Kord aastas, nüüd juba 5ndat korda, ilmub detsembri lõpus mu blogi mängitud mängude nimekirja veider kollektsioon. Seda seetõttu, et ühe tähtpäeva raames toimub halbade lauamängude õhtu.

Kardetavasti Kelgukoeri ei löö ükski teine mäng üle, kuid eks tasub üritada. Nii oli siis seekordse valiku hulgas eraldi nõutud Imago, laenutatud Millal viimati...?, mida kiideti mulle kui eriti jaburat mängu, Reaalsuskontroll, mis pole isegi nö "logitav" mäng, Jutukuubikud (inglise keeles Story Cubes) ja veel palju muid, mida kahjuks ei jõudnud mängidagi, kuna õhtu sai lihtsalt otsa.

Millest siis alustada. Kui mina kohale jõudsin, oli Matk mööda tuletorne juba mängitud. Kahju. Mitte seepärast, et ma seda mängida ei jõudnud (olen selle juba korra läbi teinud), vaid et teiste mängijate reaktsioone ei näinud. Kuid Imagol polnud ka viga. Igatahes ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi naersin.

Kui inimestele on mängus külge pandud sellised nimed nagu Kollane Martti, Roosa Kristjan, Must Martti, siis mis te arvate, mis tuleb vastuseks küsimusele: "Kui Roosa Kristjan oleks värv, siis milline?" ning vastusevariandina on ära mainitud neoonroosa. Üldiselt oli ka selge, et kui mõne vastuse juures küllalt suure rõhuga peatuda või seda kolm-neli korda korrutada, on üsnagi tõenäoline, et enamus läheb selle valiku õnge. Aru ei tahtnud sest saada vaid Kollane Martti, kes kangekaelselt üritas punktidega viimaseks jääda. See tal ka lõpuks õnnestus.

Reaalsuskontrolli, nagu selgus meie kõigi kurbuseks, ei saa Boardgamegeek lehel logida, kuid kuna seda kiideti kui "head" mängu, võtsime siiski ette. Midagi nii jaburat pole ma veel kohanud. 200 kaarti, mille peal on mingi veider väide - a la kõige ilusam, kõige targem, kõige ümarama tagumikuga -, tuleb kõik mängijate vahel ära jagada. Nad ise muidugi ei tea, mis nende ette pannakse; alles lõpus läheb lugemiseks, mis peaks vist mängu puänt olema.

Keegi väitis, et mängu on mängitud 2 tundi. Meie jagasime kaardid ära 10 minutiga ja ette lugemine käis veelgi kiiremini. Võitjat ei selgunud, kuna selles mängus polegi võidutingimust (asjaolu, mis Neemet vihastaks). Me leidsime siiski kuldse kesktee - mängija, kelle etteloetud kaartide üle kõige rohkem naerdakse, on võitja.

Kui kõigile oli selge, milles ta kõige-kõige on, pandi mäng kokku ja võeti ette Millal viimati...? Juba üks esimesi kaarte avaldas meile täie selgusega mängu absurdsuse. Ehk siis mõte on selles, et mängija võtab kaardi ja küsib küsimuse, mis kaardil seisab. Nt "Millal viimati kuulsid pauku?" Seejärel kõik, k.a. ta ise, peavad ära arvama, millal ta seda kuulis. Variantidena saab pakkuda 1 tunnist 40 aastani. Ah ei, on siiski ka variant, et ta pole seda kunagi teinud.

Ma arvan, et meil vedas, et ei tulnud küsimusi: millal viimati ... kratsisid oma sügelevat tagumikku või ... nägid oma isa ujumispükstes. Üks tõsiselt haige mäng, millest isegi Imago on parem.

Jutukuubikutes mina ei osalenud. Tegelikult pole just keeruline kokku panna mingi tõeliselt fantastiline jutuke, kuid teha seda selliselt käsu peale, kus ette on antud ka mingi teatud vorm (antud juhul täringul olevate piltide näol), käib mul üle jõu. Isegi Heiki tundis end kergelt survestatud, kui ta pidi rahva tungival soovil mänguga alustama.

Üldiselt aga mäng enamjaolt inimestele meeldis, ehkki teine ring jooksutas juhtme kokku nii mõnelgi tegelasel. Kuid selles osas oldi üksmeelne, et halbade mängude hulka need kuubikud küll ei sobi.

Ja oligi õhtu läbi. Kuigi alustati veel mänguga Mees, kes teadis ussisõnu, jäi see pooleli, sest meid võõrustanud söögikoht pandi kinni. Uut kohta ei õnnestunud leida ja nii jäigi halbade mängu õhtu seekord ebatavaliselt lühikeseks. Kuid järgmine kord teeb selle siis ka kuhjaga tasa.