See jääb nüüd (vähemalt hetkel) viimaseks osaks selles sarjas, kuna ülejäänuid inimesi olen ma lauamängude taga kohanud juba suht harva ning neist on keeruline kirjutada. Kuid viimased kolm inimest siiski leidsin, kes on niivõrd värvikad kujud, et on ehk isegi läbi kirjelduse arvatavad.

Esimene neist käib harva kuskil lauamänguõhtutel, kuid kui temaga siiski ühe mängulaua taga kokku satub, jääb ta tahes-tahtmata silma (ja kõrva). Mängus haarab ta enamasti sujuvalt ohjad enda kätte ja lõpuks kujuneb selliselt, et kõik ülejäänud mängijad teevad täpselt nii nagu ta ütleb. See paistab silma eriti igasugustes koostöömängudes. Ka teistes mängudes kostab tema hääl üle teiste, kui ta energiliselt nõustab, kuidas oleks kõige õigem liikuda, rünnata, ära võtta... Kui keegi otsustab käia siiski nii nagu ise heaks arvab, kostub hiljem (ebaõnnestunud käigu puhul) parastav häälitsus: "Ma ju ütlesin sulle!" Kui mõni mäng talle üldse ei meeldi, siis võib kindel olla, et ülejäänud kuulevad seda terve mänguaeg (et ikka kõik sellest aru saaksid). Kui aga juhtumisi saabub mängulaua taha harjumatu vaikus, tähendab see seda, et ta on otsustanud mõtlema hakata vahelduseks tavapärasele lahmimisele (olgugi, et ka lahmimised on reeglina hästi edasiviivad). Need väikesed mõttepausid ei lõpe enamasti teiste jaoks hästi, kuna ta saab nende kavatsustest aru ning seab siis sellele vastavalt enda omi. Tal on tugev strateegiline meel ning kui ta asja tõsiselt võtab on temast üle ehk vaid paar inimest. Seda eriti siis kui teised tema mahhinatsioonidele järele ei anna ning teevad oma käike siiski nii nagu nad ise plaaninud on. Kui ta aga peaks tugevalt kellelegi kaotama, on tema solvumine nii kaugele näha, et kõik igaks juhuks temast kaarega mööda käivad. Mine tea veel, mis teeb... :)

Ka teda näeb suhteliselt harva, kuid kui ta siis kohale tuleb, on terve ülejäänud õhtu kuulda lakkamatut jutuvada, millest põhiosa moodustavad humoorikad norimised. Temas on muutumatuna püsiv energia, mis avaldub nii jutlemises kui mängimises. See on inimene, kes pole veel kunagi solvunud või pahandanud mängus kaotuse üle; keda võib halastamatult materdada, kuid kellel sellest hoolimata on suu kõrvuni, kuna situatsioonid mängus olid lihtsalt niivõrd koomilised tema jaoks. Tänu sellele on lõbus ka kõigil teistel, kuna see, kuidas ta mängu keskel tekkinud "probleemidest" räägib, on fantastiliselt emotsiooniküllane ning illustratiivne. Ta mängib peaaegu kõiki mänge lõppematu energia ja vaimustusega, mis küll alati ei too edu punktiseisus, kuid see teda ei heiduta. Kui pakutakse võimalust midagi mängida, on ta alati nõus, sest ta näeb positiivsust nii seltskonnas kui alguses kahtlasena paistvas mängus.

Seda inimest tundub olevat õpetatud lauamänge mängima juba maast madalast peale. Tal on väga hästi arenenud strateegiline mõtlemine ja nii mõneski mängus teeb ta kogenumatele mängijatele tugeva punktiskooriga lihtsalt pähe. Ta näeb erinevate mängude plusse ja miinuseid ning oskab need ka korralikult ja väga otsekoheselt välja tuua. Tõsiselt kiire on ta reegleid selgitama ning kui peaks minema vaidluseks, on enamasti õigus temal, mitte sellel, kes alguses õpetusega alustas. Mõnikord võib mängude juures püsivusest puudu jääda (eriti kui mäng kipub mingi hetk tema jaoks igavaks minema) ning siis leiab ta kõrvale mingi muu tegevuse, mis ta erksana hoiab. Seega täringuid on parem tema käeulatusse mitte jätta, kuna muidu kestab enamuse ajast veeretamiskrõbin ja käib üks põnev sorteerimine: head täringud endale, halvad teistele. Selle järgi võiks arvata, et tal on tugev ebausk, kuna neid "häid täringuid" on suhteliselt võimatu hiljem enda kätte saada, aga tegelikult kasutatakse seda rohkem igavuse peletajana. Mida muud siis ikka teha kui tal endal on juba järgmine käik ette läbi mõeldud, kuid teised miskipärast nii kaua venitavad. Mängud, kus saab teistele keerata ning kus saab lihtsalt materdada (ükskõik keda), on ühe tema lemmikumad ning on kaugele näha, et ta neid tegevusi ka suure innu ja mõnuga teeb.

Järjejutu lõpp, kuid kes teab, äkki kunagi alustan teist hooaega. :)