... ja on olnud küllaltki frustreerivad. Seetõttu on mind nende mängude juurde talutada juba suhteliselt keeruline.
Agricola - jube kõrgelt hinnatud mäng. Mina mängisin seda aga esmakordselt siis, kui olin veel väga algaja mängur ning alles proovisin oma maitset ja võimeid. Agricola oli ilmselgelt üle minu võimete. Kaareli jutust, kes reegleid selgitas, suutsin eraldada vaid meelierutava lõigu "lambad paljunevad". Seetõttu osutus mäng tõsiselt igavaks, kuna minu lambad paljunesid miskipärast väga harva. Praegu ma ilmselt suudaksin nii reegleid kui ka ülejäänud mängu kulgu paremini jälgida, kuid heites vaid korra pilgu mängulauale ning nähes neid puidust lambukesi, jõuan taaskord järeldusele - ainult lammaste pärast pole mõtet uuesti proovida.
Zooloretto/Aquaretto - tegelikult mulle loomad meeldivad. Mul on isegi kass. Aga lihtsalt kohutavalt igav on selline lauamäng, kus tuleb toppida loomakesi kärule, et nad siis loomaaeda toimetada, lootes neilt järglasi saada ja kõige selle juures veel ka hoolikalt loomaaia kujundust planeerida, et selle eest punkte saada. Minul juhtus enamasti olema loomaaia igas nurgas üks vaene neljajalgne ja punkte ei tulnud kuskilt. Viimane kord Viivika juures proovisin Aquarettot lootuses, et mäng on paremaks muutunud ja mina targemaks, kuid 7 a poisi pingviini-strateegia tegi nii pika puuga ära, et lahkusin häbistatult lauast.
Aye, Dark Overlord! - oeh. Minu jaoks on erakordne pingutus midagi loovat ja vaimukat käsu peale ja kiirelt välja mõelda. Juba pikemgi mõtlemine kui 10 sekundit pani Overlordi kulmu kortsutama, nii ma siis terve mäng istusin ja lootsin, et järg minuni ei jõuaks, samas kui ülejäänud mängijad tulistasid ilma vähimagi vaevata põnevaid jutukesi ja pidasid Overlordiga pingelisi lühidialooge. Õnneks juhtusin ma ses ühes ja ainsas mängus olema isana soosik ning mind jäeti rahule, muidu oleks veel eriti haprasti läinud.
Battlestar Galactica - tegelikult, kui aus olla, ma mängu ennast eriti ei mäletagi. Tuleb tunnistada, et kõige eredama mulje jättis kunagi hoopis Allan, kes minu lauamängupoe uksest sisenemisel püsti hüppas, mu peale sõrmega näitas ja "Cylon!" karjus. Rabav. Kuid mäng ise jätab mind nii mängimisel kui ka kõrvaltvaatamisel külmaks. No ei tunne mina end hästi ei reeturite ega nendega võitlevate inimeste maailmas.
A Brief History of the World - üldiselt mulle mängud, kus ma võitnud olen, meeldivad, sest võit on ju nii suur haruldus minu puhul. Kuid selle mänguga on asi pisut teisiti. Kuna ma ei tea, kuidas võit mulle täpselt kätte tuli - ehk siis mitte minu geniaalsel mänguosavusel, vaid teiste jõudude mõjul -, siis puudub mul ka motivatsioon seda kõike uuesti läbi teha. Milleks lükata end vabatahtlikult pjedestaalilt alla, kui mul on teadmine, et ses mängus ma võitsin Aigarit.
Dixit - tegelikult, nagu ma üldjuhul inimestele kirjeldan, on see hea mäng. See on suurepärane mäng... mida mina ei oska. Sest ka siin läheb vaja seda fantaasiat ja sõnaosavust, mis mul käsu peale puudub. Kui mul pildid käes on, siis oskan ma öelda täpselt seda, mis nendel kujutatud on, kuid mitte midagi kavalat, originaalset, mida vaja oleks, minust välja ei tule. Üks kahest - kas minu mõttetegevus käib äärmiselt käänuliselt või hoopis teiste oma, fakt on see, et ma panen ka piltide äraarvamisel täiesti puusse. Ja lõpptulemus ongi see, et minu vaene sinine lihavõttejänes asub kõikidest teistest kergejalgsetest jänestest punktiarvestuses tükk maad tagapool.
Dominion - viimane mängukogemus koos Sixteniga oli nii kohutav, et seda ikka annab alles peast pühkida. Temale omasel moel külvati mind üle needuste ja asjadega, mille nimegi ma enam ei mäleta, aga mis mu punktiskoori kuhugi nullini viis, nii et mängu lõpp sarnanes juba No Mercile - kellel kõige vähem miinuspunkte on.
Die Jagd nach dem Gral - mäng kuulub jälle sellesse gruppi: võitsin, aga kuidas? Sellal kui Andrea üritas kõikide elu võimalikult raskeks muuta, pidades maha pikki ja raskeid ning üsna tüütavaid dialooge; kui ülejäänud kohustuslikult ringi tuiasid ja graali otsisid, kirjutasin mina vaikselt mingeid numbreid paberile ning ei teinud ühtegi muud liigutust, mis viiski võiduni. What the hell...
Jungle Speed - mängisin korra suurest uudishimust. Nägin elevust ümber laua ja lõbusat kilkamist, kui mingi puujupp eluohtlikult ringi lendles. Kangelaslikult proovisin järele... ja ütleme nii, et selle mängu järgi pole mul siis reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust ollagi. Sellal, kui ma alles oma kaarti põrnitsesin, oli teistel juba selge, kes peab puujublakat krabama. No ja kui mulle peab etteütlemise järgi selgeks tegema, millal minu kord on, siis ma parem loobun. Blitz on tunduvalt parem mäng. Hambad jäävad ka suhu.
Modern Art - mnjah. V õ i b - o l l a mängiks ma seda parema meelega, kui ma ei teaks nii kindlalt, et mängu võidab kas Kristjan või Andreas. Isegi, kui nad mängus pole, tunnen ma nende kahe juuresolekut ja tean, et ikkagi võidavad nemad (mitte sport). Võib-olla mängiks ma Modern Arti veel parema meelega, kui ma ei peaks vahepeal oksjonit läbi viima. Selle sunnitud tegevuse, millesse ülejäänud mängijad oskavad vürtsi tuua, suudan mina nii tuimaks ja surmigavaks muuta, et on täiesti selge - ma ei müü mitte kunagi ühtegi asja parema hinnaga maha, kui see asi tegelikult väärt on.
Race for the Galaxy - uskumatult keeruline mäng minu jaoks. See üks kord, kui Kristjan seda selgitas, ei saanud ma mitte millestki aru. Isegi lambaid polnud. Kuskilt tuli midagi võtta, kuskil tuli midagi maha käia, mingeid sümboleid pidi vaatama ja millegi eest anti punkte. Mängu suutsin ära mängida vaid etteütlemise järgi ja mul pole olnud vähimatki soovi seda uuesti proovida.
Twilight Imperium - pikim mäng, mida mänginud olen, kuigi õigete reeglite järgi mängitav mäng Kelgukoerad võib sellega edukalt võistelda. 8 tundi kestev piin, millest sain meeletu peavalu, nii et silme ees virvendas ja mu ajutegevus, mis ennegi polnud teab mis võimekas, kahanes nullini. Ma ei saanud tuhkagi aru, mida peab tegema ja ilmselgelt oli see mäng liiga keeruline inimesele, kes alles alustas lauamängudega. Iseenesest kujundus ja lennumasinad jm vidinad olid täitsa ägedad, kuid mängu pikkus ja Andrea võitmatus on mind takistanud neid uuesti kätte võtmast. Igatahes mitte ilma peavalutablettideta.
World Cup Tournament Football - ma arvan, et asi on Marttis. Jah, asi on kindlasti Marttis, et see mäng mulle kõrvaltvaatajana meeldis. Spordikommentaatorid jäävad Marttile igatahes kõvasti alla. Mul on isegi videod sellest üleval. Kuid olles mängulaua taga ning paigutades kaarte "strateegiliselt" lauale, keeldusin ma millegi lõbusa nägemisest. Kui seal on strateegia, milles ma kahtlen, kuid mida Andreas kindlalt väidab - ja no tema peaks ju teadma, kuna ta võitis mängu -, siis peaksid olemas olema vähemalt mingidki jalgpallilised teadmised. Mis minul puuduvad. Ma saan aru, millal värav lüüakse, kui ma näen palli oma silmaga võrku lendamas, aga millal on värav lauamängus, kus on kuhjas ainult hunnik kaarte, seal on minu kujutlusvõime piiratud.
Agricola - jube kõrgelt hinnatud mäng. Mina mängisin seda aga esmakordselt siis, kui olin veel väga algaja mängur ning alles proovisin oma maitset ja võimeid. Agricola oli ilmselgelt üle minu võimete. Kaareli jutust, kes reegleid selgitas, suutsin eraldada vaid meelierutava lõigu "lambad paljunevad". Seetõttu osutus mäng tõsiselt igavaks, kuna minu lambad paljunesid miskipärast väga harva. Praegu ma ilmselt suudaksin nii reegleid kui ka ülejäänud mängu kulgu paremini jälgida, kuid heites vaid korra pilgu mängulauale ning nähes neid puidust lambukesi, jõuan taaskord järeldusele - ainult lammaste pärast pole mõtet uuesti proovida.
Zooloretto/Aquaretto - tegelikult mulle loomad meeldivad. Mul on isegi kass. Aga lihtsalt kohutavalt igav on selline lauamäng, kus tuleb toppida loomakesi kärule, et nad siis loomaaeda toimetada, lootes neilt järglasi saada ja kõige selle juures veel ka hoolikalt loomaaia kujundust planeerida, et selle eest punkte saada. Minul juhtus enamasti olema loomaaia igas nurgas üks vaene neljajalgne ja punkte ei tulnud kuskilt. Viimane kord Viivika juures proovisin Aquarettot lootuses, et mäng on paremaks muutunud ja mina targemaks, kuid 7 a poisi pingviini-strateegia tegi nii pika puuga ära, et lahkusin häbistatult lauast.
Aye, Dark Overlord! - oeh. Minu jaoks on erakordne pingutus midagi loovat ja vaimukat käsu peale ja kiirelt välja mõelda. Juba pikemgi mõtlemine kui 10 sekundit pani Overlordi kulmu kortsutama, nii ma siis terve mäng istusin ja lootsin, et järg minuni ei jõuaks, samas kui ülejäänud mängijad tulistasid ilma vähimagi vaevata põnevaid jutukesi ja pidasid Overlordiga pingelisi lühidialooge. Õnneks juhtusin ma ses ühes ja ainsas mängus olema isana soosik ning mind jäeti rahule, muidu oleks veel eriti haprasti läinud.
Battlestar Galactica - tegelikult, kui aus olla, ma mängu ennast eriti ei mäletagi. Tuleb tunnistada, et kõige eredama mulje jättis kunagi hoopis Allan, kes minu lauamängupoe uksest sisenemisel püsti hüppas, mu peale sõrmega näitas ja "Cylon!" karjus. Rabav. Kuid mäng ise jätab mind nii mängimisel kui ka kõrvaltvaatamisel külmaks. No ei tunne mina end hästi ei reeturite ega nendega võitlevate inimeste maailmas.
A Brief History of the World - üldiselt mulle mängud, kus ma võitnud olen, meeldivad, sest võit on ju nii suur haruldus minu puhul. Kuid selle mänguga on asi pisut teisiti. Kuna ma ei tea, kuidas võit mulle täpselt kätte tuli - ehk siis mitte minu geniaalsel mänguosavusel, vaid teiste jõudude mõjul -, siis puudub mul ka motivatsioon seda kõike uuesti läbi teha. Milleks lükata end vabatahtlikult pjedestaalilt alla, kui mul on teadmine, et ses mängus ma võitsin Aigarit.
Dixit - tegelikult, nagu ma üldjuhul inimestele kirjeldan, on see hea mäng. See on suurepärane mäng... mida mina ei oska. Sest ka siin läheb vaja seda fantaasiat ja sõnaosavust, mis mul käsu peale puudub. Kui mul pildid käes on, siis oskan ma öelda täpselt seda, mis nendel kujutatud on, kuid mitte midagi kavalat, originaalset, mida vaja oleks, minust välja ei tule. Üks kahest - kas minu mõttetegevus käib äärmiselt käänuliselt või hoopis teiste oma, fakt on see, et ma panen ka piltide äraarvamisel täiesti puusse. Ja lõpptulemus ongi see, et minu vaene sinine lihavõttejänes asub kõikidest teistest kergejalgsetest jänestest punktiarvestuses tükk maad tagapool.
Dominion - viimane mängukogemus koos Sixteniga oli nii kohutav, et seda ikka annab alles peast pühkida. Temale omasel moel külvati mind üle needuste ja asjadega, mille nimegi ma enam ei mäleta, aga mis mu punktiskoori kuhugi nullini viis, nii et mängu lõpp sarnanes juba No Mercile - kellel kõige vähem miinuspunkte on.
Die Jagd nach dem Gral - mäng kuulub jälle sellesse gruppi: võitsin, aga kuidas? Sellal kui Andrea üritas kõikide elu võimalikult raskeks muuta, pidades maha pikki ja raskeid ning üsna tüütavaid dialooge; kui ülejäänud kohustuslikult ringi tuiasid ja graali otsisid, kirjutasin mina vaikselt mingeid numbreid paberile ning ei teinud ühtegi muud liigutust, mis viiski võiduni. What the hell...
Jungle Speed - mängisin korra suurest uudishimust. Nägin elevust ümber laua ja lõbusat kilkamist, kui mingi puujupp eluohtlikult ringi lendles. Kangelaslikult proovisin järele... ja ütleme nii, et selle mängu järgi pole mul siis reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust ollagi. Sellal, kui ma alles oma kaarti põrnitsesin, oli teistel juba selge, kes peab puujublakat krabama. No ja kui mulle peab etteütlemise järgi selgeks tegema, millal minu kord on, siis ma parem loobun. Blitz on tunduvalt parem mäng. Hambad jäävad ka suhu.
Modern Art - mnjah. V õ i b - o l l a mängiks ma seda parema meelega, kui ma ei teaks nii kindlalt, et mängu võidab kas Kristjan või Andreas. Isegi, kui nad mängus pole, tunnen ma nende kahe juuresolekut ja tean, et ikkagi võidavad nemad (mitte sport). Võib-olla mängiks ma Modern Arti veel parema meelega, kui ma ei peaks vahepeal oksjonit läbi viima. Selle sunnitud tegevuse, millesse ülejäänud mängijad oskavad vürtsi tuua, suudan mina nii tuimaks ja surmigavaks muuta, et on täiesti selge - ma ei müü mitte kunagi ühtegi asja parema hinnaga maha, kui see asi tegelikult väärt on.
Race for the Galaxy - uskumatult keeruline mäng minu jaoks. See üks kord, kui Kristjan seda selgitas, ei saanud ma mitte millestki aru. Isegi lambaid polnud. Kuskilt tuli midagi võtta, kuskil tuli midagi maha käia, mingeid sümboleid pidi vaatama ja millegi eest anti punkte. Mängu suutsin ära mängida vaid etteütlemise järgi ja mul pole olnud vähimatki soovi seda uuesti proovida.
Twilight Imperium - pikim mäng, mida mänginud olen, kuigi õigete reeglite järgi mängitav mäng Kelgukoerad võib sellega edukalt võistelda. 8 tundi kestev piin, millest sain meeletu peavalu, nii et silme ees virvendas ja mu ajutegevus, mis ennegi polnud teab mis võimekas, kahanes nullini. Ma ei saanud tuhkagi aru, mida peab tegema ja ilmselgelt oli see mäng liiga keeruline inimesele, kes alles alustas lauamängudega. Iseenesest kujundus ja lennumasinad jm vidinad olid täitsa ägedad, kuid mängu pikkus ja Andrea võitmatus on mind takistanud neid uuesti kätte võtmast. Igatahes mitte ilma peavalutablettideta.
World Cup Tournament Football - ma arvan, et asi on Marttis. Jah, asi on kindlasti Marttis, et see mäng mulle kõrvaltvaatajana meeldis. Spordikommentaatorid jäävad Marttile igatahes kõvasti alla. Mul on isegi videod sellest üleval. Kuid olles mängulaua taga ning paigutades kaarte "strateegiliselt" lauale, keeldusin ma millegi lõbusa nägemisest. Kui seal on strateegia, milles ma kahtlen, kuid mida Andreas kindlalt väidab - ja no tema peaks ju teadma, kuna ta võitis mängu -, siis peaksid olemas olema vähemalt mingidki jalgpallilised teadmised. Mis minul puuduvad. Ma saan aru, millal värav lüüakse, kui ma näen palli oma silmaga võrku lendamas, aga millal on värav lauamängus, kus on kuhjas ainult hunnik kaarte, seal on minu kujutlusvõime piiratud.
