.

Uued miniatuurid mängust Cyclades on juba tükk aega värvimise ootel, kuid asi jäi jälle soiku. Ootan inspiratsiooni, kuna nende figuuride värvimine pole enam nii lihtne kui zombide omad. Eelmistel olid vägagi üksikasjalikud pildid abiks, kuid Cycladese omadel peab oma fantaasiat kasutama. Mõned hägusad pildid on olemas, kuid need on rohkem inspiratsiooniallikateks, kui abiks.

Uued mängud oma ägedate miniatuuridega tulevad aga muudkui peale. Kujutan end juba ette Fortune and Glory natsidele värvivalikut proovimas ja Cadwalloni tegelastele uhkeid, aga nappe riideid joonistamas. Hirmsasti tahaks värvida, aga kuna see nõuab suhteliselt palju aega ja ka täpset silma, siis ootan seda vastupandamatut tungi, mis mind vallutaks.

Fortune and Glory: The Cliffhanger Game

Teades, milline Indiana Jonesi ja üldse - arheoloogia fänn ma olen, kingiti mulle kobakas kast, mis sisaldab endas Indiana Jonesi lauamängu, kuigi tegelast ennast selles nimeliselt olemas pole. Küll aga on mõningad tema fraasid kaartidel kirjas ja ülejäänud tegelaskujud on samuti nagu filmidest võetud.

Mäng on väga lahe, sest kuigi täringumäng, on ju ka tegelikkuses aarete otsimine puhas õnneasi. Fortune and Glory mängu mõte aga ongi kadunud artefaktide leidmine ja nende eest fortune'i kogumine.

Basic mängust läbi närinud (mis tundus isegi meile, kui algajatele, igav), oleme nüüdseks mänginud kokku juba 6 hardcore mängu. Ja kui keegi väidab, et tal täringumängudes ei vea, siis võib ta mängida minuga ning ta oleks nagu õnnejumalanna käe all. Mitte kellelgi ei lähe täringuveeretamises nii halvasti kui minul. Kui Aigar, kellel on BGGs isegi microbadge muretsetud "dice hates me", veeretab lõdva randmega 5-6 hitte vastastele, siis mina, kes ma vääriksin badge'i "dice=death", saan parimateks hittideks heal juhul 3-4. Ma pole eales nii palju ühtesid täringutel näinud, kui nendes seitsmes Aigariga mängitud mängus.

Aga on ka mõningaid positiivseid hetki olnud. Enim meeldis mulle pesueht indianajonesilikult mängida Aigari ette kaart, kui too parajasti üritas suures linnas templist leitud artefakti maha müüa, "That belongs in a museum!". Elevust tekitas ka templist leitav ese, mille nimi oli Medusa kiiver. Eks peab vist paika Indy lause "Archeology is the search for fact, not truth."

Omaette ooper on zeppelini ja selle pardal olevate natsidega. Zeppelin hõljub mööda kaarti ringi ja poetab sakslasi nagu väikesi vastkuid sigitisi üle maailma laiali. Jagan tõesti Jonesi arvamust "Nazis. I hate these guys." Nendega peab ju võitlema. Samas kui saab juba zeppelini pardale hiilida, võib sealt ka paraja noosiga jalga lasta. Kui täringutes veab...

Aeg-ajalt kohtub templite juures saagihimuliste saksa ohvitseridega. Sellel hetkel "Germany has declared war on the Jones boys." Meeletu täringute hulk ning sellest selgub, kas roomad haavatuna koju või lahkud võidukalt, artefakt taskus.

Ma olen võidelnud pügmeedega, sakslastega, kohalike elanikega, saanud toidumürgituse ja kukkunud kaljult alla. See on kõik mu oivalise täringuveeretuse tulemus. Iga mängu alguses mõtlen: "I've got a bad feeling about this". Kuid see ei takista mind edasi üritamast.

Intervjuu lauamänguriga - Elar

Aeg-ajalt tiksub neid lauamängureid ikka juurde, kellega üha tihedamalt ühe laua taha mängima satub, kuid kellest veel suurt midagi ei tea. Niisiis sai järjekordne ohver valitud, kes pisut endast julges rääkida.

Elar käib lauamänguõhtutel päris tihedalt ja mul paistab olevat temaga isegi suhteliselt sarnane mängumaitse. Heaks mängijaks teevad ta just positiivsus, seltskondlikkus ja energia, kuid nuppu paistab tal ka olevat - igatahes on teda Roborallys pea sama keeruline võita kui Neemet.


Millal sa lauamängudega alustasid?

Ilmselt juba 3-4 aastaselt, sest kooli minnes oskasin nii kabet kui malet juba mängida. Lisaks sinna juurde teised tavapärased täringumängud ja ka nipsu mängimine tuli väga hästi välja :)

Kuidas sa sellised tõsisemad strateegia- jm mängud avastasid?

Ma arvan, et proovisin omal ajal kõik turul olevad mängud läbi monopolist (kaasa arvatud omatehtud) kuni Eesti erastamiseni läbi. Ning kui sõbrad kokku said, siis sai ikka Unot või midagi sellist mängitud.

Tõeliste lauamängudeni ilmselt jõudsin oma 10 aastat tagasi, kui õde läks Rootsi tööle ning saatsi seal muuhulgas ka ühe paki lauamängudega. Pakis oli üheks mänguks ka Dragon's Gold, mille mängisime ribadeks. Aga ka veidi rohkem strateegiat nõudvaid mänge. Sealt see asi alguse sai. Mõne aja pärast sai endale mõned algmängud nagu - Carcassonne ja Katani asustajad muretsetud ning ka pokkeriõhtuid korraldatud. Arvutimänge olen ma kogu oma elu mänginud, nii et minu jaoks on mängimine väga loomulik tegevus :)

Ma olen sind näinud mängimas praktiliselt kõike, mida pakutakse. Kas on mõni mäng või kategooria, mis sulle üldse ei istu?

Üldiselt ma väga pikkasid (rohkem kui 3 tundi) mänge eriti ei mängi, kuna seda saab väga harva teha ning see tähendab, et õppimisprotsessile kulub minu arvates liiga palju aega. Kindlat kategooriat, mida ma ei mängi ei ole, aga eelistan, et mängus mingi väike juhuslikkus moment ikkagi on. Ma ei viitsi lõpuni kõike variante läbi kaaluda ning otsustan rohkem kõhutunde pealt. Aga teatud mängude puhul, nagu näiteks mingid ägedad koostöömängud või teematilist, nagu A Game of Thrones, teen ikka erandeid ka.

Mis võiks olla sinu lemmikmäng (või mängud, kui ühte on raske valida).

Ma olen enda arvates veel liiga vähe mänge mänginud, et öelda, et mul on mingid kindlad lemmikud. Ma võin ühe seltskonnaga mängida täiesti vabalt Katani asustajaid, teise seltskonnaga Roborallyt ning kolmandaga Elfenlandi ja nautida kõiki sessioone. Aga kui ma pean ühe lemmiku valima, siis võtaks selleks Roborally - piisavalt kaootiline ja ettearvamatu.

Oskad sa öelda, palju sa erinevaid mänge mänginud oled?

Ma pakun, et mingi 200 kanti, aga see võib ka vabalt olla 150 või 300. Läbi aegade on ikka väga veidraid mänge saanud mängida. Mul oli kodus juba täringumänge oma 20 erinevat, ma arvan. Sellise baasi pealt on hea edasi minna.

Palju sul mänge kokku on?

Endal on ilmselt nii 50 mängu kanti. Kui mäng väga ei köida, siis liigub ta mult edasi järgmisele omanikule, nii et proovin oma varu hoida võimalikult õhukesena. Aga viimastel aastatel tuleb sinna ikka pidevalt neid juurde.

Miks sind üldse lauamängud köidavad?

Minu üheks peamiseks eelduseks on, et lauamäng peab olema meelelahutus, et puhata igapäeva toimetustest. Natukene sisu, mõnus dünaamika ning olen käpp. Eriti ei viitsi mängida selliseid mänge, mis liiga palju reaalset elu üritavad simuleerida. Ka male ei ole mulle eriti lähedane mäng just selle tõttu, et seal ei ole seda suhtlemist ja meelelahtust minu jaoks piisavalt.

Kas sa lauamänguseltskonna suhtes oled valiv või mängid hea meelega kõigiga?

Võin kõigiga korra mängida, aga mulle väga ei meeldi, kui inimesed proovivad mängu kõik variandid läbi kalkuleerida ning selle tõttu tekib väga suur viivitus. Samuti ei meeldi, kui juba enne mängu võetakse asja liiga tõsiselt või minnakse nö ära tegema. Mina lähen alati mängulaua taha teades, et you win some, you lose some.

Kas mängu temaatika on sinu jaoks oluline?

Väga tähtis ei ole, aga tahaks ikkagi teada, mis on need puust klotsid, mida sa ühest kohast teise pead transportima. Sisu aitab väga palju kaasa just siis kui see haakub minu teadmistega. Näiteks fanaatsiaraamatutel või arvutimängudel põhinevad mängud toovad tavaliselt häid mälestusi meelde ning tänu sellele võib ka mäng veel ägedam tunduda.

Kas on mõni mäng, mida sa läbi ja lõhki tunned, nii et võidad peaaegu alati?

Rummyt ei taheta minuga eriti mängida. Nimelt on mul hea omadus kõik laud seal pea peale pöörata ning ootamatult mäng ära lõpetada. Samuti on mul hästi läinud ka Elfenlandi ja Roborallyt mängides. Kõikide mängude üheks saranaseks jooneks on oma käigu planeerimine arvestades ka teiste mängijate panust, et see õnnestuks. :)

Aga mind saab võita kõikides mängudes.