On hilised 30ndad ja maailmas valitseb segadus. Inimkond on suure sõja äärel, kuna imperialistlikud rahvad Kaug-Idas ja Euroopa püüavad agressiivselt oma domineerimist suurendada. Natsid on võtnud Saksamaa oma kontrolli alla ja nüüd levib pimedus üle kogu maa. Sakslased jahivad võimsaid artefakte, mis annaksid neile veelgi suuremat võimu, kuid seiklusvaimu ja vabadust ei saa teistest nii lihtsalt välja juurida.

"No tõmbame kaardi. Oi, see küll hea pole. Agility 5+, kaks korda. Aga tuleb proovida."
Aigar veeretab kaks 6.
"Nojah, läks nii. Aga proovime siis edasi. Hm, cunning 4+ kolm korda. Järjest hullemaks läheb."
Täringud klõbisevad ja näitavad kolme 6.
"No see pole võimalik!"
Margit tõuseb ärritunult laua tagant ja läheb kohvi tegema.

* * *

"Nii, viimane raha läks. Nüüd tuleb vaadata, kas tempel ka kokku kukub."
"Mis mõttes?! Nüüd, kus ma sinna tulin? Ja sa võtsid viimase raha ära!!"
"No ma hoiatasin sind, et ära tule siia."
Täringud veerevad ja tuleb 1.
"Oih, tempel vajus kokku."
"Mida? Ja me jäime sinna alla?"
"No nüüd tuleb vaadata, kas me suutsime sealt põgeneda."
"Aga kui ma surma saan..."
Täringute klõpsimine lauapinnal näitab, et nii Aigar kui Marion jõuavad elusalt templist välja.

* * *

"Marion, kas see oled sina seal üksikul saarel?"
"Mina jah."
"Aga ma siis tulen nüüd sinu juurde ja võtan sinult selle varanduse ära."
Järgneb väike paus, mil Aigar loeb kaarti, millel nii hävitav tekst peal ning Marion on sellisest häbematusest keeletu.
"Ongi jah nii kirjas. Jääd artefaktist ilma."
Enne kui Marion jõuab kaardid Tarvile anda, on need juba võidukalt ta eest ära võetud.
"Väga alatu sinust!"

* * *

"Nii, aga ma proovin seda asja lahendada."
"Oled sa ikka kindel?"
"Täiesti. Mida ma tegema pean? Kaks korda 4+ veeretama?"
Väike krõbin, millele järgneb sõrmenips.
"Ahaa! Mis sa nüüd ütled? Ma proovin edasi."
"Kindel?"
"Absoluutselt. Mis seal kirjas on. Kaks 5+?"
Veeremine näitab tulemuseks kahte 6. Järgmine sõrmenips.
"Nonii. Asi korras. Aga nüüd ma puhkan."
"Oled sa kindel? Te olete Marioniga samas templis ja tema jätkab."
Marioni poolt järgneb kaval noogutus ja altkulmu põrnitsemine.
"Ei, ma ikka puhkan."
"Aga seal on veel varandust. Ja muidu teeb Marion katsumuse ära. Mõtle selle peale!"
"Noh, olgu... Ma siis lahendan edasi..."
"Õige suhtumine!"
Krabin üle lauapinna ja täringud näitavad läbikukkumist. Järgneb üldine võidukas kisa ümber laua. Margit viskab prillid lauale ja tähendab, et järgmine kord ta meid ei kuula.

... ja on olnud küllaltki frustreerivad. Seetõttu on mind nende mängude juurde talutada juba suhteliselt keeruline.

Agricola - jube kõrgelt hinnatud mäng. Mina mängisin seda aga esmakordselt siis, kui olin veel väga algaja mängur ning alles proovisin oma maitset ja võimeid. Agricola oli ilmselgelt üle minu võimete. Kaareli jutust, kes reegleid selgitas, suutsin eraldada vaid meelierutava lõigu "lambad paljunevad". Seetõttu osutus mäng tõsiselt igavaks, kuna minu lambad paljunesid miskipärast väga harva. Praegu ma ilmselt suudaksin nii reegleid kui ka ülejäänud mängu kulgu paremini jälgida, kuid heites vaid korra pilgu mängulauale ning nähes neid puidust lambukesi, jõuan taaskord järeldusele - ainult lammaste pärast pole mõtet uuesti proovida.

Zooloretto/Aquaretto - tegelikult mulle loomad meeldivad. Mul on isegi kass. Aga lihtsalt kohutavalt igav on selline lauamäng, kus tuleb toppida loomakesi kärule, et nad siis loomaaeda toimetada, lootes neilt järglasi saada ja kõige selle juures veel ka hoolikalt loomaaia kujundust planeerida, et selle eest punkte saada. Minul juhtus enamasti olema loomaaia igas nurgas üks vaene neljajalgne ja punkte ei tulnud kuskilt. Viimane kord Viivika juures proovisin Aquarettot lootuses, et mäng on paremaks muutunud ja mina targemaks, kuid 7 a poisi pingviini-strateegia tegi nii pika puuga ära, et lahkusin häbistatult lauast.

Aye, Dark Overlord! - oeh. Minu jaoks on erakordne pingutus midagi loovat ja vaimukat käsu peale ja kiirelt välja mõelda. Juba pikemgi mõtlemine kui 10 sekundit pani Overlordi kulmu kortsutama, nii ma siis terve mäng istusin ja lootsin, et järg minuni ei jõuaks, samas kui ülejäänud mängijad tulistasid ilma vähimagi vaevata põnevaid jutukesi ja pidasid Overlordiga pingelisi lühidialooge. Õnneks juhtusin ma ses ühes ja ainsas mängus olema isana soosik ning mind jäeti rahule, muidu oleks veel eriti haprasti läinud.

Battlestar Galactica - tegelikult, kui aus olla, ma mängu ennast eriti ei mäletagi. Tuleb tunnistada, et kõige eredama mulje jättis kunagi hoopis Allan, kes minu lauamängupoe uksest sisenemisel püsti hüppas, mu peale sõrmega näitas ja "Cylon!" karjus. Rabav. Kuid mäng ise jätab mind nii mängimisel kui ka kõrvaltvaatamisel külmaks. No ei tunne mina end hästi ei reeturite ega nendega võitlevate inimeste maailmas.

A Brief History of the World - üldiselt mulle mängud, kus ma võitnud olen, meeldivad, sest võit on ju nii suur haruldus minu puhul. Kuid selle mänguga on asi pisut teisiti. Kuna ma ei tea, kuidas võit mulle täpselt kätte tuli - ehk siis mitte minu geniaalsel mänguosavusel, vaid teiste jõudude mõjul -, siis puudub mul ka motivatsioon seda kõike uuesti läbi teha. Milleks lükata end vabatahtlikult pjedestaalilt alla, kui mul on teadmine, et ses mängus ma võitsin Aigarit.

Dixit - tegelikult, nagu ma üldjuhul inimestele kirjeldan, on see hea mäng. See on suurepärane mäng... mida mina ei oska. Sest ka siin läheb vaja seda fantaasiat ja sõnaosavust, mis mul käsu peale puudub. Kui mul pildid käes on, siis oskan ma öelda täpselt seda, mis nendel kujutatud on, kuid mitte midagi kavalat, originaalset, mida vaja oleks, minust välja ei tule. Üks kahest - kas minu mõttetegevus käib äärmiselt käänuliselt või hoopis teiste oma, fakt on see, et ma panen ka piltide äraarvamisel täiesti puusse. Ja lõpptulemus ongi see, et minu vaene sinine lihavõttejänes asub kõikidest teistest kergejalgsetest jänestest punktiarvestuses tükk maad tagapool.

Dominion - viimane mängukogemus koos Sixteniga oli nii kohutav, et seda ikka annab alles peast pühkida. Temale omasel moel külvati mind üle needuste ja asjadega, mille nimegi ma enam ei mäleta, aga mis mu punktiskoori kuhugi nullini viis, nii et mängu lõpp sarnanes juba No Mercile - kellel kõige vähem miinuspunkte on.


Die Jagd nach dem Gral - mäng kuulub jälle sellesse gruppi: võitsin, aga kuidas? Sellal kui Andrea üritas kõikide elu võimalikult raskeks muuta, pidades maha pikki ja raskeid ning üsna tüütavaid dialooge; kui ülejäänud kohustuslikult ringi tuiasid ja graali otsisid, kirjutasin mina vaikselt mingeid numbreid paberile ning ei teinud ühtegi muud liigutust, mis viiski võiduni. What the hell...

Jungle Speed - mängisin korra suurest uudishimust. Nägin elevust ümber laua ja lõbusat kilkamist, kui mingi puujupp eluohtlikult ringi lendles. Kangelaslikult proovisin järele... ja ütleme nii, et selle mängu järgi pole mul siis reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust ollagi. Sellal, kui ma alles oma kaarti põrnitsesin, oli teistel juba selge, kes peab puujublakat krabama. No ja kui mulle peab etteütlemise järgi selgeks tegema, millal minu kord on, siis ma parem loobun. Blitz on tunduvalt parem mäng. Hambad jäävad ka suhu.

Modern Art - mnjah. V õ i b - o l l a mängiks ma seda parema meelega, kui ma ei teaks nii kindlalt, et mängu võidab kas Kristjan või Andreas. Isegi, kui nad mängus pole, tunnen ma nende kahe juuresolekut ja tean, et ikkagi võidavad nemad (mitte sport). Võib-olla mängiks ma Modern Arti veel parema meelega, kui ma ei peaks vahepeal oksjonit läbi viima. Selle sunnitud tegevuse, millesse ülejäänud mängijad oskavad vürtsi tuua, suudan mina nii tuimaks ja surmigavaks muuta, et on täiesti selge - ma ei müü mitte kunagi ühtegi asja parema hinnaga maha, kui see asi tegelikult väärt on.

Race for the Galaxy - uskumatult keeruline mäng minu jaoks. See üks kord, kui Kristjan seda selgitas, ei saanud ma mitte millestki aru. Isegi lambaid polnud. Kuskilt tuli midagi võtta, kuskil tuli midagi maha käia, mingeid sümboleid pidi vaatama ja millegi eest anti punkte. Mängu suutsin ära mängida vaid etteütlemise järgi ja mul pole olnud vähimatki soovi seda uuesti proovida.


Twilight Imperium - pikim mäng, mida mänginud olen, kuigi õigete reeglite järgi mängitav mäng Kelgukoerad võib sellega edukalt võistelda. 8 tundi kestev piin, millest sain meeletu peavalu, nii et silme ees virvendas ja mu ajutegevus, mis ennegi polnud teab mis võimekas, kahanes nullini. Ma ei saanud tuhkagi aru, mida peab tegema ja ilmselgelt oli see mäng liiga keeruline inimesele, kes alles alustas lauamängudega. Iseenesest kujundus ja lennumasinad jm vidinad olid täitsa ägedad, kuid mängu pikkus ja Andrea võitmatus on mind takistanud neid uuesti kätte võtmast. Igatahes mitte ilma peavalutablettideta.

World Cup Tournament Football - ma arvan, et asi on Marttis. Jah, asi on kindlasti Marttis, et see mäng mulle kõrvaltvaatajana meeldis. Spordikommentaatorid jäävad Marttile igatahes kõvasti alla. Mul on isegi videod sellest üleval. Kuid olles mängulaua taga ning paigutades kaarte "strateegiliselt" lauale, keeldusin ma millegi lõbusa nägemisest. Kui seal on strateegia, milles ma kahtlen, kuid mida Andreas kindlalt väidab - ja no tema peaks ju teadma, kuna ta võitis mängu -, siis peaksid olemas olema vähemalt mingidki jalgpallilised teadmised. Mis minul puuduvad. Ma saan aru, millal värav lüüakse, kui ma näen palli oma silmaga võrku lendamas, aga millal on värav lauamängus, kus on kuhjas ainult hunnik kaarte, seal on minu kujutlusvõime piiratud.

... ja seda igas mõttes. Mängud, mis tõid positiivsust ja mängud, mis tõid kaasa hävingu. Ehk siis tegelikult kirjutan nüüd mängudest, mis on mulle jätnud millegi poolest eriti ereda mälestuse.

Kes iganes on mu BGG kontot vaadanud, siis on ehk tähele pannud, et nende 320 mängitud mängu hulgas polnud siiani ühtegi mängu, millel hindeks 10. Nüüd on see tekkinud.

Kingdom Builder - täiesti geniaalne mäng - panna strateegia, juhuslikkus ja planeerimine ühtekokku ning teha seda nii lihtsalt, et pole mingi vaev seda ka täiesti algajal lauamänguril õppida. Ma olen Aigarile loendamatu arv kordi kaotanud, kuid võid-olla ka nüüdseks juba sama palju võitnud. Hetkel tabelis mängituim mäng - üle 40ne korra. Viimasel ajal küll näen Aigari kergelt pöörlevaid silmi, kui õhtul jälle karbiga tulen, kuid kas on tal lootus vastutasuks minuga kord mingit sõjamängu mängida või on tal muud huvid - siiani igatahes pole häälekalt protesti avaldanud. Hetkel ootan ka juba mängu laiendi omamist.

Brass - uskumatult keeruline mäng ja absoluutselt võimatu on seda mängida Marttiga. Ma ei tea, kas ma Brassis üldse kunagi võitnud olen, aga kummalisel kombel on see mäng ikkagi mu lemmikute seas. Äärmiselt elegantse mehhanismiga, kus samas võib end segaseks mõelda. Kohutavalt palju erinevaid võimalusi, millest minul jäävad pooled märkamatuks, kuid mis kavalamatele on iseenesestmõistetavad. Olen mõelnud, et peaks mängima seda täiesti algajatega ja tundma siis võidust suurt naudingut, kuid mind on takistanud selle teostamiseks kaks asjaolu. Esiteks mul pole seda mängu ja teiseks - ma pole täiesti kindel, et ma ka siis võidan.

Ascension - hoolimata paljude positiivsetest märkustest mulle Dominion ei meeldi. Võib-olla sai seda kunagi tehtud valede inimestega, sest minu arvates on täiesti lootusetu seda mängida Kristjaniga ja täiesti masendav ning enesetapjalik on mängida seda Sixteniga. Kuid Ascension, mis on tegelikult samal põhimõttel toimiv mäng, mulle meeldib. Tõsi küll, viimasel ajal on see unarusse jäänud osaliselt muude mängude, osaliselt Aigari võitmatu stiili tõttu, kuid sellest hoolimata on ta tabelis kõrgel kohal. Erinevalt Dominionist on Ascensioni kujundus veetlevam, mehaanika lihtsam ja valikuid vähem. Ja lisaks muutus mäng veel poole lõbusamaks, kui seal jäid tegelastele külge sellised kodumaised nimed nagu Gunnar Kilgas ja Kulturist.

DungeonQuest - mäng, mida Kristjan tutvustas ja millest ma kohe vaimustusse sattusin. Minu arust suurepärane idee teha vahelduseks vähemalt 10 min kestvate mängude sekka üks selline, kus juba esimesel käigul on võimalik surma saada. Tõsi küll, see ei juhtunud minuga, vaid Aigariga, mis võib-olla lisas mängule veel omajagu väärtust juurde. Samas pole ma DungeonQuestis ka eriti palju võitnud. Võib juhtuda, et liigun ringi nagu peata kana ja enne kui ma üldse kuhugi jõuan, on keegi kerge vaevaga leitud saagiga juba võidukalt mängu lõppu ootamas, elades minu ebaõnnestumistele innukalt ja natuke nagu liiga rõõmsameelselt kaasa.

Fleeced - ei saa ju üle ega ümbert mängust, mille baas on ühest mu lemmikmultikast. Tõsi küll, loodetud lühikese mängu asemel kestis esimene mäng tervelt kaks tundi ja seda ka ühe mängija kiuslikkusele, kuid seetõttu jättis see ka unustamatu mulje. Peab mainima, et kurja pingviini roll sobis Urmasele ülihästi ning samal põhjusel ei sobinud talle ka üldse ausa mängija roll. Ühes järgmises sessioonis aga, kus Urmas oli lihtsalt süütu pealtvaataja, ajas ta kõiki närvi oma tähelepanelikkusega. Sest kui mängijad ise ei pannud tähele, kui kellelgi vile puhumata jäi, siis see teravkõrvne, ilmselt endiselt pingviini ossa sisse elanud tegelane, andis sellest viivitamatult kõigile valjuhäälselt teada.

Fortune and Glory: The Cliffhanger Game - selle sain küll hiljuti, kuid ometi olen jõudnud juba seitse korda mängida. Seda küll rohkem põhjusel, et oleks tahtnud ka paar korda võita inimest, kes kinnitas mulle millalgi täiesti süütute silmadega, kui raske on talle täringumängudes alla jääda. Asi lõppes viimaks sellega, et seadsin ultimaatumi - enne laua tagant püsti ei tõuse ja mängimist pooleli ei jäta, kui ma ka ükskord sellest võitmatust täringukunnist jagu saan. Väga veidra kokkulangevuse tõttu ma järgmise mängu võitsin. Kahtlustan, et vastasel oli kõht tühi ja ta tahtis päeva jooksul teha veel ka midagi muud, peale templite rüüstamise. Kuid kõigest hoolimata on mäng hetkel üsna kõrgel positsioonil, sest kuidas siis Indiana Jonesi filmidel põhinev mäng meeldida ei saa.

Through the Ages - täiesti võimalik, et Civilization on hea mäng (olen seda korra ka mänginud), kuid siiski meeldib mulle Through the Ages mitmeid kordi rohkem. Kui teha arvutimängule põhinev lauamäng, siis on ilmselt ainult kaks võimalust - kas muuta see 1:1 sarnaseks, mis on suhteliselt võimatu või jätta põhiidee alles, kuid nö graafika ära jätta. Through the Ages on sellesse viimasesse kategooriasse kuuluv mäng. Seal ei ole mängulauda, kus maailma avastada ja vaadata, kuidas linnad kerkivad. Seal on vaid hunnik kaarte, mis ometi annab väga hästi edasi just selle mängu põhiolemuse - mida ehitada, mille eest ehitada, milliseid boonuseid need annavad, kuidas rahvast elus hoida, et see mässama ei hakkaks, kuidas vastane mättasse lüüa jne. Kahjuks suhteliselt vähe mängitud, sest viimased korrad netis mängides sai enamusel villand sellisest strateegiast, mis hõlmas 30-pealise väega kallale tungimist. Kas maksab öelda, et need, kellel villand sai, olid vastaspoolel?

World of Warcraft - kuigi selle mängu lõpud on olnud küllaltki frustreerivad, ei saa siiski märkimata jätta tõsiasja, et mängu mehaanika ise on väga hea. Tegelaskuju üles töötamine ja tapatalgud mängulaual on Warcrafti parimad osad. Küll aga on viimane peatükk enamasti küllaltki hale. Kas jõuab vastasmängija esimesena lõpukolli juurde ja võidab ta napilt enne teise kohalejõudmist (mida pole veel siiani ette tulnud) või osutub koll nii raskeks, et pärast lüüasaamist ei viitsi lihtsalt enam kogu kadalippu hakata uuesti läbima. Lihtsam on panna mäng kokku ja nentida tõsiasja - laud oli tugevam. Kuid sellegipoolest pole siiani olnud läbinisti sellist tunnet, et see 8 tundi on olnud raisatud aeg.

Eks neid mänge tuleb muidugi järjest juurde, mis mingil põhjusel on saavutanud minu positiivse tähelepanu. Ent mängudest, mis on jätnud suhteliselt ebameeldiva mulje, saan kirjutada juba järgmine kord.