Kunagi tekkis idee kirjutada lauamänguritest keda tunnen ning kuidas nende olemus mulle läbi lauamängude paistab. Täna sai see mõte teoks tänu ühele ässitajale, keda asi huvitama hakkas. Kujutan ette, et tegelikult võiks sellest saada hea psühholoogilise uurimistöö, kui asjasse kõvasti süveneda. Mina kirjutan üsna lühidalt ning nimesid nimetamata, kuna tegemist on ju ikkagi vaid minu nägemusega. Hilisemad võimalikud kaebused, solvangud ja protestid võib postituse lõppu kirjutada või saata mulle meilile. :)
Mängurid on kirevad tüübid ning fantastiline on see, kui erinevate iseloomudega inimesed on kokku sattunud ning sõpruskonna moodustanud. Alustan inimesest, kes on ülimalt heatahtlik, rahulik ning abivalmis. Reeglina ei taha ta kellelegi liiga teha; ta on alati valmis selgitama, seletama ning teda suudab ärritada vaid kas rumalus (k.a. enda oma kui juhtub oma plaanides mõne väikese vea tegema) või kellegi kiiks, mis on jätnud kustumatuid ning küllaltki ebameeldivaid mälestusi. Kujutan ette, et kui ta korra vihastab, siis tugevasti ja põhjalikult. Mängib mängimise ja mängude pärast, uute strateegiate katsetamine pakub alati põnevust. Mänguhinnangud on lihtsad; oskab lühidalt välja tuua mängude head ja halvad omadused. Tal on aga hämmastav eriomadus - ta paistab alati kõikide mängude reegleid teadvat, isegi kui pole neid lugenud. Ta põhjendab seda ise nii nagu ühes filmis öeldi: "But it's always the story." Reeglite selgitamises on saavutanud teatud osavuse - mängu keskel ilmneb ikka mõni detail, mis on ununenud rääkida, väga oluline detail, sageli tema enda kasuks. :) Ega see pole meelega unustatud, ehkki mõned näivad nii arvavat, vaid pigem seetõttu, et meeles on see kõige olulisem - kuidas tuleb liikuda, kuidas tuleb sõdida jne. Ehk siis võiduks vajaminev strateegia, mitte mingid tühised lisadetailid. Tema strateegilise mõistuse ees teen sügava kummarduse. Ta on väejuht, kõikide võimaluste nägija ning tundub, et ta teab täpselt, mida teha, et võita. Kusjuures ma olen üsna veendunud, et mängu alguses tal polegi mingit ideed, kuidas seda mängu mängima peaks, vaid see kujuneb mängu jooksul. Hoolimata sellest, kuidas teised mängivad, suudab ta nende vahelt osavalt mööda manööverdada ja kui teda ei takista, on tema võit küllaltki kindel. Kui kunagi oli küsimus, kas üritada ise võita ja lüüa tema tegemistele käega või takistada teda võitmast ja riskida oma kaotusega, siis nüüd on tihti juba mängu alguses moodustunud teistest mängijatest koosnev ühisrinne tema vastu, sest ainult nii on ka ülejäänutel mingi šanss. Temas endas tekitab selline (tema solvunud tooni matkides) "alatu käitumine" muidugi mõningast meelepaha, kuid samas usun, et see on ka väljakutse. :)
Kirjeldatud tegelasega suudab võistelda vaid teine sarnase ajuehitusega isik. Viimasel ajal ma enam ei imestagi selle üle, et isegi kui keegi teine mõnes mängus algselt juhtima on läinud, siis mängu lõpus minnakse tollest kerge vaevaga mööda. Ta oskab näha nüansse, detaile, mida teised ei näe ja isegi kui nähakse, siis ei osata kokku panna. Minul on eelis ainult väga kergetes lastemängudes. :) Suhteliselt lühikese mõtlemisajaga pannakse strateegia paika ning üritatakse seda teed minna. Kui mängus tekib mingi muutus, kui teda takistatakse, tehakse kiire plaanide korrigeerimine ja võit tuleb ikkagi. Isegi kui mängu alguses pole mingit aimdust, mida peaks tegema, siis oskab ta mingil moel valida sellise tee, mille tagajärjel punktid muudkui kogunevad. Tema on ainuke, kes suudab ohjeldada teist strateegilise mõtlemisega tüüpi, nähes läbi tolle plaanid ning väheste kaotustega käe ette paneb. See on tema peamine põhjus teistele keeramiseks. Teiseks põhjuseks on lõbu. Sageli võib mängides kuulda temalt lauset: "Aga nüüd ma käin välja sellise action kaardi, mis..." ja see keerab kõikide kavatsused pea peale. Mängu reeglite tutvumisel/tutvustamisel ning mängu enda tundmaõppimises on väga täpne, korralik ja süstemaatiline. Uued mängud on alati teretulnud, kuid samas peab neis olema mingi teema, mingi mehhaanika, mis paneb mängu teist-kolmandat-jne korda mängima. Loomulikult sõltub palju ka teistest mängijatest. Mängude hindajana on ta küllaltki leebe, mõnikord võiks peaaegu öelda, et on mängu üle hinnanud, kuid põhjalik ja heade argumentidega. Üldiselt paneb mängu sisule rohkem rõhku kui selle välimusele ja komponentidele.
Kuid on üks inimene, keda ma suudaks kirjeldada põhiliselt kui hullu fanaatilist arvustajat. Kaheldamatult on tal omad lemmikmängud, kuid põhiliselt meeldib talle mänge mängida nende katsetamise ja hindamise tõttu, seetõttu tahab ta ka alati uusi mänge proovida. Võimalik, et see on rohkem viimase aja kiiks, kuid millestki pidi see ju tekkima... Esimesena läheb kriitika alla mängukarp, järgmisena mängulaud, siis komponendid jne jne. Mängima asudes võib temalt tulla põhiliselt infot mängu disaini, mehhaanika, metoodika jms kohta. Tema erakordne kriitikameel paneb teda mänge hindama karmilt ja halastamatult. Vähe on mänge, mis teenivad tõsiselt kõrgeid punkte ning need on tulnud siis ka puhtalt mehhaanika ja pinge tõttu. Erakordne on tema tahtmine teistele keerata. Mitte isegi enda võidu pärast, vaid et oleks lõbus, et oleks näha, kuidas mäng vastu peab, et mitte lasta teistel võita. Tema kohta kehtib täpselt lause: "It's not about trying to win myself. It's about not letting others to win." Kus keeramiselementi sees pole, siis pole viga - paneme sisse. Kui muuta ka ei saa on asi halb - mäng on jama. :) Veider on see, et taoline mängustiil on enamusele seltskonnast külge hakanud. Isegi mulle... Tema strateegilist mõistust ma nimetaks käänuliseks. Päris kindlasti on ta hea sõjamängur, hea strateeg, kuid teed, mille kaudu ta lahenduseni jõuab, on kuidagi keerulised, teistele kohati arusaamatud. Lõpptulemus on sama, mis teistel, kuid tänu sakilisusele aeglasem. Seetõttu lõpevad tema saavutused sageli teise või kolmanda kohaga. Kuid miski ei takista tal edasi proovimast, kangekaelselt üritamast, kui mäng just totaalselt igav ning tehnilises mõttes mööda pole.
Järgneb... :)
Mängurid on kirevad tüübid ning fantastiline on see, kui erinevate iseloomudega inimesed on kokku sattunud ning sõpruskonna moodustanud. Alustan inimesest, kes on ülimalt heatahtlik, rahulik ning abivalmis. Reeglina ei taha ta kellelegi liiga teha; ta on alati valmis selgitama, seletama ning teda suudab ärritada vaid kas rumalus (k.a. enda oma kui juhtub oma plaanides mõne väikese vea tegema) või kellegi kiiks, mis on jätnud kustumatuid ning küllaltki ebameeldivaid mälestusi. Kujutan ette, et kui ta korra vihastab, siis tugevasti ja põhjalikult. Mängib mängimise ja mängude pärast, uute strateegiate katsetamine pakub alati põnevust. Mänguhinnangud on lihtsad; oskab lühidalt välja tuua mängude head ja halvad omadused. Tal on aga hämmastav eriomadus - ta paistab alati kõikide mängude reegleid teadvat, isegi kui pole neid lugenud. Ta põhjendab seda ise nii nagu ühes filmis öeldi: "But it's always the story." Reeglite selgitamises on saavutanud teatud osavuse - mängu keskel ilmneb ikka mõni detail, mis on ununenud rääkida, väga oluline detail, sageli tema enda kasuks. :) Ega see pole meelega unustatud, ehkki mõned näivad nii arvavat, vaid pigem seetõttu, et meeles on see kõige olulisem - kuidas tuleb liikuda, kuidas tuleb sõdida jne. Ehk siis võiduks vajaminev strateegia, mitte mingid tühised lisadetailid. Tema strateegilise mõistuse ees teen sügava kummarduse. Ta on väejuht, kõikide võimaluste nägija ning tundub, et ta teab täpselt, mida teha, et võita. Kusjuures ma olen üsna veendunud, et mängu alguses tal polegi mingit ideed, kuidas seda mängu mängima peaks, vaid see kujuneb mängu jooksul. Hoolimata sellest, kuidas teised mängivad, suudab ta nende vahelt osavalt mööda manööverdada ja kui teda ei takista, on tema võit küllaltki kindel. Kui kunagi oli küsimus, kas üritada ise võita ja lüüa tema tegemistele käega või takistada teda võitmast ja riskida oma kaotusega, siis nüüd on tihti juba mängu alguses moodustunud teistest mängijatest koosnev ühisrinne tema vastu, sest ainult nii on ka ülejäänutel mingi šanss. Temas endas tekitab selline (tema solvunud tooni matkides) "alatu käitumine" muidugi mõningast meelepaha, kuid samas usun, et see on ka väljakutse. :)
Kirjeldatud tegelasega suudab võistelda vaid teine sarnase ajuehitusega isik. Viimasel ajal ma enam ei imestagi selle üle, et isegi kui keegi teine mõnes mängus algselt juhtima on läinud, siis mängu lõpus minnakse tollest kerge vaevaga mööda. Ta oskab näha nüansse, detaile, mida teised ei näe ja isegi kui nähakse, siis ei osata kokku panna. Minul on eelis ainult väga kergetes lastemängudes. :) Suhteliselt lühikese mõtlemisajaga pannakse strateegia paika ning üritatakse seda teed minna. Kui mängus tekib mingi muutus, kui teda takistatakse, tehakse kiire plaanide korrigeerimine ja võit tuleb ikkagi. Isegi kui mängu alguses pole mingit aimdust, mida peaks tegema, siis oskab ta mingil moel valida sellise tee, mille tagajärjel punktid muudkui kogunevad. Tema on ainuke, kes suudab ohjeldada teist strateegilise mõtlemisega tüüpi, nähes läbi tolle plaanid ning väheste kaotustega käe ette paneb. See on tema peamine põhjus teistele keeramiseks. Teiseks põhjuseks on lõbu. Sageli võib mängides kuulda temalt lauset: "Aga nüüd ma käin välja sellise action kaardi, mis..." ja see keerab kõikide kavatsused pea peale. Mängu reeglite tutvumisel/tutvustamisel ning mängu enda tundmaõppimises on väga täpne, korralik ja süstemaatiline. Uued mängud on alati teretulnud, kuid samas peab neis olema mingi teema, mingi mehhaanika, mis paneb mängu teist-kolmandat-jne korda mängima. Loomulikult sõltub palju ka teistest mängijatest. Mängude hindajana on ta küllaltki leebe, mõnikord võiks peaaegu öelda, et on mängu üle hinnanud, kuid põhjalik ja heade argumentidega. Üldiselt paneb mängu sisule rohkem rõhku kui selle välimusele ja komponentidele.
Kuid on üks inimene, keda ma suudaks kirjeldada põhiliselt kui hullu fanaatilist arvustajat. Kaheldamatult on tal omad lemmikmängud, kuid põhiliselt meeldib talle mänge mängida nende katsetamise ja hindamise tõttu, seetõttu tahab ta ka alati uusi mänge proovida. Võimalik, et see on rohkem viimase aja kiiks, kuid millestki pidi see ju tekkima... Esimesena läheb kriitika alla mängukarp, järgmisena mängulaud, siis komponendid jne jne. Mängima asudes võib temalt tulla põhiliselt infot mängu disaini, mehhaanika, metoodika jms kohta. Tema erakordne kriitikameel paneb teda mänge hindama karmilt ja halastamatult. Vähe on mänge, mis teenivad tõsiselt kõrgeid punkte ning need on tulnud siis ka puhtalt mehhaanika ja pinge tõttu. Erakordne on tema tahtmine teistele keerata. Mitte isegi enda võidu pärast, vaid et oleks lõbus, et oleks näha, kuidas mäng vastu peab, et mitte lasta teistel võita. Tema kohta kehtib täpselt lause: "It's not about trying to win myself. It's about not letting others to win." Kus keeramiselementi sees pole, siis pole viga - paneme sisse. Kui muuta ka ei saa on asi halb - mäng on jama. :) Veider on see, et taoline mängustiil on enamusele seltskonnast külge hakanud. Isegi mulle... Tema strateegilist mõistust ma nimetaks käänuliseks. Päris kindlasti on ta hea sõjamängur, hea strateeg, kuid teed, mille kaudu ta lahenduseni jõuab, on kuidagi keerulised, teistele kohati arusaamatud. Lõpptulemus on sama, mis teistel, kuid tänu sakilisusele aeglasem. Seetõttu lõpevad tema saavutused sageli teise või kolmanda kohaga. Kuid miski ei takista tal edasi proovimast, kangekaelselt üritamast, kui mäng just totaalselt igav ning tehnilises mõttes mööda pole.
Järgneb... :)
