Nüüd oli lõpuks hea võimalus kõik huvipakkuvad küsimused esitada ja inimesest veidi rohkem teada saada.
Miks sulle lauamängud meeldivad?
Peamiselt seepärast, et need on selline mõnus sotsiaalne kogemus. Mulle meeldib sinna juurde käiv suhtlus ja vahel ka veidikene aju kiusata. Viimast vähemasti siis, kui see enam-vähem värske on.
Milliste mängudega sulle aju kiusata meeldib?
Põhiliselt sellistega, kus olulisemad on strateegilised otsused ja veidikene instinkti. Kuiv matemaatika mängudes jätab mind suht külmaks. Või siis peab see olema väga hästi teema sisse ära peidetud. Näiteks Twilight Struggle. Arvutada oskamine kindlasti aitab, aga teema ja kaardid annavad piisavalt palju juurde, et tegemist oleks väga nauditava mänguga. Väike õnne moment on ka sees.
Saan aru, et õnnefaktor mängudes sinu jaoks häiriv pole, vaid pigem isegi plussiks?
Mängud, mis on puhtalt üles ehitatud õnnele, minu eriliste lemmikute hulgas ei ole. Samas väike õnn peab ikka sees olema, muidu läheb mäng minu jaoks liiga kuivaks. Õnneks on sama meelt ka enamik mängudisainereid, nii et mängitavatest mängudest ma puudust tundma ei pea.
Õnne "mehhaanika" poole pealt eelistan ma pigem kaarte kui täringut, vähemalt lauamängude puhul. Pen'n'paper RPG puhul täringutele vastast ei ole. Ühte kaartidel baseeruvat süsteemi olen proovinud (Dragonlance), aga väga ei istunud.
Õnne teemadel muidugi ei saa jätta ära toomata ka ühte minu lemmikütlust, mis pärineb ühelt kunagiselt ameerika golfimängijalt: "Mida rohkem ma harjutan, seda rohkem on mul õnne."
See instinkti kasutamine lauamängudes kõlas huvitavalt. Kus seda vaja on läinud ja kuidas see toiminud on?
Siiani on sellega nii ja naa olnud. Mõnikord õnnestub. Sõjamängu näitel - Europe Engulfedis Prantsusmaa ründamine üle Maginot liini - ajalooliselt ebakorrektne ning kui ei vea, siis ka väga suuri tagasilööke andev. Aga korra on õnnestunud, sest kõhutunne ütles, et sinna paigutatud väed on pigem bluff.
Muudest mängudest Battlestar Galactica cylonite jahtimine, kui just ise kogemata üheks ei osutu, kipub olema esialgu suht instinktiivne. Siiani on esialgsed arvamused olnud nii enam-vähem 50-50.
Enamustes mängudes üritan ma rohkem jälgida ja tegutseda vastavalt sellele, kuidas mulle tundub, et teised mängivad, mitte selle järgi, mis mängulaual parasjagu välja paistab. Ja kui mängijal on käes ports kaarte, siis ma lihtsalt pean peas läbi käima igasuguseid erinevaid võimalusi, mis need küll olla võiks.
Kui pead oluliseks strateegilisi oskusi, kas sellisel juhul istuvad hästi ka sõjamängud?
Nii palju kui ma neid mänginud olen, on nad enamasti mulle huvitavad küll. Rohkem meeldivad need, kus täringuid vähem kasutatakse, seega päris paadunud sõjamänguriks ennast pidada ei saa. Kaardid tunduvad mulle kuidagi sõbralikumad. Ei ole päris seda ohtu, et ilus plaan väga kehvade visete tõttu täiesti lörri läheb. Kaartide puhul enamasti on balanss paremini paigas.
Konkreetselt nimesid mainides, täringutega sõjamängudest on hea mulje jätnud Europe Engulfed, aga selle mängimine kipub võtma kõvasti aega. Kaartidega mängitavatest on siiani üks lemmikuid Horus Heresy. Peamiselt võlub see, et kui oled ennast paari tunniga reeglitest läbi hammustanud, siis mängud ise on suht lühikesed - tunniga saab isegi hakkama.
Kas sulle meeldivad ka puhtad kaardimängud?
Usun, et rohkem kui nii mõnelegi teisele lauamängurile. Lapsepõlves sai kõvasti bridži mängitud, eks sealt see pisik külge on hakanudki. Hiljem sai tegeletud Magic: the Gathering'iga - muidu väga tore mäng, aga veidikene liiga kulukas. Selle kõrvalt sai proovitud teisigi sarnaseid kaardimänge - Babylon 5, Lord of the Rings. Praegusel ajal suht hea meelega mängin Dominion'i, Race for the Galaxy't (milles ma eriti tugev ei ole), San Juan'i, Thunderstone'i.
Räägi Babylon 5 kaardimängust pisut lähemalt.
See oli üsna kohe peale seda, kui ma samanimelist sarja olin vaadanud. Tartus oli päris mitu selle sarja fänni ning kui me leidsime selle põhjal tehtud kaardimängu, siis loomulikult pidi seda kohe proovima. Iga mängija esindas seal ühte suuremat fraktsiooni - inimesed, narnid, centaurid, minbarid, mitte-ühinenud rahvaste liiga. Lisaks tuli lisadest juurde Psi-korpus.
Mängu eesmärgiks, nii palju kui ma mäletan, oli koguda mõjuvõimu - seda sai kuni mingi piirini lihtsalt tegelaste otsese tegevuse tulemusena. Aga võitmiseks tuli algatada konflikte ning neid võita. Igal mängijal oli sarnaselt Magicuga oma pakk, mis sisaldas tema erinevaid tegelasi, asukohti, konflikte, laevastikke, (eesti keeles ei oska hetkel head sõna pakkuda, inglise keeles Agenda) jms. Konfliktid jagunesid diplomaatilisteks, intriigideks, psi-konflitkideks ning sõjalisteks konfliktideks. Nende tulemustena reeglina võideti ja kaotatigi mõjuvõimu.
Kui tihti sa praegu lauamänge mängid?
Viimasel ajal on veidikene unarusse jäänud, aga püüan ennast taas parandada. Mingi aeg sai ikka kord-paar nädalas lauamängude taha aetud, viimasel ajal päris lauamänge on harvem välja võetud. Samas, kord nädalas saab minu juures kokku väike seltskond rollimängureid, mis on ju peaaegu sama hea kui lauamäng.
Milliseid rollimänge mängite?
Peamiselt on kaks süsteemi, millega praegu mängud käivad - Dungeons and Dragons 3.5 versioon (kõige klassikalisem fantaasiarollikas). 4 kisub juba liiga "arvutimänguks" kätte ära. Ning White-Wolfi poolt välja antud World of Darkness - täpsemalt siis Vampire: Dark Ages - pseudo-keskaegne maa, kus tegutsevad lisaks inimestele veel vampiirid, libahundid, sortsid ja muud üleloomulikud olendid. See teine ongi see, mida nii enam-vähem iga nädal korra ikka teeme. Aegade jooksul on ära proovitud teisigi - Shadowrun (küberpunkist inspireeritud maailm, kus valitsevad korporatsioonid ning korruptsioon), Star Wars jmt.
Milliseid mänge eelistad rohkem ajaveetmiseks - rolli-, kaardi- või klassikalisi lauamänge (sõjamängud, strateegiamängud jne)?
Ma ei jagaks kaardimänge ja lauamänge erinevateks kategooriateks, minu jaoks on mõlemad ühtselt lauamängud. Rollimängud on küll veidikene teistmoodi - eeldavad rohkem ettevalmistust, eriti mängujuhilt. Minu jaoks on nad kõik on omamoodi huvitavad. Võtan seda, mida parasjagu pakutakse. Kuna ma olen ise suht laisk organiseerija, siis lähen sinna, kuhu kutsutakse.
On sul ka oma lemmikmäng?
Praegu on vist ikka Battlestar Galactica. Ei ole jõudnud sellest veel küllastumust tekkida. Seltskonnast kindlasti sõltub ka palju, aga reeglina on tegemist väga mõnusa sotsiaalse üritusega.
Teised mängud, mida hea meelega veel ja veel mängiks on Twilight Imperium ja Twilight Struggle. Oma kogumikust tahaks ka Starcrafti vahel tihedamalt lauale (või pigem põrandale, kuna nii suurt lauda pole :)) saada. Hiljuti ära proovitud Androidi tahaks ka veel mängida. Aga üldiselt, kuna mulle meeldivad väga paljud mängud, siis on äärmiselt raske ühte, või isegi ainult viit lemmikut välja tuua. :)
Viimase küsimusena küsin, kumba sulle rohkem meeldib mängida Battlestar Galacticas - cylonit või inimesi? :)
Peale seitsmendat mängu oleks ma kindlasti öelnud, et tahaks vahelduseks inimesi ka proovida, aga praeguseks võin juba julgelt väita, et mõlemad meeldivad. Aga kui peaks ühe kindlasti valima, siis napilt jäävad cylonid peale.
Miks just nemad?
Põnevust on rohkem, eriti enne seda, kui sa ennast avalikustad. Et kas saadakse aru; ega ma ennast nüüd millegagi ei reetnud; kas peaks agressiivsemalt kaikaid kodaratesse loopima. Muidugi siis, kui avalikult cylon olla, oleks inimesena ilmselt huvitavam, raskem võita. Ja siis, kui see peaks juhtuma, panna sigar suhu ning öelda: "I love it when a plan comes together".
Aitäh Urmasele ning üritan varsti uue lauamänguri võrku saada. :)
