Vahelduseks headele mängudele on vaja korraldada ka halbade mängude õhtuid. Juba teist aastat järjest on see populaarsust võitnud üritus ennast tõestanud - ikka meeletult viletsaid mänge on olemas.
Soojenduseks alustati Touchéga, mis etteruttavalt öeldes oli ehk isegi parim mäng õhtu jooksul. Seda muidugi minu arvates. Vähemalt sai seal natuke mõelda, natuke keerata ja natuke nalja. Ja mis kõige parem - võit tuli kätte, koostöös tiimikaaslase Heikiga. Mängu sisust rääkides... Tegelikult ega seal polegi eriti midagi rääkida. Peaaegu tavaliste mängukaartidega tuli laduda väikesi tornikesi mängulauale, üritades moodustada teatud kujundeid. Ülimalt juhuslikkuse elemendiga mäng. Kujundid valis mängu alguses Aigar ning tõenäoliselt olid need ühed raskemad. Saada kokku rist oli keerulisem kui paistis, eriti kui peale sinu mängib seda mängu veel 5 inimest, kes kõik leiavad, et sinna pole üldse vaja midagi ehitada, kuhu just torni püsti ajasid. Igatahes seni, kuni teised kirusid, muljetasid ning maast ja ilmast rääkisid, tegime meie Heikiga mängule vaikselt ning tagasihoidlikult lõpu peale.
Pärast seda mängu sai ette võetud Das Große Turnier - World Cup Tournament Football. Alguses ei suutnud me uskuda, et mäng käib tõesti nii nagu Aigar reegleid tutvustades rääkis. Sisuliselt eeldas mäng jalgpallikaartide paigutamist mängulauale and that's it. Andreas väitis, et mängus on strateegia olemas ning võib-olla on see isegi tõsi, kuna ta (õigemini tema meeskond) võitis mängu. Igatahes ladus ta neid kaarte püüdlikumalt kui teised, vaadates kuhu mida panna ja mis edasi saab. Ülejäänud lobisesid, vaatasid kaarte ning paigutasid need laual suht suvaliselt. Seevastu kui läks kaartide avaldamiseks, läks lahti ka tõeline mäng. Aigar ja Martti olid oivalised kommentaatorid, tehes seda ihu ja hingega. Mul on sellest isegi mõned minutid filmi, mida Andreas tahtis, et ma kasvõi BGGs avaldaksin, et oleks näha, kuidas mängu peab mängima. Tõenäoliselt kui ma selle sinna panen, siis pean ka tõlke alla panema, muidu läheb pool võlust kaotsi. Igatahes mängu lõppedes oli kõigil nahk märg - kel naerust, kel kaasaelamisest, kel kommenteerimisest. Ainult seetõttu mulle see mäng meeldiski - seda tuleb mängida vaid õigete inimestega.
Pärast jalgpallimängu oli vaja puhata. See toimus selliselt, et Martti ja Viivka mängisid kaheldamatult kõige viletsamat mängu üldse - Kelgukoerad - ja ülejäänud vaatasid pealt ning innustasid neid edasi mängima, kui tahtejõud kippus raugema. Vaadates seda kõrvalt ma imestan siiani, kuidas me A&Aga seda kunagi 4 tundi mängisime. Kuidas me ometi jaksasime?!? Martti emotsioonid olid enam-vähem samasugused nagu meil pärast 3 tundi, ainult et Marttil avaldusid need juba 10 min järel. Mängu alguses läks neil tükk aega enne kui nad aru said, mida nad peavad tegema. Ja seda ka ülejäänute kaasabil. Ülejäänud aeg läks soigumisele, kuidas saab üks mäng tehniliselt nii halb olla. Mängu lõpus läks veel vaidluseks, kumb mängu rohkem võitis, kas Viivika või Martti. Peaks ütlema, et mängu kõrvaltvaataja on märksa lõbusam olla kui seda mängu mängida. Mul on ka pilt sellest, kuidas Martti süvenenud näoga reegleid kuulab, kuid seda ei saa siia üles panna. See oleks mängule liiga heaks reklaamiks.
Kuna kõik olid pärast Kelgukoeri puhanud olemistega, võeti ette Kalevi kommimäng, mille reegleid luges kõigepealt Andreas mitu korda läbi, enne kui juhe kokku jooksis. Pärast luges Aigar, kellel jooksis samuti juhe kokku ning lõpuks mitme peale kokku suudeti mõistatada, mida mängus teha tuleb. Kas oli põhjuseks hiline kellaaeg, varem mängitud mängud või halvasti kirjeldatud reeglid, seda ma ei julge öelda. Tõenäoliselt kõik kokku. Asja ei teinud ka lihtsamaks Viivika värvikas kirjeldus selle kohta, kuidas tema oma lapsega on seda mänginud, nii et mängu alguses valitses totaalne segadus, kuid lõpuks loksus asi kuidagi paika ning pärast poolt tundi lõppes mäng minu võiduga. Hea mäng! :)
Igatahes tunduvalt parem mäng kui Monopol, mis järgmisena ette võeti. Huvitav, kuidas ma suutsin seda kunagi oma tuttavaga täiesti normaalselt mängida? Tundub uskumatu, sest mäng on nii meeletult igav ja tuim, et ajab hauda. Miks sellest ometi nii mitu erinevat varianti tehtud on kui on näha, et juba see põhimäng on nii neetult jama? Noh, jah, igatahes oli Viivika, kes oli lõpuks aru saanud, mis mänge me sellel päeval mängime, võtnud eesmärgiks end pankrotti ajada. Ta ootas seda nii suure innuga, et poole mängu peal ladus ta kogu oma varanduse, k.a. pangast suvaliselt võetud summad Andrease ette ning teatas, et nüüd on pankrot. Ülejäänud vaatasid seda pisut hämmeldunult ja Martti küsis, et mida ta sellega nüüd mõtleb. See tekitas igatahes mõningase lõbususe, kuni asja klaariti. Mul olid naeru pärast lausa pisarad silmas. Aga oodatud pankrot siiski tuli ja pärast seda suutis ka Aigar end pankrotti ajada. Ma ei ütleks, et ülejäänutel isegi kahju oleks olnud, et Andreas mängu võitis, kes kogu selle pankrotistunud varanduse endale sai. Kõigil oli lihtsalt niivõrd hea meel mängu lõppemise üle.
Kell oli juba palju, kuid ometi alustati viimase mänguga - Shakespeare: The Bard Game. Ma arvan, et see mäng polekski nii hull tundunud, kui kell poleks olnud nii palju ning ajud kurnatud. Sisu iseenesest oli lihtne - käia mööda teatreid jt hooneid, korjata vajalikku kraami, et avaldada näidend. Kuid kraami korjamine oli päris vaevarikas, kuna selleks pidi iganes palju vaeva nägema. Mina igatahes unustasin pidevalt ära, kuhu oma nupuga on vaja jõuda, millisest majast mis ressursse endale korjata saab ning Shakespeare teoste äraarvamisest ei tahtnud ma kuuldagi. Kõige hullem selle mängu juures oli ilmselt kirjaniku teoste katkendite ettekandmine ning ainuke, kes suutis seda osa täita, oli Heiki. Andreas oli võimeline ainult pealkirja ütlema, kuid sai selle eest tasu siiski kätte (suurema kui oli ära teeninud). Mingi hetk ma tundsin, et mina enam ei jõua edasi mängida ja loobusin. Pealegi pidi mäng kestma nii kaua, kui mängijad ise tahavad seda mängida.
Ja siis võiski mängudele joone alla tõmmata. Rohkem viletsaid mänge nimekirjas polnud. Edetabelis saab esikoha kindlasti Kelgukoerad, teise ehk Monopol ning ülejäänud lähevad jagamisele. Jalgpallimäng jääb ehk isegi viimaseks, seda just mängijate tõttu. Head mängijad teevad ka halvad mängud mängitavaks.
Soojenduseks alustati Touchéga, mis etteruttavalt öeldes oli ehk isegi parim mäng õhtu jooksul. Seda muidugi minu arvates. Vähemalt sai seal natuke mõelda, natuke keerata ja natuke nalja. Ja mis kõige parem - võit tuli kätte, koostöös tiimikaaslase Heikiga. Mängu sisust rääkides... Tegelikult ega seal polegi eriti midagi rääkida. Peaaegu tavaliste mängukaartidega tuli laduda väikesi tornikesi mängulauale, üritades moodustada teatud kujundeid. Ülimalt juhuslikkuse elemendiga mäng. Kujundid valis mängu alguses Aigar ning tõenäoliselt olid need ühed raskemad. Saada kokku rist oli keerulisem kui paistis, eriti kui peale sinu mängib seda mängu veel 5 inimest, kes kõik leiavad, et sinna pole üldse vaja midagi ehitada, kuhu just torni püsti ajasid. Igatahes seni, kuni teised kirusid, muljetasid ning maast ja ilmast rääkisid, tegime meie Heikiga mängule vaikselt ning tagasihoidlikult lõpu peale.
Pärast seda mängu sai ette võetud Das Große Turnier - World Cup Tournament Football. Alguses ei suutnud me uskuda, et mäng käib tõesti nii nagu Aigar reegleid tutvustades rääkis. Sisuliselt eeldas mäng jalgpallikaartide paigutamist mängulauale and that's it. Andreas väitis, et mängus on strateegia olemas ning võib-olla on see isegi tõsi, kuna ta (õigemini tema meeskond) võitis mängu. Igatahes ladus ta neid kaarte püüdlikumalt kui teised, vaadates kuhu mida panna ja mis edasi saab. Ülejäänud lobisesid, vaatasid kaarte ning paigutasid need laual suht suvaliselt. Seevastu kui läks kaartide avaldamiseks, läks lahti ka tõeline mäng. Aigar ja Martti olid oivalised kommentaatorid, tehes seda ihu ja hingega. Mul on sellest isegi mõned minutid filmi, mida Andreas tahtis, et ma kasvõi BGGs avaldaksin, et oleks näha, kuidas mängu peab mängima. Tõenäoliselt kui ma selle sinna panen, siis pean ka tõlke alla panema, muidu läheb pool võlust kaotsi. Igatahes mängu lõppedes oli kõigil nahk märg - kel naerust, kel kaasaelamisest, kel kommenteerimisest. Ainult seetõttu mulle see mäng meeldiski - seda tuleb mängida vaid õigete inimestega.
Pärast jalgpallimängu oli vaja puhata. See toimus selliselt, et Martti ja Viivka mängisid kaheldamatult kõige viletsamat mängu üldse - Kelgukoerad - ja ülejäänud vaatasid pealt ning innustasid neid edasi mängima, kui tahtejõud kippus raugema. Vaadates seda kõrvalt ma imestan siiani, kuidas me A&Aga seda kunagi 4 tundi mängisime. Kuidas me ometi jaksasime?!? Martti emotsioonid olid enam-vähem samasugused nagu meil pärast 3 tundi, ainult et Marttil avaldusid need juba 10 min järel. Mängu alguses läks neil tükk aega enne kui nad aru said, mida nad peavad tegema. Ja seda ka ülejäänute kaasabil. Ülejäänud aeg läks soigumisele, kuidas saab üks mäng tehniliselt nii halb olla. Mängu lõpus läks veel vaidluseks, kumb mängu rohkem võitis, kas Viivika või Martti. Peaks ütlema, et mängu kõrvaltvaataja on märksa lõbusam olla kui seda mängu mängida. Mul on ka pilt sellest, kuidas Martti süvenenud näoga reegleid kuulab, kuid seda ei saa siia üles panna. See oleks mängule liiga heaks reklaamiks.
Kuna kõik olid pärast Kelgukoeri puhanud olemistega, võeti ette Kalevi kommimäng, mille reegleid luges kõigepealt Andreas mitu korda läbi, enne kui juhe kokku jooksis. Pärast luges Aigar, kellel jooksis samuti juhe kokku ning lõpuks mitme peale kokku suudeti mõistatada, mida mängus teha tuleb. Kas oli põhjuseks hiline kellaaeg, varem mängitud mängud või halvasti kirjeldatud reeglid, seda ma ei julge öelda. Tõenäoliselt kõik kokku. Asja ei teinud ka lihtsamaks Viivika värvikas kirjeldus selle kohta, kuidas tema oma lapsega on seda mänginud, nii et mängu alguses valitses totaalne segadus, kuid lõpuks loksus asi kuidagi paika ning pärast poolt tundi lõppes mäng minu võiduga. Hea mäng! :)
Igatahes tunduvalt parem mäng kui Monopol, mis järgmisena ette võeti. Huvitav, kuidas ma suutsin seda kunagi oma tuttavaga täiesti normaalselt mängida? Tundub uskumatu, sest mäng on nii meeletult igav ja tuim, et ajab hauda. Miks sellest ometi nii mitu erinevat varianti tehtud on kui on näha, et juba see põhimäng on nii neetult jama? Noh, jah, igatahes oli Viivika, kes oli lõpuks aru saanud, mis mänge me sellel päeval mängime, võtnud eesmärgiks end pankrotti ajada. Ta ootas seda nii suure innuga, et poole mängu peal ladus ta kogu oma varanduse, k.a. pangast suvaliselt võetud summad Andrease ette ning teatas, et nüüd on pankrot. Ülejäänud vaatasid seda pisut hämmeldunult ja Martti küsis, et mida ta sellega nüüd mõtleb. See tekitas igatahes mõningase lõbususe, kuni asja klaariti. Mul olid naeru pärast lausa pisarad silmas. Aga oodatud pankrot siiski tuli ja pärast seda suutis ka Aigar end pankrotti ajada. Ma ei ütleks, et ülejäänutel isegi kahju oleks olnud, et Andreas mängu võitis, kes kogu selle pankrotistunud varanduse endale sai. Kõigil oli lihtsalt niivõrd hea meel mängu lõppemise üle.
Kell oli juba palju, kuid ometi alustati viimase mänguga - Shakespeare: The Bard Game. Ma arvan, et see mäng polekski nii hull tundunud, kui kell poleks olnud nii palju ning ajud kurnatud. Sisu iseenesest oli lihtne - käia mööda teatreid jt hooneid, korjata vajalikku kraami, et avaldada näidend. Kuid kraami korjamine oli päris vaevarikas, kuna selleks pidi iganes palju vaeva nägema. Mina igatahes unustasin pidevalt ära, kuhu oma nupuga on vaja jõuda, millisest majast mis ressursse endale korjata saab ning Shakespeare teoste äraarvamisest ei tahtnud ma kuuldagi. Kõige hullem selle mängu juures oli ilmselt kirjaniku teoste katkendite ettekandmine ning ainuke, kes suutis seda osa täita, oli Heiki. Andreas oli võimeline ainult pealkirja ütlema, kuid sai selle eest tasu siiski kätte (suurema kui oli ära teeninud). Mingi hetk ma tundsin, et mina enam ei jõua edasi mängida ja loobusin. Pealegi pidi mäng kestma nii kaua, kui mängijad ise tahavad seda mängida.
Ja siis võiski mängudele joone alla tõmmata. Rohkem viletsaid mänge nimekirjas polnud. Edetabelis saab esikoha kindlasti Kelgukoerad, teise ehk Monopol ning ülejäänud lähevad jagamisele. Jalgpallimäng jääb ehk isegi viimaseks, seda just mängijate tõttu. Head mängijad teevad ka halvad mängud mängitavaks.
