Inga Alaveer
Ilmselt reklaamitakse "Mina, Detektiiv" mängu kui fantastilist seltskonnamängu ning siinkohal kipun ma sellega isegi nõustuma. See on nii fantastiline seltskonnamäng, et kohe jaburamat ei oskagi välja mõelda. Ma toon kohe näite.

"Mees läheb baari ja küsib klaas vett. Baaripidaja võtab leti alt relva ja suunab selle mehele. Mees ütleb "Aitäh," ja läheb ära. Miks?"

See on lihtne ülesanne, eksole. Nüüd on vaja vaid selle lause ettelugejale hakata küsimusi esitama, et teada saada, mis siis juhtus. AGA... küsimused peavad olema vormistatud selliselt, millele saaks vastata vaid "jah", "ei" või "ei ole teada".

Alguses tulevad intelligentsed, arukad küsimused. Nt: "Kas leti alt võetud relv on päris kuulidega tulirelv?" Vastatakse tuimalt: "Ei ole teada." "Kas mehele oleks kõlvanud ka midagi muud kui vesi?" "Ei ole teada, aga ilmselt küll." Pärast kümneid taolisi küsimusi hakkab juhe vaikselt kokku jooksma: "Kas tegemist oli veepüstoliga?" "Ei ole teada." "Kas mees oli akvalangist?" Veidi ärritatult: "Pole oluline." "Kuidas pole oluline, äkki tal polnudki seda vett vaja?" "Ei ole teada."

Küsimused, küsimused, küsimused. Vastused ka kõik ühesugused, aga järjest enam hakkab kostuma vastuseks "Pole oluline, pole oluline, pole oluline." Mis krt on siis oluline?

Järsku kõlab küsimus, millele vastatakse jah ning mis loksutab kõik paika. Üliloogiline! Kuidas selle peale varem ei tuldud?

Ning selliseid jaburaid ülesandeid on pakis palju. Kohe väga palju. Ja veel erineva raskusastmega. Kõige suuremat peavalu suudab valmistada kohvi soojendav Jane, kõige kergem oli aga Ameerikas ringirändav Tuuli (nimi muudetud).

Ma pole seda kunagi varem mänginud ega tea ka midagi Black Stories lauamängust, millelt praegune eestikeelne versioon tundub olevat maha viksitud. Nii ehk naa on kellelgi kohutavalt igav olnud.

No kas tundus intrigeeriv? Hakkas meeldima? Kohe proovime.

"On tormine ilm. Aknad on lahti ja kardinad lehvivad tuules. Toas on põrandavaibal suur veeloik ja klaasikillud. Maas lamavad surnult Romeo ja Julia. Mis juhtus?"

No see peaks ju nüüd küll lihtne olema...

Inga Alaveer
Oli au proovida seda mängu seltskonnas, kes mängib lauamänge suhteliselt vähe. Või noh, kelle riiulitel ilutsevad sellised klassikad nagu Dixit, Carcassonnne, Pandemic jne ning kes peavad neid üliheadeks. Seega võib arvata, et olin Mysteriumi suhtes üsna skeptiline.

Tagantjärgi võib öelda, et eks ta üks Dixiti-Codenames laadne toode ole, aga mängu on üritatud põnevust tuua kummituste ja selgeltnägijate teemaga. Ehk et kummitus jagab vihjepiltide abil selgeltnägijaile infot mõrtsukate, asukohtade ja mõrvarelvade kohta ning nägijad peavad asja tiimitööna teatud aja (ehk nädala) jooksul ära lahendama.

Ma pole kunagi olnud Dixiti austaja ning viimane Codenames jättis ka äraarvajatest (ehk minust ja Annikast) suhteliselt nõdrameelse mulje, kuna me ei suutnud absoluutselt Aigari kirjeldustest aru saada. Muidugi võis seda arusaamist mõjutada ka asjaolu, et Aigar vaatas pilte tagurpidi ning nägi seal hoopis midagi muud kui meie.

No see Mysterium oli täpselt samasse auku. Terve meie tiim moodustas kui saate "Selgeltnägijate tuleproov" osalejate bande, kes ei saa asjast essugi aru, aga piisavalt kristallkuuli käes keerutades paneb mõne asjaga ikka täppi. Marilyn Kerro, või kes ta ongi, oleks kindlasti kogu asja minutiga lahendanud, kuid meie tagasihoidlikust neljasest tiimist jõudis nädalaga oma osa ära lahendada vaid kaks inimest ning teised kaks, kuhu kuulusin ka mina, jäid suhteliselt jänni. Kuna mäng on koostöömäng, ei saanud ka teised võitu kätte ning nii toimus mängu lõpus vaid kummitust mänginud inimese kirumine, et ta ei oska üldse õigeid vihjeid anda. Kummitust ei tasu seega väga mängida, kuna hiljem saab tema kogu sõimu enda kaela.

Aga pean tunnistama, et Mysterium meeldis mulle siiski enam kui Dixit või Codenames, kuna koostööd oli rohkem, nalja oli rohkem ja etteantud ajalimiit sundis tegutsema. Seltskonnamänguna ma seda täitsa soovitaksin. Eriti võhivõõraste inimestega, kuna siis on selge, et keegi ei jaga halli aimugi ning lahendusega pannakse täiesti puusse. 

Foto laenatud Boardgamegeekist.
Inga Alaveer

Teoreetiliselt olen nüüd ka mina ühe mänguga hakkama saanud. Aigariga kahepeale sai loodud mäng, mis räägib ühest mu lemmikajaviitest - geopeitusest.

Geopeitus on vabas õhus toimuv aardeotsimismäng, kus olulised on koordinaadid ja orienteerumisoskus. Seda mängitakse u 184 riigis ja kokku on maailmas ligi kaks miljonit peidetud aaret. Neist Eestis üle 2000 ja aarete hulk suureneb pidevalt.

Mängus on olulised ka mängijate kiirus, oskused, ärategemine jm, ehkki see sõltub kõige rohkem juba isikuomadustest. Kuid kuna kiirus on mõnedele nii oluline, et ilma selleta tundub geopeitus mõttetu, saigi lauamängule pealkirjaks pandud First to Find, mis geopeiturikeeles tähendab aarde juures esimest leidjat.

Esimene leidja erineb teiste leidjate poolest vaid selles osas, et saab oma nime logiraamatu kõige esimesele kohale kirjutada. Mingeid muid hüvesid ta üldiselt ei saa, kui just aardepeitja pole esmaleidjale mõnda kingitust jätnud. Aga seda juhtub harva.

Sarnaselt geopeitusele saab ka lauamängus otsida kolme erinevat tüüpi aaret - tavalist, multi- või mõistatusaaret. Sellest sõltub mängu keerukus. Tavaline on geopeituse maailmas see kõige lihtsam - lihtsalt mine koordinaatidele ja leia karp. Lauamängus tähendab see seda, et kõnni mööda metsa ja oota, kuni aardele otsa komistad.

Multiaare on juba geopeituses veidi keerulisem, kuna seal tuleb tavaliselt üsna mitu punkti läbi käia, enne kui aardeni jõuad. Nii läheb ka lauamängus. Ja mõistatusaare on see kõige raskem - enne kui üldse kuhugi minna saad, tuleb koordinaadid välja nuputada. Lauamängus me mõistatusi ette ei lao, kuid pisut ootamatusi võib ette tulla küll.

Nii nagu päris geopeituses on ka lauamängus maastik väga vaheldusrikas. Nii võid end avastada keset metsa ilma ühegi teerajata, sattuda sohu või maanduda kaelani vees. Seega ei pruugi tee aardeni alati väga lihtaslt minna. Kuid nagu geopeituses on ka mängus oma osa õnnel - võimalik, et jalutad otse aardeni, ära ei eksi ja teisi geopeitureid ka ei kohta. Sellisel juhul oledki mängu võitnud.

Mäng on alles trükkimisel, kuid niipea kui ta saabub, saab ka pilte juurde panna. Mängu esmaesitlus toimub aga geojaanipäeval, so 2. juulil 2016. Alates sellest kuupäevast on võimalik mängu ka endale soetada.

Kujunduse üle olen ma seekord väga uhke, kuna see on tehtud koostöös suurepärase kunstnikuga Kaisa Holsting. Reeglite üle olen ka uhke, kuna seal on mu oma käsi mängus.

Kui kedagi hakkas geopeitus rohkem huvitama, siis siit saab rohkem infot.