Et millest siis alustada? Sünnipäeva kui sellise jätaks vahele, sest nagunii polnud tegelikult selle tähistamiseks õige päev ja eesmärgiks oli hoopis rahvas kokku saada ja mängida. Ja rahvast oli nii palju nagu sõjamängulaagris. Fantastiline, et kõik kutsutavad leidsid aja kohale tulla. Kahju ainult, et õigel hetkel ei tulnud pähe teha üks grupipilt, kuhu ka haruldased isendid oleksid peale jäänud.
Kuniks rahvast veel vähe oli, võeti ette mäng Blackbeard, kinnitades mittemänginutele selle olevat hea lihtsa mängu. Tagajärjeks oli meeletu lappamine reeglites ning Martin sai endale vastumeelsete mängude nimekirja uue mängu. Blackbeard lõppes Martti võiduga (of course), kusjuures mina kui ohtlikuim vastane elimineeriti. Kuna mängu lõpp saabus siiski üsna ootamatult, saavutasin auväärse teise koha ligi 30ne punktiga tänu Martti susserdamisele ning ülejäänud pidid leppima 1-10 punktiga. Mäng, mida peaks ja tahaks kindlasti veel mängida, kuid millele paistab olevat järjest keerulisem mängijaid leida. Samas on see nii mõnegi arvates tükk maad parem kui Merchants & Marauders, mis oleks nagu lasteversioon Blackbeardist.
Külaliste arv jõudis haripunkti ning mina läksin süüa tegema. Mängijad jagunesid osavalt laudade vahel ära ning vähemalt üks grupp mängis terve ülejäänud päeva vaid ühte mängu - Gears of War. Teisel laual nägin korra Cadwallonit ning kolmandal Ascensioni. Kolmanda laua vaidluse nägin ka ära. Nimelt Kristjan, kes mängib mänge seltskonna ning mängumõnu pärast, teatas Neemele, et mängida ainult võidu pärast on igav. Ning üldse, mis on parem - kas lugeda BGGst võidustrateegiaid enne või pärast mängimisi? Enamus pooldas seisukohta, et parem on jõuda ise mingi tulemuseni, mitte üle võtta teiste strateegiaid puhtalt selleks, et iga hinna eest võita. Ma ei usu, et Neeme sellega üldse kunagi nõustuks, kuid igatahes kui ma mingi hetk tuppa tagasi läksin, oli laua ümber vaikus. Tõenäoliselt osapooled leppisid üksteise veidrustega. Mina mahtusin tagasi tulles veel ainult Giantsi mängima, milles panin suurejooneliselt võidu tasku.
Pärast Giantsi tekkis uus vaidlus - mis edasi saab. Mina tahtsin kangesti Brassi mängida, kuna olen seda tihti Marttilt tellinud, kuid mis pole kunagi lauale jõudnud. Teised tahtsid mängida midagi lihtsamat, nt Draculat. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et kõigepealt Brass ja siis Dracula (ehk siis viimaseni ei jõutudki).
Martti saatis teises lauas igatsevaid pilke Brassi poole, kuniks me mängu setupi tegime ning Neemele ja Kristjanile reegleid meenutasime, kes olid viimati mänginud seda kuskil aasta tagasi. Aigar meenutas veel ka minu mingit väga juhuslikku kunagist võitu, kus ta oli kindel, et ma olin teinud mingi kurja plaani tema vastu. Samuti meenutas ta Martti võite, kes teab alati täpselt, mida ta teeb. Kõnealune isik hüüdis küll toa teisest otsast, et ta on süütu, kuid seda me keeldusime uskumast.
Ülejäänud mäng me seletasime reegleid veel ainult Neemele, kes ei suutnud kuidagi aru saada, mis toimub. Seetõttu venis pooleteisetunnine mäng kolmetunniseks. Külalised lahkusid, k.a. mängu omanik, kuna meie ikka veel uniselt silmi pilgutades mängulauda põrnitsesime ja Neeme järgi ootasime. Martti oli enne lahkumist veel palju strateegiasoovitusi andnud, tehes mängu Neemele veel raskemaks. Kristjan ja Aigar paistsid vahepeal tukkuvat, mina aga meenutasin sõjamängulaagris Kaareliga mängitud Brassi, mis sarnanes kohutaval kombel selle praegusega. Aegluse tõttu.
Neeme meeletuid mõtteponnistusi vaadates kippus jubedalt juhe kokku jooksma, kuid lõpuks saabus siiski kauaoodatud lõpp ning üllatuslikul kombel mina võitsin mängu. Ma võitsin nii Neemet kui Aigarit! Elu tundus kohe nii ilus, mida rikkus vaid üks mõte - kardetavasti ei usu nüüd vist enam keegi, et ma seda juhuslikult võidan.
Kell oli küll palju, kuid kellelgi polnud midagi kiire Ascensioni vastu. See oli tõesti kiire ning kuna oli juba järgmine päev, siis lõppes ka minu õnn mängudes, sest mängu võitis Aigar. Pärast seda läksime magama, kusjuures Neeme üritas püüdlikult diivanist ja tugitoolist mugava voodi meisterdada. Kristjan, kes oli sunnitud põrandal magama, tähendas, et vähemalt hommikuks oli tugitool kõrvale jäetud. Ühtlasi oli neid mõlemaid vahepeal üles ajanud raske mürtsatus samas toas, nii et nad kahtlustasid juba zombisid. Aigar aga arvas, et see oli kõigest kass, kes hüppas aknalaualt põrandale - loom, kes peaks olema hiilimises meister ning imepehmete käppadega.
Eelmisel õhtul oli Martti R lubanud hommikul 11 ajal tagasi olla ja nii me siis alustasime kuskil 10 paiku kiire Roborallyga. Oi, see oli põnev. Aigar oli valinud teema, kus liivakell oli mängus, nii et kõik pidid oma programmeerimisega hakkama saama poole minuti jooksul. Kahtlustan, et see stsenaarium valiti Neeme pärast, aga see mõjus kõigile üsna värskendavalt. Igatahes läks jubedaks sahmimiseks ning kaarte tundus iga käigu alguses hirmus palju olevat. Kuni hetkeni, mil kõik olid vigased, kaarte vähe, nii et lõpuks jäi aega ülegi. Neeme tekitas endale süsteemi ja mängis lahtiste kaartidega, kuna muidu läks tal programmeerimine küll kiiresti, kuid ajas järjekorra sassi.
Olles poolteist tundi madistanud, kusjuures ma pidin üle ühe käigu power downi tegema, oli selge, et Neeme võidab. Ta liikus rahulikult viimase punkti poole, kuna meie keerutasime kõik alles teise punkti juures ega saanud sealt kuidagi minema. Kes sõitis lindi peal, ega saanud maha, kes lükati lihtsalt üle ääre, kes seisis rahulikult mitu käiku laserite vahel. Kuid ainuke, kes üritas kaval olla, oli Urmas, kes veeres Neemele vastu.
Ma küsisin hiljem Urmaselt, miks ta ometi sinna läks kui ta pidi hoopis teise punkti jõudma. Urmas tähendas, et ta tahtis lihtsalt ringiga minna, kuna meie vahelt polnud võimalik läbi minna. Igatahes kui Neeme astus viimase punkti peale, tuli teisest suunast Urmas, kes lükkas ta sealt jälle maha. Kuna Neeme oli ülejäänud kaardid pannud suht suvaliselt, kukkus ta lõpuks veel üle ääre.
Neeme alustas eelmisest punktist uuesti ning kõige kitsamas kohas sattus taas Urmasega vastamisi. Nagu Neeme tähendas - oli kitsas, keerata polnud kuskile ja nii elimineeriti Neeme robot mängust. Ta võttis küll sama roboti ja hakkas täiesti algusest peale, kuid kartuses, et ta võib tõesti ka niimoodi võita, läksin mina ja lõpetasin mängu ära. Tõsiselt eepiline ja lõbus mäng.
Kuna Martti R oli viimaks saabunud, võtsime ette uuesti Giantsi, kus mul seekord läks äärmiselt kehvasti tänu Kristjani riugastele. Kuniks tema kõik oma kujud püsti sai, olin mina jõudnud valmis ehitada vaid ühe ja nii polnud neid punkte ka kuskilt võtta. Kuid mängu võitis siiski hoopis Martti R, kel läks ka järgmises mängus väga hästi - Tulipmanias.
Ma pole seda kunagi õieti osanud, kuna aktsiatega manipuleerimine ja võimaluste nägemine läheb minust suht suure kaarega mööda. Seekord paistis küll, et läheb kenasti, kuid õnnetute kokkusattumiste tõttu läksid nii Aigar kui Martti R minust ette. Nojah, aga vähemalt on kiire mäng.
Kuna paistis veel olevat aega ühe kiire mängu jaoks, võeti ette The Kids of Carcassonne, mida Andreas eelmisel päeval keeldus kategooriliselt mängimast. Ma olen seda mänginud siiani vaid lastega, kuid peaks mainima, et täiskasvanutega on see hoopis teine. Mitte, et seal oleks mingi eriline strateegia või midagi (kuigi tänu strateegiale ma selle mängu võitsin), kuid asi on selles, et lapsed mängivad lihtsalt ja oma võidule. Täiskasvanud üritavad iga hinna eest teistele keerata, mis teeb ka enda võitmise keeruliseks.
Pärast mängu lõppu haaras Martti R kahe käega peast kinni ning hakkas arutama, kus ta küll mängus vea tegi. Tegi isegi mängulauast pildi, et selle üle hiljem kodus järele mõelda ning oma käike analüüsida.
Ja oligi pidu läbi. Kuidagi ootamatult, kuid enne sai kõigilt lubadus võetud, et varsti näeb jälle. Juba lauamänguõhtul, kus saab varsti ka minu kingitusi mängida - Carson Cityt ja DungeonQuesti. Aitäh!
Kuniks rahvast veel vähe oli, võeti ette mäng Blackbeard, kinnitades mittemänginutele selle olevat hea lihtsa mängu. Tagajärjeks oli meeletu lappamine reeglites ning Martin sai endale vastumeelsete mängude nimekirja uue mängu. Blackbeard lõppes Martti võiduga (of course), kusjuures mina kui ohtlikuim vastane elimineeriti. Kuna mängu lõpp saabus siiski üsna ootamatult, saavutasin auväärse teise koha ligi 30ne punktiga tänu Martti susserdamisele ning ülejäänud pidid leppima 1-10 punktiga. Mäng, mida peaks ja tahaks kindlasti veel mängida, kuid millele paistab olevat järjest keerulisem mängijaid leida. Samas on see nii mõnegi arvates tükk maad parem kui Merchants & Marauders, mis oleks nagu lasteversioon Blackbeardist.
Külaliste arv jõudis haripunkti ning mina läksin süüa tegema. Mängijad jagunesid osavalt laudade vahel ära ning vähemalt üks grupp mängis terve ülejäänud päeva vaid ühte mängu - Gears of War. Teisel laual nägin korra Cadwallonit ning kolmandal Ascensioni. Kolmanda laua vaidluse nägin ka ära. Nimelt Kristjan, kes mängib mänge seltskonna ning mängumõnu pärast, teatas Neemele, et mängida ainult võidu pärast on igav. Ning üldse, mis on parem - kas lugeda BGGst võidustrateegiaid enne või pärast mängimisi? Enamus pooldas seisukohta, et parem on jõuda ise mingi tulemuseni, mitte üle võtta teiste strateegiaid puhtalt selleks, et iga hinna eest võita. Ma ei usu, et Neeme sellega üldse kunagi nõustuks, kuid igatahes kui ma mingi hetk tuppa tagasi läksin, oli laua ümber vaikus. Tõenäoliselt osapooled leppisid üksteise veidrustega. Mina mahtusin tagasi tulles veel ainult Giantsi mängima, milles panin suurejooneliselt võidu tasku.
Pärast Giantsi tekkis uus vaidlus - mis edasi saab. Mina tahtsin kangesti Brassi mängida, kuna olen seda tihti Marttilt tellinud, kuid mis pole kunagi lauale jõudnud. Teised tahtsid mängida midagi lihtsamat, nt Draculat. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et kõigepealt Brass ja siis Dracula (ehk siis viimaseni ei jõutudki).
Martti saatis teises lauas igatsevaid pilke Brassi poole, kuniks me mängu setupi tegime ning Neemele ja Kristjanile reegleid meenutasime, kes olid viimati mänginud seda kuskil aasta tagasi. Aigar meenutas veel ka minu mingit väga juhuslikku kunagist võitu, kus ta oli kindel, et ma olin teinud mingi kurja plaani tema vastu. Samuti meenutas ta Martti võite, kes teab alati täpselt, mida ta teeb. Kõnealune isik hüüdis küll toa teisest otsast, et ta on süütu, kuid seda me keeldusime uskumast.
Ülejäänud mäng me seletasime reegleid veel ainult Neemele, kes ei suutnud kuidagi aru saada, mis toimub. Seetõttu venis pooleteisetunnine mäng kolmetunniseks. Külalised lahkusid, k.a. mängu omanik, kuna meie ikka veel uniselt silmi pilgutades mängulauda põrnitsesime ja Neeme järgi ootasime. Martti oli enne lahkumist veel palju strateegiasoovitusi andnud, tehes mängu Neemele veel raskemaks. Kristjan ja Aigar paistsid vahepeal tukkuvat, mina aga meenutasin sõjamängulaagris Kaareliga mängitud Brassi, mis sarnanes kohutaval kombel selle praegusega. Aegluse tõttu.
Neeme meeletuid mõtteponnistusi vaadates kippus jubedalt juhe kokku jooksma, kuid lõpuks saabus siiski kauaoodatud lõpp ning üllatuslikul kombel mina võitsin mängu. Ma võitsin nii Neemet kui Aigarit! Elu tundus kohe nii ilus, mida rikkus vaid üks mõte - kardetavasti ei usu nüüd vist enam keegi, et ma seda juhuslikult võidan.
Kell oli küll palju, kuid kellelgi polnud midagi kiire Ascensioni vastu. See oli tõesti kiire ning kuna oli juba järgmine päev, siis lõppes ka minu õnn mängudes, sest mängu võitis Aigar. Pärast seda läksime magama, kusjuures Neeme üritas püüdlikult diivanist ja tugitoolist mugava voodi meisterdada. Kristjan, kes oli sunnitud põrandal magama, tähendas, et vähemalt hommikuks oli tugitool kõrvale jäetud. Ühtlasi oli neid mõlemaid vahepeal üles ajanud raske mürtsatus samas toas, nii et nad kahtlustasid juba zombisid. Aigar aga arvas, et see oli kõigest kass, kes hüppas aknalaualt põrandale - loom, kes peaks olema hiilimises meister ning imepehmete käppadega.
Eelmisel õhtul oli Martti R lubanud hommikul 11 ajal tagasi olla ja nii me siis alustasime kuskil 10 paiku kiire Roborallyga. Oi, see oli põnev. Aigar oli valinud teema, kus liivakell oli mängus, nii et kõik pidid oma programmeerimisega hakkama saama poole minuti jooksul. Kahtlustan, et see stsenaarium valiti Neeme pärast, aga see mõjus kõigile üsna värskendavalt. Igatahes läks jubedaks sahmimiseks ning kaarte tundus iga käigu alguses hirmus palju olevat. Kuni hetkeni, mil kõik olid vigased, kaarte vähe, nii et lõpuks jäi aega ülegi. Neeme tekitas endale süsteemi ja mängis lahtiste kaartidega, kuna muidu läks tal programmeerimine küll kiiresti, kuid ajas järjekorra sassi.
Olles poolteist tundi madistanud, kusjuures ma pidin üle ühe käigu power downi tegema, oli selge, et Neeme võidab. Ta liikus rahulikult viimase punkti poole, kuna meie keerutasime kõik alles teise punkti juures ega saanud sealt kuidagi minema. Kes sõitis lindi peal, ega saanud maha, kes lükati lihtsalt üle ääre, kes seisis rahulikult mitu käiku laserite vahel. Kuid ainuke, kes üritas kaval olla, oli Urmas, kes veeres Neemele vastu.
Ma küsisin hiljem Urmaselt, miks ta ometi sinna läks kui ta pidi hoopis teise punkti jõudma. Urmas tähendas, et ta tahtis lihtsalt ringiga minna, kuna meie vahelt polnud võimalik läbi minna. Igatahes kui Neeme astus viimase punkti peale, tuli teisest suunast Urmas, kes lükkas ta sealt jälle maha. Kuna Neeme oli ülejäänud kaardid pannud suht suvaliselt, kukkus ta lõpuks veel üle ääre.
Neeme alustas eelmisest punktist uuesti ning kõige kitsamas kohas sattus taas Urmasega vastamisi. Nagu Neeme tähendas - oli kitsas, keerata polnud kuskile ja nii elimineeriti Neeme robot mängust. Ta võttis küll sama roboti ja hakkas täiesti algusest peale, kuid kartuses, et ta võib tõesti ka niimoodi võita, läksin mina ja lõpetasin mängu ära. Tõsiselt eepiline ja lõbus mäng.
Kuna Martti R oli viimaks saabunud, võtsime ette uuesti Giantsi, kus mul seekord läks äärmiselt kehvasti tänu Kristjani riugastele. Kuniks tema kõik oma kujud püsti sai, olin mina jõudnud valmis ehitada vaid ühe ja nii polnud neid punkte ka kuskilt võtta. Kuid mängu võitis siiski hoopis Martti R, kel läks ka järgmises mängus väga hästi - Tulipmanias.
Ma pole seda kunagi õieti osanud, kuna aktsiatega manipuleerimine ja võimaluste nägemine läheb minust suht suure kaarega mööda. Seekord paistis küll, et läheb kenasti, kuid õnnetute kokkusattumiste tõttu läksid nii Aigar kui Martti R minust ette. Nojah, aga vähemalt on kiire mäng.
Kuna paistis veel olevat aega ühe kiire mängu jaoks, võeti ette The Kids of Carcassonne, mida Andreas eelmisel päeval keeldus kategooriliselt mängimast. Ma olen seda mänginud siiani vaid lastega, kuid peaks mainima, et täiskasvanutega on see hoopis teine. Mitte, et seal oleks mingi eriline strateegia või midagi (kuigi tänu strateegiale ma selle mängu võitsin), kuid asi on selles, et lapsed mängivad lihtsalt ja oma võidule. Täiskasvanud üritavad iga hinna eest teistele keerata, mis teeb ka enda võitmise keeruliseks.
Pärast mängu lõppu haaras Martti R kahe käega peast kinni ning hakkas arutama, kus ta küll mängus vea tegi. Tegi isegi mängulauast pildi, et selle üle hiljem kodus järele mõelda ning oma käike analüüsida.
Ja oligi pidu läbi. Kuidagi ootamatult, kuid enne sai kõigilt lubadus võetud, et varsti näeb jälle. Juba lauamänguõhtul, kus saab varsti ka minu kingitusi mängida - Carson Cityt ja DungeonQuesti. Aitäh!
