Eellugu.
Eelviimane kord Martti juures mängimas käies rääkisime talle Esseni võludest ning kui vähe tema peab selle kõige nägemise nimel pingutama. Ainus asi - läheks tema autoga, mis on suurem, kuid Aigar ostab bensiini, meie kahekesi juhime ning messile saab tasuta. Martti niheles ja kibeles ning tegi öö läbi plaane, mida ta kõik vaataks ja ostaks, kui messile läheks... ja järgmisel päeval broneeris meie hotellis koha ära. Edasi järgnes üks lõputu ootamine ning iga päev rääkisime üksteise võidu, kui kohutavalt keerulised ajad meil parasjagu tööl on. Miskipärast oli meil kõigil kolmel nii.
Start.
Martti saabus haigutades varavalges meie ukse taha, kus nad siis Aigariga oma pakkimisosavust näitasid. See oli nii edukas, et roolis istuja isegi natuke tagaaknast välja nägi.
Kuni Poolani möödus teekond suhteliselt kiirelt ja isegi Poola ei olnud väga vastumeelne. Tegime isegi väikese peatuse vanas tuttavas Augustowi pargis, et otsida mulle tassi (mis jäi leidmata) ja süüa (mis sai leitud).
Marttit me alguses rooli taha ei lasknud, nii ei jäänud sel muud üle kui magada. See oli tagajärgi mõeldes natuke kehvasti, kuna kui ta siis ükskord juhiistmele istus ja sõita üritas, läks tal varsti silme ees nii kirjuks, et ma vahetasin ta jälle välja. Saksamaa viimase otsa sõitis juba Aigar üksi ning pärast seda maandusime Esseni messihallis, kus pidime hakkama oma nurka üles panema.
Üldiselt läks see kiiresti. Stend sai kähku üles ning meie Marttiga olime pärast mitmendat riiulit juba osavad riiulikiletajad. Mõtlesime seda teenust pakkuma minna. Ilma rahata. Sunniviisiliselt. Mängude eest. Aga mingil põhjusel jäi see järgmistel päevadel siiski teostamata.
Esimene päev.
Martti pidi Martiniga kokku saama ja meie Aigariga olime selle üle üsnagi rõõmsad, sest nii ei pidanud ta üksinda messil ringi kolama. Hiljem kuulsime, et Martin on, kui mitte just saatana sigitis, siis vähemalt energy bunny, kuna igal järgneval päeval muutus Martti üha kõndimisvõimetumaks. Kuid esimese päeva hommikul oli veel kõik bueno.
Meie seadsime end oma boksis sisse ja vaatasime uniste nägudega inimesi, kes mööda traavisid. Alguses oli rahvast vähe, seega otsustasin minna ka ise korra messi üle vaatama. See läks nii edukalt, et juba tunni pärast naasisin boksi tagasi 7 mänguga. Olin sellest üsnagi šokis, kuna ma pole eelmiselgi kolme aastal nii palju mänge kokku ostnud, kui seekord tunni ajaga. Ja mis saab siis veel neljandal päeval?
Tagasi tulles vahetasin Aigari välja, kes läks omakorda tiire tegema. Ning siis hakkasid juba saabuma esimesed kliendid. Aigar seletas reegleid, mina seisin kohtlaselt naeratades kõrval ning olin kohustuslik kaasmängija.
Martti ja Martin käisid paar korda meie boksis oma ostusid sirmi taha peitmas ning kadusid siis jälle. Martti juba kergelt lonkas.
Kui õhtu saabus, tuli üliväsinud Martti meie juurde ning me kuulsime pikalt laialt sellest, milline kuri plaan see meil oli teda sellesse mängupõrgusse kaasa meelitada. Ja milline kohutav tegelane on Martin, kuna see teab ju kõiki nurgataguseid ja kõiki bokse, mis võiksid vähegi huvi pakkuda. Kuskilt ei saa niisama mööda kõndida - ikka jääb midagi silma ja ikka tuleb kuskilt midagi osta.
Sellel õhtul mõtlesime esimest korda tagasituleku üle ja kuhu me kõik mängud paigutame. Kuid me ka mängisime - A Fistful of Penguins, minu ostetud ja Aigari võidetud ülilihtne täringumäng ning Martti kaardimäng Brawling Barons, mis tembeldati naistekaks (teadagi, miks).
Teine päev.
Alustasime pangas käiguga, kuna Marttil oli raha otsas. Kui ta rääkis, palju ta välja võttis, ei suutnud me varjata oma kahtlust, et seda on vähe, kuid Martti otsustas kange olla ning selle rahaga välja tulla. Ehk siis ei osta rohkem kui kaks mängu. No hea küll, äärmisel juhul kolm. Ma lisasin juurde, et aga kindlasti mitte alla nelja. Aigar arvas, et no viis tuleb siis ikka ära. Ega me suurt mööda ei pannudki.
See päev erines eelmisest ainult nii palju, et meil käis rohkelt külalisi, Marttit ja Martinit ei näinud peaaegu üldse ning mina ei ostnud ühtegi mängu. Õhtul saabus seevastu tugevalt longates Martti, kes toppis oma ostetud mängud (mida oli hulgim) sirmi taha ja enamuse ajast oigas.
Hotellis mängisime Bibliost, mille strateegilisuse üle me kõik hiljem juurdlesime. No ei saanud pihta. Aigar seevastu suutis selle taas kuidagi võita ning pärast seda mina läksin magama, jättes need kaks Hooyah't mängima.
Kolmas päev.
Käisime pangas, kuna ilmselgelt tuli Marttil ikka veel raha juure võtta. Eelmisel päeval oli lihtsalt kõik kuhugi kadunud. Aga kõiges oli enivei süüdi Martin, kes teda ringi vedas. Martti plaanis (unistas, on selle kohta vist parem sõna), kuidas ta seekord käsib Martinil kuhugi laua taha istuda ja mängida ning mitte enam kõndida. Kuid kui me neid millalgi lõuna paiku nägime, polnud nad ikka veel ühegi laua taha istuma jõudnud. Nii palju siis Essenis tehtavatest plaanidest.
Mina käisin ka taas natuke ringi ja kuna ma läksin täiesti juhuslikult mööda boksist, kus müüdi Cycladese laiendit, pidin selle ära ostma. No ja siis läksin mööda veel ühest boksist, kus müüdi odavat kraami ja ostsin veel ühe mängu, täiesti tundmatu, kuid nimi Bonnie & Clyde mulle meeldis.
Ülejäänud aja istusin meie nurgas ning seletasin prantslastele ja teistelegi, kes kuulata tahtsid, kuidas seda Tootmistehase mängu mängitakse. Üldiselt olid inimesed väga rahul selle kirjeldusega (olgugi, et ma hiljem avastasin, et olin natuke reeglitest mööda rääkinud) ja ostsid mängu ära. Kuid leidus ka erandeid. Nt kaks poissi, kes kuulasid reeglid kenasti ära ja tahtsid mängu proovida. Kunas kahekesi on see mäng karmivõitu, olin kolmandaks mängijaks ja see oli viga. Paari ringi järel avastasin, et mulle on võit osavalt kätte mängitud. Mõtlesin tükk aega, kas lõpetada mäng enda võiduga või venitada asja edasi. Tegin siiski kiire lõpu, kuna kartsin, et selline venitamine võib neile veel eriti solvav tundnuda. Kuid ei tea ka... Kui ma nende püstitõusmisel vabandavalt pobisesin, et seekord oli küll lühike mäng ja enamasti ma selles ei võida, öeldi mulle viisakalt aitäh ja lasti nii kähku jalga, et ma ei jõudnud midagi vastugi öelda. Nendele vist kaotus ei meeldinud.
Oli ka teistsuguseid. Neid, kes pärast üht mängu veel tagantjärgi pikalt vaidlesid, kuidas seda mängu õieti mängima peaks. Ja tegid siis teise mängu, et näha, kas oli õigus. Ja lõpuks veel kolmanda, et näidata, see polnud juhuslik võit. Eriti lahedad olid ühed prantslased, 50ndates meesterahvad, kes väga elavalt omavahel terve mängu aja vestlseid ning üht pikaldase mõtlemisega tegelast (Prantsuse Neeme) tögasid. Pärast kiitsid mängu ja ostsid mitu tükki ära. Järgmine päev tulid teised tegelased, kes ütlesid, et olid nonde prantslastega hotellis Tootmistehast mänginud ja tahavad ka seda mängu. Soovitavalt mitu. Ja lõpuks tulid meie tuttavad prantslased tagasi ja ostsid veel mitu mängu, kuna see pidi ikka nii hea olema.
Hotellis mängisime meie seekord Hooyah't, millesse olin suhtunud kerge eelarvamusega, kuid mis on täitsa mõnusalt lihtne ja põnev mäng, ning King of Tokoyt, mis oli üsnagi lõbus, kuid kujutan ette, et suurema seltskonnaga ons ee parem.
Neljas päev.
Hommikul käisime muidugi pangas. Martti arvas, et midagi võiks ikka rahakotis veel olla.
Enamus päevast vedelesime Aigariga boksis, kuna ei viitsinud enam ringi käia. Hommikul käis Aigar intervjuud andmas ja päeval vaatasin mina veel kord Grebet, kuid siis ootasime juba messi lõppu. Martti jalad hakkasid täielikult juba üles ütlema, nii et ta viimased kaks tundi (Martin oli ju ära läinud) istus meie juures, vajutas ühe tooli laiaks, laenas kuskilt uue ja ootas samamoodi messi lõppu.
Pärast messi käisime söömas ning kuigi olime varem optimistlikult arutanud, et õhtul võiks midagi mängida, olime kõik hotellis tuppa sisenemisel kohe voodisse vajunud ja magama jäänud. Kell võis olla kuskil 10.
Lahkumine.
Hommikul algas pakkimismäng, mis oli siiski suhteliselt poolik, kuna enamus asjad asusid veel messikeskuses. Sinna jõudes algas alles tõeline mäng. Mina aitasin stendi koost lahti võtta ning ülejäänud aja vaatasin pealt, kuidas Martti ja Aigar ümber auto traavisid ja asju võimalikult optimaalselt ära paigutada üritasid. See õnnestus nii hästi, et ainult kõik kaasa võetud toolid jäid meist messihalli maha ja auto tagaaknast ei paistnud seekord enam midagi.
Essenis tuli teha siiski väike peatus, et saaksin endale saksa tassi otsida. Pärast mõningast vaidlemist ja tiirutamist jõudsime kuhugi, kus mind autost välja visati ja öeldi: "Otsi!"
Aigar ja Martti jäid autosse, mina läksin luurele. Jõudsin mingile väljakule, mis tuli väga tuttav ette ning mõne minuti pärast saabus selgus - see oli koht, kus 4 a tagasi suure seltskonnaga šoppamas käisime. Millised mälestused. Ja seekord leidsin ka tassi teepoest.
Siis algas tagasisõit. Martti arvas, et oleks mõistlik, kui ta pandaks rooli enne, kui ta on päev läbi tagapingil maganud. Seega terve Saksamaa sõitis läbi tema. Kui ilm hakkas sandiks minema, siis oli muidugi minu kord rooli minna. 4 tunni pärast vahetas mind välja Aigar. Ja sellest ajast on mul peaaegu mäluauk. Enamuse ajast olin poolunes ja kui ma ka korra silmad lahti tegin, siis ega ma suurt midagi ei näinud ja selgelt mõelda ei suutnud.
Väga vastiku ilma ja pimedusega jõudsime Leetu, kus lõhkes kumm. Mingi tobe rauakolakas oli otsustanud just meie auto ette jääda. Senikaua kuni mina maanteed, möödakihutavaid autosid ja vihma tuiutasin, rassisid Aigar ja Martti auto kallal. See tähendas tagant peaaegu kõikide mängude vihma kätte tõstmist, tagavarakummi väljavõtmist, auto kergitamist, kummi vahetamist, selgust, et vana kumm ei mahu enam taha, kõikide mängude tagasitoppimist, kummi juhiistme taha paigutamist ning edasisõitmise üritamist. Martti sõitis kõht vastu rooli ning Aigar istus taga kõikide mängude all. Aeg-ajalt kui mingi eriti äkiline pööre toimus, kotsis tagant kopsatus ning "Ai!" Sama kordus siis kui Aigar Eestis rooli istus, äkiliselt kurvi võttis ning siis Martti vandumist kuulas.
Päeval jõudsime koju. Tassisime auto nii mõnusalt tühjaks, et Marttil oli lausa lust koju sõita. Ja rohkemat ma jälle ei tea. Läksin kohe magama.
Eelviimane kord Martti juures mängimas käies rääkisime talle Esseni võludest ning kui vähe tema peab selle kõige nägemise nimel pingutama. Ainus asi - läheks tema autoga, mis on suurem, kuid Aigar ostab bensiini, meie kahekesi juhime ning messile saab tasuta. Martti niheles ja kibeles ning tegi öö läbi plaane, mida ta kõik vaataks ja ostaks, kui messile läheks... ja järgmisel päeval broneeris meie hotellis koha ära. Edasi järgnes üks lõputu ootamine ning iga päev rääkisime üksteise võidu, kui kohutavalt keerulised ajad meil parasjagu tööl on. Miskipärast oli meil kõigil kolmel nii.
Start.
Martti saabus haigutades varavalges meie ukse taha, kus nad siis Aigariga oma pakkimisosavust näitasid. See oli nii edukas, et roolis istuja isegi natuke tagaaknast välja nägi.
Kuni Poolani möödus teekond suhteliselt kiirelt ja isegi Poola ei olnud väga vastumeelne. Tegime isegi väikese peatuse vanas tuttavas Augustowi pargis, et otsida mulle tassi (mis jäi leidmata) ja süüa (mis sai leitud).
Marttit me alguses rooli taha ei lasknud, nii ei jäänud sel muud üle kui magada. See oli tagajärgi mõeldes natuke kehvasti, kuna kui ta siis ükskord juhiistmele istus ja sõita üritas, läks tal varsti silme ees nii kirjuks, et ma vahetasin ta jälle välja. Saksamaa viimase otsa sõitis juba Aigar üksi ning pärast seda maandusime Esseni messihallis, kus pidime hakkama oma nurka üles panema.
Üldiselt läks see kiiresti. Stend sai kähku üles ning meie Marttiga olime pärast mitmendat riiulit juba osavad riiulikiletajad. Mõtlesime seda teenust pakkuma minna. Ilma rahata. Sunniviisiliselt. Mängude eest. Aga mingil põhjusel jäi see järgmistel päevadel siiski teostamata.
Esimene päev.
Meie seadsime end oma boksis sisse ja vaatasime uniste nägudega inimesi, kes mööda traavisid. Alguses oli rahvast vähe, seega otsustasin minna ka ise korra messi üle vaatama. See läks nii edukalt, et juba tunni pärast naasisin boksi tagasi 7 mänguga. Olin sellest üsnagi šokis, kuna ma pole eelmiselgi kolme aastal nii palju mänge kokku ostnud, kui seekord tunni ajaga. Ja mis saab siis veel neljandal päeval?
Tagasi tulles vahetasin Aigari välja, kes läks omakorda tiire tegema. Ning siis hakkasid juba saabuma esimesed kliendid. Aigar seletas reegleid, mina seisin kohtlaselt naeratades kõrval ning olin kohustuslik kaasmängija.
Martti ja Martin käisid paar korda meie boksis oma ostusid sirmi taha peitmas ning kadusid siis jälle. Martti juba kergelt lonkas.
Kui õhtu saabus, tuli üliväsinud Martti meie juurde ning me kuulsime pikalt laialt sellest, milline kuri plaan see meil oli teda sellesse mängupõrgusse kaasa meelitada. Ja milline kohutav tegelane on Martin, kuna see teab ju kõiki nurgataguseid ja kõiki bokse, mis võiksid vähegi huvi pakkuda. Kuskilt ei saa niisama mööda kõndida - ikka jääb midagi silma ja ikka tuleb kuskilt midagi osta.
Sellel õhtul mõtlesime esimest korda tagasituleku üle ja kuhu me kõik mängud paigutame. Kuid me ka mängisime - A Fistful of Penguins, minu ostetud ja Aigari võidetud ülilihtne täringumäng ning Martti kaardimäng Brawling Barons, mis tembeldati naistekaks (teadagi, miks).
Teine päev.
Alustasime pangas käiguga, kuna Marttil oli raha otsas. Kui ta rääkis, palju ta välja võttis, ei suutnud me varjata oma kahtlust, et seda on vähe, kuid Martti otsustas kange olla ning selle rahaga välja tulla. Ehk siis ei osta rohkem kui kaks mängu. No hea küll, äärmisel juhul kolm. Ma lisasin juurde, et aga kindlasti mitte alla nelja. Aigar arvas, et no viis tuleb siis ikka ära. Ega me suurt mööda ei pannudki.
See päev erines eelmisest ainult nii palju, et meil käis rohkelt külalisi, Marttit ja Martinit ei näinud peaaegu üldse ning mina ei ostnud ühtegi mängu. Õhtul saabus seevastu tugevalt longates Martti, kes toppis oma ostetud mängud (mida oli hulgim) sirmi taha ja enamuse ajast oigas.
Hotellis mängisime Bibliost, mille strateegilisuse üle me kõik hiljem juurdlesime. No ei saanud pihta. Aigar seevastu suutis selle taas kuidagi võita ning pärast seda mina läksin magama, jättes need kaks Hooyah't mängima.
Kolmas päev.
Käisime pangas, kuna ilmselgelt tuli Marttil ikka veel raha juure võtta. Eelmisel päeval oli lihtsalt kõik kuhugi kadunud. Aga kõiges oli enivei süüdi Martin, kes teda ringi vedas. Martti plaanis (unistas, on selle kohta vist parem sõna), kuidas ta seekord käsib Martinil kuhugi laua taha istuda ja mängida ning mitte enam kõndida. Kuid kui me neid millalgi lõuna paiku nägime, polnud nad ikka veel ühegi laua taha istuma jõudnud. Nii palju siis Essenis tehtavatest plaanidest.
Mina käisin ka taas natuke ringi ja kuna ma läksin täiesti juhuslikult mööda boksist, kus müüdi Cycladese laiendit, pidin selle ära ostma. No ja siis läksin mööda veel ühest boksist, kus müüdi odavat kraami ja ostsin veel ühe mängu, täiesti tundmatu, kuid nimi Bonnie & Clyde mulle meeldis.
Oli ka teistsuguseid. Neid, kes pärast üht mängu veel tagantjärgi pikalt vaidlesid, kuidas seda mängu õieti mängima peaks. Ja tegid siis teise mängu, et näha, kas oli õigus. Ja lõpuks veel kolmanda, et näidata, see polnud juhuslik võit. Eriti lahedad olid ühed prantslased, 50ndates meesterahvad, kes väga elavalt omavahel terve mängu aja vestlseid ning üht pikaldase mõtlemisega tegelast (Prantsuse Neeme) tögasid. Pärast kiitsid mängu ja ostsid mitu tükki ära. Järgmine päev tulid teised tegelased, kes ütlesid, et olid nonde prantslastega hotellis Tootmistehast mänginud ja tahavad ka seda mängu. Soovitavalt mitu. Ja lõpuks tulid meie tuttavad prantslased tagasi ja ostsid veel mitu mängu, kuna see pidi ikka nii hea olema.
Hotellis mängisime meie seekord Hooyah't, millesse olin suhtunud kerge eelarvamusega, kuid mis on täitsa mõnusalt lihtne ja põnev mäng, ning King of Tokoyt, mis oli üsnagi lõbus, kuid kujutan ette, et suurema seltskonnaga ons ee parem.
Neljas päev.
Hommikul käisime muidugi pangas. Martti arvas, et midagi võiks ikka rahakotis veel olla.
Enamus päevast vedelesime Aigariga boksis, kuna ei viitsinud enam ringi käia. Hommikul käis Aigar intervjuud andmas ja päeval vaatasin mina veel kord Grebet, kuid siis ootasime juba messi lõppu. Martti jalad hakkasid täielikult juba üles ütlema, nii et ta viimased kaks tundi (Martin oli ju ära läinud) istus meie juures, vajutas ühe tooli laiaks, laenas kuskilt uue ja ootas samamoodi messi lõppu.
Pärast messi käisime söömas ning kuigi olime varem optimistlikult arutanud, et õhtul võiks midagi mängida, olime kõik hotellis tuppa sisenemisel kohe voodisse vajunud ja magama jäänud. Kell võis olla kuskil 10.
Lahkumine.
Hommikul algas pakkimismäng, mis oli siiski suhteliselt poolik, kuna enamus asjad asusid veel messikeskuses. Sinna jõudes algas alles tõeline mäng. Mina aitasin stendi koost lahti võtta ning ülejäänud aja vaatasin pealt, kuidas Martti ja Aigar ümber auto traavisid ja asju võimalikult optimaalselt ära paigutada üritasid. See õnnestus nii hästi, et ainult kõik kaasa võetud toolid jäid meist messihalli maha ja auto tagaaknast ei paistnud seekord enam midagi.
Essenis tuli teha siiski väike peatus, et saaksin endale saksa tassi otsida. Pärast mõningast vaidlemist ja tiirutamist jõudsime kuhugi, kus mind autost välja visati ja öeldi: "Otsi!"
Aigar ja Martti jäid autosse, mina läksin luurele. Jõudsin mingile väljakule, mis tuli väga tuttav ette ning mõne minuti pärast saabus selgus - see oli koht, kus 4 a tagasi suure seltskonnaga šoppamas käisime. Millised mälestused. Ja seekord leidsin ka tassi teepoest.
Siis algas tagasisõit. Martti arvas, et oleks mõistlik, kui ta pandaks rooli enne, kui ta on päev läbi tagapingil maganud. Seega terve Saksamaa sõitis läbi tema. Kui ilm hakkas sandiks minema, siis oli muidugi minu kord rooli minna. 4 tunni pärast vahetas mind välja Aigar. Ja sellest ajast on mul peaaegu mäluauk. Enamuse ajast olin poolunes ja kui ma ka korra silmad lahti tegin, siis ega ma suurt midagi ei näinud ja selgelt mõelda ei suutnud.
Päeval jõudsime koju. Tassisime auto nii mõnusalt tühjaks, et Marttil oli lausa lust koju sõita. Ja rohkemat ma jälle ei tea. Läksin kohe magama.
